-
Ülelend viimase kümnendi eestikeelsest tõlkeilukirjandusest
Olen juba mõnda aega vastanud ajalehtede aastalõpuküsitlustele, kus palutakse nimetada kümme parimat aasta jooksul ilmunud eestikeelset teost. Viimati vastates mõistsin erilise selgusega, et tegu on tahtmatu blufiga. Tundus kummaline nimetada parimaid aasta jooksul ilmunud eesti algupärandeid, kui kaks kolmandikkuneist lugemata. Tõlkekirjandusest rääkimata. See viib üsna loogiliselt omakorda mõttele, et kas praegu ei toodeta raamatuid – ka n-ö kõrgkirjandust – liiga palju? Või on…
-
-
Meieisapalve kasutamine loitsuna eesti rahvausundis
Eesti rahvausund on väga mitmekihiline ja kätkeb endas palju erinevaid uskumusi ja kombeid. Meieni jõudnud rahvausundi kirjeldused pärinevad peamiselt XIX sajandi lõpust ja XX sajandi algusest, mil kristlus oli juba sajandeid olnud usuelu autoriteet. Üks religioosse sünkretismi eredamaid näiteid on meieisapalve kasutamine maagilistel eesmärkidel. Järgnevas käsitluses vaatlen, kuidas sulandus kristlik meieisapalve loitsulisse lausumisse. Aines, millel käesolev töö põhineb, on pärit M. J. Eiseni ja tema…
-
Tõlkijad ja toimetajad enne ja nüüd
Valgustuse postihobusteks nimetas omal ajal tõlkijaid Puškin ja kohane on selline võrdlus kahtlemata ka siin ja praegu. Tõlkekirjandus on olnud eesti kultuuri ja keele ämmaemandaks ja käepikenduseks, ka meie kaasaegsesse kirjandusse annab ta algupärase loomingu kõrval mahult, kaalult ja loetavuselt igati võrdväärse panuse. Nagu on öelnud Ott Ojamaa (2010 [1969]: 63): „[T]õlkekirjandus pole originaalkirjanduse vaenlane ega hävitaja. Ta realiseerib ainult neid keeles…
-
Jaan Krossi romaani „Keisri hull” (1978) leitmotiivide kasutamise eripära(1) (nagu ka kogu tema romaaniloomingu mikropoeetikat) ei ole uurijad veel kirjeldanud. Teeme siis esimese katse, mis võimaldab mitte ainult läheneda kirjaniku kunstiilma arhitektoonikale tervikuna, vaid ka lähemalt konkretiseerida tervet hulka aspekte, mis on seotud Krossi teosega ning mida on juba varem käsitletud artiklites ja arvustustes.
Leitmotiivi all on vastavalt kirjandusteaduses väljakujunenud traditsioonile mõistetud tekstis korduvat elementi (selleks võivad olla sõna, sõnaühend, paralleelsed…
-
Muutub kõik, mis elab. Ainult surnud ei muutu enam.
Sellepärast tõmbabki meid kauge minevik,
et leida sealt midagi, mis on püsiv.
Rooma päevik, 1976, lk 16.
Ristikivi juubeliaasta hakkab ümber saama, on peetud sümpoosione ja lausutud tooste. Sademel on olnud aega settida ning võib öelda, et vaikne Solna haigekassa ametnik oli paguluse väljapaistvaim romaanikirjanik. Kõige kaugemale rännanud eesti autor, seda nii ajas ja ruumis. Liigsesse sentimentaalsusesse laskumata: ma…
-
-
-
Rühmatöö, dokumentaalteater ja verbatim-tehnika
Viimastel kümnenditel etenduskunstides ja kirjanduses toimunud nihked tekitavad küsimusi teatri ja draama vahekorrast. Reeglite lõdvenemine on viinud seni kehtinud kirjandusliikide definitsioonide ähmastumiseni. Millised on draamakirjanduse piirid täna? Artikkel vaatleb lääne teatris levinud lavalise tekstiloome strateegiaid, mida Eestis pole veel laialdaselt kasutatud. Esiteks, teksti loomine rühmatöö meetodil, kus lavastusprotsessi aluseks ei ole valmis näidend. Teiseks, teksti koostamine mitmest dokumentaalsest allikmaterjalist ning kolmandaks, verbatim-meetod ehk intervjuude ja…
-
K. J. Petersoni oodide vaimuloolisest taustast (Järg)
SAKSA VAHEMEHED?
Võtkem kõigepealt vaatluse alla Klopstock, „saksa Pindaros”. Pole välistatud, et just Klopstocki pindaroslik maine on põhjustanud tema mõjude otsimist ka Petersoni juures. Oma päevaraamatus mainib Peterson Klopstocki ainult kui „Messiase” autorit, seda seoses Miltoni nimega: mõlemad luuletajad on kurivaimu – jumala vägeva vastasmängija – esile mananud ainult seetõttu, et näidata paremini jumala suurust (Peterson 2001: 76). Vormiliselt ei tule „Messias” mõjustajana…
-
Quattuor Lustra: Papers celebrating the 20th anniversary of the re-establishment of classical studies at the University of Tartu. Toim Ivo Volt ja Janika Päll. Morgensterni Seltsi toimetised IV–V. Societas Morgensterniana (Tartu University Press), 2012.
1889. aastal kirjutas saksa klassikalise filoloogi Eugen Peterseni naine Ida oma mehe endisele õpilasele ja peresõbrale Franz Studniczkale, kellele pakuti klassikalise filoloogia ja arheoloogia professori kohta Tartus, et ta läheks „immer tausendmal lieber nach Dorpat…
-
Viimastel aastatel kostab õpetajate ja hariduselu pärast muretsejate suust üha sagedamini, et noored ei taha tänapäeval lugeda. Lugemise all peavad kurtjad silmas eelkõige ilukirjanduse lugemist, kuigi igapäevaselt loevad inimesed mitmel eesmärgil. Ka noored loevad uurimuste andmetel iga päev mitut liiki tekste, mis küll alati ei pruugi olla ilukirjandus.
Lugedes kulgeb ainuüksi arvuti taga üsna suur osa koolijärgsest päevast. Seal veedab umbes kolmveerand koolilapsi kaks kuni neli tundi ja enam. Pooled õpilastest…
-
Taas kord on trükivalgust näinud raamatutäis eesti regilaule – „Monumenta Estoniae antiquae” I, „Vana Kandle” kümnes osa, mis sisaldab naaberkihelkondade Paide ja Anna laule. Seeria üheksas osa Lüganuse kihelkonna lauludega ilmus 2009. aastal.(1)
Iga „Vana Kandle” (edaspidi VK) osa ilmumisega tavatsetakse naljatledes meenutada esimeste Jakob Hurda koostatud köidete ilmumisaastaid (1875– 1886) ning koostamise põhimõtet – iga kihelkonna regilauluvara avaldatakse ühes raamatus – ja siis arvutada, mitmesaja aasta pärast saaks kõik eesti…
-
SÕNALIIGIVAHETUSEST TEOREETILISELT
Paljudes keeltes, kaasa arvatud eesti keeles, on tuttav protsess, millega leksikaalsed üksused muudavad oma sõnaliigilist kategooriat ilma sõnatüve vormiliste muutusteta. Kõige üldisemalt tuntakse seda nähtust konversiooni nime all. Konversiooni olemusest ja kohast keelekirjelduses on lingvistilises kirjanduses diskuteeritud alates 1960. aastatest, ülevaate konversiooni käsitluse ajaloost kuni 1990. aastateni on esitanud Jan Don (1993), hilisematest uurimustest Rochelle Lieber (2005). Põhilised teoreetilised seisukohad on järgmised.
1. Konversioon on derivatsiooniga võrreldav sõnamoodustuse osa, mida…
-
Ilukirjanduse tee literaatide kogudesse
1. SISSEJUHATUSEKS
Tallinna raamatuväljast XVIII sajandil on teada nii mõndagi. Viimastel kümnenditel on teiste seas põhjaliku ülevaate XVIII sajandi piirkonna trükinduse loost andnud Tiiu Reimo (2001, 2003), kommertsraamatu-kogudele ja raamatukaubandusele on süvaanalüüse pühendanud Indrek Jürjo (2000, 2011). Osnabrücki õpetlane Klaus Garber (nt 2007) on mitmeid raamatuid kirjutanud Tallinna ja laiemalt Balti piirkonna suurematest kogudest, et mainida vaid mõningaid näiteid. Nende autorite uurimused põhinevad omakorda varasemate perioodide uurijate…
-
Lisandusi Leida Kibuvitsa eluloole
Aastal 1932 Looduse romaanivõistlusel debüteerinud Leida Kibuvits (1907–1976) oli 1930. aastatel lootustandvaim ja viljakaim naisprosaist. Tema loomingu võtsid heatahtlikult vastu nii lugejad kui ka kriitikud. Oma „elavhõbeda temperamendiga” pakkus ta huvi ja materjali ka ajakirjandusele, kus teda kirjeldati kui „tumedaverelist naist, kelle silmad pilluvad tuld ja hambad välguvad naerdes” (Ehrmann 1936: 135). 1930. aastatel avaldas ta viis romaani(1) ja kaks novellikogu(2). Romaanile „Kass arvab, e t. . . .”…
-
Mati Hindi suhet lõunaeesti keelega iseloomustab ehk kõige paremini tema enda lause raamatu „Keel on tõde on õige ja vale” (2002) annotatsioonist: „Olen sündinud lõunaeestlasena ja suudan tartukeelsesse (halvemini võrukeelsesse) jutuajamisse lülituda praktiliselt kohe.” Hindist nooremad eesti kultuuriinimesed sageli ainult arvavad, et nad saavad selles keeles hakkama. Hint teab, et lõunaeesti, nii tartu kui võru variandis, on keel – autonoomne süsteem, mille mõistmine või mittemõistmine on intuitiivselt tajutav peaaegu igaühele,…
-
Kojuigatsus – kauguseigatsus. . . . See vastandeid kätkev sõnapaar juhatab sisse eesti kirjanduse ühe mõjukaima luulekogu – Karl Ristikivi „Inimese teekonna” (1972). Ja kuivõrd Karl Ristikivi ise käsitas oma luulet psühhoteraapiana, osutab see sõnapaar ühtlasi katsele lepitada indiviidi unistusi ja lootusi karmi tegelikkusega. Silmas pidades luuletuse kirjutamise ligikaudset aega (tõenäoliselt jääb see 1950. aasta ja kogu ilmumisele eelnenud komponeerimise avarasse vahemikku) ja tingimusi, nähkem siin autoripoolset rõhu asetamist sõnapaari teisele poolele. Nimelt…
-
SISSEJUHATUS(1)
Friedebert Tuglase „Popi ja Huhuu” (1914) näib olevat üksikasjadeni läbivalgustatud teos. Selle lähilugemine on andnud arvukalt põnevaid tõlgendusi ning tekstist on leitud intrigeerivaid allusioone. Teose saamislugugi on teada: Tuglast inspireerisid 1911. aastal Louvre’is nähtud „ühe flaami teise järgu meistri paar natüürmorti”, muuseumides kogutud materjalid ja muljed välisreisidelt, kuni novell 1914. aastal mõne päeva jooksul valmis. Alles hiljem märganud ta, et Huhuu tegelaskujul on nime poolest kokkupuuteid Huhuga Henrik Ibseni „Peer…
-