-
Hiljaaegu tutvustati mind lausega: „Tema on folklorist.” Aimasin järgneva dialoogi kurssi ega pidanud pettuma: „Siis sa uurid rahvalaule ja muinasjutte.” „Ja-jah, ja muistendeid ja vanasõnu,” tulin uuele tuttavale vastu.Nädal hiljem sama inimesega kokku juhtudes tuli tema initsiatiivil juttu algriimist, mida minu vestluspartner pidas meile – eesti keeles kõnelejatele-kirjutajatele – lõppriimist loomuomasemaks.
Folkloristina olen harjunud, et Eesti avalikkus defineerib folkloristikat rahvaluule liikide, suulisuse, mineviku ja rahvaluule kogumise kaudu („Mida te enam kogute,…
-
Etnograafia (etnoloogia) kui kultuuri, ühiskonda ja rahvast (rahvaid) uuriv teadusharu on alati olnud seotud ideoloogia ja poliitikaga (vt Bendix 1999; Klein 2006). Etnograafia tekkis ja arenes XIX sajandil ning XX sajandi algul konkreetsetes riiklikes oludes ning seetõttu on erinevates maades mõneti erinenud nii distsipliini nimetused, meetodid kui ka uurimisobjektid. Eestis oli teadusharu nimetuseks kuni 1990. aastateni etnograafia ning selle peamiseks uurimisalaks traditsioonilise talurahvakultuuri materiaalne külg.(1) Pärast taasiseseisvumist sulatati Eesti etnograafia kiiresti…
-
Stalinismiaegset sovetiseerimisprotsessi eesti rahvusteadustes ja sealhulgas folkloristikas tundub olevat asjakohane käsitleda suure murrangu või katkestusena (vrd Kõresaar 2005: 69–110). Nõukogude liiduvabariikide unifitseerival mudelil põhinevad struktuursed ümberkorraldused muutsid folkloristikas nii institutsionaalseid ja isikutevahelisi suhteid kui ka distsipliini asendit humanitaarteaduste kaardil. Lisaks toimus vaimu koloniseerimine, ideoloogiliselt määratletud teadusmeetodi pealesundimine, mis leidis aset impeeriumi keskustes „kogenud” nõukogude folkloristide käe all. Pidevas vajaduses vastanduda eelnenud ühiskondlikule korrale deklareeriti ka varasemate teadussaavutuste tendentslikkust ja suisa…
-
Rahvusluse olemuse debattides käib vaidlus selle üle, kas see on midagi loomulikult eksisteerivat või pelk konstruktsioon, vaieldav ja suhteline nähtus. Soovimata sellesse arutellu eriliselt süüvida, peab tõdema, et rahvusluse komponendid ja „elavad allikad” varieeruvad ja on ajas teinekord vägagi muutlikud.
Nii tekkis rahvuslus Eestis ja mujalgi Ida-Euroopas XIX sajandil, toetudes folkloorile, traditsioonilisele eluviisile ja keelele. Need olid rahvusteks kujunevate, seni otsekui näota rahvaste eripära ainsad tõsiselt võetavad kinnitused, nende eluõiguse tõestus.…
-
Eesti kirjandusteadusel pole tõenäoliselt olnud sama suurt mõju poliitilis-ühiskondlikule rahvuslusele (rahvustunnetele, riigiideoloogiale, „rahvusdiskursusele”) nagu ajalool, arheoloogial, folkloristikal ja keeleteadusel, ka mitte sama suurt nagu kirjandusel enesel. Viimased on andnud suurema panuse rahvuslikku eneseteadvusse ja narratiivi. Teisalt on rahvustunnete mõju kirjandusteadusele võib-olla suuremgi kui teistele humanitaarteadustele. Ka on suur osa kirjandusteaduse „sisendist” (uurimisaine, st autorid, teosed jm kirjandusnähtused) ja „väljundist” (uurimused ja nende adressaat) rahvuslik, st jääb eesti kultuuri piiresse. Kirjandusteaduse…
-
Mis on selle essee mõte? Vastuseid on kaks. Keskne ja otsene eesmärk on vastuse otsimine küsimusele, kas ja kuidas on eesti kirjanduslugu aidanud (de)konstrueerida eesti rahvust. Kaudne eesmärk on aga iseenda teemakohase universumiosa korrastamine ja aukude täitmine. Seetõttu ei ole selles töös ka tavapäraseid viiteid. Huviline leiab loo lõpust loendi mu varasematest tekstidest, mis käesoleva käsitlusega haakuvad ja seda omal viisil ümbritsevad.
Alustada tuleb kaugemalt. Juba Johann Gottfried Herder leidis, et…
-
Emakeele Seltsi sünd iseseisva Eesti keelefoorumina
Kui 1920. aasta kevadel alustas Emakeele Selts (ES) oma tegevust Tartu Ülikooli juures, siis sõna eestlus ning mitmed teisedki eesti rahvuslust määratlevad kesksed mõisted ei olnud veel keelde kinnistunud või polnud neid loodudki. Noores Eesti Vabariigis muutus aga üha ilmsemaks vajadus peale eesti keele kiire kohandamise riigikeele funktsioonidele vastavaks mõtestada riigi identiteedi tuuma ja selleks arendada vastavat mõistestikku. Hoolimata sellest, et nii nagu Eesti Vabariigi…
-
Pragmaatiline algus?
Keelepoliitika kui ühiskonnas keeli normaliseeriv, aga ka hierarhiseeriv tegevusvaldkond arenes välja XX sajandi pragmaatilisest vajadusest ehitada pärast ilmasõdasid ning impeeriumide lagunemist üles rahvusriigid. Kuigi lõviosas Euroopa rahvusriikides kõneldi mitut keelt, tekkisid need enamasti ühe keele baasil. Ühiskondlikku mitmekeelsust korraldavatest keeleteadlastest said koos majandus- ja õigusteadlastega olulised ühiskonda kujundavad sotsiaalsed arhitektid (Jernudd, Das Gupta 1971). Aegamööda kujunes keelepoliitilist ja -korralduslikku tegevust uuriv ja kriitiliselt hindav eraldi teadusharu.(1) Uurijate hulgas süvenes arusaam…
-
Kas eesti rahvuslik ajalooteadus on lihtsalt eestlase kirjutatud ajalooteadus? Või peaks rahvuslik ajalooteadus kuidagi nimme ajama eesti rahvuslikku asja? Ega me muidugi ei tea õieti, mis see rahvuslik asi on, alates tõigast, et „rahvuslikuks” tõlgitakse eesti keelde väga sageli ingliskeelset sõna national, mis tähendab ju mõnikord hoopis „riiklikku”. Kui riik finantseerib ajaloolaste tegevust, siis kas tal on õigus või põhjus ette kirjutada, missuguseid eesmärke (võib-olla ka teadusväliseid) ajaloo uurimine ja…
-
Pealkirjaks olev küsimus kasvas välja ühe hea kolleegi reaktsioonist, kui teda oli kutsutud kaasa arutlema seminaril „Humanitaarteaduste roll rahvuse (de)konstrueerimise protsessis”. Kolleegi väitel ei saa tema üldse aru, et keeleteadus ja rahvusküsimus mingis punktis kokku puutuksid: tema ajus olla need täiesti eraldi, vaat et üks ühes ja teine teises poolkeras. Siis nii, nagu skemaatiliselt kujutatud joonisel 1, kus meile vaatab vastu lingvisti pea, analüütiline mõtlemine vasakus, emotsionaalsed suhtumised paremas poolkeras.
Joonis…
-
Humanitaarteaduslik vaade
Arutelu rahvusest ja humanitaarteadustest eeldab kõige muu kõrval sissevaadet rahvuse mõistesse, selle kriitilis-ajaloolist eritlust. Kusjuures just rahvuse ja rahvusluse määratlemisel ilmneb kõige selgemalt uurija ilmavaateline asend. Me võime endamisi loota, et rahvusi on võimalik analüüsida õpetlaslikult positsioonilt, olümposlikult kõrguselt, ent tegelikult tehakse esimesed otsustavad valikud juba mõistete defineerimisel. Rahvus ei ole mõiste, mida saaks praegu juba distantsilt uurida (nagu näiteks hõimu või seisust), rahvusriik on endiselt meie igapäevane…
-
„[—] me ei vaja enam eestilisi demonstratsioone, me vajame eestlasena olemist ja töötamist. Ja see ei nõua meilt mingeid sõnalisi armastusavaldusi meie isamaale ja rahvusele.” (Tuglas 2004b [1912]: 30)
Sirvides noore Tuglase esseistikat, kust selle artikli moto on võetud, kummastab lugejat see, kui vähe on meie kultuuridiskussioon rohkem kui saja aasta jooksul muutunud. Tuglas kaitseb nendes kirjutistes lääne järeleahvimise süüdistuse eest nooreestlasi, neid autoreid ja tekste, mida me praegu mõistame kui…
-
Kõneldes rahvuse ja humanitaarteaduste seosest, on oluline mõelda sellele, kuidas inimest ja kultuuri uurivad teadused on seni osalenud Eesti ühiskonna järjepideval loomisel ja kujundamisel ning kuidas nad saaksid praegu ühiskonna toimimist kõige paremini toetada. Teaduse ühiskondlike funktsioonide analüüsimisel läbi erinevate ajastute ja ajaloolis-ideoloogiliste pöördepunktide on hea tugineda Juri Lotmani (2010 [1973]) loodud kommunikatsioonimudelile, mis käsitleb autokommunikatsiooni ehk iseendale suunatud suhtlust lisaks indiviidile ka laiemal, kogukonna tasandil. Peeter…
-
Humanitaarteadusi peetakse, võrreldes loodus- ja ühiskonnateadustega, tihedamini seotuks parasjagu kehtivate väärtushinnangutega. Samas tahaksid ka humanitaarid teadlastena jõuda mingitegi kindlate ja verifitseeritavate tulemusteni. Või vähemalt on nad teadusbürokraatlike mehhanismide toimel üha enam sunnitud oma uurimistulemusi sellistena kirjeldama. Küsimus pole siiski mitte praeguse aja bürokraatlikes nõuetes, vaid kõnealune dilemma on saatnud humanitaariat läbi aegade. Kui palju tohiksid humanitaarteadlased inimest uurides kaasa elada ühiskondlikele arengutele ja kas seotus väärtushinnangutega ei…
-
Eesti kirjanduse ja laiemalt kultuuriuuringute valdkonda on raske, kui mitte võimatu, lahutada rahvusluse teemast. Suhted rahvuslusega on sealjuures mitmetahulised: kultuuriuuringud seavad endale ülesandeks kultuuri kriitilise analüüsimise, ent nad moodustavad paratamatult osa rahvuslikust kultuurisfäärist. Sestap võib kriitiline analüüs küll esitada oma tulemusi objektiivsena, ent siiski edasi kanda ajastu domineerivaid väärtushinnanguid. Järgmise põlvkonna kultuurianalüüs võib vaatlusobjektiks võtta needsamad „objektiivsed” analüüsid ning tuua esile nende analüüside „objektiivsuse” taga peituva hinnangulisuse…
-
Eesti sõjakirjanduse uurimisest
Sõda on eesti kirjanduses olnud ideoloogiliselt laetud teema, ühtlasi on sõjakujutus eesti kirjanduses olnud seotud ka üldinimlike aspektidega. Eriti Teine maailmasõda on ajaloosündmus, mis on tekitanud erinevaid ja teravalt ideoloogilisi representatsioone. Mõistetavatel põhjustel on vastandlike hoiakutega kujutatud sõda ja eriti Teist maailmasõda nõukogude eesti ning pagulaseesti kirjanduses. Võib öelda, et taastatud Eesti Vabariigis on sellele lisandunud veel kolmaski vaatepunkt, mis püüab mõtestada seda keerulist…
-
Aastal 2016 sai rahastuse algatus koostada analoogiliselt Eesti kohanimeraamatule (edaspidi EKNR) raamat meie perekonnanimedest. Eesti perekonnanimeraamat (EPNR) on kavandatud ülevaatena Eestis pandud perekonnanimedest. 2019. aastal möödub 200 aastat Liivimaa talurahvaseadusest, millega nähti esimest korda ette eestlastele kohustuslik perekonnanimede panemine. Teatav osa eestlasi, näiteks Kanepis ja Vastseliinas, said perekonnanimed juba varem. Perekonnanimede panek tekitas eestlastel uue isikunimede kihi, mida kajastab ka ajuti kasutust leidnud termin liignimi. See kiht tugines aga paljuski…
-
Eesti mäluasutuste 1990. aastate algusest saadik kogutud eestlaste elulood pakuvad rikkal valikul näiteid mitteelukutseliste kirjutajate katsetest oma meenutatud elusündmusi sõnastada ja neile tähendus leida. Nad on kasutanud selleks nii biograafia kui ka autobiograafia võtteid, rääkides lisaks iseenda elukäigule oma lähedaste, suguvõsa või saatusekaaslaste lugusid. Eestis kogutud eluloomaterjal on kompleksne ja mitmekihiline ning seda võiks nüüd, veerandsada aastat hiljem hakata uurimistöös korpusena käsitlema.(1) On eriline kogemus süstemaatiliselt läbi…
-
Ajakirja 2017. aasta juuninumbris avaldatud artiklile (Pae, Lust 2017) mulkide rahvanimetuse saamisloost reageeris juulis vastulausega keeleteadlane Lembit Vaba (2017). Mõistagi on hea, et mulgi nimetuse päritolu käsitlev artikkel tekitas vastukaja, sest eeskätt diskussioonist saab areneda uus teadmine.
Vaba osutab oma artikli algul indoeuroopa keeli käsitlevatele töödele, kus viidatakse ka Venemaalt pärit saksa juurtega slavistile Max Vasmerile, kes tõi teaduskirjandusse väite, et mulgi nimetus on laen läti keelest (Vaba 2017: 534). Vasmer…
-
Kas kunst vältida mina-vormi?
Nagu enamikult tarbetekstidelt, eeldatakse ka teadustekstilt täpsust, neutraalsust ja objektiivsust. Peale sisuliste valikute hõlmab see ka keelelisi valikuid, sh vastust küsimusele, kuidas osutada teadustekstis iseendale. Kuna kirjutamine on alati seotud identiteediloomega, siis endale osutamast autor ei pääse (Hyland 2002a: 1092) – ka siis, kui ta ei kasuta mina-vormi ja muid eksplitsiitseid väljendusvahendeid, jätab ta endast kui kirjutajast teksti jälje ja tema kohalolu on tahes-tahtmata tajutav.…