Hinnang Eesti teismeliste sõnamoodustuses

Uute keelendite allika ja maaletoojana on teismeliste keel üha enam uurijate tähelepanu pälvinud. See erineb ühiskeelest peamiselt (võõrmõjulise) sõnavara poolest; keelelist sisendit saadakse eeskätt sotsiaalmeediast ja suhtlusrakendustest (Praakli 2022). Teismelised suhtlevad palju digikeskkondades, kus nende keelekasutus on loov ja sageli normivaba ning keelendid levivad sõltumata asukohast (Vihman jt 2022: 295) – ilmselt see ongi paljude keelemuutuste põhjus. Siiamaani on suurem jagu teismeliste keelekasutuse uurimusi keskendunud laenamisele, sh koodivahetusele. Laenamise kõrval, ja sellest mitte täiesti sõltumatult, tekib keelde uusi sõnu sõnamoodustuse kaudu, seega on oluline mõista, mis protsessid sõnade kujunemist suunavad.

Vaatlen artiklis teismeliste sõnamoodustuse üht seni alauuritud aspekti – nimelt seda, kuidas teismelised väljendavad sõnamoodustuse abil eri tüüpi hinnanguid ehk millised hinnangufunktsioonid esile tulevad. Funktsioonide määratlemisel toetun Nicola Grandi ja Lívia Körtvélyessy (2015) hinnangumorfoloogia käsitlusele ja „Eesti grammatika” (EG 2023) sõnamoodustuse osas ning Reet Kasiku „Sõnamoodustuses” (2015) kirjeldatud hinnangutüüpidele. Neid allikaid kombineerides võtan vaatluse alla suuruse, intensiivsuse, vanuse, lembuse, halvustuse ja autentsus-/prototüüpsushinnangu väljendamise. Selgitan välja, milliseid neist funktsioonidest leidub Eesti teismeliste keeles ja milliste konstruktsioonidena need sõnamoodustuses väljenduvad. Uurimuse keelematerjal pärineb projekti „Teismeliste keel Eestis” (TeKE) raames loodud netikeelekorpusest (Vihman jt 2023).

1. Hinnangumorfoloogia ja hinnangukonstruktsioonid

1.1. Grandi ja Körtvélyessy hinnangumorfoloogia

Keelelise hinnangu andmist on määratletud kui mentaalset toimingut, mis peegeldab objekti või sündmuse väärtust kõneleja või kirjutaja silmis: see põhineb hindaja isiklikel kogemustel, vaadetel või üldistel väärtushinnangutel ning on seega subjektiivne, mitte objektiivne (Dressler, Merlini Barbaresi 1994: 153). Grandi ja Körtvélyessy (2015) hinnangumorfoloogia käsitluses hõlmab keeleline hinnang ka kvantitatiivseid parameetreid, nagu füüsiline suurus ja vanus.

Hinnangumorfoloogia (ingl evaluative morphology) on modifitseeriva sõnamoodustuse alaliik, mis kuulub esmajoones pragmaatika valdkonda, täpsemalt morfopragmaatikasse. See hõlmab morfoloogilisi protsesse, mille saadusi nimetatakse hinnangukonstruktsioonideks[1] (evaluative constructions; Grandi 2002; Grandi, Körtvélyessy 2015).

Hinnangukonstruktsioon on komplekssõna ehk mitmemorfeemilise tüvega sõna, mis kannab deskriptiivset ja/või kvalitatiivset hinnangut. Deskriptiivsed ehk kvantitatiivsed hinnangukonstruktsioonid (väike+laps) väljendavad objektiivset hinnangut kellegi või millegi suuruse või vanuse kohta. Kvalitatiivsed hinnangukonstruktsioonid (laps+u+ke) seevastu annavad edasi väärtushinnangut, afektiivset suhtumist (nt lembust või põlgust), pragmaatilist leevendust või rõhutavad intensiivsust, sotsiaalset staatust või autentsust (vt tabelit 1). (Grandi, Körtvélyessy 2015: 10–11)

Ehkki hinnangukonstruktsioonid erinevad keeliti, on nende määramise kriteeriumid keelteülesed. Konstruktsiooni saab lugeda hinnanguliseks, kui on täidetud järgmised tingimused: 1) sellel on alussõnaga võrreldes uus väärtus ehk tekkinud on nihe mõttelise hinnanguskaala positiivse või negatiivse tipu poole – nagu konstruktsioonis väike+laps on lapsest saanud väiksem (noorem) laps; 2) see sisaldab vähemalt a) standardväärtuse selgesõnalist väljendust sõna või sõnatüvega (laps) ja b) nihet põhjustavat keelelist elementi ehk hinnangumarkerit (väike-). (Grandi, Körtvélyessy 2015: 13)

Tabel 1. Grandi ja Körtvélyessy (2015: 9–10, 200) hinnangufunktsioonid.[2]

1.2. Hinnangufunktsioonid eesti keelekirjeldustes

Grandi ja Körtvélyessy liigitus kattub suures osas eesti keele hinnangusõnade moodustamise kirjeldustega. Eesti allikate (EKK 2007; Kasik 2015; EG 2023) järgi hõlmab modifitseeriv moodustus nimisõnade puhul mõõtu, väärtust ja sugu ning omadussõnade puhul omaduse intensiivsust ja vastandväärtust.

Väiksema mõõdu rõhutamiseks on eesti keeles järgmised sõnamoodustuslikud võimalused: a) deminutiivliide –ke(ne) (toolike); b) liitsõna laiendosad, näiteks pisi– ja väike– (väikeauto) ja c) võõrprefiksid, näiteks mini- (minikleit). Suurema mõõdu väljendamiseks kasutatakse tüüpiliselt a) liitsõna eesosi suur-, hiigel– jne (suurriik, hiigelehitis); b) võõrprefikseid mega– ja maksi– (megaüritus, maksiseelik) või c) augmentatiivset liidet –kas (jurakas, jõmakas). Kõigi mainitutega kaasneb sageli afektiivne suhtumine. (EKK 2007; Kasik 2015: 240–242; EG 2023: 371–372)

Omaduse vähest intensiivsust väljendatakse a) tuletusliidetega –ke(ne) (kergeke), –kas (hapukas), –jas (mõrkjas), –ldane (pikaldane), –lane (haiglane), –lik (piklik), –ik (ümarik); b) liitelaadsete osistega –võitu (kauavõitu), –ohtu (poisiohtu) ja –poolne (õnnetupoolne); c) liitsõna laiendosaga, näiteks vähe– (vähemagus), kesk- (keskkõrge), pool– (poolametlik). Intensiivistavat tähendust väljendavad a) liitsõna laiendosad ürg– (ürgandekas), puht– (puhtisiklik), ime– (imeilus), ropp– (roppkallis), puru– (pururikas), lõpp- (lõppilus), siga– (sigahea) jne; b) võõrprefiksid super– ja mega– (superigav, megauhke) ning c) tüvekordus ehk reduplikatsioon (sinisinine). (Kasik 2015: 342–346; EG 2023: 421–424)

Objektiivset institutsionaalset väärtust annavad edasi liitsõna laiendosad, näiteks pea– (peamees), kesk– (keskjaam), alam– (alamkoda), ülem– (ülemvõim). Mentaalset hinnangut kannavad laiendosad tipp– (tippjuht), super– (superõpetaja), üli– (üliinimene), padu– (padujoodik), liba– (libajurist), värd– (värdseadus). (Kasik 2015: 246–248; EG 2023: 374–376)

Afektiivset hellitavat või halvustavat suhtumist väljendavad deminutiivliited –ke(ne) ja –u (emake, poju, vennike). Afektiivne lisavarjund on sageli ka mõõtu tähistavatel kinnistüvedel, näiteks pisi-. (Kasik 2015: 241; EG 2023: 371–372) Halvustuse väljendamisele võivad kaasa aidata negatiivse tähendusega tüvele liituvad –is ja –rd (lõhverdis, juhmard) (EKK 2007).

Grandi ja Körtvélyessy (2015) funktsioonid, mida EG modifitseeriv sõnamoodustus ei hõlma, on hüpokorism, autentsus/prototüüpsus ja vanuse rõhutamine. Viimast Kasik (2015: 239) siiski mainib, tuues näiteks mutatiivse ja modifitseeriva moodustuse piirimaile jäävad liitsõnad vanamees, noormees ja kassipoeg. Autentsus-/prototüüpsushinnangu puudumine eesti keelekirjeldustest ei tähenda, et seda eesti keeles ei esine. Kuna prototüüpsus on maailma keeltes üsnagi levinud hinnangufunktsioon (vt Jurafsky 1996: 548–549; Bauer 1997: 540; Ghomeshi jt 2004; Martin, White 2005; Grandi, Körtvélyessy 2015), võib selleteemaliste käsitluste puudumine eesti keele kohta olla lihtsalt uurimislünk. Prototüüpsushinnanguga hinnatakse mitteskalaarseid nähtusi, nagu need oleksid astmelised, et väljendada, et miski on kategooria väga tüüpiline esindaja (Martin, White 2005: 137). Lähtudes James R. Martini ja Peter R. R. White’i (2005) teooriast ning kasutades näiteks Grandi ja Körtvélyessy (2015: 10) esitatud väljendit burro burro ’või või’, võib järeldada, et prototüüpsushinnang toimib nimisõnade puhul sarnaselt omadussõnade intensiivsushinnanguga – see võimaldab väljendada tähistatule iseloomulike omaduste määra.

Eri tüüpi hinnangute vahelised piirid pole sageli selgelt määratletavad: mõni Grandi ja Körtvélyessy funktsioon jaguneb EG kirjelduses mitmeks alamrühmaks, mõni aga haakub eri funktsioonidega. Näiteks peaks EG-s käsitletud institutsionaalse väärtuse väljendamine (peaarst, keskvalitsus) kuuluma deskriptiivse hinnangu alla, kuna on sisult objektiivne, kuid teisalt on see seotud Grandi ja Körtvélyessy sotsiaalse positsiooni rõhutamise funktsiooniga. Viimane omakorda kattub osaliselt EG-s kirjeldatud mentaalse väärtuse funktsiooniga, vrd kreeka ypallīl(os)-ara ’tähtis töötaja’ (sotsiaalse positsiooni rõhutamine) ja tippjuht (mentaalne väärtus). EG mentaalne väärtus (tippjuht, suurkirjanik) näib aga mahtuvat Grandi ja Körtvélyessy intensiivsuse funktsiooni alla (vrd nende itaalia näitega campion-issimo [tšempion+sup] ’suur tšempion’), samas kui EG intensiivistamise funktsioon puudutab vaid omadussõnu. Mentaalne väärtus võib EG järgi olla ka negatiivne (värdseadus), mis kuuluks Grandi ja Körtvélyessy liigituses halvustuse funktsiooni alla (vrd nende itaalia näitega govern-icchio [valitsus-pej] ’väga halb valitsus’). Grandi ja Körtvélyessy hinnangufunktsioonide ning EG põhjal tuletatud funktsioonide koondliigitus on esitatud tabelis 2.

Tabel 2. Grandi ja Körtvélyessy (2015) hinnangufunktsioonide ning EG (2023) põhjal tuletatud funktsioonide koondliigitus.

1.3. Levinuimad hinnangukonstruktsioonid

Keelteüleselt on levinuimad sõnamoodustusviisid produktiivsuse järjekorras sufiksituletus ja liitsõnamoodustus, millele järgnevad reduplikatsioon, prefiksituletus ja konversioon ehk nulltuletus (Štekauer jt 2012). Eesti keele sõnamoodustuses domineerivad samuti liitsõnamoodustus ja sufiksituletus (Kasik 2015: 66). Omaprefikseid eesti keeles ei ole – kui ehk välja arvata eba– ja mitte- –, kuid prefiksituletuse sarnane on liitsõna ja tuletise piirimaile jääv prefiksoidiga sõnamoodustus (üli+odav, ala+mõõduline) (Kasik 2015: 105–106).

Hinnangusõnade valdavaim moodustusviis keelteüleselt on Pavol Štekaueri (2015: 59) järgi samuti sufiksituletus (kõige sagedasemad on deminutiivid), levinud on ka reduplikatsioon ning prefiksituletus, kuid liitsõnamoodustust esineb tema liigituse kohaselt hinnangumorfoloogias suhteliselt harva ning konversiooni üldse mitte. Eesti keelega seda üldjaotust võrrelda ei saa, kuna mitmeid sõnu, mida paljudes keeltes liigitatakse prefiksituletisteks, käsitletakse eesti keelekirjeldustes liitsõnadena (nt pisi-, väike-, tipp-, üli-algulisi sõnu). Seega võib hinnangumorfoloogias liitsõnamoodustuse osakaal näida väiksem mitte niivõrd liitsõnade harulduse, kuivõrd liigituserinevuse tõttu.

1.3.1. Deminutiivid

Deminutiiv on paljudes keeltes funktsioonide poolest mitmekesine hinnangukonstruktsioon. Eesti keeles väljendatakse deminutiivsust põhiliselt kahe liite abil: -u (nt poju, kutsu) ja -ke(ne) (nt kallikene). Väga üldiselt jagab eesti kirjeldav keeleteadus deminutiivvormide funktsioonid nii: u-liitega deminutiivid väljendavad hellitavat suhtumist, ke(ne)-deminutiivi funktsioon oleneb sellest, kas seda kasutatakse elusolendi või elutu objekti kohta. Esimesel juhul on deminutiivliite esmane funktsioon hellitus (nt koerake), teisel juhul füüsilise väiksuse rõhutamine (nt toolike), sageli afektiivse lisavarjundiga. (EG 2023: 371; Kasik 2015: 240–241) Lisaks võib deminutiivil mõnikord olla negatiivne tähendus, nagu sõnades vennike, mehike ja võsuke (EKSS; EG 2023: 371; Kasik 2015: 241). Liitega deminutiivide kõrval esineb eesti keeles liiteta vorme, nagu tüve modifitseerimise teel saadud vissi < vasikas, liidet ära jättes saadud hobu < hobune ja gemineerunud emme < ema (Saareste 1938, 1940; Kehayov, Blokland 2007).

Senikirjeldatu lähtub eeskätt vormipõhisest vaatenurgast, kus deminutiivide funktsioone vaadeldakse liitest lähtudes. Teistsuguse vaate annavad funktsioonipõhised käsitlused, mis kirjeldavad deminutiivide tähenduslikku mitmekesisust üksikasjalikumalt ning toovad traditsiooniliste põhikategooriate kõrval esile rohkelt täpsemaid varjundeid. Eesti deminutiive on kirjeldatud universaalsete mudelite järgi (Jurafsky 1996; Ponsonnet 2018) ja leitud, et need võivad lisaks põhitähendustele väljendada suurt hulka spetsiifilisemaid tähendusi (Kehayov, Blokland 2007; Saar, Todesk 2023; Mänd 2024). Sellised tähendused on tüübiline väiksus (saiake ’väikest tüüpi sai’), imitatsioon (linnuke ’kirjamärk √’), aproksimatiivsus (pehmeke ’pehmevõitu’), intensiivsus (nooruke ’verinoor’), osa mingist hulgast (sõnake ’natuke juttu (sõnu)’), seotus alusmõistega (märjuke ’alkohoolne jook’) ja leevendus (nädalake ’ainult nädal’) (Mänd 2024).

Mitmed siinkirjeldatud deminutiivifunktsioonid kattuvad Grandi ja Körtvélyessy (2015) esitatud hinnangufunktsioonidega (vt tabelit 1), mis võimaldab käsitleda deminutiivi kui üht keskset hinnangukonstruktsiooni.

1.3.2. Reduplikatsioon

Reduplikatsiooni ehk tüve või selle häälikute kordust on peetud üheks primitiivsemaks ja vanemaks vahendiks millegi suuremana näitamiseks või võimendamiseks (Wundt 1904: 637; Niilus 1938: 229). Seda kinnitavad ka võrdlemisi piiratud morfoloogiaga viipekeelte ja pidžinite andmed (vt Turchetta 2015). Reduplikatsiooni prototüüpne tähendus on intensiivistamine (leivu illu-ilus ’väga ilus’, Niilus 1938: 226; baski isil-isilik ’väga vaikselt’, Artiagoitia 2015: 203). Kuid see võib täita ka teisi funktsioone, nagu suuruse vähendamine (heebrea zanav ’saba’ > znavnav ’väike saba’, Faust 2015: 239), intensiivsuse kahandamine (leivu pali-pallas ’üsna paljas’, Niilus 1938: 226) ja autentsuse või prototüüpsuse väljendamine (itaalia burro burro ’päris või’; Grandi, Körtvélyessy 2015: 10). (Štekauer 2015: 49–51)

Ehkki reduplikatsioon ei näi olevat morfoloogiline nähtus (eriti burro burro tüüpi näidete puhul), võib sõnakordust siiski pidada tavaliseks morfoloogiliseks protsessiks, mitte pelgalt süntaktiliseks, diskursiivseks või fonoloogiliseks korduseks. See on võrreldav liitelise tuletusega, kuid liite asemel on hoopis alussõna või tüveosa kordus (vt Ghomeshi jt 2004: 341–342).

Eesti keeleteaduses on reduplikatsiooni kui hinnanguväljendajat käsitletud ainult selle intensiivistava funktsiooni perspektiivist (Wiedemann 1973; Mägiste 1928; Niilus 1938; Erelt 1986, 1997), lastele suunatud kõnes on vaadatud ka muid suhtluseesmärke (Argus 2005). Valter Niiluse (1938: 229) järgi on reduplikatsioonil eesti keeles „kvaliteeti intensiivistav ja kvantiteeti augmenteeriv ülesanne” – viimase kohta ei too ta aga ühtegi näidet. Vanematest uurimustest leiab reduplikatsiooni näidetena peamiselt tüvekordusi, kus esiosaks on häälikuliselt ajendatud osis (Mägiste 1928, häälsümboolsed noomenid; Niilus 1938, sõna esiosa kordamine). Sellised on näiteks udu-ūz (Wiedemann 1973: 1242), vihù vîmene (Mägiste 1928: 225), võhivõõras ja ve̮ri ̮vĕ̮ras (Niilus 1938: 230). Mainitud on ka keelendeid, milles ei kordu ainult tüvehäälik(ud), vaid terve tüvi või tüveosa: kahi kahekesi, máge̮ ̮mákus (Niilus 1938: 230).

Mati Erelt (1986) nimetab reduplikatiividena juba ka selliseid vorme, milles kordub terve tüvi (suur-suur). Vormi järgi jagab Erelt (1986: 114–115) reduplikatiivid kolmeks: 1) omadussõna täielik kordamine (vana-vana mees), 2) määraadverbi täielik kordamine (väga-väga ilus tüdruk) ja 3) omadussõna algusosa kordamine (sini-sinised silmad), kusjuures intensiivistavaks nimetab ta ainult viimast.[3] Hiljem on ta intensiivistava reduplikatsiooni nimetuse laiendanud ka kahele esimesele tüübile (vt Erelt 1997). Uuemad kirjeldused (Kasik 2015: 346; EG 2023: 424) mainivad samuti reduplikatsiooni intensiivistamisvõttena: üks variant omadust intensiivistada on tüvekordus (pisipisike), teine algriimilaadne reduplikatsioon (võhivõõras, uhiuus), mis sarnaneb varasemate uurimuste „häälsümboolsete noomenitega”.

1.3.3. Intensiivsusprefiksoidid

Intensiivsuse väljendamiseks kasutatakse ka intensiivsusprefiksoide. Nende hulka kuuluvad võõrliited mega- ja super-, aga ka näiteks eesti kinnistüvi üli-. Neid poolliiteid on eesti keeles üsna palju uuritud (Niilus 1938; Vare 2012; Kasik 2013, 2015; Kotilainen 2014; Kiik 2021), kuid nende nimetuses ja klassifikatsioonis ei ole saavutatud üksmeelt ega selgust. Niiluse (1938: 231–232) käsitluses on rõhutavad sõnaosad, nagu puru-, püsti-, maru-, tuli-, „intensiivsust suurendavad partiklid” või „intensiivistavad-augmenteerivad partiklid”. Silvi Vare (2012) käsitleb eestikeelsete esiosadega moodustatud sõnu (nt pururikas) liitsõnadena ja võõrprefiksitega moodustatud sõnu (nt superkallis) prefiksituletistena. Üsna piiritlemata on Kasiku (2013, 2015) määratlus – tema ei paiguta neid ühessegi kindlasse klassi. Kasik nimetab üli-, ala– jms osiseid „prefiksilaadseteks tüvedeks” (Kasik 2015: 41) ja „prefiksoidideks e pooleesliideteks” (Kasik 2015: 106) ning käsitleb neid kinnistüvedena, mis koos teise juurmorfeemiga moodustavad liitsõna, mitte tuletise (Kasik 2015: 345–346). Võõrosiseid, nagu mega– ja super-, nimetab ta sarnaselt Varega „võõrprefiksiteks” (Kasik 2015: 96), kuid käsitleb nendega moodustatud komplekssõnu liitsõnadena, mis tähendab, et ta ei pea neid tuletusliideteks. Kuna aga selle artikli seisukohast on vormist ja liigitusest olulisem esiosade funktsioon, käsitlen oma- ja võõrosiseid koos ja nimetan neid koondnimetusega intensiivsusprefiksoidid (vt ka Kotilainen 2014).

Kuna prefiksituletust ei peeta eesti keelele algselt omaseks sõnamoodustusviisiks (Kasik 1996: 2), võib arvata, et ka intensiivsusprefiksoidid on keelde tekkinud muude keelte mõjul. Et neid võib pidada reduplikatiividest uuemaks nähtuseks, kinnitab ka Niiluse peaaegu saja aasta tagune tõdemus: „[Reduplikatsiooni] asemele on kerkinud uus moodus intensiivistavate-augmenteerivate partiklite näol, mis täidab suurtes joontes oma eelkäija ülesandeid” (Niilus 1938: 232). Olgu intensiivsusprefiksoidid eesti keeles uus nähtus või mitte, on need sellegipoolest keelekasutuses võrdlemisi juurdunud hinnangukonstruktsioonid. Kuigi nende vormiline määratlus erineb keelekirjelduseti, moodustavad intensiivsusprefiksoidid funktsioonilt ühtse ja üldlevinud modifitseerijate rühma.

2. Hinnangufunktsioonid ja vormivahendid eesti teismeliste keeles

2.1. Keelematerjali ülevaade

Vaatluse all on 202 210 sõne mahus sõnumitekste teismeliste keele korpusest TeKe (Vihman jt 2023). Materjali moodustavad 9–18-aastaste Tartu, Tallinna, Võrumaa ja Saaremaa teismeliste peamiselt Messengeris ja vähemal määral Discordis peetud kirjalikud vestlused. Vestlused hõlmavad enamasti kooli, sõprade, suhete ja perega seotud igapäevateemasid. Enamikus vestlustes on kaks osalejat, kuid leidub ka mõni üksik grupivestlus.

Korjasin vestlustest käsitsi välja kõik hinnangukonstruktsioonid. Hinnanguliseks lugesin need, mille funktsioon vastas Grandi ja Körtvélyessy (2015) ja EG määratlusele ehk mis täitsid vähemalt üht tabelis 2 loetletud hinnangufunktsioonidest. Võtsin niisiis analüüsimiseks keelendid, milles alussõnaga väljendatud standardväärtusele lisandus väärtusnihet põhjustav hinnangumarker (näiteks prefiksoidiga mega– moodustatud sõna megailus). Liigitasin konstruktsioonid esmalt funktsiooni järgi hinnangutüüpidesse ning seejärel analüüsisin iga hinnangutüübi vormilisi väljendusvahendeid.

Valim on küll mitmekesine, kuna hõlmab eri piirkondadest pärit teismeliste keelekasutust, kuid piiratud mahuga. Seetõttu ei võimalda materjal teha üldistavaid järeldusi kogu Eesti teismeliste keele kohta. Uurimus on peamiselt kvalitatiivne. Siin ja edaspidi esitatud arvandmete roll on eeskätt toetav ja illustreeriv.

J o o n i s 1. Hinnangufunktsioonide jaotus esinemissageduse järgi.

Leidsin TeKE-st kokku 199 hinnangukonstruktsiooni. Funktsioonidest on esindatud kasvav ja kahanev intensiivsus, lembus, hüpokorismid, halvustus ja füüsiline väiksus. Peatükis 1 tutvustatud hinnangufunktsioonidest ei väljenda Eesti teismelised sõnamoodustusega autentsust/prototüüpsust ega rõhuta objekti füüsilist suurust. Ligi kolmandiku ehk suurima rühma konstruktsioonidest moodustavad hüpokorismid ehk hellitus- ja hüüdnimed. Neid ei ole aga siinses analüüsis liigitatud eraldi funktsiooniks. Ehkki hüpokorisme esineb teismeliste kõnes arvukalt, ei ole nende puhul sageli tajuda hinnangufunktsiooni (v.a mõne puhul, mille liigitasin lembuse funktsiooni alla). Hüpokorismide väljaarvamist hinnangufunktsioonide hulgast põhjendan täpsemalt alapeatükis 2.4. Ilma hüpokorismideta koosneb analüüsimaterjal 126 hinnangukonstruktsioonist. Kuna esinemissageduse poolest paistab silma kõigest kolm funktsiooni ning ülejäänute kohta napib materjali, analüüsin põhjalikumalt vaid kasvava ja kahaneva intensiivsuse ning lembuse funktsiooni. Ülejäänud tüüpe kirjeldan põgusalt peatükis 2.5. Hinnangufunktsioonide jaotus esinemissageduse järgi on kujutatud joonisel 1.

2.2. Kasvav intensiivsus

Kasvav intensiivsus on sagedasim (60 konstruktsiooni 126-st) ja väljendusvahendite poolest vaieldamatult mitmekesiseim hinnangufunktsioon. TeKE netikeelekorpuse andmete põhjal väljendavad Eesti teismelised kasvavat intensiivsust peamiselt intensiivsusprefiksoidide (mega-, super-) ja reduplikatsiooni (jubejube) abil.

2.2.1. Intensiivsusprefiksoidid

Intensiivsusprefiksoide esines andmestikus kokku 35 konstruktsioonis 60-st. EG-s on märgitud noorte argikeele sagedasiks prefiksilaadse tähendusega modifitseerijaiks lõpp-, tipp-, tutt-, elu– ja siga-, mille kõrval esinevat ka mõningaid võõrprefikseid, nagu super– ja mega– (EG 2023: 423). Korpusandmed osutavad, et võõrprefikseid (peamiselt mega-) esineb teismeliste keeles veidi rohkem kui eesti kinnistüvesid, kuid viimased on eripalgelisemad (puru rich, ilge hea, surmtõsine, räme fancy).[4]

Enamasti kombineeruvad intensiivsusprefiksoidid positiivse tähendusega omadussõnadega (meganunnu, üli äge, super tore), aga võivad esineda ka koos keskmist omaduse määra (super-ok) või ebamäärasust väljendavate omadussõnadega (mega lamp ’[lamp omadussõnana]suvaline, lambist võetud’), neutraalsete omadussõnadega (mega pikk, mega lühike) või ka negatiivse tähendusega omadussõnadega (ekstra debiilne, megakohutav). Erinevalt eesti poolliitest üli– esineb korpuses võõrliiteid ka nimisõnade ees (megatibud, super mõte, mega mähis). Sellised ühendid väljendavad peale intensiivsuse ka afektiivsust ning mentaalset väärtust.

Võrreldes muude liitsõnadega kirjutavad teismelised intensiivistavaid pooleesliiteid põhisõnast lahku sagedamini: 35 konstruktsioonist on intensiivsusprefiksoid kirjutatud põhisõnast lahku 22 juhul (ligi 63%-l juhtudest). Võrdluseks kontrollisin süstemaatilise juhuvalimiga (110 vestlusfailist iga 11. faili kõik liitsõnad) 70-t muud liitsõna ning neist oli lahku kirjutatud vaid viiendik. Kuigi andmestik on piiratud, võib erinevus viidata sellele, et keelekasutaja tajub mõningaid intensiivsusprefiksoide eraldiseisvate määrsõna- või omadussõnalaadsete üksustena, nagu väga või hea (vt ka Kotilainen 2014: 14–15; Kiik 2021: 306).

Korpuses esineb poolliidetest kõige sagedamini mega– (16 korral), vähemal määral ka üli– (10 korral). Veel on esindatud näiteks ilge-, räme-, puru-, super– ja ekstra-. Nimisõnafraasis näivad poolliited täitvat omadussõnalise täiendi rolli (näide 1, vrd hea mõte) ja omadussõnafraasis määruse rolli (näide 2, vrd väga palav). Põhisõnast lahku kirjutati peamiselt võõrprefiksid mega– ja super-, aga mitmel juhul ka üli– (näide 3).

(1)   6N: Aga tulles selle servu [serveri] juurde tagasi, super mõte[5]
(2) 14N: mega palav on väljas
(3) 15N: tegelt ma vaatan selle pilte prgu ja yli seksikas on

Sõnaveebistki võib märksõna super (omadussõna) alt leida sellise näitelause: Mega publik, super korraldus ja ümberringi ainult meeldivad inimesed (ÜS: super).

2.2.2. Intensiivistav reduplikatsioon

Reduplikatiivseid konstruktsioone leidsin korpusest kokku 24. Sarnaselt varasemate kirjeldustega on reduplikatsiooni levinuim funktsioon intensiivistamine[6] (22 juhul 24-st). Intensiivistava reduplikatsiooni vorm aga erineb mõneti varemkirjeldatust – näiteks ei leidu TeKE netikeelekorpuses ühtegi näidet Wiedemanni, Mägiste ja Niiluse käsitletud häälikuliselt ajendatud reduplikatsioonist, nagu kõhi kõva (Niilus 1938: 230), ega tüve osalisest kordusest (sini-sinised). Eesti teismeliste keelekasutuses esineb küll Erelti (1986: 114–115) mainitud määrsõna ja omadussõna täielikku kordust, kuid teistsugusel süntaktilisel positsioonil kui tema näidetes. Kui korratakse omadussõna, ei ole see fraasis nimisõnalaiend (vana-vana mees), vaid öeldistäide (mees on vana vana); kui määrsõna, siis enamasti mitte määralaiend (väga-väga ilus tüdruk), vaid viisi- (tahan väga väga) või ajamäärus (kohe kohe kodus).

On tähelepanuväärne, et enamikus lausetes, kus korratakse öeldistäidet, on öeldistäiteks ingliskeelne sõna. Võimalik, et sellised konstruktsioonid on tervikuna üle võetud inglise keelest – sarnaselt kreoolkeeltesse ja pidžinitesse tekkivate vormidega (Thomason, Kaufman 1988: 37). Nii on näite 4 reduplikatiivne konstruktsioon inglise keeles levinud (ja juba leksikaliseerunud) no-no[7] ’kindel ei, mõeldamatu variant’, samuti võib olla tervikuna üle võetud näite 5 konstruktsioon busybusy.

(4) 15N: Taanis tegelt saaks ka suht korralikult aga seal on inimkaubandus hirmus
15M: mhm ma olen ka kuulnud
15N: Mhmm eriti müüakse ida-eurooplasi
15M: aka pms meid
15N: Just
             Niiet Taani on suht suur NoNo

(5) 15N: aga ausalt öeldes sygisongi kõige tihedam ja tihti on see et kõik on ühel päeval
             mul tegelikult yks synnipäev veel TAPSELT SAMAL AJAL

16N: Tosi
        Oi
15N: mhm
        ma olen busybusy

Seda süntaktilist malli järgivad ka mitmed eestikeelsetest sõnadest loodud reduplikatiivsed konstruktsioonid, nagu näitelause 6 nõusnõus.

(6) 17N: Jaaa kindlasti, luuletuste võlu minu jaoks on see et nendega suudavad
      võibolla samastuda teised, kes tunnevad end samamoodi
17M: Jaaaa justttäpselt
17N: Mhmm nõusnõus

Eelnevate näidetega sarnanevad konstruktsioonid, kus korratakse omadussõna (samuti öeldistäitena), näiteks jubejube; ja määrsõna väga viisimäärusena: jaa vägaväga peaks; mulle meeldis sinu idee ka vägaväga, mina tahan vägaväga su mõtteid kuulda.

Intensiivistavat reduplikatsiooni kasutatakse veel tugevate tunnete väljendamisel: musimusimusi kallikallikalli!!!; armastanarmastanarmastan. Viimane meenutab kontinuatiivsust väljendavaid reduplikatiivseid verbitarindeid, nagu Ta ootas, ootas kannatamatult [—] (Erelt 2013: 55–56), kuid kestuse asemel väljendab see intensiivsust. Tunnete intensiivsust rõhutatakse reduplikatsiooniga sageli ka tänuavaldustes, korrates sõna aitäh (näide 7).

(7) 16N: Ma tegin tegelt selle video järgi selle, selle alumise osa ka, lihtsalt need              paelad tegin 2x pikemad [- – -]
             [pilt]
             Mul on selline
15N: aitähaitähaitäh

Niisiis ei esine reduplikatsioon korpusandmete põhjal teismeliste keelekasutuses niivõrd nimi- või omadussõna laiendina, kuivõrd öeldistäites ja määrustes, vahel ka verbitarindites.

2.3. Kahanev intensiivsus

Kahaneva intensiivsuse nimetuse alla koondatud kategooria on Grandil ja Körtvélyessyl (2015: 9) esitatud lahutamatu kolmikuna approximation/reduction/attenuation ’aproksimatsioon ehk umbkaudsus / reduktsioon ehk nõrgendamine / atenuatsioon ehk pehmendamine’. Ehkki autorid vaatlevad neid koos, erinevad need siiski mingil määral üksteisest. Aproksimatsioon viitab ligikaudsusele (nädalake ’ligikaudu nädal’), isegi sarnasusele (punakas ’punaselähedane’) (Jurafsky 1996: 534). Nõrgendamine ja pehmendamine aga leevendavad või pisendavad väljendatut (mõtteke). Varasemates käsitlustes (nt Masini jt 2023: 12) on leitud, et neid esineb harilikult omadus-, eriti värvisõnadega, kuid vahel ka nimisõnadega; teismeliste korpuses tuli aga esile eelkõige nimisõnaline (tunnike) ja määrsõnaline (mingivõrra) kasutus.

Terminoloogiliselt ei tehta neil kolmel eriti vahet: harilikult valitakse katusterminiks kas üks kolmest, enamasti „aproksimatsioon/aproksimatiivsus” (Jurafsky 1996; Saar, Todesk 2023; Masini jt 2023; Mänd 2024), või piisavalt üldine sõna, mis katab kõiki nimetatud tähendusi, näiteks „deintensifikatsioon” (ingl deintensification; Körtvélyessy 2015: 63; Efthymiou 2017). Siingi käsitlen neid intensiivistamise vastandina, nagu on tehtud paljudes teistes uurimustes (Güney 2015: 316; Rainer 2015: 1346; Mänd 2024: 166).

Kahanevat intensiivsust väljendavaid konstruktsioone leidus netikeelekorpuses kokku 13. Põhiliselt väljendati seda funktsiooni deminutiivliitega –ke, aga ka liitsõnade ja reduplikatsiooniga. Umbkaudsuse tähendust väljendati põhiliselt deminutiividega, nagu näites 8 tunnike ’ligikaudu tund’, aga ühel juhul ka liitsõnaga mingivõrra (näide 9).

(8) 12N: Ja ss ma olin veel mingi tunnike üleval
(9) 17M: mul läheb mingivõrra aega

Kahaneva intensiivsuse pehmendavat funktsiooni väljendatakse samuti enamasti deminutiividega. Näiteks abstraktsete nimisõnade deminutiivsed vormid, nagu ideekene, mõtteke, plaanike, pisendavad väljendatu (idee, mõte, plaan) olulisust. Sellist pehmendust on nimetatud ka leevenduseks (ingl hedges, Jurafsky 1996: 549). Seda on eristatud aproksimatiivsusest – mida Jurafsky (1996: 549) kutsub ka „semantiliseks leevenduseks” – tugevama pragmaatilise funktsiooni tõttu (Jurafsky 1996; Saar, Todesk 2023: 155; Mänd 2024: 167–169).

Näitelauses 10 kasutatakse sõna mõte asemel deminutiivi mõteke [mõtteke]. Selle lause autor oli varem palunud kaasvestlejal oma kooliprojektiga ühineda, millega too oli nõustunud. Nüüd aga otsustas idee autor, et tahab mõtte üksi ellu viia, ning teadet pehmendada soovides pisendab ta oma väljapakutud mõtte olulisust.

(10) 17M: minu väga raske otsus on see et ma tahan ikka pigem yksi teha enda seda algset mõtekest edasi, aga mulle meeldis sinu idee ka vägaväga, niiet kui sa ise teed ikkagi haikukogu või mõne muu lullavärgi või videovärgi, siis ma vägaväga hea meelega aitaks sind sellega

Viimaks võib kahanevat intensiivsust väljendada ka reduplikatsiooniga, kuigi seda varasemates käsitlustes (Mägiste 1928; Niilus 1938; Erelt 1986, 1997) pole mainitud. Reduplikatsiooni kahandavat funktsiooni illustreerib hästi näitelause 11, milles üks vestluskaaslane tahab teisega koos koolitööd teha ja teine vastab, et jõuab koju kohekohe, kasutades ajamääratlusena sõna kohe asemel selle kahekordset varianti. Kui eespool vaadeldud sõnakordused intensiivistasid alussõna – millest lähtuvalt peaks kohekohe olema rohkem kui kohe’viivitamata, otsemaid; läheduses, vahetult’ (ÕS 2018) –, siis siinsel juhul reduplikatsioon hoopis kahandab sõna intensiivsust, lisades sellele umbkaudsuse tähenduse.

(11) 16N: filmime äkki täna seda ETA videot?
  15N: ja ma olenkohekohekodus ka

Keelekasutuses on sõnal kohe aga lisaks sõnaraamatutähendusele ’viivitamata, otsemaid’ ka vastupidine tähendus ’(väikese) viivitusega’ (nt fraasis kohe tulen). Kui tõlgendada sõna kohe umbkaudse, väikest viivitust tähistava määrusena, jääb reduplikatsioonile tavapärane intensiivistav funktsioon. Jättes kõrvale rangelt semantilise tõlgenduse, võib selliseid reduplikatsioonijuhte pidada pragmaatiliseks leevenduseks, mille eesmärk ei ole intensiivsuse muutmine, vaid ajavahemiku tajutava pikkuse vähendamine (vt ka Mänd 2024: 167–169).

Näites 12 on sõnaga varsti sarnane konstruktsioon, kus võib aimata pragmaatilise leevenduse tähendust.

(12) 17M: ma olen juba vägapõnevil
17N: Mina kaaa
        Ma tahaks seda kõike sulle otse seletada
        Nii et ma ka mega põnevil
  17M: varstivarstisaaddd

Kahanev intensiivsus on teismeliste sõnamoodustuses sageduselt kolmas hinnangufunktsioon (vt joonist 1). Ligikaudsuse või millegi pisema või ebaolulisemana esitlemiseks kasutatakse valdavalt deminutiivliidet –ke(ne), pragmaatiliseks leevenduseks rahustava-pehmendava eesmärgiga ka reduplikatsiooni.

2.4. Lembus ja hüpokorismid

Lembust väljendavaid konstruktsioone leidus korpuses 36. Enamik neist olid deminutiivid: peamiselt ke(ne)-lõpulised (22 esinemisjuhtu), vähemal määral u-liitelised (12 esinemisjuhtu) tuletised. ke(ne)-liitega moodustati deminutiive peamiselt omadussõnadest (armsake, kallike, vaeseke), u-liitega nimedest (Getu, Kätu). Lisaks leidus mõni üksikjuht, kus oli kasutatud geminatsiooni (nt venna), mida on peetud liiteta deminutiivituletuse vahendiks (vt Saareste 1938; Kehayov, Blokland 2007; Mänd 2024).

Hüpokorism on lembusega vormi ja semantika poolest tihedalt seotud, kuid funktsioonilt üsna erinev kategooria. Kui lembust väljendavate vormidega antakse hinnang objektile või isikule, siis hüpokorismide kasutus osutab pigem olukorra formaalsusastmele. Sõnamoodustusvalikud on tihedalt seotud registriga ning hüpokorismid viitavad diafaasilisele varieerumisele, st keelekasutuse kohandamisele vastavalt olukorra formaalsusele (Kerge 2000: 93–94; Gaeta 2015: 121–122). Hüpokorismide kasutuse teine põhjus on keele ökonoomsuse taotlus: pikemad ja keerukamad vormid asendatakse lühemate ja suupärasematega ning kohandatakse produktiivsematesse muuttüüpidesse (Kerge 2000: 97; Hennoste 2000: 1369).

Vaadelgem esiteks pärisnimedest moodustatud deminutiivide ja hüpokorismide erinevust: hüpokorismid on näiteks Kata, Kats, Merka, deminutiivid Stinnu ja Kätu. Kui esimesed on lihtsalt lühemaks mugandatud nimekujud (näited 13, 14), mida kasutatakse informaalses suhtluses, siis teiste puhul on tajutav afektiivne varjund (näited 17, 18). Hüpokorismideks võib pidada ka nimetusi, nagu emps, emme, õps, issi ja paps, millega teismelised tähistavad omavahelises vestluses tihti jutuks tulevaid isikuid. Nende puhul ei näi hinnang käivat niivõrd referentide endi, kuivõrd suhtlusolukorra kohta, osutades selle informaalsusele (näited 15, 16).

(13) 15N: Aa jaa merka mainis seda
(14) 12N: Kata ei saa kahjuks tulla
(15) 16N: Mul vist paps ka tööl samal päeval nii et ei tea veel öelda?
(16) 11N: Kas sa oma emme käest ära kysisid
(17) 16N: Stinnu ma lic nii igatsen sind
(18) 13N: Katuu Aita mind Mul on abi vaja hädasti

Seega, kuigi lembus ja hüpokorism on vormilt ja tihti ka semantikalt lähedased, erinevad need teineteisest hinnangufunktsiooni poolest. Deminutiivide ja teiste sarnaste vahenditega väljendatud lembus on afektiivne hinnang referendi enese kohta. Hüpokorismi kasutamine tõukub aga sageli hoopis kõneleja hinnangust suhtlusolukorrale. Loomulikult võib hüpokorismigi kasutus olla vahel referendi suhtes hinnanguline, ent sellisel juhul kattub väljendatav hinnang mõne teise artiklis käsitletud hinnangufunktsiooniga – enamasti lembusega – ning keelend on loetud vastava funktsiooniga konstruktsioonide hulka. Seega ei ole hüpokorisme kvantitatiivses analüüsis eraldi hinnangufunktsioonina esitatud.

2.5. Haruldasemad hinnangufunktsioonid

Teismeliste sõnamoodustuses vähem levinud hinnangufunktsioonid on halvustus, positiivne mentaalne väärtus ning tavapärasest väiksem või suurem suurus.

Halvustuse vormivahendid on enamjaolt samad mis lembusel: peamiselt kasutatakse halvustuse (ja iroonia) väljendamiseks deminutiivliidet –ke(ne) (näide 19), aga ka augmentatiiv- jm liiteid, mille puhul pejoratiivsust väljendab juba tüvi ise, näiteks sõnades kolakas (poisi kohta), söödik, käkerdis, hälvik (näide 20). Halvustust võib väljendada ka liitsõnaga, nagu näites 21 kasutatud vanamees, millel on kaks hinnangufunktsiooni: hinnang poisi vanuse kohta ja (sellest tulenev) halvustus.

(19) 12M: Ta vaike luuake
(20) 12M: Maletad kui se halvik varastas mu telo ära
(21) 10N: Kas sul see poiss kes elvas elas jättis su maha w
       11N: Mina jätsin ta
               Ta ei olnud isegi 13 ta oli mingi vanamees

Positiivset mentaalset väärtust väljendatakse liitsõnade või sõnaühenditega (kangelas õps). Vahel on ühendi esiosa intensiivsusprefiksoid (megatibud, super mõte), mis nimisõna puhul rõhutab sageli väärtust.

Väiksust väljendavad deminutiivliide –ke(ne) (näide 22) ja liitsõna esiosad leksikaliseerunud väljendeis, nagu lühikõne ja lühikokkuvõte. Suurust rõhutavad augmentatiivid, nagu latakas (näide 23), mille puhul on suuruse tähendus nii tüvel kui ka liitel.

(22) 14M: ma kardan lis seda et ma satun hispaanias kuhugi mägi hütikesse
(23) 16N: see rammus punane latakas on bussikas kus sa maha tuled

TeKE netikeelekorpuse andmete põhjal moodustavad halvustus, positiivne mentaalne väärtus ning tavapärasest väiksem või suurem suurus teismeliste sõnamoodustuses pigem harvaesineva hinnangufunktsioonide rühma. Väiksuse väljendamiseks kasutatakse deminutiivliidet -ke(ne), positiivse mentaalse väärtuse rõhutamiseks intensiivsusprefiksoide – mõlemad esinevad teisteski funktsioonides. Suurema suuruse ja halvustuse väljendamiseks kasutatakse aga sageli augmentatiivsõnu, mis teistes hinnangufunktsioonides esile ei tulnud.

3. Kokkuvõte ja arutelu

Eesti teismeliste netikeele korpuse analüüsist selgus, et sõnamoodustusega väljendavad teismelised peamiselt kolme tüüpi hinnangut: kasvavat intensiivsust, kahanevat intensiivsust ja lembust. Kogu analüüsimaterjali moodustanud 126 konstruktsioonist väljendab suurim osa (48%) kasvavat intensiivsust. Selleks kasutatakse peamiselt – tihti küll põhisõnast lahku kirjutatuna – intensiivsusprefiksoide mega-, üli- ja super– (megatore, üli väga, super hea). Nimisõnade osisena kasutatakse võõrprefikseid super– ja mega– intensiivistamise kõrval ka mentaalse väärtuse rõhutamiseks (megatibud, super mõte). Teine moodus öeldut intensiivistada on alussõna reduplitseerimine, mida esineb iseäranis määr- ja omadussõnadega (vägaväga, nõusnõus, jubejube), tugeva afekti väljendamisel ka muude sõnaliikidega (aitähaitähaitäh). Kahaneva intensiivsuse väljendamiseks kasutatakse sõnamoodustust harvemini. Enamasti moodustatakse selle funktsiooniga vorme deminutiivliitega -ke(ne), eesmärgiga vähendada öeldu tähtsust (mõttekene) või väljendada ligikaudsust (nädalake ’umbes nädal’). Ajamääruse intensiivsust saab kahandada ka muidu eeskätt intensiivsust rõhutava reduplikatsiooni abil. Seda esineb sõnaga kohe (kohekohe ’umbkaudu kohe’) ja rahustavas-leevendavas funktsioonis sõnaga varsti (varstivarsti saad).

Lembust väljendatakse peaasjalikult deminutiivliidete -ke(ne) ja -u abil. Liidete kasutusvaldkond jaguneb selgelt pärisnimede ja muude sõnade vahel. Pärisnimedest moodustatakse vaid u-liitega deminutiive (Getu, Kätu). Mõlema liitega moodustavad teismelised deminutiive omadus- ja nimisõnadest (kallike, armsake, kullakene, musu).

Lembusega on tihedalt seotud hüpokorismid. Need on enamasti hüüdnimed (Kata, Merka) või leksikaliseerunud vormid (inka, õps), mis kuuluvad vaikimisi teismeliste slängi. Hüpokorismid osutavad eelkõige registrile, referendile hinnangut andmata. Kui neil vahel siiski on hinnangufunktsioon, on selleks harilikult
lembus.

Tabel 3. Hinnangufunktsioonide ja vormivahendite jaotus Eesti teismeliste sõnamoodustuses sageduse järgi.

Teismeliste netisuhtluse analüüs näitab, et eesti keele hinnangumorfoloogia järgib üldjoontes keelteülest mustrit. Deminutiivide roll on väljendada peamiselt lembust ja kahanevat intensiivsust, intensiivsuse kasvatamine on aga intensiivsusprefiksoidide ja reduplikatsiooni pärusmaa. Võrdlus sajanditaguste tähelepanekutega (Mägiste 1928; Niilus 1938) eesti keele hinnangumarkerite kohta osutab, et hinnangu sõnamoodustuslikud väljendusvahendid on põhifunktsiooni säilitanud: intensiivsuse lisamiseks kasutatakse endiselt peamiselt prefiksoide ja reduplikatsiooni. Muutunud on aga nende vorm ja võimalik, et ka süntaktiline positsioon. Nii reduplikatsioon kui ka intensiivsusprefiksoidid liiguvad iseseisvumise ja leksikaliseerumise poole – seda kinnitab mõlema puhul sage põhisõnast lahkukirjutus ning reduplikatsiooni puhul nihkumine nimisõnalaiendi kohalt öeldistäite või määruse rolli.

Eesti keele hinnangukäsitluste kõrvutus keelteüleste mudelitega osutab aga ühele uurimislüngale: autentsus-/prototüüpsushinnangu (raamat raamat ’tõeline raamat’) puudumisele eesti keelekirjeldustest. Küsimus võib olla hoopis selles, kuidas prototüüpsushinnang väljendub: kas autentsuse/prototüüpsuse rõhutamisel võib olla intonatsiooni roll niivõrd oluline, et seda hinnangut kirjapandult ei esine? Kui see oletus on õige, tuleb autentsus-/prototüüpsushinnangu kirjeldamiseks sõnamoodustuses toetuda spontaanse suulise kõne andmetele.

Loviisa Mänd(snd 1995), Tallinna Ülikooli nooremteadur (Narva mnt 25, 10120 Tallinn), loviisa.mand@tlu.ee

[1] Ehkki Grandi ja Körtvélyessy kasutavad terminit hinnangukonstruktsioon, ei kuulu nende käsitlus konstruktsioonigrammatika raamistikku.

[2] Tabelis on hinnangufunktsioonide illustreerimiseks toodud Grandi ja Körtvélyessy (2015: 9–10) koondatud näited, mis pärinevad eri autorite artiklitest samas kogumikus.

[3] Tegelikult esitab Erelt ka neljanda tüübi, samatähenduslike või tähenduselt lähedaste, kuid vormilt erinevate sõnade kordamise: pisitilluke, roppmust, tibatilluke, kibekiire, üleüldine jne. Neil puhkudel aga reduplitseeritakse enamasti vaid tähendust, seega ei loe ma neid näiteid morfoloogiliseks reduplikatsiooniks.

[4] Siin ja edaspidi on esitatud näited sellise kirjapildiga, nagu need korpuses olid.

[5] Siin ja edaspidi minu esiletõstud.

[6] Võtsin analüüsi vaid selge hinnangufunktsiooniga reduplikatiivsed keelendid. Välja jäi näiteks süntaktiline reduplikatsioon, mida kasutatakse kinnitamiseks ja nõustumiseks (on-on, ikka-ikka ’jah, on küll’) ning ärgitamiseks (tule-tule, võta-võta). Nende kohta vt lähemalt Keevallik 2001.

[7] Analüüsisin ka ingliskeelseid väljendeid, kuna enamik neist on sellised, mis on eesti keelekasutuses võrdlemisi hästi kohanenud, mis muudab keelte eristamise keeruliseks (vt Vihman jt 2022: 306).