-
Teise maailmasõja järel allus eesti kultuuriväli Nõukogude Liidu juhtide diktaadile,1 muutunud oli nii kirjanduselu korraldus kui ka selle roll ühiskonnas. Tänapäevases Stalini aega käsitlevas kirjandusuurimuses võetaksegi valdavalt vaatluse alla kirjandusse puutuvate institutsioonide toimimine (Hennoste 2011; Kreegipuu 2005), sh tsensuur (Veskimägi 1996), kirjanike elusaatused ja kirjutamistingimused (Kalda 2001; Olesk 2002; Annuk 2006). Teoreetilistes käsitlustes lahatakse nt sotsialistliku realismi terminit (Undusk 2008; Veidemann 2001). Eeskätt ilukirjandustekstidele keskenduvaid uurimusi aga kuigi…
-
Kjell Westö ruumipoeetika
Ta lennutas sinist tuulelohet.
Meil kõigil on oma tuulelohed.
Lohed kukuvad maha.
Meie, inimesed, peame elama.
Kjell Westö, „Tuulelohed Helsingi kohal”
Mind kui romaanikirjanikku kõige rohkem mõjutanud lause kõlab nii: „Kui ma kummardan, võin ikka veel tunda käe all munakivide soojust neil tänavail, kus sa kunagi kõndisid” (Westö 2006: 314). Lause pärineb soomerootsi kirjaniku Kjell Westö (snd 1961) romaanist „Kus kõndisime kunagi”,1 sedasi kirjutab ajakirjanik Ivar Grandell oma armastatule, näitlejanna Henriette Hultqvistile.…
-
Filoloogiadoktor (Tartu, 1970, kinnitatud Moskvas 1971) Harald-Heino Peep (1931–1998) oli Tartu ülikooli eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedri juhataja aastail 1966–1980, väliskirjanduse kateedri juhataja aastail 1980–1992 ja kirjandusteooria professor ülikooli filosoofiateaduskonnas alates 1992. aastast kuni oma ootamatu surmani Jyväskyläs. Neile küllalt vähestele, kes pääsesid teda lähemalt tundma, kuulus tema dialektilisus sõna antiigiaegses tähenduses igapäisesse kogemusse.
Harald Peebu dialektilisus avaldus ennekõike õppetöös, sest selles oli ta vabam kui artiklites, mida kammitsesid lugejaskonna…
-
Ühe sorteerimiskatse tulemused
Liikumisverbid on verbiklass, mis on pälvinud keeleteadlaste suure tähelepanu mitmel põhjusel: liikumisverbide ja nende konstruktsioonide analüüsimine võimaldab uurida keele toimimismehhanisme, sh keele ja meele seoseid, ning võrrelda omavahel keeli ja keelterühmi (vt nt Slobin 1996; Talmy 2000; Goschler, Stefanowitsch 2013). Liikumisverbide tähendust on seega palju uuritud, ent uurimislugu ilmestab teatav ühetaolisus. Enamasti keskendutakse uurimustes sellele, kas liikumisverb on viisi- või suunaverb (Slobin 2004; Papafragou jt 2008; Ibarretxe-Antuñano…
-
Settinud seosed 2019.–2020. aasta kirjanduskriitikast
Ülevaade on väljajätteline žanr: millestki paratamatult v a a d a t a k s e ü l e. Kas üle vaadata tasub pigem sellest, millest auditooriumienamus niikuinii ei räägi, ei huvitu? Või võib julgemalt üle vaadata just neist asjust, millest on palju räägitud, ning keskenduda küsimusele, kas midagi olulist on metakriitilisest diskussioonist välja jäänud? Olen kaldunud viimase lähenemise poole. Sellest johtuvalt võivad mu rõhuasetused mõjuda üldistusjõuetuseni…
-
Kuigi folklooris käsitletakse seksi ja pornograafiaga seotud teemasid, pole olnud sellest kombeks kõnelda ega vastavaid allikaid publitseerida või uurida. Nii on osa pärimusest kogujate ja uurijate fookusest välja jäänud näiteks liigse vulgaarsuse ja vägivaldsuse pärast (Kalkun, Sarv 2014; Kalkun 2016). Kuna folkloristika sündis rahvuslikust ideoloogiast kantud distsipliinina, siis on folkloorist püütud otsida pigem kaunist ja ülevat, mis toetaks ideed rahva kõrgest moraalist.
Järgnevas uurime folkloorseid allikaid ja kohtute materjale kõrvutades,1…
-
Artiklis keskendutakse teatrikunsti kaheplaanilisusele ja sellest sündivale ambivalentsuse poeetikale. Artikkel on jagatud kolme ossa. Esimeses osas tutvustatakse teatrikunsti kaheplaanilise toimimise erinevaid käsitlusi, teises kaheplaanilisusest tekkivat ambivalentsuse poeetikat ning kolmandas osas toodud näited Teatri NO99 lavastustest demonstreerivad erinevaid ambivalentsuse allikaid.
Kuigi nimetatud fenomenide selgitamiseks kasutatakse artiklis peamiselt kirjandus- ja teatriteoreetilisi materjale, on ambivalentsuse poeetika rakendatav ka teistele kaunitele kunstidele (muusikale kui pigem mitterepresentatsioonilisele kunstiliigile siiski kõige vähem). Kuna empiirilised näited pärinevad teatrist,…
-
Jaan Malini häälutus „Eesti”
Kõlaluule kui muusika ja kirjanduse piirimail asuva nähtuse käsitlemiseks puuduvad väljakujunenud meetodid, kuid mõnel juhul on seda võimalik analüüsida teatavat tüüpi muusikana (Perloff 2009; Lehrdal 2001). Muusikaga seob kõlaluulet eelkõige teksti1 ja esituse iseloomulik suhe: esimene ei ole kõlaluules reeglina kunstilises mõttes autonoomne ja eneseküllane, vaid pigem juhis esitajale, kes sellest alles kunstilise terviku vormib (see on ka põhjus, miks kõlaluule sõnalisi osi iseseisvate, st…
-
Mõne aasta eest märkis lürikoloog Dieter Burdorf, et isegi kui luuletus kätkeb selgeid autobiograafilisi komponente, on empiiriline autor ja verbaalselt moodustatud mina sootuks erinevad. Ta väidab, et luule autobiograafiline lugemine on küll võimalik, aga see muudab luuletuse pigem dokumendiks kui ilukirjanduslikuks teoseks. (Burdorf 2017: 23) Selline provokatiivsevõitu seisukoht võib tuua kaasa – igati õigustatult – mitmesuguseid küsitavusi. Esmalt jääb häguseks, mida peetakse silmas luule autobiograafilise lugemise all. Ilmselt on tegemist…
-
Olla nööpauk. Olla nööpauk mõne pintsaku
hõlmas. Olla nööpauk ja hoida endas nööpi
ja sellega tervet pintsakut ja samal ajal
vaadata oma nööbi läbi maailma ja inimesi ja
teisi nööpauke.
Toomas Liiv
Motiiv
Kuigi klassikaline novell on kirjandustest ja kirjastustest taandumas, on selle žanri nimetus endiselt prestiižne ja termini määratlus, vastupidi, laieneb. Mida kõike novellideks viimati on peetud: olupilte, lühemaid või pikemaid jutustusi, proosalüürika kallet või lühemat teadvusevoolu, (oma)eluloolisi ülevaateid, novellette, laaste, följetone. . . . Kõike seda, mis…
-
Luulekunst kui lõbu ja õpetus
Kui küsite: Mis ma tahtsin? Eesti kirjavara jõudu mööda kasvatada!
Jaan Bergmann
Jaan Bergmanni (1856–1916) varaseim teadaolev käsikirjaline luulekogu pärineb aastast 1875, kui luuletaja oli vaevalt saanud kaheksateistkümneseks. Juba selles esimeses käsikirjas avaldub tema ilukirjandusliku loomingu intellektuaalne mõõde: siht avardada eestikeelse luule võimalusi ja piire, tuues sinna lääne vanemaid traditsioone ning liites neid eesti rahvaliku luulega. Bergmanni kirjanduslikult viljakaim periood algas 1877. aastal, kui ta…
-
Poeetika mõistet mureluule pole piibliluule1 kohta veel kasutatud. Sellel on mõtet, kui tunnistada pika ajalooga žanriloolist probleemi: žanride piirid ei jookse mitte mööda piibliheebrea luule suuri korpusi, nagu psalmi-, prohveti- või tarkuskirjandus, vaid risti ja põiki läbi nende. Üks piibliraamat ei esinda kunagi ühte või mitut ainult sellele raamatule omast žanri, vaid sellesse on laenatud ja segatud paljusid. Võib rääkida väiksematest genuiinselt psalmilikest, prohvetlikest ja tarkuslikest žanridest, nagu kaebelaul, tänulaul,…
-
Kreeka romaanides esinevate kordusfiguuride vahendamisest
Juba antiikajal kirjutati romaane ja romaanilaadseid teoseid. Nn vanakreeka romaanid paigutatakse enamasti ajavahemikku I sajandist eKr kuni IV sajandini pKr. Sellest perioodist pärinevad viis enam-vähem täielikult säilinud romaani, lisaks fragmente mitmest osaliselt säilinud romaanist (Morgan 1994: 5–8). Eeskuju on nad saanud paljudest teistest žanridest: ajalookirjandusest, draamast, eepostest jne, ent üheks mõjutajaks on kindlasti olnud ka tolleaegne retoorikaõpetus (Hägg 1983: 109), retoorika käsiraamatud ja retoorikaharjutused (kr…
-
Filosoofia valdkondade poeetika ja retoorika sünnist Kreekas ja edasikestmisest mujalgi
Poeetika ja retoorika seisavad tänapäeval teineteisest üsna kaugel. Poeetika tõlgendus puhta, iseenda pärast tehtava luulekunstina (vt Till 2003a: 442; Unt 2003a: 9) välistab praktilise kasu ja asetab ta kirjandusteaduse, filosoofilise distsipliinina aga esteetika või tunnetusteoreetiliste uurimuste valda. Seevastu retoorika rakenduslikkus toob kaasa hajutatuse lingvistika (diskursuseanalüüs), riigiteaduste (poliitilise diskursuse analüüs), teoloogia (eksegees, homileetika) või muude distsipliinide vahel ja pisendamise iseseisva…
-
Lukianose elu ja looming
Bütsantsiaegne antiiktraditsiooni vahendav „Suda” entsüklopeedia iseloomustab „Vokaalide kohtu” autorit, II saj pKr elanud Lukianost Samosatast, järgmiselt:
Lukianos Samosatast, teda hüüti blasfeemiks ja teotajaks. Või pigem võiks teda nimetada jumalatuks, sest tema dialoogides esitatakse naeruväärsena jumaliku kohta kõneldut. Ta elas keiser Traianuse ajal ja hiljem. Esmalt oli ta Süürias Antiookias advokaat, kukkus aga sel alal läbi ning pühendus kõnede kirjutamisele ja neid on ta kirjutanud lõputult. Legendi järgi tapsid…
-
(1) Arhont Phaleroni Aristarchose1 aegu, algava pyanopsioni2 seitsmendal päeval esitas Sigma seitsme vokaali eesistumisel Tau vastu süüdistuse vägivallas ja aset leidnud röövimises: ta ütleb, et on eemaldatud kõikjalt, kus esineb kahekordne Tau.
(2) Nii kaua, oo kohtunikud vokaalid, kuni kannatasin väikest ebaõiglust tolle Tau poolt, kes kuritarvitas minu omandit ja tuli, kuhu polnud vaja, ei esitanud ma kahjukaebust. Samuti lasin osa kuuldut kõrvust mööda mõõdukuse tõttu, mida ma teatavasti järgin nii…
-
2012. aastal tõestas Jennifer Anne Doudna California ülikoolist koos oma prantsuse ametikaaslase Emmanuelle Charpentier’ga, et bakterite immuunsüsteemi CRISPR „kääride” ehk Cas9 süsteemi abil saab laboris muuta DNA-d palju täpsemalt ja universaalsemalt kui seni. Meisterdati uus skalpell – võimalus ümber lõigata DNA-d peaaegu mis tahes viisil. See avastus avab hiilgava perspektiivi alates viirustevastasest võitlusest ja haiguste ennetamisest kuni tõhusa vähiravi ja personaalmeditsiinini. Eelmisel aastal omistati kahele targale naisele selle eest Nobeli keemiaauhind.…
-
liisuma ’seismisel värskust kaotama, jääbima, seiskuma, lahtuma, lahtiselt seismise tõttu rammu ja maitset kaotama (nt õlu lahtises nõus, kohv, tee, arstirohi, viin, äädikas, toit, supp, kapsad, puder, küpse liha, piim, koor) / abstehen, verschalen’ on neid juhte, mille päritolu Julius Mägiste ei ole oma etümoloogiasõnaraamatus käsitlenud, samatähenduslikud murdelised liistuma ja liiskuma on ta aga esitanud etümoloogiata (EEW 4: 1307). Alo Rauna (1982: 75) arvates on liisuma eesti deskriptiivverb. Ent mõni…
-
Isiklikkus ei ole minu meelest patt seni, kuni loomuõigus ehk sakslaste Naturrecht, ladina ius naturae, koos ühiskondliku moraali ja normatiivse eetikaga ei hakka seda ahistama, lubades nende asemel igasuguseid alatusi (siinkirjutaja, olles ise küll mitmendat põlve ateist, lähtub neis asjus kalvinistlikust vaatekohast, vt Elonheimo 2006; Steele jt 2004; Zachman 2012). Niisiis ei arva ma end patustavat, kui kirjutan professor Jüri Talveti elutööst nõnda, nagu see minu…
-
Epistolaarne kirjandus, mis olemuselt on pihtimuslik ja mõtisklev, pakub võimaluse jälgida teadlaste, kirjanike, erinevate kirjutajate mõtteid, arvamusi ja suhtumisi sel ajahetkel, kui kiri on koostatud. Õnnelikematel juhtudel on säilinud ka vastuskirjad, moodustunud terviklik või osaline kirjavahetus, dialoog, mis avab üksikasjaliselt kirjade autorite mõttemaailma detaile ja loominguseiku hilisematele lugejatele.
Kuidas suutsid kaks eesti suurt keeleteadlast Julius Mägiste (1900–1978) ja Andrus Saareste (1892–1964) oma erialast tööd jätkata pagulastena Rootsis, sellest…