-
-
Seto kultuuri kirjeldustes, mis on pärit XIX sajandi lõpust ja XX sajandi algusest, mainitakse tähelepanuväärselt tihti nii setode kurnavaid paastusid kui ka kohutavaid joominguid. Ortodokssete setode kolm nädalasisest paastupäeva ja neli pikemat aastapaastu tundusid luterlastele irratsionaalsed ja tervistkahjustavad ning eestlaste loodud setode antropoloogilistes ja tervishoiulistes kirjeldustes rõhutatakse rahva „üldise räpasuse” kõrval ikka paastuaegsest kehvast toitumusest tulenevaid tervisehädasid. Juba varaseimates seto kultuuri kirjeldustes kritiseeritakse paastumise kõrval ka õigeusu kirikukalendrist tulenevate pühade…
-
Küsimuse võiks sõnastada sootuks lihtsalt ja teatud määral isegi primitiivselt: kas on olemas mingi omaduste, eripärade või tunnuste kogum, millega saaks enam-vähem täpselt kirjeldada mõistet „nüüdisaegne läti proosa”? Liigse jutu ja pika teoretiseerimiseta tuleb niisama lihtsalt ja primitiivselt ka vastata: sellist omaduste, eripärade või tunnuste kogumit pole. Ei ole võimalik koostada nüüdisaegse läti proosa kaanonit. Pole täpselt defineeritavaid orientiire, peajoont ega ka lahtreid, kuhu autorid hõlpsalt ja mugavalt, selge süsteemi…
-
Toponüümikat onomastika haruna on vaadeldud kui konvergentsi (või sünteesi) teadusharu või siis peetudki seda interdistsiplinaarseks. Kahtlemata on toponüümikal puutepunkte mitme teise teadusharuga, millest olulisemad on lingvistika, ajalugu ja geograafia. Neid kolme on nimetatud isegi toponüümika abiteadusteks. Lingvistikas on kohanimeuurimise seisu-kohalt tähtsad eelkõige dialektoloogia ja foneetika. Kuna toponüümika on teadus kohtade nimedest, on ilmne selle seotus geograafiaga, teadusharuga, mis uurib kohti, täpsemalt asustatud kohti (Tort-Donada 2012: 254).
Seetõttu on ka geograafid alati…
-
Järjepidevused, katkestused ja varjatud konfliktid Nõukogude Eesti tõlkeloos
Tõlketeaduses on viimastel kümnenditel huviorbiiti tõusnud tõlke ajalooline, sotsiaalne ja kultuuriline kontekst ning tavapäraseks on saanud humanitaaria erinevate distsipliinide esindajate koostöö, mis on päädinud läbimurdelise tähtsusega rahvuslike tõlkelugude publitseerimisega (vt nt France, Gillespie 2005, 2006, 2008, 2010; Riikonen jt 2007). Paralleelselt tõlkelugude kirjutamisega on aga teoreetilises ja metodoloogilises kirjanduses korduma jäänud ka arvamus, et diakrooniline perspektiiv on ajaloolisi olusid…
-
tud-partitsiibi tunnuse varieerumine
-
Ado Grenzsteinil on oma koht eesti keele edendamise loos. Põhjusega tuuakse esile tema 1600 uudissõnaga „Eesti Sõnaraamatut” (Grenzstein 1884), purismi, kunstsõnu (ammu enne Aavikut), keeleõpikuid, head eesti, saksa ja vene keele kasutust, omas ajas säravat ajakirjanduskeelt, publitsistihinge (mida ta küll kasutas ka põhimõttelagedalt).
Üks oluline keeleteoreetiline arendus on tema puhul olnud unustuses: Ado Grenzstein on 15., 22. ja 29. detsembril 1876 Eesti Postimehes (nr 50–52) Piirikivi nime all avaldanud kirjutise „Eesti…
-
10. IX 2013 tähistas Eesti Keele Instituudi vanemteadur ja Tallinna Ülikooli dotsent Jüri Viikberg oma 60. sünnipäeva. Juubilari küsitles Lembit Vaba.
Millal ja kuidas avastasid endas huvi filoloogia ja keelte vastu?
See toimus pigem hilja kui vara. Olin koolis päris hea õpilane ja õppisin huviga nii ajalugu, geograafiat kui ka keemiat. Eesti keele õigekiri jäi juba varakult ja kuidagi märkamatult ise külge ning kui nüüd tagantjärele meenutada, siis olid mu eesti keele õpetajad…
-
Ajaloo kajastumisest eesti vanemas laulumängus
Kaugema ajaloo jälgede otsimisel rahvaluulest on pikad traditsioonid nii Eestis kui ka välismaal. Sai ju folkloristika kui distsipliin alguse huvist rahva mineviku vastu. Alles viimasel poolsajandil on minevikule orienteeritud rahvaluule uurimise asemel valdavaks saanud folkloori sünkrooniline uurimine, mille aluseks on arusaam, et folkloor pole mitte minevikuline ja kaduv, vaid elav ja muutuv nähtus.
Iseenesest ei tähenda folkloori pidev muutumine sugugi seda, et ajalooline perspektiiv selle…
-
-
Vahekord keeleuuendusega kuulub kõige ärgitavamate küsitavuste hulka, mida Hando Runneli esseistika võib kergitada. Mispärast autor, kes kaldub oma luulet tõlgitamatuks ja ainult eestlastele määratuks pidama, kohtleb nii vaoshoitult inimesi, kes kogu oma elu pühendasid valdavalt eesti keele võimaluste avardamisele? Me ju teame, et kõigist asjust vähem tahaks luuletaja sarnaneda kultuuritoojatega, kelle tegevust on Valmar Adams mälestanud värsiridadega: „Jällenägemist Aaviku sõnadega / tervitan siiralt” (Adams 1971: 105). Küll pole Runnelil mõttes…
-
Järgnevas tuleb juttu ühest eestikeelse lõppriimilise luule algusaastate tõenäoliselt juhuslikust kõrvalsaadusest, mis või kes hiljem iseseisvalt tegutsema on pääsenud ja siiamaani elujõudu paistab ilmutavat.
Eestikeelne lõppriimiline luule tekkis XVII sajandil ning hakkas arenema kahes vormis: juhuluulena ja kirikulaulu tõlkena (üksikud kirikulaulude tekstid on ka kohapeal loodud). Varajasim säilinud eestikeelne juhuluuletus pärineb teatavasti 1637. aastast Reiner Brockmannilt, keda seetõttu peetakse ka eesti kunstluulele alusepanijaks. Esimene lõppriimiline silbilis-rõhuline kirikulaulude väljaanne ilmus 1656. aastal…
-
Mida Soomes XXI sajandil kirjutatakse ja loetakse?
Soomekeelse käsikirja tõlkinud J O H A N N A R O S S
Nad said hakkama
Ilmaolud. Peategelane. Maastik. Kõrvaltegelane. Oht. Veel üks oht. Meelepete. Morsk. Tagaajamine. Napp pääsemine. Suudlus. Ilmaolud.
Petri Tamminen, Helsingin Sanomat 23. XI 2012 (Twitter-novell)
2014. AASTA FRANKFURDI KIRJANDUSMESSI EEL
Kirjandusel on soome kultuuris alati olnud eriline positsioon. XIX sajandil kujundati kirjanduse abil jõuliselt soome rahvusidentiteeti ja kirjandusel oli keskne roll rahvusriigi sünni juures.…
-
Vanem rahvalaul ei seostu eelduspäraselt linna või linnaelu kujutamisega. Esmalt tingib selle regilaulustiili vanus, mida hinnatakse mitme aastatuhandega (Tedre 2008 [1998]: 425; Sarv 2000: 13–14). Linnad hakkasid aga Eestis kujunema XIII–XIV sajandil (EA 2012: 123). Teiseks – meile tuntud regilaulude teemasid ning esitusviise seostatakse põlluharijate elustiiliga (Peegel 1997: 119). Ühtlasi oli Eestis XIX sajandi lõpul – laulude suurkogumise ajal – maaelanike osakaal linnaelanike omast märkimisväärselt suurem: 1897. aasta rahvaloenduse andmetel…
-
-
2010
Eesti Kultuuriloolise Arhiivi (EKLA) kogud täienesid kultuuriajalooliste materjalidega traditsiooniliselt vabatahtlike annetustena. Suuremad laekumised käsikirjade kogusse olid Ralf Parve, Anton Vaarandi ja Ants Järve käsikirjalised arhiivid, juba varem üle antud personaalarhiividele tõid lisa August Eelmäe ja Erast Parmasto.
Hoiustati taas õpilaste iga-aastased ajalooalased võistlustööd, Ivar Vilde andis üle oma matkapäevikud aastatest 1953–2005, arvele võeti poolsada elulugu ning eluloovõistluse „Minu elu ja seltsitegevus” 31 laekunud tööd. Ei saa alahinnata ka kultuuriajalooliselt olulisi üksiklaekumisi.
Väliseesti…
-
-
Kogumiku „Seilates sadamata” põhiteksti autor ja koostaja Kersti Unt ning kaaskoostaja Marja Unt on teinud kiiduväärt katse anda teatud kogupilt 1960.–1980. aastate almanahhideajast.(1) Hannes Varblane on aga selle teose tutvustamise/arvustamise käigus teinud rea tähendusrikkaid vihjeid, mis paraku jäävad enamjaolt täpsustamata ja teabelises mõttes avamata. Näiteks toob H. Varblane ära raamatus esitatud periodiseeringu, olles eelnevalt teinud paljuütleva märkuse: „On antud ka almanahhiliikumise periodiseering, kuigi eks sedalaadi sedastamine jääb tahes-tahtmata vaieldavaks” (Varblane…
-
On märkimisväärne, et Bernard Kangro esimesed neli Rootsis ilmunud romaani, „Igatsetud maa” (1949), „Kuma taevarannal” (1950), „Peipsi” (1954) ja „Taeva võtmed” (1956), ei kõnele eksiilist ja koduigatsusest, samal ajal kui Kangro luulesse sugenevad need teemad kohe pärast eksiili jõudmist ja omandavad sestpeale aina uusi variatsioone. „Nagu palavikugraafik haige peatsis peegeldab Kangro luule meie meeleolusid pagulaspõlves, ja sellel võib tuleviku jaoks olla koguni dokumentaalne väärtus. [—] See, mis „Põlenud puus”(1) oli…
-
Rand Teise maailmasõja paadipõgenemisi vahendavates kunstitekstides
SISSEJUHATUS
Kunstitekstid(1) on oluliseks allikaks, mille põhjal kujuneb kultuurikandjate arusaam ajaloost. Nende toime sündmuste modelleerimisele kultuurimälus pole sugugi vähemtähtis ajalooteaduslike, pedagoogiliste või memuaarsete tekstide omast. Üht ja sama episoodi vahendavad teosed ei asetse kultuurimälus mitte eraldiseisvatena, vaid sulanduvad kokku uue tasandi tervikuks. Nii on õigustatud ka suure ajalise distantsiga või muude tunnuste poolest erinevate käsitluste koos vaatlemine. Artiklis uuritavaks materjaliks on kolmes erinevas…