-
Barokk-kirjanduse esteetika Bernard Kangro Tartu-romaanides
Maailm, oo masendav teaatrilogu,
su sammastik on ammu vajund längu!
Betti Alver „Vana teaater” (1938)
Bernard Kangro romaane on paigutatud vanamoodsa sümbolismi alla (Krull 1991), samal ajal on teda peetud sõjajärgse eesti proosa üheks peamiseks uuendajaks (Kruus 2008: 82), seda eeskätt kuueosalisele Tartu-romaanide tsüklile tuginedes. Epp Annuse sõnul on Kangro Tartu-romaanide ülesehituslikuks printsiibiks „suurte tõdede, ühtse maailma ja järelikult ka narratiivi ühtsuse puudumine” (Annus 1997: 34), mis näib…
-
-
Läinud suve lõpus tähistasid juubelit kaks kirjandusteadlast ja pikaaegset kolleegi Eesti Kirjandusmuuseumist: Marin Laagil täitus 50, Sirje Oleskil 60 aastat. Selle puhul palus Keel ja Kirjandus neil kahekesi rääkida nii oma tegemistest ja muuseumi käekäigust kui ka kirjanduse ja kirjandusteaduse seisust üldisemalt.
Marin Laak (ML): Meid seob tõesti palju, oleme Eesti Kirjandusmuuseumis veetnud mõlemad peaaegu kogu oma töise elu, sina enam-vähem kümme aastat kauem kui mina. Mäletan, et astusin esimest korda…
-
„Must raamat” kolmkümmend kuus aastat hiljem
Mustade kaantega kogumik „Eesti noor proosa” (v. k „Эстонская молодая проза”), mis ilmus 1978. aastal kirjastuse Eesti Raamat väljaandel, on erakordse saatusega. Teost hakati kaanevärvi põhjal kohe nimetama „mustaks raamatuks”. Raamat sisaldas nn väikest ehk kammerlikku proosat üheteistkümnelt autorilt.(1) Tekstide vene keelde tõlkijaid oli neliteist. Tavaliselt olid sellised kogumikud Nõukogude Liidus nomenklatuursed, ilmusid NSVL rahvaste kirjanduse rubriigis ja pärast kahte-kolme retsensiooni Moskva või…
-
Keeruline on leida mõnd eesti kirjanikku, kes poleks kirjutanud kodust. Kodu on meie kultuuris kõige rohkem kasutatav topoloogiline kujund Eesti kõrval, neid mõlemaid rõhutatakse eriti just pidulikel puhkudel. Sõnal „kodu” tundub olevat eriline maagiline vägi.(1) Nii poliitilistes kõnedes ja loosungites, ajalookirjutuses kui ka laulupidude repertuaaris seisavad sõnad „kodu” ja „Eesti” vahetus naabruses ning põimuvad ühte – kas või juba kodumaa mõistes.(2) On tekkinud kollektiivne kinniskujund eestlastest kui ühest vanimast paiksest…
-
-
-
-
Areaalsed, universaalsed või relativistlikud
-
-
-
-
-
-
-
Keelenähtuste levik ja geograafiline varieerumine
Kui võtta keeleuurimist pigem jumaliku tõe otsinguna kui hookuspookusena (vt nt Mulder 1993: 141), jõuame varem või hiljem huvini selle vastu, mida on keeltes ühist, sarnast või erinevat ja mis võiks seda põhjustada, kuidas keeleline materjal ja vormivõtted levivad. Keeltes peegelduvad nende kõnelejate suhtlusvõimalused senise asustusloo, infolevi- ja liikumisvõimaluste piires, nii seostuvad ühisjooned tihti geograafilise lähedusega ja kujunevad keelendite ja struktuurijoonte levikualad. Keelenähtuste levik…
-
Iidne vanasõna „Sõbrad on isegi kaugel viibides lähedal”, mida tundis juba suur kõnemees Cicero,(1) on suurepärane rahvatarkus kirjeldamaks pikka ja sügavat sõprust, mis seob Arvo Krikmanni Tartus, Eestis, ja mind ennast kaugel Burlingtonis, Vermontis, Ameerika Ühendriikide kirdenurgas. Võiks küsida, kuidas meie, kaks folkloristi ja parömioloogi, omavahel tuttavaks saime, aga on ju hästi teada, et sarnaste huvidega teadlased leiavad ikka üksteist üles, kus maailma paigas nad ka ei elaks.…
-
Tõnu Õnnepalu 2009. aastal ilmunud autobiograafiline romaan „Paradiis” räägib intiimse loo ühest kohast kaugel Hiiumaa lääneservas, nimelt Kõpu poolsaarel asuvast Kaleste külast, mille keskmeks on kirjanikule tosin aastat koduks olnud Mäe talu. Äratuntavalt tegelikul geograafial põhinev ruumiline olustik raamib ühtlasi mitmeid erinevaid ajakihistusi, kõigele kokku on antud metafoorne toponüüm Paradiis ja sellest jutustatakse kirjutamisolevikku jääva kohalolu kaudu: „2009. aasta kevadel sai Õnnepalu loa elada nädal aega samas külas Kiviränga talus…
-
Ühe vana tõlke algust otsides
-