-
Essee põhineb kahel ettekandel: „Jaan Krossi (ja Lennart Mere) heitlused ajaloomuusaga” UTKK konverentsil „Ajalooromaan: poeetika ja poliitika” 9. märtsil 2012 ja „Historical fiction as cognitive instrument?” Tallinna Ülikooli 4. Juri Lotmani päevadel 8. juunil 2012.
Kultuuri moderniseerumine tähendab valdkondadevahelist tööjaotust. Seatakse sisse võimude lahusus; poliitika, kõlblus, kunst ja teadus hakkavad toimima oma seaduste järgi. Ometigi jääb spetsialistide kõrval roll ka sünteesijatele. Pinge spetsialiseerumise tsentrifugaal- ja sünteesi tsentripetaaljõu vahel avaldub igas kultuuris…
-
Kirjaniku ja inimesena oli Aino Kallas (1878–1956) piiripealne nagu kaheks jagatud hingega „Hundimõrsja” libahunt, kellega ta end loojanatuurina kõige enam samastas (vt Kallas 2012: 78): ühe jalaga Soomes, teisega Eestis, nimeka soome professori Julius Krohni tütar, abielus eesti rahvaluuleteadlase ja hilisema diplomaadi Oskar Kallasega, pidetu mõlemal kodumaal, otsimas juuri ja püüdlemas rahvusvahelist läbilööki, kirjutades soome keeles Eesti ajaloo ainetel. „Naine, kel oli aju”, kui tsiteerida ühe tema novelli pealkirja. See…
-
Katse lugeda nõukogude kirjandust uuesti
1. SISSEJUHATUSEKS
Rudolf Sirge teoste uurimine pakub hea võimaluse vaadelda küsimust, mis varjatult kummitab tänapäeva kirjanduslikku mälu nii Eestis kui ilmselt ka teistes sarnase minevikuga maades: kuidas me saaksime ja peaksime lugema nõukogudeaegseid kirjandusteoseid, millel on teatav kirjanduslik väärtus, kuid mis ei sobi tänapäeva vastuvõturuumi ideoloogilisse raamistikku ning on seetõttu pidevalt (mõnikord õigustatud, mõnikord mitte) kahtluse all, et nad valetavad või moonutavad tõde? Rudolf Sirge…
-
Sugude, sotsiaalsete suhete ja koloniaalvägivalla kujutamine Eduard Vilde ajaloolise triloogia esimeses romaanis
Bernard Kangro sõnutsi tegi 1890. aastail ning sajandipöördel eesti algupärane romaan „esimesi arglikke samme, või õigemini, pikem jutustus hakkas tiitli all kandma pretensioonikamat liignimetust” (Kangro 1940: 332). Eduard Vilde nn ajaloolist triloogiat, romaane „Mahtra sõda” (1902), „Kui Anija mehed Tallinnas käisid” (1903) ja „Prohvet Maltsvet” (1908), tuleks seega pidada mitte kitsalt ajaloolise romaani alustekstiks eesti kirjanduses, vaid…
-
Eesti viikingiromaanid ja mälupoliitika 1930. aastatel
Tänan heade nõuannete eest uurimisrühma „Ajalooromaan kui kultuurimälu meedium” liikmeid, eriti Piret Peikerit ning samuti Marek Tamme.
Hellar Grabbi meenutab 1938. aasta üldlaulupeo ajal etendatud muistse vabadusvõitluse ainelist vabaõhulavastust „Maa vabaduse eest” nii: „Ratsanikud kihutasid väljaku ühest servast teise, sõdalased kisendasid ja jooksid rahva vahelt läbi, taprid tuhisesid, odad vihisesid ja laululaval käis armutu mõõgavõitlus, rahvarõivas naised leelotasid ja Eesti vanemad pidasid kõnesid. Poisile oli…
-
Balthasar Russowi kroonika kirjutamisest, kasutamisest ja ärakasutamisest
Kui me küsime, millest on tehtud ajalooline romaan, siis ühe olulise, võiks öelda, et defineeriva osa sellest moodustab ajalugu (vrd Suits 1938). Siinjuures ei olegi vahet, kas ajalooks pidada kunagi sündinud asju endid, nende representatsiooni ajalookirjutuses või mõlemat. Kui me ei tunneks ajalugu romaanist ära, ei suudaks me ka romaani ajaloolisena identifitseerida ja paigutaksime ta mõttes „Sõrmuste isanda” vaimus utoopiate sekka. Igal juhul…
-
Lydia Koidula jutustus „Juudit ehk Jamaika saare viimsed Maroonlased” ilmus 1870. aastal, XIX sajandi rahvusliikumise kõrgajal, kuid esmapilgul tundub, et see jääb käärivast Eesti kontekstist üsna eemale. Tõenäoliselt on tegemist tõlkeadaptsioonilise teosega (sellest pikemalt järgmises alapeatükis), mille tegevus leiab aset pealkirjas mainitud Jamaica saarel aastal 1795. Sel aastal toimus Jamaical Prantsuse revolutsiooni kiiluvees teine maroonide sõda, kus kogukond maroone (mägedesse põgenenud orje) astus võitlusse kreooli istanduseomanike ja Briti sõjaväelaste vastu,…
-
Francis Haskell (1971: 109) on tabavalt märkinud, et vaevalt on ühegi teise kunstižanri prestiiž teinud läbi drastilisema languse kui ka ajaloomaali oma. XIX sajandil valitses ajaloomaal akadeemilist kunstimaailma ning oli publiku ja tellijate jaoks ligitõmbav nii emotsionaalses kui intellektuaalses plaanis. Ometigi kaotas ta oma positsiooni XX sajandi alguses sedavõrd lõplikult, et praegu tunduvad isegi XIX sajandi tippkunstnike katsed ajalugu pildis taaselustada banaalsetena. Ajalooromaani langus ei ole olnud ehk nii…
-
Dokumentaalfilmis „Derrida”(1) (2002) küsib ajakirjanik Amy Kofman filosoof Jacques Derrida raamatukokku astudes, kas too on lugenud kõiki neid raamatuid. Derrida vastab justkui teravmeelitsedes, et „sugugi mitte, ainult nelja”, kuid lisab pärast väikest järelemõtlemist: „Ent selle eest väga põhjalikult.” Selline sentiment lugemise suhtes ei ole mõistagi midagi uut. Inglise esseist Francis Osborne kirjutab XVII sajandi keskpaigas oma pojale nõuandeks, et too ei langeks üliagara lugemise ohvriks, sest „vähesed raamatud, mis on…
-
-
SISSEJUHATUS
Kui arvame, et keeleteaduslik teooria peab vastama faktidele, siis ei pääse me mööda ka küsimusest, mis on keelefakt ja kuidas seda kindlaks teha. Keelealased tähelepanekud võivad pärineda erinevatest allikatest: uurija intuitsioon, keelekorpus, küsitlus, keeleline katse. Üldjuhul peaksid eri allikad olema omavahel kooskõlas, nt kui üks väljend tundub uurijale imelik, siis sellist väljendit ei leidu ka tekstikorpustes, katseisikud väldivad tema moodustamist ja küsitlusele vastajate arvates on see väljend samuti imelik. Aga…
-
Käesolevas artiklis vaatlen ning piiritlen kirjandusliku omailmana üht poeetilist-subjektiivset maailma: Andrus Kasemaa ilukirjanduslike tekstidega aegamööda kujundatud ning nähtavaks tehtud Poeedirahu. Termini „omailm” kasutamisel olen lähtunud küll biosemiootilisest Umwelt’ist, aga ilukirjanduslikus kontekstis muundub see vältimatult rohkem või vähem metafoorseks ja antud juhul puutub servapidi ka kultuurigeograafiliste käsitluste valda. Sellisel kujul ühendab omailm endas tõeluse ja väljamõeldise, autobiograafia ja ilukirjanduslikkuse, hõlmates nii tekstides loodud maastikke kui ka nende prototüübiks olevat reaalset, kirjaniku…
-
Meetrikaraamatud on uurijate huviorbiiti sattunud sageli, kuid vanemad eestikeelsed hauatähiste tekstid on senini teenimatult tähelepanuta jäänud. Kui meetrikaraamatusse tegi sissekanded pastor, siis hauakirja kirjutajaks oli üldjuhul risti valmistanud sepp või kiviraidur. Puuristile võis talupoeg ka ise teksti kirjutada, kuid sellised ristid ei ole paraku säilinud. Nii tekib võrdlusvõimalus pastorite (aga ka teiste õppinud kirjameeste) ja meistrite ning talupoegade kirjutustavade vahel.
Perekonnanimede paneku ajal oli võimalik talupoegadel ise nimed valida, erinevatel põhjustel…
-
Verhaereni juurest iseenda juurde
Oma loometee alguses, võttes kokku arutlust lüürika koha üle kaasaegses maailmas, arutles Johannes Semper nõnda: „. . . .eeldades võimet teisesse tungida, igasse läbielatavasse kujusse, ja seega teise hinge mõista, avab lüürik suure valdkonna uusi ilmu. . . ..” (Semper 1912: 167). Nõnda on ta varakult sõnastanud veendumuse, mis aitab suuresti kaasa tema enese mõistmisele lüürilise luuletaja ja luuletõlkijana. Seda enam, et juba osutatud arutluseski toetub Semper lüürika mõtestamisel peamiselt Émile Verhaereni…
-
1. SISSEJUHATUS
Eesti keele tüvede päritolu selgitamine on kestnud juba mitu sajandit. Viimase suurema kokkuvõtte tegemisest on möödunud ligi 30 aastat (Rätsep 1983). Selle aja jooksul on täpsustatud paljude tüvede etümoloogiat ning esitatud hulgaliselt uusi. Äsja ilmunud „Eesti etümoloogiasõnaraamat” (2012, edaspidi EES) võtab kokku eesti tüvede päritolu alase uurimistöö praeguse seisu. EES-ile tuginedes anname käesolevas artiklis uue, uurimistöö praegust seisu kajastava arvulise ülevaate eesti kirjakeele tüvevara päritolust.
1.1. TÜVE MÄÄRATLUSEST
Terminil tüvi on lingvistikas…
-
Aga mis tuleb hr Eiseni korjamisest meie kõrval arvata? Iseenesest on auustatud suguvennal täis õigus vanavara koguda. Keegi ei ole vanavara põldu enesele päriseks ostnud. Niisamati ei või ka korjajatele keegi ette kirjutada ehk käskida, kuhu nad omad korjandused peavad saatma. Töö ja kaastöö on täiesti vabad. Siiski – asja enese sees on ometi oma kindel siht ja sund, mis meie tähele peame panema, kui tõesti vanavara edasi tahame korjata…
-
-
Eesti etümoloogiasõnaraamatu(1) (edaspidi ETS) tutvustuseesimene osa käsitleb sõnaartiklite ülesehitust ja esitustehnilisi küsimusi. Soome keelega ühiste tüvede puhul saab materjali võrrelda koguteosega „Suomen sanojen alkuperä” (SSA) ja soome keele varasemate etümoloogiasõnaraamatutega; see töö on eesti sõnaraamatu tegijatel kindlasti tehtud. Ülejäänud sõnavara etümoloogiate kogumisel ja süstematiseerimisel on sellises mahus sõnaraamat suurel määral teerajaja – tänuväärne ja samas tänamatu roll. Kes see ikka aru saab, kui riskantne on etümoloogia.
Esimene küsimus selle sõnaraamatu puhul on:…
-
(Algus Keeles ja Kirjanduses nr 3)
Kuigi luule teoreetiliseks käsitlemiseks värsiõpetusest, figuuride retoorikast ja üksikluuletajate loomingu tõlgendustest ei piisa, ei ole nüüdisaegsel kirjandusteadusel palju enamat pakkuda olnud. Rainer Warning tõdes 1997. aastal: „Ei ole olemas lüürikateooriat samasugusel moel, nagu on olemas näite- või jutukirjanduse teooria” (tsit: Müller-Zettelmann, Rubik 2005: 7). Lüürikateooria vaeslapseolukorra üle on korduvalt kurtnud ka Jonathan Culler: „Neil juhtudel, kui kirjandus teoorias tähtsustamist leiab, esineb ta pigem narratiivsena” (2001:…
-
SISSEJUHATUS(1)
Rahvuskultuuri ilmingute järjepidev seire on kultuuri kestmiseks vajalik autokommunikatsiooni mehhanism. Kirjandusteaduse ülevaade on eeldatavasti üks viis saada lähemat teavet ühes olulises vaimse tegevuse valdkonnas toimuvast ning teha järeldusi meie kultuuri kui terviku käekäigu kohta.
Käesoleva käsitluse ajaliseks raamiks on aastad 2010–2012. Kolm aastat on just sellise pikkusega aeg, mis Eesti Teadusfondi teadusrahastuse süsteemi juures enam-vähem võrdub ühe grandi elutsükliga. Seoses üleminekuga uuele rahastusmudelile on kahtlemata asjakohane heita põgus…