tüssama

„Kui oled noor, siis nopi õisi, kui vanaks saad, siis tüssa teisi!” Seesugust elutarkust on jagatud omaaegsetes salmialbumites.

„Eesti keele seletav sõnaraamat” (EKSS) ütleb, et tüssama on ’petma, alt tõmbama, ninapidi vedama’: Kaardimängus tüssati üksteist tublisti, häbematul kombel. Üritas ostjat saja krooniga tüssata. Lihtsameelne mehike laseb ennast kergesti tüssata. Saime mõlemad mustlaselt haledasti tüssata. Kui arvutada ei mõista, saad igal sammul tüssata. Tüssab riiki. Saatust ei õnnestu tüssata. Elu on teda tüssanud. Petetud ja tüssatud mees. Andrus Saareste mõisteline sõnaraamat (EKMS 3: 131 Petma) ütleb, et tüssama tähendab ’vähest või närust petmist’; seda seletust toetab ehk Sõnaveebist nopitud kasutusnäide üks tüssab vanainimest, teine petab riiki maksudega. Meie rahvanaljades kipub vastastikku tüssamine võtma kiusaka rahvaspordi mõõtmeid: neis tüssab talumees linnamehi ja laseb neil ennast tüssata, kõrtsmik tüssab joodikuid ja joodik kõrtsmikku, petis aga tüssab kõiki jne (Põldmäe 1940).

Verbil tüssama on arvukalt sünonüüme: „Sünonüümisõnastik” (SYS: sub petma¹) esitab sellele 28 teisendsõna, Saareste (EKMS 3: 131 Petma) aga pakub neid koguni poolesaja ringis. Sünonüümirea tähendusmahukaim dominant petma kuulub „Eesti kirjakeele sagedussõnastiku” andmeil kümne tuhande sagedama lemma hulka (Kaalep, Muischnek 2002). tüssama sellesse seltskonda ei pääse.

Eesti varasemas leksikograafias noteeritakse tüssama ja selle häälikuvariante alles Wiedemanni sõnaraamatust alates: tüssama : tüssata ~ tüssada, tussama : tussata ~ tussada, tüskama : tüsata ~ tüskada, tüsama : tüsada ’tõukama, lükkama; piltl petma / stossen, anstossen, fig. betriegen’ (Wiedemann 1869: 1356, 1369–1371). tüssama esineb kirjasõnas teadaolevalt siiski pisut varasemast ajast. „Kalevipoja” kümnendas loos pajatab Alevipoeg, kuidas ta oli vetevaimu rahaga tüssanud: „Alewide armas poega / Pete lugu pajatama, / Kuda lõhkend kübaraga / Mustapallil mehikesta / Tugewaste oli tüssand, / Wetewaimu wara wõtnud” (Kalewipoeg 1859: 182). Wiedemanni sõnaraamatuga samal aastal ilmunud Carl Robert Jakobsoni põllumajanduse õpperaamatus „Teadus ja Seadus põllul” leiab tüssama sellisest kontekstist: „Mitmed arwawad, et rawitseja meelele ka nattukene pettust, südame waljust ja südame kidsidust ja madalust tarwis olla: pettust, et ligimist igal pool nattukene tüssada [—]” (Jakobson 1869: 14).

Wiedemann esitab tüssama ja selle häälikuvariandid levikumärgenditeta, mis sõnaraamatu esitustava kohaselt peaks viitama ülemaalisele levikule, kuid nii see siiski pole. Kui variant tüssama on levinud võrdlemisi ühtlaselt kogu keelealal, siis teiste variantide kohta on teateid vaid mõnest üksikust murrakust: mina küll endäst tüssädä ei lase Kuu, juut `tüssab `toisa VNg, loll laskas ennast laadal tüssata, `tüskama Jäm, tublisti tussata, `tussasid üks_teśt Vll, mis_sa mind `tüssad Muh, `tüssada ~ tussata Rei, tüsäma: tää `olle tättä ühnä läbi tüsänd (hobuseostul) Mar, kaupmed oo `kaŋged mehed `tüssama Mär, `loĺla ja rumalid `tüssab iga üks Vän, `tüssama sii jusku varastama Hää, tüssata saama Amb, kaupmed `tüssavad, juut `tüssab VJg, nüid tüssäsin ta_üle KJn, sii `tüssäs egät ütte Krk, taa poiss om jälle üte `tütrigu ärä tüssänu Puh, ku olet nuur, siss nopi `õisi, ku vanast saat, siss `tüssa `tõisi Krl, tuu tüküss väega `tüssämmä Se (VMS; EMSUKA MS). Esitatud näitestikust selgub, et häälikuvariant tüskama on registreeritud Saaremaalt, tussama Saare- ja Hiiumaalt ning tüsama (tüsäma) Läänemaalt.

tüssama etümologiseerimislugu

Verbi tüssama päritolu on proovitud küll selgitada, kuid tulemus ei ole veenev. Soome etümoloogiasõnaraamatutes (SKES, SSA) on osutatud, et eesti tüssama-verbil on vaste soome keeles. SKES-i (5: 1461–1462 sub tyssätä¹) järgi on sm tyssätä ’lühemaks teha, tasandada; kokku pressida; vaigistada, vaos hoida; tagasi lükata; luhtuda; lakata; ära tüüdata; taga rääkida’ rootsi laen (< rts mrd stussa ’juukseid lõikama’ < sks stutzen ’kärpima, lühemaks lõikama’), kuid tähenduses ’tõugata, lükata’ kõrvutatakse seda eesti verbiga tüssata ’tõugata, lükata; petta’ (> sm mrd Ingeri tyssätä ’petta, tüssata’, Kupitsa tystätä ’pilgata, narrida, õrritada’, ING) ning lisatakse täpsustavalt, et on selgitamata, kas eesti verb võiks samuti olla rootsi laen või on selles eesti-soome sõnaperes ka omapärast (deskriptiivset) ainest. SSA (3: 349) järgi on sm tyssätä ’tagant lükata; katkeda; luhtuda’ ja selle eesti vaste tüssata ’petta; tõugata, lükata’ tõenäoliselt deskriptiivsõnad; sm tyssätä ’kärpida, lõigata jt’ aga ilmne rootsi laen.

Julius Mägiste arvates lubab tüssama-peresse kuuluvate sõnade häälikuline labiilsus oletada, et kõne all on ehk eesti deskriptiiv-onomatopoeetiline sõnatüvi, millel SKES-i järgi on vastavusi resp. rööbikuid („mit Entspr[echung]en bzw. Parallelwörtern”) soome keeles (EEW 11: 3504–3505). Alo Raun (1982: 190) ja „Eesti etümoloogiasõnaraamat” (ETY) annavad Mägiste kõhklemisi esitatud seisukoha kindla etümoloogiana.

Mägiste on arvanud, et tüssama ja sellele semantiliselt lähedase sm mrd tyssätä ’tagant lükata jt’ lähtetähendus „tohiks olla” ’tõukama, lükkama’ (EEW 11: 3504–3505). Oletan, et sellele mõttele on Mägiste suunanud Wiedemanni sõnaraamatu esitus, kus ’tõukama, lükkama’ on antud verbi põhitähendusena, ’petma’ aga sellest lähtuva metafoorse arenguna. Hilisema ulatusliku murdekogumise käigus ei ole verbi tüssama ega selle variante tüskama ja tussama tähenduses ’tõukama, lükkama’ registreeritud. Variant tüsama (tüsäma) tähenduses ’petma’ on kirja pandud Martnast ja tähenduses ’lükkama’ Häädemeestelt (mis_sa tüsad mind), viimane on aga semantika sõnastamiseks ebapiisava kontekstiga (EMSUKA MS). Kui tüsama tõesti tähendab ’lükkama’, on see pigem muud päritolu kui tüssama-pere: seda võiks näiteks võrrelda deskriptiivverbiga `tösmä ’torkima, pistma’ (tössime puadi `kordõ vahõlõ terä takku Khn).

Ülevaade tüssama etümologiseerimisloost poleks täielik, kui jääks nimetamata pomoloogist harrastusetümoloogi Johann Gustav Spuhl-Rotalia (1859–1916) aastal 1892 ajalehes Olewik ilmunud kirjatükk, milles ta kõrvutab verbi tüssama „rootsi ja taani” sõnaga tussa (tüssa), viimasele tähendust siiski lisamata (Rotalia 1892: 956).

Oletan, et tüssama on laen keskalamsaksa verbist tūschen (tuschen) ’petma, tüssama, narrima, nokkima; eksitama, eksiteele viima, kellegagi hakkama saama, välja naerma’; selle saksa vaste on täuschen ’petma, tüssama, eksitusse viima’ (Schiller, Lübben 1878: 633; Kluge 1989: 723–724 sub tauschen; DWDS).

tüssama-pere häälikuline variatiivsus vajab selgitavaid kommentaare:

– tüvesisene u ~ ü laenualuse pika vokaali asemel peegeldab laentüve kohanemist eesti häälikusüsteemiga;

– ü-lised variandid tüsama, tüssama ja tüskama eeldavad metafoonilist laenualust, vrd kasks afgetüschet ’välja petnud’ (Versuch 1869: 380 sub Af tuusken ’välja petma’); eesti alamsaksa laenude u- ja ü-liste rööbikute esinemine peegeldab lähtekeele murdelist variatiivsust (Liin 1968: 67–68);

– intervokaalse s-i geminatsioon variandis tüssama on kas murdeomane häälikuareng (vrd mrd vassak = vasak, mrd vassikas = vasikas) või afektiivsuse taotlus (vrd nt tassa(–), EEW 10: 3091 sub tasa; puśsa = pusa ’koll, tont (lastehirmutisena)’ < lt buža, buzis ’täi (lastekeelne)’, Vaba 1997: 172);

– s, ss ~ sk vaheldus (tussama, tüsama, tüssama ~ tüskama) kõneleb korduvlaenust: keskalamsaksa sõnasisese ortogrammi sch hääldus Eestis kõneldud alamsaksa keeles on tõenäoliselt olnud [sχ] või[sk], mille substituut eesti keeles on vastavalt s(s) (tussama, tüsama, tüssama) või sk (tüskama) (vt Ariste 1963: 116–117; Liin 1968: 101–103). Et tüskama on registreeritud vaid Saaremaalt (Jäm), pole välistatud, et see on rootsi keele vahendatud laen: < rts tuska ’vahetama, vahetust tegema; vahetuskaubandusega tegelema; hangeldama, sahkerdama’ < kasks tūschen (tuschen) ’vahetama; petma, tüssama’, vrd sks täuschen ’petma, tüssama’, tauschen ’(kaupa kauba vastu) vahetama’ (SAOB). Viimasena nimetatud saksa verbist lähtub tõenäoliselt kuraliivi touzõ ’petta, tüssata / krāpt, mānīt’ (LĒL 2012: 329); teated läti keeles esinemisest puuduvad.

Verbi tüssama senistes etümoloogilistes käsitlustes ei ole piisavalt arvesse võetud sõnapere häälikulise variatiivsuse eripära ja selle põhjusi, mistõttu poldudki jõutud usutava etümoloogiani.

LÜHENDID

Ambla;fig. = piltlik, kujundlik; Häädemeeste; Jämaja; kasks = keskalamsaksa keel; Khn = Kihnu; KJn = Kolga-Jaani; Krk = Karksi; Krl = Karula; Kuusalu (rannikumurre); lt = läti keel; Martna; mrd = murre, murdesõna; Muhu; Märjamaa; piltl = piltlik; Puhja; Reigi; rts = rootsi keel; Setu; sks = saksa keel; sm = soome keel; VJg = Viru-Jaagupi; Vll = Valjala; VNg = Viru-Nigula; Vändra.

Lembit Vaba (snd 1945), PhD, Läti Teaduste Akadeemia välisliige, phorest45@gmail.com