-
P a b e r t r ü k k
-
„Reisimine on filmimine ilma kaamerata, –
see on programmi vahetus iga sekundi järele,
see on novell novelli järele, see on elav romaan.”
(Barbarus 1930: 570)
Johannes Vares-Barbaruse (1890–1946) positsioon Eesti aja- ja kultuuriloos on vastuoluline. Ühelt poolt oli ta silmapaistev arst nimega Vares, teisalt Barbaruse-nimeline poeet, kelle modernistlikku luulet ei ole alati tunnustatud ning kelle retseptsioon on olnud häiritud. Selle üheks põhjuseks oli tema poliitiline tegevus, „mis ei ole lasknud luuletaja…
-
Jaan Oksa loomingut ümbritseb tänini teatav saladuseloor. Ühelt poolt märgati selle loomingu erakordsust ja kujundirikkust juba Noor-Eesti õitseajal, ennekõike Tuglase poolt. Teisalt on Oksa tõlgendamine jäänud tänini põgusaks ja visandlikuks; ka artikli mõõtu tõsisemaid uurimusi võib ühe käe sõrmedel üles lugeda (Palgi 2003; Grünthal 2001; Süvalep 1996; Heero 2005; Lukas 2005). Ebalusest Oksa käsitlemisel võib aru saada: erinevalt paljudest kaasaegsetest (kas või Juhan Liivist) ei sobitu Oksa ilukirjanduslik looming ei…
-
Udo Uibo on töiselt rännelnud keele ja kirjanduse vahel. Ta lõpetas ülikooli eesti filoloogina eesti keele eriharus diplomitööga „Eesti keele morfoloogilise analüüsi põhimõtteid ja probleeme” ning tuli 1979. aastal tööle tollase Keele ja Kirjanduse Instituudi terminoloogia ja õigekeelsuse sektorisse, Henno Rajandi parasjagu loodavasse grammatikagruppi. Järgmisel aastal vahetas sama maja piires peremeest ja asus ajakirja Keel ja Kirjandus keeleteaduse osakonna toimetajaks. Aga 1990. aastal lahkus hoopis ajakirja Looming kirjanduskriitikat…
-
Ajaloosündmuste algustähte on meie keelekomisjonid nüüdseks arutanud kaks korda, esimene kord Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkond 1934. aastal, teine kord Emakeele Seltsi keeletoimkond 2012. aastal, ja võib öelda, et mõlemal korral jäi asi mingis mõttes poolikuks.
1934. aastal algatas ajaloosündmuste algustähe arutamise Elmar Muuk, kuid ei jõudnud ise küsimust põhjalikumalt läbi töötada, mistõttu oli ka keeletoimkonna vastus Muugile üldsõnaline (Kask 1970: 404). 2011.–2012. aastal tehti Urve Pirso eestvedamisel jõudumööda eeltööd, kuid…
-
Teekond sündmusest tekstiks
Pärimustekstid kirjeldavad mitmesuguseid elavate ja surnute vahelise suhtlemise meetodeid – nende järgi võivad surnud oma teateid edastada unenägudes või sümbolmärkide kaudu ning ilmuda elavatele varjukujudena ka isiklikult. Sellise pärimuse eelduseks on kujutelm, et inimene jätkab mingil kujul oma eksistentsi ka pärast surma ning lahkunutel on võimalik elavatega suhelda. Käesolev artikkel keskendub sellele, kuidas kirjeldatakse surnute vahendatud teavet teispoolsuse kohta memoraatides ehk isikukogemusjuttudes. Huvikeskmes on küsimus, mil…
-
Demograafiline tagasivaade 1989–2011 ja edasipilk
-
1.
Romaanivõistlus on Eestis olnud juba peaaegu kaheksakümmend aastat kirjanduse elavdamise ja populariseerimise vorm, omades kindlat kirjandusloolist tähendust. Siinne kirjatükk võtab eesmärgiks vaadelda võistluse ajaliselt hilisemat otsa – ennekõike uue aastatuhande romaanivõistlusi. Keskendun Eesti Romaaniühingu korraldatud võistlustele, mis on nimetatud ajaperioodil toimunud viiel korral, ning lisaks mullusele Eesti Kirjanike Liidu korraldatud võistlusele, kuna seda võib pidada romaaniühingu tegevuse mantlipärijaks. Algselt Eesti Romaanifondi nime kandnud ühing jõudis alates 1996. aastast läbi viia…
-
Demograafiline tagasivaade 1989–2011 ja edasipilk
P a b e r t r ü k k
-
1. SISSEJUHATUS
Kirjandusteaduslikes aruteludes realismi üle on juba mõnda aega eristatud realismi mõiste kaht tähendustasandit: kitsamal tasandil peetakse realismi all silmas esmajoones XIX sajandi ajaloolist kirjandusvoolu, laiemal tasandil aga universaalset ja ajaloolistest raamidest sõltumatut kunstilist meetodit.
Essees „Realism kirjandusuurimises” käsitleb René Wellek realismi kitsamal tasandil, püüdes määratleda seda kui periodiseerivat mõistet. Ta demonstreerib üksikasjalikult, kuidas juba XIX sajandi teise poole ja XX sajandi alguse dispuutides oli „realismi” tähendusväli ja kasutusulatus traditsiooniti väga…
-
Jaan Kross on kahtlemata tõlgituim XX sajandi eesti kirjanik ja juba sel põhjusel huvitav uurimisobjekt, kui tahetakse vaadelda, kuidas toimib ühe kirjanduse vastuvõtt mingis teises keeleruumis. Saksa keeleala puhul on eriti kütkestav asjaolu, et vahepeal elav ja jõuline Krossi retseptsioon on praeguseks raugenud. Sellest tähelepanekust lähtudes tahan käesolevas artiklis küsida, miks see nii on. Taustaks kasutan Pierre Bourdieu (nt 1983, 1985) kirjandusvälja kontseptsiooni, mis on andnud mitmeid tõukeid kirjanduse uurimiseks…
-
Kiriusutelu Mati Ereltiga
12. märtsil 2016 tähistab oma 75. sünnipäeva Tartu Ülikooli emeriitprofessor Mati Erelt. Küsimusi senistest, praegustest ja edasistest töödest-tegemistest esitas juubilarile Helle Metslang.
Mida ja keda meenutaksid oma õpinguajast?
Õppisin Tartu ülikoolis nn kuldsetel kuuekümnendatel, tudengina kümnendi esimesel, aspirandina teisel poolel. Eesti keeleteaduses oli see pöördeline aeg. Huno Rätsep oli ülikooli toonud strukturaalse lingvistika ja generatiivse grammatika, tema ümber moodustus õppejõududest, aspirantidest ja üliõpilastest koosnev rühm, kes võttis endale nimeks…
-
P a b e r t r ü k k
-
Sonettide kuningas August Pihlak
Artikkel põhineb 11. detsembril 2015 Paabeli raamatukogu kirjanduskonverentsil „Aja vaim ja vari” peetud ettekandel.
Üks kõnekamaid tõsiasju August Pihlaku (1903–1970) elu ja loomingu kohta on see, et ehkki ta avaldas seitse luulekogu ja oli ühtlasi üks eesti viljakamaid sonetiste, on ta eesti kirjandusloost praktiliselt välja jäänud; ühelegi tema raamatule ei ole ilmunud ka ühtegi arvustust.
Eesti kirjandusloo ülevaateteostes Pihlakut enamasti ei märgita, erandiks on esmatrükis omaette raamatuna ja…
-
Raske on anda ühemõttelist vastust küsimusele: missugune kirjanik oli Mati Unt? Tegu on mitmepalgelise ja natuke „kinnipüüdmatu” loojanatuuriga. Aga kui ometi proovida sõnastada vastuseid, siis üks vastus võiks olla: psühhoanalüütiline kirjanik.
MATI UNT JA PSÜHHOANALÜÜS
Mati Undi huvi psühholoogia ja psühhiaatria vastu sai sügavama sisu ülikooli ajal. 1960. aastate teatriuuenduse käigus muutus Undi huvi „möödumatuks Jungi-hulluseks” (Unt 2004: 56).
Anti Liiv meenutab: „Mati oli ülimalt huvitatud nii psühholoogiast kui ka psühhiaatriast, eriti psühhoanalüütilise…
-
„Ma võiksin sulguda pähklikoorde ja lugeda end mõõtmatu ruumi kuningaks. . . ..” Lastes Hamletil lausuda neid sõnu, võttis Shakespeare (1975: 44) kokku kontiinumi otsad, mille juurde on ühel või teisel kombel tagasi tulnud mitmed koha ning ruumi üle mõtisklejad hilisematel sajanditel: lähtudes tillukesest ja tihedast punktist, mille piirid on paigas ja materjal lähimeeltega tajutav, on võimalik ette kujutada ja luua kontseptuaalseid kaugusi universumite ja multiversumiteni välja. Põhimõtteliselt kordab Taani printsi mõttekäiku, kuigi…
-
Algusaegadest 1990. aastani
Käesoleval uurimusel on kaks peamist eesmärki. Esiteks üritan anda üldise ülevaate Eesti kuvandi muutumisest prantsuskeelsetes reisikirjades, teiseks aga analüüsida reisikirja kui prantsuskeelses kultuuriruumis vähe tuntud maaga seotud teadmistekogumi moodustamise vahendit. Milline on selles vallas reisikirja eripära? Mis tüüpi teavet reisikirjanikud annavad? Kuidas on teabevalik ja seisukohad aja jooksul arenenud? Milline on reisikirjade positsioon teadmusloome üldises süsteemis? Millised on nende seosed muud tüüpi tekstidega (entsüklopeediad, teadus-, turismi-, aja- ja…
-
P a b e r t r ü k k
-
Oma raamatus „Eesti keele foneetika I” küsib Arvo Eek: „Mis on silp?”, ja mainib hiljem, et „seniajani ei leidu silbi defineerimiseks ühtseid foneetilis-fonoloogilisi kriteeriume” (Eek 2008: 47–48). Olukord on veider, sest selliseid eesti keele põhiteemasid nagu välted ja sõnamuutmise reeglid on tavaks käsitleda just silpide kaudu, st millegi sellise kaudu, mida ei osata määratleda. Käesoleva artikli eesmärk on pakkuda lisaks häälduspõhisele käsitlusele võimalust heita pilk eesti silbisüsteemile sellisena, nagu see…
-
Balti kirjakultuuri sümpoosioni järelkaja
Käesolev on ajendatud septembri lõpul (24.–26. IX 2015) Tartus toimunud rahvusvahelisest Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mille pealkirjaks oli seekord „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Ametlikult arvult oli see kaheksas (kui Eesti Goethe-Seltsi varasemad teadusüritused, nt 1999. aastal toimunud sümpoosion „Goethe Tartus” eellooks arvata), mis üle aasta peetavate sümpoosionite puhul annab kokku juba 15-aastase traditsiooni. Balti kirjakultuuri sümpoosionite eestvedajateks on Underi ja…