Rubriik
Valdkond
Aasta
Vähem on parem
Maimu Berg on avaldanud 33 aasta jooksul viis lühiproosakogu. Autorile meeldib eri kujutamisviise katsetada ja varieerida – see ilmneb nii tema loomingu tervikpildis kui ka viimases jutukogus „Abitu armastus”. Bergi lühiproosat võiks kujutada paisuva universumina, mille algpunkt on tihke kontsentreeritud tundepilt ning lõppsaadus keerukate süžeeliinidega põnevusmüsteerium. Mulle tundub seejuures, et Bergi lugude kunstiline tase on sündmustiku kirevusega pöördvõrdelises seoses: mida vähem virvarri, seda parem pala.
Selle hinnangu puhul arvestatagu, et mulle ei imponeeri üleüldse krimi- ega põnevuskirjandus, mind ei huvita absoluutselt, kes on mõrvar. Kuid väheseid lugemiskogemusi mälusopist kokku kraapides paistab ometi, et Bergi kireva sündmustikuga lood ei ole kunagi…
Selle hinnangu puhul arvestatagu, et mulle ei imponeeri üleüldse krimi- ega põnevuskirjandus, mind ei huvita absoluutselt, kes on mõrvar. Kuid väheseid lugemiskogemusi mälusopist kokku kraapides paistab ometi, et Bergi kireva sündmustikuga lood ei ole kunagi…
Poiss, kes teadis ussisõnu
Martin Vabati debüütromaani kõige silmatorkavam tunnus on polüfoonia. Ilmselt kulub lugejal mõni lehekülg, et teksti rütmi ja stiiliga harjuda. Jutustus on tihedalt läbipõimitud arvuka tegelaskonna kõnega, mis sisaldab slängi, murdelisi väljendeid, eesti ja vene segakeelt, popkultuuri tsitaate, kõnekeelseid vorme, arhaisme ja mida kõike veel. See tekstiline mitmehäälsus on alguses suisa kurdistav. Sealjuures pole enamasti täpsustatud, kes, kus ja kellele üht või teist ütles. Vabati tekst on kui fraasidest kootud kaltsuvaip, kus tihedalt kokku põimitud riideribad ometi ilusa ja särava terviku moodustavad.
Teos kannab endas tugevat emotsionaalset laengut. „Ja rästikud tantsisid” on seisundikirjandus, paljude väikeste hetkede ja aistingute kollaaž. Lühikeste peatükkide…
Teos kannab endas tugevat emotsionaalset laengut. „Ja rästikud tantsisid” on seisundikirjandus, paljude väikeste hetkede ja aistingute kollaaž. Lühikeste peatükkide…
Mis kui vägev merelaine…
Pealkirjas Gustav Suitsu värsi abil väljendatud lainetuse mõte on mul õige vana. Paar korda olen sellest kirjasõnas juttu teinud, aga vaevalt et lugejaile meeldejäävalt. Nüüd, raamatuaasta tuules, tundub kohane seda ideed veel kord tutvustada ja pisut värskendada.
Juba ennemuistsel aal, oma väitekirjas „Eesti ballaad 1900–1940” (1991) avastasin lüüriliste ja lüroeepiliste aegade rütmilise vaheldumise korrapära, mida võib üldistada kogu eesti luuleloole. Eriti seoses Marie Underi „Õnnevarjutusega” (1929), mis esindab üht kõrgemat lainet, olen seda nähtust ikka silmas pidanud. Toetusin sellele mustrile ka oma saatesõnas žanripiiblile „Eesti ballaad. Antoloogia. XVII–XX sajand” (2003), asja olemust siiski lähemalt avamata. Püüan selle nüüd natuke selgemaks…
Juba ennemuistsel aal, oma väitekirjas „Eesti ballaad 1900–1940” (1991) avastasin lüüriliste ja lüroeepiliste aegade rütmilise vaheldumise korrapära, mida võib üldistada kogu eesti luuleloole. Eriti seoses Marie Underi „Õnnevarjutusega” (1929), mis esindab üht kõrgemat lainet, olen seda nähtust ikka silmas pidanud. Toetusin sellele mustrile ka oma saatesõnas žanripiiblile „Eesti ballaad. Antoloogia. XVII–XX sajand” (2003), asja olemust siiski lähemalt avamata. Püüan selle nüüd natuke selgemaks…
Keskkonnakriis nõuab humanitaaridelt suure pildi selgitamist
Foto: Meeli Küttim, Tallinna Linnamuuseum
Tartu Ülikooli ökosemiootika ja keskkonnahumanitaaria professoril ning hinnatud luuletajal Timo Maranil täitub 50. eluaasta 13. aprillil. Vestlesime temaga sel puhul kultuuri ja looduse suhetest ning nende uurimisest, luulest, keskkonnakriisist ja humanitaarteadlaste rollist sellele lahenduste otsimisel.
Kuidas juhtus niimoodi, et läksid Tartu Ülikooli õppima bioloogiat, siis aga jõudsid semiootika osakonda?
Kujunemislool on harva üks konkreetne põhjus. Sagedamini on seal paljude mõjutuste, paljude seoste koosmõju, maastik eri asjadest, mis inimest mingis suunas lükkavad.
Minule on üks olulisemaid taustu olnud minu isa Rein Marani tegevus. Ta on teinud palju loodusfilme, mille võttekohaks oli üks talu Läänemaal, kus suvitasime igal suvel…
Tartu Ülikooli ökosemiootika ja keskkonnahumanitaaria professoril ning hinnatud luuletajal Timo Maranil täitub 50. eluaasta 13. aprillil. Vestlesime temaga sel puhul kultuuri ja looduse suhetest ning nende uurimisest, luulest, keskkonnakriisist ja humanitaarteadlaste rollist sellele lahenduste otsimisel.
Kuidas juhtus niimoodi, et läksid Tartu Ülikooli õppima bioloogiat, siis aga jõudsid semiootika osakonda?
Kujunemislool on harva üks konkreetne põhjus. Sagedamini on seal paljude mõjutuste, paljude seoste koosmõju, maastik eri asjadest, mis inimest mingis suunas lükkavad.
Minule on üks olulisemaid taustu olnud minu isa Rein Marani tegevus. Ta on teinud palju loodusfilme, mille võttekohaks oli üks talu Läänemaal, kus suvitasime igal suvel…
Inimese ja looduse suhte mõtestamine esseistikas
1. Esseistika kui avatud mõtlemisvorm
Kui inimene püüab mõista keerulisi nähtusi, siis kust ta selleks teadmisi hangib ja kuidas neid kasutab? Mil määral oleneb mõtlemisprotsess mõttekaaslastest ning kuidas seostuvad sellega teised kultuurid ja kogukonnad, kes teadmisi loovad ja kasutavad? Sellele vastamiseks tuleb uurida protsesse, kus teadmised ühendatakse mõistmiseks (ingl knowledge → understanding) ja edastatakse mõttekäiguna.
Esseistika kätkeb mõttekäikude, nende levimise ja levitamise uurimiseks huvitavat ainest. Seda eriti siis, kui mõista esseed laias tähenduses: tõe poole püüdleva üldarusaadava lühitekstina, kus kirjutaja saab esitada tervikliku mõttekäigu oma kogemuse ja teksti ilu käsituse kaudu (Adorno 1984; Dillon 2017). Need omadused võimaldavad essee muuta teadlikult mõistmise…
Kui inimene püüab mõista keerulisi nähtusi, siis kust ta selleks teadmisi hangib ja kuidas neid kasutab? Mil määral oleneb mõtlemisprotsess mõttekaaslastest ning kuidas seostuvad sellega teised kultuurid ja kogukonnad, kes teadmisi loovad ja kasutavad? Sellele vastamiseks tuleb uurida protsesse, kus teadmised ühendatakse mõistmiseks (ingl knowledge → understanding) ja edastatakse mõttekäiguna.
Esseistika kätkeb mõttekäikude, nende levimise ja levitamise uurimiseks huvitavat ainest. Seda eriti siis, kui mõista esseed laias tähenduses: tõe poole püüdleva üldarusaadava lühitekstina, kus kirjutaja saab esitada tervikliku mõttekäigu oma kogemuse ja teksti ilu käsituse kaudu (Adorno 1984; Dillon 2017). Need omadused võimaldavad essee muuta teadlikult mõistmise…
Kolonisatsioon ja kohanimed
Kui 1880. aastatel rajasid eestlased Kaukaasia Musta mere rannikule Salme, Sulevi, Estonia ja Linda küla, oli see jätk juba kolmkümmend aastat väldanud eestlaste väljarändamisliikumisele ja asundustegevusele. Liivimaa 1849. ja Eestimaa 1856. aasta talurahvaseaduse ning 1863. aasta passiseadusega oli eesti talupoegadel tekkinud võimalus oma kodukubermangust lahkuda. Tõukefaktor oli XIX sajandil alanud demograafiline üleminek, mis põhjustas suhtelist ülerahvastatust ning tõi kaasa maapuuduse, tõmbefaktor aga Vene võimude poliitika, mis nägi ette riigi lõuna- ja idapoolsete piirkondade koloniseerimist riigi lääne- ja keskosa tihedama rahvastikuga kubermangudest pärit asunikega. Vene impeeriumi lõunapoolsetes kubermangudes rajati eesti asundusi kooskõlas riigi sammudega, mis valmistasid piirkonda ette massiliseks kolonisatsiooniks. Krimm…
Suhtumisest siugudesse Eesti kesk- ja varauusaja ajalooallikates
Keskaja õpetlaste käsituses jagunesid loomad inimesele kasulikeks ja ohtlikeks (Fossier 2008: 242). Sellest seisukohast lähtudes pole kahtlust, kumba kategooriasse liigitusid siud või maod või ussid – kuidas tahes neid ka nimetada.1 Juba vanimates eesti kirjakeele tekstides kasutatakse neid kolme sõna paralleelselt (vt VAKK: madu; uss; siug; vrd Leivo jt 2013: 19). Madu oli keskaegse arusaama järgi potentsiaalselt ohtlik, seda nii reaalselt (mürgine) kui ka sümboolses ehk eeskätt pühakirjast lähtuvas tähenduses. Võimalik ohtlikkus sundis tema suhtes valvsusele, tegu oli olendi elik elukaga, kelle juures tähelepanu ei tohtinud kunagi uinuda. Rahvalikud uskumused ja ebausukombed lisasid siugudega seotud hoiakute paletti omi nüansse. Arheoloogilisest…
LÜHIKROONIKA
7. veebruaril peeti Eesti Kirjandusmuuseumi rahvusvaheline veebikonverents „Maskid ja sandid: traditsioonilised ja kaasaegsed aspektid”. Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna ja Udmurdi riikliku ülikooli udmurdi filoloogia, soome-ugri teaduse ja ajakirjanduse instituudi korraldusel toimunud konverentsiga tähistati udmurdi folkloristi Galina Gluhhova 60. sünnipäeva. Juubilar pidas ettekande „Sanditamine udmurdi traditsioonis: maskid, kujutised, sümbolid”. Tatjana Korobova andis ülevaate Gluhhova panusest udmurdi folkloristikasse. Esinesid Nikolai Anisimov („Talvine sanditamine udmurtidel: viimaste aastate välitöödest”), Mare Kõiva („Mardid, Kadrid, mardisandid, kadrisandid, sügis-talvine sanditamine”), Nikolai Kuznetsov („Vežadõr – komi jõulud: ennustused ja sanditamine”), Natalia Ermakov („Koljadatamine: laulud ja sanditamine mordva diasporaas Eestis”) ja Sergei Troitski („Ktoonilise isikustamine: hunt”).
13. veebruaril korraldati Underi ja Tuglase…
13. veebruaril korraldati Underi ja Tuglase…
LÜHIDALT
Tõnis Sander. Kui meid sõtta kutsuti. Tartu: Ilmamaa, 2024. 96 lk.
Eesti kirjanduslugu tunneb kaht teineteise kaasaegset, kuid nüüdseks unustatud Sanderit, kelle elukulgu ühendavad vaimusugulus ja varajane surm. Tõnu Sander (1868–1894) oli eesti esimesi kirjandusloolasi, kes suri tiisikusse, Tõnis Sander (1887–1914) oli ajakirjanik ja luuletaja, kes kadus teadmatusse Esimese maailmasõja alguskuudel, tõenäoliselt hukkus ta 15.–17. augustil Varssavist 160 kilomeetrit põhja pool Soldau (Działdowo) juures.
Tõnis Sander hakkas luuletama 1905. aasta paiku, avaldama alates 1910, kuid oma luulekoguni ta ei jõudnud ega ole tema värsse leida omaaegseis antoloogiais. Paljud kaasaegsed eeskätt Päevalehe toimetusest on meenutanud teda soojade sõnadega. Nooreestlaste eakaaslasena on…
Eesti kirjanduslugu tunneb kaht teineteise kaasaegset, kuid nüüdseks unustatud Sanderit, kelle elukulgu ühendavad vaimusugulus ja varajane surm. Tõnu Sander (1868–1894) oli eesti esimesi kirjandusloolasi, kes suri tiisikusse, Tõnis Sander (1887–1914) oli ajakirjanik ja luuletaja, kes kadus teadmatusse Esimese maailmasõja alguskuudel, tõenäoliselt hukkus ta 15.–17. augustil Varssavist 160 kilomeetrit põhja pool Soldau (Działdowo) juures.
Tõnis Sander hakkas luuletama 1905. aasta paiku, avaldama alates 1910, kuid oma luulekoguni ta ei jõudnud ega ole tema värsse leida omaaegseis antoloogiais. Paljud kaasaegsed eeskätt Päevalehe toimetusest on meenutanud teda soojade sõnadega. Nooreestlaste eakaaslasena on…
Doktoritöö sulghäälikute häälduse varieerumisest eesti keeles
Doktoritöö uurib eesti keele lühikeste, pikkade ja ülipikkade sulghäälikute /k, p, t/ akustilisi omadusi ja varieeruvust. Töö põhineb koartikulatsiooni teoorial, mille kohaselt mõjutavad ümbritsevad häälikud otseselt hääliku kvaliteeti kõnevoos. See tähendab näiteks, et moodustuskohalt lähestikku asetsevad häälikud lühenevad ning muutuvad üksteisega sarnasemaks, mille tulemusena nende hääldus nõrgeneb. Häälikud võivad redutseeruda sel määral, et neid ei ole võimalik enam akustiliselt ära tunda. Koartikulatsiooni mõjude uurimine on põnev, sest annab aimu selle kohta, kuidas inimesed kombineerivad ja koordineerivad häälduselundeid, et panna kokku kõnevoos olevaid häälikuid ning sõnu.
Liis Ermuse töös on sulghäälikute kvaliteeti vaadeldud akustiliste meetoditega. Helilainest saadud infot on võimalik kasutada selleks, et teha…
Liis Ermuse töös on sulghäälikute kvaliteeti vaadeldud akustiliste meetoditega. Helilainest saadud infot on võimalik kasutada selleks, et teha…
Pilguheit eesti rahvausundi veega seotud üleloomulikele olenditele
Mare Kõiva „Vetehaldjate” esimene osa on mahukas ülevaade veega seotud üleloomulike olendite pärimusest eesti rahvausundis. See on ühtlasi teoreetiline käsitlus materjali kogumisloost, mitmekesisusest ja tähendusest ning Eesti Rahvaluule Arhiivis leiduva teksti- ja salvestisekorpuse aardelaegas. Raamat esitab suurepärase sissejuhatuse XIX sajandi algusest kogutud ja süstematiseeritud folklooriainesesse ja on ühtlasi uurimus, mis vaatleb süvitsi uskumuslike veeolendite eripära ning seda, kuidas nendega seotud uskumused asetuvad laiemasse rahvusvahelisse traditsioonilukku. Raamat jaguneb kolmeks: esimene osa avab vetehaldjapärimust üldiselt, teine esitab tekstikogud ja kolmas on esimese peatüki tõlge inglise keelde.
Sissejuhatav peatükk annab lühikese ülevaate materjali algsest kogumisest ja selle senisest uurimisest alates XX sajandi esimesest poolest…
Sissejuhatav peatükk annab lühikese ülevaate materjali algsest kogumisest ja selle senisest uurimisest alates XX sajandi esimesest poolest…
János Pusztay samojeedi eepos ja Arvo Valtoni soome-ugri töö
Läinud aastal lahkunud Arvo Valton jättis endast maha ulatusliku ja mõistatusliku pärandi. Tema töö kirjaniku, tõlkija, aga ka suhtleja ja kirjanduselu korraldajana oli muljet avaldav. Tundub, et oma hõlmavuses vajab see kõik veel seedimist ja täpsemaks hinnanguks vormimist. Valtoni unikaalsust suurendab fakt, et viimased aastakümned tegeles ta meie seisukohast pigem marginaalsete kultuuride ja kirjandustega. Huvist allutatud rahvaste käekäigu ja kultuuri vastu toonases Nõukogude Liidus sai alguse ta lähem tegelemine soomeugrilastega ning missiooniks soome-ugri rahvaste autorite teoste tõlkimine ja tutvustamine, soome-ugri kirjanike kongresside korraldamine, mitmekülgne suhete loomine ja hoidmine ka meie idapoolsemate hõimlastega Venemaal. Valtoni lahkumine otsekui tähistaks tema ja teiste…
Soome-ugri ja põhja usundisüsteemid
Pagulasest usundiloolase, Stockholmi ülikoolis töötanud Ivar Paulsoni (1922–1966) artiklite kogumik avab meile tema teoreetilised vaated (raamatu esimene osa „Religioonist ja usundiloost”), annab hulgaliselt võrdlevaid ja üldistavaid käsitlusi põhjarahvaste ja soomeugrilaste usundist ning lõpuks pakub noppeid Paulsoni käsitletud õpetlastest ja kultuuritegelastest (viimane osa „Kaasaegsetest”). Kui see lõpuots täiesti eraldiseisvana kõrvale jätta, saame temaatiliselt kompaktse ja dünaamiliselt areneva koguteose soome-ugri ja põhjarahvaste usundilistest ilmadest, lisaks kõikvõimalikele hingedele, vaimudele ja jumalatele ka suhtumisest surnutesse ja teispoolsusesse, jahirituaalidest, šamanismist ja arusaamadest inimese kohta. Raamatu mahuline kopsakus ei ole siiski täielikult õigustatud. Esineb omajagu kordusi (eriti teoreetilises jaotuses), nii sisulisi kui ka sõnasõnalisi, isegi peaaegu…
Haned kadunud, keerdus kadakas kuivanud… Toekas tekstivalimik kohapärimuse töömailt
Eesti maastiku- ja kohapärimuse uurimisväljal on alates nullindatest viljakad ajad: ilmub arvukalt sisukaid artikleid ning uurimusi, põnevat aime- ja teaduskirjandust. 2001. aastal lugejate ette astunud paigapärimuse-sarja esimene pääsuke, brošüürköites Rõuge kihelkonna kohalugude kogumik1 on hilisemate samasse ritta kuuluvate teostega võrreldes tagasihoidlikult õblukesepoolne, justkui paludes samuti luba suurte ja soliidsete folkloristikaväljaannete sekka tulla. Aga (häda)vajalik algus oli sellega tehtud ning kihelkonnapõhised kohalugudele keskendunud kogumikud on aasta-aastalt muutunud üha soliidsemaks nii sisult kui ka kaalult.
XXI sajandile tunnuslikku suurenenud akadeemilist ja kodu-uurimuslikku huvi maastiku- ja paigapärimuse vastu võib seletada mitmeti. Üks olulisem põhjendus on kindlasti Nõukogude okupatsiooniga kaasnenud traumaatiline kultuurikatkestus, mille käigus lõigati…
XXI sajandile tunnuslikku suurenenud akadeemilist ja kodu-uurimuslikku huvi maastiku- ja paigapärimuse vastu võib seletada mitmeti. Üks olulisem põhjendus on kindlasti Nõukogude okupatsiooniga kaasnenud traumaatiline kultuurikatkestus, mille käigus lõigati…
Väitekirja poeetikast ning tumedast tuumast
Kristjan Haljaku väitekiri pakub Jaan Oksa (1884–1918) ja Comte de Lautréamonti (1846–1870) loomingu detailse lähianalüüsi psühhoanalüütiliste subjektiteooriate valguses. Töö taotlus on „avada ka laiemalt subjektiivsuse mõistet, psüühilist dünaamikat, identiteediloomet ja -lagunemist” (lk 17). Analüüsi ja teoste kontekstualiseerimise võtmetekst on Julia Kristeva „Luulekeele revolutsioon” („La révolution du langage poétique”, 1974). Väitekirja esimene kolmandik annab ülevaate käsitletavate autorite eluloost ja nende loomingu vastuvõtust.
Psühhoanalüüsi ja transgressiooniteooriatega tuttavale lugejale on töö kõige avastuslikum osa Lautréamonti „Maldorori laulude” ja Oksa loomingu tunnetusliku läheduse avamine. See on kahtlemata töö oluline saavutus – eriti seetõttu, et Lautréamonti ja Oksa loomingu võrdleva analüüsi tulemus on XX sajandi…
Psühhoanalüüsi ja transgressiooniteooriatega tuttavale lugejale on töö kõige avastuslikum osa Lautréamonti „Maldorori laulude” ja Oksa loomingu tunnetusliku läheduse avamine. See on kahtlemata töö oluline saavutus – eriti seetõttu, et Lautréamonti ja Oksa loomingu võrdleva analüüsi tulemus on XX sajandi…
Doktor ohjeshoidmine, mister minnalaskmine
Katrin Ruusi novellikogu „Prügimaja Dionysos” on vastu võetud suure sümpaatiaga. Asi pole ainult selles, et Ruus on saanud Tuglase novelliauhinna ja raamat oli Alveri debüüdipreemia nominent – samavõrra kui ametlikult fikseeritud retseptsioon torkavad silma kiitvad sotsiaalmeediahüüatused ja blogipostitused. Vilja Kiisleri provokatiivne isikulooline arvustus1 mängib tõsiasja peale, et autor äratab inimesena kollast huvi, aga mõjub ikkagi kentsakalt meeldivana. Ju kallutab seegi teose vastuvõttu.
Minule jätab raamat samuti sümpaatse mulje, tundub aga ikkagi ebaühtlane, nii nagu pika aja jooksul kogunenud tekstidest moodustatud kogumikud seda sageli on. Siin leidub tõsise pretensiooniga novelle, anekdoote, lapsepõlvemälestusi – kõik omal moel toredad, aga kokku kaunis segane kompott.…
Minule jätab raamat samuti sümpaatse mulje, tundub aga ikkagi ebaühtlane, nii nagu pika aja jooksul kogunenud tekstidest moodustatud kogumikud seda sageli on. Siin leidub tõsise pretensiooniga novelle, anekdoote, lapsepõlvemälestusi – kõik omal moel toredad, aga kokku kaunis segane kompott.…
Linnukest petta ei taha
Janika Läänemetsa kahele seni ilmunud tugevale, rikkaliku tunde- ja kujutlusilma ning isikupärase poeetikaga luulekogule paistab retseptsioon olevat päris hästi pihta saanud. Tundlikes ja süvitsi minevates käsitlustes on võetud ette küll eri niidiotsad, kuid harutatud kahtlemata üht ja sedasama tihedat kangast ning jõutud väga hästi kokku sobivate ja üksteist täiendavate järeldusteni.
Luulemina on kindlasti „tihedas läbikäimises oma piiridega”,1 ta hajub ja koondub uueks,2 muundub, kasvab ja mureneb. Tihti sulandub ta loodusesse, loodust igatsetakse ja vajatakse, loodus on „luuletaja olemasolu eelduseks ning reegliks”.3 Igatsetakse ka mingit kadunud aega või ajatunnetust, oluline roll on lapsepõlvel, mälul ja pärimusel ning nende abil loodaval mütoloogilisel…
Luulemina on kindlasti „tihedas läbikäimises oma piiridega”,1 ta hajub ja koondub uueks,2 muundub, kasvab ja mureneb. Tihti sulandub ta loodusesse, loodust igatsetakse ja vajatakse, loodus on „luuletaja olemasolu eelduseks ning reegliks”.3 Igatsetakse ka mingit kadunud aega või ajatunnetust, oluline roll on lapsepõlvel, mälul ja pärimusel ning nende abil loodaval mütoloogilisel…
Kockeste’st Koiksoniks
Audru kihelkonna talunimesid uurides on Marja Kallasmaa (2023: 599–600) leidnud vähemalt kolm perekonnanime, mille aluseks olnud lisanimi võis esineda XVI sajandil: Oina1 < Ianus Oynas, Runak < Runakell, Wessi < Veeste Michell. Audru mõisa ja kirikumõisa puhul on Aadu Must (2000: 89) välja toonud, et järgmise, XVII sajandi lõpu talunimedega on kokku viidavad 15% sealsetest perekonnanimedest. Sellest tekib huvi, kui palju on Eestis varauusaja algusesse tagasi viidavaid perekonnanimesid.
Keeleteadlased on tunnistanud, et perekonnanimede panekul tekkinud seoseid varasemate lisanimedega on vähe uuritud ning nende kaudu on perekonnanimede onomastiline traditsioon pikem (Päll, Hussar 2007: 178). Eri autorite hinnangutel, mis tuginevad Eesti eri…
Keeleteadlased on tunnistanud, et perekonnanimede panekul tekkinud seoseid varasemate lisanimedega on vähe uuritud ning nende kaudu on perekonnanimede onomastiline traditsioon pikem (Päll, Hussar 2007: 178). Eri autorite hinnangutel, mis tuginevad Eesti eri…
Eesti Vabariik, Eesti vabatriik ja Ehstenreich
Andres Dido (ka Diidu, kuni 1870. aastani Tiido; 1855–1921) oli eesti literaat ja ajakirjanik, kellel oli silmapaistev roll XIX sajandi teise poole ja XX sajandi alguse rahvuslikus liikumises. 1882. aastal arreteeriti Dido väidetava riigivastase tegevuse eest ning ta istus kolm aastat eeluurimisvanglas. Vabanemise järel lahkus ta 1885. aastal Kaasanisse ning sealt omakorda 1888. aastal Eesti kaudu esmalt Genfi ja seejärel Pariisi, kus ta ka suri.
Eesti ajaloos ei ole Dido kindlasti unustatud isik. Mõni tema elukäiku ja poliitilist tegevust puudutav käsitlus ilmus juba sõdadevahelises Eestis (vt Kruusberg 1923; Päss 2000 [1937]); hilisematest uurimustest tuleb esile tõsta eeskätt kirjandusteadlase Meelik Kahu (1972, 1981)…
Eesti ajaloos ei ole Dido kindlasti unustatud isik. Mõni tema elukäiku ja poliitilist tegevust puudutav käsitlus ilmus juba sõdadevahelises Eestis (vt Kruusberg 1923; Päss 2000 [1937]); hilisematest uurimustest tuleb esile tõsta eeskätt kirjandusteadlase Meelik Kahu (1972, 1981)…
Mida on rohekommunikatsioonil õppida keskkonnapärimusest
Analüüsides folkloori psühholoogilist aspekti, torkab sageli silma traditsiooniliste folkloorsete ideede taaskasutamine nüüdisaegses maailmas (nt Hiiemäe jt 2021). Väärtushinnangud ja üleloomulikkusel põhinevad uskumused, mille vormumisel on vähemalt osaliselt rolli mänginud sootsiumi kultuuriline ja religioosne taust, võivad mõjutada käitumist isegi tänapäeva ilmalikustunud läänemaailmas. Ka inimeste kui biosotsiaalsete olendite koostoime loodusega (vt sarnase sõnakasutuse kohta Ingold 2000; Pezzullo, Cox 2022: 13) hõlmab muu hulgas sakraalseid, sümboolseid, psühholoogilisi, sensoorseid, emotsionaalseid, vaimseid ja narratiivseid aspekte, millel on oma osa kohanemisstrateegiates. Neid aspekte on kindlasti vaja tunda ja arvesse võtta, et mõista praegusi ja prognoosida tulevasi ühiskondlikke reaktsioone. Sellest johtuvalt vaatleb käesolev artikkel folkloori kui kontiinumit,…
KAITSTUD DOKTORITÖÖD
9. detsembril 2024 kaitses Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri uuringute eriala doktorant Hasso Krull doktoritöö „Kosmiline trikster eesti mütoloogias”. Doktoritöö juhendajad olid prof Virve Sarapik (EKA) ja dr Margus Ott (Eesti Maaülikool) ning oponendid prof Ülo Valk (TÜ) ja akadeemik Jaan Undusk (UTKK).
Väitekirja eesmärk on ühendada eesti mütoloogia tänapäeva filosoofia, antropoloogia, kirjandusteooria ja maastiku-uuringutega. Eesti mütoloogiat on seni kirjeldatud kas taksonoomilise või kontsentrilise mudeli kaudu, millest kumbagi ei tohi autori hinnangul alahinnata. Hasso Krull on esitanud uue kontsentrilise mudeli, mille keskmes asub kosmiline trikster. Sageli tegutseb ta loojapaari ühe osapoolena.
Trikster on tegutsenud juba müütilisel loomisajal, mil asjadel polnud veel selget kuju…
Väitekirja eesmärk on ühendada eesti mütoloogia tänapäeva filosoofia, antropoloogia, kirjandusteooria ja maastiku-uuringutega. Eesti mütoloogiat on seni kirjeldatud kas taksonoomilise või kontsentrilise mudeli kaudu, millest kumbagi ei tohi autori hinnangul alahinnata. Hasso Krull on esitanud uue kontsentrilise mudeli, mille keskmes asub kosmiline trikster. Sageli tegutseb ta loojapaari ühe osapoolena.
Trikster on tegutsenud juba müütilisel loomisajal, mil asjadel polnud veel selget kuju…
LÜHIKROONIKA
2. detsembril 2024 toimus Tallinnas Tammsaare muuseumi 18. sügiskonverents „Ei ole lõppu raamatute riiul. Võimusuhted eesti kirjanduses”. Ettekannetega esinesid Aarne Ruben („Riiklikult organiseeritud supelrand eesti kirjanike teostes”), Katre Talviste („Kohustusliku kirjanduse mõistest seoses Ernst Enno „Murueide tütarde varitsejaga””), Tõnu Tannberg („Võimu ja kirjanike suhetest sõjajärgses Eesti NSV-s”), Sirje Olesk („Võim Nõukogude Eesti kirjanduselus sulaajal”), Anu Raudsepp („Nõukogude võimu poolt lubatud eesti kirjandus Idas represseeritute ja Läänes sõjapõgenike lugemislaual”), Alo Särg („Aadu Hint. Võim tema elus ning teostes”), Igor Kotjuh („Eesti patrioot või renegaat? Igor Severjanini poliitilised vaated”), Paavo Põldmäe („Poliitiline satiir Hugo Raudsepa komöödiates”), Maarja Vaino („Tammsaare, Päts ja „Kuningal…
„Maailm küll pöörleb, aga teisalt püsib meie jalge all paigal.”
Peale eestikeelse trükisõna enese on sel aastal ümmargune sünnipäev ka mitmel vana kirjakeele uurijal: Heli Laanekask 75 (27. II), Szilárd Tibor Tóth 55 (17. III), Kristiina Ross 70 (3. VI), Helle Metslang 75 (29. VII), Liina Lukas 55 (5. VIII), Kai Tafenau 50 (13. VIII). Külli Habichti ja Külli Prillopi palvel vastasid nad mõnele juubeliküsimusele.
Kuidas jõudsite kirjakeele ajaloo uurimise juurde ja mida see uurimisvaldkond on teile andnud?
Heli Laanekask (HL): Eesti vanema kirjanduse ja kirjakultuuri juurde sattusin tänu oma headele õppejõududele Tartu ülikoolis 1968–1973 (Udo Kolk, Arnold Kask, Huno Rätsep, Aino Valmet jt). Väike pluss oli, et olin tavalisest veidi rohkem tegelenud saksa keelega, mida tol ajal…
Kuidas jõudsite kirjakeele ajaloo uurimise juurde ja mida see uurimisvaldkond on teile andnud?
Heli Laanekask (HL): Eesti vanema kirjanduse ja kirjakultuuri juurde sattusin tänu oma headele õppejõududele Tartu ülikoolis 1968–1973 (Udo Kolk, Arnold Kask, Huno Rätsep, Aino Valmet jt). Väike pluss oli, et olin tavalisest veidi rohkem tegelenud saksa keelega, mida tol ajal…
Ning-ist ja-ni ja edasi
Ja ja ning on tänapäeva eesti keeles suure kasutussagedusega sünonüümsed rinnastavad sidesõnad, mille funktsioone on varasemates keelekäsitlustes kirjeldatud ning püütud ka keelekorralduslikult reguleerida. Funktsioonide selge eristumatuse tõttu ei ole see ühemõtteliselt õnnestunud, seetõttu pakub nende keelendite kasutustingimuste määratlemine ja funktsioonide kujunemine arutlusainet praegusajalgi. Lisaks ja tänapäeval tavalisimale sidesõnalisele kasutusele on samast germaani tüvest lähtunud keelendid jaa ja jah toiminud kinnitavate vastuspartiklitena. Vanades tekstides on ja esinenud ka kinnitava-rõhutava partiklina tähenduses ’ju, ometi’.
Kasutuse tagamaadele pilgu heitmiseks anname siinses artiklis diakroonilise ülevaate grammatiliste sõnade ja ja ning esinemusest ning nende funktsionaalsest tööjaotusest eesti vana kirjakeele allikate põhjal. Vaatame ka seda, missuguste tähendustega…
Kasutuse tagamaadele pilgu heitmiseks anname siinses artiklis diakroonilise ülevaate grammatiliste sõnade ja ja ning esinemusest ning nende funktsionaalsest tööjaotusest eesti vana kirjakeele allikate põhjal. Vaatame ka seda, missuguste tähendustega…
Vana kirjakeele feminiinsest ik-sufiksist murdesõnastike peeglis
Artiklis püüame vastata küsimusele, kas kirjanduses seni valdavalt lõunaeesti sufiksina käsitletud deminutiivset päritolu feminiinse tähendusega ik-sufiksile leidub vasteid eesti keelealal laiemalt. Küsimusel on aeg-ajalt peatutud alates 1920. aastatest (Mägiste 1928–1929; Saareste 1929, 1959; Ross 1996; Pajusalu 2000: 155; Tóth 2001, 2002, 2018, 2019; Mänd, Tóth 2024). Tänapäeval kättesaadavad murdekorpuse ja -sõnastike andmed võivad heita uut valgust sufiksi levikule ja kasutusele. Anname esmalt ülevaate feminiinse ik-sufiksi senisest uurimisseisust eesti keeleteaduses, toetudes põhiliselt Julius Mägiste töödele ning vana kirjakeele allikatele. Teiseks kirjeldame feminiinse ik-sufiksi levikut eesti murretes. Murdematerjali moodustavad 12 feminiinset ik-tuletist kõigist suurematest murderühmadest, näited ja nende seletused pärinevad Eesti Keele…
Christoph Blume XVII sajandi teise poole kirjakeele uuendajana
Artiklis käsitletakse XVII sajandi keskpaiga põhjaeesti vaimuliku autori ja tõlkija Christoph Blume (5. VIII 1625 Leipzig – 18. II 1669 Hageri) panust eesti kirjakeele arendamisse. Tema teoste keelekasutust analüüsides jälgitakse, kas ja kuivõrd ta järgis tollaseid kirjakeele tavasid ja eelkäijate eeskuju. Blume oli päritolult sakslane, ent tema teostest on leitud tolle ajajärgu tekstide keelekasutusest erinevaid jooni (vt Lill 1988; Park 2014; Pärismaa 2016). Seetõttu keskendutakse siinses artiklis mõnele iseloomulikule morfosüntaktilisele nähtusele, mille juures võiks eeldada Blume keelevalikute erinemist tollasest saksaeeskujulisest kirjakeele traditsioonist ja millele pöörati tähelepanu varasemates Piibli tõlkimisega seotud keelevaidlustes (vt Piiblikonverentsid 2003; Eesti keelemõte 2023): eitustarinditele, tuleviku väljendamisele, määrava artikli…
Varase ärkamisaja kirjakeelearendus ilukirjanduslike tõlgete peeglis
Eesti soost haritlaste esiletõus varasel ärkamisajal ehk XIX sajandi keskel, nende eristumine baltisaksa literaatidest ja järkjärguline emantsipeerumine on eesti kultuuriloos märgiline protsess, mis avas ukse hilisematele kultuurilistele arengutele ja päädis riikliku iseolemisega. Varasesse ärkamisaega paigutuv ja eesti kultuuri emantsipatsiooniga haakuv üleminek vanalt kirjaviisilt uuele on seetõttu alati olnud rahvuslik-sümboolse tähendusega (Raag 2008: 45). XIX sajandil oli uus kirjaviis saksa mõjudest eemaldumise sümbol ning samasugune hoiak oli valdav ka XX sajandil. Kõnekas on uue kirjaviisi tulekust kirjutanud Arnold Kase ülevaatliku monograafia pealkiri: „Võitlus vana ja uue kirjaviisi vahel XIX sajandi eesti kirjakeeles” (1958).1 Kask kasutab oma keeleajaloolises ülevaates sõna „võitlus” 137…
1699. aastal Tallinnas trükitud „Kässi-Ramatu” tõlkimisest
XVII sajandi kaks viimast kümnendit on eesti kirjakeele ajaloos tuntud tuliste keelevaidluste ajana. 1680. aastate teisel poolel oli peamine tüliõun tallinnakeelne Uue Testamendi tõlge, mille toimetamiseks ja trükieelseks ülevaatuseks tulid Eesti- ja Liivimaa pastorid kahel korral kokku n-ö piiblikonverentsidele (Piiblikonverentsid 2003). Erimeelsuste tõttu see enne Põhjasõda trükki ei jõudnudki, vaid ilmus 1715. aastal. Uue Testamendi tõlkest alguse saanud lahkhelid laienesid peagi kirikulaulude tõlgetele ning omajagu kriitikat sai ka Eestimaa konsistooriumi ühe tolle aja autoriteetsema hingekarjase, Keila pastori Anton Heidrichi katekismuseõpetus (Tafenau 2011; Eesti keelemõte 2023: 458–459). Lahkhelide lepitamatust illustreerivad mitmeköitelised tallinnakeelsed kirikukäsiraamatud, mida ilmus 1690. aastatel koguni kaks komplekti: „Ehstnisches…
Heinrich Göseken Stockholmis
Eesti kirjakeele ajaloost tuntud vaimulik Heinrich Göseken1 (1612–1681) elas enne Eestimaale siirdumist lühikest aega Stockholmis. Sellele seigale on tema elu ja tegevust käsitlevates kirjutistes vähe tähelepanu pööratud. Entsüklopeediates (EE 2000: 74; ENE 1970: 479; EE 1934: 581, autor on Andrus Saareste), biograafilistes leksikonides (EKL 1995: 100; EKBL 1975: 77, mõlema autor on Erna Siirak; EBL 1926–1929: 116, autor on Saareste) ja nii mõneski kuni üsna hiljutise ajani ilmunud uurimuses (nt Mund 2003: 181; Laul 1989: 122, 136; Siirak 1965: 132–138; Valmet 1960: 612) ei mainita Gösekeni Stockholmis viibimist üldse, nii et jääb koguni mulje, nagu oleks ta pärast õpinguid Rostocki…
Võrdlevalt eesti vanemast leksikograafiast
Kuidas suhestuvad omavahel vanimad eesti keelt sisaldavad sõnastikud: XVII ja XVIII sajandil koostatud saksa-eesti ja eesti-saksa sõnastikud? Sel teemal on tehtud ülevaateid, on kirjutatud autoritest ja nende keeleõpetustest. Siinse käsitluse eesmärk on vaadelda võrdlevalt kõiki eesti leksikograafia varaseima ajajärgu trükiallikaid, iseloomustades nende makro- ja mikrostruktuuri1 ehk üldist ülesehitust ning märksõnaartiklite sisu. Selle lähenemisnurga alt ei ole neid sõnastikke varem analüüsitud.
Enne Heinrich Stahli 1637. aastal avaldatud „Vocabulat” võis olla veel teisigi, varasemaid eesti keelt kajastavaid sõnastikke, ent teadaolevalt on just see teos või õieti teose osa, lisa keeleõpetusele, vanim tänini säilinud (kakskeelne) sõnastik, mis kajastab eesti keelt. Üksteist aastat pärast põhjaeestikeelse…
Enne Heinrich Stahli 1637. aastal avaldatud „Vocabulat” võis olla veel teisigi, varasemaid eesti keelt kajastavaid sõnastikke, ent teadaolevalt on just see teos või õieti teose osa, lisa keeleõpetusele, vanim tänini säilinud (kakskeelne) sõnastik, mis kajastab eesti keelt. Üksteist aastat pärast põhjaeestikeelse…