Rubriik
Valdkond
Aasta
Kaitstud doktoritööd
19. detsembril 2025 kaitses Kairit Tomson Tartu Ülikoolis doktoritöö „Põhjustamisseoste väljendamine ning analüütiliste põhjustamiskonstruktsioonide kujunemine ja kasutus eesti keeles” („Expressing Causal Relations in Estonian and the Development and Usage of Analytic Causatives”). Juhendajad olid TÜ kaasprofessor Külli Habicht ja TÜ professor Ilona Tragel ning oponent Minna Jaakola (Helsingi ülikool).
Doktoritöö käsitleb põhjuslikkuse väljendumist eesti keeles, keskendudes panema-, ajama– ja laskma-kausatiivkonstruktsioonile. Eesti kirjakeele korpustest pärit materjali põhjal kirjeldatakse panema-, ajama– ja laskma-kausatiivkonstruktsiooni kujunemist. Konstruktsiooni osaliste semantiliste rollide kaudu kirjeldatakse nende verbikonstruktsioonide semantikat. Suulise kirjelduskatse põhjal tehtud uurimuses nimetatakse ka teisi põhjuslikkuse väljendusvahendeid. Uurimus on tehtud kasutuspõhise keeleteaduse raamistikus. Töö keskne mõiste on…
Doktoritöö käsitleb põhjuslikkuse väljendumist eesti keeles, keskendudes panema-, ajama– ja laskma-kausatiivkonstruktsioonile. Eesti kirjakeele korpustest pärit materjali põhjal kirjeldatakse panema-, ajama– ja laskma-kausatiivkonstruktsiooni kujunemist. Konstruktsiooni osaliste semantiliste rollide kaudu kirjeldatakse nende verbikonstruktsioonide semantikat. Suulise kirjelduskatse põhjal tehtud uurimuses nimetatakse ka teisi põhjuslikkuse väljendusvahendeid. Uurimus on tehtud kasutuspõhise keeleteaduse raamistikus. Töö keskne mõiste on…
Lühikroonika 4
4. märtsil oli Tallinnas hõimuklubi õhtu „Tatarstani udmurtide rituaalne nädal: neli kogukondlikku rituaali”. Tartu Ülikooli etnoloog Eva Toulouze võrdles oma 2017. aasta välitööde kogemust Eesti Rahva Muuseumi poolt 1993. aastal samasse, Varkled-Bödja külla korraldatud ekspeditsiooni tulemustega.
11. märtsil toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi kõnekoosolek, kus Saara Liis Jõerand pidas ettekande „Ortograafiliste kõrvalekallete stilistilised funktsioonid eesti nüüdisluules”. Esineja andis ülevaate Eestis aastatel 2000–2023 ilmunud algupärastes luulekogudes leiduvatest ortograafilistest kõrvalekalletest ning tõi välja nende viis stilistilist funktsiooni: kuuluvuse markeerimine, autoristiili loomine, eri keelevariantidele viitamine, lugemisprotsessi juhtimine ja keelemängud.
12. märtsil korraldas Emakeele Selts eesti keele päeva Varssavis. Üles astusid Maarika Teral ja Raili Pool (TÜ,…
11. märtsil toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi kõnekoosolek, kus Saara Liis Jõerand pidas ettekande „Ortograafiliste kõrvalekallete stilistilised funktsioonid eesti nüüdisluules”. Esineja andis ülevaate Eestis aastatel 2000–2023 ilmunud algupärastes luulekogudes leiduvatest ortograafilistest kõrvalekalletest ning tõi välja nende viis stilistilist funktsiooni: kuuluvuse markeerimine, autoristiili loomine, eri keelevariantidele viitamine, lugemisprotsessi juhtimine ja keelemängud.
12. märtsil korraldas Emakeele Selts eesti keele päeva Varssavis. Üles astusid Maarika Teral ja Raili Pool (TÜ,…
Tõlkes sündinud ehk õpetlik väljanäitus sellest, kuidas tõlketeos maarahva sekka tuli ja kuidas tema käsi seal käinud
Kuulsal krahvil Monte Kristol
rippus puusal raske pistol,
tõllaga ta sauna tüüris,
kus ta kallim ennast küüris.
Kuid Rinaldo Rinaldiini
pani müüri alla miini
ja kui noorpaar puges põhku,
lendas kogu krempel õhku.1
Need salmid, mida siinkohal sai tsiteeritud Betti Alveri novelli „Kõmpa” järgi, on minuni kunagi kauges lapsepõlves jõudnud suulise pärimusena ja seega pisut teisel kujul. Rinaldo Rinaldiini mineeris tolles versioonis hoopis küüni, nii et vaimusilmas võis ette kujutada põhku pugemist sumedas suveöös saunast tulles, klassikaks kujunenud lõhnavate heinte vahele. Seda, kuidas taolised (kuri)kuulsad tegelased said võimaluse Bologna ülikooli semiootiku Umberto Eco terminit kasutades maailmadeülese identiteedi omandada ning meiemaisele ja -kultuursele talumaastikule asjatama asuda, selgitas näitus „Tõlkes…
rippus puusal raske pistol,
tõllaga ta sauna tüüris,
kus ta kallim ennast küüris.
Kuid Rinaldo Rinaldiini
pani müüri alla miini
ja kui noorpaar puges põhku,
lendas kogu krempel õhku.1
Need salmid, mida siinkohal sai tsiteeritud Betti Alveri novelli „Kõmpa” järgi, on minuni kunagi kauges lapsepõlves jõudnud suulise pärimusena ja seega pisut teisel kujul. Rinaldo Rinaldiini mineeris tolles versioonis hoopis küüni, nii et vaimusilmas võis ette kujutada põhku pugemist sumedas suveöös saunast tulles, klassikaks kujunenud lõhnavate heinte vahele. Seda, kuidas taolised (kuri)kuulsad tegelased said võimaluse Bologna ülikooli semiootiku Umberto Eco terminit kasutades maailmadeülese identiteedi omandada ning meiemaisele ja -kultuursele talumaastikule asjatama asuda, selgitas näitus „Tõlkes…
Sugu tekstides ja tajus
Elisabeth Kaukoneni väitekirja oksüümoronina mõjuv pealkiri „Sugu soota keeles. Eesti keele sooliselt markeeritud sõnavara ja selle tajumine” kaotab oma vastuolulisuse, kui korrata üle, et eesti keele liigitamisel soota keelte alla peetakse silmas, et eesti keeles puudub grammatiline sugu. Erinevalt näiteks vene, saksa või hispaania keelest ei jaga me nimisõnu kategooriatesse selle järgi, kas need on mees-, nais- või kesksoost. See aga ei tähenda, et sõnavaras ja sõnamoodustuses ei saaks eesti keeles sugu väljendada. Väitekirjas ongi kriitilise tähelepanu alla võetud sooliselt markeeritud liitsõnad eesti keeles: eelkõige need, mille põhi- või täiendosa on mees, naine, tädi või onu. Analüüsitakse nende sõnade esinemist…
Kuidas tõhustada suhtlust hädaabikõnedes?
Piret Upseri doktoritööna kaitstud monograafial on tähtis eesmärk: tõhustada Häirekeskuse tööd. Uurimuses analüüsitakse eesti hädaabikõnesid ja eriti nendes tekkivaid suhtlusprobleeme ehk tõrkeid, mis takistavad olulise info kiiret kättesaamist ja seega viivitavad otsust, kas ja millist abi välja saata. Lisaks analüüsitakse erinevat tüüpi hädaabikõnede ülesehitust, et tuvastada, millistes kõne etappides probleemid tavaliselt ette tulevad. Analüüsi tulemusi on plaanis kasutada päästekoolitamisel, nagu on varasemate uurimistulemustega juba tehtud.1 Tegu on seega rakenduslingvistilise uurimusega, mis leiab päriselus otsest rakendust.
Väitekirjas analüüsitud materjal pärineb Tartu Ülikooli (TÜ) suulise eesti keele korpuse hädaabikõnede allkorpusest, kus on 1000 hädaabikõnet. Selle mahuka andmestiku põhjal on TÜ suulise ja arvutisuhtluse…
Väitekirjas analüüsitud materjal pärineb Tartu Ülikooli (TÜ) suulise eesti keele korpuse hädaabikõnede allkorpusest, kus on 1000 hädaabikõnet. Selle mahuka andmestiku põhjal on TÜ suulise ja arvutisuhtluse…
Kass maja peremees, vasikale kohvi, kuid vanapaganale mitte tilkagi vett
Eesti territooriumil elab erinevaid kultuurilisi ja keelelisi rühmi. Ühe neist rühmadest moodustavad Peipsiveere vanausulised (vn старообрядцы, староверы). See omapärase kultuuri ja keelega rühm on riigi ajaloolise ja tänapäevase etnilis-kultuurilise rikkuse osa ning väärib seetõttu uurimist erinevatest vaatenurkadest, sealhulgas üldkultuurilisest, folkloorsest ja (etno)lingvistilisest.
Aga kes on vanausulised? Aastatel 1653–1660 viis Moskva patriarh Nikon tsaar Aleksei Mihhailovitši toel läbi kirikureformi, ühitades vene kirikurituaalid ja raamatud kreeka (Bütsantsi) traditsiooniga. Eelkõige toimetati ja parandati kirikuraamatuid kreeka eeskujude järgi, muudeti kiriklikke rituaale, tekkis soov luua ühtne õigeusu kirik, mis oleks võrdne ilmaliku võimuga või sellest mõjukam. Kõik selle reformiga ei nõustunud, mistõttu vene kirik lõhenes. Kirikureformi…
Aga kes on vanausulised? Aastatel 1653–1660 viis Moskva patriarh Nikon tsaar Aleksei Mihhailovitši toel läbi kirikureformi, ühitades vene kirikurituaalid ja raamatud kreeka (Bütsantsi) traditsiooniga. Eelkõige toimetati ja parandati kirikuraamatuid kreeka eeskujude järgi, muudeti kiriklikke rituaale, tekkis soov luua ühtne õigeusu kirik, mis oleks võrdne ilmaliku võimuga või sellest mõjukam. Kõik selle reformiga ei nõustunud, mistõttu vene kirik lõhenes. Kirikureformi…
Üks hea ja tänapäevane mansi keele õpik
Olen elu jooksul käes hoidnud hulka mansi keelega seotud raamatuid. Tegelikult pole õige öelda, et käes hoidnud, sest suurem jagu neist on minuni jõudnud digitaalsel kujul. Ent ajal, mil alles hakkasin huvi tundma mansi keele vastu, polnud meil veel personaalseid arvuteid. Kuigi palju polnud ka mansi keele õppimiseks sobivaid trükitud raamatuid. Nii tulin oma esimestelt Siberi retkedelt tagasi, kotis mõni aabits ja teise-kolmanda klassi õpik. Paraku oli neist keele õppimiseks vähe kasu. Nõukogudeaegsed põhjarahvaste aabitsad nägid välja nagu ühelt konveierilt tulnud tooted, kõigis enam-vähem sarnased pildid ja sisu. Kohustuslikud teemad olid kodumaa (Nõukogude Liit), Lenin, Oktoobrirevolutsioon, armee aastapäev (või mõni…
Uus vaade Juhan Liivi loomingule
16. detsembril 2025 kaitses Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudis doktoritöö Tanar Kirs. Väitekirja juhendas professor Liina Lukas ja oponeeris siinkirjutaja. 1986. aastal sündinud Kirs on töötanud aastaid Juhan Liivi muuseumis Alatskivil ja aastast 2021 olnud Tartu Ülikooli maailmakirjanduse osakonna nooremteadur.
Kirsi väitekiri koosneb katuspeatükist ja kolmest artiklist: „Jüri Talvet Juhan Liivi radadel” (2016), „Juhan Liivi luulekäsitus essees „Ääremärkused”” (2022) ja „Juhan Liivi suhted kirjandusliku traditsiooniga. Varane looming” (2025). Sisuldasa kuulub väitekirja juurde Kirsi koostatud kogumik Liivi arvustuslikest ja esseistlikest töödest „Vulise ojakene rohkem. Publitsistika ja kriitika” (2024) ning veel mõni Liivi loomingut käsitlev artikkel, mida pole väitekirja osaks arvatud. Kirs tunneb põhjalikult…
Kirsi väitekiri koosneb katuspeatükist ja kolmest artiklist: „Jüri Talvet Juhan Liivi radadel” (2016), „Juhan Liivi luulekäsitus essees „Ääremärkused”” (2022) ja „Juhan Liivi suhted kirjandusliku traditsiooniga. Varane looming” (2025). Sisuldasa kuulub väitekirja juurde Kirsi koostatud kogumik Liivi arvustuslikest ja esseistlikest töödest „Vulise ojakene rohkem. Publitsistika ja kriitika” (2024) ning veel mõni Liivi loomingut käsitlev artikkel, mida pole väitekirja osaks arvatud. Kirs tunneb põhjalikult…
„Valu alkeemia”
Üle kolmekümne aasta tagasi kirjutasin siinsamas ajakirjas sellest, et ilmuma on hakanud luuleraamatud, näiteks Hasso Krulli „Luuletused 1987–1991” (1993), kus kujundus on väga oluline: „Krulli menukis on pilt, mis pole kujundaja ja illustraatori poolt välja mõeldud, vaid ilma viiteta kasutatud. Lõhkudes raamatu üldist rütmi ja kujunduslikku loogikat, on riskitud välja pakkuda otseselt kõrvallehekülje luuletuse sisuga haakuv kujund – Lacani kaheksa. Kas seda skeemi võib üldse enam illustratsioonina võtta? Pigem vist osana luuletusest. On see luuletus aga üldse siis luuletus „tavatähenduses”? Mis nad kokku on? // Piiri ähmastudes teksti ja kujunduse vahel hakkab kaduma piir luuletaja ja kujundaja vahel. Lehekülgede paberivärvi…
Modernsest helinast
Sõnad helisevad. Helin on meie hing.1
Ikka Liivist mõteldes kerkib küsimus: kas temast kujunes välja ehe modernist või mitte? Kui jah, siis oleks nooreestlased juba teised. Püüan vastust varjavast metsast üle vaadata, puude taga järve näha.
Modernismist on kõneldud seda ja toda, mina lähtun „kunst kunsti pärast” põhimõttest. Pihta saadi sellele ideele juba XVIII sajandi romantismis. XIX sajandi lõpuks oli arusaam, et luuletusi luuakse eeskätt luuletuste endi pärast, juba laialt levinud ja sai doktriiniks. Vahel kiputakse seda printsiipi piiratult mõistma kui dekadentlikku ühiskonnast põgenemist, kuigi seost on. Küsimus ei ole siiski tekstide sisus – kajastagu see sise- või välismaailma –, vaid poeetika esmaseks tõusmises.…
Ikka Liivist mõteldes kerkib küsimus: kas temast kujunes välja ehe modernist või mitte? Kui jah, siis oleks nooreestlased juba teised. Püüan vastust varjavast metsast üle vaadata, puude taga järve näha.
Modernismist on kõneldud seda ja toda, mina lähtun „kunst kunsti pärast” põhimõttest. Pihta saadi sellele ideele juba XVIII sajandi romantismis. XIX sajandi lõpuks oli arusaam, et luuletusi luuakse eeskätt luuletuste endi pärast, juba laialt levinud ja sai doktriiniks. Vahel kiputakse seda printsiipi piiratult mõistma kui dekadentlikku ühiskonnast põgenemist, kuigi seost on. Küsimus ei ole siiski tekstide sisus – kajastagu see sise- või välismaailma –, vaid poeetika esmaseks tõusmises.…
Elukutseline rahvuslane ja relativistlik platooinimene
Foto: Dmitri Kotjuh
15. aprillil tähistab juubelit kirjandusteadlane, kriitik, luuletaja, tõlkija ja dramaturg Aare Pilv. Keel ja Kirjandus küsis temalt sel puhul mõned küsimused.
Keele ja Kirjanduse jaoks oled sa ennekõike kirjandusteadlane, aga sinu aktiivsete rollide loetelu on õieti palju pikem. Mida see paljusus sulle annab?
See annab võimaluse režiimivahetuseks – ei kujuta hästi ette, et oleksin ainult akadeemiline uurija (see jääks kuivaks) või vabakutseline kirjanik (siis peaksin tegelema vaba loominguga kohustuslikus korras, et end kuidagi õigustada) või pidevalt teatris tööl (mida ei tahaks kas või seepärast, et teatritegijad veedavad märkimisväärselt palju aega akendeta ruumides). Võib-olla kutselise tõlkijana kujutaksin end ette: see sisaldab…
15. aprillil tähistab juubelit kirjandusteadlane, kriitik, luuletaja, tõlkija ja dramaturg Aare Pilv. Keel ja Kirjandus küsis temalt sel puhul mõned küsimused.
Keele ja Kirjanduse jaoks oled sa ennekõike kirjandusteadlane, aga sinu aktiivsete rollide loetelu on õieti palju pikem. Mida see paljusus sulle annab?
See annab võimaluse režiimivahetuseks – ei kujuta hästi ette, et oleksin ainult akadeemiline uurija (see jääks kuivaks) või vabakutseline kirjanik (siis peaksin tegelema vaba loominguga kohustuslikus korras, et end kuidagi õigustada) või pidevalt teatris tööl (mida ei tahaks kas või seepärast, et teatritegijad veedavad märkimisväärselt palju aega akendeta ruumides). Võib-olla kutselise tõlkijana kujutaksin end ette: see sisaldab…
tüssama
„Kui oled noor, siis nopi õisi, kui vanaks saad, siis tüssa teisi!” Seesugust elutarkust on jagatud omaaegsetes salmialbumites.
„Eesti keele seletav sõnaraamat” (EKSS) ütleb, et tüssama on ’petma, alt tõmbama, ninapidi vedama’: Kaardimängus tüssati üksteist tublisti, häbematul kombel. Üritas ostjat saja krooniga tüssata. Lihtsameelne mehike laseb ennast kergesti tüssata. Saime mõlemad mustlaselt haledasti tüssata. Kui arvutada ei mõista, saad igal sammul tüssata. Tüssab riiki. Saatust ei õnnestu tüssata. Elu on teda tüssanud. Petetud ja tüssatud mees. Andrus Saareste mõisteline sõnaraamat (EKMS 3: 131 Petma) ütleb, et tüssama tähendab ’vähest või närust petmist’; seda seletust toetab ehk Sõnaveebist nopitud kasutusnäide üks tüssab…
„Eesti keele seletav sõnaraamat” (EKSS) ütleb, et tüssama on ’petma, alt tõmbama, ninapidi vedama’: Kaardimängus tüssati üksteist tublisti, häbematul kombel. Üritas ostjat saja krooniga tüssata. Lihtsameelne mehike laseb ennast kergesti tüssata. Saime mõlemad mustlaselt haledasti tüssata. Kui arvutada ei mõista, saad igal sammul tüssata. Tüssab riiki. Saatust ei õnnestu tüssata. Elu on teda tüssanud. Petetud ja tüssatud mees. Andrus Saareste mõisteline sõnaraamat (EKMS 3: 131 Petma) ütleb, et tüssama tähendab ’vähest või närust petmist’; seda seletust toetab ehk Sõnaveebist nopitud kasutusnäide üks tüssab…
Probleemkohti tänapäeva eesti keele vormimoodustuses
Eesti keele rikkalik ja erandirohke käände- ja pöördesüsteem on pidevas muutumises, pannes normijaid lahendama igikestvat küsimust: kas minna muutustega kaasa või säilitada status quo. Tiiu Erelt (2002: 249) on Emakeele Seltsi keeletoimkonna kui praegu eesti kirjakeele normingu eest vastutaja rolli näinud keele tasakaalustamises: ühelt poolt püsiväärtustest kinnihoidmine, teiselt poolt ka uute väljendusvajaduste ja -võimaluste arvestamine ja arendamine. Paar viimast aastakümmet on andnud nende ülesannete täitmiseks uusi vahendeid ja võimalusi.
Morfoloogia puhul väljendub püsi ja muutumise vahelise tasakaalu otsimine eelkõige rööpvormide ja -paradigmade möönmises, et säilitada keelekasutajale valikuvabadus (Kaalep 2012: 444). Morfoloogiaga seotud, kuid normimise mõttes piiripealne ala on hääldus. Ehkki foneetikas…
Morfoloogia puhul väljendub püsi ja muutumise vahelise tasakaalu otsimine eelkõige rööpvormide ja -paradigmade möönmises, et säilitada keelekasutajale valikuvabadus (Kaalep 2012: 444). Morfoloogiaga seotud, kuid normimise mõttes piiripealne ala on hääldus. Ehkki foneetikas…
Muutuv seksuaalsus ja selle kujutamisviisid eesti erootilises nüüdisproosas
Seksuaalsuse kujutamine kirjanduses on olnud problemaatiline, kuna seda raamivad kultuuriti ajas muutuvad normid, ootused ja tabud. Need kujundavad ka seda, kuidas seksuaalsust käsitlevaid teoseid kirjandus- ja kultuuriväljal mõistetakse ja vastu võetakse. Sõltumata sellest, mil viisil on seksuaalsust esitatud, on eri kunstiliigid – kirjandusest ja kujutavast kunstist kuni muusika, teatri ja filmini – rõhutanud seda kui jõudu, mis on põimitud identiteedi, vabaduse ja kontrolli küsimustega. Seksi kujutamise viis ei pruugi olla ainult ajastu peegel, vaid see pakub muu hulgas loomingulist vabadust ning võimalust uurida indiviidi identiteedi ja enesemääratluse kujunemist. Nii asetuvad erootilise žanri teosed seksuaalse vabanemise ja rõhumise, tabude murdmise või…
Liivi- ja Kuramaa aadlike kirjanduslik enesekuvand XVII sajandi pilkeluules
1561. aastal kaotas Vana-Liivimaa iseseisvuse: senised alad jagati Rootsi, Taani ja Poola-Leedu riigi vahel, praegusel Läti alal moodustati Poola vasallriigina Kuramaa hertsogiriik, mille esimeseks hertsogiks sai 1562. aastal viimane Liivi ordu meister Gotthard Kettler (1517–1587). Vana-Liivimaad valitsenud aadlieliit pidi ühiskondliku juhtpositsiooni asemel kohanduma uute ja aeg-ajalt vahetuvate maaisandatega, kelle õukonnad asusid küll kaugel Stockholmis, Kopenhaagenis, Krakówis, Vilniuses ja Varssavis, ent keda kohapeal esindasid asehaldurid ja muud ametnikud.1 Uued maaisandad alustasid eliidi laiendamist ka madalamate seisuste esindajate, ametnike ja literaatide aadeldamisega: XVI sajandi teisel poolel ja XVII sajandi algul aktiivsemalt Poola-Leedu võimu alla läinud Liivimaal,2 XVII sajandi keskpaigast pärast kuninganna Kristiina…
Lühikroonika 3
4. veebruaril Tallinnas toimunud Hõimuklubi õhtul esines Rogier Blokland ettekandega „Meälased, kveenid ja lantalased. Kes nad on ja mida nad räägivad?”. Need läänemeresoome keeli rääkivad väikesed etnilised rühmad elavad juba sajandeid Põhja-Rootsis ja Põhja-Norras. Meälased (ning lantalased) Rootsis ning kveenid Norras on nüüd neis riikides ametlikult tunnustatud vähemusrahvasteks.
9. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis seminar Äänisjärve kaljujoonistest ja Eesti Muinastaideseltsi rollist nende uurimisel. 1982. aastal alustas tegevust Eesti muinastaidehuviliste töörühm ja algas Äänisjärve kaljujooniste süstemaatiline uurimine. Pärast seni tundmata leiukoha avastamist 1986. aastal otsustati leiuala joonised avaldada kolmeköitelise kataloogina, mis ilmus 1998–2021. Esinesid Väino Poikalainen ja Enn Ernits.
13. veebruaril tähistas Tartus tegutsev…
9. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis seminar Äänisjärve kaljujoonistest ja Eesti Muinastaideseltsi rollist nende uurimisel. 1982. aastal alustas tegevust Eesti muinastaidehuviliste töörühm ja algas Äänisjärve kaljujooniste süstemaatiline uurimine. Pärast seni tundmata leiukoha avastamist 1986. aastal otsustati leiuala joonised avaldada kolmeköitelise kataloogina, mis ilmus 1998–2021. Esinesid Väino Poikalainen ja Enn Ernits.
13. veebruaril tähistas Tartus tegutsev…
Araabia maateadus ja Eesti
Tuntud arabistide, ajaloolase Üllar Petersoni ja filoloogi Helen Geršmani koostöö tulemusena on ilmunud kõvakaaneline värvitrükis teos, mis võiks köita eesti keelehuvilisi, eriti kohanimeuurijaid, rääkimata neist, kes on vaimustunud idamaade keeltest ja kultuuridest. Raamatu retsensent-konsultant on ajaloolane ja orientalist Tarmo Kulmar. Silmapaistva araabia geograafi al-Idrīsī (u 1100–1164) „Rogeri raamat” kirjeldab kogu XII sajandil tuntud maailma, mis hõlmas alasid Kesk-Aafrikast ja Indiast Skandinaaviani. Teoses esitatud teave on väärtuslik ja seda uuritakse hoogsalt tänini.
Raamat algab suhteliselt pika sissejuhatusega (lk 11–19), milles refereeritakse kõigi peatükkide sisu. Esimene peatükk (lk 21–53) annab sissevaate islamiaraabia maateadusesse ning tutvustab selle olulisi autoreid ja teoseid. Järgmine peatükk (lk 55–83)…
Raamat algab suhteliselt pika sissejuhatusega (lk 11–19), milles refereeritakse kõigi peatükkide sisu. Esimene peatükk (lk 21–53) annab sissevaate islamiaraabia maateadusesse ning tutvustab selle olulisi autoreid ja teoseid. Järgmine peatükk (lk 55–83)…
Väitekiri liivi verbituletusest
Liivi keele uurimine on uuel aastatuhandel saanud sisse enneolematu hoo. Rohkete liivi keelt ja keeleareaali käsitlevate uurimuste kõrval on valminud kümmekond doktoritööd, neist enamik Tartu Ülikoolis. Tähtis liivi keele uurimiskeskus on endiselt ka Helsingi ülikool, kus mullu juunis kaitses Santra Jantunen Riho Grünthali juhendamisel valminud väitekirja, mis käsitleb liivi verbituletust, seda mõjutanud keelekontakte ja keelesiseseid arenguid.
Jantuneni doktoritöö keskendub liivi keele tegusõnamoodustuse eri võimaluste võrdlevale uurimisele. Ühest küljest analüüsib autor liivi frekventatiivsete ja kausatiivsete verbide, nagu mǟ’dlõ ’mäletada, meenutada’ ja nä’gţõ ’näidata’, läänemeresoomelikku sufikstuletust. Teisalt käsitleb ta verbide tähenduste modifitseerimist prefiksitega, mida on liivi keeles hakatud läti keele eeskujul lisama verbitüvede…
Jantuneni doktoritöö keskendub liivi keele tegusõnamoodustuse eri võimaluste võrdlevale uurimisele. Ühest küljest analüüsib autor liivi frekventatiivsete ja kausatiivsete verbide, nagu mǟ’dlõ ’mäletada, meenutada’ ja nä’gţõ ’näidata’, läänemeresoomelikku sufikstuletust. Teisalt käsitleb ta verbide tähenduste modifitseerimist prefiksitega, mida on liivi keeles hakatud läti keele eeskujul lisama verbitüvede…
Igor Severjanin eesti luuletajana
Kirjandusloo mõiste üle on juba pikka aega kriitiliselt arutletud ja vaieldud. Alates René Welleki murrangulisest uurimusest „The Rise of English Literary History” (1941) on arutelud kaanoni kujunemise protsesside, kaanonisse kaasamise ja sealt väljajätmise põhimõtete ning kirjandusloo olemuse üle püsinud märkimisväärselt pingelised. Euroopa kirjanduslood on traditsiooniliselt lähtunud nii-öelda rahvuslikust paradigmast, mis on enamasti rajatud rahvuskeelele kui etnilise identiteedi lahutamatule osale. See suundumus on tihedalt seotud asjaoluga, et alates XVIII sajandi lõpust on kirjandusel sageli olnud rahvusloome protsessides määrav roll. Selline lähenemine on osutunud problemaatiliseks olukordades, kus kirjanduslugu põhineb vähem keelelisel ning enam territoriaalsel, ajaloolisel või kultuurilisel ühtsusel, nagu Šveitsi ja Belgia…
Vepsa passioon
Alevtina Gongišt. Meist vepslastest ja mitte ainult. Tlk Madis Arukask. Tallinn: Argo, 2025. 182 lk.
Omaelulooline kogemuslugu
Selle omaelululoolise kogumiku esimestest lehekülgedest tekib küsimus, mis žanri see võiks paigutuda. Lihtne oleks kirjutada, et see on kogum pamfletilaadseid esseid või vesteid. Aga siis tekib mõte, et neis on palju varjundeid, nüansse, mida on üsna raske tajuda vepsa kultuurilugu ja kohalikku mõtteilma tundmata. Süvenedes saab kiirelt selgeks, et iga lugu räägib samast asjast: me oleme olemas, ja teisiti me ei saa! Laiem žanrimääratlus võiks olla kogemuslugu, ja iga lugu eraldi pajatus, vepsa keeli pagin. Neid kuuleb tähelepanelik kuulaja vepsa külastuis veelgi: kõik maailmas kohatav saab neis kuidagiviisi seotud algupärase kohakogemusega. Mis tahes hilisemas elus läbielatu omandab lapseeas kogetu…
Selle omaelululoolise kogumiku esimestest lehekülgedest tekib küsimus, mis žanri see võiks paigutuda. Lihtne oleks kirjutada, et see on kogum pamfletilaadseid esseid või vesteid. Aga siis tekib mõte, et neis on palju varjundeid, nüansse, mida on üsna raske tajuda vepsa kultuurilugu ja kohalikku mõtteilma tundmata. Süvenedes saab kiirelt selgeks, et iga lugu räägib samast asjast: me oleme olemas, ja teisiti me ei saa! Laiem žanrimääratlus võiks olla kogemuslugu, ja iga lugu eraldi pajatus, vepsa keeli pagin. Neid kuuleb tähelepanelik kuulaja vepsa külastuis veelgi: kõik maailmas kohatav saab neis kuidagiviisi seotud algupärase kohakogemusega. Mis tahes hilisemas elus läbielatu omandab lapseeas kogetu…
„Sa kirjutad ju nii hästi. Miks nad sinust nii halvasti kirjutavad?”
„Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal.” Nii algab Piiblis Johannese evangeelium. Kui Sõna on Jumal, mis on siis Tekst? Kas samuti Jumal, Jumala emanatsioon või juba Jumalast eemaldumine? Kas on iga inimenegi alguses Sõna ja tema eluteekond saab sõnadest kootud looks, mida võib nimetada Tekstiks? Võimalik, et need on kristlase jaoks hereetilised arutlused, ent kui oletada, et igas inimeses elab samuti Sõna kui Jumal, siis algab sünnist inimese elu lugu, paljudest sõnadest koosnev Tekst. Kuidas saab Sõnast Tekst ja Tekstist Saatus? Kes määrab, milliseks kujuneb iga üksikinimese elukäik? Miks sisaldab mõni elutekst kannatust, meeleheidet…
Maa ja taeva vahel
Eva Koffi uue romaani „Õhuskõndija” metafoorne telg on lendamine. Kahe noore naise, Magda ja Nora paralleelselt kulgevaid saatusi jälgides on lugeja tunnistajaks rohketele sisemonoloogina väljendatud unelmatele ja soovidele, ja enamik neist on seotud lendamise, õhus hõljumise või mõne uudse lennumasina katsetamisega, millest unistatakse varasest lapsepõlvest kuni täiseani välja. Teose esimeses lauses lendab õhku vasika äraraiutud pea, mõni lehekülg hiljem näeb viieteistaastane Magda unenägu iseendast kui kotkast, kes saab lennata, kuhu tahab. „Õhk kannab sind, tuul viib kaugele üle heinamaa, üle nõmme, helerohelise mere kohale, lõunamaale” (lk 9). Lendamine väljendab siirast ja imetlevat uudishimu kogu maailma vastu, optimistlikku soovi nautida elu,…
Liivi kirjakeele lätetest kirikukeele peeglis
Nüüd juba üle viiesaja aasta tagasi, kui Lübecki toomdekaan Johannes Brandes tegi 8. novembril 1525 päevikukande Lübecki rae otsusega arestitud missaraamatutest, milles oli tekste in vulgari liuonico lettico ac Estonico ’liivi, läti ja eesti rahvakeeles’, ei olnud veel olemas liivi, eesti ega läti keelt tänapäevasel kujul. Nende kolme koos nimetamine osutab aga tava, kuidas tollal kutsuti saksa kultuuriruumis olnud Baltimaade tuntumaid etnoseid, nende elupaiku ja keeli. Seejuures liivi esimesena mainimine on ootuspärane, sest liivlased olid piirkonna titulaarrahvas, nemad võtsid esimestena vastu ristiusu ja nende järgi hakati ka kogu regiooni kutsuma Liivimaaks.1 Läti (lettico) kirjutamine teisena võis viidata geograafilisele lähedusele liivlastega, kuigi…
Liivi keele võimalikkusest Lübecki raamatuloos 1525
Liivlaste ajalool ei näi enam eestlaste seas olevat eestkõnelejat. Aastate eest kavatses ajaloolane Enn Tarvel (1932–2021) kirjutada liivlaste etnilise ajaloo, kuid raamatut sellest kavast ei saanud. Tema lähemaks mõttekaaslaseks sel teemal oli arheoloog Evald Tõnisson (1928–2001), kelle sulest oli 1974. aastal ilmunud saksakeelne monograafia Koiva liivlastest.1 Tänapäeval tundub, et liivlased on jäetud peamiselt keeleteadlaste hoole alla.
Võttes kokku lõppeva eesti raamatu aasta kogemuse, ilmneb, et paljukorratud fraasi liivi-, läti- ja eestikeelsetest trükitud missaraamatutest, mille Lübecki raad 1525. aastal arestis ning mida läti ja eesti keele kontekstis on korduvalt arutatud, pole liivi keele võimalikkuse küsimuses enam üritatud selgitada. Kui arvata, et liivi…
Võttes kokku lõppeva eesti raamatu aasta kogemuse, ilmneb, et paljukorratud fraasi liivi-, läti- ja eestikeelsetest trükitud missaraamatutest, mille Lübecki raad 1525. aastal arestis ning mida läti ja eesti keele kontekstis on korduvalt arutatud, pole liivi keele võimalikkuse küsimuses enam üritatud selgitada. Kui arvata, et liivi…
1525. aasta eestikeelne trükitud raamat – kas ikka veel mõistatus?
Võõra pilgu all
Esimese eestikeelse trükitud raamatu lugu tundub, peamiselt tänu Paul Johanseni ja Jüri Kivimäe uurimustele,1 olevat põhjalikult läbi kirjutatud, selle iga aspekt hoolega läbi vaetud ja valgustatud ning pilt asjast nii klaar, kui napid allikaandmed lubavad. Tegelikult pole see sedastus päris täpne, sest tõlgendused on läinud olemasolevatest andmetest palju-palju kaugemale. Kohe pärast Lübecki toomdekaani ülestähendustes leiduva teate ilmsiks tulekut2 pakkus Johansen oma 1959. aastal ilmunud kirjatöös välja hulga lennukaid mõtteid, mille Eesti ajalookirjutus on hiljem valdavalt omaks võtnud, kuid mis ei põhine otseselt ühelgi reaalsel allikateatel. See on „ilus muinasjutt”, mis võis põhimõtteliselt võimalik olla, kuid mida ei saa…
Esimese eestikeelse trükitud raamatu lugu tundub, peamiselt tänu Paul Johanseni ja Jüri Kivimäe uurimustele,1 olevat põhjalikult läbi kirjutatud, selle iga aspekt hoolega läbi vaetud ja valgustatud ning pilt asjast nii klaar, kui napid allikaandmed lubavad. Tegelikult pole see sedastus päris täpne, sest tõlgendused on läinud olemasolevatest andmetest palju-palju kaugemale. Kohe pärast Lübecki toomdekaani ülestähendustes leiduva teate ilmsiks tulekut2 pakkus Johansen oma 1959. aastal ilmunud kirjatöös välja hulga lennukaid mõtteid, mille Eesti ajalookirjutus on hiljem valdavalt omaks võtnud, kuid mis ei põhine otseselt ühelgi reaalsel allikateatel. See on „ilus muinasjutt”, mis võis põhimõtteliselt võimalik olla, kuid mida ei saa…
Kas 1525. aasta usutrükiste levitajad arvestasid ka liivlastega?
Kui protestantlik teoloog ja vaimulik Wilhelm Jannasch avaldas 1958. aastal oma Lübecki reformatsiooniajaloo käsitluse,1 sai selles esitatud Lübecki kapiitli protokolliraamatu tekstist alguse arutelu vanimate liivi, läti ja eesti keeles trükitud tekstide teemal. 8. novembril 1525 koostatud protokollis on kirjas, et eelmisel õhtul oli Lübecki raesekretär Paulus van dem Velde teatanud sealse toomkapiitli dekaanile Johannes Brandesele kaupade aresti tingimuste rikkumisest, sest keegi Riia kaupmees oli laadinud rae poolt kinni peetud kaubavaadi vankrile ja viinud edasi sadamasse.2 Travemündest Riiga saadetis siiski ei jõudnud ja teada on vaid, et see kästi koos nimetuks jäänud kaupmehe ja tema kaasosalistega tagasi Lübeckisse tuua. Kuid huvitav…
Liivi kirjasõna kroonikast digivahenditeni
Liivi kirjasõna lugu on mitme sajandi vältel kulgenud hajusatest varajastest ülestähendustest süstemaatilise ja tänapäevase, digiajastu nõudmistega sammu pidava arenguni. See peegeldab liivlaste kui ühe Läänemere piirkonna võtmetähtsusega rahva kohanemisvõimet, järjepidevust ja sügavat soovi oma keelelist pärandit säilitada, arendada ja edasi kanda. See teekond on olnud pikitud muutustega, mida aeg ja eri võimud on toonud liivi kogukonna ellu. Ühelt poolt on see muutnud liivi keele kasutajaskonna Euroopa mastaabis üliväikeseks, teisalt aga karastanud kogukonda ning aidanud tagada liivi keele ja liivi kirjasõna püsimise ja arenemise kõigi väljakutsete kiuste.
Eesti ja läti trükisõna sümboolseks alguspunktiks peetakse tavaliselt 1525. aastat, mil Lübecki linnaraamatu sissekanne märgib…
Eesti ja läti trükisõna sümboolseks alguspunktiks peetakse tavaliselt 1525. aastat, mil Lübecki linnaraamatu sissekanne märgib…
Kriitikavälja rikkusest, vahelduseks
On saanud omamoodi tavaks kasutada regulaarset kriitikaülevaadet selleks, et tuua välja muret tekitavaid tendentse ja jagada kõiksugu õpetussõnu, ning see on kahtlemata teretulnud ja edasiviiv. Seekord tahan aga eesti kirjanduskriitika seisu üle väljendada eelkõige rõõmu: kultuuriväljaannete kriitikaküljed on heal tasemel, toimetajad teevad põhjalikku tööd ning eri tüüpi arvustuste ja kriitikute spekter on lai. Rööpad on ees ja rong sõidab täiel kiirusel, anna ainult kütust juurde. Muidugi võiks ju olla veel rohkem elegantset süvitsiminevat kriitikat, põhjalikult kultuurikonteksti tundvat ja harivat kriitikat, lõbusat, mängulist, lugemisrõõmust pakatavat kriitikat, julgelt ja vahedalt avalikule arvamusele vastu astuvat kriitikat, olulisi ühiskondlikke arutelusid algatavat ja dialoogi pakkuvat…
Sugulussõnavara mitmekesisus ja levikumustrid eesti regilauludes
Regilaul on sajandeid olnud enamiku läänemeresoome rahvaste peamine muusikalis-poeetiline väljendusviis. Regilaulule on omane tavakeelest erinev keelekasutus ning sõnavormide sobitumine poeetilisse struktuuri. Sellisel ülesehitusel on konserveeriv mõju: regilaulu vormiga juba kohanenud keeleüksused ei pruugi tavakeele muutustega kaasa minna, mistõttu on regilauludes säilinud palju arhailisi keelendeid ehk arhaisme. See keeleaines on suurepärane allikas, et uurida diakrooniliselt eesti sugulussõnavara, mida seni on käsitletud peamiselt tavakeele andmetele tuginedes (Rätsep 2009; Vääri 2013).
Artiklis keskendun eesti regilaulude tuumsele sugulussõnavarale, uurides ema, isa, õde ja venda tähistavate tüvede ja tüvevariantide levikut regilauludes.1 Tuginen läänemeresoome regilaulude koondandmebaasi (Janicki jt 2023) eesti materjalile. Korpuspõhine vaatlus võimaldab analüüsida peale eri…
Artiklis keskendun eesti regilaulude tuumsele sugulussõnavarale, uurides ema, isa, õde ja venda tähistavate tüvede ja tüvevariantide levikut regilauludes.1 Tuginen läänemeresoome regilaulude koondandmebaasi (Janicki jt 2023) eesti materjalile. Korpuspõhine vaatlus võimaldab analüüsida peale eri…
Jääajast jäävaheajani
Nõukogude Liidu kasinates oludes mängis tõlkevalikute tegemisel suurt rolli teksti kättesaadavus – kohalikes raamatukogudes jaapanikeelseid teoseid enamasti polnud ja reisiltki oli neid rangete piirangute tõttu pea võimatu kaasa tuua. Ilmselt on see üks põhjuseid, miks ajal, kui jaapani kirjanduse ingliskeelsete tõlgete hulgas domineeris nn suur triumviraat – Tanizaki Junichirō, Kawabata Yasunari, Mishima Yukio1 –, kes 1960. aastatel kõik kandideerisid Nobeli kirjanduspreemiale (Fowler 1992: 8), oli Eestis üks varasemaid jaapani keelest vahendatud proosateoseid 1966. aastal hoopis Abe Kōbō keerukas ja uuenduslik ulmeteos „Neljas jääaeg” Agu Sisaski tõlkes („Daiyon kanpyōki” 第四間氷期, 1959, pealkirja täpsem tõlge oleks „Neljas jäävaheaeg”). Inglise keeles ilmus see…