-
Eesti kirjanduskriitika aastatel 2024–2025
On saanud omamoodi tavaks kasutada regulaarset kriitikaülevaadet selleks, et tuua välja muret tekitavaid tendentse ja jagada kõiksugu õpetussõnu, ning see on kahtlemata teretulnud ja edasiviiv. Seekord tahan aga eesti kirjanduskriitika seisu üle väljendada eelkõige rõõmu: kultuuriväljaannete kriitikaküljed on heal tasemel, toimetajad teevad põhjalikku tööd ning eri tüüpi arvustuste ja kriitikute spekter on lai. Rööpad on ees ja rong sõidab täiel kiirusel, anna ainult kütust juurde. Muidugi võiks…
-
Regilaul on sajandeid olnud enamiku läänemeresoome rahvaste peamine muusikalis-poeetiline väljendusviis. Regilaulule on omane tavakeelest erinev keelekasutus ning sõnavormide sobitumine poeetilisse struktuuri. Sellisel ülesehitusel on konserveeriv mõju: regilaulu vormiga juba kohanenud keeleüksused ei pruugi tavakeele muutustega kaasa minna, mistõttu on regilauludes säilinud palju arhailisi keelendeid ehk arhaisme. See keeleaines on suurepärane allikas, et uurida diakrooniliselt eesti sugulussõnavara, mida seni on käsitletud peamiselt tavakeele andmetele tuginedes (Rätsep 2009; Vääri 2013).
Artiklis keskendun eesti…
-
Abe Kōbō „Daiyon kanpyōki” Agu Sisaski ja Arkadi Strugatski tõlgetes
Nõukogude Liidu kasinates oludes mängis tõlkevalikute tegemisel suurt rolli teksti kättesaadavus – kohalikes raamatukogudes jaapanikeelseid teoseid enamasti polnud ja reisiltki oli neid rangete piirangute tõttu pea võimatu kaasa tuua. Ilmselt on see üks põhjuseid, miks ajal, kui jaapani kirjanduse ingliskeelsete tõlgete hulgas domineeris nn suur triumviraat – Tanizaki Junichirō, Kawabata Yasunari, Mishima Yukio1 –, kes 1960. aastatel…
-
Üllatavalt palju soomeugrilasi võtab osa käimasolevast Venemaa vallutussõjast Ukraina vastu. Üldjuhul kannavad need ja teised Venemaa väikerahvad suhteliselt rohkem inimkaotusi, kui eeldaks nende osakaal Venemaa kogurahvastikus. Pealtnäha võib tunduda vastuoluline, et paljud põlisrahvaste esindajad lähevad sõtta, hoolimata esivanemate kibedast ajaloolisest kogemusest ja jätkuvast koloniaalolukorrast, milles nad ise elavad. Lähemal vaatlusel on see piiratud valikute probleem: pikalt kestnud võimu- ja sõltuvussuhted on kujundanud olukorra, kus nii mõnegi jaoks paistab sõjavägi ühena…
-
Albert Razin oli keeleteadlane, uurija, ja ta ei tahtnud,
et udmurdi keel ja kultuur häviks. Seega suri ta nende asemel.
Või enne, kui surevad keel ja kultuur. Ma ei teadnud varem, et keegi võib surra
millegi muu kui vastamata armastuse nimel.
(Gavrilova 2024: 307)
Albert Razini enesesüütamine ja kohaliku aktivismi eksitav esitamine
10. septembril 2019 süütas tuntud humanitaarteadlane ja põlisrahva aktivist Albert Razin end Udmurdi Vabariigi pealinnas Iževskis parlamendihoone ees põlema. Sellega protestis ta Venemaa…
-
Rahvustevahelised suhted kuni Teise maailmasõjani
Ajaloo jooksul on udmurdid olnud pidevalt kontaktides teiste rahvustega, kellest mõnega on sidemed olnud eriti tihedad. Käsitlen udmurtide ja venelaste suhteid XV sajandist XX sajandi keskpaigani.
Minu eesmärk on vaadelda, kuidas on udmurdi kogukondade ja venelaste suhted kujunenud ja millised teravad või traagilised sündmused on neisse jälgi jätnud. Läbi ajaloo on venelased udmurtide suhtes käitunud peremeestena ja kriitilisematel hetkedel tekitanud hirmu, mis on visa kaduma, kuigi…
-
Sündmusfilm etnograafilise uurimisviisi ja virtuaalse väljana
Juba üle sajandi on pikaajaline kogukonnapõhine välitöö olnud etnograafilise uurimuse nurgakivi. Jagatud aegruum, meeleline kohalolu ja osalus igapäevaelus võimaldavad etnoloogil luua usaldusliku suhte uurimispartneritega ning suhestuda nende „elatud tegelikkusega” (ingl lived reality; Jackson, Piette 2015: 3). Viimasel ajal on aga tervisekriisid ja geopoliitilised pinged muutnud klassikalise välitöö mitmel pool, eriti Venemaal, äärmiselt raskeks või suisa võimatuks. Muutunud oludes tuleb otsida viise, kuidas…
-
Vepslaste olukord XXI sajandil
Väikerahvad on läbi aegade olnud pigem kirjeldatavad kui kirjeldajad. Kultuurilise enesekirjelduse olemasolu, selle võimalikkuse tajumine ning selle võimaluse kasutamine kõnelevad ulatuslikumast rahvuslikust eneseteadlikkusest ja agentsusest, võimest ja soovist enda kujutamisel kaasa rääkida, olla ise loodava pildi autor ja kontrollija. „Enesekirjelduse staadiumi läbinud süsteem on muutunud: ta omistab endale selged piirid ja tunduvalt suurema ühtlustatuseastme. Kuid enesekirjeldust saab üksnes teoreetiliselt eristada talle eelnenud seisundist. Tegelikkuses mõjutavad need tasandid…
-
Komi välitööde kogemus teeleidmisest, ilmast ja asjade korrast
„Hommikune sadu on külaline, pärastlõunane jääb kauaks,” kõneles komi sõber minu esimesel välitööretkel Komimaale 1996. aasta suvel. Just see tähelepanek ajendas mind käesolevat artiklit alustama. Hakkasin mõtlema sellele, mis on saanud teadmistest, mis ma sain oma esimestel komi välitöödel.
Komidega seotud etnograafilise esmakogemuse ajaks olin kuus aastat käinud Siberis hantide juures rändamas. Ma ei olnud enam etnograafina puhas leht, kes võtab…
-
Varastest 1960. aastatest kuni 1990. aastate alguseni korraldas Eesti Rahva Muuseum (ERM) arvukalt ekspeditsioone teiste Nõukogude Liidus elavate soome-ugri rahvaste juurde. Nende retkede peamine eesmärk oli koguda sugulasrahvaste ainelist kultuuripärandit. Lisaks jäädvustati nähtut, kuuldut ja kogetut nii visuaalselt (joonised, fotod, filmid) kui ka sõnaliselt (etnograafilised kirjeldused, välitööpäevikud). Kogu see materjal võimaldab põnevat sissevaadet soome-ugri rahvaste ellu neil kümnenditel. Distsipliini ajaloo ja refleksiivse antropoloogia seisukohalt pakuvad samad allikad võimalust heita pilk…
-
Hinnangutest Ilmari Mannineni teadustööle
Sirelius oli sündinud õnneliku tähe all. Üksikutele teadlastele on antud nii suurepäraseid võimalusi. See tööpõld, kus ta oma võidud saavutas, oli peaaegu neitsilik uudismaa, kus varasemate uurijate tööd olid ainult väikesi lappe harinud.
(Manninen 1929a: 240)
Mis olid Helsingi ülikooli esimesele soome-ugri etnograafia professorile Uuno Taavi Sireliusele antud „suurepärased võimalused”? Kas Ilmari Manninen ise tundis, et temalt oli võetud teerajaja roll, nagu arvas Juhani U. E. Lehtonen…
-
Soome-ugri rahvaid1 käsitlevat uurimistööd on vorminud uurijate huvid, praktilised võimalused, teadusdistsipliinide ja institutsioonide põhimõtted, ideoloogilised voolud ja poliitilised režiimid. Peamine tõmbejõud nii teadlaskonnas kui ka ühiskonnas laiemalt on olnud hõimluse idee, mis algselt lähtus keelesugulusest, kuid laienes ajapikku kujutluseks ühisest päritolust ja kultuurilisest lähedusest. XIX sajandil keelesuguluse teooriate ja rahvusliikumiste mõjul kujunenud soome-ugri suguluse idee on eri ajajärkudel ilmnenud nii eestlaste kui ka soomlaste rahvuslikus enesekirjelduses, pakkudes ainest…
-
Vaat kus obadus!
Sõnal obadus on kaks tähendust: ’metallist aas’ (Paneb haagi obadusse. Tabalukk ripub keldriukse obaduses. Päästab, tõmbab haagi obadusest. Veetoru kinnitati obadustega seina külge) ja ’tugev hoop, löök’ (Annan sulle sihukese obaduse, et mäletad. Jüri sai Jaanilt hea, kõva, valusa obaduse. Virutas teisele rusikaga obaduse küljekontidesse, selga, vastu lõuga. Oli obadusest oimetu) (EKSS). Tsiteeritud sõnaraamatus on obadus esitatud kahes eraldi sõnaartiklis, millega on võetud seisukoht, et tegemist on homonüümiajuhtumiga.
Murdekeeles…
-
August von Kotzebue teoste inglise adaptsioonid Eesti raamatukogudes ja nende tulmelugu
Läbi aegade menukaim Eestis tegutsenud näitekirjanik on ilmselt August von Kotzebue (1761–1819). Tema kuulsus ulatus Euroopast Ameerikasse ja Siberi provintsi. Weimarist pärit elava fantaasia, kiire ja lobeda sulega jurist kirjutas üle 200 näidendi, kuid ka reisikirju, romaane, luuletusi ja libretosid. Samuti andis ta välja ajakirju, muu hulgas koos tuntud abolitsionisti Garlieb Merkeliga. Ametialaste teenete eest aadeldatuna kirjutas ta oma…
-
Osa folkloorist on väga rahvusvaheline: muinasjutud, legendid ja anekdoodid liiguvad keele- ja riigipiiridest sõltumatult. Sarnase sisuga ballaade ja muinasjutte leidub erinevates maailmajagudes ja eri keeltes. Motiivide rändamine või süžeede tõlkimine, laenamine ja kohandamine on folklooris tavaline. Kuigi rahvalaulu on Johann Gottfried Herderist alates esitletud kui mingi konkreetse rahva vaimu (sks Volksgeist) peegeldajat, on folkloor vaatamata paikkondlikele erijoontele siiski sageli laenuline.
Tõlkimine ja laenamine muutub kahtlaseks, kui mängu…
-
Regilaul on tänapäeva eestlastele tuttav, ehkki üsna hajusa sisuga mõiste: „[—] eestlasi ühendab see, et nad teavad mõistet „regilaul”, tähendagu see nende jaoks siis mida tahes” (Labi 2012: 331). Enamikul on ka mõni vahetu laulmis- või kuul(a)miskogemus – laulupeol, rokkansambli kontserdil, koolitunnis, regilaulupesas või kirmasel. Artiklis püüame luua koondpilti XXI sajandi regilaulust, lähtudes küsimustest: 1) millistes olukordades ja vormides regilaulu tänapäeval esitatakse ning kuidas see on mõjutanud…
-
Suulisel pärimusel, „vanavara aitadesse” kogutud vanadel lauludel on olnud eestlaste kultuurilise identiteedi kujundamisel tähtis roll. Rahvaluulekogumise aktsioonid XIX ja XX sajandil põimisid suulise pärimuse kirjakultuuriga üsna vastuolulisel moel. Regilaulude kvaliteedimärgiks on peetud autentsust, mis tähendas vähemalt kogumise kõrgajal põlvnemist arhailisest suulisest traditsioonist. Kogumise eesmärk polnud üksnes varandust koguda, vaid ka ehitada alus rahvuskirjandusele. Nii saidki regilaulud Friedrich Reinhold Kreutzwaldile eeskujuks rahvuseepose loomisel. Laialdane lugemisoskus, massimeedia tarvitamine ja praktiline kirjaoskus olid…
-
Suulise kultuuri toimemehhanismide modelleerimise võimalused
Varieeruvus on folkloorse suhtluse ja loome põhitunnus: iga kord, kui omandatud teadmisi, kombeid või väljendusi edasi antakse, uuesti kasutatakse, jääb midagi samaks ja midagi muutub. Juri Lotman (2006 [1970]) käsitleb varieeruvust – piiramatu loovuse asemel – folkloorile iseloomuliku esteetilise eelistusena. Ta nimetab seda samasuse esteetikaks, kus loovus on rangelt raamistatud traditsiooni ette antud struktuuride, mudelite, reeglitega: ilusaks peetakse seda, mis kordab või reinterpreteerib varem…
-
Mitmuslik sõna lõkad märgib eesti ühiskeeles kirikuõpetaja valge kaelasideme otsi. Tänapäeval on see sageli eraldi detail, mis kinnitatakse paelte abil kaelusesse. (EKSS; ÜS) Lõkadele nii häälikuliselt kui ka tähenduselt lähedane, tänapäeval samuti peamiselt mitmuslikuna kasutatav sõna lõkmed tähendab ühiskeeles harilikult trapetsikujulisi värvilisi ribakesi vormirõiva kraenurgal, mis tähistavad väeliiki või teenistusala (EKSS; ÜS).1
XVII–XIX sajandi leksikograafilistes allikates kumbagi sõna tänapäevases tähenduses ei leidu. Sõna lõka ’kirikukrae, kaelaleht (lips vaimuliku ametikuuel: Bäffchen)’…
-
Koroonapandeemiaga toimetuleku metafoorne mõtestamine kriisijuhtide pilgu läbi
Kriisid ei ole enam ajutised erandid tavapärases elukorralduses, vaid igapäevaelu alaline osa – elame püsikriisi ajastul (Vainik jt 2023). Sellises olukorras on kommunikatsioonil keskne roll: institutsioonid peavad suutma keerulistes oludes suhelda nii kodanike kui ka teiste institutsioonidega. COVID-19 pandeemia näitas ilmekalt, kuidas kiirelt muutuvates oludes on vaja teha kaalukaid otsuseid, õigustada neid avalikkusele ja samal ajal tulla toime sisemise ebakindlusega piiratud…