Mis kui vägev merelaine…

Pealkirjas Gustav Suitsu värsi abil väljendatud lainetuse mõte on mul õige vana. Paar korda olen sellest kirjasõnas juttu teinud, aga vaevalt et lugejaile meeldejäävalt. Nüüd, raamatuaasta tuules, tundub kohane seda ideed veel kord tutvustada ja pisut värskendada.

Juba ennemuistsel aal, oma väitekirjas „Eesti ballaad 1900–1940” (1991) avastasin lüüriliste ja lüroeepiliste aegade rütmilise vaheldumise korrapära, mida võib üldistada kogu eesti luuleloole. Eriti seoses Marie Underi „Õnnevarjutusega” (1929), mis esindab üht kõrgemat lainet, olen seda nähtust ikka silmas pidanud. Toetusin sellele mustrile ka oma saatesõnas žanripiiblile „Eesti ballaad. Antoloogia. XVII–XX sajand” (2003), asja olemust siiski lähemalt avamata. Püüan selle nüüd natuke selgemaks teha.

Teooriat

Strukturaalse lainetamise tähelepanek lähtub lüroeepilise luule sünteetilisest olemusest. Lüroeepika liidab teatavasti dramaatilise dialoogilise konflikti, eepilise kirjelduse-jutustuse ning lüürilise tunde- ja mõtteväljenduse ühtsesse tervikusse. Dramatism on metafüüsiline vundament. Aga selle kujutamiseks ehk objektiveerivaks tingimuseks läheb tarvis konfliktset lugu. Selle edastamine ja lüüriline vormistamine paisutab teksti tavapärase lüürilise luuletusega võrreldes mahult mitu korda pikemaks. Sellise sünteesi tulemusel hakkab luuleloos pulseerima vertikaalne dünaamika, kus pikema ehk poeemi- ja ballaadipärase luule ajad hakkavad vahelduma lüürilisemate ja lühemate tekstide perioodidega. Nagu süda lööks: kord paisub – eepiliselt –, siis tõmbub kokku – lüüriliselt. Skeem ei ole muidugi jäik ja mustvalge, sest läbipõimumisi – samuti eelärkamisi ning järeltulemisi – on alati, aga tendentsid on ilmekad.

Poeetiliste põhiliikide ballaadipärane sümbioos, mis on klassikalisele kirjandusteadusele hästi tuttav, esindab uusaegse kirjanduse sisestruktuurset tuuma, mida Gérard Genette’i eeskujul hakati hiljem kutsuma ka arhitekstiks. Sünteetilised ehk lüürilis-dramaatilis-eepilised tekstid on arhitekstuaalselt koondunud, struktuurilt tuumsed liitliigid. Objektiivset välisilma kujutav 3. isiku eepika seotakse subjektiivse siseilma väljendamisega, 1. isiku modaalsuse ehk lüürikaga. Nende diferentsi ja teineteiseks üleminevat ringliiklust kannab aga dramaatiline ehk dialoogiline süvakonflikt.

Nii üldises luuleloos kui ka autorite isiklikes loomelugudes võib tähele panna selliseid tuumseid liitliigilisi koondumisi, millele eelnevad ja järgnevad nende sõlmede lahtihargnemised. Analüütilisel hajumisel liigutakse liikide iseseisvumise poole, mis luules väljendub jutustamisest ehk välisest süžeest eemalduva sisekaemusliku lüürika viljelemises. Muidugi ei puudu üheski tekstis kunagi eepiline, dramaatiline ja lüüriline alge, kallakuga ühes, teises või kolmandas suunas, aga nende kolmandike tasakaal iseloomustab vaid lüroeepikat.

Juba Goethe… teadis ja kirjeldas seda väga sügavalt ja läbinägevalt, omaenda kogemusele toetudes. Ka Hegeli esteetikasüsteem esindab sedasama struktuuri. Esimene ütles: Ur-ei, algembrüo, millest lendab välja kolm tulilindu. Teine teoretiseeris kunstide tervikust: Totalität der Künste. Subjektiivset siseilma, tundeid ja mõistust esindavad lüürika ja muusika. Objektiivset välismaailma ehk kehalisust esindavad eepika ja kujutavad kunstid. Nendevahelist metafüüsilist lõhet, vastandite „kollisiooni” ja tõmmet, tahte sfääri esindavad dramaatika ja liikumine, miimika. Olen seda ajatut ürgmuna mäkke veeretanud läbi kogu oma karjääri. Seda siiski vaid pooleldi: ainult sünteetilises ja mitte analüütilises kontekstis. Kuid parem pool muna kui tühi koor.

Luuleloo sisestruktuurset lainetamist – ehk pikkade luuletuste ajastute vaheldumist lühemate luuletuste ajastutega – saab kvantitatiivselt ja statistiliselt kirjeldada. Digiajastul on seda hakatud nimetama kauglugemiseks (ingl distant reading). Meetrikauurija Jaak Põldmäe, „Eesti värsiõpetuse” (1978) autor, näitas pioneeri ehk rajaleidjana hääd eeskuju. Sain tema väitekirja tabelitest selle visiooni jaoks otsustavat tuge. Kauglugemisel ei tõlgendata kirjandust kui sõnakunsti, vaid tehakse evolutsioonilisi üldistusi suurte tekstikorpuste mõõdetavate andmete, faktihulkade alusel. See on matemaatiline ja teaduslik tegevus, ei ole subjektiivne tõlgendamine. Paraku ei ütle see midagi sõnakunstiteoste esteetilise kvaliteedi kohta, kuigi võib sisuliseks mõtestamiseks objektiivseid andmeid pakkuda.

Sageli ilmneb lüroeepika perioodil korrelatsioon ühiskondliku kriisiajastuga, mis tundub loomulik: siis tulvabki ellu ja kunsti rohkem dramatismi ning traagikat, mis võimendab selle esitamise tingimust, eepikat. Aga see võib sõltuda ka vahelduvatest moodidest, mis ei peegelda üksüheselt ühiskonna kriise. See ei ole majandava baasi ja vaimse päälisehituse vulgaarmarksistlik suhe, aga seost siiski on. Luule on tundlik meedium. Under oma lugulauludega isegi ennetas suurt depressiooni, mis kandis New Yorgi börsikrahhi Eestisse – miks mitte väita, et poeet ennustas oma loomingus ette peatset pankrottide ja supiköökide mureaega.

Kõrge arhitekstuaalse laine mudelnäide olekski 1920.–1930. aastate vahetus, mil eesti kirjanduses avaldus võimas lüroeepikatsunami. Paralleeliks maailmakirjandusest on romantismi algaegade kümnete suurte autorite n-ö ballaadiaastad, alustades Goethest ja Schillerist ja „Kalevipoja”-eelsest Kreutzwaldist. Eesti lüroeepikaloo tuumteos on muidugi Marie Underi „Õnnevarjutus”, mille avaldamine hakkas juba 1927. aasta kevade Loomingust. Seda valmistasid ette ekspressionistlik-dramaatiline „Verivalla” (1920), n-ö bipolaarsed „Hääl varjust” (1927) ning „Rõõm ühest ilusast päevast” (1928), samuti üliagar värssdraamade tõlkimine Eesti teatritele. Lüürik omandas dramaatilise jutustamise võime. Underi ümber koonduvad samasse lainesse Villem Ridala, Henrik Visnapuu, Hendrik Adamson, Artur Adson, Julius Oengo, Jaan Kärner, Mart Raud, proosaballaadide ehk surmava Erose novellidega ka Aino Kallas.

Lüroeepiliste laineharjade ja -nõgude voogamist ilmutab hästi Jaak Põldmäe väitekirjast laenatud wabariigi-aegsete lüüriliste luuletuste keskmise pikkuse tabel.¹ Sellest on näha, kuidas lüürilised luuletused olid aastatel 1917–1918 keskmiselt ühe neliku võrra sonettidest pikemad: 18 värssi, 1919–1922 aga kahe katrääni võrra: 22 värssi. Aastatel 1925–1929 ja 1930–1933 sööstsid numbrid juba täitsa lakke, ületades mõne reaga kahe soneti mahu (mis oleks 2 × 14 ehk 28 värssi): vastavalt 31 ja 30 värssi. Edaspidi hakkas graafiku kurv tasapisi langema, aga ka aastatel 1934–1939 oli arbujalikus lüürikas jälgitav lüroeepilise mahu taust: 26 värssi.

Konks on selles, et Põldmäe ei võtnud oma kauglugevasse statistikasse (mida siis nimetati kvantitatiivseks analüüsiks) lüroeepilist luulet. Kui see ülekaalukas pool liita, siis tekiks Tallinna vanalinna kilukarbiprofiil kõrguvate kirikutornidega keskel. Tabel näitab, et lüroeepiline vajadus eepiliseks paisutuseks ehk lüürilise kirjelduse võimendamine on kaasa vedanud ka n-ö puhta lüürilise eneseväljenduse.

Niisiis ei ole eesti luulelugu ühtlane tasapindne seinavaip, vaid ruumiliselt voolav ja lainetav hoovus. Antoloogia „Eesti ballaad” saatesõna alusel olen loengute tarbeks visandanud alljärgneva ballaadipärase tuksumise süžee. Antoloogia (ja selle saatesõna) pealkiri on mõeldud kahetähenduslikult, et tähistada eesti lugulaulu mõlemas mõttes – nii žanriliselt kui ka ajalooliselt. See on ühelt poolt tähtsa luuleliigi antoloogia, teiselt poolt mureküllase Eesti kulgemise lugu. Raamatuaasta puhul tundub kena sellele nii žanrilisele, tüpograafilisele kui ka ajaloolisele dünaamikale tähelepanu juhtida.

Lüroeepikalained eesti luuleloos

Tinglikult võib visandada järgnevad laineharjad.

(0) Rahvaluule lüroeepika (vrd Veljo Tormise „Eesti ballaadid”).
(1) Lugulaululik eelaeg: Lasnamäe lamburite evangeelsed legendid, Käsu Hans jt; Kristian Jaak Petersoni hümnid (poeemid); õpetlikud valmid.
(2) Kreutzwaldi ballaadid, „Kalevipoeg” – lüroeepiline ballaadipärane eepos.
(3) Kroonlinna-Koidula, Kreutzwaldi poeem „Lembitu”; ärkamisaja jutulaulud.
(4) Järelärkamisaeg: Jaan Bergmann, Jakob Tamm jt.
(5) Sajandivahetus, maailmasõda: Karl Eduard Sööt, Ernst Enno, Gustav Suits; Jakob Hurt.
(6) 1920.–1930. aastate vahetus: Marie Under, Villem Ridala, Henrik Visnapuu, Hendrik Adamson, Artur Adson, Jaan Kärner, Mart Raud, Julius Oengo; Aino Kallas.
(7) 1930. aastate lõpp: Hendrik Adamson, Henrik Visnapuu, Karl Eduard Sööt; Bernard Kangro, Betti Alver, Heiti Talvik, Kersti Merilaas, August Sang.
(8) Okupatsioonide reduktsioon: Betti Alver, Kersti Merilaas, Mart Raud, Debora Vaarandi; poeemipära (Juhan Smuul jt).
(9) 1960. aastate lugulaululisus: Jaan Kross, Ain Kaalep, Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Mats Traat, Andres Ehin, Hando Runnel, Sass Suuman, Aivo Lõhmus; Arno Vihalemm, Kalju Lepik, Eduard Krants; August Annisti ballaadieepos, J. Randvere (Johannes Aavik paguluses), Kalle Eller.
(10) Metaballaad, pastišš: Jüri Üdi / Juhan Viiding jt.
(11) Kahvatav traditsioon, mütopoeetiline fragmentaarium, parodism; virvendus: Lehte Hainsalu; Aino Pervik, Mari Vallisoo, Peep Ilmet, Aivo Lõhmus; Kauksi Ülle, Merca, Kivisildnik.
(12) Lugulaulu hajumine/kadumine postmodernismis; ent toimiv arhitekst (L + E + D performatiivne kooslus prõmmus, räpis jm).

Iga tõusulaine ei pruugi olla nii kõrge nagu Underi tüviteksti aegu, mis rajas oma õnnevarjutuse kompositsiooni kiriku põhiplaanile: 5 + 5 hukkumise lugu, võrdselt meeste või naiste süül, ja „Tuudaimimarjad” ehk pooleldi õnnelik piibellik ellujäämiskunst kui kellatorn. Kreutzwald jätab olemuselt sama kõrge laine mulje, mis nakatas ka baltisakslasi, sest romantiline Sagendichtung ja hispaanialik või gootilik romancero oli siis Saksamaa ja kogu Euroopa suurmood. See oli väga popp meedium ja erutas publikut kõvasti, nii et nad olid nõus selliste „hirmsate, ent tõest sündinud lugude” ja kappava tempoga „Lenoorade” eest laatadel ning raamatuärides oma kasinaid kopikaid maksma. Külamüstik Jakob Tamm ja filoloogiline Jaan Bergmann olid uued kõvad tegijad järelärkamisajal. Didaktiline meel omandas alatihti lüroeepilise valmi või muidu õpetliku manitsuse kuju (nagu A. Piirikivi „Viisk, põis ja õlekõrs”, mis tegi liiga Sakalasse siirdunud kõrendile Juhan Liivile).

Uuendusi

Huvitav ülesleidus on ballaadipära napiks fragmentaariumiks tihendamine, mis mõjub kui äkiline romanss, jättes endast lühikese lüürilise luuletuse petliku mulje: Karl Eduard Sööt, Ernst Enno, Bernard Kangro, Hando Runnel, Aino Pervik, Peep Ilmet, Mari Vallisoo, hiljem Kauksi Ülle on olnud selles meistrid. Need kontrastiprintsiibil põhinevad minijutustused on sageli mütopoeetilised.

Põnev on, teisalt, ballaadipära ülekasvamine eepiliseks poeemiks ja koguni eeposeks: Kreutzwald ise, Ridala eepika koos regivärsievangeeliumiga, Visnapuu mahukas värsseepika, Annisti kolmeosaline ballaadieepos. Viimane on monumentaalne suurteos, maavillase Jeesuse Udres-Kudresega viimases osas, mida on kummaliselt vähe tähele pandud. Ka Suitsu „Lapse sünd”, Jaan Kärneri ja Ivar Grünthali värssromaanid, hilisem Lehte Hainsalu, käsikirjaline Jaan Kross jt.

Ain Kaalep rikastas žanri antiikse vältelise heksameetriga, aga selline oli juba Suitsu ballaadipärane „Hauakiri”. „Harala elulugude” autor Mats Traat, nagu ka pagulane Eduard Krants, sidus lühilugulaulu kokku epitaafi vormiga. Seega ilmusid välja ka vabavärsis lood, alustades Artur Alliksaare „Sidruniballaadist”.

1970. aastateks sugenes juurde metaballaad, pealkirjamudeliga „Ballaad/Laul sellest ja tollest…”. Nagu „… kaheteistkümnest oravapojast” (Jaan Kross), „… kombaini armastusest” (Ain Kaalep), „… lüürikust ja raudtee kassipojast” (Mats Traat), „… mürsukillust südames” (Paul-Eerik Rummo), „… esimesest ihast” (Arvi Siig), „… inimestest ja frakkidest” (Juhan Viiding), „… kurvast Kurvast kes elas Kurvakodus” (Ilmar Trull), „… kaunist Barbarast” (Toomas Liiv). Seda ei looda enam ainuüksi sisu pärast, vaid ka auväärse kirjandusloolise vormi sekundaarseks harrastamiseks. See huvi võib ositi muutuda humoorikaks, pastišeerivaks või paroodiliseks tegevuseks: Arno Vihalemm, Juhan Viiding jt. Näha on, kuidas vana žanr hakkab viimaks ära kuluma ja kahvatama.

Unustuse hõlma

Nüüdseks on ballaadipidu läbi. Nagu ütles mulle kord Rein Sepp: see on uunikumauto, millega on kena paradeerida, aga korralikult sõita enam ei saa. Selle liitvormi hajumine on huvitav, kuna luuletustel ei ole kuskile pääsu ei jutustavast-kirjeldavast, konfliktselt kritiseerivast ega ka meeli ja mõtteid väljendavast algest. Ballaadipärane sisestruktuur ei kao kuskile, aga ei taha enam võtta selle vanažanri ärakulunud ilmet. Noor autor võib niiviisi oma mainet kahjustada, ja vanad ei tule enam arvesse, eriti kui pöörduvad veel salmide ja lõppriimi poole.

On ilmne, et uusaja epohhi kujundanud vorm sai lõpuks valmis ja on taandunud evolutsioonist. See on samuti väga huvitav tulemus. Et miks? Võib oletada, spekuleerida. Kuidagi peab see olema seotud postmodernismiga ja tõenäolise sisenemisega uude epohhi, millele ei ole vast nimegi veel antud. Eks see – dramaatiline pööralaul – olnud suurte narratiivide ja valitsevate tõdede ajastu tundepaisutuste žanr. Pihustatud diskursid, mitmuslikud tõed ja korrutatud koopiad ei soosi enam absoluutseid mudeleid, endist „kunstide totaalsust”.

Uutmoodi koondumist performatiivses ja multimediaalses perspektiivis võiks aga varasema kogemuse järgi ette näha. Peetakse ju teaduse tunnuseks ka ennustavat jõudu.

Käsitlus põhineb Tartu Ülikooli raamatuaasta-konverentsil „Eesti kirjanduse leksikon” peetud ettekandel „„… mis kui vägev merelaine…” (Gustav Suits). Eesti luuleloo arhitekstuaalne dünaamika” (11.–12. aprill 2025, Tartu Ülikooli raamatukogu).