-
Nalja funktsioon ja hävituse mõõtmed (:)kivisildniku viimase aja luules
Kivisildniku luule lähtepositsioon
Millalgi selle sajandi esimese kümnendi keskel muutis Kivisildnik oma luuletajanime (:)kivisildnikuks ja millalgi siis toimus tema luules ka märgatav teisenemine. Nimelt suunas ta oma kõnelejapositsiooni energia formaalsete kirjanduskonventsioonide (mis on üleüldse luule? kuidas kirjandusruumis käitutakse?) ründamiselt normatiivsema (kirjandus)poliitika ajamisele (milline on hea luule? milline on õige elu?), tehes seda siiski endale omase vastandumis- ja ümberpööramistehnika kaudu. Seda…
-
Anna Sophie ja Gustav Adolf Stackelbergi Euroopa-reisist 1797–1799
Põnevad leiud
Kui otsisin oma doktoritööd „Luuletavad naised Eesti-, Liivi- ja Kuramaal, 1654–1800” (Kaur 2013) ettevalmistavas faasis Balti naiste tekste ajast enne 1800. aastat, sattusin huvitavale vihjele. XVIII sajandil Põltsamaal elanud saksa kunstnikule Gottlieb Weltéle pühendatud näituse kataloogis (vt Maarjamaa rokokoo 2007) mainis kunstiteadlane Dorothee von Hellermann Welté ühe õpilase, Sophie von Stackelbergi käsikirjalist reisipäevikut aastatest 1797–1799, milles oli jäädvustatud mehe ja pojaga ettevõetud…
-
Iseseisvunud Eesti Vabariigis alustati üsna pea nimede eestistamisega. Eelkõige puudutas see perekonnanimesid, vähemal määral ka eesnimesid ja toponüüme. Juba 1921. aastal anti välja koguteos ja juhised inimeste nimede eestistamiseks (Eestlasele. . . . 1921). Siiski ei saavutanud nimemuutmised 1920. aastatel veel kogu ühiskonda puudutavat mõju. Aktiivsemalt toimus ees- ja perekonnanimede eestistamine 1930. aastate keskel, kui möödus ühtlasi sada aastat perekonnanimede panekust (Must 2000: 62–63). Ka kohanimede eestistamisel olid 1920. aastad justkui ettevalmistus millekski…
-
Veebruarikuus tehti teatavaks üheksa Eesti teaduse tippkeskust, mis pälvisid Euroopa Liidu Euroopa Regionaalarengu Fondi toetusraha. Humanitaaria valdkonnas rahastatakse aastatel 2016–2023 Eesti Kirjandusmuuseumi hallatavat Eesti-uuringute Tippkeskust (EUTK, ingl Centre of Excellence in Estonian Studies ehk CEES), mille juht on EKM-i folkloristika osakonna juhtivteadur Mare Kõiva. Tippkeskus koondab 15 personaalset ja institutsionaalset uurimisgruppi (peamiselt nn PUT-id ja IUT-id), milles osaleb üle 60 doktorikraadiga teadustöötaja ning üle 50 doktorandi EKM-ist, Tartu Ülikooli humanitaarteaduste…
-
Käesolev artikkel(1) on pühendatud Boris Pasternaki Nobeli preemia (1957) pälvinud romaani „Doktor Živago” viimase peatüki tõlkele. Romaani peategelane on arst, kes on kogu elu kirjutanud ka värsse. Viimase peatüki nimetas Pasternak vastavalt „Juri Živago luuletused”, millega romaani autor „kinkis” oma teose nimitegelasele vaat et oma luule paremiku.
„Juri Živago luuletuste” tõlkimisloost on teada, et kõige rohkem on neid tõlgitud inglise keelde. Christopher Barnes, kes on kirjutanud neist vahendustest põhjaliku artikli, kus on…
-
Terminil filoloogia on eri keeltes ja teaduskultuurides erinev tähendus ja maine. Mõnel pool, nagu näiteks Prantsusmaal, on see mõistena vähe kasutusel ega moodusta omaette teadusvaldkonda, samas kui teisal, näiteks Venemaal või Saksamaal, on tegemist sügavalt juurdunud akadeemilise traditsiooniga. Ingliskeelsetes maades on filoloogia olnud ajalooliselt kõrges hinnas, ent minetanud XX sajandil suure osa oma akadeemilistest positsioonidest. Seda huvitavam on diskussioon „tagasipöördumisest filoloogia juurde” (return to philology), mida on ingliskeelses teadusmaailmas peetud…
-
Filoloogia kitsamas mõttes tähendab vanade tekstide toimetamist, seletamist ja algse kuju taastamist. Pretensioonikamas tähenduses, mille see sõna sai XVIII sajandil Giambattista Vicolt, on filoloogia aga enam-vähem seesama mis mõttelugu. Erich Auerbach võtab vicoliku arusaama kokku nõnda: „Teadust, mis püüab dokumente tõlgendades kindlaks teha, mida need tõeks on pidanud, nimetatakse filoloogiaks. Säärane laiem filoloogia hõlmab kõike, mida Saksamaal nimetatakse vaimulooks” (Auerbach 1965 [1958]: 15). Oma kõrgajal, XIX sajandil lähtus filoloogia eeldusest,…
-
Sissejuhatuseks
Käesolevas artiklis vaadeldakse August Kitzbergi, Jaan Lattiku, Ernst Enno ja Hermann Julius Schmalzi loomingut, eesmärk on lähemalt uurida lõunaeesti keele kasutamist nelja kirjaniku proosatekstides.
Lähenemisviisi taustaks on varasemad käsitlused kirjandusteostes kasutatud murde kohta. Proosas on murret kasutatud valdavalt tegelaskõnes (vt nt Wales 2001: 106). Et aru saada, kuidas toimib fiktiivne keel tegelaskõnes, on vaja esmalt teada, kuidas toimib reaalne keel reaalses maailmas. Seega on stiiliuurimise ja fiktiivse dialoogi uurimise lähtekohtadeks ühelt…
-
Filoloogia keskmeks on keel. Iga rahvusliku filoloogia eelduseks on vastava rahvakeele ning selles loodud rahvaluule ja kirjanduse olemasolu.(1) Rahvusliku filoloogia sünnist saab rääkida siis, kui on tekkinud kõiki kolme valdkonda uuriv teadus. Miskeelne see teadus olema peab, ei ole filoloogia määratlusega kuidagi piiratud. Eesti filoloogia tekke üle arutlemisel osutub metakeele küsimus siiski oluliseks ning paistab olevat otstarbekas eristada filoloogia välis- ja sisevaadet. Välisvaade oleks niisuguse jaotuse korral mingi keele ning selles…
-
Filoloogia on tekstiteadus, mis ühendab keeleteadust, poeetikat ja ajalugu. Mida enam eemaldub keeleteadus tekstidest või kirjandusteadus keelest, seda vähem säilib filoloogiat. Uuema aja kirjandusteadlased ei pea end enam filoloogideks, vaid kalduvad kultuuriuurijaiks; keeleteadlased omakorda on pigem lingvistid, keeletehnoloogid. Pelk filoloogiks või filoloogiaks nimetamine ei taga veel nimele vastavat sisu. Kõige ehtsamad eesti filoloogid on meie emakeele ja kirjanduse õpetajad – maa sool kui polükristall. Kirjandusteaduse üks tuumtegevusi on teksti poeetikakeskne…
-
Olen oma viimaste aastate avalikke esinemisi alustanud Eesti riigi olemasolu mõtte põhjendamisega ja alustan ka siin artiklis samaga: Eesti riigi olemasolu ainus mõte, põhjendus ja õigustus on eesti keel, eesti kultuur ja eesti elulaad. Ei Eesti osa Euroopa Liidu majanduses – vähem kui 0,2 % (ja sellestki suur osa välismaalaste omanduses) – ega asend cordon sanitaire’il ole Eesti riigi piisavaks põhjenduseks.
Eesti filoloogia kui rahvuskultuuri ülioluline komponent on osa Eesti riigi…
-
Eesti teadustraditsioonis on rahvaluulet pikka aega peetud filoloogia valdkonnaks. Eesti folkloriste on eelkõige huvitanud sõnakunst, mis varieerub ja ringleb vabalt suulistes ja kirjalikes suhtluskanalites. Lisaks pärimuslikule tekstile põhilise uurimisobjektina on eriala ühtsust kujundanud retrospektiivne vaateviis, soov säilitada kaduvat ja otsida tõde minevikust. Et teaduslikud otsingud kipuvad alati varasemaid piire ületama, oleks siiski tarbetu otsida folkloristika tuuma kui permanentset keskpunkti, mille ümber peaks toimuma pidev koondumine. Selles artiklis püüangi…
-
Filoloogia lagunemine ja selle korduv teema mitte üksnes eesti filoloogias ega Keele ja Kirjanduse veergudel. Nagu Marek Tamm kirjeldab oma ülevaateartiklis „Tagasipöördumine filoloogia juurde: vaade Ameerikast”, on sama juhtmotiiv tuntud ka lääne teoreetilises mõtlemises vähemalt möödunud sajandi kaheksakümnendatest aastatest alates, tihedalt seotuna sooviga pöörduda filoloogia juurde tagasi. Aga nii nagu samasse jõkke ei saa astuda kaks korda, pole võimalik tagasi pöörduda ka samasse filoloogiasse.
Nikolai Gogoli romaanis „Surnud hinged” on väga…
-
Kubofuturistliku uusfiloloogia programm
Alustan ühe oma lemmikstseeniga eesti kirjandusest. Oskar Lutsu „Suves” kohtuvad üle aastate esimest korda Jorh Aadniel Kiir ja Joosep Toots.
„Noh,” ütleb ta [Kiir], „kudas te. . . . sa ka siia saite. Teid. . . . sind. . . . teid pole peale kooliaega enam näha olnud. Olite kõik aeg Venemaal?” (Luts 1987: 23)
Mis siin toimub? Kiir takerdub (Lutsul kolm punkti) ja vahetab kahe lause jooksul neli korda sina ja teie kasutust: te > sa >…
-
Keele ja Kirjanduse käesolev number võtab vaagida eesti humanitaaria praegust seisu ühe kandi pealt.
Kui vaadata natuke ajas tagasi, siis umbes poole sajandi vältel oli Tartu ülikoolis kindlal positsioonil eriala „eesti filoloogia”, mis koondas enda alla nii keeleteaduse, kirjandusteaduse kui ka folkloristika. Sellel erialal õppijaid kutsuti eesti fillideks. Kuigi eesti fillid pidid kolmandal kursusel spetsialiseeruma, läbisid nad üsna mahuka kursuse igas nimetatud distsipliinis. Kui 1958. aastal asutati ajakiri Keel ja Kirjandus,…
-
P a b e r t r ü k k
-
Lilli Suburgi käänuline tee
Artikli aluseks on ettekanne A. H. Tammsaare muuseumi 11. sügiskonverentsil „Kirjandus ja haigus” 30. novembril 2015 Tallinnas.
Haigust võib mõista füüsilise või psüühilise vaevusena, kehalise kogemusena, millele indiviid annab oma tähenduse. Samaaegselt on see ka kultuuriline konstruktsioon, kuna eri haigused omandavad teatud kultuurilisi, indiviidi kogemusest sõltumatuid tähendusi (vt Tuohela 2001: 197–198), mis sageli on seotud metafooridega ja stereotüüpsete ettekujutustega haigusest. Näiteks on tuberkuloosi peetud luuletajate hingehaiguseks…
-
Friedrich Nikolai Russowi ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi Krimmi sõja ainelised teosed
Eesti rahvusliku ärkamisaja esimest etappi on dateeritud erinevalt. Kõige sagedamini on selle algusena nimetatud 1857. aastat, kui ilmumist alustas Perno Postimees ja hakati trükkima „Kalevipoega” (Laar 2010: 234). Kuidas ka nimetada eelnevat etappi, mis on seotud Friedrich Robert Faehlmanni ja tema mõttekaaslaste tegevusega – eelärkamisajaks või ärkamisaja algetapiks (Gustav Suits näiteks kõneles „esiärkamisest” (Suits 1934a) ja „esimesest rahvuslikust…
-
„Oo, Muusapoeg! Kuidas sa võlasse suhtud?”
(O. Muusapoeg 1965, 1: 51)
Järgnev lugu pajatab sellest, kuidas julge rehepapp tõbisele hiidkollile sulatina silma valas: „Ise tegi!”
Ain Kaalepi mõttelookogumik „Kolm Lydiat” ilmus 1997. aastal Elva gümnaasiumi emakeeleõpetaja Lea Toominga, allakirjutanu, kirjastuse Ilmamaa ja autori koostöös. Raamat sisaldas sada kakskümmend üks artiklit kuuesajal leheküljel: poeetikast ja maailmakirjandusest, kristlikust humanismist, emakeelest ja eesti kirjandusest. Toekale mahule vaatamata jäi koostajaile teadmine, et veel teise…
-
Kui 2004. aastal täitus Eesti Kultuuriloolise Arhiivi (EKLA) asutamisest kolmveerand sajandit, tähistati seda muuhulgas kogumiku „Mnemosyne teenistuses”(1) koostamise ja väljaandmisega. Raamatus avaldatud artiklid ja mälestused keskenduvad tagasivaatavalt arhiivi ajaloole, põhitegevustele läbi aastakümnete ning antud on ka ülevaade tollasest hetkeseisust EKLA-s. Praegusaja kogumistööst ülevaadet andes tundub liigne taas kord kõnelda pikemalt algusaastaist ja möödunust, eriti nimetatud põhjalike kirjutiste taustal, kuid võrdluseks tänasega oleksid väikesed tagasivaated ehk omal kohal.
Arhiiv poleks arhiiv ilma…