-
-
KOMME PIDADA KONGRESSE
Kirjanike kongress ei ole iseenesest nõukogulik nähtus, aga viis, kuidas neid Eesti NSV-s peeti, on läbi nõukogude aja olnud üsna spetsiifiline, st nõukogulik. Samamoodi peeti ka kunstnike, heliloojate, kolhoosnike jne kongresse. Viimane, IX kirjanike kongress Eesti NSV-s toimus 1986. aasta aprilli lõpus, just neil soojadel kevadpäevadel, kui üles lendas radioaktiivne pilv Tšernobõlis. Järgmine kongress oleks pidanud olema viie aasta pärast, 1991. aastal. Siis seda enam ei peetud, vaid…
-
SISSEJUHATUS: PROSOODIA JA FONOLOOGIA
Karl Pajusalu on hiljuti avaldatud artiklis „Eesti keele sõnaprosoodia lõuna-läänemeresoome taustal” (Pajusalu 2014) käsitlenud läänemeresoome keelte lõunarühma keelte – ka eesti keele – prosoodiat mitmest vaatepunktist: läänemeresoome lõunarühma keelte hargnemine algläänemeresoomest, prosoodilised uuendused lõunaläänemeresoomes, toonivastandused liivi ja eesti keeles, prosoodiauuendusi mõjutanud häälikumuutused, rõhusiirded jm.
Pajusalu ülevaatlik artikkel jätab mulje, et selles on teadlikult kõrvale jäetud eesti keele prosoodia uurimise ja tõlgendamise ajajärk 1960–1990, mil valitsevaks meetodiks oli eksperimentaalfoneetika…
-
-
Jaan Krossi „Rakvere romaan” ilmus 1982. aastal. See on kirjaniku teine suur ajalooline romaan, mille tegevus toimub Vene impeeriumis. Erinevalt „Keisri hullust” leiavad „Rakvere romaani” sündmused aset XVIII sajandi teisel poolel (peamiselt selle aastasaja kolmandal veerandil, keisrinna Katariina II ajal). Seda romaani ei ole seni saatnud samavõrd põhjalik uurijahuvi kui mitmeid teisi Krossi teoseid.(1)
Nagu romaanis „Keisri hull” (ja veel paljudes Krossi ajaloolistes teostes) on ka „Rakvere romaani” peategelaseks minajutustaja, kes…
-
Artikkel põhineb A. H. Tammsaare Muuseumi korraldatud konverentsil „Kodu kuvand eesti kirjanduses läbi aegade” 1. detsembril 2014 peetud ettekandel. Ingliskeelsed tsitaadid on tõlkinud artikli autor.
Luuleliselt liigendatud proosapalas „Jää ja kanarbik. Migrandi märkmeid” on Jaan Kaplinski oma luuletusi ja jutte kirjeldanud koduotsimise lugudena, täpsustades, et need on „olevate ja olematute, võimalikkude ja võimatute kodude antoloogiad” (Kaplinski 1989: 1446). Kodu ja kodutunde kujutamine Kaplinski loomingus on köitvalt nüansirikas ja mitmekesine,…
-
VENE FORMALISMI SAATUS
Formalism oli vene kirjandusteaduse koolkond(1) aastail 1914–1928. Formaliste ei huvitanud mitte kirjandus, vaid kirjandusteadus. Kirjandus pälvis nende tähelepanu üksnes kui objekt, mis erineb kõikidest teistest ja mida tuleb uurida talle ainuomaste vahenditega. Nois vahendeis, omaenda teaduslikus aparatuuris püütigi eeskätt selgusele jõuda.
Ent kuidas roog, nõnda kahvel. Esmalt tuli selgeks teha, mis on kirjanduslikkus, ilukirjanduse differentia specifica. Võtmeks võeti veendumus, et tekst on tehtud sõnadest ja lähtuda tuleb…
-
-
Tallinna prosaist Andrei Ivanov
Kirjandus ei saa kahjuks inimest millegagi aidata,
sest seda kirjutab ju samuti inimene.
Andrei Ivanov „Jahedus südame all”
Mis tähendab kirjaniku jaoks seitse aastat? Mida ta selle ajaga jõuab? USA-s ilmuv venekeelne ajakiri Novõi Žurnal avaldas 2007. aastal Andrei Ivanovi jutustuse „Minu Taani onuke”. Autori kohta kirjutati, et ta on sündinud Tallinnas ja lõpetanud Tallinna Pedagoogikaülikooli. Jutustus tõi tundmatule autorile Mark Aldanovi nimelise kirjanduspreemia(1) laureaadi tiitli noorsooteema parima käsitluse…
-
Nõukogude Eestis oli Keele ja Kirjanduse Instituudi (KKI) ja Fr. R. Kreutzwaldi nimelise Kirjandusmuuseumi (KM) teadlastel võimalusi konverentsidel üles astuda napilt. Samal ajal täienesid asutuste koosseisud ülikooli lõpetanud noortega, kellel oli vanemate kolleegide kõrvalt veelgi raskem esinema pääseda. Sellest vajadusest kasvas välja noorteadlaste konverentside traditsioon, mida on algusest peale iseloomustanud tihe asutuste- ja erialadevaheline koostöö. Ettekannetega on saanud üles astuda ka üliõpilased, kes viimastel aastakümnetel ongi peamised esinejad. Käesolevas ajaloolises…
-
Aleksander Eduard Kesküla (1882–1963) on kindlasti üks müstilisemaid mehi Eesti (ja mitte ainult Eesti) ajaloos. Tema põrandaaluses rollis 1905. aasta revolutsiooni ajal ning suurejoonelises, ehkki üksiküritajalikus poliitilises tegevuses Esimese maailmasõja päevil pole kellelgi seni õnnestunud täit selgust saada. Osalt on sellise olukorra põhjustanud Kesküla ise, kes elu lõpuni järgis konspiratsioonireegleid ning eelistas tegutseda suuremat tähelepanu äratamata. Teiseks ja eelmisega seotud probleemiks on raskesti leitavad allikad, mis tähendab, et Kesküla biograafiat…
-
-
Küsimus Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA) kogudesse laekunud naljandite folkloristlikust kuuluvusest kerkis 1930. aastatel žanripõhiste koopiakartoteekide loomise käigus. Adudes, et isikujutud kohalikest inimestest võivad olla naljandite algmaterjaliks, kutsus naljandite temaatilise süsteemi loomisega põhjalikult tegelenud Rudolf Põldmäe rahvaluulekogujaid selliseid lugusid (nt lapsesuunalju ja ehalkäimiste meenutusi) kirja panema ning ERA-le saatma (vt Põldmäe 1938, 1939, 1940). Õhku jäi küsimus eesti rahvanaljandi traditsionaalsusest, sest selgus, et ligi pooled kirjapanekutest ERA kogudes on esindatud üheainsa…
-
Barokk-kirjanduse esteetika Bernard Kangro Tartu-romaanides
Maailm, oo masendav teaatrilogu,
su sammastik on ammu vajund längu!
Betti Alver „Vana teaater” (1938)
Bernard Kangro romaane on paigutatud vanamoodsa sümbolismi alla (Krull 1991), samal ajal on teda peetud sõjajärgse eesti proosa üheks peamiseks uuendajaks (Kruus 2008: 82), seda eeskätt kuueosalisele Tartu-romaanide tsüklile tuginedes. Epp Annuse sõnul on Kangro Tartu-romaanide ülesehituslikuks printsiibiks „suurte tõdede, ühtse maailma ja järelikult ka narratiivi ühtsuse puudumine” (Annus 1997: 34), mis näib…
-
-
Läinud suve lõpus tähistasid juubelit kaks kirjandusteadlast ja pikaaegset kolleegi Eesti Kirjandusmuuseumist: Marin Laagil täitus 50, Sirje Oleskil 60 aastat. Selle puhul palus Keel ja Kirjandus neil kahekesi rääkida nii oma tegemistest ja muuseumi käekäigust kui ka kirjanduse ja kirjandusteaduse seisust üldisemalt.
Marin Laak (ML): Meid seob tõesti palju, oleme Eesti Kirjandusmuuseumis veetnud mõlemad peaaegu kogu oma töise elu, sina enam-vähem kümme aastat kauem kui mina. Mäletan, et astusin esimest korda…
-
„Must raamat” kolmkümmend kuus aastat hiljem
Mustade kaantega kogumik „Eesti noor proosa” (v. k „Эстонская молодая проза”), mis ilmus 1978. aastal kirjastuse Eesti Raamat väljaandel, on erakordse saatusega. Teost hakati kaanevärvi põhjal kohe nimetama „mustaks raamatuks”. Raamat sisaldas nn väikest ehk kammerlikku proosat üheteistkümnelt autorilt.(1) Tekstide vene keelde tõlkijaid oli neliteist. Tavaliselt olid sellised kogumikud Nõukogude Liidus nomenklatuursed, ilmusid NSVL rahvaste kirjanduse rubriigis ja pärast kahte-kolme retsensiooni Moskva või…
-
Keeruline on leida mõnd eesti kirjanikku, kes poleks kirjutanud kodust. Kodu on meie kultuuris kõige rohkem kasutatav topoloogiline kujund Eesti kõrval, neid mõlemaid rõhutatakse eriti just pidulikel puhkudel. Sõnal „kodu” tundub olevat eriline maagiline vägi.(1) Nii poliitilistes kõnedes ja loosungites, ajalookirjutuses kui ka laulupidude repertuaaris seisavad sõnad „kodu” ja „Eesti” vahetus naabruses ning põimuvad ühte – kas või juba kodumaa mõistes.(2) On tekkinud kollektiivne kinniskujund eestlastest kui ühest vanimast paiksest…
-
-