„Mo südda ligob mo sees.”

Kuigi hiljemalt XVII sajandi esimesest poolest on olemas eesti kirjakeeled, ei kasutanud neid veel kaua aega ei kirjutajate ega lugejatena need, kes kõnelesid neid keeli emakeelena. Aga millal siis võtsid eestlased koloniseerimisvahendina tajutud eesti kirjakeele omaks ja hakkasid seda kasutama kirjutajate ja lugejatena? Millal tekkis eesti kirjanduskeel ja sellega ka kirjanduslik avalikkus Jürgen Habermasi (1962) mõttes: järjest laiema lugejaskonna kaasamine ühtsesse inforuumi ning poliitiliste, esteetiliste, kõlbeliste ja kultuuriliste väärtuste kujundamine? Ilukirjandusel oli selles protsessis keskne roll, millele käesolev artikkel osutab.

Esimeseks eestlasest ilukirjandusliku teksti autoriks võib pidada Puhja pastorit Käsu Hansu, kes Põhjasõja ajal pani lõunaeesti keeles kirja oma kuulsa kaebelaulu. See ei tähenda aga veel seda, et oleks olnud olemas eestikeelne ilukirjandusliku teksti lugeja. Eesti kirjakeel oli ka siis, Põhjasõja ajal, endiselt saksa haritlaste omavaheline suhtluskeel. Eestikeelse ilukirjandusliku proosa alguseks on peetud Anton Thor Helle 1732. aastal Halles trükitud grammatika („Kurtzgefasste Anweisung zur Ehstnischen Sprache”) lõpus pealkirja all „Colloquia Esthonica” leiduvaid „vestlusi” talupoegade või pastori ja talupoja vahel, mis käsitlevad mitmesuguseid praktilisi, muu hulgas kasvatuslikke küsimusi ja veenavad vestluspartnerit mõistma hukka pahesid ja lõbustusi. Needki lood ei olnud mõeldud eesti lugejale, vaid trükitud saksa-eesti paralleeltekstina saksa pastoritele eesti keele harjutamiseks ja küllap ka kogudusele ettelugemiseks.

Millal ikkagi sünnib eesti lugeja? Kaudseid ja umbmääraseid andmeid usaldades võib oletada, et XVII sajandi lõpul oskas lugeda umbes 5% Eesti elanikkonnast (Põldvee 2013: 413). XVIII sajandi viimastel kümnenditel küündis lugemisoskus Liivimaal 60–70%-ni, Eestimaal 40%-ni (Lukas 2021: 269). Kindlamaid andmeid on XIX sajandi lõpust: 1881. aastal oskas 93,3% 14-aastastest ja vanematest eestlastest lugeda-kirjutada, mis oli Euroopas erandlik (Raag 2008: 54). Ka lätlaste kirjaoskus oli eestlastega võrdsel tasemel.

Seega leiab XVIII sajandi jooksul aset muljetavaldav muutus, mida on nähtud valgustusajastu saavutusena, üleeuroopalise lugemisrevolutsiooni tulemina. Väidan, et väga suur roll selles muutuses oli hernhuutlikul äratusliikumisel ja selle loodud uuel kirjandusliku kommunikatsiooni mudelil.

Hernhuutlik jutustusmudel: Henning Kuuse

Esimene eestlastele mõeldud juturaamat ilmus 1737. aastal, mil Urvaste pastor Johann Christian Quandt¹ lasi Tallinnas Köleri trükikojas trükkida lõunaeestikeelse raamatu pealkirjaga „Kolm kaunist Waggausse Eenkojut”. Ehkki Quandti raamat ilmus hiiglasuures tiraažis (1200 eksemplaris) ja seda jagati talupoegadele tasuta, pole sellest säilinud ühtki eksemplari: 1743. aastal, kui keisrinna Elisabet I keelustas vennastekoguduse liikumise Vene impeeriumis, korjati kogu tiraaž käibelt ja hävitati. Siiski ilmus 30 aastat hiljem (1776) samas trükikojas teise raamatu külge köidetuna Quandti jutukogu teine väljaanne. Küllap oli trükikojal siiski alles vähemalt üks eksemplar, mille järgi kordustrükki teha.

Kõik kolm raamatus sisalduvat juttu on tõlked Saksamaal ja mujalgi Euroopas tuntud pietistlikest äratuslugudest, mis levisid eri versioonides ja üha uutes kordustrükkides. Need on näidiselulood ehk eksemplid, „waggausse eenkojut”, nagu pealkirigi ütleb. Selliseid koostati nii tuntud usutegelaste, aadlike kui ka lihtinimeste elust, nii nagu Quandti kogumiku lugudes: siin on juttu kolme päriselt elanud noore, lihtrahva hulgast pärit lambakarjuse Henning Kuuse, väikese käsitöölise Jörgeli ja neitsi Armelle Nikolase elust.

1737. aasta väljaandes oli lisaks kolmele äratusloole viis või kuus kirikulaulu Quandti eestinduses, kuid 1776. aasta väljaanne sisaldab 21 hernhuutlikku kirikulaulu, enamasti Nikolaus Ludwig von Zinzendorfi, aga ka tema esimese naise Erdmuthe Dorothea, teise naise Anna Nitzschmanni ning sõbratari Anna S. Dorberi laulude tõlked. Need olid laulud, mille Quandt oli 1741. aastal andnud välja lauluraamatuna, mis aga, nii nagu tema juturaamatki, pärast vennastekoguduse liikumise keelustamist hävitati. Nii on 1776. aasta uusväljaandes säilinud peale Quandti juturaamatu ka tema hernhuutlik lauluraamat. Raamat oli kokku köidetud tõlkega vennastekoguduse ühest olulisemast hardustekstist, Thomas Wilcoxi „A Choice Drop of Honey from the Rock Christ”, mille 1775. aastal ilmunud saksakeelse tõlke „Köstlicher Honigtropfen aus dem Felsen Christo, oder ein kurzes Wort der Ermahnung an alle Heilige und Sünder” järgi oli valminud lõunaeestikeelne „Kalli Me-Pissara Kristusse Hawu Paest” (trükikohaks on märgitud Tartu, ajaks 1779).

Siinne arutlus keerleb kogumiku esimese jutu ümber, mida Quandt pidas otsustavaks teguriks rahva äratustöös ja mis Rudolf Põldmäe (1936: 256) sõnul on olnud „elulähedasemaid raamatuid eesti keeles, mis on otseselt mõjustanud rahva maailmavaadet ja viinud täispöördelistele suunamuutmistele”. See jutustab Rügeni saarelt pärit lambakarjuse Henning Kuuse äratusloo (e k vt Salchow 2010) ja on tõlge Halle orbudekodu 1736. aasta väljaandest „Die Gnade Gottes An einer Person niedri[gen] Standes, Henning Kuse, Einem Schaf-Hirten auf [der] Insel Rügen, Als ein besonderes Exem[pel] des grossen Nutzens, den auch [die] Einfältigsten aus beständiger Le[sung] und Forschung der Heil. Schri[ft] haben können, Vornemlich zur Ermunter[ung] solcher einfältigen [—] Seelen” („Jumala arm alamast seisusest isikule Henning Kusele, lambakarjusele Rügeni saarel…”). Pikk alapealkiri ütleb, et lugu on eriline näide suurest tulust, mis võib ka kõige lihtsamale inimesele tõusta pidevast pühakirja lugemisest ja uurimisest, ning see on trükitud selliste lihtsate hingede julgustuseks. Jutu saatis pastor Quandti koduõpetajale Peter Friedrich Bornwasserile Halles elav sõber (arvatavasti G. A. Francke jun, Põldmäe 2011: 53) ja selle tõlkis lõunaeesti keelde Quandt ise.

Seesama lugu ilmus kaks aastat pärast hävitatud lõunaeestikeelset väljaannet, 1739. aastal, ka põhjaeesti keeles, sama Köleri trükikoja väljaandes. Seegi raamat hävitati, kuid sellest on Eesti Kirjandusmuuseumis alles üks ilma tiitellehe ja algusosata eksemplar, mida on hakatud ühe kogumikus sisalduva loo järgi nimetama „Hanso ja Mardi jut” (Annus 2000: 182). Puuduva teksti on hiljem (dateeringu järgi 1819. aastal) keegi käsitsi juurde kirjutanud. Mingil põhjusel oli raamatu algus, mis sisaldas sedasama Henning Kuuse (põhjaeesti tõlkes Hinrik Kuseni) lugu, raamatust välja rebitud, küllap loo hernhuutliku hoiaku tõttu. Ülejäänud raamat on trükitult alles, see sisaldab veel nelja kirikulaulu tõlget – need tuntud evangeelsed laulud on tänini saksa ja eesti kirikulauluraamatutes – ja kahte Eesti olusid käsitlevat dialoogjutustust. Nendest üks, „Wel üks hea jut / mis üks wagga Õppetaja aiab ühhe mehhe-eksiaga, Rein nimmi, kui ta tedda õnsa surma wastu walmistab”, oli ilmunud juba Anton Thor Helle grammatikas ja selles kujutatakse eesti talumehe hingelist arengut („kuida se assi mo süddames on”) patususest meeleparanduseni. Teine kannab pealkirja „Üks hea jut / mis kaks tallopoega Hans ja Mart issekeskis aiawad” ja esitab esmakordselt eesti mehe äratusloo. Mardi äratuseks saab tema naabrimehe prohvetlik unenägu, milles nõutakse rahva patust pööramist. Unenägu kui Jumala saadetud ettekuulutus või vihje, mis muudab inimese elu ning nõuab selle prohvetliku nägemuse kuulutamist ja levitamist, oli pietistlikule kirjandusele omane motiiv. (Albrecht 2018)

Peale 1817. aastat, mil Aleksander I vennastekogudusele tegutsemisvabaduse tagasi andis ja see uue hooga levima hakkas, taastas raamatu alguses olnud Hinriku loo teksti keegi, kelle käes pidi olema üks eksemplar hävitatud raamatust veel säilinud. Selle käsikirjalise juurdekirjutuse ja ülejäänud teksti vahel on tajutav stilistiline pinge. Kui trükitud osa raamatust rõhutab jumalasõnale ja Kristuse käsule kuuletumise vajadust ortodoksse luterluse jaoks sobivas formuleeringus, siis käsikirjaline tekst kasutab hernhuutlikku retoorikat (nt „sega olled sa mo süddame omma süddamega ühte sidunud, et ma nüüd sinno lamboke ja so armas pruut ollen”, Hanso ja Mardi jut 1739: 19).

Mõlemad tõlked on suures osas originaalitruud, mõne kohandusega (nagu põhjaeestikeelse loo nimekuju Hinrik ning lõunaeestikeelses loos soovitatava lektüüri hulka lisatud Arndti „Paradiisiaiake” („Paradiesgärtlein”) ja lõunaeestikeelne 1732. aastal Riias trükitud palve- ja lauluraamat, mida pole tekstis otse nimetatud, kuid millele on äratuntavalt viidatud). Põhjaeestikeelse Hinriku loo põhitekstile on lisatud „Maenitsus” (lk 22) ja pöördumine talurahva poole, kes „siin Eesti-maal, Läne, Harjo, Jerwa- ja Wirromaal” elab (lk 26), mida lõunaeestikeelses variandis ei ole – viimases lõpetab Henningu loo „Üks kristlik karjusse laul”, mis on esitatud lamba ja karjuse kahekõnena.

Nagu näha, oli eestikeelse jutustava kirjanduse algus traumaatiline. Millega oli väikese lambakarjuse äratuslugu, mis seisab nii lõuna- kui ka põhjaeestikeelse jutustava proosakirjanduse alguses, teeninud ära sellise kohtlemise? Miks tuli see lugu juba ilmunud raamatust välja rebida?

Lihtne vastus on, et selle loo hernhuutliku maine, st tema tähenduse tõttu vennastekoguduse jaoks, mistõttu ta oli muutunud kahtlaseks ortodokssete luterlike pastorite seas ja sattunud ka tsaarivõimu põlu alla. Aga milles nende tekstide ähvardav mõjujõud siis ikkagi seisnes? Kirjanduse arengu (kirjandusliku kommunikatsiooni tekkimise) seisukohast on olulised järgmised tegurid.

1. Uutmoodi suhtumine kirjalikku teksti. Väikese lambakarjuse elu äratussündmuseks on lugema õppimine ja sel kombel iseseisev ligipääs pühakirjale. Juttu on sellest, kuidas pühakirja põhjalik lugemine ja uurimine võib ka kõige lihtsamale karjusele tuua Jumala armu ja õnnistust. Henning/Hinrik ostab enesele õpetaja soovitusel kõigepealt katekismuse, hakkab seda lugema ja „südamest Jeesuse järele õhkama” (Hanso ja Mardi jut 1739: 5). Seejärel ostab ta Taaveti laulude raamatu ja Piibli ning loeb teisigi raamatuid – ta õpib lugema ekstensiivselt. Ta õpetab lugema ka oma lapsed. Samas õpib ta loetut mõistma ja selle järele elama.

Põhjaeestikeelse Hinrik Kuuseni loo taustaks on eestikeelse täispiibli ilmumine 1739. aastal, st samal aastal, kui ilmus käsitletav jutukogu. Hinriku lugu on sellega otseselt seotud. Loo lõpus antakse teada, kuidas Jeesus on ühe suure „herra” südant pööranud, kes on tahtnud oma kullaga kõik Piibli raamatud talupoegade kätte saata. (Hanso ja Mardi jut 1739: 29) Suure „herra” all on küllap mõeldud taani päritolu Vene kindralit, Maardu mõisnikku Hermann Jensen von Bohni (1672–1743), kelle kulul Piibel ilmus. Esialgne raha saadi Nikolaus Ludwig von Zinzendorfilt.

Jutu lõpus on manitsus, milles loetletakse üles kuus põhjust, miks toob pühakirja lugemine „suurt kasu ja rõõmu elus ja surmas” ning mis kattuvad saksa pietistlike piibliväljaannete (sh Johann Fischeri 1677. aastal Riias välja antud Piibli) lugemisjuhistega (Friedenthal 2025). Need nõuavad Piibli lugemisel mitte üksnes välist arusaamist, vaid ka sisemist mõistmist ja järgimist. Esmakordselt esitatakse needsamad juhised ka eesti lugejale, kes seni oli jumalasõnast osa saanud peamiselt pastori vahendusel. Nüüd rõhutatakse, et Piibli lugemisest võivad õppida kõik, sõltumata soost ja seisusest. Ka talupojalt nõutakse individuaalset, süvenenud lugemist: Piiblit ei tule lugeda mitte ajaviiteks, vaid hea nõuga, seda tuleb lugeda südamega ja seda palvega segada, sellest tuleb koguda hingevarandust oma südamesse ja pähe. Eestikeelse piibliga samal aastal ilmus lätikeelse täispiibli teine trükk samuti pietistlikult meelestatud Friedrich Bernhard Blaufußi eessõnaga, mis sisaldas samamoodi juhatust Piibli õigel viisil lugemiseks (Friedenthal 2025).

Selline lugemisjuhis tähendas täiesti uutmoodi suhtumist kirjalikku teksti, mida talupoeg oli seni harjunud pähe õppima. Nüüd pidi ta loetut mõistma nii mõistuse kui ka südamega. See tähendas igapäevast enesesse süüvimist ja refleksiooni, loetu individuaalset mõtestamist, millist senised vaimuelu institutsioonid (kool, kirik) talupoegadele ette ei näinud.

2. Uus jutustamismudel. Henningu lugu tõi eestikeelsesse kirjandusse täiesti uutmoodi narratiivse skeemi: inimese elu- või kujunemisloo, milles on kõige olulisem sündmus äratus: teatud sündmuse mõjul, mida inimene kogeb äratusena, hindab ta ümber oma senise elu ja alustab uut elu Jeesuses, mis peab teda juhtima igavese elu ja õndsuseni. Sellel teel tuleb tal ületada mitmeid katsumusi. Henningu tee kulgeb läbi risti ja viletsuse, teda alandatakse ja solvatakse, ta jääb tõvevoodisse, kuid seda kõike talub ta kannatliku südamega, saades oma usust rammu. Lugu lõpeb tema surmaga, mille ta rahulikult ja tänulikult vastu võtab.

Henningu lugu kujutas inimese religioosset (ja ühtlasi emotsionaalset) kogemust. Rõhutades isiklikku vagadust ja meeleparandust, oli pietism nihutanud keskmesse indiviidi. See ei olnud valgustuslik autonoomne mina, vaid Jumala aktiivne kohalolu individuaalses elus. (Vt ka Gleixner 2008) Pidev vaevanägemine Kristuse eeskuju järgimisel, igapäevane usuline harjutamine, isiklike religioossete emotsioonide kultiveerimine viis uue tundekultuuri tekkimiseni, mis pani ka talupoega oma tundeid eritlema, neile tähelepanu pöörama ja neid nii kõnes kui ka kirjas väljendama. Lektüür pidi mõjuma, hinge liigutama. Sealjuures väärib rõhutamist, et tegu oli äratuslugudega: „[—] teadke, et teid ei olle hukkaminnewa asjade, ei hõbbeda egga kullaga lunnastud [—]; waid Kristusse kui ühhe ilma wiggata ja puhta talle kalli werrega” (Hanso ja Mardi jut 1739: 26) ja „[—] ärkage ülles, kes teie maggate, ja touske ülles patto surmast, siis walgustab teid Kristus” (Hanso ja Mardi jut 1739: 32).

Hinriku loo sõnum „Ärgake üles, kes te magate” jõudis kohale tungivamalt, kui loo kirjapanija oleks ehk osanud loota. Alles vennastekoguduse laotud äratustöö vundamendil sai tekkida sotsiaalne, kirjanduslik ja rahvuslik ärkamine. Ärgem unustagem, et just vennastekoguduse liikumises hakati mittesakslasi nimetama eestlasteks. Mitmed rahvusliku liikumise tegelased olid pärit just hernhuutlikest peredest või olid nad hernhuutlusega seotud (nt Johann Voldemar Jannsen, Friedrich Reinhold Kreutzwald, Carl Robert Jakobson).

3. Samastumispotentsiaal. Põhjaeestikeelse Hinriku-loo lõpus on pöördumine talurahva poole, kes elab Lääne-, Harju-, Järva- ja Virumaal: „Waatke, armad tallopoiad, teie ia teie laste heaks ia hinge kassuks on ühhe lambrise Kuseni Hinriko ellowisid ramatusse üllespandud ja Ma-kele ärraselletud. [—] Temma olli nisammoti tallopoeg kui teiege [—].” (Hanso ja Mardi jut 1739: 32–33) Hinriku lugu esitas niisuguse inimese elu ja kogemust, kellega lihtsat päritolu eestlane võis samastuda. Vennastekoguduse kirjutuspraktikas kujunes esmakordselt välja võrdne autori ja lugeja suhe (vt ka Undusk 1995), milles autor ei seisnud oma lugejast hariduse ja sotsiaalse staatuse mõttes kaugel, ei „valgustanud” teda suunaga ülalt alla, vaid vahendas lihtsa kristlase isiklikku kogemust. Autori ja lugeja põhimõtteline võrdõiguslikkus ähvardas seisusliku ühiskonna sisemist hierarhiat.

4. Eestlane autorina ehk „kui Jesukenne omma sõrmekessega mo kele külge putuks, ehk ma siis voiksin räkida” (Hanso ja Mardi jut 1739: 77). Kuid vennastekogudus ei kaasanud eestlasi kirjakultuuri mitte ainult adressaatidena, passiivsete lugejatena, vaid ka autoritena, kes tihti jäid küll anonüümseks, nii et teada on üksnes nende loodud tekstide hilisemad ümberkirjutajad või avaldajad.

Kõik 1776. aasta väljaande tekstid on seotud Urvastega ja pastor Quandti lähiringiga. Urvaste arvuka vennastekogu (140 liiget) aktiivseimad liikmed olid eesti päritolu köster ja õpetaja Adam Koljo (1683–1759) ning tema väimees ja ametijärglane Mango Hans (u 1713–1780), kes tõlkisid 1740.–1750. aastatel eesti keelde mitu mahukat luterliku harduskirjanduse peateost ja vaimulikke laule, kirjutasid ringkonnapäevikuid ja jäädvustasid kohalike vennaste elu- ja surmalugusid (vt selle kohta Põldmäe 1939, 1981, 2011: 99–112; Vinkel 1993; Prillop 2025). Mahukamate tõlketööde seas on ülal nimetatud Mee-pisara raamat, mis oli Quandti raamatuga kokku köidetud (rahvusbibliograafias on tõlkijana märgitud Johann Heinrich Foerster (Förster), kes tuli Baltimaadele alles 1780. aastal ja võis olla 1814.–1815. aasta kordustrükkide organiseerija), Johann Arndti „Neli raamatut tõelisest kristlusest” („Vier Bücher vom wahren Christentum”, sks 1605–1610, e k u 1740) – luterliku vagaduse tähtteos ja sajandeid üks loetavamaid vaimulikke raamatuid kogu Euroopas ja kaugemalgi –, samuti ajastu mõjukamaid maailmakirjanduse teoseid, John Bunyani „Palveränduri teekond sellest maailmast tulevasse” („The Pilgrim’s Progress from this World to that Which is To Come”, 1678). See üleeuroopalise kuulsusega suurteos ei kõnetanud sugugi ainult hernhuutlasi, seda loeti palju konfessioonide üleselt. Saksamaal oli see üks pietistliku harduskirjanduse tüvitekste, mis tõlgiti 1685. aastal saksa keelde ja mida trükiti XVIII sajandil korduvalt. Bunyani „Palveränduri teekonna” tohutu menu on seletatav sellega, et seda lugesid madalamate klasside inimesed. Ilmselt suutis kirjanduslik allegooria teoloogilisi tõdesid psühholoogiliselt arusaadavaks teha ka vähem haritud lugejale, väheoluline pole teosesse kätketud ühiskonnakriitika (maailm kui hädaorg, millest tuleb pääseda taevasse). Mango Hansu lõunaeesti keelde tõlgitud „Palveränduri teekond” ringles enam kui pool sajandit käsikirjaliselt (Eesti Kirjandusmuuseumis on mitu ärakirja), enne kui ilmus 1817. aastal trükist pealkirja all „Öige Risti-Innimisse Töisine Ello-käuk Iggawetse Ello pole”.

Hernhuutlikus kirjutuspraktikas võis eesti või läti² päritolu talupoeg astuda üles kirjandusliku teksti autorina, pannes kirja kõne, aruande, kirja, oma või kellegi teise eluloo või nägemuse, või tõlkijana, tõlgendades algteksti omal moel, lähtudes oma teadmistest, ning kohandades seda vastavalt oma kogemushorisondile. Oma hingelise kujunemise kirjalik fikseerimine oli võimalik kõigil, sõltumata soost või seisusest. Alles vennastekoguduse liikumises sai kirjakeelest kui võõrakirjelduse vahendist enesekirjelduse vahend ja elitaarsest eksklusiivsest teadmiste vahetamise meediumist meedium igaühe jaoks.

5. Kirjanduskeele tekkimine. Hernhuutluse kirjanduslooline tähendus ei seisne ainult selles, et see tõi lihtsa lugeja kasinasse lugemisvarasse uusi jutustava kirjanduse žanre, lugusid ja motiive, vaid eeskätt tundeelu väärtustamises ja uute stilistiliste vahendite otsimises selle kujutamiseks – kirjandusliku eesti keele väljaarendamises. Henningu loos on kujundeid ja tundeväljenduse viise, mida trükitud tekst ega senine religioosne kirjavara ei tundnud. Kujundid ja keel olid tihti pärit Piiblist, ainsast seni lihtinimesele tuttavast proosatekstist, kuid hernhuutlikule tekstile on omane meelelisus, kehaline kogemus, müstika ja eksalteeritus, mis tõmbas lugeja tähelepanu ja haaras kaasa, mõjus, liigutas. Rõhutati meelelisi visioone (Kristus kui tall, kelle veritsevad küljehaavad sümboliseerivad ülimat kannatust). Sümbolid, mille kaudu religioosset kogemust tuli kirjeldada, kaotasid piiri reaalse ja kujutlusliku vahel. Tegu oli afektiivse pöördega suhtes kirjasõnasse. Selline afektiivsus andis lugejale võimaluse samastumiseks, ärgitas kujutlusjõudu ja tegi kujutleja teadlikuks oma siseelust ja individuaalsusest. Religioosse tundeelamuse abil koolitati ühtlasi üleüldist emotsionaalset kompetentsi ja selle keelelis-poeetilist väljendamist.

Sentimentaalne jutustusmudel: Jenoveva

Äratuslugude pietistlik skeem lõi jutustusmudeli, mis võimaldas kujutada inimsaatust väljaspool religioosset teleoloogiat. Niipea kui vennastekogudus XIX sajandi esimesel veerandil taas põranda alt välja sai tulla, hakati seni käsikirjaliselt levinud teoseid trükkima (või taastrükkima). Hernhuutlikus vaimus oli üles kasvanud uus põlvkond eesti kirjanikke, kes olid vastuvõtlikud Saksamaal levinud uus- või järelpietistlikele vooludele. XIX sajandi esimesel poolel eesti ja läti kirjandust vallanud uues vagaduslugude laines seoti pietistlik religioossus kokku sentimentalismiga ning piiblilood pärimuslike (pühaku)lugude ja kirjanduslike jutusüžeedega. Kui XVIII sajandi keskpaiku elas eesti lugeja kaasa lihtsa lambakarjuse Henningu äratusloole, siis sajand hiljem võitis lugejate südamed Brabandi kuninga tütar Jenoveva. Seegi lugu oli tõlkeline, algteksti autoriks oli katoliku preester ja noorsookirjanik Christoph von Schmid (1768–1854, vt Meier 2007), kelle jutud olid saksa keeleruumis ülipopulaarsed ja ka rahvusvaheliselt tuntud, tõlgituna kümnetesse keeltesse (vt nt Navickienė 2022), sh eesti ja läti keelde. Schmidi paljudest teostest oli tuntuim „Genovefa” (1810), mille aines ulatub tagasi püha Genoveva elu ladinakeelsete ülestähendusteni XIV sajandil. Süžee levis rahvalike juttudena nii prantsuse, saksa kui ka hollandi keeles. Kõrvuti Schmidi sentimentaalse jutustusega, saksa rahvapärimuse avastamise laineharjal, jõudis Genoveva aines Saksamaal ka lavale: nt Ludwig Tiecki „Leben und Tod der heiligen Genoveva” („Püha Jenoveva elu ja surm”, 1799), Friedrich Mülleri „Golo und Genovefa” („Golo ja Jenoveva”, 1811).

Esimene Schmidi loo eestikeelne mugandus ilmus 1839. aastal Pärnus pealkirja all „Jenowewa elust”, autoriks Caspar Franz Lorenzsonn. 22-leheküljelisest raamatust ilmus kolm trükki ning teose populaarsusest kõneleb seegi, et juba kolmanda trüki ilmumise aastal, 1841, anti Tartus välja Schmidi Jenoveva-loo uus, pikem ja põhjalikum (50-leheküljeline) töötlus: Johann Thomassoni „Jenowewa. Üks kaunis ja halle luggeminne, igga innimesse, keige ennamiste wannematte ja laste kassuks, wälja antud”.

Schmidi versioon ei olnud aga ainus, mis eesti lugejateni jõudis. 1830. aastatel, kui vendade Grimmide ärgitusel hakati teaduslikult tegelema rahvapärimusega, vääristati ka rahvaraamatuid, mida hakati akadeemiliste publikatsioonidena välja andma, püüdes ühelt poolt rekonstrueerida saksa rahvusliku kirjanduse ajalugu, teiselt poolt hajutades piire massi- ja kõrgkirjanduse vahel. Aastatel 1838–1849 toimetas Gotthard O. Marbach trükki Ludwig Richteri illustratsioonidega 53-köitelise rahvaraamatusarja. 1838. aastal ilmus selle sarja kaheksanda raamatuna „Geschichte von der heiligen Pfalzgräfin Genoveva” („Püha pfaltskrahvinna Jenoveva lugu”), mis oli aluseks Schmidi teosega konkureerinud eestikeelsetele tõlgetele, näiteks tugineb sellele Friedrich Reinhold Kreutzwaldi „Wagga Jenowewa ajalik elloaeg” (1842). Marbachi ettevõtmine haakus Kreutzwaldi enda huvidega rahvapärimuse vastu ja eesti kirjanduse edendamisel. Kreutzwaldi raamatul oli suur menu: sajandi jooksul anti sellest välja üheksa trükki 16 000 eksemplaris. Marbachi sarjast ilmus teistegi teoste tõlkeid ja mugandusi, nt „König Apollonius” Carl Wilhelm Freundlichi tõlkes pealkirjaga „Appolonius, Tirusse ja Sidoni kunningas. Üks wägga kaunis luggeminne Jummala surest abbist ja hallastussest” (1846).

Kuni sajandi lõpuni anti välja üha uusi Jenoveva loo töötlusi: eesti keeles ilmus 60 aasta jooksul vähemalt 11 erinevat Jenoveva-väljaannet kokku 18 trükis tuhandetesse ulatuvate trükiarvudega (Vinkel 1966: 185). Läti keeles ilmus 25 väljaannet eri versioonides (Limane 1985; Kalnačs, Daija 2018). Jenoveva kannatusterohket elusaatust on neis teostes kujutatud sarnaselt pietistliku eluloo malliga, erinevus seisneb selles, et kangelanna elumuutus ei tulene sisemisest ärkamisest, vaid on tingitud välistest oludest. Jenoveva on ingellik olevus, tasase ja mõistliku vaimuga ning eeskujuliku kristliku eluviisiga: ta elab vagalt ja jumalakartlikult, teeb head vaestele ja haigetele, käib sagedasti kirikus, on truu abielus, mida mõistetakse esmajoones hingesuguluse, südamesõprusena. Sattudes valesüüdistuste alusel oma abikaasa silmis ebasoosingusse, tuleb tal seitse aastat elada oma pojaga metsakoopas, kus last toidab emahirv, kannatada nälga, külma ja haigusi. Ometi ei satu ta kiusatusse ega salga oma kannatustes Jumalat maha. Kiusatustele aitab vastu panna hingejõud kui uus inimlik väärtus ja ühtlasi pietistliku kangelase moraalne tugi. Nii ei ole Jenoveva üksnes passiivne kannataja. Ta ei alistu välisele survele, vaid tegutseb julgelt enda ja oma lapse ellujäämise nimel. Taasühinemine abikaasaga on võimalik ainult tänu tema eneseteadlikule tegutsemisele. (Vt ka Kalnačs, Daija 2018: 167)

Jenovevaga samal ajal pälvisid eesti (ja läti, vt Limane 1985) lugeja kaastunde teisedki kannatavad kangelannad, nende seas Christoph von Schmidi Hirlanda (Thomasson 1844; Kirsel 1862) ja Rosa von Tannenberg (Gildenmann 1851), Elisabeth (Janter 1838), Helena (Gildenmann 1850), Griseldis (Nedatz 1843) ja Balti algupära Mai-Roos, baltisaksa kirjaniku Adalbert Cammereri (1786–1848) teose „Turaida preili” („Die Jungfrau von Treiden”) alusel (Gildemann 1865). Kuid on ka üks kannatav meeskangelane, sentimentalistlik Robinson, kelle haledast loost sai eesti lugeja osa Christoph von Schmidi jutustuse „Gottfried der junge Einsiedler” („Noor erak Gottfried”, 1829) vahendusel, Johann Thomassoni eestinduses pealkirja all „Weikise Hanso luggu tühja sare peäl” (Thomasson 1839).

Need lood on narratiivselt struktuurilt sarnased: peategelase pagendus valesüüdistuse alusel, proovilepanek kannatustes, usu kinnitamine ning imeline pääsemine (erinevalt Jenovevast tihti ilma isikliku initsiatiivita), andekspalumine ja andestamine. Kangelanna naaseb, küll aastaid hiljem ja haigena, kurnatult, vahel ilma mõne ihuliikmeta, perekonna rüppe. Kiusajad tabatakse, kiusatu palvel neile halastatakse, kuid saatus karistab neid siiski: nad peavad tundma südametunnistuse piinu, mis on pietistlikus elukäsituses suurim võimalik karistus. Et tegu on eksemplaarse eluloojutustusega, jõuab lugu välja peategelase surmani, kuid see ei ole traagiline sündmus, vaid tõelise, igavese elu algus.

Aja jooksul kahanes pietistlik-religioosse allteksti mõju ja tugevnes kodanlik moraaliõpetus, tempereerituna sentimentalistliku tundekultuuriga. Kangelanna kannatuste kraad võis muutuda, sõltudes gootika või ballaadiliku irratsionaalsuse osakaalust sentimentalistlikus kastmes. Berend Gildenmanni „Kannatlikko Helena loos” arendatakse „tagakiusatud süütuse” motiivi rüütliromaani romansilikus võtmes, pikituna gooti romaani elementidega (nt naise käe äraraiumine ja imeline tagasikasvamine, kiusaja tükkideks raiumine või neljaks rebimine). Ometi on pietistlik põhiskeem neis lugudes äratuntav, kuigi järjest ilmalikumal kujul.

Vähem seikluslik, vahetusse kaasaega paigutatud naiseliku kannatlikkuse ja alandlikkuse võidukäigu lugu on Schmidi „Das hölzerne Kreutz”, mille Johann Thomasson tõlkis 1840. aastal pealkirjaga „Puust rist. Üks kaunis luggeminne neile troostiks, kes willetsusse sattunud” (Thomasson 1840). See räägib orb Annest, kelle rikas leskproua enese juurde võtab ning kes pärast vanaproua surma valib tema varanduse hulgast endale ainult puust risti, mis talle ta heategija viimaseid sõnu ja soovitusi meenutab. Rist, millesse, nagu hiljem selgub, oli peidetud teemant, aitab Annet tema suurimas hädas ning toob ka perekondliku õnne. Kuigi väikese Anne eluilm seisab lambakarjus Henningule ja eesti lugejale lähemal kui krahvinna Jenoveva oma, sümpatiseeris nende lugude uustrükkide arvu järgi otsustades lugejale rohkem Jenoveva. Tegelase ja tema ümbruse sotsiaalsest samastumispotentsiaalist tähtsam oli lugeja emotsionaalne samastumine kangelannaga.

Jenoveva ja tema kaaskannatajad on sentimentaalsed kangelased. Sentimentaalne jutt kujutas tundeid, ja pidi tugevaid tundeid ühtlasi äratama ka lugejas. Tundliku ja tundelise hinge kõige loomulikum väljendus on pisarad, mida valatakse neis juttudes ojadena: kõik nutsid „halleduse pärrast” (Lorenzsonn 1839: 4), kui Jenoveva kodust lahkus, et minna mehele Siegwridile. Ta ise „nuttis ka ni kibbedast, et isse ennast waigistada ei jöudnud” (Thomasson 1841: 3). Nutavad nii kangelannad kui ka nende kannatuste pealtvaatajad, nii mehed kui ka naised. Pisaraid valatakse nii valu, alanduse, meelehärmi, häbi kui ka liigutuse ja rõõmu pärast: Artus astus „[—] täis häbbi ning kahhetsemist, wet silmist ärra pühkides, kui üks kurjateggia omma kohtomõistja ette. Ka Irlanda silmist jooksis wessi, puhta ello, rahho ning andeksandmisse pissarad [—].” (Thomasson 1844: 22) Nii kirjeldatakse abikaasade taaskohtumist Thomassoni Irlanda-loos. Nutetakse selle maailma tühisuse pärast: „Silmawega mötles se peäle, et keik siin maa peäl tühhi on” (Thomasson 1840: 4). Ka eesti kirjanduse esimese trükki jõudnud Robinsoni, väikese Hansu silmist jooksis üha vett, olgu siis (hinge)valust, näljast või rõõmust: „Issa silmist jooksis wessi möda palged mahha [—]” (Thomasson 1839: 36) või „Hanso silmi möda jooksis räkides wessi mahha” (Thomasson 1839: 40). Liigutuspisaraid valas isegi kuri kapten Carl Masingu jutus „Laevapoiss Popp”, kust muide pärineb artikli pealkirjas sisalduv lõunaeestikeelne tsitaat (Masing 1836: 13). Pisarad räägivad enese eest või lämmatavad sõnu: „[—] ning mõnnigi olleks weel süddamelikkud õnne sowimissed üttelnud, kui mitte silma pissarad ei olleksid sannad ärra lämmatand. [—] Irlanda isse nuttis ka ni kibbedast, et mitte sannagi suust wälja ei sanud” (Thomasson 1844: 21), need halvavad tegutsemise: „Iggaüks wöib nüüd arwata, kuida issa südda sees nuttis! Trööstimatta läks temma paiopuu alla, kus ta kui pool surnud mahha langes, ning keige surema kurbdusse ja süddame wallo sees ömaja piddas” (Thomasson 1839: 9).

Arvata võib, et see pisaratevool kandus üle ka lugejale, pani ta kangelase kannatustele kaasa tundma. Juba Henning Kuuse äratuslugu, mille pastor Quandt sajand varem esmalt kantslist kogudusele ette luges, olevat tekitanud säärase meeleliigutuse, et suurem osa koosolijaist, keda olnud paar tuhat, pisarates ujus (Põldmäe 2011: 54). Pietism tõi endaga kaasa kirjandusliku nutmise, mis jätkus sentimentalistlikus kirjanduses (vt nt Menin 2014). Kaastunne on sentimentalistliku esteetika alustala. Gotthold Ephraim Lessing, selle esteetika üks jõulisemaid põhjendajaid nii teoorias kui ka praktikas, pani oma näidenditega („Emilia Galotti”, „Miss Sara Sampson”) publiku nutma (Martus 2020: 456). Romaanis suutis sama Samuel Richardson, kelle kohta kirjutas Denis Diderot oma „Eloogis Richardsonile” („Éloge de Richardson”, 1761): „Me nutame üheskoos tema romaanide õnnetute tegelaste pärast ja ütleme: „Kui saatus peaks meidki ühel heal päeval maha painutama, nutavad meie pärast vähemasti kõik austusväärsed inimesed.”” (Diderot 1798: 218)

Küllap oli sentimentalistlike juttude edu pant (rohked kordustrükid ja suured tiraažid) see, et erinevalt rahvavalgustuslike juttude õpetlik-manitsevast toonist rõhusid need lugeja kaastundele ja liigutasid südant. Need osutusid mõjusamaks XVIII sajandi lõpust alates neile konkurentsi pakkunud rahvavalgustuslikust jutumudelist, saksa maapastorite Johann Wilhelm Ludwig von Luce (1750–1842), Otto Reinhold von Holtzi (1757–1828) ja Friedrich Gustav Arveliuse (1753–1806) juturaamatutest, milles vahendati ratsionalistlikku õpetust ja ettekujutust valgustuslikust maailmakorrast, kus õiget nõu järgides elus hästi hakkama saadakse, muidugi igaüks oma sotsiaalsel pulgal selles paratamatult hierarhilises maailmas (Luce 1807, 1812; Holtz 1817; Arvelius 1782, 1787; vt isikute kohta lähemalt EEVA andmebaasist). Pietistlik-sentimentalistliku jutu sõnum oli demokraatlikum: see, kes järgib oma südant, saavutab õndsuse vähemasti tulevas ilmas ja selles õndsuses, südameseaduse ees, on kõik inimesed võrdsed.

Artikkel on muudetud versioon saksakeelsest artiklist (Lukas 2024), mille kirjutamist toetas Eesti Teadusagentuuri projekt „Lüürilise luule tegur väikeste kirjanduste kujunemisel” (PRG1106).

Liina Lukas (snd 1970), PhD, Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi võrdleva kirjandusteaduse professor (Ülikooli 16, 51003 Tartu), liina.lukas@ut.ee