Ilmalikud laulud infoallikate ja haridusvahenditena talurahvavalgustuse ajal

XVIII sajandi lõpus ja XIX sajandi alguskümnenditel toimus läti kultuuris kolm olulist üleminekut: esiteks, vaimulikult kirjanduselt ilmalikule, kuigi vaimulik jäi siiski domineerima ja mõjutas tugevalt ilmalikku; teiseks, sakslaste juhitud kirjandusprotsessilt lätlaste omale, olgugi et kogu protsess oli endiselt suuresti baltisakslaste kontrolli all; ja kolmandaks, suuliselt teabeedastuselt raamatute ja perioodika lugemisele, kuigi suur osa Läti ühiskonnast oli endiselt koolihariduseta. Niisiis võib XIX sajandi nelja esimest aastakümmet läti kultuuris pidada uuenduste algusajaks. Üleminek suuliselt kultuurilt lugemiskultuurile toimus järk-järgult ja aegamisi. Näiteks on etniliste lätlaste esimestes kirjapanekutes kuulmismeelel ikka veel selgelt olulisem roll kui nägemismeelel. Hea näide on Kalniešu Jēkabsi nimelise hernhuutlase lauluraamat (Kalnietis 1782), milles mõned tekstid on kirja pandud silbitatult – need on mõeldud eeskätt laulmiseks, mitte lugemiseks ja mõtisklemiseks.

Rahvavalgustaja Gotthard Friedrich Stender (1714–1796) pani aluse läti ilmalikule kirjandusele. Tema laulud, nn ziņģe’d (Stender 1774, 1783, 1789), said lätlaste seas populaarseks, levides suuliselt – tõenäoliselt saksa mõisatest – laulmise kaudu. Nende laulude sisu oli tundeküllane, kuid samas õpetlik: need hoiatasid alkoholitarvitamise tagajärgede eest, rääkisid tasakaalustatud suhetest eri ühiskonnakihtide vahel, rõhutasid kaalutletud abikaasavaliku tähtsust, kiitsid kooliharidust jne, toimides seega omamoodi magusa arstirohuna (Arp 1998: 565). Kui mitte laulud ise, siis vähemasti nende meloodiad ringlesid läti raamatutes veel XX sajandi hakul.

Varasema ja tänapäeva ühiskonna infotöötluse erinevusi kirjeldades rõhutab raamatuajaloolane Henri-Jean Martin mnemovõtete – sealhulgas rütmi ja kindlate vormelite – tähtsust teadmiste kuulmispõhisel omandamisel.

Neil oli pikka aega raske mõista, et kirjalik tekst võib olla kõnest sõltumatu. Nende kuulmismälu oli rohkem arenenud kui meil ning sageli toetas seda fikseeritud vormelite rütm, mis hõlbustas kuuldud või loetud info meeldejätmist. [—] Kirjutamise vorm vastas tugevalt rütmistatud valjusti lugemise vormile. (Martin 1994: 73)

Martini tähelepanekud lähevad kokku rahvavalgustajate ja hiljem esimeste läti haritlaste valitud lähenemisega. Nimelt andsid nad harimata inimestele teavet edasi laulude kaudu – see žanr oli lätlaste seas väga populaarne kogu XIX sajandi vältel ja veel XX sajandi alguseski. Nende laulude vorm, mis oli laenatud kirikulauludest, Stenderi ziņģe’dest või rahvalauludest, oli kuulajaskonnale sageli juba tuttav.

Saksa rahvavalgustuse (sks Volksaufklärung) kirjandustraditsiooni mõju on samuti vaieldamatu. Läti kogudustes töötanud pastorid tõlkisid ja kohandasid väljaandeid, mis olid algselt mõeldud napi haridusega saksa lugejale, näiteks Rudolph Zacharias Beckeri (1752–1822) teose „Noth- und Hülfsbüchlein für Bauersleute” („Häda- ja abiraamatuke talurahvale”, 1788; Daija 2024). XIX sajandi esimestel kümnenditel sisaldasid meelelahutusliku sisuga läti lauluraamatud viiteid ka Beckeri teosele „Mildheimisches Lieder-Buch” („Mildheimi lauluraamat”, 1799), mis ilmus saksa keeles kaheksas parandatud ja täiendatud trükis (1800–1837). Raamatu sissejuhatuses ja sisus väljendatud ideed laulu kui informatiivse ja didaktilise vahendi, selle vormi, temaatilise ulatuse ja stiililiste tunnuste kohta avaldusid ka lauludes, mida Liivi- ja Kuramaa koguduste pastorid esitasid läti talurahvale. Need laulud olid alati rütmilised, lõppriimilised ja lihtsas keeles, mida mõnikord rikastasid usutekstidele omased metafoorid ja epiteedid. Niisiis hõlbustas tuttav väljenduslaad info edasiandmist.

Veel 1859. aastal tõdes läti haridustegelane ja Valmiera õpetajate seminari juhataja Jānis Cimze (1814–1881), et laulud – kindla sisuga viisistatud tekstid – on lätlastele lihtsamini omandatavad kui raamatutest saadud teave. Ta märkis: „Raamatud jäävad härrasrahva riiulitele ega lasku maapinnale, sest neil puuduvad trepid – see tähendab viisid. Laul ilma viisita on talupojale nagu ihu ilma hingeta.”¹ (Cimze 1859)

XVIII sajandi lõpus ja XIX sajandi alguses leidsid Balti aladel aset olulised ajaloolised muutused: peaaegu kogu ala liideti Vene keisririigiga, Napoleoni väed lähenesid Venemaa piirile, Kuramaal, Liivimaal ja Eestimaal kaotati pärisorjus ning järk-järgult kujunes välja talurahvakoolide võrk. Esiti baltisaksa pastorite juhitud rahvavalgustuse ülesande võtsid üle esimesed läti haritlaste põlvkonnad. Saksa kirjandusteadlane Thomas Taterka kirjeldab selle perioodi ühiskondlikke muutusi Balti ühiskonnas järgmiselt:

Pärast pärisorjuse kaotamist sai Balti rahvavalgustus tublisti hoogu juurde, tehes lätlaste ja eestlaste majandusliku ja sotsiaalse emantsipatsiooni taustal lõpuks läbi põhjaliku muutuse. Esiotsa võõraste rahvaste harimise projektina alanud ettevõtmine, millest saksa haritlaskond üha enam taandus, muutus umbes 1840. aastast [täpsustaksin: 1830. aastatest – M. G.] haritud mittesakslaste – Nationaler, nagu neid nüüd nimetati – juhitud liikumiseks, mille eesmärk oli endiste alamrahvuste majanduslik, sotsiaalne, kultuuriline ja intellektuaalne emantsipatsioon. Selle raames jätkus Balti rahvavalgustus, mida algselt edendasid sakslased tahes-tahtmata koloniaalkultuurilise projektina, läti ja eesti rahvavalgustusena. See kestis 1870. ja isegi 1880. aastateni, haakudes üha enam rahvuslikus-kultuurilises võtmes toimuva haridusliikumisega. Sellest sai lahutamatu osa rahvusliku ärkamise liikumistest, mille olid tahtmatult käima lükanud saksa valgustajad ise. (Taterka 2012: 331)

Taterka mainitud rahvuslased (sks Nationaler) tegelesid samuti laulude levitamisega, et nende kaudu infot edastada. Kuigi need laulud olid temaatiliselt sarnased oma eelkäijatega, erinesid need eesmärkide ja vaatenurkade poolest. Laule avaldati raamatutes ja esimestes lätikeelsetes ajalehtedes, mõnikord koos meloodiaga, ning neid levitati ka lendlehtedel (lt ziņģu lapas).

Raamatuid ja lendlehti kandsid laiali rändraamatukaupmehed ning neid müüdi turul – üsna samamoodi, nagu rahvavalgustajate kirjandust levitati saksakeelsetel aladel (Weissert 1966: 140). Need väljaanded olid suhteliselt odavad ja küllaltki populaarsed. Läti kirjanik Augusts Deglavs (1862–1922) kirjeldab 1860. aastaid käsitlevas kultuuriloolises romaanis „Rīga” (1911) stseeni, kus äsja maalt saabunud talupojad on turul lummatud rändraamatukaupmehest, kes müüb lendlehti.

Seal olid ka trükitud riimid pikkadel paberiribadel: „Aadlik Plāterist” ja „Kas armastus on siis võimu asi” [—] Talupojad oleksid neid meeleldi ostnud, kuid ei teadnud nende viise. Müüja laulis ette. Ostjad ja kõrvaltvaatajad hakkasid kaasa laulma, summutades kooris peagi isegi lähedalasuva leierkasti mängu. Kui viis oli nõnda kaasakiskuv, küll siis pidid talupojad endalegi eksemplari ostma.² (Deglavs 1951: 24)

Need laulud olid kogu XIX sajandi vältel suunatud napi hariduse ja tagasihoidlike ootustega publikule. Kunstiliselt olid need üsna keskpärased. Läti kirjandusteadlaste huviorbiidist jäid need välja ning on senini peaaegu uurimata. Ainsa XIX sajandi ziņģe’sid – eriti alates 1860. aastast – käsitleva põhjaliku uurimuse on avaldanud kultuuriloolane Andrejs Johansons (1922–1983; vt Johansons 1967). Uurimuses annab ta ülevaate žanri ajaloost Euroopa kontekstis ning kirjeldab ziņģe’de vormi ja keelt, kuid ei analüüsi kuigivõrd nende informatiivset ja didaktilist sisu, vaid käsitleb neid eelkõige meelelahutusžanrina. See on mõistetav, sest ziņģe’de sisu muutus XIX sajandi jooksul pidevalt. Kui haridustase hakkas sajandi keskpaigas ja eriti teisel poolel tõusma, kasvas Läti ühiskonnas nõudlus perioodika ja raamatute järele, mis vähendas järk-järgult ziņģe’de informatiivset funktsiooni, kuid säilitas nende meelelahutusliku rolli. Seetõttu keskendun oma uurimuses just XIX sajandi esimese poole ziņģe’dele, eriti nendele lauludele, mis andsid kuulajatele teavet ühiskondlike muutuste kohta Balti kubermangudes, selgitades sündmuste kulgu ja langetatud otsuseid, mis võisid otseselt mõjutada põlisrahva elu.

Saksa filosoof Wolfgang Welsch kirjeldab tabavalt nägemise (kirjakultuuri) ja kuulmise (suulise pärimuse) põhimõttelisi erinevusi: „Nägemine on individuaalne meel, kuulmine on ühiskondlik meel [—] nägemine on olemuslikult seotud teadmiste ja teadusega, kuulmine aga usu ja religiooniga” (Welsch 1996: 247, 250). Analüüsitud tekstides ilmnevad vastandlikud vaatenurgad: ühelt poolt baltisaksa vaimulikkond, kes esindab ühiskonna kõrgemaid kihte ja eeldab kuulajatelt tingimusteta nõustumist; teiselt poolt esimene põlvkond läti haritlasi, kelle arvamused põhinevad sündmuste subjektiivsel tõlgendusel.

Olen valinud kolm teemat, mille kajastumist lätikeelsetes lauludes analüüsin põhjalikumalt: 1) Napoleoni sõjakäigud Euroopas ja lätlaste sundvärbamine, 2) pärisorjuse kaotamine ning 3) koolihariduse edendamine.

Napoleoni sõjad ja talupoegade sundvärbamine Venemaa keisririigi armeesse

Napoleoni sõjad Euroopas sundisid Venemaa keisririiki oma sõjaväge moderniseerima. Esimesed värbamislained Balti kubermangudes leidsid aset juba 1793. aastal Liivimaal ja 1797. aastal Kuramaal (Svarāne 1994: 56). 1806. aasta novembris kuulutas Venemaa Prantsusmaale sõja, mistõttu tuli moodustada kohalikest elanikest täiendavaid sõjaväeüksusi. Sama aasta 30. novembril andis keiser Aleksander I välja ukaasi ajutise maakaitseväe ehk maamiilitsa moodustamiseks. Liivimaa läti- ja eestieelses osas tuli sõjaväkke värvata kokku 20 000 meest, Kuramaal aga 12 000 maakaitseväelast, kes pidid ohu korral regulaararmee tegevust toetama (Briedis 2018: 510). Suuremahuline sundvärbamine kuulutati Liivimaa ja Kuramaa elanikele välja juba 1806. ja 1807. aasta talvel. Lätlased said olukorrast teada kirikujutluste kaudu (Huhn 1806).

Ikšķile koguduse pastor Christian Wilhelm Brockhusen (1768–1842) avaldas kakskeelse maakaitseväelaulu nii saksa kui ka läti keeles: „Zuruf an die Landmiliz Livlands im Fall sie gegen den Feind zöge. Vidzemes sargiem, kad karā būtu jāiet” („Korraldus Liivimaa maakaitseväele juhuks, kui nad vaenlasele vastu marsivad. Liivimaa kaitsjaile, kui nad peavad sõtta minema”, 1807). Laul oli seatud saksa helilooja Christian Daniel Friedrich Schubarti (1739–1791) laulu „Auf, auf! Ihr Brüder, und seid stark” („Tõuske, tõuske! Vennad, olge tugevad”) viisile. Lätikeelne tekst järgib täpselt saksakeelset originaali ja on patriootliku alatooniga: sõda on õiglane, vaenlane ähvardab isamaad, võitlus peab tooma edu ning vaenlane tuleb välja ajada. Laul lõpeb patriootliku tõotusega viia noorem põlvkond langenute ja lahingute mälestuspaikadesse: „Ja neisse paikadesse noori / Viime igal aastal; / Ja, nagu nende isad, seista / Teie ristide juures nad tõotavad / Me nii neid õpetame”³ (Brockhusen 1807). Autor mõtles laulu kirjutades ilmselgelt saksa publikule, arvestades, et XIX sajandi alguse talurahvale võis kangelaskultuse loomine jääda üpris arusaamatuks.

1807. aasta märtsiks oli maakaitseväkke värvatud 21 620 meest, kuid kuna kõiki üksusi ei rakendatud lahingutegevuses, siis peagi maakaitseväelaste arvu vähendati: osa neist liideti regulaararmeega, teised saadeti koju. 1807. aasta juunis sõlmis Prantsusmaa Tilsitis vaherahu nii Preisimaa kui ka Venemaaga, kuid sõjaks valmistumine jätkus ja 1812. aastal tungisid Prantsuse väed Venemaale. Talupoegade nekrutiks võtmine saavutas haripunkti 1813. aastal, kui Vene armee jälitas prantslasi sügavale Lääne-Euroopasse. Talupoegi püüti nekrutiks peamiselt ööpimeduse varjus – nad vältisid värbamist, põgenesid, peitsid end, osutasid vastupanu ning isegi vigastasid end meelega. Soldatilaulud jõudsid kirikulaulude kogumikesse, neid avaldati lendlehtedena ning tõenäoliselt levisid need ka suuliselt. Kõige sagedamini seati need mõne vaimuliku laulu viisile, järgides selle vormi ja säilitades sisus kristliku raamistuse.

Apriķi kihelkonnast pärit luuletaja Indriķis (1783–1828), tuntud ka kui Pime Indriķis, kirjutas laulu „Oda uz Tilzītes mieru” („Ood Tilsiti rahule”, 1807), kasutades ladinakeelse koraali „Te Deum” vormi. Tõenäoliselt kirjutas ta selle oma patrooni, Apriķi pastori Karl Gotthard Elverfeldi (1756–1819) õhutusel. Võib eeldada, et populaarse vaimuliku laulu viisi valik polnud juhuslik – eespool mainitud „Mildheimi lauluraamatus” on sama viisiga ka laul „Danklied für den Frieden” („Tänulaul rahu eest”; Becker 1801: 222–223).

Indriķis väljendab oma tekstis koguni saksa lauluga sarnaseid mõtteid, näiteks arusaama sõjast kui Jumalast kaugenenud ja seeläbi „verejanuliseks muutunud” (lt asinskārīgs prātā top) inimese süüst, kuigi teost ei saa siiski pidada saksakeelse laulu ümberjutustuseks. Laul avaldati nii originaalis kui ka saksa keelde tõlgituna kohalikus väljaandes Wöchentliche Unterhaltungen (Elverfeld 1807). Sissejuhatavas osas kutsus pastor üles Indriķise laule lätlaste seas levitama, „et tuua rõõmu ja ühtlasi jagada häid õpetussõnu” (Elverfeld 1807: 299). Kuigi mul otseseid tõendeid selle kohta pole, võib oletada, et laulu esitas ka luuletaja ise.

Nagu Elverfeld oma esimeses Indriķist käsitlevas kirjutises (1806) märkis, võeti tema laulud Apriķis väga soojalt vastu, kui neid lauldi kindlate viiside järgi. Uue teema – sõja ja sellele järgnenud rahulepingu – tutvustamiseks kasutas Indriķis lätlastele tuttava koraali viisi ja vormi. Üleva tooni tõttu oli „Te Deum” hea valik. Pealegi kujutas see rahu kui Jumala armu (vastupidiselt sõjale), kasutades sealjuures Piiblist tuttavaid metafoore, nagu „metsaline” (lt elles zvēri) ja „surmavald” (nāves bedre). Laul tuletas meelde, et nii sõda kui ka rahu sõltuvad valitsejatest ja kuningatest ning seetõttu peaksid inimesed palvetama, et valitsejatel ei oleks „verejanuline meel” (asinskārīgs prāts), vaid et nad laseksid „kuldsel rahul õitseda” (zelta mieram zelt).

Kokkuvõttes kandis laul suulise kultuuri tunnuseid: uue teabe vahendamiseks kasutati tuttavat vormi ja kujundikeelt. Seda võib pidada ka mnemovõtteks, mis aitas teavet suuliselt etenduslikus vormis levitada ning kinnistada ühiskonnas, kus teadmisi omandati valdavalt kuulmise teel (Ong 2002: 34). Vaimulike lauluviiside kasutamine ilmalike teemade käsitlemiseks annab omakorda tunnistust sellest, et rahvavalgustus oli järkjärgulise ilmalikustumise ajastu (Häntzschel 1971: 12*).

Alates 2. augustist 1829 hakati kindralkuberner Filippo Paulucci (1779–1849) korraldusel nekrutiks võtma liisuheitmise teel, mida viidi hingeloendi alusel läbi kihelkonnakohtutes. 1831. aastast kehtestati korraline nekrutikohustus: iga 1000 hingeloendis oleva mehe kohta tuli anda kuus meest. 1834. aastal vähendati teenistuse pikkust 25 aastalt 20 aastale.

1835. aastal kirjutas läti õpetaja ja luuletaja Ansis Līventāls (1803–1878) arvatavasti oma toetaja ja kirjandusliku nõuandja, baltisaksa pastori Jakob Florentin Lundbergi (1782–1858) õhutusel laulutsükli „Trīs dziesmas par jaunu zaldātu būšanu” („Kolm laulu nekrutiks saamisest”) järgmiste pealkirjadega: „I. Dziesmiņa, kad uz rekrūšu lozēšanu iet” („Lauluke liisuvõtmisele minekust”; Līventāls 1835a), „II. Jauna zaldāta šķiršana” („Nekruti hüvastijätt”; Līventāls 1835b) ja „III. Jauna zaldāta dziesmiņa” („Nekruti lauluke”; Līventāls 1835c). See, et laulud olid mõeldud mõjutama kõiki lätlasi, ilmneb asjaolust, et need avaldati paralleelselt Kuramaal ja Liivimaal ainsates lätlastele suunatud Läti ajalehtedes Latviešu Avīzes ja Tas Latviešu Ļaužu Draugs.

Esimene ja kolmas laul käsitlevad hüvastijättu lähedaste ja kodumaaga. Nende meeliülendavad read „auväärsest ametist” (lt goda amats) rõhutavad, et armee võib olla karjäärivõimalus. XIX sajandi esimesel poolel said kümned lätlased tõepoolest ohvitserideks (Jēkabsons 2022). Lauludes rõhutatakse kohustust kaitsta kodumaa piire ning kiidetakse sõduri väliseid tundemärke, nagu munder, särav mõõk ja läikiv püss, ülistades samas ka tema inimlikke omadusi: lahket südant ja autunnet. Laulutsükli keskmine laul „Nekruti hüvastijätt” kujutab noormeest ütlemas lahkumissõnu oma perele, sõpradele, sugulastele, naabritele, kirikule, pastorile ja pruudile. Eriti tähelepanuväärne on laulu algus: esimeses salmis jätab noormees hüvasti isakoduga. Luuletaja rõhutab sügavat patriootilist ühtekuuluvustunnet oma maa ja rahvaga. Sellised teemad nagu valu ja igatsus kodumaa järele kõnetavad publikut sügavalt, seondudes tärkava rahvusliku ärkamise meeleoludega: „Nüüd jumalaga, isatalu, / Jääd pühaks minu südames [—] / Vaimus kõnnin veel su radu, / Magades sind unes näen, / Ja seisan su ukse ees / Vaatan kalleid koduseid.”⁴ (Līventāls 1835b)

Lauludel pole viise märgitud, kuid juba pealkirjas esinev sõna dziesma ’laul’ viitab esituslikule aspektile. Pealegi algab teine laul „Nekruti hüvastijätt” fraasiga Nu ar Dievu ’Nüüd jää jumalaga’ – see on parafraas läti rahvalaulust „Nu ar Dievu Vidzemīte” („Nüüd jää jumalaga, Liivimaa”), mis on läti rahvakultuuris tuntud sõduri hüvastijätulaul. Väärib märkimist, et XIX sajandil oli see rahvalaul lätlaste seas ülimalt populaarne; selle arranžeeris eespool mainitud läti õpetaja ja helilooja Cimze. Laul kuulus ka Riias toimunud esimese Läti üldlaulupeo repertuaari (1873).

See ei ole Līventālsi ainus informatiivne laul. 1840. aastal tähistati Euroopas ja ka Balti regioonis laialdaselt Johannes Gutenbergi (?1393/1406–1468) trükipressi leiutamise 400. aastapäeva. Selle sündmuse auks ilmus Läti ajakirjanduses hulk tekste, nende seas Līventālsi laul „Uz Gūtenberga piemiņu, kas 1440. gadā izgudrojis grāmatu driķēšanu” („1440. aastal raamatute trükkimise leiutanud Gutenbergi mälestuseks”; Līventāls 1840). Gutenbergile ja tema leiutisele pühendatud laul oli tegelikult kolmas osa Līventālsi kontseptuaalsest laulutsüklist, mis põhines Friedrich Schilleri teose „An die Freude” („Rõõmule”, 1785) vormil. Tsükli esimene osa (Līventāls 1833) kutsus lätlasi üles ühiste eesmärkide nimel koonduma ning teine osa (Līventāls 1839) tutvustas lätlastele nende enda ajalugu ja kritiseeris kohaliku saksa ülemkihi ebaõiglust, vastandades seda Vene valitsejate heasoovlikkusele ja lahkusele. Kolmandas laulus ei rõhutanud Līventāls üksnes Gutenbergi leiutise tähtsust, vaid tõi sisse ka lätlaste kui rahvuse emantsipatsiooni motiivid (Grudule 2023).

Pärisorjuse kaotamine

Eestis kaotati pärisorjus 1816. aastal. Kuramaal töötas kohalik aadel välja pärisorjuse kaotamise kava, mille keiser Aleksander I 1817. aasta augustis heaks kiitis. Järgmisel aastal, teel Aacheni kongressile, kuulutas ta selle Jelgava Püha Kolmainsuse kirikus ametlikult välja. Sellele järgnes vastuvõtt aadli ja talupoegade esindajatele Jelgava lossis. Liivimaal kaotati pärisorjus 1819. aastal; otsus kuulutati välja 1820. aasta 6. jaanuaril Riia Püha Jakobi kirikus. Latgale jaoks koostati 1819. aastal samalaadne kava, kuid see lükati tagasi.

Pärisorjuse kaotamise protsess kestis mitu aastat, talupojad said järk-järgult isikliku vabaduse, kuid jäid maata ning pidid mõisnikega sõlmima üürilepingud. Kui talupoeg oma talust lahkus, siis leping lõpetati. Nii Kuramaal kui ka Liivimaal puhkesid mitmel pool rahutused. 10. novembril 1822 korraldasid Liivimaa talupidajad nn mardipäeva ülestõusu, keeldudes lepinguid sõlmimast ja oma maad loovutamast. Valitsus vastas sõjaväe kohalesaatmisega. 1823. aasta jüripäevaks ehk kevadiseks kolimispäevaks (lt Jurģi) oli Kuramaal oma kodust lahkunud 97 ja Liivimaal 404 talupidajat, neist 110 Läti osast. Grenčis takistasid talupojad mõisnikke oma vallasvara konfiskeerimast, samas kui Talsis, Kuldīgas, Grobiņās ja Aizputes väljendati valjuhäälselt pahameelt selle üle, et mõisnikud tagandasid talurahva valitud kohtuametnikke. Lätlased kaldusid pidama pärisorjuse kaotajaks Vene keisrit, mitte kohalikku aadlit, kes seisis järjekindlalt vastu sellele, et talurahvas saaks õiguse maale ja varale. 1830. aastate alguseks oli pärisorjus lõplikult kaotatud ning Läti ajaleht Latviešu Ļaužu Draugs avaldas oma 1834. aasta lisas selle kohta allegoorilise pildi (Eggink 1834).

XIX sajandi esimesel poolel kujutati pärisorjuse kaotamist mitmes informatiivses laulus, mille autorid olid kolm baltisaksa pastorit, kihelkonnakirjutaja ja kaks läti luuletajat. Avalike ettekannete ega publiku reaktsioonide kohta andmeid ei ole, kuid laulude avaldamine läti ajalehtedes, vahel lausa esiküljel, näitab teema aktuaalsust. Kõik kolm pastorit mainisid õigustatult Aleksander I-t ja Jumalat, kuid rõhutasid protsessi peamiste edendajatena kohalikke võime, aadlit (Berent 1828; Launitz 1819) ning Liivimaal ka kindralkuberner Pauluccit (Tiedemann 1821). Kihelkonnakirjutaja tänas oma laulus Jumalat, keisrit ja aadlit, kuid kiitis eelkõige koole kui lätlastele enim kasu toonud hüvet (Brunnow 1846). Kõige teadlikumad ja rahvuslikus mõttes ärksamad lätlased hoidsid oma tänusõnad järjekindlalt üksnes keisrile.

Nihe baltisakslastelt keisrile ja Jumalale kui pärisorjuse kaotamise ainsatele toetajatele tuleb selgelt esile õpetaja Matīss Fītiņši (tuntud ka kui Matīss Vītiņš, Matthies Vieting, 1795–1861) laulus, mis avaldati juba 1824. aastal ning millele järgnesid veel kaks laulu: 1830. ja 1846. aastal (Vieting 1824, 1830, 1846). Tema tekstides puuduvad viited aadlile täielikult – nimetatakse ainult Jumalat ja keisrit: lauludes mainitakse Aleksander I-t, keda kutsutakse „Venemaa koidutäheks” (lt krievu zemes auseklis), ning pärast viimase surma keiser Nikolaid (Vieting 1830). Fītiņš kutsub üles kuulekusele ja rahule.

Kõigist nendest lauludest informatiivseimad olid kaks teksti, mis avaldati 1822. aastal pärisorjuse kaotamise protsessi ajal. Nende autor oli seesama pime luuletaja Indriķis Apriķist, kellest oli juttu juba eespool. Mõlemad ilmusid läti ajalehe Latviešu Avīzes esiküljel. Laulud viitasid otseselt maapiirkondades aset leidvatele sündmustele ja olid tõenäoliselt kirjutatud Apriķi pastori Elverfeldi tellimusel.

Esimene laul rääkis pärisorjuse kaotamise protsessist. Indriķis kutsus üles kannatlikkusele ja tasakaalukusele. Laulu teises pooles maalis ta värvikaid allegoorilisi pilte neist, kel võis tekkida kiusatus seaduse vastu tõrkuda, mõisnikke maha jätta või mässata, kirjutades: „ärge raevutsege pimedas meeles / kõrgete seaduste vastu”⁵ (Indriķis 1822a). Ta kasutas allegooriaid, mis olid talurahvale tuttavad kirikulauludest, jutlustest ja rahvalauludest: „Kes pesast on välja kukkunud / Ei suuda sinna enam tagasi ronida. / Hulgub nõrkenult siia-sinna – / Mis head sellest võiks tõusta?”⁶ (Indriķis 1822a) Samuti hoiatas ta tulevaste põlvede needuse eest. Pärast moraalilugemist ja rangeid manitsusi lõppes laul üleskutsega lepitusele: „Oh, vennad! Vennad! Hoiduge tülide õhutamisest!”⁷ (Indriķis 1822a)

Teine laul oli üles ehitatud rollimänguna ning seda kirjeldati kui valmi (lt līdzība; Indriķis 1822b). Tegelasteks olid vaene pruut (talupojad), peigmees (õnnis vabadus), peigmehe sõbrad (aadel) ning pruudi kasuisad ehk auväärsed isandad, kes olid soovinud talupoegadele vabadust (Indriķis 1822b). Laulu eesmärk oli näidata aadli rolli pärisorjuse kaotamisel, rõhutades kontrasti „vaese õnnetu orvu, vaese pruudi” ja nende vahel, „kellele Jumal on andnud suure rikkuse”⁸ (Indriķis 1822b). Vaese orvu vaatepunktist näis täielik alistumine loomulikuna. Ometi mõjus liialdatud sentimentaalsus, kontrastide ülemäärane rõhutamine ja ootamatult varjamatu üleolekutunne eemaletõukavalt.

Oma rollimängulise ülesehituse poolest meenutas laul informatiivset ja didaktilist näitemängu rõugevaktsiini propageerimiseks, mille kirjutas Indriķise patroon pastor Elverfeld (1804). Kaudsete allikate kohaselt tormasid Apriķi talupojad pärast Elverfeldi näidendi etendust end vaktsineerima (Brīvnieks 1932). Ei ole aga andmeid selle kohta, et laulud oleksid avaldanud sarnast mõju – pole teateid, et mässumeelsed talupojad oleksid taltunud või oma nõudmistest loobunud.

Haridus

Kui Liivimaal võttis maapäev koolivõrgu rajamise otsuse vastu juba 1765. aastal ning hariduse arengus mängis olulist rolli ka vennastekogudusliikumine, siis Kuramaal edenes talurahvakoolide rajamine visamalt. Liivimaa pärisorjuse kaotamise seadusesse olid sisse kirjutatud sätted kihelkonna- ja kogudusekoolide asutamiseks ühes kindlaksmääratud õppekava ja eesmärkidega, Kuramaal pöörati samas seaduses aga koolidele oluliselt vähem tähelepanu: kogudusekoolide loomine ei olnud üldse kavas ning asutatavate kihelkonnakoolide hulk oli Liivimaaga võrreldes märksa väiksem. Ometi loodi õpetajate seminarid Liivimaal ja Kuramaal peaaegu samal ajal: vastavalt 1838. ja 1839. aastal. Läti koole ja haridust puudutavad küsimused olid Balti kultuuriruumis, õpetatud seltside koosolekutel ning kohalikus saksakeelses ajakirjanduses pidevalt päevakorral. Läti ajalehtedes käsitleti talurahva haridust enamasti kristlikus kontekstis. 1830. aastate keskpaigaks hakkas kujunema uus läti ühiskonnakiht, kuhu kuulusid näiteks elukutselised kirjutajad ja koolmeistrid. Nende jaoks oli vaimutööl keskne roll.

1838. aasta jaanipäeval rajati Riia suurima lätikeelse koguduse kool, Riia Läti Jaani kool (Rīgas Latviešu Jāņa skola). Kooli rahastati kirikule tehtud annetustest ja linnavolikogu iga-aastasest toetusest. Algatus tuli koguduse pastorilt Karl Hieronymus Schirrenilt (1796–1848). Kooli õppekava oli oluliselt laiem kui tavalisel algkoolil: õpetati läti keeles lugemist ja kirjutamist, aritmeetikat, katekismust, piiblilugusid ja kirikulaule. Poistele õpetati lisaks vene keeles lugemist ja kirjutamist, tüdrukutele käsitööd. Kooli peamine õpetaja oli aastaid lätlane Jānis Rātminders (1812–1880). Aja jooksul kujunes Riia Läti Jaani koolist Riia lätlaste vaimuelu keskus, mis hoidis sidemeid ka Liivimaa ja Kuramaa lätlastega (Apīnis 2000). Kool vastandas end aktiivselt tavapärasele arusaamale, et haritud lätlane peaks assimileeruma saksa kultuuri. Samal ajal valitses saksa vaimulike seas arusaam, et kool on vaid tee kiriku juurde ja et haritud lätlane osaleb usuelus paremini. Saksa pastorite vaatenurk kajastus ka paljude läti koolmeistrite kirjutistes. Riia Läti Jaani kooliga seotud kirjamehed, nende seas Ernests Dinsbergs (1816–1902), püüdsid aga juurdunud arusaama vaidlustada.

Traditsiooniliselt seati kooliga seotud, uue kooli avamisele pühendatud või koolis laulmiseks mõeldud laulud koraaliviisidele. 1838. aasta teisel poolel, kui Riia Läti Jaani kool oli äsja tegevust alustanud, avaldati ajalehes Latviešu Avīzes erakordselt palju kooliteemalisi laule, mille autorid olid saksa pastorid. Läbi üheteistkümne numbri ilmus Kuramaa pastori Liebegott Otto Konrad Schulzi (1731–1840) koraalitsükkel „Svētas dziesmas, skolās dziedamas” („Pühad laulud koolis laulmiseks”; Schulz 1838a). Need laulud olid selgelt kristlikud ning õppimist seostati neis kiriku ja pastoritega.

Teine Schulzi laul „Veca zemnieka domas ziedu mēnesī” („Vana talumehe mõtted lehekuul”; Schulz 1838b) avaldati mõni päev pärast uue kooli avamist ning selles rõhutati arusaama, et hariduse peamine väärtus seisneb koraalide laulmises ja kodus jutluste lugemises. Laulu sõnade kohaselt on koolis omandatud oskustest praktilist kasu üksnes aritmeetikast, et mitte poes petta saada. Laulu lõpus hoiatas Schulz kõrkuse ja põhjalikuma hariduse poole püüdlemise eest: „Härraste kõrgem haridus? / Jumal hoidku, me ei taha seda, / Meil pole seda vaja – ega sellest kasu.”⁹ (Schulz 1838b) Sarnane hoiak ilmneb ka pastor Karl Hugenbergeri (1784–1860) neljaosalises laulutsüklis „Skolas dziesmas” („Koolilaulud”; Hugenberger 1838a, 1838b), kus kooli iseloomustatakse sõnadega „kool – lapse esimene kirik” (lt skola – bērnu pirmā baznīca; Hugenberger 1838b).

1847. aastal avaldas Kuramaalt pärit lätlasest koolmeister Dinsbergs ajalehes Latviešu Avīzes laulu „Par skolu” („Koolist”; Dinsbergs 1847). Laul ilmus kolmes ajalehenumbris, võttes igaühes enda alla tervelt kaks lehekülge, kokku üle 600 rea. Dinsbergs mainis laulmist, mis viitab, et laulu esitati suuliselt, ning nimetas iseennastki lauljana. Nagu kõiki Dinsbergsi laule, iseloomustavad sellegi ülesehitust lühikesed värsiread ja lihtne rütm – sarnaselt saksa Knittelvers’i ja läti ziņģe’ga – ning lõppriimid.

See pole Dinsbergsi ainus informatiivne luuleteos. Ta täiendas oluliselt koolmeister Mārcis Reinbergsi (1826–1861) laulu Riiast ja sealsest linnaelust (Reinbergs 1860), kiites Riiat kui saksa ja läti kultuuri, teaduse ja tehnoloogiliste uuenduste keskust (Dinsbergs, Reinbergs 1865). Ta rõhutas linnakeskuse moderniseerumist ning andis üksikasjaliku äärelinnade kirjelduse. Dinsbergsi täienduste varal paisus see laul ligi poolteise tuhande reani. See ilmus XIX sajandil neljas trükis (kaks korda 1865. aastal, lisaks 1868. ja 1875. aastal) ning oli tuntud ka XX sajandi lugejate seas (trükid 1967., 1975., 1994. aastal). Viimati ilmus see trükis 2017. aastal (Dinsbergs, Reinbergs 2017).

Laul „Koolist” koosneb neljast osast, millest esimene „I. Cik vaijadzīga skola ir un kāds labums no viņas nāk” („Kui vajalik on kool ja mis kasu sellest tõuseb”) on ajalooline ülevaade, milles Dinsbergs kurdab lätikeelse hariduse aeglase arengu üle, eriti Kuramaal. Ta pakub välja kaasaegse mitmekesise õppekava, lükates kristliku kasvatuse tagaplaanile ning rõhutades selle asemel näiteks maailma geograafia ja ajaloo ning saksa keele oskuse tähtsust.

Teine osa „II. Kā latvieši skolu pazīst un kādas domas tiem no tās pašas ir” („Millisena lätlased kooli tajuvad ja mida nad sellest arvavad”) rõhutab hariduse väärtust ning mõistab hukka suulise pärimuse kui teadmiste edastamise vahendi, mis vaid süvendab ebausku, muinasjuttude uskumist ja rahvajuttude levikut. Dinsbergsi sõnul ei saada aru, et õppimine on järkjärguline ja aeganõudev protsess, ning ta kritiseerib vanemaid, kes pahandavad lastega, kui need ei õpi lugemist või võõrkeelt paari nädalaga ära.

Kolmandas osas „III. Žēlošanās, ka latvieši skolu pareizi nepazīst” („Kaebelaul selle üle, et lätlased ei saa koolist õigesti aru”) käsitleb Dinsbergs probleemi, mis on aktuaalne ka tänapäeval: kooli ja õpetajate arvustamist pereringis, laste kuuldes. Ta juhib tähelepanu, et kui vanemlikku autoriteeti kasutatakse kooli suhtes negatiivsete hoiakute väljendamiseks, kinnistuvad need ka lastel. Dinsbergs kutsub vanemaid üles pöörama rohkem tähelepanu laste kasvatusele, distsipliini, jumalakartuse ja korraarmastuse sisendamisele, ning julgustab emasid lapsi kodus lugema õpetama. Laulu selles osas toob Dinsbergs välja võõrkeelte õppimisega seotud raskused: õige häälduse ja kirjutamisoskuse saavutamiseks ei tule saksa ja läti keele grammatika ning ortograafia erinevusi üksnes teada, vaid ka mõista. Selle osa lõpus apelleerib Dinsbergs lätlaste rahvuslikule eneseteadvusele, rõhutades hariduse keskset rolli rahva emantsipeerumises ja enda tundmises võrdsena teiste rahvaste seas.

Neljandas osas „IV. Mācība” („Õpetus”) rõhutab Dinsbergs, et teadmiste omandamine nõuab vähemalt kolm-neli aastat tõsist pingutust. Ta osutab ka rahva usalduse puudumisele õpetajate ja koolide vastu, tunnistades samas, et osa lätlasi juba adub ja hindab hariduse väärtust. Ta rõhutab aga, et seesugune suhtumine ja hariduse väärtustamine peaksid saama üleüldiseks. Puuduvad andmed luuletuse retseptsiooni kohta, ent selle populaarsust lugejate seas kinnitab asjaolu, et see ilmus kahe väikeseformaadilise väljaandena (Dinsbergs 1863, 1868).

Kokkuvõte

Venemaa keisririigi Balti kubermangudes aset leidnud oluliste sündmustega käisid sageli kaasas lätikeelsed laulud, millega jagati teavet ja õpetussõnu – see näitab suulise pärimuse püsivat tähtsust XIX sajandi Läti ühiskonnas. Esimestest lätlaste loodud lauludest nähtub nii varasemate, baltisaksa kirjandustraditsioonide jätkumine kui ka uute, rahvusliku ärkamise ideede esilekerkimine: armastus kodumaa vastu, läti keele au ja väärikus ning hariduse kasvav prestiiž. Laulude suulist levikut soodustas nende lõimimine tuttavatesse vormidesse, nagu vaimulikud ja rahvalaulud, ning neis kasutati sageli Piibli metafoore, traditsioonilisi kujundeid, samuti Stenderi ziņģe’dele ja saksa Knittelvers’ile omaseid riime ja rütme. Informatiivse sisuga luuležanrina kujunesid need laulud läti ajalehtede püsirubriigiks; neid trükiti brošüürides ja lendlehtedel kuni XIX sajandi lõpuni ning need pakkusid vähem haritud elanikkonnale teadmisi kultuuri, teaduse ja tehnoloogia kohta.

Nagu ajaloolane Andrejs Plakans (1940–2024) on osutanud, polnud Läti ühiskond XIX sajandi teisel poolel kaugeltki homogeenne. Peale kõrgelt haritud vaimuinimeste – rahvusliku ärkamise eestvedajate – oli ka „kümneid tuhandeid läti keele kõnelejaid, kes ei pidanud end lätlasteks sellisel moel, nagu Riia Läti Selts seda oleks soovinud. Need inimesed rääkisid emakeelena läti keelt, kuid ei tundnud mingit rahvuslikku ühtekuuluvust” (Plakans 1996: 111).

Tõenäoliselt moodustas just see osa elanikkonnast XIX sajandi teisel poolel nende laulude ning konservatiivse, baltisakslaste kontrolli all oleva ajalehe Latviešu Avīzes peamise lugejaskonna. Ajalehe tiraaž kahekordistus 1880. aastatel, ületades selge rahvusliku suunitlusega lätikeelsete ajalehtede oma. XIX sajandi lõpukümnenditel oli Latviešu Avīzes koduks luuletajatele, kes pidasid end Stenderi (Peitāns 1884) ja ziņģe laulutraditsiooni (Schönberg, Vieting 1856, 1884) mantlipärijateks. Nende laulud kõnetasid laia vähem haritud elanikkonnakihti. Nagu saksa Volksaufklärung’i uurija Ursula Tölle (1994: 20) on märkinud, pakkusid nad „vastukaalu elitaarsele kirjanduse tarbimisele”. Nende tekstid, mis olid sageli viisiga varustatud, moodustasid tugeva allhoovuse, mis rikastas läti kirjandus- ja kultuuripärandit.

Māra Grudule (snd 1963), PhD, Läti Ülikooli vanemteadur ja professor (Raiņa bulvāris 19, Rīga, LV-1050), mara.grudule@latnet.lv