Pudemeid baltisakslaste igapäevasest kirjalikust eesti keelest XVIII–XX sajandil

Selle artikli pealkiri võiks olla ka „pudemete pudemeid”, sest baltisakslaste igapäevase eesti keele kirjapanekute teema on kaunikesti uurimata ning paljuski tulevad need pudemed päevavalgele juhu- või kaasuvate leidudena ja on päevavalgele tooja nägu, sõltudes uurija teemadest ja allikatest. Tutvustan ja käsitlen leide, mis siinkirjutaja ette on sattunud. Ühtlasi teen katse neid süstematiseerida ning ajalisse järjestusse seada.

Kirjanduslikku mitmekeelsust on uuritud mitmel puhul. Ajalises vaates ülevaatliku pildi Baltikumis toimunust ja toimuvast leiab 2023. aastal ilmunud ajakirja Journal of Baltic Studies erinumbrist „Entangled languages in the poetry of the Baltic countries” („Põimunud keeled Baltimaade luules” (kd 54, nr 4)), mille toimetajaks oli Liina Lukas. Baltisakslaste harrastatud poolsaksakeelset ehk makaroonilist luulet käsitleti nii karnevalilikkuse kui ka identiteedikandjaks kujunemise võtmes (Aabrams 2023; Bender 2023). Varasematest baltisaksa makaroonilise luule käsitlustest tuleb esile tõsta Ilse Lehiste (2000 [1965]) ja Maie Kalda (2000) kirjutatuid. Uuritud on ka mitmekeelsuse tõlkimise viise baltisaksa kirjanduse eestindustes (Verschik, Saagpakk 2023) ja mitmekeelsuse ilminguid baltisaksa anekdootides (Jänes 2024).

Baltikumi ajaloolise kirjandus- ja kultuurivälja mitmekeelsusest lähtub, katsudes seda ühiselt ja läbipõimitult esitada, ka kaheksaköitelisena kavandatud Balti kirjakultuuri ajalugu. Sellest on praeguseks jõudnud ilmuda esimene osa (Lukas 2021), järgmised on peagi tulekul. Toonasel mitmekeelsel kirjandusväljal ei märkinud keeled „mitte esmajoones rahvuslikke, vaid pigem stilistilisi vahekordi: kirjakultuuri kõrgstiilne osa oli saksakeelne, madalstiilne osa eesti- ja lätikeelne” (Undusk 2011: 561) ja „kui eestlased tahtsid pöörduda haritud publiku poole, siis kirjutasid nad enamasti saksa keeles, kui sakslased kirjutasid harimata rahvale, siis tegid nad seda eesti või läti keeles”, mis tähendas, et „kohalik saksa- ja eestikeelne kirjandus toimisid ühe ja sellesama kultuurimälu vahendusel, ehkki erinevate funktsionaalsete rõhkudega, ning et ka tänase eesti kirjanduse mälu on oma vanemas osas suuresti saksakeelne” (Undusk 2008: 94).

Selle artikli eesmärk ei ole siiski suhestuda kirjandusliku mitmekeelsuse alase diskussiooniga, vaid vaadelda kultuurilooliselt baltisakslaste suulise ja argikasutuses olnud eesti keele kirjalikule kujule jõudnud kajastusi, nagu need nähtuvad paljuski juhuleidudena eri allikates. Ühtlasi on lootus tuua käibesse unustatud autoreid ja allikaid ning ärgitada teisi uurijaid samalaadseid kõrval- ja juhuleide esitlema. Nii võiks tekkida täielikum pilt omaaegsest eri rahvusgruppide läbikäimisest. Siegfried von Vegesacki „Balti tragöödiast” (2009 [1935]) tuntud klaasseina kujund, mis eristas eri rahvusi ja seisusi, oli loomult rohkem klaassõel, millest mahtus läbi hulganisti kultuurilisi ja keelelisi laene, nii et argieluliste kontaktide hulk oli tihe ja mitmekesine. Ja nagu nendib Jaan Undusk „Balti tragöödia” eestikeelse tõlke saateessees, tuleks Vegesacki lugemise järel lugeda temaga populaarsuselt ja teoste tüseduselt võrreldava XIX sajandi baltisaksa kirjamehe Theodor Hermann Panteniuse romaani „Üksi ja vaba” („Allein und frei”, 1875, e k 1910–1911): „Mõlemas teoses mängivad tähtsat rolli lätlased, Panteniusel kui võimalikud elu- ja koostööpartnerid, Vegesackil kui seisusliku „klaasseinaga” eraldatud kodukari. Võetagu pärast Vegesacki ette vana Pantenius ning baltisaksa maailmapildi kaks poolust saavad paika.” (Undusk 2009)

Pudemeid eesti keele omandamisest baltisakslastel

See, et igapäevases sfääris pruukisid baltisakslased ka maakeelt, on teada erinevatest uurimustest (vrd Wilhelmi 2008: 128–129; Whelan 1999: 167) ja näiteid selle suulise kasutamise kohta leiab uuemast ja vanemast ajast rohkelt. Ühelt poolt oli tegu maakeele ehk eesti resp. läti keele kasutamisega igapäevases suhtluses, teisalt aga kohalikest keeltest pärinevate laenude ja tsitaatsõnadega, mida balti „keeltepaabelis” (Bender 2021) ka saksakeelsesse kõnesse pikiti. Ühe katuse all elasid erinevad seisused ning ka keeled ja rahvad ja toimis situatiivne funktsionaalne mitmekeelsus. Ilmselt tuntuim sellekohane näide on Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupeli nending: „Nii võib vahel maaoludes kuulda koguni isikuid, kes mitte pööbli hulka, vaid kogunisti õpetlaste klassi kuuluvad, ütlemas: „er fuhr mit einem W a n k e r in den K a s i k um M a r j a d zu sammeln.”” (Hupel 1795: XIX).

Sakste lapsed omandasid, viibides esimestel eluaastatel palju kohalikest teenijate seas, esimese keele, nn ammede keelena (sks Ammensprache) eesti resp. läti keele. XVIII ja XIX sajandil oli valdav praktika, mille kohaselt ülemkihi naised küll sünnitasid lapsed, kuid nende eest hoolitsemine imiku- ja väikelapsepõlves oli rohkem teenijaskonna ülesanne (vrd Plath 2011: 154). Visamalt säilis selline komme aadli seas, seevastu kodanlikus miljöös ja linlikus keskkonnas kadus see järk-järgult XX sajandi alguses. Siiski oli teenijate olemasolu vähegi järjel olevates perekondades tavaline. Selline loomulikult vältimatu keeleõpe polnud eesmärgistatud, vaid johtus elukeskkonnast – eesti keele alal omandati eesti keel, läti keele alal läti keel. Ja kui juhtuti elama Peterburis, siis oli esimeseks keeleks tihti vene keel. Balti pastorisuguvõsast pärineva ja Peterburis sündinud Ingeborg Kentmanni (1916–1989) esimesteks keelteks olid kodune saksa ja lapsehoidja vene keel, sellal kui tema sajandi alguses veel Eestimaal sündinud vanemal õel-vennal konkureerisid omavahel saksa ja eesti keel:

Kui Ruth hakkas rääkima, õppis ta ära mõlemad keeled korraga – vanematega rääkis ta saksa keeles, teenijatega eesti keeles. Tema eeskujust nakatunult harjus nüüd ka Hans oma emakeelt omandama, siiski kippus ta ikka veel meelsasti eesti keeles kõnelema. (Kentmann 1980: 31)

Teenijate keskel veedetud põnnipõlvele järgnesid aastad koduõpetajate käe all. Sellise lapsest peale valitseva mitme keele ristumise klassikaliseks kirjanduslikuks kajastuseks ja kokkuvõtteks on Teise maailmasõja järgse Saksa kirjanduse ühe edukaima naisautori, Tartus sündinud Else Hueck-Dehio (vt tema kohta: Schilling 2020) tuntud jutustus „Tipsy’s sonderbare Liebesgeschichte” („Tipsy iseäralik armulugu”).

Esialgu kasvas Tipsy oma vanemate mõisas nii, nagu lugematud noored tütarlapsed tol ajal kasvanud olid. Eesti lapsehoidja äiutas teda oma prinkidel käsivartel esimestesse unedesse. Poolsaksa bonne harjas tal juukseid ja pesi tal käed, kui teda liivahunnikus mängimast lõunale kutsuti. Bonne kuivatas ka ta pisarad, kui tema suured vennad jälle kord ponide seljas „seitsme mäe ja mere taha” minema ratsutasid, pööramata tähelepanu käed õieli ahastavale tagatipsule. Siis tuli saksa guvernant, preili Magnus, kes tõsiduse ja rangusega Tipsy hariduse nimel vaeva nägi, talle käesuudlemist ja teisi hästikasvatatud lapsele kohaseid viisakaid kombeid õpetas. [—] Lõpuks tuli veel mademoiselle Šveitsist, parleeris prantsuse keeli nagu vidistav aed-lehelind, keeras endale õhtuti papiljotid ümber pisikese tumedajuukselise pea ja lõhnas ainuomaselt maikellukeste järele. (Hueck-Dehio 1956: 6–7).

Sellise keeleliselt kireva keskkonna ilmestamiseks on autor teksti lisanud ka paar markeeringut: peale prantsuskeelse mademoiselle’i ja baltisaksa keelepruugile omase, nn vanaisadeaegsele prantsuse keelemõju markeeriva verbi parlieren (vrd Bender 2021: 54) esineb tekstis ka pere noorimat tähistav eestilaenuline Tagga-tips. Kujul Tagatip on see olemas 1987 ilmunud Berend von Nottbecki sõnastikus „1001 Wort Baltisch” (Nottbeck 1987: 90), tähendades pere pesamuna, sõna oli olnud tuntud Eesti- ja Liivimaal ehk siis eesti keele alal. Olemas on see aga kohati praegugi – veel ka Baltikumis sündinud või sõjajärgsete baltisaksa põlvkondade koduses keelekasutuses. Nottbecki väike sõnastik (103 lk), mis kajastab viimase Baltikumis üles kasvanud baltisakslaste põlvkonna kõnekeelt, ei pretendeeri küll ilmtingimata teaduslikule täpsusele ja sealt võib leida ka kohati kaheldavaid etümoloogiaid. Ometi annab see ühisloomelise – „kaastööliste nimekiri nõuaks eraldi raamatut” (Nottbeck 1987: 13) – pildistuse Teise maailmasõja eelsest baltisaksa keelepruugist. Nottbeck iseloomustab oma kogumikku „kadunud aja ja kaduva keelelise eripära meenutamise leksikaalse festivalina”, nentides, et see keelepruuk pole muidugi enam kommunikatsioonivahend. Sõnastiku tekkimise ajendiks olnud tema sõnul aga „juhuslik, osaliselt amüseeritud, osaliselt nostalgiline tuju lasta meie kunagisel kõnekeelel selle skurriilsetes ja õrnades, markantsete ja võõrapäraselt tuttavates väljendites taas ilmuda” (Nottbeck 1987: 5). Nottbeck nendib ka eesti, läti ja vene lapsehoidjate mõju, mille tulemusena tekkis „muidugi hulk originaalseid uusi sõnu” – mis aga jäid pigem lastekeelde ja jõudsid harvem üldisesse kõnekeelde välja, kuid „kunas ja kus nii läks, on keeruline välja selgitada” (Nottbeck 1987: 11). Sõna Tagatip või Tagga-tips näikse aga olevat üks neist, mis jõudis üldisesse kõnekeelde.

Et ilukirjandusliku üldistuse alusmüüri nõnda loodetavasti suurema tõeväärtusega toestada, võiks ülaltoodud ilukirjandusliku mitme keele ristkasutuse näite kõrvale sobida ka üks memuaarne tagasivaade lapsepõlve keeleolukordadele, nagu neid on meenutanud Järvakandi mõisaomaniku pojana kasvanud baltisaksa kirjanik Otto von Taube (1879–1973):

Ma mäletan veel aega, kui ma veel täiesti teenijate seas elasin, nõnda et eesti keel oli mulle kodusem kui saksa keel. Lisaks vanale lapsehoidjale tegeles minuga eriti üks blond teenijatüdruk Madli (Magdalena); ta oli noor ja värske; veel praegugi seisab ta mu silme ees roosa kleidi ja mitmes reas kuldpruunide klaashelmestega kaela ümber. Mulle ta meeldis, kuna ta oli lõbus ja oskas mind hästi lõbustada. Hiljem jäi eesti keel mulle võõramaks, siiski on mul veel meeles, kuidas ma juba palju suuremana koos ühe paljasjalgse linalakast eesti poisiga majast mitte kaugel oleval karjamaal, kus kasvasid ka lepad, lammaste järel jooksin ja mängisin. Ma justkui mäletaksin, et ta oli Pepiku talust ja oli mu piimavend. Veel enne kolmeseks saamist võtsid mu vanemad majja minu kasvatajaks preili Christophi, pastoritütre. [—] Mulle tundus ta võrreldes mu varasema ümbrusega rangena, küllap olin ka nördinud, et ei täitnud igat mu soovi, nagu mind hellitavad teenijad, hoidja ja muu teenijaskond. Ta suhtus minusse teatava põhimõttelisusega, ning minu „kroonprintsipositsioon” majas teda ei kõigutanud. (Taube 1944: 9)

Sellise isikliku idülli tulemustele koolipingis andis oma üsna karmi hinnangu aga Kuramaal Liibavis sündinud, Miitavis gümnaasiumi lõpetanud, Liivimaal Tartus ülikoolis filoloogiat õppinud ja kõigis kolmes provintsis kooliõpetaja ning -juhatajana tegutsenud Carl Hoheisel (1823–1877). Ta otsis oma laia pedagoogilise kogemuse pealt ja kaunikesti puristlikust vaimust kantuna selgitust olukorrale, kus Balti provintsides on

hulk Saksamaal täiesti üldiselt teatud ja tuntud sõnu, kõnekäände ja väljendeid [—] peaaegu täiesti tundmatud või – juhul kui mõni haritud inimene on nende peale mõnes Saksamaal välja antud saksakeelses raamatus sattunud ja konteksti järgi neist aru saanud – meil mitte kasutusel või mitte levinud, nõnda et näiteks kooliõpetajal tuleb koolis selleks, et loetud tekstist üldse aru saadaks, esmalt hulk saksakeelseid sõnu ära seletada. (Hoheisel 1860: 5)

Ta põhjendab baltisaksa keelepruugile omast võõrsõnalembust saksa keele vähese oskusega:

Siinne sakslane tunneb end saksa keele nii lõputult rikka keelevaramu vaid üsnagi väikeses osas kodus olevat, mistõttu ta tarbetult nii tihti haarab võõrsõna järele, [—] mis, pärinegu see siis prantsuse, vene, ladina või ka eesti või läti keelest, on talle tuttavam ja suupärasem kui sellele vastav saksakeelne sõna (Hoheisel 1860: 5).

Baltisakslaste vähene saksa keele oskus tulenenud Hoheiseli arvates ühelt poolt isoleeritud geograafilisest asendist, teisalt aga pidevast kokkupuutest teiste keeltega, mistõttu korraloomine kooli keeletundides olevat keeruline, kui mitte võimata:

Balti lapsed ei õpi esimese keelena mitte saksa keelt, vaid hoopis eesti ja läti keelt teenijaskonnalt, hiljem õpetatakse lastele prantsuse keelt. [—] Teisalt on sakslased maakeeltest sisse piiratud – ja nii mõnigi haritud sakslane ise, näiteks kirikuõpetaja, on juba oma ameti poolest sunnitud oma elus palju rohkem eesti või läti kui saksa keelt rääkima ja kuulma. Lisaks tuleb veel vene keel, mis samuti ja mitte väikest mõju meie emakeelele avaldab. Sakslased Baltikumis ei oska ühtegi keelt õigesti, [—] kõige vähem õpitakse siin emakeelt põhjalikult ja õigesti ning enamik kõneleb elu otsa saksa keelt sama valesti ja viletsasti nagu prantsuse keelt, eesti või läti keelest rääkimata. [—] Meie noorsoo seas valitseb tõeline Paabeli segadus, kus kool vaid suurima vaevaga suudab mingil määral korda luua, kuid mida vaid harva on võimalik täiesti kõrvaldada. (Hoheisel 1860: 3–5)

Eesti keele mõju pidas Hoheisel millegipärast hullemaks kui läti keele oma – ja seda mõju olevat baltisakslaste keeles enim eest leida Eestimaa provintsis, põhjuseks geograafia ning ajalugu. Võimalik, et põhjuseks oli sakslaste väiksem arv eesti keele alal, mistõttu mõjud olid suuremad. Võõrmõjude poolest teisel kohal olnud Hoheiseli järgi igatahes Kuramaa, mis piirnes Ida-Preisimaaga, kus „kõneldakse kõige inetumat saksa keele dialekti”, ja Leedu aladega, kus „haritute seas saksa element pea täielikult kaob”. Puhtaima keelega provintsi tiitli pälvis Hoheiseli (1860: 6) arvates Liivimaa – ehkki selle põhjaosagi asus ju eesti keele mõjualas.

Akadeemik Ferdinand Johann Wiedemanngi nentis, et üsna vähesed sakslased mõistavad õigesti kõneleda, ning tunnistas endagi libastumisi, vähemalt suulises kõnes:

Isegi kohalike saksa literaatide seas pole palju neid, kes näiteks „bringen” ja „holen”, „stellen“, „setzen” ja „legen” – „herum” ja „umher”¹ ning mõnda muudki alati õigesti kasutaksid. Ka ma ise ei julge ennastki nende väheste hulka rehkendada, vähemasti mitte s u u l i s e s kõnes, kus kõrv on igapäevase vigadesumina peale töntsiks jäänud ja vähem tähele paneb, kui paremini treenitud silm kirjaliku keele puhul. (Wiedemann 1854: 94)

Hoheiseli traktaadi ilmumise aastal Tallinna toomkooli saksa keele ja usuõpetajaks saanud riigisakslane Carl Sallmann (1837–1904), kes kuni 1886. aastani väldanud koolitöö kõrvalt võttis pika perioodi kestel uurimise alla Balti provintside saksa keele grammatika ja leksika (Sallmann 1872, 1873, 1877, 1880, 1887), vormistades oma vaatlustulemused ka doktoritööks, leidis seevastu baltisaksa keele olevat „omapärase, terve, värske, täies lehes oleva oksa saksa keelepuul”, mis polevat aga siiski tingitud „soodsatest oludest, vaid pigem [—] saksa loomu ja hariduse tublist ning sitkest jõust”. Samas ei leia ta, et kohalikud omapärad, mida ta dialektiks nimetab, „puudulikud või kogunisti vigased” olla võiksid, sest omapära olevat alati „märk jõust”. Küll pidavat aga keeleõpetajate ülesandeks koolides olema hoolitseda selle eest, et „püsiks õige vahekord dialekti ja raamatukeele vahel” (Sallmann 1880: 5–8).

Eestimaa sakslaste suulise keelekasutuse enesestmõistetavat kirevust möönab ka Taube ja kõneleb vaevast selle tasandamisel, nimetades oma koduõpetaja ühe õppemeetodina vendade Grimmide muinasjuttude ümberjutustamist:

Meie Tallinna linnakodanike saksa keel kubises alamsaksa ja eesti päritolu sõnadest, valitses piiritu lugupidamatus artikli suhtes ja kõik eestimaalaste häälduse eripärad torkasid veel tugevamalt esile, kui seda aadli ja literaatide – nii kutsuti meil ülikooliharidusega kodanlasi – keeles kuulda võis. [—] Meie kohaliku kõnepruugi vead roogiti kõik välja, eestimaalaste poolt nii meeleldi „allaneelatud” sõnalõpud tuli kuuldavalt välja hääldada. Me ei tohtinud öelda Grabn, vaid Graben, Vogl, vaid Vogel. Võimalikult riigisaksapäraselt tuli hääldada ei ja eu, taunimisväärne oli öelda Eijer – aga mitte Eier, ja Feujer – mitte Feuer [—] Ei tohtinud langeda artikliteta eesti keelde, öelda Sonne schien või Wolf sprach, vaid die Sonne schien ja der Wolf sprach. (Taube 1944: 163)²

Kuid kohaliku keele oskust peeti enesestmõistetavaks ka teenijate vaates ja ehk kangemaltki ja kauem kui sakste omas. Kui väikelapsena Eestisse jõudnud Ingeborg Kentmann esialgu eesti keele mitteoskamise pärast teenijate naeru alla sattus, siis meenutab mitteaadlikust mõisaomaniku järeltulija Ernst Turmann (1892–1976) oma perekonna faktootumi, vana lapsehoidja Anne kognitiivset dissonantsi uute aegadega järgnevalt:

Astunud 16-aastasena mu vanavanemate teenistusse, anti ta hiljem mu emale kaasa, toeks noorele kogenematule abielunaisele. Anne elas meie majas igivanaks, omandades aina enam privilegeeritud seisundit. Tal oli koguni oma tuba, mida tal ei tarvitsenud teiste teenijatega jagada. Isegi ema, kes oli harjunud oma suurt majapidamist küllaltki autoritaarselt juhtima, tundis Anne ees teatud respekti. Aeg-ajalt tavatses vana Anne kööki inspekteerida ja pottidesse kiigata, seejuures enamasti täheldades, et me sööme liiga rikkalikult. Tema kriitika väljendus tavaliselt küsimuses: „Kas täna on külalisi oodata?” Seejuures ei olnud söök tänapäeva mõõdupuu järgi sugugi rikkalik, pigem võinuks seda nimetada tagasihoidlikuks. Ka muus osas tuli ette nii mõndagi, mis Anne tunduvalt vanema maailmapildiga kokku ei sobinud. Nii ei suutnud ta näiteks mõista, et mu vanema venna lapsed, kes elasid Peterburis, ei rääkinud eesti keelt. „Millal õpetatakse lastele selgeks keel, mida kõik lapsed mõistavad?” oli tema pidev etteheide. Tema põlvkonnale oli eesti keel „maakeel”, mõistetav kõigile sellel maal. Kes seda ei osanud, oli võõras. Anne on maetud meie suguvõsa hauaplatsile Tallinnas. (Turmann 1992: 7)

Suulise keele kirjaliku kasutuse süstemaatikast – pudemepõhiselt

Milline võinuks olla baltisakslaste igapäevane eesti (või ka läti) keel kirjalikul kujul? Mis laadi tekstiga võis olla tegu? Kes kellele, miks ja mida kirjutas: kas sakslane sakslasele või kellelegi kolmandale või sakslane eestlasele? Suulise kõne näidete põhjal söandan väita, et valdavalt võis tegu olla isikliku ja argisuhtluse kontekstiga osana Balti provintsides tavaks olnud funktsionaalsest ja situatiivsest mitmekeelsusest. Pigem esindavad sellised varasemad kasutusnäited argisuhtluse konteksti – niipalju, kui seda mulle on ette sattunud. Kuna see on vähe uuritud teema, ei saa aga väita, et neid ja teiselaadilisigi tekste poleks olemas või poleks olemas olnud, kuid muist on kindlasti veel üles leidmata või lähemalt käsitlemata. Ja kindlasti on küsimus ka säilimises: mis laadi tekstid ja paberid alles jäid, miks jäid või miks ei jäänud? Juhuslikku ja argist laadi kirjavahetust või kirjapanekuid pigem ei säilitatud või see ei säilinud. Kui isegi Otto von Taube esivanema itaaliakeelne kirjavahetus praktilise vajaduse ohvriks langes, mis siis rääkida veel eestikeelsete argikirjapanekute pudemeist:

Samettoa suveks koipulbriga üle puistatud eesriided pannakse akende ja uste ette, kärbsekaitsed võetakse kroonlühtrite ja vana kella ümbert ära, topeltaknad pannakse ette ja kleebitakse kinni. Sest siin maal ei avata talvel aknapooli kunagi, tuulutamiseks piisab klappaknast, mis tehakse igal hommikul igas toas ivakeseks ajaks lahti. Muidu kleebitakse aknad õhukindlalt kinni, kiti või kliisterdatud paberiribadega. Selleks lõigutakse vanu arveid, vanu kirju. Kahjuks sattus sel otstarbel – mu paberit põlgava vanaema otsusel – kääride alla ka vana härra von Staali itaaliakeelne kirjavahetus. Seeläbi kadus meie kõigi jaoks teadmine tema õpetatud ja ilmalike sidemete kohta Bolognaga. Õnneks jäi alles tema Šveitsi kirjavahetus, kuna see oli kirjutatud meile arusaadavates keeltes – prantsuse ja saksa keeles – ja oskasime seda seetõttu lugeda ning ka mu isa mõistis juba varakult selle väärtust hinnata, nii et see ei langenud vanaema kääride ohvriks. [—] Topeltakende vahedesse asetati külma vastu kaitseks vatipolstrid; meie neid muidugi kirevate paberlilledega ei kaunistanud, see-eest lebasid neil siin-seal surnud kärbsed, millega tuli lihtsalt leppida. Sisemistele aknalaudadele pandi seltskonnaruumides vateeritud polstrid, mis olid üle tõmmatud sama riidega kui istemööbel ruumis, neid kutsuti eestikeelse nimega „karrud”. (Taube 1944: 101)

Kust siis võiks leida baltisakslaste formuleeritud eestikeelseid pudemeid? Kui baltisaksa keelepruuki kirjalikul kujul leidub eelkõige erakirjavahetustes, ilukirjandustekstide dialoogipartiides ja ajalehtede kuulutuskülgedel (vrd Masing 1923: 83), siis näikse teatud määral sama käivat ka nende kõneldud eesti keele kohta. Küsimus võiks olla aga ka: miks kasutati kohalikku maakeelt? Ja vastus võiks ettetõttavalt kõlada – vähemalt siinkirjutajani jõudnud näidete osas (lisaks lihtsalt vajadusele): esiteks kohaliku koloriidi ja nostalgia mõttes. Selle kohta leidub näiteid baltisaksa kirjandusest ja memuaristikast, eriti pärast Teist maailmasõda, kui see kandis peale teatava nostalgilisuse ka informeerivat rolli: kuidas meie maal vanasti elati. Teiseks kasutusalaks võiks olla olnud isiklik ja omavaheline kirjavahetus, soov omainimeste vahel koduselt suhelda. Viimast toetab oletamisi paralleel ka alamsaksa keele või selle riismete kasutamise praktikaga, millele mitmete teiste ja hilisemate autorite kõrval viitab ka August Wilhelm Hupel, kirjutades: „Viimase paarikümne aastaga on alamsaksa keel küll väga moest läinud, kuid siiski kõneldakse seda tihti sadamalinnades, ka maal paljudes majapidamistes. Kes oma tuttavatega õige koduselt juttu puhuda tahab, kasutab selleks üsna tihti alamsaksa keelt.” (Hupel 1774: 147)

Kolmandaks kasutuspõhjuseks võiks olla mitte lihtsalt vajadus, vaid ka tungiv vajadus või protesti märk, sala- või koodkeel. Sala- või koodkeele märki kannavad endas näiteks baltisaksa üliõpilaskorporatsiooni Curonia kaks lipukirja, mis mõlemad on Kura maakeelsed ehk siis lätikeelsed ja toonases kirjaviisis: Sirds Kursemneeka Gods (sks Das Herz ist des Kurländers Ehre ’süda on kuramaalase au’) ja Tam draugam draugs (sks Dem Freunde Freund ’sõbrale sõber’). Curonia ametlik asutamisaasta taasavatud Tartu ülikooli juures oli 1808. aasta, kuid lipukirjad olid vanemad ja sajandi esimestest aastatest, mil nii Jenas, Göttingenis kui ka Heidelbergis kuramaalased Curonia nime alla koondusid (Hiio 2007: 51–55). Saksa- või ladinakeelse lipukirja traditsiooni kõrval viitab lätikeelne lipukiri veelgi varasemale, XVIII sajandi keskpaigast Saksa maades levinud üliõpilasordude traditsioonile, mille organisatsioonilised eeskujud peitusid vabamüürluses (vrd Krause 1979: 43–48). Sellele lisandub neljandana kindlasti nii siin kui ka hiljemgi keele kui ühendava elemendi ühisosa rõhutav aspekt.

Pudemeid suulise keele kirjalikust kasutusest

Alljärgnevalt liigume ajas tagantpoolt ettepoole ülalnimetatud kategooriatesse kuuluvate näidete varal. Alustuseks ja XVIII sajandi eesti keele – ja nimelt kõnekeele kui kohaliku koloriidi suuliseks näiteks võiks olla eesti näitekirjanduse vundamenti kuuluv August von Kotzebue 1789. aastal ilmunud näidend „Isalik ootus” („Die väterliche Erwartung”, 1789). Selles näidendis kõlas väidetavalt esmakordselt lavalaudadel eesti keel. Weimarist pärit Kotzebue (1761–1819) enda eesti keele oskuse kohta siinkirjutajal andmed puuduvad, oletatud on aga, et nimetatud näidendi eestikeelsed tekstiosad valmisid koos Friedrich Gustav Arveliusega (1753–1806), kellega Kotzebue Tallinna Saksa Asjaarmastajate Teatri asju ajas. Igatahes on „Isalikus ootuses” mõlemast rahvusest tegelaste suus lehekülgede kaupa head igapäevast eesti keelt, mille on kirja pannud sakslased. Sealhulgas kõnelevad näidendis sujuvalt mõlemat keelt nii sakslastest kui ka eestlastest tegelaskujud.

Oli Kotzebue enda eesti keele oskusega, kuidas oli – ehkki oletamisi ta midagi mõistis –, kuid tema enda perekonnas ja lastetoas räägiti kindlasti ka eesti keelt. Tema kolm abikaasat olid kõik baltisaksa aadlidaamid ja tõid eesti keele mingilgi tasemel endaga abiellu kaasa. Eesti keele kasutuse kohta intiimses koduses sfääris leidub näide Kotzebue ühe tütre, kolmandast abielust sündinud Wilhelmine (Mimi) von Krusensterni (1812–1851) kirjavahetuses oma ema, Friederike von Kotzebuega (snd Krusenstern, lahutatud von Kursell). Viite sellele leiab Mimi lapselapselapse Eva Pernederi koostatud käsikirjalisest raamatust oma esiemast, mis on koostatud kirjavahetuste ja perekonnadokumentide põhjal. Mimi kirjavahetuses pereliikmete ja emaga leidub lisaks elukorralduslikele ja argiküsimustele ka palju viiteid enesetundele ja meeleoludele. Olles napilt 20-aastasena värske abielunaisena mehevanemate majapidamises Peterburis, igatseb Mimi kodu ja ema järele:

Tema tundeelu keeb üle, ka kuna ta päris ei suuda ületada distantsi uue, küll suguluses, kuid siiski seni tundmatu perekonnaga, siis pöördub ta, täis igatsust, oma ema poole. Ta vajab tema kehalist lähedust, tahaks tema „Kaisso“ olla. Nii nimetatakse Baltikumis ema süle, kui ta oma last kallistab ja enda vastu surub. See sõna kuulub baltisaksa lastetoa sõnavarasse, millele eesti hoidjad oma jälje jätsid. (Perneder 1990: 72)

See kodusust ja intiimsust taotlev kaissu ei kajastu veel küll „Baltisaksa sõnastikus” (BSS), lähtudes selle praegustest allikatest, kuid sobitub teiste eestilaenuliste hellitussõnade loetellu, mis on jõudnud lastetoast laiemasse kõnekeelde ja mille kasutus on dokumenteeritud juba XVIII sajandist Johann Gotthelf Lindnerist (1762: 234) ja Johann Christoph Petrist (1802: 84) saadik, Hupelist rääkimata: pai, pai(-)pai, pai(-)kindchen, paikind, paitöchterchen, paien ~ payen, bepaien, paichen, pailo ~ bailo, kullachen ja kulla. Neist viimase kohta kirjutab Arvelius (1787: 14), et see sõna on „siinsete sakslaste juures juba peaaegu kodanikuõigused saanud”. Samasugust kodusust – mis hõlmab ka kulinaarset sfääri – toetab 2006. aastal läbi viidud küsitluse tulemusel (Bender 2008: 34–36) selgunud järjekordselt nn viimaste baltitsismide loend. Sulgudes on märgitud mainimiste arv 300 informandi seas ja eestikeelne tähendus: Burkane ~ Borkane (56, ’porgand’), Pli(e)te, Plete, Pliite (28, ’pliit’), Span(n), Solk-spann (32, ’pang’), Pratchen ~ Pratjen (23, ’anekdoot, lugu’), Goggelmoggel (22, ’koogelmoogel’), Pirogge (21, ’pirukas’), tilkern, tilku-tilku, es tilkst (17, ’tilkuma’), Sakuska (17, ’sakuska’), pliggern (16, ’aasima, tögama’), solkern, solk, zolkern, solku-solku, Solkspann (16, ’solkima’, ’solgipang’), Schaffrei (13, ’sahver’), Schmand ~ Schmant, Schmantbonbon (12, ’koor’, ’koorekomm’), Kissel ~ Kisell ~ Kissell (10, ’kissell’), Burke (10, ’purk’), Prüg(g)i (9, ’prügi’), Manna(brei), Rosa Manna ~ Rosamanna (8, ’mannapuder’, ’roosamanna’, ’mannavaht’), Kur(r)at (5, ’kurat’). Vähema esindatusega sõnu oli veelgi.

Eriti pärast Teist maailmasõda ilmunud baltisaksa ilukirjanduses ja memuaarteostes esineb tihti eesti- ja lätikeelseid tsitaatsõnu, mis kannavad nostalgilist tähendust, edastavad kadunud kodumaad ilmestavat kohalikku koloriiti ja kokkuvõttes informeerivad lugejaid – paljudel puhkudel kirjutaja järeltulijaid, kellele tekst on suunatud – sellest, kuidas elu ennevanasti käis. Selliseid tekstinäiteid on palju, neid ka seletatakse lahti, andes muu hulgas tõlkeid. Alljärgnevalt paar sellekohast näidet. Hagudi mõisas kasvanud Leonhard von Krusenstjern (1873–1956) meenutab lapsepõlves mängimist kubjas Mihkel Kleinbergiga, lisades saksakeelsesse teksti mängu eestikeelse nimetuse ja ilmestades seekaudu mitmekeelset mõisakeskkonda XIX sajandi viimasel veerandil:

Ta oli alati väga kena meie, lastega, ja kui ta tuli üles papa juurde, ei jätnud me enne, kui ta polnud meile „Kiiga-Paua” teinud. See käis nii: ta võttis oma suure punase räti otsad kõvasti kahte kätte, meie istusime räti peale ja tema kiigutas meid mitu korda edasi tagasi, sinna juurde „Kiiga-paua” lauldes. (Krusenstjern 1979: 19)

Kui Mihkel Kleinbergi puhul võib arvata, et vestlus võis käia eesti keeles, siis järgmises näites, kus mõisa ilmub oma järjekordsel ringkäigul kerjus Pirgu Mart, toimus kogu vestlus eesti keeles ja essentsiaalsed repliigid on esitatud eestikeelseina:

Varasematel aegadel käis maad mööda ringi palju kerjuseid. Näiteks Pirgu Mart, uskumatult must, räbalais ja allakäinud inimene. [—] Kindlalt positsioonilt, ülevalt köögitrepi pealt jälgisime tema tegevust. Kuna ta aga levitas enda ümber metsikut haisu, hõikasime talle ülevalt ikka ja jälle: „Mart sa haiset.” Täieliku südamerahuga ja suutäit mäludes vastas ta seepeale: „Haisen jach.” See oli ainus vestlus, mis meil temaga oli, kuid see kordus ikka ja alati. (Krusenstjern 1979: 31)

Et Krusenstjern aga täiesti korralikult eesti keelt valdas, selgub teksti sõjaväeteenistust kirjeldavast osast, kus ta 1893. aastal laatsaretis lamades vahendab kõrvalvoodis lamavat eestlasest sõdurit: „Laatsaretis minu kõrval lamas verinoor eesti poiss, kes sõnagi vene keelt ei osanud. Pidin talle kogu aeg tõlki mängima. Hiljem küsis poiss minu käest: „Kus küllast pois sa olet?” Ja kui ma talle seepeale vastasin, et ma olevat „moisniku poeg”, oleks ta peaaegu aukartusest ära surnud.” (Krusenstjern 1979: 80)

Seda, et keelt oskasid ka teised peale laste, kinnitab Tallinnas arsti pojana kasvanud Kurt von Wistinghauseni (1901) lugu Haapses suvitamisest, kus üks kohalik naine, Augu Leenu doktoriproua Dagmar Anna Hedwig von Wistinghausenile (sündinud von Ramm), südant kergendas, kasutades selleks lapsepõlves mõisas õpitud nn rituaalset sõnavara:

Armsa jumala kollektsiooni iseäranis kalliks objektiks tuli igaühel Augu Lenot arvata. Tema nimi tähendas: „august pärit Helene”, kuna tema juba mainitud väike onn paiknes luiteuurdes. Kas selline tagasihoidlik peavari ka Leno tegelik eluase oli, ei selgunud kunagi päris täpselt, kuna ta oma päritolu kohta silpigi ei lausunud. Kunagi ei lubanud ta meil heita pilku oma elupaika, mida ta suvel üldse tegelikult ei kasutanud. Augu Leno oli hommikul lihtsalt platsis ja kadus õhtul jälle. Nähtavasti magas ta kõrtsi pööningul, naabertalus või tallilakas. Kui me Haapsesse jõudsime, asus ta majaabilise kohale ja oli nii kaua, kui tema teeneid vajati. Kas sellel umbes viiekümneaastasel naisterahval ka kodanlik nimi oli, jäi selgusetuks. [—] Augu Leno ei olnud kuni 1912. aastani kordagi linnas käinud, ei olnud kunagi näinud trammi, autost rääkimata, ei suvatsenud elektrivalgusest, kui seda talle korra demonstreeriti, üldse midagi arvata, kuid sooritas kõiki praktilisi töid instinktiivse osavusega, seda alati pomina ning üminaga saates. [—] Ta ei olnud kunagi üheski koolis käinud, oli lapsepõlves aga mõisas mõned õuevormelid omandanud, mida ta mu emaga rääkides alati rituaalselt tarvitas. Oli tal midagi südamel, ilmus ta uksele, põlleots peos, et „palun prauaga rääkida”. Kui majaproua oli vastanud „räki”, läks lahti pikk kirglik palaaver, millel tuli lasta tühjaks joosta, kuid mis tihti sisaldas kasutuskõlblikke soovitusi. Lõpu moodustas alati vormel: „Tänan prauat räkimisse eest.” Temalt saime me, suure häbelikkuse ja keerutamise peale mõnda teada vanadest rahvakommetest, mis olid täiesti süütud, nagu näiteks jaaniöö pidamine, millest aga pastor ei tohtinud midagi teada. (Wistinghausen 1971: 105–106)

Taolist härraste juures asja ajamise kommet nimetab ka Krusenstjern: „Lõunapausi ajal või ka õhtuti tulid sulased või ka muu rahvas „juttule”, nagu seda nimetati” (Krusenstjern 1979: 103).

Eesti keele kasutamist tinginud tungiva vajaduse, salakeele ja protesti näited pärinevad Esimese maailmasõja ajast, mil sõja alates keelati Vene keisririigis järk-järgult ära saksa keele kasutamine avalikkuses ja kirjas. Baltisaksa sõnaraamatu koostaja Oskar Masingu abikaasa Isa Masing märkis oma päevikusse 16. detsembril 1914: „[—] tänasest on tänavanurkadel üleval teated, et poodides ja tänavail ei tohi enam saksa keelt kõnelda. Läksin just Tupikovi poodi ja juba mitte keegi ei saanud aru, kui juustu küsisin. Selline teguviis teeb meele kibedaks.” (Masing 16.12.1914) Tallinnas koges sama tänaval kirjanik Theophile von Bodisco:

Varsti ei tohtinud koguni tänaval enam saksa keelt rääkida. Kui ma ühel päeval Beatrice’iga nagu alati saksa keelt rääkisin, tuli üks kardavoi meie juurde ja ütles, et see on keelatud. Naersin ta esiti välja, aga tema oli täiesti tõsine. Ta tundis meid ja ütles, et ma pean teda uskuma. Ka lapsi viidi sellepärast politseisse, et nad olevat saksa keelt rääkinud. See tekitas sageli nördimust. Ma rääkisin lastega prantsuse keelt, aga Beatrice ei vastanud peaaegu üldse. Tal oli selle keele suhtes vastumeelsus, sest see oli „vaenlase keel”, tema meelest. Seetõttu ei osanud ta seda nii palju, kui oleks vaja olnud. Peagi ei tohtinud isegi kirjavahetust saksa keeles pidada. (Bodisco 2025: 307–308)

Nagu näha, kasutati eeldatava vene keele asemel prantsuse keelt, aga vajadusel ka eesti (ja kindlasti läti) keelt, nagu selgub mõnest säilinud näitest. Nii läkitas tsaarivõimude poolt ohtliku elemendina Siberisse asumisele saadetud Gustav von Pahlen 1916. aastal sugulastele Eestimaale kirja eesti keeles, kirjutades elust Siberis ning lahates majanduslikke küsimusi (Must 2016: 158). Eesti keeles – ja täpsemalt lõunaeesti murdes saatis Eestisse pojale kirja ka Jakob Hurda sakslasest lesk Jenny Hurt, kes elas Peterburis. Hurtade perekonna kirjavahetus on tervikuna saksakeelne, nimetatud kiri 29. jaanuarist 1916 on eestikeelne, 9. juulil 1917 õele kirjutatud kiri aga prantsuse keeles. Ilmselt polnud neid võimalik erateed pidi saata ja need tuli usaldada tsenseeritava tavaposti hooleks. (Hurt 1916, 1917)

Täiendava kood- ja salakeele rolli omandas eesti keel (resp. läti keel) pärast 1939. aasta Umsiedlung’it ja sõjajärgsel Saksamaal. Muidugi oldi ka varem eesti keelt kasutatud, kui oli soov, et kõrvalseisjad jutust aru ei saaks, või siis et rääkijaid Vene alamatena venelasteks ei peetaks – mis oli baltisakslaste igipõline häda Saksamaal – või kui oli muud põhjust oma identiteeti varjata. 1851. aastal käisid Tartu tudengid Georg ja Eduard von Oettingen koos oma nõo Victor von Strykiga suurel maailmareisil, viibides pea pool aastat Ameerikas. Reisiülevaates kirjutab tulevane Tartu ülikooli professor ja rektor Georg (Gori) von Oettingen Liverpoolis laevale asumist kirjeldades paraja annuse irooniaga järgmist:

Et olime unustanud endale kinni panna istekohad suurepärase auriku Asia salongis, pressiti meid selle viimasesse otsa, kuna olime aga kolmekesi, ei huvitanud meid eriti muu reisiseltskond, kes aga meie eesti keeles peetud konversatsiooni üle väga üllatunud oli, sellest sõnakestki mõistmata, ehkki olles ise pärit kõigist ilmakaartest. Eesti keeles rääkimisega oli meie jaoks seotud teatav eesmärk, mille põhjus – mul tuleb seda tunnistada – ei ole kõige meeldivam. Pean silmas meie rahvuse määramatust. Saksamaal oli igamees imestunud meid nii heas saksa keeles rääkimas kuuldes, kuid siiski ei tahtnud nad meid oma kaasmaalasteks pidada ja neil oli teatavas mõttes ka õigus. Kui seevastu mõni ameeriklane meid saksa keelt rääkimas kuuleb, peab ta meid sakslasteks. Enamikus Ühendriikide ingliskeelsetes osades peetakse sakslast vaeseks mehikeseks, kes tuleb Ameerikasse, et seal endale leiba teenida, ja keda seal samavõrra haletsetakse kui ka põlatakse. Sest mehe – ja kahjuks tihti ka ainsamaks – mõõduks on tema varandus. Venelases seevastu nähakse suurmaaomanikku ja tõesti peene haridusega džentelmeni, kes on harjunud liikuma kõrgseltskonnas. Nüüd kavatseme läbi Ühendriikide idaosa reisida venelastena, läbi lääneosa aga sakslastena, sest oleme aegamööda õppinud selle maailma eelarvamuste ja teadmatusega leppima. (Die drei Akademiker: 15)

Kood- ja salakeelena toimisid eesti (ja ka läti) keel baltisakslaste seas pärast Baltikumist lahkumist, levinud on lood selle kasutamisest jõulukinkide aruteluks, et lapsed aru ei saaks, või jootraha suuruse arutamiseks restoranis. Levinud on ka sissekukkumise süžee, kus arvatakse, et kõrvalseisja ju ometi aru ei saa, mida temast räägitakse. Ralf J. Siré on oma kogumikus „Balten in aller Welt” („Baltlased kogu maailmas”) toonud ära loo sõjajärgselt Saksamaalt, kus „Fairy v. St.”³ sõitis tuubil täis rongiga Nürnbergi, reisimoonaks kaasas potitäis mannaputru. Olles sõjajärgsete kitsaste aegade kohta ootamatult heas kaalus, kuuleb ta rongis sööma asudes samas vagunis üht noort meest teisele eesti keeles ütlemas: „Vaata – se paks – juba tal on tarvis sööma!” Mõningase kohmetuse järel otsustab Fairy siiski uuesti sööma asuda, mille peale noormehed jätkavad konversatsiooni: „Vaata – se paks ei anna rahu! Tal on tõesti tarvis sööma!” Selle peale Fairy pöördub noormeeste poole ja vastab – samuti eesti keeles: „Kui se teid huvitab – mul on mannapudru ja suhkrut on mul ka!” Selle teate peale noormehed muidugi häbenevad ja vabandavad saksa keeles. Ja lisaks loomulikult selgub, et üks neist on koguni Fairy lihane nõbu, kes vahepealse kümne aasta jooksul on suureks kasvanud. (Siré 1987: 3–4)

Ilukirjandusliku teksti näiteks, kus säärased baltisaksa keelepruugi omasõnad omandavad stiilivõttena laiema tähenduse ja kannavad kodutunnet võõrsil, on eespool nimetatud „Tipsy”-loo autori Else Hueck-Dehio vesteline jaanipäevalugu „Fast wie zu Hause. (Eine kleine sprachliche Studie)” („Peaaegu nagu kodus. (Väike keeleline uurimus)”), mille sisuks on baltisaksa põgenike omavaheline jaanipäeva tähistamine Saksamaal 1945. aastal olusid ja puudust trotsides. See lühike tekst on oletatavasti esmailmunud 1970 ning sisaldab tohutul hulgal baltisaksa sõnavara, olles riigisaksa lugejale mõeldes varustatud 37 joonealuse sõnaseletusega ja jättes teist samapalju seletamata. See on laadilt pikk Pratchen ehk anekdootlik lugu, millel lisaks edastada sügavam mõte. Selleks on võõrsil vaimselt hakkamasaamine, tehes koduseid asju ja kasutades kodust sõnavara, et kodumaad ja koduseid olusid taas luua. Lugu kujutab endast omalaadset baltisaksa ellujäämiskunsti näidisteksti. Tekstis üritab minajutustaja, sõjapõgenike perepea härra von Zet täpsustamata elukohas kuskil maal, igatahes ühes lääneliitlaste okupatsioonitsoonis, perekonna ja sõpradega tähistada jaanipäeva: teha lõket, hankida selleks vajalikku kombekohast toidukraami ja korrakski tunda end „nagu kodus”. Vestelises laadis esitatud teksti lõpus jõutakse siiski ühiselt rõõmsalt tule ääres istudes ja lõõtsa saatel lauldes nukra tõdemuseni, et ehkki ei olda näljas ja süüakse koogelmoogelit, ollakse samamoodi ukse taga seisjad ja ukse taha jäetud, nagu Wolfgang Borcherti 1946. aastal valminud ja 1947. aastal raadios esmaettekantud näidendi „Ukse taga” (e k Borchert 1960) peategelane, sõjavangist tagasipöörduja, kel pole kuhugi minna ja kes jäetakse näljaselt ukse taha tähtede alla (Hueck-Dehio 1970: 232–236). Olusid trotsiv humoristlik hoiak, millega sõjapõgenikena ja hiljemgi eneseteadvust ülal hoiti ja mida riigisakslased baltisakslaste arrogantsiks pidasid, nähtub paljudest sõjajärgsetest baltisaksa tekstidest. Laiemalt on see sõnastamist leidnud baltisaksa kuukirjas Baltische Briefe, mis hakkas ilmuma novembris 1948 Marburgis, esialgu veel kirjutusmasinal trükituna ja neljaleheküljelisena. Esimene tiraaž oli 982 eksemplari (Kleist 1969: 117). Baltische Briefe 5. numbris, mis ilmus märtsis 1949, sõnastas pseudonüümi Kajak kasutanud baltisaksa ajakirjanik Erik Jacobson (1908–1952) oma filipikas paljude baltisakslaste jaoks neid valdavad mõtted, peites suuri tundeid ja mõisteid toidunimetuste vahele ja taha:

Baltikumis oli igavam kui siin. Süüa tehti ikka kasehalgudega ja kui selleks tuju polnud, siis mindi kas Schwarzi juurde, Estoniasse või Holbergi juurde ja seal sai kõike, mida aga tahtsid. – Küll on aga igav säärane elu, ei mingit vaheldust! „Ükstakama!”⁴ öeldi enda ette, „me tahame ära heim ins Reich! Aitab küll sellest hapupiimast, silmudest, olgu lõpp pekipirukate ja bubertiga, põrgusse rosolje ja seljanka!” Nüüd siis saime, mis tahtsime! Suur vaheldus! Nüüd siis võime poodi minna ja panges pohlamoosi või sissetehtud riisikaid nõuda. – Mitte keegi ei saa sinust aru! Nagu kuu peal! Ei mingit voorimeest, Kurländer, Stojak ja Schnittchen⁵ on tundmatud suurused, keegi ei oska bridži mängida ning Tallinna kilud, Reineri šokolaad, Stude martsipan, Engelhardti koorekompvekid ja muud sarnased moraalsed kategooriad puuduvad samuti, magushaput leiba ja vesikringleid pole ja haridus on ka ainult sõnakõlks. – See-eest on saada lõssi! Suureks plussiks on aga see, et me oleme nüüd täielikult aru saanud, et meie oleme maailma parimad inimesed! Ja üldiselt teame me niikuinii: ükskõik, kuidas me ka talitanud oleksime, igal juhul oleks see vale olnud. Selles mõttes pole vahet, kas rännata välja või siia jääda. Viimased baltlased oleme niikuinii. (Kajak 1949: 3)

Keeleoskusest sai ka ühenduslüli ja ühendav element baltisakslaste ja eestlaste vahel muutunud oludes, kus omavahelised suhted uuesti defineeriti. Baltisaksa kuukirja Baltische Briefe (BB) 3. numbris, mis ilmus jaanuaris 1949, on esilehel lühike juhtkirjalik seisukohavõtt, allkirjastatud pseudonüümiga –sta–, sisuks on järgmine mõttearendus:

BB-s antakse kaasmaalastele ettekujutus asjade arenemisest kodumaal. Lisaks sellele peaks kajastamist leidma ka eesti ja läti emigratsiooni elu, eriti nende suhtumine kodumaa-küsimusse ja meisse. Viimased kümme aastat on kaasa toonud tohutu muutuse meie suhtumisse eesti ja läti kodumaakaaslastesse. Ajalooline koorem, mis neid suhteid on varem varjutanud, näib, nagu meile tundub, olevat vahepealsete sündmuste läbi oma tähenduse kaotanud. Eelarvamuste ja tõrksuse vana müür on aja haamrilöökide all kokku varisenud – ja seal, kus see veel püsib, on see küps lammutamiseks. BB annab leheruumi Balti eksiilpressile ja kutsub kõiki kaasmaalasi üles sel teemal arvamust avaldama. (–sta– 1949)

Selle pseudonüümi taga peitub hilisem väga nimekas Lääne-Saksa diplomaat ja riigiametnik, baltisakslane Bernd von Staden (1919–2014). Nii viitab Baltische Briefe väljaandja Wolf von Kleist ühes intervjuus 1969. aastal, mil väljaande igakuine tiraaž oli kasvanud 9000 eksemplarile, jõudes rehkendamisi ligikaudu 50 000 lugejani. Kleist selgitab väljaande poliitilist põhihoiakut algusest peale:

BB tahab olla selgelt enamat ja teistmoodi kui ainult „kodumaalt pagendatute” leht. See on leht, mis võimaluste piires annab ruumi kõigile balti organisatsioonidele ja institutsioonidele enda ja oma arvamuste tutvustamiseks, ja kindlasti mitte ei ole tegu baltisaksa ametliku bülletääniga. Selle poliitilise kontseptsiooni olulisimat osa tahaksin markeerida tsitaadiga 1949. aasta jaanuaris ilmunud kolmandast numbrist. See tsitaat pärineb meie kaasmaalase, praegu diplomaatilises teenistuses tegeva Bernt von Stadeni artiklist. (Kleist 1969: 119–120).

Stadeni väljaöelduga sarnase mõttekäigu sõnastab 15 aastat hiljem üks baltisakslaste arvamusliidreid, ajaloolane Arved von Taube (1905–1978) Heidelbergis 1964. aastal toimunud esimese ühise Balti rahvaste kommersi – kus lisaks baltisakslastele osalesid väliseesti ja -läti korporatsioonide liikmed – toimumise puhul:

Ühise kodumaa kaotuse tõttu on varasemad pinged rahvuste vahel tänaseks oma tähenduse kaotanud. Baltisaksa, eesti ja läti korporantide tihedam koostöö võiks tugevdada kogu Balti haritlaskonna riikideülest kokkuhoidmist ja anda Balti rahvaste vabaduse- ja enesemääramissoovile laialdasema kõlapinna avalikkuses. (Taube 1964)

Uuel tasandil jätkunud või alanud suhtlus väljendus kirjavahetustes ja aegade lahenedes ka kodumaa-külastustes, mida kajastati reisikokkuvõtetes ja -ülevaadetes. Vihula mõisaomanikud von Schubertid otsisid kontakti Eestis 1960. aastal, saates Vihulasse eestikeelse kirja, lootes mõnd omaaegset inimest tabada. Kiri on kirjutatud kirjutusmasinal, mistõttu võib õ-tähe puudumise ka selle kraesse arvata.

Armas perekond Volli Ruuslep ehk perekond Arthur Veerman! Palju tärvitused saadama teile ja kõikidele kes meid veel mälistavad. Minu abimees ja isa suri 1942 Poolas. Dora suri 1943. Wolfgan’i kääst saime juuli 1943 viimased sõnumid Oreol’ist. Dora lapsed, pois ja tütar, on 1944 saadik meie juures, nende isa on ka surnud. Meil on väike korter siin Hamburg’is. Ursula töötab ühes kuntoris. Meie loodame südamest Teie kääst teadusi saada. Köige paremate südamlikkude tärvitustega oleme Constance ja Ursula Schubert. (Schubert 1960)

Reisikirja näiteks olgu Sven Siversi kokkuvõte 1972. aastal turistina Eestisse sooritatud reisist, kus ta käis Tartus ja Tallinnas, leides igal pool head vastuvõttu – „kui rääkida eesti keelt ja olla Revalis sündinud, avanevad kõik uksed” – kuni taksojuhi küsimuseni, „kas oleme tulnud, et päriseks jääda” (Sivers 1972). Sivers otsib aadressbüroo abil üles perekonna kunagise teenija Sofie. Suhtlusest Sofiega ilmneb, et endisi teenijaid omavahel ühendav nähtamatu võrgustik töötab laitmatult: „Seda, et mu vend sõjast tagasi ei tulnud ja et minust on arst saanud, teadis Sofie juba, ja seda tema ühe ametikaaslase kirjavahetusest oma varasemate tööandjatega“ (Sivers 1972). Reisikirjas esinevad ka mõned eestikeelsed fraasid ja nimed nagu „pesu-Ida”, „muhu sussid”, „sveni tönismäelt”; „tönismäega ei ole mul midagi tegemist”, „kas meie linn ei ole ilus?” jne.

Lõpetuseks lugu eesti keele oskuse kasulikkusest kriitilistes olukordades. Pealkirja all „Polüglott” ilmus see lugu juulis 1976 Göttingenis tegutseva baltisaksa korporatsiooni Curonia väljaandes Göttinger baltische Corps-Blätter:

Eestimaalt pärit Preili G.-d ja tema Viini sõbrannat ründas kord Austrias ühel mägiaasal sokk. Sokk paiskas sõbranna pikali ja hakkas tema peal sõrgadega trampima. Preili G.-l õnnestus lõpuks sokk vägisõnade abil minema peletada. Küsimuse peale, milliste arusaamatute sõnade abil olevat tal see õnnestunud, väitis ta, et ta olevat Austria sokule paisanud näkku eestikeelsed sõnad: „Kasi minema!” Ja see olevat mõjunud! (Gnadenberg 1976: 19)

Kokkuvõtteks

Võib nentida, et Eestist pärit või siin kasvanud baltisakslaste seas oli eesti keele suuline oskus läbi aegade erineval tasemel olemas ning leidis ka mõnel puhul kirjapanemist. Teema vähese uurituse tõttu on kõik leiud vastava uurija nägu ja tahaks loota, et edaspidi jõuab teaduskäibesse rohkem juhu- ja kaasuvaid leide. Artiklis käsitletud pudemed XVIII–XX sajandist jagunevad baltisakslaste eesti keele kirjaliku kasutuse näited nelja hägusate piirjoontega kategooriasse: a) kohalik koloriit ja/või nostalgilisus, b) kodune omainimeste vaheline suhtlus, c) sala- või koodkeel ja välistest oludest tingitud vajadus või protesti märk, d) ühendav element. Kõigi nende kategooriate vahel esineb puutepunkte või kogunisti kattuvusi.

Artikli valmimist on toetanud kultuuriministeeriumi eesti kultuuri teadus- ja arendusprogrammi projekt „Baltisaksa ellujäämiskunstid – baltisakslaste lapsepõlvekogemused ja kodumaa (taas)loomine” (KUM-TA58).

Reet Bender (snd 1974), PhD, Tartu Ülikooli maailma keelte ja kultuuride instituudi germanistika professor ja baltisaksa uuringute keskuse juhataja (Lossi 3, 51003 Tartu), reet.bender@ut.ee