-
Vaat kus obadus!
Sõnal obadus on kaks tähendust: ’metallist aas’ (Paneb haagi obadusse. Tabalukk ripub keldriukse obaduses. Päästab, tõmbab haagi obadusest. Veetoru kinnitati obadustega seina külge) ja ’tugev hoop, löök’ (Annan sulle sihukese obaduse, et mäletad. Jüri sai Jaanilt hea, kõva, valusa obaduse. Virutas teisele rusikaga obaduse küljekontidesse, selga, vastu lõuga. Oli obadusest oimetu) (EKSS). Tsiteeritud sõnaraamatus on obadus esitatud kahes eraldi sõnaartiklis, millega on võetud seisukoht, et tegemist on homonüümiajuhtumiga.
Murdekeeles…
-
August von Kotzebue teoste inglise adaptsioonid Eesti raamatukogudes ja nende tulmelugu
Läbi aegade menukaim Eestis tegutsenud näitekirjanik on ilmselt August von Kotzebue (1761–1819). Tema kuulsus ulatus Euroopast Ameerikasse ja Siberi provintsi. Weimarist pärit elava fantaasia, kiire ja lobeda sulega jurist kirjutas üle 200 näidendi, kuid ka reisikirju, romaane, luuletusi ja libretosid. Samuti andis ta välja ajakirju, muu hulgas koos tuntud abolitsionisti Garlieb Merkeliga. Ametialaste teenete eest aadeldatuna kirjutas ta oma…
-
Osa folkloorist on väga rahvusvaheline: muinasjutud, legendid ja anekdoodid liiguvad keele- ja riigipiiridest sõltumatult. Sarnase sisuga ballaade ja muinasjutte leidub erinevates maailmajagudes ja eri keeltes. Motiivide rändamine või süžeede tõlkimine, laenamine ja kohandamine on folklooris tavaline. Kuigi rahvalaulu on Johann Gottfried Herderist alates esitletud kui mingi konkreetse rahva vaimu (sks Volksgeist) peegeldajat, on folkloor vaatamata paikkondlikele erijoontele siiski sageli laenuline.
Tõlkimine ja laenamine muutub kahtlaseks, kui mängu…
-
Regilaul on tänapäeva eestlastele tuttav, ehkki üsna hajusa sisuga mõiste: „[—] eestlasi ühendab see, et nad teavad mõistet „regilaul”, tähendagu see nende jaoks siis mida tahes” (Labi 2012: 331). Enamikul on ka mõni vahetu laulmis- või kuul(a)miskogemus – laulupeol, rokkansambli kontserdil, koolitunnis, regilaulupesas või kirmasel. Artiklis püüame luua koondpilti XXI sajandi regilaulust, lähtudes küsimustest: 1) millistes olukordades ja vormides regilaulu tänapäeval esitatakse ning kuidas see on mõjutanud…
-
Suulisel pärimusel, „vanavara aitadesse” kogutud vanadel lauludel on olnud eestlaste kultuurilise identiteedi kujundamisel tähtis roll. Rahvaluulekogumise aktsioonid XIX ja XX sajandil põimisid suulise pärimuse kirjakultuuriga üsna vastuolulisel moel. Regilaulude kvaliteedimärgiks on peetud autentsust, mis tähendas vähemalt kogumise kõrgajal põlvnemist arhailisest suulisest traditsioonist. Kogumise eesmärk polnud üksnes varandust koguda, vaid ka ehitada alus rahvuskirjandusele. Nii saidki regilaulud Friedrich Reinhold Kreutzwaldile eeskujuks rahvuseepose loomisel. Laialdane lugemisoskus, massimeedia tarvitamine ja praktiline kirjaoskus olid…
-
Suulise kultuuri toimemehhanismide modelleerimise võimalused
Varieeruvus on folkloorse suhtluse ja loome põhitunnus: iga kord, kui omandatud teadmisi, kombeid või väljendusi edasi antakse, uuesti kasutatakse, jääb midagi samaks ja midagi muutub. Juri Lotman (2006 [1970]) käsitleb varieeruvust – piiramatu loovuse asemel – folkloorile iseloomuliku esteetilise eelistusena. Ta nimetab seda samasuse esteetikaks, kus loovus on rangelt raamistatud traditsiooni ette antud struktuuride, mudelite, reeglitega: ilusaks peetakse seda, mis kordab või reinterpreteerib varem…
-
Mitmuslik sõna lõkad märgib eesti ühiskeeles kirikuõpetaja valge kaelasideme otsi. Tänapäeval on see sageli eraldi detail, mis kinnitatakse paelte abil kaelusesse. (EKSS; ÜS) Lõkadele nii häälikuliselt kui ka tähenduselt lähedane, tänapäeval samuti peamiselt mitmuslikuna kasutatav sõna lõkmed tähendab ühiskeeles harilikult trapetsikujulisi värvilisi ribakesi vormirõiva kraenurgal, mis tähistavad väeliiki või teenistusala (EKSS; ÜS).1
XVII–XIX sajandi leksikograafilistes allikates kumbagi sõna tänapäevases tähenduses ei leidu. Sõna lõka ’kirikukrae, kaelaleht (lips vaimuliku ametikuuel: Bäffchen)’…
-
Koroonapandeemiaga toimetuleku metafoorne mõtestamine kriisijuhtide pilgu läbi
Kriisid ei ole enam ajutised erandid tavapärases elukorralduses, vaid igapäevaelu alaline osa – elame püsikriisi ajastul (Vainik jt 2023). Sellises olukorras on kommunikatsioonil keskne roll: institutsioonid peavad suutma keerulistes oludes suhelda nii kodanike kui ka teiste institutsioonidega. COVID-19 pandeemia näitas ilmekalt, kuidas kiirelt muutuvates oludes on vaja teha kaalukaid otsuseid, õigustada neid avalikkusele ja samal ajal tulla toime sisemise ebakindlusega piiratud…
-
Viimastel aastatel on meelelise kujutuse uurimisele eesti kirjandusteaduses üha rohkem tähelepanu pööratud (nt Marling, Talviste 2022; Ojam, Tomberg 2016). Lõhnataju on paljudes keeltes sõnaliselt kõige keerulisemalt väljendatav meel (Majid jt 2018: 11370), samal ajal tingib lõhnasõnade vähesus kõnekujundite kasutamise. Artiklis vaatlen haistmismeele funktsioone Carolina Pihelga romaanis „Vaadates ööd” (2022), mille retseptsiooniski said tähelepanu meelelised elemendid. Näiteks tõi Lilli Luuk esile aistingulised detailid, nagu „sõõrmetesse jäänud lõhn, üksik heli, õhu liikumine…
-
Vennastekoguduses oli laulmine väga olulisel kohal. Eesti vennastekoguduse muusikategevust kõige põhjalikumalt uurinud Rudolf Põldmäe (1988, 2011) läbi töötatud rohketest arhiiviallikatest ilmneb laulude soe vastuvõtt eestlaste seas. Ta on kirjeldanud lauluraamatute valmimiskäiku, laulude sisu, nende kasutamist vennaste kokkusaamistel ja muudes eluolukordades, ülekuulamisi lauluraamatute kasutamises süüdistatavate üle, teoste varjamisi ja konfiskeerimisi, lauludest leitud lohutust kannatajatele ja surijatele. Põldmäe sedastab, et vennastekoguduses talletatud elulood „näitavad hernhuutlike laulude tohutut mõju rahvale, nende sisu kujunemist…
-
Kirjaliku traditsiooni ja kohalike murrete mõjud
Uurijad on eri meelt küsimuses, millisest hetkest peale saab rääkida selgelt määratletavast läti keelest, mis arenes välja varasematest keelejärkudest ja levis seejärel üle tänapäevase Läti territooriumi. Arheoloogid, ajaloolased ja keeleteadlased on aga ühel nõul, et läti rahvuse kujunemine – ja koos sellega ühise keele teke – leidis aset millalgi XIII–XV sajandil Liivimaa lõunaosas, mis vastab ligikaudu tänapäeva Läti alale.
Saksa mõju laienemisega Balti aladel…
-
1838. aastal reisis Tartu vennastekoguduse hoolekandja Marcus Heinrich Windekilde Vilstruppi Schleswigi hertsogiriigis. Tagasiteel külastas ta muu hulgas vennastekoguduse peamist keskust Herrnhuti. Schleswigi hertsogiriik hõlmas alasid mõlemal pool tänapäevast Saksa-Taani piiri, mis on 1920. aasta rahvahääletuse tulemus.
Oma reisi kohta koostas Windekilde tartukeelse aruande, arvatavasti lühikese aja jooksul pärast naasmist, aga täpset kuupäeva pole võimalik tuvastada. Reisikirjast on teada ainult ärakiri, mis on hoiul Eesti Kirjandusmuuseumis (EKM EKLA, f 252, m 32:1; edaspidi Reisikiri).1…
-
Kirjakeelest kirjanduskeeleks
Kuigi hiljemalt XVII sajandi esimesest poolest on olemas eesti kirjakeeled, ei kasutanud neid veel kaua aega ei kirjutajate ega lugejatena need, kes kõnelesid neid keeli emakeelena. Aga millal siis võtsid eestlased koloniseerimisvahendina tajutud eesti kirjakeele omaks ja hakkasid seda kasutama kirjutajate ja lugejatena? Millal tekkis eesti kirjanduskeel ja sellega ka kirjanduslik avalikkus Jürgen Habermasi (1962) mõttes: järjest laiema lugejaskonna kaasamine ühtsesse inforuumi ning poliitiliste, esteetiliste, kõlbeliste ja kultuuriliste…
-
Läti ja eesti keelt hakati kirja panema reformatsioonijärgse meediumide arengu käigus – protsessis, mida on nimetatud „meediumide sünkroniseerimiseks” (Dembeck 2020) Euroopa kirjakultuuri traditsiooniga. Kuni XVIII sajandi keskpaigani olid kirjalik läti ja eesti keel „koloniseerimise ja ristiusustamise vahendid”, nagu on märkinud Liina Lukas (2020: 42), sest kirjutajateks olid haritud sakslased, kes olid siia kas sisse rännanud või siin sündinud (Sommerlat-Michas 2015).
Ajaloolise Liivimaa lätikeelses osas astuti esimesed sammud emakeelse läti kirjakultuuri poole XVIII…
-
Selle artikli pealkiri võiks olla ka „pudemete pudemeid”, sest baltisakslaste igapäevase eesti keele kirjapanekute teema on kaunikesti uurimata ning paljuski tulevad need pudemed päevavalgele juhu- või kaasuvate leidudena ja on päevavalgele tooja nägu, sõltudes uurija teemadest ja allikatest. Tutvustan ja käsitlen leide, mis siinkirjutaja ette on sattunud. Ühtlasi teen katse neid süstematiseerida ning ajalisse järjestusse seada.
Kirjanduslikku mitmekeelsust on uuritud mitmel puhul. Ajalises vaates ülevaatliku pildi Baltikumis toimunust ja toimuvast…
-
XVIII sajandi lõpus ja XIX sajandi alguskümnenditel toimus läti kultuuris kolm olulist üleminekut: esiteks, vaimulikult kirjanduselt ilmalikule, kuigi vaimulik jäi siiski domineerima ja mõjutas tugevalt ilmalikku; teiseks, sakslaste juhitud kirjandusprotsessilt lätlaste omale, olgugi et kogu protsess oli endiselt suuresti baltisakslaste kontrolli all; ja kolmandaks, suuliselt teabeedastuselt raamatute ja perioodika lugemisele, kuigi suur osa Läti ühiskonnast oli endiselt koolihariduseta. Niisiis võib XIX sajandi nelja esimest aastakümmet läti kultuuris pidada uuenduste algusajaks.…
-
Pietistlikud eessõnad ja lugemisjuhised Eesti- ja Liivimaa piiblites
Eestikeelseid piibleid on seni uuritud peamiselt eesti piibli- ja kirjakeele kujunemise vaatepunktist ja seda on teinud ka teoloogid (Paul 1999; Roosimaa 2004), väga harvadel juhtudel on tähelepanu pööratud väljapoole piibliteksti jäävatele aspektidele ja lisamaterjalidele. Varauusaegsed piiblid sisaldasid aga üldjuhul peale põhiteksti ka eessõnu, lisasid ja muid lugemise abivahendeid, mõnikord koguni kuni piibliteksti ületavas mahus. Eesti- ja Liivimaal koostati XVII ja XVIII…
-
Lähivaade XIX sajandi esimese poole kirjaviisiuuendusele
Eesti keeles on hääldusnähtusi, mida kirjas ei märgita, näiteks palatalisatsioon või II ja III välte eristus mujal kui sulghäälikutes. Vana kirjaviisi perioodil ei eristatud ka õ-d ja ö-d ega konsonantide pikkusi. XIX sajandi algupoolel puhkes ajakirja Beiträge veergudel vaidlus eesti kirjaviisi täpsustamise üle. Tol ajal nõudis uuendusi kõige jõulisemalt Äksi pastor Otto Wilhelm Masing. Tema soovitatud õ-tähemärk tuligi kirjakeeles kasutusele. Teine uus märk…
-
Artikkel on jätk varasematele XVIII sajandi eesti asjaajamiskeele alastele uuringutele ning siin visandatakse üldpilt eesti keele kasutamisest XVIII sajandi kirikumeetrikates ja selgitatakse sissekannete keelevalikut, lähtudes pastori isikust. Senistes käsitlustes on analüüsitud meetrikate sissekandeid koodivahetuse seisukohalt ja otsitud seoseid sissekande keelevaliku ja registreeritu etnilise päritolu ja/või sotsiaalse seisundi vahel (Ross, Põltsam-Jürjo 2021; Ross 2023; Põltsam-Jürjo, Ross 2025). Siinses artiklis esitatakse meetrikate keelevaliku ajaline ja geograafiline ülevaade ning keskendutakse keelevaliku seosele registreerija…
-
Tänavu, 2025. aastal, tähistatakse esimese eesti keeles ilmunud raamatu – või õigemini esimese eestikeelset teksti sisaldanud trükiteose – suurt sünnipäeva. Paraku pole sellest raamatust tänaseni säilinud ainsatki eksemplari. Ka teised vanimad eestikeelsed trükised on halvasti säilinud. XVI sajandist on olemas ainult mõned katekismuse fragmendid.
Esimene soome keeles kirjutatud raamat nägi trükivalgust mõnevõrra hiljem, arvatavasti 1543. aastal. Esmatrükist on säilinud vaid fragmendid, mistõttu selle täpne ilmumisaasta on teadmata. Samast raamatust on aga…