-
Uuritava ainese liigitamine ning tüpoloogiliste üksuste määratlemine on kogu aeg kuulunud folkloristika kui teaduse rutiinsesse praktikasse. Dan Ben-Amose sõnul on klassifikatsioonisüsteemi(de) formuleerimine lausa uurimise nõue, kuna sidus süsteem võimaldab valitud tunnuste ja kriteeriumide järgi korrastatult esitada näiliselt kaootilist infohulka ning tuletada detailide ning üksikjuhtumite põhjal mudeleid (Ben-Amos 1976: 31–32). Liigitussüsteeme luues ning uurimisobjekte korrastatult esitledes opereerime niisuguste põhimõistetega nagu žanr, tüüp, motiiv. Liigitamise ja tüpologiseerimise saadusteks on aga mitmesuguste koostamispõhimõtete…
-
Juhatuseks rahvajuttude erinumbri lugejale
1.
Augustis 2005 olin tudengitega välitöödel Eesti servas, Setomaal, kogumas muinasjutte, et talletada vana jutupärimust, nii nagu seda selleks hetkeks teati ja mäletati. Meie eesmärgiks oli leida ja jäädvustada lugusid, iseäranis muinasjutupärimuse valdajailt. Eri alažanris muinasjuttudest tekitasid rahvaluulekogujais ikka elevust nn lõputa lood; neist kuulaja hanitamiseks mõeldud lugu „Valge härg” andis seto jutuvestjaid tutvustavale DVD-plaadile ka nime (VH 2009).
Lõputa lugude sarnane on ka ekspeditsioonil kuuldud ahelmuinasjutt hernestest,…
-
Marie Under ja Edna St. Vincent Millay (II)
-
Kodustamise problemaatika Johannes Semperi ja Tõnu Õnnepalu loomingus
Loomingut, nagu kodugi, võib mõista nii dünaamiliselt kui ka staatiliselt, protsessina või selle protsessi saadusena. Siin on mõistetud eelkõige protsessina. Vaatluse alla tuleb, kuidas kaks tõlkijat ja kirjanikku – Johannes Semper ja Tõnu Õnnepalu – oma loometöös kodu ja kodususega suhestuvad. Fookuses on nende loomingu tõlkeline osa, sest selles avalduvad kõige selgemini võõra ja oma (vaimse ja keelelise) ruumi erinevused, kontaktid…
-
Kuidas ja milleks kõrvutada vanu allkeeli
Võetagu vaid kätte ja tuldagu meie mittesaksa talurahva juurde ja kuulatagu ometi, kuidas nad oma ränkrasket tööd niihästi põllul kui ka kodus värsistatud lauludega leevendavad (kui hästi need kõlavad, sellest ei taha meie praegu rääkida); Et siit võib näha selle maarahva justnagu loomulikku kalduvust värsistamisele, siis saab ja tuleb neid ka seda lihtsamini veenda, et nad need Jumala kiituseks värssidesse seatud laulud vastu…
-
Repliik Karl Pajusalu kirjutisele „Eesti vältesüsteemi olemusest”.
Alustan sellest, et ma ei kirjutanud oma artiklit „Kolme häälikuvälte eksituse mehaanika” Karl Pajusalu kriitikuna ega kõnetaktivälte teooria eitajana, vaid tähelepanujuhtimisena: ka kõnetaktivälte teoorias tuleb võtta seisukoht, millisest fonoloogilisest nomenklatuurist kõnetakti silbid koosnevad ja missugused on (sõltuvus)suhted prominentse rõhulise ja rõhuta silbi vahel. Ma ei eita kõnetakti- ehk sõnavälte kontseptsiooni. Olen vist üks esimesi, kes ammendavuse taotlusega kirjeldas normatiivse eesti kirjakeele kõnetaktide võimalusi (väitekirjas…
-
Linnar Priimäe vaimukas essee „Vene formalism ning eesti kirjandus” (Keel ja Kirjandus 2015, nr 1) täidab muuhulgas kogumikku „Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste” (2014) jäänud lünki, peatudes autorikujundi ja intonatsiooni mõistetel ning sidudes need meie nüüdiskirjanduse viletsusega. Kahjuks teeb Priimägi möödaminnes liiga Roman Jakobsoni lennukale artiklile „Realismist kunstis” (1921), milles esitatud realismi tähenduste eritlus on Priimäe sõnul logiseva loogikaga ning „puder ja kapsad” (lk 34). Asi on selles,…
-
3. juunil tähistas oma 60. sünnipäeva Eesti viljakamaid keeleteadlasi ja tõlkijaid, Eesti Keele Instituudi vanemteadur Kristiina Ross. Ta on riikliku teaduspreemia, korduvalt Eesti Kultuurkapitali preemiate ja F. J. Wiedemanni keeleauhinna laureaat. Kui kõrvutada Kristiina Rossi sünniaega ajakirja Keel ja Kirjandus asutamisaastaga, tundub siin olevat mingi seos: oma uuenduslikud teadusartiklid (üle 30) on ta väga truult avaldanud põhiliselt selles ajakirjas. Rahulikult ja suurejooneliselt on Eesti teadust koos edendatud alates…
-
Marie Under ja Edna St. Vincent Millay (I)
-
Retooriliste võtete hulka kuulub sildistus ehk isikunime kui konventsionaalse märgi asendus esmalt indeksmärgisega: tüübinimi, karakterinimi, anekdoodinimi, ja viimaks sümbolmärgilisega: müüdinimi. Teadlik sildistus viiakse läbi järk-järgult, astmeliselt. Sildistada ei saa ühtviisi tulemuslikult mitte igat inimest. Kõige väljakutsuvam selleks on markantne isiksus.
Isiksus esineb oma pärisnime all. Pärisnimi on meie mittearhailises ühiskonnas inimest tähistav konventsionaalne, kokkuleppeline märk. Vanemad lepivad kokku, mis nime nad lapsele panevad. Ristides saab laps valikuliselt veel lisanime kaitsepühakult. Perekonnaringis…
-
Jan Kaus on kirjutanud Tallinnast ja Tallinnale. Küllap on ta seejuures lähtunud ka iseenda väitest, et Tallinn – ja nii iga linn – ei saa olla üks raamat, vaid terve riiulitäis raamatuid (Kaus 2004: 68). Romaan „Hetk” (2009) on autori määratluses armastus- ja vihakiri kodulinnale (vt Sibrits 2010), eraldi peatükiga „Tallinn, mu Tallinn”. Linnakujutuse ehedust on toonitatud 2012. aastal ilmunud romaanis „Koju” (Helme 2013). Miniatuuridekogu „Tallinna kaart” (Kaus 2014b) kandis…
-
Eduard Vilde romaan „Prohvet Maltsvet” on jäänud eesti kirjanduses ainsaks proosateoseks, mis kirjeldab ja kommenteerib XIX sajandi usulist rahvaliikumist. Vilde sõnul sai ta idee ja tõuke prohvet Maltsvetist romaani kirjutamiseks aastatel 1900–1901 „Mahtra sõja” jaoks materjali kogudes. „Ma annan algatuse-au rõõmsa uhkusega rahvale, kelle vaimline erksus mulle mu töö juures rohkem abiks oli, kui miski muu,” on ta öelnud oma ajalooliste romaanide valmimise kohta (Vilde 1909). 1904. aasta septembri alguses…
-
Juhtumiuuring väikelapse laulmise arengust
-
SISSEJUHATUS
Viiulimängijana oli A. H. Tammsaare sügavalt mõjutatud muusikast. Ta mõistis hästi mõtiskluse tundetoone tabada ja pidada. Juba tema proosalüürikast alates võib tähele panna musikaalse häälestuse ja väljenduse otsimist. Sõnastuse sisendavat rütmi võib tajuda ka tema küpsemas proosaeepikas. Musikaalsus avaldub sügaval stiiliühtsuse tasandil, mille kirjeldamisel on ikka tsiteeritud „nõmmede ja laante helisemist” või kiidetud maalähedast onomatopöad (vt Siirak 1963: 330; Haug 2010: 37; Vaino 2011: 80–94).
Arvustajana või oma tegelaste suu läbi…
-
Hajamärkmeid eesti kirjanduskriitikast 2013–2014
Kriitikaülevaated olid omal ajal Eesti NSV kirjanike kongresside oluline osa. Siis võeti kirjanduskriitika ette viis- või kuusaastakute kaupa, kuni 1990. aastate alguses ülevaadete tegemise ja avaldamise regulaarsust tabas katkestus, nagu sai paradigmamuutus osaks kogu kultuurile. Katkestusest saigi moesõna. Jutuks tuli kriitika aga ikka, seda väärtustati ja uuritigi, eriti selliste pühendunud kirjandusteadlaste poolt nagu Maie Kalda ja Rein Veidemann. Uue regulaarsuse poole rühkimine algas aga alles aastal…
-
Mati Hint on oma artikli „Kolme häälikuvälte eksituse mehaanika” (2015) ehitanud üles kriitikana minu artikli „Eesti keele sõnaprosoodia lõuna-läänemeresoome taustal” (Pajusalu 2014) kohta. Nimetatud artiklis lähtun eesti välteid liivi ja vadja keelega võrreldes kõnetakti- ehk sõnavälte kontseptsioonist. Mati Hint peab seda kontseptsiooni häälikuvälte teooria edasiarenduseks. Püüan järgnevaga näidata, et sõnavälte teooria on olemuslikult veel kaugem häälikuvälte omast kui silbivälte teooria. Pean vajalikuks kohe rõhutada, et minu ja Hindi suhtumises häälikuvälte…
-
Kodu kuvand ja inimsuhted Mati Undi 1960.–1970. aastate loomingus
Siinse artikli aluseks on ettekanne A. H. Tammsaare Muuseumi 10. sügiskonverentsil „Kodu kuvand eesti kirjanduses läbi aegade”, mis toimus 1. detsembril 2014.
Kodu kuvand Mati Undi loomingus ei tundu iseenesestmõistetava teemana. Mati Unt on ikka olnud eesti kirjanduse (ja teatri) kass, kes kõnnib omapead. Ning tema varased teosed on palju rohkem inimese- kui kohakesksed.
Ometi. Inimsuhted leiavad alati aset k u s k i…
-
Arusaamine sellest, mida tõlkides tehakse või mida kujutab endast tõlkeprotsess, on olnud juba pikemat aega tõlkeuuringute huviorbiidis. Tõlkimise kohta on välja kujunenud teatud hoiakud ja ka tõlketeadus oma praegusel kujul, alates 1970. aastatest, hoiab endas arvutult metafoore ning definitsioone, mis erinevad üksteisest palju, kuid millest ükski ei pretendeeri ainuõige või läbinisti vale tiitlile.
1960.–1970. aastatel oli olukord tõlkimise defineerimisel lihtsam. „Tõlkimist määratleti peamiselt ekvivalentsusteooriate abil ja tõlketeaduse eesmärk oli nimetatud ekvivalentsussuhete…
-
2014. aastal oli meil võimalus käia kolmel tehisintellektikonverentsil, mis meie arust sobivad illustreerima viimaste aastate arenguid keeletehnoloogia valdkonnas, millesse meie endi töö on kuulunud. Seetõttu esitamegi muljed neist ühtse ülevaatena.
Kolm konverentsi olid järgmised (ajalises järjestuses): 1) ICAART-2014 (International Conference on Agents and Artificial Intelligence) toimus 6.–8. märtsil 2014 Lääne-Prantsusmaal Angers’s (www.icaart.org/?y=2014); 2) INISTA-2014 (IEEE International Symposium on Innovations in Intelligent Systems and Applications) toimus 23.–25. juunil 2014 Lõuna-Itaalias Alberobellos (www.inista.org)…
-