-
Jutt on Eestist pärit parun Karl Georg Woldemar Friedrich von Rosenist (1800–1860). Väga auväärse, X sajandisse ulatuva suguvõsaga baltisakslane, kelle esivanemad elasid Eesti- ja Liivimaal juba alates XIII sajandist (Otšerk 1876; ka emapoolse suguvõsa – von Taubede – genealoogia on vähemalt sama esinduslik), valis endale ebatavalise elutee.(1) Ta sündis oma emale kuuluvas Rickholtzi mõisas (tänapäeval Riguldi, Haapsalu lähedal) (Lexikon 1970: 645). Kodukeeleks oli muidugi saksa, kuid ka…
-
P a b e r t r ü k k
-
Artikkel põhineb 4. juulil 2015 Julius Mägiste sünnikohas Kassema külapäeval peetud ettekandel.
Julius Mägiste 115. sünniaastapäev olgu paslikuks hetkeks, mil meenutada tema panust praeguseks juba kadunud keelekujude uurimisse ja talletamisse.
Julius(1) Gustavi p Mägiste sündis 19. XII 1900 Tartumaal Kudina valla Kassema külas talupidaja pojana. Astunud ülikooli 1919. aastal, kaitses Mägiste magistriväitekirja „Rosona (Eesti Ingeri) murde pääjooned” veebruaris 1923, sooritas suulise doktorieksami novembris 1924. Septembrist 1925 kuni 1929. aasta maini pidas Mägiste Tartu Ülikoolis…
-
Artikli pealkiri on kitsendus avaramast küsimusest: m i k s a v a l d a d a r a a m a t u t? Viimane küsimus on kardetavasti hoomamatult lai. Järgnevas arutluses kitsendan küsimuse peaaegu juhtumianalüüsiks, kasutades näitena oma hiljutise monograafia (Luks 2015) avaldamise kogemust. Kuigi raamatu koostamise kogemus on värske, pole minu jaoks sugugi lihtne jõuda selgusele, miks ma seda tegin – siin tunduvad segunevat ja hägustuvat…
-
Suulistel ütlustel põhinev kirjalik traditsioon
Lapse silmade ja otsekohese suu läbi vahendatud reaalsuse humoristlike peegeldustega oleme kõik vähem või rohkem kokku puutunud. Oma igapäevaelus teevad seda ilmselt kõige rohkem lapsevanemad, kellel on võimalus lapse kasvamist vahetult tunnistada, aga kindlasti ka lasteaiaõpetajad, kes on lapsega tema argipäevastel ärkvelolekuaegadel enamgi koos kui vanemad. Levinud kommet laste ütlusi kirja panna võib tänapäeval käsitleda pere- ja lasteaiapärimuse osana. Omaette huumorivormina kohtab lapsesuuütlusi sageli…
-
Ivar Sinimets. Ungari kirjandus mitteungarlasele. Ungari Instituut, 2014.
Käesolev monumentaalne monograafia on nagu taevast alla kukkunud särav komeet – selles mõttes, et Eestis Ivar Sinimetsa nimelist kirjandusteadlast sama hästi kui ei tuntagi. Eesti Entsüklopeediast autorit ei leia, Vikipeediast samuti mitte. Eesti Teadusinfosüsteemi järgi on Sinimets avaldanud mõningaid madalamatesse kategooriatesse liigituvaid publikatsioone, autori eluloost, tema töökohtadest ja võimalikest projektidest ETIS vaikib. 1995. aastal on Sinimets avaldanud ungari keele õpiku, mille ainukeseks asukohaks…
-
-
Kaplinski aiad ja peenramaad
Aedasid on kirjanduses kujutatud läbi aegade. Need on meieni jõudnud alates piibli loomisloost ja teistegi kultuuride ning traditsioonide müütilistest aedadest, tuletab oma selleteemalist monograafiat alustades meelde aia ja kirjanduse seoseid põhjalikult käsitlenud briti kirjandusteadlane Shelley Saguaro (2006). Saguaro osutab teema avarusele ja komplekssusele, mainides kõikvõimalikke aiatüüpe, aedade esinemisviise ja funktsioone nii reaalsuses kui ka kirjandusteoste lehekülgedel. Ühte aiaga sageli seostatavat mõõdet illustreerib mullu välja antud rahvusvaheline…
-
-
Pilk Debora Vaarandi loomingulisse pinnasesse
Artikli aluseks on 11. juunil 2015 UTKK ja KAJAK-i aiakonverentsil peetud ettekanne.
MULLA OLULISUSEST
Oma teedrajavas keskkonnaeetikaalases essees pealkirjaga „Maa eetika” (esmailmunud 1949) kirjutab Ameerika ökosüsteemikeskse looduskaitse eestkõneleja Aldo Leopold järgmist:
Maa ei ole seega pelgalt maapind, vaid energia voog läbi mullast, taimedest ja loomadest koosneva ringi. Toiduahelad on elus kanalid, mis suunavad energiat ülespoole, surm ja kõdunemine saadavad selle tagasi mullasse. Ring ei ole suletud: osa energiast…
-
-
-
Tõlkijana on Lauri Pilter tutvustanud üht huvitavat nähtust, nimelt „regionalistlikku ehk „kohaliku koloriidi” kirjandust” (Pilter 2013), ja sarnase nähtuse alla sobitub ka tema enda proosalooming. Esikteosest „Lohejas pilv” alates on ta sidunud oma kirjanduslikke arendusi subjektiivselt, mõnel juhul lausa intiimselt tähenduslike paikadega, mille võrgustikust on dokumentaalsuse ja fiktsiooni põimingus kujunenud ajapikku loominguline omailm. See on teadlikult ehitatud kirjanduslik maailm, kus teosest teosesse „korduvad samad kohad ja tegelased” (Velsker 2014). Sihipärasus…
-
Käesolev artikkel jätkab reaalelu seikadel ja sündmustel rajanevate humoristliku kallakuga narratiivide vaatlust (vrd Hiiemäe 2014). Tähelepanu keskmes on luiskelugude vestja Jaagup Puu (1879–1964) ning temalt talletatud jutupärand Eesti Rahvaluule Arhiivis. „Tema puhub nii, et on puhutud,” iseloomustas Jaagupi – suure valetaja – talenti tema kaasaegne Hugo Klammer (EKRK I 31, 1134 (19c) < Viru-Jaagupi khk (1960)). Järgnevas püüan selgitada, miks ja kuidas pälvis jutustaja kogukonna tunnustuse ajastul, mil klassikaliste, rahvusvahelise…
-
SISSEJUHATUS
Huumor on alati ja pea igas ühiskonnas kõrgelt hinnatud loominguvorm, milles uudsus põimub stereotüüpsusega, kergemeelsus tõsidusega, üllatav ootuspärasega ja agressiivne sõbralikuga. Inimesed kasutavad huumorit igapäevaselt — loovad, edastavad, naudivad seda publikuna. Naljad elustavad seltskondlikku vestlust. Eriti lääne kultuuriruumis peetakse huumorimeelt üheks kõige olulisemaks isikuomaduseks, mida hinnatakse sõprade, partnerite, töökaaslaste ja teiste juures. Huumorit leidub asjatundjate koostatud anekdoodikogumikes, televisioonis, teatris, video-, teksti- ja pildivormis, püstijalakoomikas, reklaamides jne. Loomulikult võib…
-
„Kirjaoskamatud” setod kirjakultuuri mõjuväljas
Senised uurimused Setomaa jututraditsioonist keskenduvad peamiselt sellele osale, mis erineb ülejäänud Eestist kogutud ainesest. Rõhutatakse seto juttude eripära, võrdlemisi kitsast levikuala, mis jääb läänemeresoome ja balti rahvaste areaali, ning arhailisust (vt nt Salve, Sarv 1987; Salve 2006), sealjuures ka pärimuskandjate kirjaoskamatust.
Seto materjali osas valitseb seisukoht, et kuna XX sajandi alguskümnenditel oli suurem osa rahvast kirjaoskamatu, siis võib nendelt üleskirjutatud juttude puhul eeldada, et need…
-
Paulopriit Voolaine kirjutas 1926. aastal Eesti ja Soome üliõpilaskondade hõimualbumis: „Soome sugu rahvaile on Läti eriti tähelepanu väärt maa-ala. Siin elas kord kurelasi, läind sajangul leidus veel vadjalaste järeltulijaid, kreevineid Bauski linna ümbruses. Praegu elavaina on tegemist liivlaste ja eestlastega. Iseäranis rohkesti on viimaseid, keda siia on siirdund ju vanust ajust pääle ja kellest paljud on jäljetult kadund. Praegusaja tähtsamaid vanemaid (200–300 a.) Eesti asundusi on Lätis, Lätgallias, Lutsi (Ludze,…
-
Perekonnaajaloolisi tõlgendusi
Eesti Rahvaluule Arhiivis (ERA) on hulk muistenditekste, mis räägivad järve tekkest mõne tabu rikkumise tagajärjel. Üks järve sünni põhjus on abielu õe ja venna vahel. Selle kohta olen ERA-st leidnud 73 teksti, aga nende koguarvu on võimatu öelda, sest neid võib olla veel ka süstematiseerimata materjali hulgas. Suurem osa variante on pärit Lõuna-Eestist, üsna palju ka Saaremaalt. Põhja-Eestist on üles kirjutatud ainult mõned üksikud tekstid.
Artiklis tutvustan selle…
-
Lõbus leigar või manajast maatark?
Hiiumaa müütiliste hiiumuistendite keskne kangelane Leiger on senises rahvajutu-uurimuses jäänud üsna teiste Eesti aladel tuntud hiidude ja vägilaste varju. See on seletatav tegelaskujukeskse jutupärimuse peamiselt hiiumaalise levikuga ja suhteliselt tagasihoidliku esindatusega rahvaluulekogudes. Senises hiiumuistendite uurimisloos on Eduard Laugaste, Ellen Liiv, Erna Normann jt esile toonud Leigri lugude süžeelist kattuvust eeskätt Suure Tõllu ja Vanapagana lugudega (HVM II: 28). Lähemal uurimisel pole Hiiumaa vägimehe…
-
MUISTEND KUI ŽANR JA SELLE DISKURSIIVSED KONTEKSTID
Muinasjutt, müüt ja muistend on need kolm suurt jutužanri, millele on üles ehitatud folkloorse proosa rahvusvaheline põhijaotus (Bascom 1984). See esinduslik kolmik hakkas kujunema juba Jakob ja Wilhelm Grimmi töödes, kusjuures muistendi (ingl legend, sks Sage) kui autonoomse žanri konstrueerimises sai põhiliseks kriteeriumiks vastandus muinasjutule (ingl folktale, sks Märchen). Kui muinasjutt manab esile poeetilist fantaasiamaailma, mille olemasolusse ei usu jutustaja ega…