Hernhuutlaste käsikirjade läti keelest XVIII sajandil ja XIX sajandi alguses

Uurijad on eri meelt küsimuses, millisest hetkest peale saab rääkida selgelt määratletavast läti keelest, mis arenes välja varasematest keelejärkudest ja levis seejärel üle tänapäevase Läti territooriumi. Arheoloogid, ajaloolased ja keeleteadlased on aga ühel nõul, et läti rahvuse kujunemine – ja koos sellega ühise keele teke – leidis aset millalgi XIII–XV sajandil Liivimaa lõunaosas, mis vastab ligikaudu tänapäeva Läti alale.

Saksa mõju laienemisega Balti aladel ja Liivimaa moodustamisega hakkasid ilmuma esimesed kirjalikud teated läti keelest, tähistades keele kirjaliku arengu algust. Varaseim selline ülestähendus leidub ladinakeelses Henriku Liivimaa kroonikas (u 1225–1227), kus latgali pealik Rūsiņš nimetab 1212. aastal Cēsise (Võnnu) Bertoldit (Bertold de Wenden) sõnadega draugum suum ’oma kaaslane, liitlane’ (Arbusow, Bauer 1955: 108). Kuigi draugum on ladina lõpuga, vastab selle tüvi selgelt tänapäeva läti sõnale draugs ’sõber’. Enamik XIII–XV sajandi läti leksikast ei ole siiski nimisõnad, vaid koha- ja isikunimed, mis annavad keele kohta sellegipoolest infot (Blese 1929).

Varaseimad säilinud lätikeelsed usutekstid pärinevad XVI sajandist. Juba enne reformatsiooni võidi kirja panna nn Gisberti meieisapalve (1507), teise versiooni pani kirja munk Simon Grunau Preisimaal (Draviņš 1965: 19–35). Suurimat rolli läti kirjakeele arengus mängis siiski luterlik reformatsioon, mis algas Liivimaal 1521. aastal. Tõendeid esimese lätikeelse trükiteose kohta leidub juba 1525. aastast. Lübecki katoliiklik kirikukogu konfiskeeris vaaditäie raamatuid, mis olid mõeldud Liivimaale läkitamiseks (Johansen 1959; Biezais 1973: 25–31). Vaat oli „täis luterlikke raamatuid, nende seas missad Liivimaa läti ja eesti rahvakeeltes” („vasz plenu[m] libris lutterianisz ecia[m] missis in vulgari liuonico lettico ac estonico”).¹ Tõenäoliselt sisaldas see raamat jumalateenistuse korra kirjeldust ehk agendat, kuhu kuulus ka lätikeelseid tekste.

1520.–1530. aastatel koostati Riias pikemaid lätikeelseid usutekste, et soodustada kristluse levikut ja võimaldada jumalateenistuse pidamist rahvakeeles – nende hulka kuulusid perikoobid (jumalateenistusel etteloetavad piiblikohad), lauluraamatud ja katekismused. Nimetatud tekstid levisid esialgu üksnes käsikirjadena. Mõni neist võis siiski ka trükis ilmuda, nagu näitab nn Hasentöteri meieisapalve analüüs. See meieisapalve avaldati esmakordselt Sebastian Münsteri raamatu „Cosmographia” 1550. aasta väljaandes (Draviņš 1952) ja on vanim teadaolev tänapäevani säilinud lätikeelne trükitekst.

Läti kirjasõna ja keele areng XVI–XVIII sajandil

Pärast Liivi sõda (1558–1583) sattusid Läti alad Poola-Leedu võimu alla, mis käivitas vastureformatsiooni katoliikluse taastamiseks ja levitamiseks lihtrahva seas. Selle tulemus oli esimene säilinud lätikeelne trükiteos: katoliku katekismus „Catechiſmus Catholicorum” (1585). Samal ajal astus Kuramaa hertsog Gotthard samme luterluse tugevdamiseks. Tema abiga nägi trükivalgust esimene lätikeelne luterlik kirikukäsiraamat (1586–1587).

Enamik varaseid reformatsiooniaegseid lätikeelseid tekste XVI sajandist olid tõlked keskalamsaksa keelest, Riias ja Liivimaal kasutatavast saksa keele kujust. Tõlkijad olid peamiselt kohalikud sakslased, kellele läti keel oli teine keel, mida nad valdasid väga erineval tasemel. Selle ja mõne muu teguri tõttu oli tulemuseks saksa keelest tugevalt mõjutatud keel.

Esimesed lätikeelsed tekstid ilmusid Riias ja esindavad seal XVI sajandi lõpus ja XVII sajandi alguses kõneldud läti keele varianti. Ühtlasi nähtub neist keskalamsaksa kirjutustava mõju läti keele ortograafiale (Blese 1925; Vanags 1997).

XVII sajandiks ei vastanud varane läti kirjakeel enam ei keelekasutuse ega õigekirja selguse nõudmistele. Vajadus uue ja parema luterliku kirikukäsiraamatu järele viis „Lettisch Vade mecumi” koostamiseni, mis ilmus Riias 1631. aastal. Kõik varem avaldatud tekstid vaatas läbi ja toimetas Georg Mancelius, kes oli sündinud ja kasvanud Zemgales. Oma kirjatöödega, sealhulgas jutlustekogumikuga „Lang-gewünſchte Lettiſche Postill”² (1654), ei täiustanud Mancelius üksnes ortograafiat, vaid lõi ka selgemaid keelekujusid, mis ei põhinenud enam Riia kõnekeelel, vaid maapiirkondades kasutataval rahvakeelel, mis oli vähem võõrkeelte mõju all (Bērziņš 1944; Ozols 1965: 152–204).

XVII sajandi teise poolde jäi kõige ulatuslikum tõlkeprojekt – täielik piiblitõlge. Ernst Glück tõlkis Uue Testamendi aastatel 1681–1682 ning seejärel kuni 1690. aastani Vana Testamendi. Trükkimine kestis 1685–1694 (Dunsdorfs 1979: 23–99). Piibli mõju nii läti keele kui ka kirjanduse arengule on üüratu (Šmits 1908; Vanags 2010). XVII sajandi lõpuks olid Piibel ja lauluraamatud järk-järgult jõudnud igapäevaellu ja hakkasid kirjutatud keele kõrval mõjutama ka suulist läti keelt.

Sel perioodil tekkis lätikeelsetele tekstidele uus lugejaskond. Kui varem olid need mõeldud üksnes kirikus ettelugemiseks, siis XVII sajandi lõpuks hakati lätlasi endid käsitlema lugejatena. See areng oli seotud esimeste koolide asutamisega Riias ja Vidzemes (Liivimaa Rootsile kuuluva osa lätikeelsel alal) Rootsi võimu ajal (Staris 1987: 34–45). Osalist nihet raamatute sihtrühmas illustreerivad hästi muutused väljaannete paratekstides. Kui XVII sajandi keskpaigani olid need ainult saksa keeles, siis sajandi viimasel veerandil avaldati neid üha enam kahes keeles või isegi ainult läti keeles, eriti Riias ja Vidzemes.

Piibli tõlkimisega – eriti selle revideeritud teise trükiga (1739) – omandas läti kirjakeel stabiilse kuju ja normatiivse allika, millest sai keele alus järgnevaks sajakonnaks aastaks.

XVIII sajandil ei kasvanud lätikeelsete tekstide hulk üksnes kvantitatiivselt, vaid ka kvalitatiivselt. Traditsiooniliste žanride kõrvale tekkisid uued ning ka senistes žanrides hakati avaldama järjest rohkem ja mitmepalgelisemaid teoseid (Apīnis 1977: 74–77, 124–125). See periood tõi kaasa ilukirjanduse mahu ja mitmekesisuse kasvu. Ajavaimu kandjaks võib pidada Gotthard Friedrich Stenderit, kes avaldas nii vaimulikku kui ka ilmalikku luulet ja proosat (Frīde 2003: 135–195).

Valgustuse mõjul hakkas 1760. aastatest alates kujunema läti keeles uus praktiline žanr: nõuandekirjandus mitmesugustes valdkondades, nagu meditsiin, põllumajandus, loomakasvatus, majapidamine, kokandus (Daija 2013). Žanri alguseks peetakse Peter Wilde tervishoiukäsiraamatut Jakob Lange tõlkes (1768), mis ilmus pealkirja „Latweeẜchu Ahrſte” all 28 jaos (Vilde 1991). Seda peetakse esimeseks lätikeelseks perioodikaväljaandeks.

Erinevalt XVII sajandist olid mainitud väljaanded suunatud peamiselt läti lugejatele, mitte ainult vaimulikkonnale kasutamiseks. Sellist avaldamisbuumi ei oleks olnud võimalik saavutada ilma lätlaste kirjaoskuse samaaegse kasvuta. Alus sellele pandi juba Rootsi võimu all XVII sajandi lõpus koolide loomisega Vidzemes, kuid erilise tõuke andis sellele hernhuutlus ehk vennastekogudusliikumine, mis levis alates 1730. aastatest kogu Vidzemes (Straube 2000). Selle liikumise tulemusel muutus kirjaoskus piirkonnas tavaliseks. Olulist rolli mängis õpetajate seminar Valmiermuižas (1738–1745), kus koolitati esimesi õpetajaid talurahvakoolidele. XVIII sajandi lõpuks ulatus kirjaoskus hernhuutlaste mõjupiirkondades 80–88 protsendini, kogu Vidzemes ligikaudu 75 protsendini. Seevastu Kuramaal jäi haridusvõrgu erinevuste tõttu kirjaoskuse tase madalamaks – umbes 30–35 protsenti (Apīnis 1987: 15; Salmin 1969).

Lisaks lugemisoskusele hakkas hernhuutlaste kogukondades levima kirjutamisoskus, millele viitab trükisõna kõrval käsikirjalise kirjanduse traditsiooni teke selles piirkonnas alates XVIII sajandi teisest poolest (Apīnis 1987: 11–67, 2000). Hernhuutlased olid ühed esimesed, kes hakkasid pidama kirjavahetust läti keeles (Adamovičs 1963: 349–361).

Hernhuutlaste lätikeelsed käsikirjad

Hernhuutlaste tegevus nõudis mitmesugust kirjandust. Enamik sellest jäi käsikirja ja ainult väike osa ilmus trükitud kujul: peamiselt lauluraamatud ja palveraamatud. Käsikirjade hulka kuulusid kirikulaulud, jutlused, statuudid, päevikud, elulood, misjoniaruanded, hingeharidustekstid, kristlik rahvaluule, ilmalik kirjandus ja ajaloolised traktaadid (Daija 2024). Neid tekste kopeeriti ja levitati hernhuutlaste kogukonnas, mistõttu enamik säilinud eksemplare on hilisemad koopiad, eelkõige XIX sajandi esimesest poolest. Ainult väike osa olemasolevatest käsikirjadest pärineb XIX sajandist. Teise olulise osa hernhuutlaste käsikirjalistest tekstidest moodustavad vendade ja õdede kirjad, mis olid adresseeritud nii Vidzemesse kui ka Saksamaale. Ka need kirjad on tihti säilinud koopiate, mitte originaalidena, kusjuures Herrnhuti saadetud kirjadele lisati tavaliselt saksakeelne tõlge.

Siinne ülevaade hernhuutlaste käsikirjade keelest ja ortograafiast põhineb eri žanridesse kuuluvatel tekstidel XVIII sajandist või XIX sajandi esimesest kümnendist. Materjalid pärinevad Läti rahvusraamatukogu digikollektsioonist „Brāļu draudzes (rok)raksti” („Hernhuutlaste käsikirjad”),³ samuti Saksamaal asuvast Herrnhuti vennastekogudusliikumise keskarhiivist (Unitätsarchiv). Võrdlusmaterjalina on kasutatud Ķikuļa Jēkabsi nimelise hernhuutlase 1777. aasta käsikirjaliste tekstide trükiversioone (Ķikulis 1982), mille originaalid asuvad Moskvas.

Nende tekstide keelekasutust analüüsides tuleb arvestada mitut asjaolu. Esiteks on enamik neist koopiad, mistõttu nende keel – eriti ortograafia – võib originaalist erineda. Teiseks on paljud tekstid – kirikulaulud, jutlused ja elulood – saksakeelsete algupärandite tõlked, mis on mõjutanud neis kasutatavat läti keelt. Kolmandaks tuleb arvestada autorite tausta. Ühelt poolt oli nende seas saksa päritolu isikuid: vennastekogudusliikumise misjonäre (Brüder), kes olid läti keelt õppinud võrdlemisi lühikese aja jooksul, samuti kohaliku luteri kiriku vaimulikke ja muid saksa päritolu inimesi. Teiselt poolt leidus autorite seas ka lätlasi – talupoegi ja käsitöölisi –, kelle emakeel oli läti keel. Võib eeldada, et esimese rühma keel oli kirjalikust traditsioonist rohkem mõjutatud, samal ajal kui teise rühma keel peegeldas otsesemalt kohalike murrete tunnusjooni.

Ortograafilised tunnusjooned

XVIII sajandi keskpaigaks oli lätikeelse Piibli revideeritud väljaanne (1739) kujunenud suuresti õigekirjanormide aluseks. Erinevalt esimesest väljaandest oli selle versiooni kirjaviisi ühtlustatud ja osaliselt kaasajastatud. See peegeldab selgelt õigekirjatava, mis jäi valdavaks kuni XIX sajandi keskpaigani. Eelkõige oli see foneetiline õigekirjasüsteem: sõnu kirjutatakse nii, nagu neid hääldatakse. Mõnel juhul rakendati ka morfoloogilist põhimõtet (tuntud samuti morfeemilise või etümoloogilise põhimõttena). Peamised õigekirjareeglid laenati saksa keelest, kuigi leidub mitmeid läti keelele eriomaseid jooni.

Vokaalide ja diftongide kirjaviis oli üsna ühetaoline (Bergmane, Blinkena 1986: 50–63). Pikki vokaale märgiti kahel moel:

1. Tüvesilpides ja lõpusilpides (v.a lokatiivis) kirjutati pikkade vokaalide (ja diftongi /uo/) järel h, nt dſihwoht (tänapäeva läti keeles – edaspidi tnp – dzīvot ’elama’), mahja (tnp māja ’maja’); mihlehts (tnp mīlēts ’armastatud (meessoost)’), mahzohs (tnp mācos ’õpin’), meitahm (tnp meitām ’tütardele’).

2. Lokatiivis märgiti neid katusekujulise tsirkumfleksiga vokaali kohal, nt mahjâ (tnp mājā ’majas’), mahjâs (tnp mājās ’kodus’), ellê (tnp ellē ’põrgus’), naktîs (tnp naktīs ’öösiti’), darbôs (tnp darbos ’töös’).

Liidetes (v.a sõna lõpus) vokaalide pikkust ega diftongi /uo/ aga üldiselt järgneva h-ga ei tähistatud, nt mihleju (tnp mīlēju ’armastasin’), gohdigs (tnp godīgs ’aus’), draudſiba (tnp draudzība ’sõprus’), kalpone (tnp kalpone ’teenija’). Tähte h ei kasutatud kunagi sõna päris lõpus, nt ta (tnp tā ’tema (naissoost)’), dohma (tnp domā ’mõtleb’), kalpo (tnp kalpo ’teenib’).

Määrsõnu tā ’nii’, kā ’kuidas’ kirjutati graavisega: tà, kà. Graavist kasutati ka mõnes lühikese vokaaliga määrsõnas: ẜchè (tnp še ’siin’), tè (tnp te ’siin’).

Diftongi /ie/ märgiti omakorda järjekindlalt digraafiga ee kõigis asendites, nt eeneſt (tnp ienest ’sisse tooma’), meeẜa (tnp miesa ’liha’), draugeem (tnp draugiem ’sõpradele’).

Lühikesi vokaale avatud silpides märgiti järgneva konsonandi kahekordselt kirjutamisega, nt dabba (tnp daba ’loodus’), mutte (tnp mute ’suu’), azzis (tnp acis ’silmad’). Konsonantide kirjutamist kahe tähega kasutati ka verbide pöördelõppude puhul suletud silpides sõna lõpus, nt dſenn (tnp dzen ’ajab’), turr (tnp tur ’hoiab’), mett (tnp met ’viskab’). Selle abil sai eristada selliseid vorme nagu irr ’on’ ja ir ’ka’. Mitte kõiki konsonante ei kirjutatud kahe tähega – erandiks olid w, j, ſ, näiteks newa ’ei ole’, wija ’pärg’, maſa ’väike (naissoost)’. Kahekordselt kirjutamist välditi ka juhul, kui häälikut väljendati mitme tähe abil, nt ſch, dſ, tẜch, dſch, ẜch.

XVIII sajandi tekstides märgiti konsonante üldiselt ühetaoliselt ja järjekindlalt (Bergmane, Blinkena 1986: 63–77). Enamikku konsonante kirjutati ühe tähega: b, d, g, j, k, l, m, n, p, r, t, w /v/, ſ /z/, z /ʦ/, välja arvatud nende kahekordistamise puhul. Palataalseid konsonante /ɟ, c, ʎ, ɲ/ (tnp ģ, ķ, ļ, ņ) ja palataliseeritud /rʲ/-i (tnp ŗ – tänapäeval harvaesinev) märgiti virgulaga (/) läbi kriipsutatud tähtedega ꞡ, ꞣ, ł, ꞥ, ꞧ, kusjuures seda süsteemi rakendati üsna järjekindlalt.

Virgulat kasutati ka helitute häälikute /s, ʃ/ (ẜ, ẜch) eristamiseks helilistest häälikutest /z, ʒ/ (ſ, ſch). Seda tehti üldiselt järjekindlalt, v.a sellistes ühendites nagu /sp/ ja /st/, kus konsonant on neutraliseeritud asendis. Häälikuid /ʃ, ʒ, tſ, ʤ, ʣ/ märgiti mitme tähega, näiteks ẜch, ſch, tẜch, dſch, dſ.

Hernhuutlaste käsikirjades kasutati samasugust õigekirjasüsteemi nagu trükitekstideski, kuigi vähem järjekindlalt, eriti konsonantide puhul. Tüves ja mõnes lõpusilbis esinevate pikkade vokaalide ja diftongi /uo/ järele lisati h, nt Mahte (tnp māte ’ema’), Behrnus (tnp bērnus ’lapsi’), mihlaka (tnp mīļāka ’armsam (naissoost)’), buhs (tnp būs ’saab olema’), prohjahm (tnp projām ’ära’), ſuhtiht (tnp sūtīt ’saatma’). Kohati tähistati vokaali pikkust seal, kus seda trükitekstides tavapäraselt ei tehtud, nt ſchehlaſtihbas (tnp žēlastības ’halastuse’), Peeminnehſchana (tnp pieminēšana ’mainimine), gribbehtu (tnp gribētu ’tahaks’).

Avatud silpides olevatele lühikestele vokaalidele järgneb kahekordselt kirjutatud konsonant, nt dabbuſi (tnp dabūsi ’saad (naissoost)’), eſſam (tnp esam ’oleme’), tappuſchi (tnp tapuši ’saanud (meessoost, mitm)’).

Lokatiivi käändelõppude kirjutamises esineb rohkem varieeruvust. Mõni allikas kasutab aeg-ajalt tsirkumfleksi ^, nt pillnâ garrâ (tnp pilnā garā ’täies vaimus’), weenâ wakkarâ (tnp vienā vakarā ’ühel õhtul’), Jehra Wahtîs (tnp jēra vātīs ’Talle haavades’), wiſſôs laikôs (tnp visos laikos ’igal ajal’). Mõnikord kirjutatakse lokatiivis pika vokaali järele h, nt ſchinnihs Deenahs (tnp šinīs dienās ’neil päevil’), preekſchejohs Laikohs (tnp priekšējos laikos ’varasematel aegadel’). Kohati kasutatakse mõlemat süsteemi korraga: aſſinainâhs rohkâhs (tnp asiņainās rokās ’veristes kätes’), kuid kõige sagedamini jäetakse lokatiivi käändelõpp märkimata: kurra gadda (tnp kurā gadā ’mis aastal’), lauliba (tnp laulībā ’abielus’), ſem̃e (tnp zemē ’maal’). Mõnikord kasutatakse tsirkumfleksi ka mujal vokaali pikkuse tähistamiseks, nt tâ (tnp tā ’nii’), gruhtibâhm (tnp grūtībām dat. ’raskustele’), või isegi lühikese vokaali kohal, nt warrât (tnp varat ’saad’).

Konsonantide märkimine hernhuutlaste käsikirjades järgib tähtede ja diakriitikute poolest üldiselt trükitekstide kirjaviisi. Peamine erinevus seisneb virgula harvemas kasutamises. Selliste näidete kõrval nagu Brahłu (tnp brāļu ’vendade’), wiꞥſch (tnp viņš ’tema (meessoost)’), ẜirds (tnp sirds ’süda’) leidub sagedamini diakriitikuteta vorme: Brahlu (tnp brāļu), winna (tnp viņa gen ’tema’), mehrkis (tnp mērķis ’eesmärk’), ẜirds (tnp sirds). Tähte ꞧ virgulaga peaaegu ei kasutata, mis vastab Vidzeme murde eripärale: nimelt kadus palataliseeritud /rʲ/ seal juba üsna ammu kasutuselt.

Vähem vilunud autorite käsikirjades esineb foneetilist kirjapilti mõnikord kohtades, kus normikohaselt tuleks eelistada etümoloogilisi vorme, nt laps (tnp labs ’hea’), lappraht (tnp labprāt ’meelsasti’), trihspatsmita (tnp trīspadsmitā ’kolmeteistkümnes (naissoost)’), jepſchu (tnp jebšu ’kuigi’).

Foneetilised tunnusjooned

Käsikirjaliste tekstide mõningane hälbimine trükitud raamatutes kasutatud õigekirjanormidest on igati ootuspärane, hernhuutlaste käsikirjades kohtab aga kirjakeele traditsiooni ja kohalike murrete tunnusjoonte segu eri keeletasanditel. Kuna enamik säilinud käsikirju pärineb Kesk-Vidzeme aladelt, mille murded on traditsiooniliselt olnud kirjakeele lähedased, langevad mõlema variandi tunnused paljuski kokku. Teatud tunnusjooned on siiski tavapärasest XVIII sajandi keskpaiga raamatukeelest erinevad.

Selliste tunnuste tuvastamiseks toetub analüüs piiratud hulgale olemasolevatele Kesk-Vidzeme murrete kirjeldustele (Būce 1936; Grabis 1931, 1935; Plūme 1954), Marta Rudzīte raamatule „Latviešu dialektoloģija” (1964) ning teose „Latviešu valodas dialektu atlants” kolmele foneetikat ja morfoloogiat käsitlevale köitele (LVDA 2013, 2021, 2022).

Esmalt vaadelgem mõningaid reeglipäraseid häälikumuutusi. Kesk-Vidzeme murretes esineb progresseeruvat konsonantide assimilatsiooni, nagu s > š sõna lõpus pärast j-i. Näiteks substantiivisufiksist -(t)ājs saab -(t)āš ja sufiksist -ējs saab -ēš (nt pestītājs > pestītāš ’päästja’, kalējs > kalēš ’sepp’). Aktiivsete mineviku kesksõnade meessoost ainsuse nominatiivis muutub lõpp -jis > -js > -š (nt bijis > bīš ’olnud’, dzirdējis > dzirdēš ’kuulnud’). Teine iseloomulik tunnus on konsonandi t lisandumine lõpuühenditesse: -ns > -nts või -nc (nt asins > asinc ’veri’) ja -ņš > -ņtš või -ņč (nt viņš > viņč ’tema (meessoost)’). Nende reeglipäraste kaashäälikumuutuste hulgast on käsikirjades aga seni tuvastatud vaid kesksõna vorm biſch (bīš < bijis). Kõigil muudel juhtudel peegeldavad vormid raamatukeele traditsiooni: Peſtitais (tnp pestītājs ’päästja’), parahdijs (tnp parādījis ’näidanud’), dſirdeis (tnp dzirdējis ’kuulnud’), asſins (tnp asins ’veri’), mans (tnp mans ’minu’), winſch (tnp viņš ’tema (meessoost)’), behrninſch (tnp bērniņš ’lapsuke’).

Ebareeglipäraseid murdelisi kaashäälikumuutusi esineb käsikirjades seevastu rohkem. Nende hulka kuulub konsonantide kadumine, nt vājš > vāš (wahſch) ’nõrk’, atkal > akal (akkal) ’jälle’, svētki > svēki (ſwehki, ſwehkôs) ’pidusöök’, bērns > bērs (behrs) ’laps’, samuti k-tähe lisandumine, mis on iseloomulik Vidzeme murretele, nt īss > īkss (ikſahm, ikſchu) ’lühike’. Teine ebareeglipärasus on täishääliku i lisandumine kaashäälikuühendite ja ainsuse nominatiivi lõpu –s vahele: -kl-s > -klis (akls > aklis (akklis) ’pime’), -tr-s > -tris (katrs > katris (kattris) ’iga’).

Mõni hernhuutlaste käsikirjades esinev foneetiline eripära lahkneb tänapäeva läti keelest, kuid vastab XVIII sajandi raamatukeele iseloomulikele joontele. Nende hulka kuulub täishääliku i kadumine aktiivi mineviku kesksõnade meessoost ainsuse nominatiivis: -jis > -js: bijis > bijs (bijs) ’olnud’, parādījis > parādījs (parahdijs) ’näidanud’, dzirdējis > dzirdējs (dſirdeis) ’kuulnud’; täishääliku u kadumine samade kesksõnade muudes käändevormides: -ā/ē/ī/ū/o-j-uš- > -ā/ē/ī/o-jš-: usſihmeiſchi (tnp uzzīmējuši ’joonistanud’), dabujſchi (tnp dabūjuši ’saanud’), brihnojſchees (tnp brīnojušies ’imestanud’); ning konsonantide assimilatsioon ühendis -ln- > -ll-, nt wella (tnp velna ’kuradi’), papillam (tnp papilnam ’täielikult’).

Morfoloogilised tunnusjooned

Hernhuutlaste käsikirjade morfoloogia vastab suuresti XVIII sajandi kirjalikule läti keelele. Kohalikule murdele omased jooned on võrdlemisi haruldased ning kui neid esineb, siis tavaliselt kõrvuti kirjakeelest tuntud normikohaste vormidega.

Järgnevalt mõni tähelepanuväärne näide. XVIII sajandi kirjakeeles kalduti kasutama lõppu -e peaaegu kõigis lühikeste tegusõnade kolmanda pöörde minevikuvormides, millel puudus täishäälikuline sufiks. See kalduvus oli ilmselt osaliselt kunstlik (Vanags 1996). Selliseid vorme leidub sageli ka hernhuutlaste käsikirjades, näiteks notikke (tnp notika ’juhtus’), nolihje (tnp nolija ’sadas vihma’), tappe (tnp tapa ’sai, muutus’). Samas sisaldavad paljud käsikirjad murdelisi vorme lõpuga -a, mis kujunesid hiljem tänapäeva läti keeles tavaliseks, nt kritta (tnp krita ’kukkus’), tappa (tnp tapa ’sai’), ſauzza (tnp sauca ’hüüdis’).

Teine XVIII sajandi kirjakeelele omane joon on analüütiline passiivitarind abitegusõnaga tapt ’saama’, mis on iseloomulik Kuramaa murretele. Need passiivi vormid on levinud ka hernhuutlaste käsikirjades, näiteks:

tik ween tohpu kluſſinahts

Samal ajal leidub paljudes käsikirjades passiive abitegusõnaga tikt ’saama’, mis on Vidzeme-pärasem ja võeti hiljem standardkeelde üle, näiteks:

teek Jaunekli ſaukti

Passiivitarindite sage kasutus on kahtlemata omane raamatukeelele ning tugevalt saksamõjuline.

Seevastu naissoost ē-tüvega nimisõnade daativi ainsuse lõpp -i on morfoloogiliselt väga haruldane nähtus (vrd Rudzīte 1964: 116–117): tai pazeetigai Mahti ’kannatlikule emale’ (tnp mātei); man wallas irr Draudſi rakſtiht ’mul on võimalus kirjutada kogudusele’ (tnp draudzei). Domineerib tavaline raamatukeelele omane lõpp -ei: Mahtei, Draudſei. Niisamuti esineb vaadeldud tekstides meessoost mitmuse daativi murdeline lõpp -im ainult korra: laikim (tnp laikiem ’ajad’), samal ajal kui standardkeelele omane -iem on laialt levinud: zilwekeem (tnp cilvēkiem ’inimesed’), brahleem (tnp brāļiem ’vennad’).

Mitmed tunnused, mida tänapäeva vaatenurgast võiks tõlgendada murdelisena ja mis on dokumenteeritud Vidzeme murretes, vastavad tegelikult XVIII sajandi raamatukeele normidele. Üks selline tunnus on ainsuse daativi lõpp -am meessoost (i)jo-tüve nimisõnade puhul (vrd Rudzīte 1964: 112–113), mis erineb tänapäevasest käändelõpust –im: nt ſchim brihſcham (tnp brīdim ’hetkel’), Lihkam (tnp līķim ’laibale’), wahrguliſcham (tnp vārgulītim ’nõrgukesele’).

Samuti tehakse mitmuse daativi lõppude puhul vokaali pikkuses järjekindlalt vahet ā-, ē- ja i-tüvelistel noomenitel (vrd Rudzīte 1964: 116–119). Kahes esimeses rühmas on vokaal pikk: -ām, -ēm, nt Tahm diwejadahm kahrtahm ’neile kahele rahvakihile’, ar tukſtoſchahm mehlehm ’tuhande keelega’. i-tüveliste nimisõnade puhul on vokaal aga lühike: -im, nt ar apkaunetahm Sirdim ’häbistatud südametega’, pee ſaweem Laudim ’oma rahvale’, zaur Jeſus wahtim ’Jeesuse haavade kaudu’. Tänapäeva läti keeles on vastav lõpp pikk: -īm: sirdīm, ļaudīm, vātīm.

XVIII sajandi kirjakeeles, eriti Piiblis, samuti Vidzeme murretes veel XX sajandil, on säilinud selliste tegusõnade nagu būt ’olema’, dot ’andma’, ēst ’sööma’, iet ’minema’, atrast ’leidma’ ainsuse esimese pöörde olevikuvormide arhailine lõpp -mu: esmu ’olen’, dohmu ’annan’ (tnp dodu), ehmu ’söön’ (tnp ēdu), eemu ’lähen’ (tnp eju), attrohmu ’leian’ (tnp atrodu) – neist ainult esmu püsib siiani tänapäeva standardkeeles. Murdelist vormi eſchu ’olen’ esineb käsikirjades ainult ühe korra (vrd Rudzīte 1964: 129–131).

Refleksiivsed tegusõnad järgivad oleviku kolmandas pöördes pea eranditult tolleaegset kirjakeele normi ja Kesk-Vidzeme murretele omast joont, kus pöördelõpuks on üldistunud pikavokaaliline -ās: nt lohkahs ’kummardub’, ſteidſahs ’kiirustab’, kaunahs ’häbistab’ – tänapäeva läti keeles oleksid need vastavalt lokās, aga steidzas, kaunas (vrd Rudzīte 1964: 132–133).

Peale murdeliste variantidega konkureerivate vormide leidub hernhuutlaste käsikirjades tunnuseid, mis on eriomased XVIII sajandi raamatukeelele ja mida päris murretes tõenäoliselt kunagi ei kasutatud. Üks selline on aktiivne oleviku kesksõna sufiksiga -dam-, mida kasutatakse eri käändevormides ja täiendi funktsioonis. Näiteid leidub küllaga:

ar kremdamahm ſinnamas ſirds ſahpehm

Suulises kõnes kasutatakse seda kesksõna ainult ainsuse ja mitmuse nominatiivis, mitte kunagi täiendina.

Veel üks morfoloogiline tunnus, mis oli kasutusel ainult XVI–XVIII sajandil, on mitmuse esimeses isikus esinev käändeline possessiivpronoomen mūss ’meie’. Selliseid vorme tuleb hernhuutlaste käsikirjades aeg-ajalt ette, näiteks:

eekſch muhſahm Sirdim,

kõrvuti levinuma vormiga mūsu (asesõna mēs genitiivi vorm), mida kasutatakse nimisõnade kõigis käänetes, näiteks:

Mehs ar ſweizinajam Muhſu ſirds mihlus un dahrgus brahlus

Arvsõna viens ’üks’ ja demonstratiivpronoomeni tas ’see’ sage kasutamine umbmäärase või määrava artiklina on kahtlemata raamatukeele kaudu kanda kinnitanud saksapärasus. Näiteks:

Winſch irr teem Behrneem par Labbu pats weens Behrns tappis

Süntaktilised tunnusjooned

Hernhuutlaste käsikirjaliste tekstide süntaktiline struktuur peegeldab selgelt läti kirjakeele traditsiooni – see avaldub ennekõike pikkades lausetes, keerukates konstruktsioonides ning tugevate saksa keele mõjutuste ja varasemate kirjalike tekstide konventsioonide najal kujunenud kristlikus diskursuses.

Paljud käsikirjades leiduvad sõnajärjemallid osutavad vaieldamatult saksa keele süntaksi mõjule, olles omased kirjalikule traditsioonile, kuid võõrad suulisele läti keelele. Üks iseloomulik konstruktsioon on atribuudifraas, mis koosneb omastavas käändes asesõnast ja nimisõnast (või mitmest nimisõnast) laiendatava nimisõna järel. Näiteks:

winſch arr irr to wahrdu tahs ſalidſinaſchanas ſwehtijs

Tänapäeva läti keeles oleks selle fraasi sõnajärg järgmine: viņš arī ir tās salīdzināšanas vārdu svētījis.

Samamoodi kohtab sageli tegusõna paigutamist kõrvallause lõppu – seegi on saksa keele ja kirjakeele traditsiooni mõju:

mehs muhſu behrneem ſakkam, kas tas par leelu Mehrki irr, kadehl winni eekſch Paſaules irr

Veel üks saksa keele mõju on suulisele läti keelele omase topelteituse – eitava tegusõna ja eitava asesõna või määrsõna kombinatsiooni – puudumine. Näiteks:

Es tak ne ko ſinnu mihlaku ka ſawu aſſinainu bruhtgannu

Tänapäeva läti keeles oleks see konstruktsioon järgmine: es nezinu neko mīļāku.

Siiski leidub ka läti keelele iseloomulikke topelteitusega konstruktsioone, näiteks:

es ne kahdu ſtunde ne warru prohjam eet

Saksa keele mõju avaldub selgelt ka eessõnafraaside kasutamises käändevormide asemel. Üks näide on eessõna iekš kasutamine koos genitiivi või daativiga lokatiivi asemel: eekſch mannas ẜirds ’minu südames’ (tnp manā sirdī), eekſch ta wahrda ’selles sõnas’ (tnp tajā vārdā), eekſch Bihbeles grahmatahm ’Piibli raamatutes’ (tnp Bībeles grāmatās), samuti konstruktsiooni priekš + genitiiv/daativ kasutamine daativi asemel: preekſch ta Jehra ’Tallele’ (tnp tam jēram), preekſch ſew un winneem ’endale ja neile’ (tnp sev un viņiem), preekſch wiſſeem Deewa behrneem ’kõigile Jumala lastele’ (tnp visiem dieva bērniem).

Mõne käändekasutusmalli päritolu on raskem tuvastada. Üks hernhuutlaste kirjadele iseloomulik vormel on peemineet mannis ’mind mainima, meenutama’, kus pärast verbi pieminēt ’mainima, meenutama’ kasutatakse esimeses isikus asesõna omastavalist vormi manis, samal ajal kui osastavalist vorm mani esineb harva. See järgib XVII–XVIII sajandi usutekstide, sealhulgas piiblitõlgete traditsiooni ja peegeldab tõenäoliselt saksa verbi gedenken ’meenutama’ mõju, mis nõuab samuti omastavat käänet (gedenke meiner). Läti rahvalauludes kasutatakse sellistes konstruktsioonides üldiselt osastavat käänet, kuigi harvadel juhtudel esineb ka omastavalisi vorme.

Nii nagu XVIII sajandi raamatukeeles, kasutatakse ka hernhuutlaste käsikirjades määrsõna daudz ’palju’ järel mõnikord käändevorme, mis erinevad ootuspärasest genitiivist. Selle asemel esineb muid käändevorme, näiteks:

winnai tappa daudſ grehki peedohti

Seesugune kasutus näib olevat läti keele loomulik areng ning on laialt levinud ka tänapäeval.

Kokkuvõttes ei lahkne hernhuutlaste tekstid süntaktilisel tasandil oluliselt XVIII sajandi läti raamatukeele grammatikanormidest.

Leksikaalsed tunnusjooned

Samuti leksikaalsel tasandil on XVIII sajandi hernhuutlaste käsikirjad suuresti kooskõlas tolleaegse raamatukeele normidega. Vaid kaks leksikaalset rühma eristuvad mõnevõrra üldisest kontekstist.

Esiteks leidub neis käsikirjades küllalt lai kiht saksa keelest laenatud sõnu. Loomulikult esineb germanisme ka trükitekstides, kuid käsikirjades näib neid olevat rohkem, mis võib viidata nende laiemale kasutusele kõnekeeles. Germanismide hulka, mida käsikirjades leidub sagedamini kui trükitekstides, kuuluvad näiteks aber ’aga’, būmanis ’puusepp’, daļu ņemt ’osa võtma’, dikti ’väga’, gaņģis ’koridor’, lonis ’tasu, palk’, mālēt ’värvima’, peršiņa/peršiņš ’salmike’, smeķēt ’maitsma’, stellēt ’asetama, paigutama, kohale toimetama’, strāpe ’karistus’, šķiņķot ’kinkima, andma’, tak ’aga, ehkki’. Teoloogilise tähendusega ja hernhuutlikule kontekstile iseäranis omane termin on loziņš ’loosung e aasta iga päeva jaoks loositud lühike piiblisalm’.

Teine neile tekstidele iseloomulik leksikaalne nähtus on deminutiivide sage kasutus – see on hernhuutlaste kirjutistele eriti omane stilistiline tunnusjoon. Mõni näide: bērniņš ’lapsuke’, darbiņš ’tööke’, Dieviņš ’Jumaluke’, liesmiņas ’leegikesed’, maizīte ’leivake’, nabadziņi ’vaesekesed’, pulciņš ’seltskonnake’, radībiņa ’olevuseke’, sirdsnina ’südameke’, tārpiņš ’ussike’.

Nende deminutiivide seas leidub nii spetsiifiliselt religioosset sõnavara kui ka argiseid asju ja nähtusi tähistavaid mõisteid. Peaaegu alati kasutatakse neid aga vaimsete või emotsionaalsete kogemuste kirjeldamisel.

Tõeliselt murdelist sõnavara hernhuutlaste käsikirjades seevastu sisuliselt ei leidu. Mõnda sõna võib pidada murdeliseks foneetilise varieerumise poolest. Näiteks nimisõna lāse ’tilk’ esineb korduvalt deminutiivina laſẜites, kus tüvevokaal e on lühike, mis on iseloomulik mitmele läti murdele (vrd ME II: 441; EH I: 721). Niisamuti esineb tegusõnast glābt ’päästma’ tuletatud vorme, kus tüvevokaal ē on pikk, näiteks glehbſchana ’lunastus’ – seegi on iseloomulik Vidzeme hääldusele (ME I: 626).

Kokkuvõttes on XVIII sajandi hernhuutlaste käsikirjade leksika peaaegu eristamatu tolleaegse traditsioonilise läti raamatukeele omast. Ehkki mõni leksikaalne joon võib peegeldada kõnekeele tunnuseid või piirkondlikke iseärasusi, toetub üldine sõnavara tugevalt kirjaliku läti usukeele konventsioonidele.

Kokkuvõte

Hernhuutlaste XVIII sajandist ja XIX sajandi algusest pärinevate lätikeelsete käsikirjade keel annab unikaalse pildi standardiseeritud läti kirjakeelele ja kohalikele murretele iseloomulike tunnuste vahekorrast. Uuringust saab teha järgmised järeldused.

1. Lähedus trükikeelele: hernhuutlaste käsikirjade ortograafia ja morfoloogia järgivad suuresti konventsioone, mis kehtisid XVIII sajandi trükitud usutekstides, eriti alates 1739. aasta piibliversiooni ilmumisest.

2. Murrete mõju: kuigi peamised tunnused vastavad standardkeelele, esineb siiski märgatavaid murdelisi jooni, mis osutavad läti emakeelega inimeste kasvavale rollile autoritena, mitte pelgalt lugejate ega kuulajatena.

3. Saksa keele mõju: süntaktilised struktuurid ja märkimisväärne laensõnavara kiht viitavad tugevale saksa keele mõjule, eriti sõnajärje, eessõnatarindite ja leksikaalsete laenude poolest.

4. Eripärased stiilijooned: stiililiselt iseloomustab hernhuutlaste käsikirju deminutiivide sage kasutus, mis väljendab nii emotsionaalset haaratust kui ka teoloogilist rõhuasetust. Muudes usulistes ja ilmalikes tekstides on see nähtus vähem levinud.

5. Kirjaoskuse ja autorluse laiem levik: läti talupoegade esiletõus autoritena – eriti hernhuutlaste seas – tähistas üliolulist arengut: läti keel ei olnud enam üksnes liturgiline ja haridusalane vahend, vaid ka isikliku eneseväljenduse ja kirjandusloome keel.

6. Kultuuriline järjepidevus ja identiteet: need tekstid illustreerivad seda, kuidas kirjalik läti keel toimis ühendava kultuurilise jõuna eri piirkondade ja ühiskonnakihtide vahel, luues sideme trükitud usukirjanduse ja rahva igapäevase keelekogemuse vahel.

Seega kujutavad hernhuutlaste käsikirjad endast läti keele arengus olulist vaheastet eliidi klerikaalse töövahendi ning laiema kultuuri- ja kirjanduskeele vahel. Nende analüüs aitab mõista seoseid kirjakeele normide ja XVIII sajandi läti emakeelega elanikkonna tegeliku kõnekeele vahel.

Pēteris Vanags (snd 1962), Dr. habil. hum., professor, slaavi ja Balti uuringute, soome, hollandi ja saksa keele osakond, Stockholmi Ülikool (SE-106 91 Stockholm); professor, humanitaarteaduskond, läti keele ja Balti uuringute osakond, Läti Ülikool (Visvalža iela 4a, Rīga, LV-1050), peteris.vanags@balt.su.se