Probleemkohti tänapäeva eesti keele vormimoodustuses

Eesti keele rikkalik ja erandirohke käände- ja pöördesüsteem on pidevas muutumises, pannes normijaid lahendama igikestvat küsimust: kas minna muutustega kaasa või säilitada status quo. Tiiu Erelt (2002: 249) on Emakeele Seltsi keeletoimkonna kui praegu eesti kirjakeele normingu eest vastutaja rolli näinud keele tasakaalustamises: ühelt poolt püsiväärtustest kinnihoidmine, teiselt poolt ka uute väljendusvajaduste ja -võimaluste arvestamine ja arendamine. Paar viimast aastakümmet on andnud nende ülesannete täitmiseks uusi vahendeid ja võimalusi.

Morfoloogia puhul väljendub püsi ja muutumise vahelise tasakaalu otsimine eelkõige rööpvormide ja -paradigmade möönmises, et säilitada keelekasutajale valikuvabadus (Kaalep 2012: 444). Morfoloogiaga seotud, kuid normimise mõttes piiripealne ala on hääldus. Ehkki foneetikas nagu ka semantikas on peetud otstarbekaks ettekirjutustest hoiduda (Rätsep 1985: 7–8), on häälduskuju siiski sõna muutmise aluseks ja sedakaudu käsitatav normingu osana.

Eesti sõnamuutmissüsteemi on läbi aegade kirjeldatud koos sõnastikuga (Kaalep 2010: 95). Siinses artiklis võtame vaatluse alla valiku vormimoodustuse küsimustest, mis on esile kerkinud eesti keele suurima sõnakogu, EKI ühendsõnastiku (ÜS) koostamisel. Käsitluse sissejuhatavas osas anname ülevaate morfoloogia esituse kujunemisest eesti sõnaraamatuis ja morfoloogia normimise arengust. Seejärel keskendume terviklike käänd- ja pöördvormistike genereerimist ning normingu ja kasutuse vastuolude kõrvaldamist puudutavatele teemadele: mõne üksiksõna norming, võõrsõnade häälduse ja kirjakuju lahknevusest tingitud paradigmade segunemine, album– ja number-tüübi vahekord, (i)ng-lõpuliste sõnade käänamine, tähenduspiiridest tingitud rööpvormistikud ning liitsõnade (sh liitarvsõnade), lühendite ja tähiste paradigmad.

Morfoloogia esituse kujunemine eesti sõnaraamatutes

Morfoloogianormingute fikseerimine eesti sõnaraamatutes on suuresti olnud seotud õigekeelsussõnaraamatute ehk ÕS-ide koostamisega, sest üsna pikka aega oli ÕS peamine eesti kirjakeele sõnaraamat. Normingute kujundamisel on põhiraskust kandnud keelekomisjonid: 1907–1940 Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkond (Erelt 2002: 129–131), 1960–1993 Eesti NSV Teaduste Akadeemia juurde asutatud vabariiklik õigekeelsuskomisjon ehk VÕK (Erelt 2021), alates 1993. aastast Emakeele Seltsi keeletoimkond (Raadik 2021).

Uue ÕS-i valmimine on sageli toonud kaasa keeletoimkondade töö elavnemise, sest ÕS-ide koostajad on andnud toimkondadele materjali nii üksiksõnu, sõnarühmi kui ka terveid muuttüüpe puudutavate morfoloogiaprobleemide kohta. Kirjakeele ühtlustudes kaldus morfoloogiaotsuste raskuspunkt võistlevate keelendite vahel valimiselt rööpvormide möönmisele, kuid otsused ei sündinud siiski alati kergelt, sest nagu 1920-ndail, nii ka veel 1970-ndail olid otsustajate hulgas ülekaalus vanema põlvkonna keeleteadlased, kellele rööpvormide lubamine (eriti omasõnade käänamises-pööramises) oli vastumeelt (Erelt 2021: 392).

Kahes esimeses ÕS-is, 1918 ilmunud „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatus” ja 1925–1937 valminud kolmeköitelises „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamatus”, tavapärast muuttüübistikku veel ei olnud. Selle asemel oli sõnastikuosa ette paigutatud nimestik, kust sai vaadata sagedasemate sõnalõppude muutmist (märksõnades olid need sõnalõpud eraldatud püstjoonega). Muul juhul olid muutmiseks vajalikud vormid esitatud otse märksõna järel.

Esimene ÕS, kus kõik käänd- ja pöördsõnad olid jagatud muuttüüpidesse ning varustatud ka tüübinumbritega, oli 1933 ilmunud Elmar Muugi „Väike õigekeelsus-sõnaraamat”. Sõnastikuosale eelnes 1166 sõnast koosnev tüübistik (hiljem tüüpsõnade arv vähenes).

1940. aastate lõpust sai ÕS-ide koostamine 1947. aastal asutatud Keele ja Kirjanduse Instituudi ülesandeks ning kavandama hakati uut mahukat ÕS-i. „Suure õigekeelsus-sõnaraamatu” tegemine jäi küll k-tähe keskel pooleli, kuid sõnaraamatu tarbeks välja töötatud 115 sõnaga tüübistikku kasutati veel kolmes ÕS-is (VÕS 1953, ÕS 1960 ja ÕS 1976).

Võrreldes kahe eelmise ÕS-iga tehti 1976. aasta väljaandes oluline muudatus morfoloogia üldesituses. Nii 1953. kui ka 1960. aasta väljaandes oli lähtutud üksiksõnuti normimisest ja piiratud rööpvormide kasutamist (lühike mitmuse osastav, i-mitmus, geminaadiline sisseütlev), kuid 1976. aasta ÕS-is mindi üle tüübiti normimisele. Harvemini esinevad rööpvormid anti muuttüübistikus ümarsulgudes, tärn vormi järel märkis, et i-mitmust või lühikest sisseütlevat kasutatakse vaid osa selle tüübi sõnade puhul.

Järgmised kaks ÕS-i (ÕS 1999 ja ÕS 2006) toetusid Henn Saari morfoloogia esituse süsteemile, mis kombineeris Muugi muutkondi Ülle Viksi koostatud automaatsõnastiku tüüpidega (Saari 1999). Muuttüüpe oli 69, rööpvormide osalist realiseerumist tüübis ei tähistatud enam tärniga nagu ÕS 1976-s, vaid selgitati märkustega vastavate tüüpide juures.

ÕS 2013-s võeti kasutusele uus, 38 muuttüübist koosnev tüübistik. Selle loomise peamiseks ajendiks oli olnud automaatse morfoloogia vajadus järjekindla ja formaalse klassifikatsiooni järele, mille abil saaks arvutis genereerida kõiki võimalikke muutevorme, sh nendest sõnadest, mida sõnastikus pole (Viks 2015: 45–46). 38 muuttüübiga tüübistikule on järk-järgult üle läinud kõik Eesti Keele Instituudi (EKI) uuemad üldkeelesõnastikud ning seda rakendavad ka keeleportaalis Sõnaveeb kuvatav EKI ühendsõnastik ning uusim õigekeelsussõnaraamat ehk ÕS 2025.

Muuteinfo esitus EKI ühendsõnastikus

EKI ühendsõnastik on eesti keele mahukaim sõnakogu, kuhu on koondatud mitmest EKI tänapäeva keele sõnastikust pärit info (Langemets jt 2021). Ühendsõnastiku tuumaks on 2019. aastal valminud „Eesti keele sõnaraamat” (EKS). Üldkeele sõnaraamatuna hõlmab ühendsõnastik kirjakeele üldtarvitatavat osa, ning ehkki üldkeelest räägitakse harilikult kui oskuskeele vastandist, näitab see määratlus ühtlasi, et sõnaraamatu hõlmealaks on kirjakeel koos selles kehtivate normingutega, puudutagu need sõnade kirjakuju või käänamist-pööramist.

Ühendsõnastiku morfoloogia infokihi arendamist alustasid 2019. aastal Indrek Hein, Ülle Viks, Jelena Kallas, hiljem lisandusid töörühma Margit Langemets, Sirje Mäearu, Peeter Päll, Maire Raadik ning Tiina Paet. Rühma töö võib laias laastus jagada kolmeks: 1) vormide genereerimine, 2) kasutajavaate kujundamine, 3) normingu ja kasutuse lahknevuste analüüsimine.

Vormide genereerimiseks ning Sõnaveebis näha olevate paradigmade kokkupanemiseks on EKI-s kasutusel reeglipõhine morfoloogiasüsteem (MAB), mille tekkelugu ulatub 1990. aastatesse (Viks, Kuusik 1998; Viks 2000a, 2000b, 2015). 

MAB koosneb hulgast väiksemateks alamülesanneteks ette nähtud moodulitest, millest igaühel on reeglite ja erandite loendid. Peale reeglite kuulus algselt MAB-i juurde ka „Väike vormisõnastik” (Viks 1992) – mitukümmend tuhat sagedasemat eesti sõna oma põhivormide, muuttüüpide ja sõnaliigiga. Morfoloogia reeglistik töötab ka ilma sõnastikuta, kuid „Väike vormisõnastik” on olnud reeglite koostamise ja kontrolli algmaterjaliks. 2023. aastast on MAB-i juurde vormisõnastiku asemele kujunemas EKI ühendsõnastiku märksõnaloend koos sõnade morfofonoloogiliste kujude ja tervete paradigmadega. 

MAB-i põhimoodulid on sõna muutevormide süntees ja analüüs, kusjuures mõlemad kasutavad samu allmooduleid: sõna silbitus, muuttüübi määramine ja mitut liiki tüvevariantide moodustamine, näiteks tüve lõpumuutused (raamat : raamatu, l`iiter : l`iitri) ja sisemuutused (tugeva ja nõrga astme vaheldumine, nt l`ippu : lipu, teade : t`eate). Reeglid moodulites on kahesuunalised ja võimaldavad nii muutevormide sünteesimist kui ka analüüsimist. Sõnastike koostamisel on kasutusel ainult sünteesi suund. 

Suuremaid muutusi on kaasa toonud ühendsõnastiku vajadus käänata nimesid, tsitaatsõnu, lühendeid ja tähiseid. Need rühmad on saanud osaliselt iseseisva reeglistiku. Täiendatud on häälduse edasiandmiseks kasutatavate erihäälikute loendit (kääna Plymouth nagu [pliməθ]), erandlikke silbitusi (Ni-a-ga-ra). Tüübituvastus ei määra ma-lõpulisi nimesid tegusõnadeks (Panama) ega ne-lõpulisi omadussõnadeks (Piltene).

Sageli käänduvad nimed üldisemate reeglite järgi kui tavasõnad. Võõrnimedel pole laadivaheldust, vältevahelduslikul käänamisel puudub selge piir k`an‘t : kan‘di ja t`ank : tanki tüüpi käänamise vahel (kas Brab`ant : Brabanti või Brabandi). Niisamuti pesa-tüübis kaldub käänamine erandlikku logo-tüüpi (külastasin Porit). Eranditeta pole ka eesti nimed, kus tüübiomase käänamise kõrval on ajaloolisest tüvest tingitud kõrvalekaldeid (Alutaguse käändub nagu Alutagune – osastav on Alutagust, mitte Alutaguset). Lühikeses sisseütlevas esineb ajaloolisi klusiile (Kiiu : Kiidu) ja seda saab moodustada ka tüüpides, kus tavasõnad nii ei käändu (minnakse Tartu, aga *sellesse aasta ei ole kasutuses).

Alates 2025. aasta kevadest on kõik ühendsõnastiku märksõnad ja sõnavormid helindatud. Varem on sõnastikus esinevate sagedamate sõnade põhivormide helindamiseks kasutatud inimhäält, aga inimhäälega salvestatud materjali pealt treeniti ka kõnesüntesaator, millega sai helindada ülejäänud märksõnu ja sõnavorme. Uus süntesaator suudab arvestada hääldusmärkidega, mistõttu on tehishääl võimeline eristama minimaalpaare, mida ortograafia ei erista: näiteks palataliseeritud ja palataliseerimata häälikuid sisaldavaid ning teises ja kolmandas vältes sõnu (vt Kiissel jt 2025). Tehishäälega loetud näited toovad hästi välja ka kohad, kus hääldusmärgid võiksid olla täpsemad. 

Mitme häälduskujuga sõnadel (nt jazz-muusika [j`ats-muusika], [dž`äss-muusika]) on ühendsõnastikus esitatud mitu paradigmat. Peale liht- ja liitsõnade on muutevormid saanud ka sõnaühendid. Kui sõnaühendi mõlemad osad käänduvad ja neil võib olla rööpvorme, esitatakse vaid kõige tavalisemad vormid (nt sõnaühendi kasulik pind juures on mitmuse osastava vormidena antud kasulikke pindu ja kasulikke pindasid, aga puuduvad kasulikkusid pindasid ja kasulikkusid pindu). Muutuva osisega väljendtegusõnadel (nt viga tegema, jalgu kõhu alt välja võtma) esitatakse ainult tegusõna vormid, muid sõnu asendab vormistikus kolm punkti.

EKI teatmik

Loendit tervikparadigmade genereerimise käigus esile kerkinud sisulistest probleemidest peetakse EKI teatmikus. Teatmik on ühendsõnastiku paarilisena toimiv veebikäsiraamat, mis niisamuti nagu ühendsõnastik pidevalt täieneb ja milles on võimalik esitada põhjalikumaid selgitusi ja käsitlusi kui sõnastikus. Muu hulgas on teatmikus leidnud koha tüübikirjeldused, mida saab linkide kaudu ühendada konkreetsete sõnaraamatutega.

Teatmikus peetav käänd- ja pöördvormistiku probleemide loend on ühtlasi alusmaterjal, mille analüüsi najal tehakse Emakeele Seltsi keeletoimkonnale ettepanekuid normingumuudatusteks. EKI morfoloogiarühma esildiste põhjal on keeletoimkond 2020-ndatel langetanud viis otsust: ÕS-i 7. tüübi omadussõnade rööpkäänamine (2021), võõrsõnade kirjapilt ja häälduse erinevus ning tsitaatsõnad (2022), (te)t-rööpvorm, käskiv kõneviis mitmuse 1. pöördes ning sõnade õudne, viis ja kuus ning julgema rööpvormid (2022), põhiarvsõnade poolteist, poolteistkümmend ja poolteistsada käänamine (2025) (KT otsused).

Kaalukaimaks nende hulgast võib pidada 2021. aasta otsust (Mäearu 2021), mis käsitles ÕS-i 7. tüübi omadussõnadel ilmnevat suundumust siirduda ühetüvelisse astmevahelduseta käänamistüüpi. Otsusega mööndi peamiselt as-lõpuga adjektiividest koosnevas sõnarühmas nõrgaastmeliste konsonantlõpuliste tüvevariantide kõrval ka tugevaastmelisi vokaallõpulisi variante (nt habras : hapra : habrast ehk haprat).

Üksiksõnade norming: mõru, nüri, õudne, viis, kuus

Morfoloogia normimisel kerkib ikka ja jälle küsimus, kas lahendada normingu ja kasutuse vastuolusid pigem tüübiti või ka üksiksõnuti. Olukord, kus muutused toimuvad osas vormides või sõnades kiiremini kui teistes (nagu astmevahelduse taandumine kontsert-tüübis), võib takistada normingute tegelikule keelekasutusele lähendamist (Viht, Habicht 2019: 166). Üks lahendust ootavaid probleeme on olnud pesa-tüüpi kuuluvate sõnade mõru ja nüri käänamine, millele juhtisid esimest korda tähelepanu emakeeleõpetajad juba 1961. aastal (Erelt 2002: 226).

Tüübikohase käänamise mõru : mõru, nüri : nüri kõrval on levinud käänamine mõru : mõruda ja nüri : nürida. Lõpumuutust 0 → da, mille eeskujuks on õpik-tüüpi kuuluvate e-lõpuliste omadussõnade lõpuvaheldus (nt sile : sileda, tore : toreda), on pikka aega käsitatud norminguvastasena (Aavik 1936: 30; VÕS 1934; ÕS 1976) või kõnekeelsena (Viht, Habicht 2019: 150; ÕS 1999; ÕS 2018). 1999. aasta ÕS-i tarvis koostatud käsikirjalises muuttüüpide kirjelduses esitas Saari sõnad mõru ja nüri kahe rööpse paradigmaga (pesa– ja õpik-tüüp) ning ilma viiteta kõnekeelsusele.

EKI morfoloogiarühm tegi keeletoimkonnale ettepaneku lubada levinud käänamist mõru : mõruda ja nüri : nürida ka kirjakeeles, kuid otsust siiski ei sündinud. Võttes arvesse, et õpik-tüübi kohane käänamine ei ole veel haaranud teisi sama rühma omadussõnu – on küll leida käänamist vilu : viluda, kuid mitte südi : südida ega tragi : tragida –, ei pidanud toimkond üksnes kahe sõna rööpparadigma normingupäraseks tunnistamist vajalikuks. Seega on ühendsõnastikus sõnade mõru ja nüri lisasilbiga rööpvormid esitatud endiselt kõnekeelsena.

Peale mõru ja nüri on üksiksõnadest Emakeele Seltsi keeletoimkonnaga läbi arutatud omadussõna õudne ning arvsõnade viis ja kuus käänamine (Mäearu 2022). Sõna õudne puhul soovis ühendsõnastiku morfoloogiarühm lisada e-lisele käänamisele `õudne : `õudse ka a-lise käänamise `õudne : `õudsa, sest korpusuuring oli näidanud, et a-tüvelised vormid moodustavad vormide koguarvust kolmandiku kuni ligi kaks kolmandikku, näiteks ainsuse omastavas õudsa (464) – õudse (1280), mitmuse nimetavas õudsad (926) – õudsed (1507) (ÜK 2021).

ne-lõpulistel omadussõnadel, milles liitele eelneb kaashäälik, on lõpumuutus enamasti ne → se (nt loj`aalne : loj`aalse, v`õrdne : v`õrdse), kuid rühmas sõnades ne → sa (ehtne, hoogne, lihtne, moodne, pingne, rõhtne, soodne; Viht, Habicht 2019: 134). Varem on ka ehtne-rühma sõnad olnud normitud e-tüvelisena (nt `ehtne : `ehtse, l`ihtne : l`ihtse, s`oodne : s`oodse, vt VÕS 1934). Muugi algatusel lisati e-lisele käänamisele a-line (`ehtne : `ehtse ja `ehtsa, l`ihtne : l`ihtse ja l`ihtsa, s`oodne : s`oodse ja s`oodsa, vt VÕS 1940) ning alates 1960. aasta ÕS-ist on kogu rühmas antud üksnes a-line käänamine. Käänamist l`ihtne : l`ihtsa, m`oodne : m`oodsa võib käsitada segaparadigmana, võttes arvesse, et ne-sõnade kõrval on varasemates ÕS-ides olnud sünonüümsed tuletised, kus is– või us-lõpp asendub sa-ga, s.o `ehtis : `ehtsa (= `ehtne : `ehtse), l`ihtis : l`ihtsa (= l`ihtne : l`ihtse), m`oodis : m`oodsa (= m`oodne : m`oodse), p`ingus : p`ingsa (= p`ingne : p`ingse), r`õhtus : r`õhtsa (= r`õhtne : r`õhtse) (VÕS 1934). Need is– ja us-tuletised jõudsid 1930-ndail ÕS-idesse Johannes Voldemar Veski süsteemitaotluse tulemusel: nagu t`ähtis : t`ähtsa, nii ka l`ihtis : l`ihtsa, lõplikult on nende esitamisest loobutud 1960. aasta ÕS-is.

Sõna õudne on ne-sõnade rühmas erandlik: olles omandanud a-tüvelise käänamise, on ta selle kõrval säilitanud algse norminguga määratud e-lise käänamise ehk püsinud kahe tüübi piiril. Keeletoimkonna otsusega sai ka a-line käänamine 2022. aastal normingu staatuse.

Toimkonnalt sai samal aastal heakskiidu ka ettepanek möönda arvsõnadel viis ja kuus ainsuse osastavas rööpvorme viite ja kuute. Arvsõnade üks, kaks, viis ja kuus osastava vormid üht, kaht, viit ja kuut on saadud reeglipärase häälikumuutuse, lõpukao tulemusel (vrd soome pikemaid vorme yhtä, kahta, viittä, kuutta). Et ht-ühendit on sõna lõpus keeruline hääldada, on esimesele kahele sõnale tekkinud rööpvormid ühte ja kahte; vormid viite ja kuute on tekkinud nende analoogial. Keeletoimkond oli viite-kuute küsimust arutanud ka 2015. aastal, kuid tookord jäi otsus tegemata. Rööpvormid ühte ja kahte on fikseeritud juba esimestes ÕS-ides, hilisemais allikais on täpsustatud, et e-ga vormid esinevad eeskätt rõhulises asendis (Aavik 1936; ÕS 1999).

Võõrsõnade häälduse ja kirjakuju lahknevusest tingitud segaparadigmad

Võõrsõnakirjutuses on eesti keeles tavapäraselt kehtinud häälduspärasuse põhimõte. On siiski võõrsõnu, kus tegelik hääldus ei lähe kokku norminguna fikseeritud kirjakujuga, näiteks gala hääldub enamasti [gaala], karate kui [karat`ee], tsunami kui [tsunaami] (Paet 2022, 2023; vt ka Kaalep 2012: 429). Emakeele Seltsi keeletoimkond arutas ühendsõnastiku morfoloogiarühma ettepanekul teemat 2022. aastal ja leidis, et edaspidiste vastuolude vältimiseks on soovitatav häälduspärasuse põhimõttele mittevastavad sõnad vormistada häälduspärases kirjutusviisis, säilitades rööpselt ka senise kirjapildi (nt gala ja uuena gaala, karate ja uuena karatee, tsunami ja uuena tsunaami). Toimkond pidas võimalikuks viia kirjapilt hääldusega vastavusse ka neil juhtudel, kui võõrsõna valdav tegelik hääldus on muutunud (nt polügoon ja uuena polügon). (Paet, Päll 2022)

Keeletoimkonna otsuse najal on ühendsõnastikus mitmetele võõrsõnadele lisatud rööpkujusid, osal juhtudel kaasneb uue rööpse kirjakujuga ka uus muuttüüp (nt gala 17 ja gaala 16, hinkali 1e ja hinkaal 22e, karate 1 ja karatee 26i, kasarm 2 ja kasarmu 1, liivr 2e ja livr 22e, polügoon 22e ja polügon 19). Ka seesuguste rööpkujude loendit koos selgitustega peetakse EKI teatmikus.

Hilisem häälduspärasuse põhimõttele vastavate rööpkujude lisamine ei pruugi siiski lahendada juba tekkinud probleeme, mistõttu on uute, keelde lisanduvate sõnade puhul väga tähtis saavutada juba varakult kirja- ja häälduskuju võimalikult suur kattuvus. Kui see ei õnnestu, võib kujuneda olukord, kus keelekasutaja võtab küll omaks normingukohase kirjakuju, kuid keelendi muutmisel lähtub hoopis hääldusest. Nii on läinud näiteks jaapani laenuga karate ja araabia laenuga kebab.

ÕS 1976 fikseeris karate ja ÕS 1999 kebabi esisilbirõhuga, tüüpsõnadeks määrati vastavalt ohutu ja redel. 2009. aastal tuli Emakeele Seltsi keeletoimkonnal siiski möönda, et esisilbirõhuga kuju kebab kõrval on võimalik ka järgsilbis pika vokaaliga kebaab (Raadik 2021: 490). ÜK 2023 põhjal tehtud korpusuuring näitas aga, et kasutuses esineb tüübikohastest vormidest (sööb) kebabit, kebabeid, (nende) kebabite (tüüpsõna minut) ja (sööb) kebaabi, kebaabe, (nende) kebaabide (tüüpsõna riik) mitu korda enam normingust hälbivaid vorme ehk kuju kebab käänamist riik-tüübi järgi: (sööb) kebabi, kebabe, (nende) kebabide. Sama moodi on sõna karate käänamises ohutu-tüübi kohase ainsuse osastava karatet asemel palju enam levinud idee-tüübi kohane karated.

Jaapani päritolu kolmesilbilistest sõnadest, mille järgsilbile langeb dünaamiline rõhk (Päll 2008), on mõni juba algselt saanud järgsilbis pika vokaali (mikaado, EÕS 1925), mõne puhul pole vokaali võimalikku pikenemist arvestatud (tsunami, ÕS 1976; kabuki, ÕS 1999; vasabi ja umami, ÕS 2018). Tsunami tüüpsõnaks määrati 1976. aasta ÕS-is osuti, alates ÕS 2018-st lisandus järgsilbis rõhumärk (tsun´ami) ja tüüpsõnaks sai pere (sama tüübi järgi käändub ka rööpkuju tsunaami). Kui tsunami tegeliku häälduse kohta annavad infot mitmusevormid (vokaalmitmuslik osastav tsunameid nagu osuteid jääb sageduse poolest selgelt alla sid-vormile tsuna(a)misid nagu peresid), siis kabuki, vasabi ja umami puhul on korpuse materjal napp. Ühendsõnastikus on vasabil antud üks paradigma (veski-tüüp), umamil ja kabukil kaks (tüüpsõnad veski ja pere). Ohutu-tüüpi normitud kimono puhul (EÕS 1925) tulevad ÜK 2023-s enam-vähem võrdselt esile nii tüübikohane mitmuse osastav kimonoid kui ka sid-lõpuga kimonosid.

Märke paradigmade segunemisest on näha ka rööpkujude reka ja rekka puhul: tüübikohaste mitmusevormide reka : rekade, rekasid (pere-tüüp) ja r`ekka : r`ekkate, r`ekkaid (ohutu-tüüp) kõrval on võrdlemisi levinud ka rekka käänamine pere-tüübi järgi (nt vormides rekkade, rekkasid). Sõnad, mille nimetavas on kaks silpi ja nende piiril ülipikk ehk kolmandas vältes klusiil – nagu soome sõnas rekka või itaalia sõnas (caffè) latte –, ei ole eesti keelele omased. Seda laadi itaalia laenude keelde sobitamisel on varem tehtud kahesilbilisest sõnast ühesilbiline (nt it tratta ja ee tratt) või asendatud ülipikk klusiil pikaga (it lotto, motto, netto ja ee loto, moto, neto). Katse juurutada eestipärast ühe k-ga kirjakuju reka on toonud kaasa segaparadigma. Ühendsõnastikus ei ole rekka-sõnal pere-tüübi kohast rööpkäänamist siiski esitatud.

Muuttüübiga sobimatuid vorme leiab ka rööpkujuta sõnadel, näiteks on üks ammune probleem mõne ohutu-tüübi võõrsõna, eeskätt video käänamine. Tüübikohaste mitmusevormide videote, videoid kõrval on keeles levinud videode (vt ka Erelt 2000: 56; Viht, Habicht 2019: 132) ja eriti osastav videosid. Põhjalikuma hääldusuuringuta saab võimalike analoogiate kohta vaid oletusi teha. Näiteks pere-tüüp eeldaks hääldust [vidjo], koi-tüüp seevastu [vid`eo] või [vide`oo] ja ainsuse osastav oleks videod (see vorm tuleb korpuses õigupoolest üsna arvestataval määral esile, nt seda videod). Samasse rühma kuuluvate rodeo, stereo ja paleo ’paleodieet, paleotoitumine’ mitmusevormid on korpuses harvad, kuid ka näiteks stereo puhul tulevad võrdsel määral esile nii tüübikohased stereote, stereoid kui ka tüüpi sobimatud stereode, stereosid. Emakeele Seltsi keeletoimkond arutas Tiina Paeti ettepanekul selle sõnarühma käänamist 2025. aasta oktoobris ja leidis, et senisest normingust lahknevaid vorme ei saa enam eirata. Rööptüübina, mis hõlmaks keeles levinud mitmusevorme, peeti sobivaimaks pere-tüüpi. (Seisukohavõtt 2025)

Kahesilbilise III-vältelise nimetavaga el– ja er-lõpulised sõnad

Lõpumuutuse küsimused on kerkinud eeskätt kahes sõnarühmas. Need on (i)ng-lõpulised sõnad ning kahesilbilise III-vältelise nimetavaga el– ja er-lõpulised sõnad, mis alluvad muutusele 0 → i (k`orter : k`orteri) või eC → Ci (n`umber : n`umbri).

el-/er-sõnade lõpumuutuse määrab teatud juhtudel sõna fonoloogiline ehitus. Kui vokaali e kadu tekitaks raskesti hääldatava konsonantühendi, toimub sõnas enamasti lõpumuutus 0 → i. Selliste juhtudena on esile toodud 1) er-lõpulised sõnad, mille esimese ja teise silbi piiril on r või r-i sisaldav konsonantühend (nt b`erber : b`erberi, `order : `orderi); 2) võõrhäälikuid f ja š sisaldavad sõnad (nt gr`eifer : gr`eiferi, t`elfer : t`elferi, k`oššer : k`oššeri, p`inšer : p`inšeri, v`autšer : v`autšeri); 3) er-lõpulised sõnad, mille sõnasisene konsonantühend lõpeb s-iga (nt b`okser : b`okseri, k`artser : k`artseri, k`etser : k`etseri, p`itser : p`itseri, p`ukser : p`ukseri, s`ekser : s`ekseri, šn`autser : šn`autseri). On siiski erandeid, nagu m`ärter : m`ärtri, rab`arber : rab`arberi ja rab`arbri, š`iffer : š`ifri, v`ürfel : v`ürfli. (EKG 1995: 177–178)

Eranditeta säilib vokaal sõnades, mille esimese ja teise silbi piiril on pikk l, m või n (nt r`oller : r`olleri, sp`eller : sp`elleri, tr`iller : tr`illeri; s`ummer : s`ummeri, tr`immer : tr`immeri; b`änner : b`änneri, sk`anner : sk`anneri, sp`inner : sp`inneri). Vokaali kadu on välistatud ka juhul, kui esimese ja teise silbi piiril on kolme konsonandi ühend (br`ustver : br`ustveri, `ingver : `ingveri).

Peale häälikulise ehituse võib lõpuvaheldusmalli valikut mõjutada sõna keeles kohanemise aste: uuemad laenud kalduvad esialgu kasutama peamiselt e-ga käänamist (vt ka Viht, Habicht 2019: 134–135), näiteks d`immer : d`immeri, fr`itter : fr`itteri, skv`otter : skv`otteri, p`utter : p`utteri (vrd m`utter : m`utri), br`auser : br`auseri (vrd m`auser : m`ausri), t`ooner : t`ooneri, l`uuser : l`uuseri, r`uuter : r`uuteri (vrd komp`uuter : komp`uutri, sk`uuter : sk`uutri), või rööpselt nii e-ga kui ka e-ta vorme, näiteks l`eibel : l`eibeli ja l`eibli, transp`onder : transp`onderi ja transp`ondri, p`amper : p`amperi ja p`ampri. Kaheti käänduvaid sõnu on ka varasematest laenukihtidest, näiteks `auts`aider : `auts`aideri ja `auts`aidri, bl`eiser : bl`eiseri ja bl`eisri, em`itter : em`itteri ja em`itri, p`oster : p`osteri ja p`ostri, sn`aiper : sn`aiperi ja sn`aipri, st`opper : st`opperi ja st`opri, v`esper : v`esperi ja v`espri, g`ospel : g`ospeli ja g`ospli.

1972. aastal arutas er-/el-sõnade muutmist VÕK ning andis ÕS 1976 koostajaile soovituse arvestada mõne sõna album-tüübist number-tüüpi ülemineku tendentsi (Erelt 1973: 53). Praegu on sõnaraamatukoostajail võimalik korpusuuringuga kindlaks teha, kumb lõpuvaheldusmall uue er-/el-sõna muutmises domineerib või kas senine norming läheb kokku tegeliku kasutusega. VÕK-i osutatud suundumuse kõrval on tulnud ilmsiks ka vastupidine tendents: mõned seni number-tüüpi fikseeritud sõnad (nt jokker, koogelmoogel, röster, spiiker) käänduvad siiski ka album-tüübi järgi, ning näiteks jokkeri ja koogelmoogeli puhul on e-ga käänamine ülekaalus. Neil sõnadel on ühendsõnastikus otsustatud anda kaks rööpset paradigmat.

Piir kahe lõpuvaheldusmalli vahel on hägus (vt ka Kaalep 2012: 432–434) ning kasutusandmete tõlgendamisel jääb mõnikord küsimus, kui suur peaks olema ühe või teise malli osakaal, et uus, rööpne paradigma lisada või senine välja vahetada. Kõhkluskohad on muu hulgas olnud mikser ja kaamel (normingukohane käänamine m`ikser : m`ikseri ja k`aamel : k`aameli, e-ta omastava vormide miksri ja kaamli osakaal vastavalt 5% ja 15%), piksel ja tester (normingukohane p`iksel : p`iksli ja t`ester : t`estri, e-ga omastava vormide pikseli ja testeri osakaal 10%) (ÜK 2023). Normingu fikseerimine jääb paratamatult sõnaraamatutegijate kanda, sest kumbki er-/el-sõnade lõpumuutus, 0 → i ega eC → Ci, ei hõlma kindlalt piiritletavat, ühtsele reeglile allutatavat sõnarühma.

Tüvevokaal (i)ng-lõpulistes sõnades

Omasõnade hulgas on rühm ng-liitelisi tuletisi, millele obliikvakäänetes liitub kas i või u. ng-tuletiste tavapärane tüvevokaal on u (nt looming : loomingu, pöörang : pöörangu, toiming : toimingu), aga kui liite ees on u, tuleb tüvevokaaliks i, mis võimaldab vältida sama vokaali kordumist (nt istung : istungi, kutsung : kutsungi, laadung : laadungi) (EKG 1995: 179; vt ka Viht, Habicht 2019: 134). ng-tuletistega sarnaselt käituvad ing-lõpulised laensõnad (nt puding, smoking), mida tüveks ja liiteks jagada ei saa, ning ka võõrnimed (nt Boeing, Rowling).

ing-lõpulisi laensõnu on algselt normitud suuresti i-lisena (nt VÕS 1934 lemming : lemmingi, messing : messingi, puding : pudingi, reeling : reelingi, smoking : smokingi, telling : tellingi, VÕS 1940 spinning : spinningi). Hiljem on neid üle viidud u-liste hulka (reeling, telling, spinning) või lisatud u-lisi rööpvorme (ÕS 1960 puding : pudingi ja pudingu, ÕS 1976 smoking : smokingi ja smokingu, ÕS 1999 messing : messingi ja messingu, ÕS 2006 lemming : lemmingi ja lemmingu). Kõige uuema rööpsusena on ühendsõnastikus lisatud i-lisele käänamisele ri(i)sling : ri(i)slingi u-tüveline ri(i)slingu. i-lise käänamise tava on säilitanud šilling : šillingi ja n`aelsterling : n`aelsterlingi. Algusest peale on u-lisena olnud normitud brauning : brauningu, miiting : miitingu (VÕS 1934).

Tsitaatsõnad on ÕS-ides jäänud tavapäraselt ilma muuttüübita ning seepärast pole olnud ka vajadust võtta seisukohta tüvevokaali asjus. EKI keelenõuandes on küsijaile soovitatud kas i-d kui neutraalsemat tüvevokaali (nt voicing’i, quickstorming’i) või mööndud ka loomulikumat u-list käänamist (nt campdrafting’it ~ campdrafting’ut, circuit bending’it ~ circuit bending’ut), mis võimaldab vältida sama vokaali kordumist (EKI keelenõuandmebaas).

EKI ühendsõnastikus on tsitaatsõnadel määratud muuttüüp ja antud muutevormid. ing-lõpuliste tsitaatsõnade puhul on seega tulnud otsustada, milline on tüvevokaal. Vormide korpusuuring tõi esile seose sõna silpide arvu ja tüvevokaali vahel: kahesilbilised ng-sõnad kalduvad käänduma u-liselt (nt bowling, casting, coaching, curling, piercing, rafting, roaming, shaping, shopping, wrestling), kolmesilbilised aga i-liselt (catering, happening) (ÜK 2023). Sama on ilmnenud ka mõne mugandi puhul: kolmesilbiline marketing, mida algul käänati nii u-liselt kui ka i-liselt ja küsiti sageli ka keelenõuandest, on kinnistunud i-tüvelisena, kahesilbiline liising u-lisena. Ühtlasi näib see kinnitavat seost tüvevokaali valiku ja rõhu asukoha vahel (Kaalep 2012: 435).

Tähenduspiiridest tingitud rööpvormistikud

Lugema-tüübis on verbe, mis võivad rööpselt pöörduda ka elama-, muutuma– või õppima-tüübi kohaselt, näiteks pügama : p`öan ja pügan, kudema : k`oen ja kuden, h`auduma : h`aun ja h`audun, v`aagima : v`aen ja vaagin, n`äuguma : n`äun ja näugun (Mäearu, Raadik 2012). Kolmel verbil (hauduma, kudema, laadima) on muutmine seotud tähendusega ja need on tavapäraselt olnud esitatud homonüümidena: h`auduma¹ : h`aun ’hautades soojendama, nt kana haub mune; sepitsema (plaane)’ ja h`auduma² : h`audun ’hautatav olema, nt munad hauduvad kana all, nahk haudub niiskuse toimel’, l`aadima¹ : laadin ’(nt vagunit, kaupa)’ ja l`aadima<sup>2</sup> : l`aen ’(nt püssi, akut)’ (ÕS 1976), kudema¹ : k`oen ja kuden ’paljunemiseks mune ja seemnevedelikku vette heitma’ ja kudema² : kuden ’logelema, olesklema’ (ÕS 2013).

Nagu kudema¹-näitest näha, võivad need homonüümid, mis normingu kohaselt peaksid kasutama üksnes laadivahelduslikku lugema-tüüpi, pöörduda siiski rööpselt ka lihtsama elama-, muutuma– või õppima-tüübi kohaselt. Seda arvestades sai 2013. aasta ÕS-is rööpse, muutuma-tüübi kohase pööramise ka hauduma¹ : h`aun ja h`audun, kuid mitte veel laadima².

Kui kudema pöördub uuemas tähenduses ’logelema, olesklema’ peamiselt astmevahelduseta paradigma järgi (kudema : kuden), siis laadima uuemate tähenduste ’andmeid, programmi vm kasutuskohta viima’ ja ’kõne-, sõidukaardile teatud summat salvestama’ puhul esineb nii laadi- kui ka vältevahelduslikku pööramist (nt üles, alla laaditud ~ laetud fail, kaardile laaditud ~ laetud raha). Vanemaid tähendusi varieerumine veel ei puuduta (laadib kaupa, aga laeb püssi, akut). 

Ühendsõnastiku koostamisel tuli otsustada, kas jätkata homonüümide eristamist, kui kasutajatel on üha raskem ühendada konkreetset tähendust normingukohase muutmisega. Silmas tuli pidada ka seda, et erinevast tähendusest hoolimata ei ole siin tegemist keelendite juhusliku kokkulangevusega, vaid sama päritolu sõnadega, näiteks laadima on laen alamsaksa verbist laden ’laadima, täitma’ (nagu on laenud ka eesti laeng, vrd alamsks lading, ja laadung, vrd sks Ladung; EES). Esialgu (EÕS, VÕS 1934) laadivahelduslikuna normitud sõnadele on hiljem lisandunud astmevahelduseta või vältevahelduslik paradigma (ja uued tähendused).

Seega sündis otsus koondada varasemate homonüümide hauduma, kudema ja laadima eri tähendused ühendsõnastikus ühte artiklisse ning möönda verbidel kõigi tähenduste puhul rööpselt nii astmevahelduslikku kui ka astmevahelduseta pööramist. Sõnaraamatu kasutajale orientiiriks on osas artiklites lisatud märkus või selgitus mõnes tähenduses domineeriva paradigma kohta.

Ühilduva esiosaga liitsõnad

Liitsõnade käänamises saab eristada kolme malli: 1) tavamall, mille puhul käändub ainult liitsõna järelosa; 2) ühilduv mall, mille puhul käänduvad liitsõna mõlemad osad, ning 3) arvsõna mall, mille puhul ühildub liitsõna esiosa järelosaga ainsuse nimetavas, omastavas ja osastavas käändes ning jääb ülejäänud käänetes omastavasse (Viht, Habicht 2019: 178–179; EKK 2020: 300–301, 328). Peale mõne üksiku liitnimisõna (nt vaenelaps, viimnepäev, teinepool) ja rühma liitasesõnade (nt seesama, seesamane, seesamune, seesinane, toosama, toosamane, toosamune, üksainsam, üksainuke(ne), üksainumane, üksainumas, üksainus, ükssama) käänduvad ühilduva malli järgi veel paarissõnad (nt naised-lapsed, kila-kola). Rindliitsõnade käänamises on võimalik nii paarissõnade eeskujust lähtuv ühilduv mall (nt pagar-kond`iiter : pagariks-kond`iitriks, l`oov-praktiline : l`oovast-praktilisest) kui ka üksnes järelosa käänamisega tavamall (pagar-kond`iiter : pagar-kond`iitriks, l`oov-praktiline : l`oov-praktilisest) (Kerge 2016). Rööpselt nii tava- kui ka ühilduva malli järgi käänduvad ka liitsõnad pikkpoiss ja igaüks.

ÕS 2018-s nagu ka varasemates ÕS-ides ei ole tavamalli järgi käänduvatel liitsõnadel tüübinumbrit märgitud ega muutevorme antud, eeldades, et liitsõna käänamiseks otsib kasutaja sõnastikust üles liitsõna järelosa vormid. Ühendsõnastikus saavad kõik liitsõnad muuttüübi, kuid ühilduva esiosaga liitsõnadel ei näidata siiski kõiki võimalikke rööpvorme, vaid ainult kõige tavalisemaid (nt on liitsõna vaenelaps puhul piirdutud de-mitmuse vormidega ja jäetud välja vokaalmitmuse omad). ÕS 2025-s on igal liitsõnal nii tüübinumber kui ka muutevormid.

Liitmäärsõnade hulgas on rühm sõnu, kus vaegparadigmaga kaassõna poole-pool-poolt laiendavad vaegmuutelised suunamäärsõnad (nt väljapoole, väljaspool, väljastpoolt; kuhupoole, kuspool, kustpoolt). Et liitsõna esiosa tavaliselt ei muutu, võib laiendosa jääda kõnekeeles ühele kindlale kujule (nt väljaspoole, väljaspoolt, kuspool, kuspoolt). (Kasik 2015: 409)

Mõnedel liitnimisõnadel, mille esiosaks on vaegmuuteline suunamäärsõna, võib aga esiosa nii sise- kui ka väliskohakäändes ühilduda, ehkki praegune norming seda ette ei näe, näiteks tagatuba : tagat`uppa (ja tahat`uppa), tagat`oast (ja tagantt`oast), tagarida : tagar`itta (ja tahar`itta), tagar`east (ja tagantr`east), tagapl`aan’ : tagaplaanile (ja tahaplaanile), tagaiste : taga`istmele (ja taha`istmele), `all`äär : `all`äärde (ja `alla`äärde), `alläärest (ja `altäärest). Ühilduva esiosaga vormide osakaal võib sõnuti olla üsna suur, mistõttu tasub selles sõnarühmas toimuvat jälgida. Mõned niisugused vormid võivad ka määrsõnastuda, see omakorda lubab tõmmata paralleele eelkirjeldatud liitmäärsõnadega (nt tahaplaanile nagu väljapoole, kuhupoole). Suure sagedusega tahaplaanile on esitatud ka ühendsõnastikus omaette märksõnana kui määrsõna.

Liitarvsõnad

Ehkki liitarvsõnu on tavaks käsitada kui omaette malli järgi käänduvaid keelendeid, on nad käänamise poolest siiski üsna mitmekesine rühm. Liitjärgarvsõnad käänduvad liitsõnade tavamalli järgi, sõnad üks- kuni üheksateist(kümmend), mitu-, mõni-, paarteist(kümmend) arvsõnade malli järgi ning sõnad kaks- kuni üheksakümmend, mitu-, mõni-, paarkümmend, üks– kuni üheksasada, mitu-, mõni-, paarsada arvsõna või ühilduva malli järgi. Ühilduva malli kohane käänamine sarnaneb sõnaühendite käänamisega ning see sarnasus võidakse üle kanda ka vormistusse: ühilduva esiosaga arvsõnu on võimalik kirjutada nii liitsõna kui ka sõnaühendina (nt mõnedkümned ~ mõned kümned, mitmeidkümneid ~ mitmeid kümneid – kuid mitte mõni kümmend, mitu kümmend) (Kirjakeele teataja II: 43–46).

2022. aasta korpusuuring näitas, et esiosa ühildumine ei tule siiski esile kõigis kümmend– ja sada-lõpuga arvsõnades ja ka neis sõnades, kus seda mingil määral ilmneb, ei puuduta see kogu vormistikku. Ühilduma kalduvad peamiselt kaks sõna, mitusada ja mõnisada, ülejäänutel on ühilduva esiosaga vormide suhtarv väga väike (nt mitu-, mõnikümmend, paarsada, –kümmend, poolsada) või lausa olematu (nt viissada, –kümmend, seitsesada, –kümmend). Vormides, kus esiosa ühildub, esineb rööpselt ka lahkukirjutust, ning on isegi vorme, kus lahku kirjutatud keelend on kõige sagedasem (nt mitmesajad (18), mitmedsajad (29), mitmed sajad (225); mõnesajad (25), mõnedsajad (366), mõned sajad (1078); mitmesadu (1), mitmeidsadu (13), mitmeid sadu (309)). (ÜK 2021)

Ehkki Emakeele Seltsi keeletoimkond möönis kümmend– ja sada-lõpuga arvsõnadel ühilduva malli kohaseid rööpvorme (nagu ka rööpset lahkukirjutust) juba 1995. aasta otsusega, ei ole ÕS-id seda arvsõnade vormistikus siiani näidanud (selle asemel on esitatud üksikuid rööpvorme sõnaartiklite näiteosas). Kuivõrd korpusuuring on kinnitanud, et ühilduva malli järgi käänamine ei ole saavutanud kümmend– ja sada-lõpuga arvsõnade rühmas arvestatavat ulatust, jäetakse ka ühendsõnastikus ühilduva esiosaga rööpvormid esitamata. Sõnadel mitusada ja mõnisada on esiosa ühildumise võimalusele osutatud sõnavormide väljal olevas kommentaaris.

Käänamise poolest erandlik rühm on liitpõhiarvsõnad poolteist, poolteistkümmend ja poolteistsada. Etümoloogiliselt on need arvsõnad kokku pandud samal põhimõttel nagu muud teist(kümmend)-sõnad: nagu üksteist(kümmend) on ’üks teisest kümnest’, nii on poolteist ’pool teisest’, poolteistkümmend ’pool teisest kümnest’ ja poolteistsada ’pool teisest sajast’. Kuid erinevalt n-ö tavalistest teist(kümmend)-sõnadest võib poolteist-liitarvsõnade esiosa pool– jääda käänamisel ka muutumatuks ning –teist– liitsõna keskmise osana võib ühilduda (vrd pool(e)teise(le)kümnele ja kaheteistkümnele).

Emakeele Seltsi keeletoimkond on kõnealuseid arvsõnu arutanud kahel korral, 1990-ndate ja 2020-ndate keskel. 1995. aastal otsustati, et sõnade poolteist, poolteistkümmend ja poolteistsada esiosa pool-, mis senise normingu järgi oli muutumatu, saab juurde rööpse käänamise arvsõna malli järgi, ning sõnade poolteistkümmend ja poolteistsada keskosa –teist-, mida senise normingu järgi tuli käänata arvsõna malli järgi, saab lisaks ühilduva malli kohase käänamise (Kirjakeele teataja II: 44–46).

2025. aastal tegi toimkond ühendsõnastiku morfoloogiarühma ettepanekul otsuse pidada arvsõnade poolteistkümmend ja poolteistsada puhul normingukohaseks rööpkäänamist, kus omastavakujulise esiosa poole– järel jääb –teist– muutumatuks, näiteks pooleteistkümne, pooleteistkümnele. Ühtlasi tunnistati arvsõna poolteist puhul võimalikuks ainsuse omastava rööpvorm pooleteist, näiteks pooleteist minutiga. (Raadik, Viks 2025) Muutuse taga on muude teist(kümmend)-sõnade eeskuju: pooleteist aastaga (vrd kaheteist aastaga), pooleteistkümnele inimesele, pooleteistsajast leheküljest (vrd kaheteistkümnele inimesele, viieteistkümnest leheküljest).

Piiripealne juhtum on kond-liitega lõppevad arvsõnad, mille puhul on näha liitsõna eeskujust lähtuvat tüve kaasakäänamist (nt kümnekonna ja sajakonna nagu kolmekümne või viiesaja). kond-liitele on omane võime käituda teatud juhtudel lekseemina, näiteks alluda rinnastuses ellipsile (mees- ja naiskonnad, maa- ja kihelkonnad, vaatajas- ja kuulajaskond) (Kasik 2015: 60) või järgida liitumisel kaashäälikuühendi reegli asemel liitsõnapiiri oma, mis lubab säilitada liite ees tüve häälikud (*fännkond, *linnkond, *lippkond pro normingukohased fänkond, linkond, lipkond).

2023. aasta korpusuuring näitas, et tüve käänamine on levinud omastavas ja sellest saadud vormides ning osastavas eeskätt suure sagedusega sõnade kümmekond ja sadakond puhul, seevastu väiksema sagedusega sõnadel tuhatkond ja tosinkond on vaid mõni üksik rööpvorm (ÜK 2023). Sõnade kümmekond ja sadakond muutmisse sugenenud jooned võimaldaksid neid asetada arvsõna malli järgi käänduvate liitsõnadega samasse rühma: tüvi (kümme, sada) ühildub liitega ainsuse nimetavas, omastavas ja osastavas käändes (kümmekond, kümnekonna, kümmetkonda, vrd viiskümmend, viiekümne, viit(e)kümmet ~ viit(e)kümmend) ning muudes käänetes jääb omastavasse (kümnekonnasse, kümnekonnal, vrd viiekümnesse, viiekümnel).

Emakeele Seltsi keeletoimkond arutas kond-liiteliste arvsõnade käänamist ühendsõnastiku morfoloogiarühma ettepanekul 2024. aastal ja nentis, et liitega seotud probleemid, nii vormimoodustuslikud kui ka ortograafilised, vajavad sügavamat uurimist.

Lühendite ja tähiste vormimoodustus

Lühendite käänamise juhised on tavapäraselt kirjeldanud üldisi põhimõtteid, mida vormide moodustamisel arvestada. Käänamine on seotud lühendi lugemisega (väiketähtlühendeid loetakse lühendi taga oleva sõnana, suurtähtlühendeid tähthaaval veerides või sõnana, kui see on häälikuliselt võimalik), tüvevokaali näidatakse üksnes suurtähtlühenditel. Reeglit illustreerivad näited on hõlmanud üksikuid vorme, terviklikud paradigmad on seni olnud läbi töötamata.

EKI ühendsõnastikus on otsustatud anda vähemalt osal lühenditel ja tähistel kogu paradigma, võttes muutevormide genereerimisel aluseks lühendi häälduskuju. Väiketähtlühendi häälduskujuks on sõna, mida see lühendab, näiteks a [`aasta], nr [n`umber]. Muuttüüp on seega sama mis sõnal ja ka tunnused langevad kokku sõna omadega, näiteks nr-te [n`umbrite] – tüüp 2e, a-il [`aastail] ehk a-tel [`aastatel] – tüüp 1. Suurtähtlühendi häälduskujuks on tähenimede ühend, näiteks LNG [eesti tähenimed: `ell-`enn-g`ee], CIA [inglise tähenimed: s`ii-`ai-`ei], või sõna, näiteks EMO [emo], FIE [fiie]. Eesti tähenimedega veeritava suurtähtlühendi muuttüüp langeb kokku lühendi viimase tähenime muuttüübiga, näiteks HIV [h`aa-`ii-v`ee] – tüüp 26 (nagu ka tähenimel vee).

Tervikparadigmade genereerimine on toonud esile, et osas muuttüüpides (minut-, riik-, külm-, leib-, idee-tüüp) on väiketähtlühendite vokaalmitmuse vormid (i-mitmus ja tüvemitmus) mitmeti tõlgendatavad. Riik-, külm– ja leib-tüübis avaldub vormihomonüümia: kohakäänete ja saava käände tüvemitmuse vormid langevad kokku ainsuse vormidega (nt p-s [punktis] ja p-s [punktes]). Minut-tüübis võidakse i-mitmuse tunnust ekslikult tõlgendada tüvevokaalina (ei pruugita teada, et väiketähtlühenditel pole tavaks tüvevokaali näidata; nt nr-id [n`umbreid]). Samasse muuttüüpi kuuluvate suurtähtlühendite i-mitmuse vormid on tänu tüvevokaalile hõlpsamini eristatavad (nt COVID-eis [kovideis]). Mõnikord on vokaalmitmuse vorm küll eristatav, kuid realiseerub väljaspool osastavat harva ning on seetõttu raskesti tõlgendatav, näiteks riik-tüübi suurtähtlühendeil (KOV-idele [k`ovvidele] ehk KOV-ele [kovvele]). Kõigil sellistel juhtudel on mitmusevormide kasutamisel eelistatav piirduda de-mitmusega.

Väiketähtlühendeil saab tunnuseid näidata alates ainsuse sisseütlevast (lk-sse [leheküljesse], p-sse [punktisse]) või alates osastavast (a-t [`aastat], lg-t [lõiget]), suurtähtlühendeil alates ainsuse osastavast (EMO-t, IKT-d). Lisaks ainsuse vormidele võib tunnus puududa ka mitmuse osastava tüvemitmuslikul rööpvormil (nt lk-sid [lehek`ül’gesid] ~ lk [lehek`ül’gi]).

Mõnel juhul vajaks häälduskujude määramine põhjalikumaid uuringuid, nagu üksnes kaashäälikutest koosnevate suurtähtlühendite puhul, mida siiski saab lugeda ka sõnana: kas näiteks MP3 loetakse üksnes [`emm-p`ee-k`olm] või ka [(`)empe-k`olm]? Niikaua, kui asjakohaseid uuringuid pole, on ühendsõnastikus häälduskujuna üldjuhul eelistatud tähthaaval veerimist [`emm-p`ee-k`olm], mis on reeglipärane võimalus, kui lühend ei sisalda vokaali.

Raske rühm häälduskuju määramise seisukohast on keemiliste elementide tähised, mille lugemisel ei ole kindlat tava. Ühendsõnastikus ei ole elemenditähistel seetõttu muuttüüpi määratud ega muutevorme antud.

ÕS 2025

MAB-i põhjal valmis 2025. aastal ka uusim õigekeelsussõnaraamat, ÕS 2025. Kuivõrd ilmus nii veebi- kui ka paberversioon, sai ÕS-is erinevalt ühendsõnastikust esitada vaid piiratud hulgal sõnavorme. Muutevormide valik põhineb muuttüübil, näiteks ohutu-tüübis esitatakse ainsuse nimetav, õpik-tüübis ainsuse nimetav ja omastav, mõte-tüübis ainsuse nimetav, omastav ja osastav. Kui noomeni ainsuse nimetaval ja verbi ma-infinitiivi tüvel on järgnevate vormidega ühisosa, tähistab ühisosa piiri algvormis püstkriips ning järgnevad vormid lühendatakse (nt kindel <k`ind|el, -la, -lat 2>, kombineerima <kombin|`eerima, -`eerida, -eerib 28>).

ÕS-i grammatikainfo hõlmab ka ühendsõnastikus sõnavormide väljal kuvatavaid lühikommentaare, mis osutavad stiilivärvinguga (kõnekeelne, arhailine) või tüübi seisukohalt erandlikele vormidele, samuti vormihomonüümiale või vaegmuutelisusele.

Kokkuvõte

Pärast 1980. aastate alguse morfoloogiaotsuseid, mis hõlmasid terveid muuttüüpe, on hilisemate perioodide otsused olnud pigem üksiksõnade (nagu õudne, viis, kuus) või sõnarühmade kohta (nagu ÕS-i 7. tüübi omadussõnade habras, siiras jt käänamine). Ometi näikse mõneti ideaaliks olevat olukord, kus muutuse ulatus võimaldaks möönda rööpsust laiemalt kui vaid ühe-kahe sõna piires. Suuresti just sel põhjusel püsivad endiselt normingu suhtes vea poolel mõned levinud vormid, nagu mõruda ja nürida, kontserdite ja teemandite, sajakonna ja kümnekonna. Teisalt ei pruugi ennatlikult mööndud rööpsus kogu sõnarühmas realiseerudagi, nagu on läinud kümmend– ja sada-lõpuliste arvsõnade esiosa ühildamise (ja lahkuvormistuse) võimalusega.

Eesti muuttüüpide süsteem on kujunenud käsikäes ÕS-idega ning iga uut ÕS-i koostades on tehtud ka senistes normingutes inventuuri ning lahendatud normingu ja kasutuse vastuolusid. 2010. aastatest alates on selles töös kasutada uusi võimalusi ja vahendeid: tegeliku kasutuse andmeid saab kontrollida mahukate tekstikorpuste peal, vorme ja paradigmasid aitab genereerida reeglipõhine morfoloogiasüsteem ning helindada selleks treenitud süntesaator. Tervikvormistike genereerimine on andnud uut teavet keelendite muutmise kohta (nagu kohanimede, tsitaatsõnade, lühendite ja tähiste käänamine) ning ajendanud analüüsima rööpvormide kasutussagedust (ühilduva esiosaga liitsõnade ja mitmeosaliste käänd- ja pöördsõnade muutmine).

Siinne käsitlus hõlmab vaid valikut probleemidest, millega EKI ühendsõnastiku morfoloogiarühm on oma töös kokku puutunud. Kõrvale on jäänud vokaalmitmuse ja lühikese sisseütleva vormide esinemuse korpusanalüüs, uutele sõnadele muuttüübi leidmine, probleemid sõnaliigi ja välte määramisel, vaid põgusalt on puudutatud kohanimede (nii Eesti kui ka väliskohanimede) käänamist. Tuleviku teemadeks jätkub veel mitmeid norminguküsimusi, olgu või koi-tüübi keeleajalooliste erandite au ja nõu käänamine (seda eelnõud pro seda eelnõu) või pesa– ja tubli-tüübi segunemine (seda tädit, seda pere pro seda tädi, seda peret). Huvitavaks proovikiviks tõotab kujuneda kava varustada muutevormidega ka Sõnaveebis olevate oskussõnastike märksõnad ning lisada paradigmadesse sõnavormide sagedusandmeid.

Uurimistööd on osaliselt finantseerinud Eesti Teadusagentuuri projekt „Uue aja sõnastik: grammatika ja keelepädevuse kirjeldamine integreeritud multifunktsionaalses leksikograafilises ressursis” (PRG 1978). Autorid tänavad retsensenti kasulike soovituste eest.

Maire Raadik (snd 1963), MA, Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), maire.raadik@eki.ee

Ülle Viks (snd 1948), PhD, Eesti Keele Instituudi vanemarvutilingvist (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), ylle.viks@eki.ee

Indrek Hein (snd 1963), Eesti Keele Instituudi vanemtarkvaraarendaja (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), indrek.hein@eki.ee

Jelena Kallas (snd 1976), PhD, Eesti Keele Instituudi vanemteadur-projektijuht (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), jelena.kallas@eki.ee