-
SÕNALIIGIVAHETUSEST TEOREETILISELT
Paljudes keeltes, kaasa arvatud eesti keeles, on tuttav protsess, millega leksikaalsed üksused muudavad oma sõnaliigilist kategooriat ilma sõnatüve vormiliste muutusteta. Kõige üldisemalt tuntakse seda nähtust konversiooni nime all. Konversiooni olemusest ja kohast keelekirjelduses on lingvistilises kirjanduses diskuteeritud alates 1960. aastatest, ülevaate konversiooni käsitluse ajaloost kuni 1990. aastateni on esitanud Jan Don (1993), hilisematest uurimustest Rochelle Lieber (2005). Põhilised teoreetilised seisukohad on järgmised.
1. Konversioon on derivatsiooniga võrreldav sõnamoodustuse osa, mida…
-
Ilukirjanduse tee literaatide kogudesse
1. SISSEJUHATUSEKS
Tallinna raamatuväljast XVIII sajandil on teada nii mõndagi. Viimastel kümnenditel on teiste seas põhjaliku ülevaate XVIII sajandi piirkonna trükinduse loost andnud Tiiu Reimo (2001, 2003), kommertsraamatu-kogudele ja raamatukaubandusele on süvaanalüüse pühendanud Indrek Jürjo (2000, 2011). Osnabrücki õpetlane Klaus Garber (nt 2007) on mitmeid raamatuid kirjutanud Tallinna ja laiemalt Balti piirkonna suurematest kogudest, et mainida vaid mõningaid näiteid. Nende autorite uurimused põhinevad omakorda varasemate perioodide uurijate…
-
Lisandusi Leida Kibuvitsa eluloole
Aastal 1932 Looduse romaanivõistlusel debüteerinud Leida Kibuvits (1907–1976) oli 1930. aastatel lootustandvaim ja viljakaim naisprosaist. Tema loomingu võtsid heatahtlikult vastu nii lugejad kui ka kriitikud. Oma „elavhõbeda temperamendiga” pakkus ta huvi ja materjali ka ajakirjandusele, kus teda kirjeldati kui „tumedaverelist naist, kelle silmad pilluvad tuld ja hambad välguvad naerdes” (Ehrmann 1936: 135). 1930. aastatel avaldas ta viis romaani(1) ja kaks novellikogu(2). Romaanile „Kass arvab, e t. . . .”…
-
Mati Hindi suhet lõunaeesti keelega iseloomustab ehk kõige paremini tema enda lause raamatu „Keel on tõde on õige ja vale” (2002) annotatsioonist: „Olen sündinud lõunaeestlasena ja suudan tartukeelsesse (halvemini võrukeelsesse) jutuajamisse lülituda praktiliselt kohe.” Hindist nooremad eesti kultuuriinimesed sageli ainult arvavad, et nad saavad selles keeles hakkama. Hint teab, et lõunaeesti, nii tartu kui võru variandis, on keel – autonoomne süsteem, mille mõistmine või mittemõistmine on intuitiivselt tajutav peaaegu igaühele,…
-
Kojuigatsus – kauguseigatsus. . . . See vastandeid kätkev sõnapaar juhatab sisse eesti kirjanduse ühe mõjukaima luulekogu – Karl Ristikivi „Inimese teekonna” (1972). Ja kuivõrd Karl Ristikivi ise käsitas oma luulet psühhoteraapiana, osutab see sõnapaar ühtlasi katsele lepitada indiviidi unistusi ja lootusi karmi tegelikkusega. Silmas pidades luuletuse kirjutamise ligikaudset aega (tõenäoliselt jääb see 1950. aasta ja kogu ilmumisele eelnenud komponeerimise avarasse vahemikku) ja tingimusi, nähkem siin autoripoolset rõhu asetamist sõnapaari teisele poolele. Nimelt…
-
SISSEJUHATUS(1)
Friedebert Tuglase „Popi ja Huhuu” (1914) näib olevat üksikasjadeni läbivalgustatud teos. Selle lähilugemine on andnud arvukalt põnevaid tõlgendusi ning tekstist on leitud intrigeerivaid allusioone. Teose saamislugugi on teada: Tuglast inspireerisid 1911. aastal Louvre’is nähtud „ühe flaami teise järgu meistri paar natüürmorti”, muuseumides kogutud materjalid ja muljed välisreisidelt, kuni novell 1914. aastal mõne päeva jooksul valmis. Alles hiljem märganud ta, et Huhuu tegelaskujul on nime poolest kokkupuuteid Huhuga Henrik Ibseni „Peer…
-
-
-
Arvatavasti ei kerkiks sõnavara afektikalduvus eraldi jututeemana kunagi üles, kui me suhtleksime ainult oma emakeeles ja ainult lähedaste inimestega, sest taoline suletud minikommuun toimiks jagatud emotsioonide ja tähenduste tõttu niigi sujuvalt. On iseenesest mõistetav, et inimesena me suudame aru saada nii meile öeldud lause sisust kui ka sellest, millises meeleolus on lause autor. Asjade loomuliku kulu korral on keeleliste sõnumitega kaasnevate tundetoonide tabamine osa keelelisest ja suhtluskompetentsist, mille emakeele valdaja…
-
1. SISSEJUHATUS
Tuleb igati nõustuda Zoltán Dörnyei (2011: 310) arutlusega, et uurimissuuna, -küsimuse, -strateegia, -meetodi jms valik sõltub uurija isikust. Poolnaljatlemisi kirjutab ta vestlusest kolleeg Kathy Daviesega, kus viimane nentis, et kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete meetodite viljelejad on erinevat tüüpi inimesed. Z. Dörnyei märkab, et mida rohkem ta uurib ja mida rohkem kogemusi tal tekib, seda rohkem kasvab temas veendumus, et tõepoolest, lähenemise jms valiku taga pole tihti niivõrd teadusfilosoofilised kaalutlused kui…
-
-
-
-
SISSEJUHATUS: RAKENDUSLINGVISTIKA – KAS AKADEEMILINE DISTSIPLIIN?
Üha kasvava poliitilise ja majandusliku surve all ei ole akadeemilistel erialadel enam võimalik mööda vaadata neid toitva ühiskonna praktilistest probleemidest. Enamgi veel: nad ei tohi piirduda probleemide pelga kirjelduse või tõlgendusega. Nüüdisajal oodatakse üha kärsitumalt, et kõik akadeemilised erialad õigustaksid neile eraldatud toetust ning nihutaksid fookuse probleemi m õ i s t m i s e l t probleemi l a h e n d a…
-
Kust jookseb rakenduslingvistika ja muu lingvistika piir? Maineka rakenduslingvistika käsiraamatusarja (HAL, 9 köidet) koostajad ütlevad, et tänapäevane edukusnõudele allutatud teadus (science under the pressure to succeed) ongi suuresti rakenduslik, sest rakendusväljund on üha sagedamini teaduse hindamise ja rahastamise põhikriteeriumeid. Nad küsivad, kas lingvistika üldse enam rakenduse-täiendit vajabki: keeleteaduse keskmesse on tõusnud või isegi tema peavooluks saanud tegeliku elu teoreetilised ja empiirilised probleemid, mille puhul keel on põhiteema. Nii peetakse õigemaks…
-
Kui Keele ja Kirjanduse toimetaja Joel Sang tegi aasta tagasi mulle ettepaneku panna kokku rakenduslingvistikateemaline kaksiknumber, olin esiotsa nõutu, sest – mis see rakenduslingvistika on? Pole olemas rakenduslingvistika ala kui sellist, pole rakenduslingvistika teooriat ega midagi ligilähedast. Ometi on ka meil ligi kümme aastat olemas rakenduslingvistika ühing, ilmub eelretsenseeritav „Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat” ning toimuvad iga-aastased rakenduslingvistika kevadkonverentsid, kuhu koguneb suur hulk m i l l e g a g…
-
-
Eesti laste- ja koolikirjanduse ajaloos ei ole siinse uurimuse kangelase Otto Wilhelm Masingu (1763–1832) teosed sugugi tundmatud. Kõrgelt hinnatakse tema esimese aabits-lugemiku „ABD ehk Luggemise-Ramat Lastele, kes tahawad lugema õppida”(1795, edaspidi „ABD ehk Luggemise-Ramat Lastele”) ilmalikke jutustusi (Järv 1989: 20–21; Laul 1989: 289–290; Krusten 1995: 35), esiletõstmist on leidnud ka mõningad teised kooliraamatud ja rahvavalgustuslikud tööd (Vinkel 1966: 100–146; Andresen 2002: 247– 248), kuid puuduvad süvendatud käsitlused Masingu loomingu sellest…
-
Kultuurimälu, rändavad vormid ja rahvuse rajajooned
Uurides rahvusliku liikumise aegse jutukirjanduse mõju kaasaegsetele ja hilisematele lugejatele, vahendab August Palm oma 1935. aastal ilmunud artiklis Jaan Roosi meenutuse Võnnu lahingus hukkunud mehest, kelle taskust olevat leitud „Tasuja” (Palm 1935: 171). Lugu mehest, kes võitleb Landeswehri sõjas, taskus raamat Jüriöö ülestõusust, illustreerib kultuurimälu uurija Ann Rigney väidet, et ilukirjandusteosed on „kaasaskantavad monumendid” (Rigney 2004: 383), mis loovad meeldejäävate kujundite abil…
-
SISSEJUHATUSEKS
Jakob Liivi positsioon eesti kirjandusloos on üsna tagasihoidlik. Enamasti peetakse teda usinaks autoriks, kelle mahukal loomingul suurem väärtus või sügavam tähendus puudub. Sageli ongi liiga rohket avaldamist nimetatud ühe luuletuste taset nõrgendanud tegurina. Näiteks Johannes Aavik leiab, et just seetõttu on Jakob Liivi luules paiguti kannatanud väljenduse tihedus, sisuline sügavus ning tundedki kõlavad luuleridades šabloonselt ja üldsõnaliselt. „See on kui ühe järve pind, kus sünnib harva suuri lainetusi ja kuhu…