Sugulussõnavara mitmekesisus ja levikumustrid eesti regilauludes

Regilaul on sajandeid olnud enamiku läänemeresoome rahvaste peamine muusikalis-poeetiline väljendusviis. Regilaulule on omane tavakeelest erinev keelekasutus ning sõnavormide sobitumine poeetilisse struktuuri. Sellisel ülesehitusel on konserveeriv mõju: regilaulu vormiga juba kohanenud keeleüksused ei pruugi tavakeele muutustega kaasa minna, mistõttu on regilauludes säilinud palju arhailisi keelendeid ehk arhaisme. See keeleaines on suurepärane allikas, et uurida diakrooniliselt eesti sugulussõnavara, mida seni on käsitletud peamiselt tavakeele andmetele tuginedes (Rätsep 2009; Vääri 2013).

Artiklis keskendun eesti regilaulude tuumsele sugulussõnavarale, uurides ema, isa, õde ja venda tähistavate tüvede ja tüvevariantide levikut regilauludes.¹ Tuginen läänemeresoome regilaulude koondandmebaasi (Janicki jt 2023) eesti materjalile. Korpuspõhine vaatlus võimaldab analüüsida peale eri nimetuste leviku ka nende kasutussagedusi ning hinnata, millised nimetused on murdekeeles käibelt taandunud, millised rohkem kasutusele tulnud ning kuidas nende levik on muutunud.

Kuigi perekonnamudeleid on erinevaid (Tiit 2020), siis siin käsitlen tuumperekonda, mille moodustavad mees ja naine ning nende lapsed. Perekonna keskmeks on „mina”, kelle vaatest on tema vanemad ema ja isa ning vanemate teised lapsed õed ja vennad. Selline vaatepunkt on regilauludes valdav (Sarv, Oras 2020: 106). Poega ja tütart tähistavad sõnad on siinsest analüüsist välja jäetud.

Püüan leida vastuseid järgnevatele uurimisküsimustele: milliseid tüvesid ja tüvevariante on regilauludes ema, isa, õe ja venna nimetamiseks kasutatud ja kuidas need on levinud; millised on vaadeldava sõnavara piirkondliku jaotuse põhijooned; mille poolest erineb sugulussõnavara kasutus regilaulukeeles ja murdekeeles; millised on haruldased arhailised ema, isa, õde ja venda tähistavad sõnad ning kus need on levinud. Nendele küsimustele vastamiseks kaardistan regilauludes esinevad sugulusterminid ema, isa, õe ja venna kohta ning analüüsin nimetuste kasutuse ja leviku eripärasid, võrreldes neid murdekeele sugulusnimetustega.

Sugulussõnavara eesti murretes ja regilauludes

Sugulussõnavara keeletüpoloogiline käsitlus

Sugulussuhe on ’põlvnemisel põhinev suhe’ (EKSS). Perekondlike suhete väljendamiseks kasutatakse kõigis keeltes sugulussõnavara (ingl kinship terminology). Dwight Read (2015: 61) kirjeldab, et sugulussõnavara jaotatakse tavaliselt kahte rühma: veresugulasi tähistavateks sõnadeks (consanguineal kin terms) ning sõnadeks, mis tähistavad hõimlasi (affinal kin terms). Ta lisab, et sellist põhijaotust on ka kritiseeritud, sest eri kultuurides mõistetakse sugulust ja sugulussuhteid erinevalt ning see liigitus ei sobi ühtmoodi kõigi keelte jaoks. Siinses uurimuses käsitlen veresugulasi tähistavaid sõnu.

Niklas Metsäranta jt (2023: 142) järgi on sugulusmõistetega kirjeldatud suhted sugulusvõrgustike alustalad ja need omakorda on paljudes ühiskondades ühiskonnaelu keskmes. Nende võrgustike kaudu antakse edasi keeli, geene ja kultuuri, seda nii vertikaalselt ühelt põlvkonnalt teisele kui ka horisontaalselt ühelt perekonnalt või üksikisikult teisele. Metsäranta jt hinnangul peetakse sugulusmõisteid seetõttu põhisõnavara osaks. Ka eesti regilauludes on sugulusmõistete kasutussagedus suur (Sarv 2021).

Sugulussõnavara süsteemid erinevad keeliti. Näiteks toovad Metsäranta jt (2023: 145) välja, et soome keeles on olemas eraldi nimetused venna, ema venna ja isa venna jaoks (veli, eno ja setä), udmurdi keeles aga tähendab agaj vanemat venda ja isa venda, ema venda tähistab seevastu eraldi sõna čužmurt. Lembit Vaba (2011: 755) kirjutab, et erinevalt kaugematest sugulaskeeltest (mordva, mari, udmurdi, mansi, handi, ungari, neenetsi, kamassi) ei eristata eesti keeles vanemat ja nooremat õde ja venda tähistavaid sõnu.

Sugulussõnavara on aja jooksul palju uuritud ning andmeid on kogutud keeltest üle maailma. Uurimused said alguse eeldusega, et sugulussõnad on peamiselt genealoogilise kategooria nimetused. Read (2015: 62) nimetab ühe esimese süstemaatilise sugulussõnavara uurimistööna Lewis Henry Morgani (1871) ülemaailmset uurimust, milles käsitleti eri keelte sugulusnimetuste süsteemide struktuurseid erinevusi. Töös eeldas Morgan, et sugulussuhted määratakse paljunemise ja abielu kaudu. Hilisemad etnograafilised uurimused on aga Readi (2015: 65) sõnul korduvalt näidanud vastupidist: sugulussuhete süsteemid ei põhine kõigis kultuurides selgel genealoogial.

George Peter Murdock (1949) arendas välja sugulussõnade tüpoloogia, mida kasutatakse tänapäevani. Murdocki tüpoloogia põhineb eri sugulussõnade kasutamisel õdede-vendade ja nõbude kohta ning iga tüübinimi on nimetuse saanud kogukonna järgi, mille eeskujul see on loodud. Seda tüpoloogiat on käsitlenud näiteks Sam Passmore (2023), kelle analüüs näitab, et sugulusnimetuste struktuur on mitmekesisem, kui tihtipeale eeldatakse.

Tänapäevast sugulussõnavara uurimist on mõjutanud globaalse andmebaasi Kinbank (Passmore jt 2023; Kinbank) loomine. Andmebaas koondab eri keeltest kogutud sugulussõnavara ning võimaldab vaadata erinevaid tüpoloogiaid, mis aitavad keeli omavahel paremini võrrelda. Kinbankis on 2026. aasta veebruari seisuga sugulusnimetusi 1288 kõne- ja viipekeelest üle maailma, sealhulgas ka läänemeresoome keeltest. Kinbanki eesti keele sugulussõnade andmete hulgast on siinses uurimuses olulised sõnad ema, isa, õde, sõts, sõsar, vend ja veli.

Eesti regilaulud ja nende sõnavara eripära

Lauludel oli suulise kultuuri ajastul oluline tähtsus teadmiste, kogemuste ja hoiakute alal hoidmisel ja edasi andmisel. Laulud olid kogukonna rituaalide osa ning toetasid omal moel traditsioonide järjepidevust ja kogukonna jätkusuutlikkust. Eesti regilaulu tekste, viise ja kirjeldusi laulude kasutamise kohta hakati sihipäraselt kirja panema XIX sajandil, kui suulise kultuuri senine kasutusvorm oli muutumas ning vana laul sai uue tähenduse ja ülesande rahvuskultuuri arendamisel. (Sarv, Oras 2020)

Regilaulude keeles on säilinud arhaisme, mis tänapäeva eesti keeles on muutunud, nagu valatama ’vaatama’, või keelest sootuks kadunud, nagu emak ’võõrasema’. Arhaismid võivad vastavatest murdelistest vormidest ja varasema kirjakeele sõnadest oluliselt erineda (Peegel 2006: 15), olles seega täiendav allikas vanema keelekasutuse kohta. See sõnavarakiht aitab vaadelda eesti keele järkjärgulist arenemist.

Arhailiste vormide säilimise üks peamisi tegureid on regilaulu poeetilise struktuuri konserveeriv mõju. Näiteks selleks, et luua poeetilisse struktuuri sobiv kolmesilbiline sõnavorm, võivad lühikese silbiga algavad kahesilbilised sõnad (nt ema) saada regilauludes possessiivsufiksi (emani ’minu ema’), mis on eesti tavakeelest kadunud (vt lähemalt Sarv 2019: 130–131). Seeläbi on poeetiline struktuur säilitanud väljasurnud vorme ja hoidnud neid „uute, keele arengu tulemusena moodustunud vormide sissetungi eest [—] Vanade, elavas keeles tundmatute ja uute, elavas keeles tarvitatavate vormide vahel on seega toimunud sajanditepikkune võitlus, mille tulemusena vanad vormid on pidanud loomulikult taanduma.” (Peegel 2006: 199)

Eesti regilauludes on kõige tähtsam isik „mina”. Peaaegu kõik lood esitatakse minategelase pilgu läbi (vt Mina regilauludes; Sarv, Oras 2020). Minategelane ei ole tingimata autobiograafiline „mina”. Sellest tulenevalt võib erineda näiteks lauliku ja laulus esineva „mina” vanus.

Valdavalt suhtleb „mina” oma perekonnaliikmetega: ema, isa, õe ja vennaga (Sarv 2021: 60). Kuna tegemist on regilaulus kesksete mõistetega, on nende esinemus sage, mis võimaldab analüüsida peale nimetuste leviku ka nende kasutussageduse mustreid. Nii on nimetus ema küll tuntud üle Eesti, kuid selle suhteline kasutussagedus regilauludes erineb piirkonniti oluliselt: sõna on sagedasem lõunaeesti keelealal, vähem sage põhjaeesti aladel. Seejuures tingib regilaulu poeetiline struktuur rohke sünonüümide kasutamise, näiteks võivad esineda sõnapaarid emakene-memmekene ja vennakene-vellekene. Selliseid sünonüümipaare ei kasutata ainult ühe laulu või parallelismirühma, vaid ka ühe värsi piires. Lauludes ei järgita reeglit, et kogu laulus tuleb sama sugulase nimetamiseks valida üks kindel sõna.

Andmed ja uurimismeetodid

Järgnevalt analüüsin nelja keskse sugulusmõiste eri tüvede ja olulisemate tüvevariantide levikut eesti regilauludes. Need on saadud Kinbankist, eesti keele sõnastikest (EMS, VMS) ja sõnavarauurimustest (nt Rätsep 2009; Vääri 2013; Oja 2017) ning regilaulutekstidest, jälgides sõnade esinemust parallelismirühmades (ERAB). Kuna uurimus keskendub sõnatüvede levikule ja kasutussagedusele, on tüvede ja tüvevariantide loendamisel kaasa arvatud tüve kõik erinevad kasutusjuhud: põhikuju ja selle käändelised vormid, samuti juhud, kus tüvi esineb liitsõna osana või on seda täiendatud tuletusliitega, juhul kui tüve põhitähendus on jäänud samaks. Kui palatalisatsioon on sõnas märgitud, on seda ka näidatud. Sõnu on analüüsitud rühmiti, arvestades sõnade etümoloogilist kokkukuuluvust, häälikulist sarnasust ja levikumustreid (vrd memm, mamma ja maama).

Ema tähistavate sõnade põhilised tüved ja tüvevariandid on 1) ema, emä, imä, ime; 2) emm : emme; 3) eit : eide ~ eede (eed́e), äit, äide, äidi, äiti, ääd́e, aade (aad́e) : aadõ; 4) nann : nanne, nänn (näńn) : nännä (näńnä) ~ nänne (näńne) ~ nänni (näńni), nenn : nenne; 5) enne; 6) memm : memme; 7) mamma; 8) maama.

Isa tähistavate sõnade põhilised tüved ja tüvevariandid on 1) isa, isä, esä, ese, eze; 2) ätt : äti (ät́i) ~ äte, att (at́t): ati (at́i), ata; 3) aba; 4) taat : taadi ~ taade, taet, tuat, toat : toadi; 5) taata, taida, taeda, tata, tätä; 6) papa, paps.

Õde tähistavate sõnade põhilised tüved ja tüvevariandid on 1) õde : õe, ode : oe ~ ue, öde : öe, höde, hõde; 2) sõsar, sisar, sösar, sõse, söse, soss, söss; 3) sõts, sõtse, sõdsõ, tsidsa, tsidsä, tsidsi, tsõtse, tsõdsõ.

Venda tähistavate sõnade põhilised tüved ja tüvevariandid on 1) vend : venna; 2) veli : velle ~ vele ~ velje, vel´lo.

Sugulussõnade analüüsimiseks kasutan siinses uurimuses läänemeresoome regilaulude koondandmebaasi (FILTER andmebaas; Janicki jt 2023) eesti ainest, mis põhineb Eesti regilaulude andmebaasi (ERAB) materjalidel. ERAB sisaldab regilaulutekste, mis on kogutud ajavahemikul 1804–1943 ja koondatud Eesti Rahvaluule Arhiivi. Teatud määral on andmebaasis tekste ka teistest žanridest: uuematest rahva- ja lastelauludest ning tekstidest, mis pole regilaulud. Praeguseks on ERAB-is üle 100 000 teksti ja andmebaasi täiendatakse järjepidevalt.

Kasutasin läänemeresoome regilaulude koondandmebaasi, sest see on uurimistöö tarbeks paremini korrastatud kui ERAB, võimaldab teha SQL-päringuid ja kaardistada tulemused andmebaasiga seotud visualiseerimiskeskkonnas. Andmebaas on lemmatiseerimata, sest tekstide eripära ja murdeerinevused teevad lemmatiseerimise keeruliseks.

Esmalt koostasin iga tüvevariandi kohta eraldi SQL-päringu² saamaks sellega algavate sõnavormide sagedusloetelu. Päringuga välistasin sõnad, mis ei märgi sugulust (nt oder õde tähistavate ode-algusega sõnade puhul). Teatud sõnade (nt õde, vend) puhul pidi kõigi esinemisjuhtude leidmiseks kasutama ka omastava käände tüvevormi.

Peale selle tuleb arvestada sõnade ja sõnavormide homonüümiaga. Siinse uurimuse seisukohalt olulisematest vormidest tähendab algvormis sõna ime nii ema kui ka midagi üleloomulikku. Sel puhul ei ole võimalik tähendusi lihtviisilise sõnapäringuga automaatselt eraldada (ainuüksi ime sagedus andmebaasis on 2845). Samuti pole automaatselt võimalik eristada sõna õde käändevormi õel ja samakujulist omadussõna õel ’pahasoovlik’. Mitmetähenduslikud on veel emanimetused enne (ka ’varem; eelnevalt’)ja nänn (ka ’naiserind; rinnanibu’).

Nimetatud homonüümsete sõnade ja sõnavormide puhul on tehtud järgmised valikud. Ime ja enne puhul on analüüsil arvesse võetud ainult sõna deminutiivseid vorme (imeke-, imekõ-, imekä-, enneke-, ennekõ-), sest need esinevad alati otsitavas suguluse tähenduses ning nende sagedus on piisavalt suur (nt imekene esineb 472, ennekene 1255 korral), et saada ülevaade sõna kasutusest ja levikust. Käändevorm õel jäeti analüüsist välja, sest seda kasutatakse lauludes valdavalt omadussõna tähenduses. Nänn-tüveliste sõnavormide päringutulemustes on mitu tähendust koos.

Seejärel ühendati tüvevariantide üksikloetelud, et moodustada eri tüvede sagedusloetelud. Neid koondpäringuid kasutati läänemeresoome regilaulude koondandmebaasil põhinevas kaardirakenduses FILTER visualizations. Rakenduses moodustati iga tüve kohta kaart, mis kuvab uuritava tüve osakaalu kihelkonna regilaulude kõigist sõnedest. Suhtelise sageduse kasutamine võimaldab võrrelda sõnade esinemust erineva ainehulgaga kihelkondades.

Kõik valminud kaardid on erinevate väärtusskaaladega. See tähendab, et kaartidel esitatavate väärtuste skaalasid pole ühtlustatud ja legendidel on esitatud ainult konkreetse päringu tulemusel saadud väärtused. Näiteks on eit-tüveliste sõnade maksimumosakaal 0,8%, taat-tüvelisteoma aga 0,47%. Kui kasutada kõikide kaartide puhul ühtset skaalat, lähtudes suurimast väärtusest, ei tuleks väiksema osakaaluga nimetuste piirkondlik varieeruvus nii selgelt välja.

Tüve kasutust iseloomustavad koos sagedusandmetega tüve kõikide eri vormide loetelud, mille hulka kuuluvad näiteks morfoloogilised vormid, tuletised, tüvevariandid ja liitsõnad. Seega on tüve ema loetelus näiteks ema, emale, ematu ja emakesel. Loetelude pikkus varieerub: nii on näitena toodud ema eri vorme 123, seevastu näiteks memme omi 41.

Saadud leviku- ja sagedusandmeid kõrvutan varasemate teadmistega (Rätsep 2009; Oja 2017; EMS; ETY; VMS) eesti murrete sugulusnimetuste kasutuse ja päritolu kohta.

Ema-, isa-, õe- ja vennanimetused eesti regilauludes

Järgnevalt analüüsin koostatud päringute tulemusel saadud sugulussõnade leviku- ja sagedusandmeid. Levikukaartidel (vt kaarte 1–8) on kujutatud vaadeldava sugulusnimetuse osakaal kihelkonna kõigist sõnedest. Kaartide legendidel on märgitud osakaalu väärtuste vahemikud ning mida tumedam kihelkond kaardil on, seda suurem on sõna osakaal selles kihelkonnas. Valged alad tähistavad nimetuse puudumist vastaval alal. Vormsi saar on igal kaardil valge, sest rootsikeelse asustuse tõttu pole Vormsil regilaulutraditsioon tuntud ning andmebaasis leiduv üksik uuema laulu tekst, mis on arvatavasti kirja pandud Vormsilt, on märgitud üksnes maakonna täpsusega.

Artiklis olen esitanud levikukaardid emanimetuse eit– : eede– (kaart 1) ja selle variantide äit-, äide-, äidi– (kaart 2); isanimetuste taat-, tuat-, toat-, taet– (kaart 3) ja tata– (kaart 4); õenimetuste õde-, öde-, ode– (kaart 5) ja sõsar-, sisar-, sösar– (kaart 6) ning vennanimetuste vend (kaart 7) ja veli (kaart 8) kohta (kõigi analüüsitud sõnavormide levikukaarte vt Harend 2024). Nimetatud tüvede levikuandmed ilmestavad kõige paremini esile tulevaid erinevusi.

Emanimetused

Ema on uurali tüvi ning tähendab naissoost lapsevanemat või eeskuju andvat, juhatavat või hooldavat naist (ETY; Mägiste 2000: 188–190). Tõenäoliselt pärineb see laste ja nende hoidjate keelest (Rätsep 2009: 30). Tüvi ema esineb lõunaeesti keeltes kujul emä, imä ja ime. Soomekeelsed vasted on emä ja emo, karjalakeelne on emä. Vepsa ja vadja keeles esineb aga emä, liivi keeles jemā. (EVE)

Ema-tüvelised sõnad (ema, emä, imä ja ime deminutiivsed vormid imeke, imekõ, imekä) on regilauludes emanimetustest kõige rohkem levinud. Need on kasutusel kõikides Eesti kihelkondades, seejuures on nende osakaal suurim lõunaeesti keelealal, kus esinevad peamiselt tüvevariandid emä, imä ja ime. Põhjaeesti keelealal on põhiliselt levinud ema. Ema kõigi vaadeldud tüvevariantide eri sõnavorme (sh käändevorme) on kokku 287, neist sagedaim on ema (10 150).

Emanimetust emm : emme on peetud sõnast ema mugandatud lastekeelseks variandiks (Oja 2017: 149), kuid Saaremaal esineb see ka neutraalse emanimetusena. Regilauludeski on see selge piirkondliku levikuga: emm on omane Saaremaale. Emm-tüveliste emanimetuste loetelus on kokku 20 eri sõnavormi, enim esineb emm (213). Tänapäeva üldkeeles on emme tavaline lastekeele sõna (EKSS). Regilauludes esineb vorm emme 138 korral, enamasti on see genitiivivorm.

Emanimetus nänn on lastekeelne läänemeresoome tüvi, mis tähendab nii ema, memme kui ka naiserinda või rinnanibu (ETY). Teistes läänemeresoome keeltes tähendab nänn ennekõike emarinda ja nisa. Tüve erinevad variandid on nänn (näńn) : nänna (näńnä), nänne (näńne), nänni (näńni), nann : nanne, nenn : nenne (Oja 2017: 148). Nann-, nänn– ja nenn-tüveliste sõnade osakaal on regilauludes ühtlaselt väike, valdavalt on need ema tähenduses. Piirkondadest on suurima sõnasagedusega Kodavere (seal on kasutusel eelkõige nenn) ja Kõpu (kasutusel nänn) kihelkond. Kokku on andmestikus 42 nann-, nänn– ja nenn-tüvelist eri sõnavormi, millest kõige sagedam on nänni (194), mis viitab sellele, et regilauludele on iseloomulik lühenemata nominatiivivormide kasutamine.

Enne ’ema’ on läänemeresoome keelerühmas püsinud vadja keeles ja rahvaluules (VOT; Vääri 2013: 50), kuid esineb ka eesti regilauludes, olles arhailise vormi näide. Eesti regilauludes on sel kindel levikuala: deminutiivne enne(kene) on lauludes kasutusel peamiselt Mulgi murde alal. Kõigi emanimetuste hulgas on enne üks väikseima osakaaluga tüvesid. Eri deminutiivseid sõnavorme on kokku üheksa, neist kõige sagedam on nominatiivne ennekene (1255).

Memm : memme on laenatud alamsaksa keelest, kus see tähendab lastekeeles ema (ETY). See on regilauludes levinud üle Eesti. On väga vähe kihelkondi, kus seda ei esine (peamiselt saartel ja Läänemaal). Memm on sagedaim keskmurde ala regilauludes, kus tüve osakaal kihelkonna kõigist sõnedest on suurim Pilistvere, Põltsamaa, Kolga-Jaani ja Puhja kihelkonnas. Memm-algusega on kokku 41 eri sõnavormi, neist arvukaim on memmekene (2689).

Emanimetust mamma peetakse eesti keeles rootsi või saksa laenuks (ETY). Mamma on samuti emanimetuste hulgas väikese osakaaluga. Seejuures on see regilauludes levinud mitmel pool üle Eesti. Kõige suurem on selle osakaal Juuru kihelkonnas Põhja-Eestis. Mamma-alguliste eri sõnavormide loetelus on 27 sõnavormi, nende hulgast on kõige sagedam mamma (489).

Mammaga ühisest algtüvest on lähtunud venekeelne nimetus māma, millest on laenatud seto maama ’ema’ (Oja 2017: 149). Maama on regilauludes lõunaeesti keelealale omane. Sõna esineb lauludes seitsmes piirkonnas: Vastseliina, Räpina, Kanepi, Rõuge, Palamuse ja Viljandi kihelkonnas ning Setomaal. Neist viimases on selle osakaal suurim. Maama-algulisi eri sõnavorme on 32, kõige rohkem esineb maamakõnõ (569).

Eit on alggermaani laentüvi, mille keskülemsaksa vaste on eide (ETY). Tüve eit erinevad vormid on eide ~ eede (eed́e)ning ä- ja a-algulised variandid võro keelest: äit, äide, äidi, ääd́e, aad́e : aadõ (Oja 2017: 148). Eit– ja eede-tüveliste sõnavormide puhul tulevad regilauludes esile selged erinevused põhjaeesti ja lõunaeesti vahel (kaart 1). Need sõnavormid on regilauludes suurema osakaaluga rannikualal läänemurdest kuni rannamurde ja Alutaguse murdeni. Eit– ja eede-tüvelisi eri sõnavorme on kokku 140. Neist kõige sagedam on algvormis sõna eit (3585).

Tüvega eit kõrvutatavad ä– ja a-algulised variandid on regilauludes suguluse tähenduses väga vähe kasutusel või ei esine otsitavas tähenduses üldse (nt arhailine sõnaaade ’ema’). Äit-, äide– ja äidi-algulised sõnavormid esinevad regilauludes, mis on kogutud Hargla, Rõuge, Urvaste ja Karksi kihelkonnast ning Kihnu saarelt (kaart 2). Kokku on neid 12 ning kõige sagedam on äide (7). Äidi-algulisi eri sõnavorme on kolm: äidile (2), äidil (1) ja äidi (1).

Kaart 1. Eit- jaeede-tüveliste sõnavormide osakaal kihelkonna kõigist sõnedest.

Kaart 2. Äit-, äide-, äidi-tüveliste sõnavormide osakaal kihelkonna kõigist sõnedest.

Emanimetuste sagedusandmetest (tabel 1) selgub, et eesti regilauludes on enim eri sõnavorme (287) tüvel ema. Kõige vähem eri vorme (9) on deminutiivsel enne-tüvel. Sõnavormidest on sagedaim nominatiivivorm ema (10 150).

Tabel 1. Emanimetuste sagedusandmed.

Isanimetused

Isa on uurali tüvi ja tähendab meessoost vanemat (ETY). Eesti murretes esinevad ka tüvevariandid isä, esä ja ese (EMS). Soome, karjala ja vadja keeles on isa vaste isä, vepsa keeles iža ning liivi keeles izā (EVE). Isa-tüvelised (isa, isä, esä, ese ja eze) eri sõnavormid on levinud ühtlaselt kogu eesti keeleala regilauludes. Isa-tüvelisi eri sõnavorme on andmestikus kokku 471, neist kõige sagedam on isa (9076).

Ätt : ät́i, äti või ätt : äte onläänemeresoome tüvi, teisalt on seda peetud saksa laenuks (saksa mrd Ätti ’isa’) (ETY). Läänemurde alal on isa kutsutud ka nimetusega at́t (att) : at́i (ati) (Oja 2017: 152). Ätt- ja att-tüveliste sõnavormide osakaal on suurim Mulgi, lääne- ning idamurde aladelt kogutud regilauludes. Ätt- ja att-tüvelisi eri sõnavorme esineb regilauludes isa tähenduses 55, neist sagedaim on arhailise sõna att ’isa’ genitiivivorm ati (196).

Taat on algselt lastekeelne läänemeresoome tüvi. Häälikuliselt lähedasi samatähenduslikke tüvesid leidub ka näiteks ladina (tata ’isa’), vanakreeka (τέττα ’isa’) ja vene (тятя ’taat, isa’) keeles. (ETY) Mõned sõna taat variandid (taata, taida, taeda) võivad olla vene laenud (vrd vn тата ja тятя) (Oja 2017: 151–152). Taat võib esineda ka tähendustes ’abikaasa’, ’vanamees’ ja ’vanaisa’ (EKSS), kuid kvalitatiivne analüüs näitab, et tüve põhitähendus regilauludes on ’isa’ ja see esineb enamasti koos sõnaga ema. Teised tähendused on lauludes sekundaarsed, kuid nende olemasolu ei saa siiski välistada.

Regilauludes esinevate taat-tüveliste sõnavormide analüüsil tuli selgelt esile nende suur osakaal põhjaeesti läänemurde alal (kaart 3). Samas piirkonnas on levinud ka eit– ja eede-tüvelised sõnavormid. Taat-tüveliste sõnavormide osakaal on suurim Hanila, Lihula ja Martna kihelkonnas, lõunaeesti keelealal esineb neid harva. Loetelus on kokku 125 eri sõnavormi ning neist kõige sagedam on taadi (2317).

Isanimetus tata on eesti regilauludes haruldasem. Seda näitab sõna killustatud levik (kaart 4), kindlat levikupiirkonda esile tuua ei saa. Sõna esineb hõredalt nii põhjaeesti kui ka lõunaeesti keelealal. Tätä on regilauludes seevastu omane kagueesti aladele, eelkõige Setomaale, sarnanedes emanimetuse maama levikuga. Ülejäänud eesti piirkondades esineb seda vähe või ei esine üldse. Tata- ja täta-algulisi eri sõnavorme on kokku 22, millest suurema osa moodustavad tätä-alguliseddeminutiivsed sõnavormid. Neist arvukaim on tätäkene (622). Tata-algulistest sõnavormidest on sagedaim tata (22).

Kaart 3. Taat-, tuat-, toat-, taet-tüveliste sõnavormide osakaal kihelkonna kõigist sõnedest.

Kaart 4. Tata-tüveliste sõnavormide osakaal kihelkonna kõigist sõnedest.

Isanimetus papa on laenatud saksa keelest (ETY). Regilauludes on papa mingil määral levinud üle Eesti, seejuures on selle osakaal suurim Harju-Madise kihelkonnas Põhja-Eestis. Siiski on mõned piirkonnad, kus papa puudub (nt kõrvutiolevates Rannu, Puhja, Nõo ja Äksi kihelkondades). Papa-algulisi eri sõnavorme on kokku 20, neist sagedaim on papa (402). Siinkohal on tähtis arvestada, et paljud esinemisjuhud pärinevad uuemasse laulukihistusse kuuluvatest tekstidest. Näiteks esineb papa järgnevas uuemas lastelaulus:

Pisikene punase pääga poisikene
Palus papat: „Pai papa,
Pane paadile purjed peale.”
Papa pani paadile purpur-punased
purjed peale.
Poisid purjetasid Peipsi poole.
(ERAB, E 64455 (8) < Laiuse khk., Sootaga k., Kaarli t. – Frieda Masing < külaliste suust (1929))

Loetelude arvandmeid (tabel 2) võrreldes selgub, et enim on isa-tüvelisi (471), kõige vähem aga papa-algulisi (20) eri sõnavorme. Sõnavormidest esineb kõige rohkem isa (9076).

Tabel 2. Isanimetuste sagedusandmed.

Õenimetused

Põhilised õenimetused on õde ja sõsar. Tüvel õde pole vasteid teistes keeltes, sõnal sõsar on aga vasted kogu läänemeresoome keelealal (ETY). Õde tähendab tüdrukut või naist oma vanemate teiste laste suhtes (EKSS). „On arvatud, et [õde on] tüve sõtse variant, mis on kujunenud selle laenamisel lõunaeesti murretest läänemurdesse, kust see on levinud teistesse põhjaeesti murretesse. Oletus on kaheldav nii häälikuliselt kui ka tavatu levikutee poolest.” (ETY) Kirderannikul on kasutusel ode ja saartel ö-algulised variandid.

Õenimetused õde : õe, ode : oe ~ ue ja öde : öe on eesti regilauludes rohkem levinud põhjaeesti ala mandriosas (kaart 5). Nende suurima osakaaluga levikuala jääb läänemurde alale. ö-algulised variandid on levinud Saaremaal. Höde ja selle õ-tüveline variant hõde, mida leidub murdekeeles (VMS, HMS), regilauludes ei esine. Õde-tüvelisi eri sõnavorme on kokku 174, neist kõige rohkem esineb õde (4144). Sagedusloetelu esimesed seitse sõnavormi on õde– või õe-algulised; esimene, mis selline pole, on ode (esineb 306 juhul).

Kaart 5. Õde-, öde-, ode-tüveliste sõnavormide osakaal kihelkonna kõigist sõnedest.

Kaart 6. Sõsar-, sisar-, sösar-tüveliste sõnavormide osakaal kihelkonna kõigist sõnedest.

Sõsar on balti laen (*sesor) ja see on olemas kõigis läänemeresoome keeltes (ETY; Rätsep 2009: 28). Selle variandid on veel sisar, soss ja söss, ka tsidsa, tsidsä, tsidsi (VMS). Sõsar-tüvelised õenimetused on rohkem kasutusel lõunaeesti keeleala lauludes (peamiselt kujul sõsar ja sisar), suurima osakaaluga on Setomaa (kaart 6). Sõsar ja sisar vormide kõrval esineb ka ö-tüveline variant sösar, mis on levinud Saaremaal. Selgelt tulevad esile erinevused põhja- ja lõunaeesti keele vahel: õde on lauludes ühtlaselt kasutusel põhjaeesti, sõsar lõunaeesti keelealal.

Sõsar-tüvelisi eri sõnavorme on 248, neist sagedaim on sõsar (2832). Kõige levinum, mis pole sõsar-alguline, on sisar. See on sageduselt 18. sõnavorm ja esineb 54 juhul. Sõsar-tüveliste sõnavormide arvukuse tingib häälikuline variatiivsus järgsilpides. Näiteks esineb sõsara alaleütleva käände vorm sõsarale kujul sõsaräle, sõsarõle, sõsaralõ, sõsarele, sõsarale ja sõsarile. Lisaks on loetelus palju deminutiivseid sõnavorme, näiteks sõsarakõnõ, sõsarõkõnõ, sõsarakene.

Õenimetus soss esineb regilauludes õe tähenduses ühel juhul deminutiivses vormis sossekene. Samas laulus kasutatakse õe nimetamisel ka sõna sõssekene, mistõttu võib sossekene olla üleskirjutamisviga. Söss aga esineb lauludes seitsmel kujul, sagedaim sõnavorm on sösse (25). Sossekene ja söss-algulised eri sõnavormid on kasutusel Saaremaalt Pöide kihelkonnast kogutud lauludes.

Sõse- ja söse-algulisi eri sõnavorme on kokku 17. Seejuures on loetelus palju üksikesinemisi. Selle tulemusena esineb sagedaim sõnavorm sõse ainult seitse korda. Sõse– ja söse-algulised sõnavormid on levinud eelkõige Kirde-, Kesk- ja Lõuna-Eesti kihelkondadest kogutud lauludes, ö-variant on peamiselt kasutusel Saaremaal.

Tüve sõsar reeglipäratu variant võib olla sõtse, mis tähendab nii õde kui ka tädi (ETY). Regilauludeski on sõtse tähenduse piir hägus: sõna esineb mõlemas tähenduses ning sugulussuhe pole alati selge. Sarnaselt sõsar-tüveliste sõnadega on sõtse ja selle tüvevariandid regilauludes rohkem levinud lõunaeesti keelealal. Sõtse osakaal kihelkonna kõigist sõnedest on suurim mulgi murdes (Tarvastu ja Paistu khk). Sõts-tüvelisi eri sõnavorme on kokku 94 ning neist kõige sagedam on sõtsi (678). Selle sagedus on umbes kuus korda väiksem kui sõnavormi õde sagedus. Siiski on vähim sõnavorme õenimetuste soss ja söss loetelus (tabel 3).

Tabel 3. Õenimetuste sagedusandmed.

Vennanimetused

Sõna veli on peetud alggermaani laenuks (*swelijō). Teisalt on arvatud, et veli on soome-ugri tüvi, mille vasteks on ungari kaasaütleva käände lõpp –val ~ –vel. (ETY) Veli tähenduses ’vend’ on olemas kõigis läänemeresoome keeltes (EVE). Veli oli varem laiemalt kasutusel ka põhjaeesti murretes (Rätsep 2009: 29), kuid kirjakeelne vend on surunud selle järk-järgult lõuna poole (Vääri 2013: 62). Sõnale vend ei ole seni usutavat etümoloogiat antud, on oletatud, et vend võib olla reeglipäratu variant tüvest veli, kuid see ei ole häälikuliselt usutav (ETY). Vend esineb ainult põhjaeesti murdealal ning lähisugulaskeeltes puudub (Rätsep 2009: 28).

Regilauludes on vend :venna ühtlaselt suure osakaaluga põhjaeesti keelealal (kaart 7), nagu õde-tüvelised sõnavormidki. Sagedusandmete poolest on vend-tüvelised eri sõnavormid samuti võrreldavad õde-tüvelistega. Vend-tüvelisi sõnavorme on kokku 175 (vrd õde-tüvelisi 174), neist sageduselt esimene on venda, mis regilauludes on enamasti arhailine lõpukaota nominatiivi vorm ning esineb 4875 korral (vrd õde-tüveliste sagedaim õde (4144)).

Kaart 7. Vend-tüveliste sõnavormide osakaal kihelkonna kõigist sõnedest.

Kaart 8. Veli-tüveliste sõnavormide osakaal kihelkonna kõigist sõnedest.

Vennanimetus veli : velle ~ vele ~ velje on seevastu levinud rohkem lõunaeesti keelealal (kaart 8). Veli-tüveliste sõnade osakaal kihelkonna kõigist sõnedest on suurim Setomaal. Sellele järgnevad Mulgimaa kihelkonnad. Põhjaeesti keelealal on tüve osakaal ühtlaselt väike ning see puudub mitmes Loode-Eesti ja saarte kihelkonnas. Vennanimetuse veli levik regilauludes on sarnane õenimetusega sõsar.

Veli-tüveliste eri sõnavormide hulk ja sagedus aga sõsar-tüvelistega niivõrd ei sarnane. Veli-tüvelisi sõnavorme on palju rohkem: loetelus on kokku 460 eri sõnavormi ning neist kõige sagedam on algvormis sõna veli (5810). Ühtlasi on vennanimetustest veli sagedam kui vend (tabel 4).

Tabel 4. Vennanimetuste sagedusandmed.

Kokkuvõte

Ema, isa, õde ja venda tähistavate tüvede ja olulisemate tüvevariantide leviku analüüsimisel eesti regilauludes selgus, et pea kõik vaadeldud sugulussõnad on regilauludes suguluse tähenduses kasutusel. Lauludest puudusid vaid murdekeelest kirja pandud õenimetused hõde ja höde ning emanimetus aade. Vähelevinud olid emanimetused äit, äide ja äidi ning isanimetused ätt ja att.

Eesti regilauludes on sugulussõnu väga mitmekesiselt kasutatud. Rohkem on nimetusi, millega tähistatakse nais- ja meessoost vanemat. Analüüsitud sugulussõnade ning nende tüvevariantide loetelus on enim emanimetusi, mis osutusid regilauludes ka kõige sagedamateks sugulussõnadeks. Emanimetuste hulgas on arvukaimad ema-tüvelised sõnad, millest ainuüksi algkuju ema on lauludes kasutatud üle 10 000 korra. Võrdlemisi sagedad olid ka isanimetused, mille hulgast arvukaimaks osutusid isa-tüvelised sõnad. Seevastu õe ja venna nimetamisel niivõrd suurt variatiivsust ette ei tule. Neid tähistatakse kahe-kolme eri sõnatüvega.

Õe- ja vennanimetuste levik aitab iseloomustada piirkondliku jaotuse peamist põhijoont: selgeid erinevusi põhja- ja lõunaeesti keeleala vahel. Ajalooliste keelepiiride väljajoonistumine tuleb kõige rohkem esile õenimetuste õde ja sõsar ning vennanimetuste vend ja veli võrdlusel. Veli ja sõsar on levinuimad lõunaeesti aladel, vend ja õde põhjaeesti aladel, keskmega Lääne-Eestis. Piirkondades, kus velle ja sõsara osakaal on keskmisest suurem, on venna ja õe osakaal väike, ja vastupidi, kus venna ja õe osakaal on regilaulus ühtlaselt suur, on velle ja sõsara osakaal väike.

Tähelepanuväärse levikualana tõuseb esile Lääne- ja Põhja-Eesti rannikupiirkond, kus on regilauludes rohkem kasutusel emanimetus eit ja isanimetus taat. Teisalt on ka sõnu, mis on lauludes kasutusel kindlates kitsamates piirkondades. Sellised sõnad on näiteks emm (Saaremaa) ja ennekene (Mulgimaa).

Piirkondliku leviku põhjal on võimalik koostada kaks „tuumperekonda”. Esimese moodustavad eit, taat, õde ja vend, sest just need nimetused on kasutusel eelkõige Põhja- ja Lääne-Eestis. Teise moodustavad ema, isa, sõsar ja veli, mis on pigem lõuna- ja idaeestilise levikualaga. Siiski on kõigi nende kesksete sugulussõnade levikus teatav eripära. Samas on ilmne, et Lõuna- ja Ida-Eesti regilauludes on iidsed soome-ugri või läänemeresoome laia levikuga sugulussõnad harilikumad kui Lääne- ja Põhja-Eestis, kus on olnud rohkem ülemerekontakte ja arvatavalt ka protogermaani substraatkihistus (Lang 2018).

Eesti regilaulude sugulussõnavarast paistab eripärasena silma arhailine enne. Emanimetus ennekene, mis ilmneb Mulgi regilauludes, pole vähemalt XIX–XX sajandil murdekeeles kasutusel olnud ning selle kohta puuduvad andmed eesti keele sõnastikes, kuid see emanimetus esineb vadja keeles ja ka regilauludes. Teine erinevus on emanimetuse emm ja selle käändevormi emme kasutus. Regilauludes on sõnavorm emm (213) rohkem levinud kui emme (138), mis esineb enamasti omastava käände vormina. Seevastu on just nimetus emme tänapäeva lastekeeles laialt levinud.

Regilaulude keskse sugulussõnavara analüüs näitab põhja- ja lõunaeesti ala erinevust kõigi sõnade puhul. Siiski ei kattu tüvede eit ja ema ning taat ja isa domineeriva leviku piir praeguse peamurdepiiriga, vaid on sellest põhja pool. Siinkohal võib oletada seost arheoloogilises leiuaineseski kajastuva ranniku ja sisemaa kultuurilise erinevusega (Lang 2018). Sõnade õde ja sõsar ning vend ja veli levikupiir vastab rohkem põhja- ja lõunaeesti keelepiirile, mis on jälgitav XX sajandil kogutud murdeainese põhjal.

Artikli valmimist on toetanud teadusprojektid „Folkloorse varieeruvuse korpuspõhine käsitlus: regilaulutraditsiooni piirkondlikud stiilid, teemavõrgustikud ja suhtlusviisid” (PRG1288) ja „Eesti juured: rahvastiku ja kultuuri kujunemise transdistsiplinaarsete uuringute tippkeskus” (TK215).

Helina Harend (snd 1998), MA, Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi doktorant ja Eesti Kirjandusmuuseumi doktorant-nooremteadur (Vanemuise 42, 51003 Tartu), helina.harend@folklore.ee

1 Artikkel põhineb minu magistritööl (Harend 2024).

2 Koostatud SQL-päringuid vt Harend 2024: 87–91.