Väitekiri liivi verbituletusest

Liivi keele uurimine on uuel aastatuhandel saanud sisse enneolematu hoo. Rohkete liivi keelt ja keeleareaali käsitlevate uurimuste kõrval on valminud kümmekond doktoritööd, neist enamik Tartu Ülikoolis. Tähtis liivi keele uurimiskeskus on endiselt ka Helsingi ülikool, kus mullu juunis kaitses Santra Jantunen Riho Grünthali juhendamisel valminud väitekirja, mis käsitleb liivi verbituletust, seda mõjutanud keelekontakte ja keelesiseseid arenguid.

Jantuneni doktoritöö keskendub liivi keele tegusõnamoodustuse eri võimaluste võrdlevale uurimisele. Ühest küljest analüüsib autor liivi frekventatiivsete ja kausatiivsete verbide, nagu mǟ’dlõ ’mäletada, meenutada’ ja nä’gţõ ’näidata’, läänemeresoomelikku sufikstuletust. Teisalt käsitleb ta verbide tähenduste modifitseerimist prefiksitega, mida on liivi keeles hakatud läti keele eeskujul lisama verbitüvede ette, nagu sõnas atmǟ’dlõ ’(veel) mäletada, meeles pidada’.

Doktoritöö koosneb katuspeatükist ja kolmest artiklist. Praeguseks on neist ilmunud kaks: üks käsitleb liivi frekventatiivide tuletamise produktiivsust ning teine lätimõjuliste liivi verbiprefiksite süntaktilisi ja aspektiga seotud funktsioone. Ülevaade liivi kausatiivide moodustamise eripäradest ootab veel ajakirjaartiklina ilmumist. Doktoritöö tulemuste seisukohast on aga tähtsaim katuspeatükk, mis avab uurimuse tausta ja esitab uuenduslikke järeldusi.

Teemasid, mida Jantuneni uurimus hõlmab, on käsitletud varemgi, seda ka väitekirjade tasemel. Nii vaatles Eduard Vääri oma doktoritöös (1975) liivi algupäraseid tuletussufikseid, sealhulgas frekventatiivide ja kausatiivide omi, ning avaldas liivi verbiliidetest hulga artikleid. Liivi verbiprefiksitest kirjutas Prantsusmaal väitekirja Fanny de Sivers (1971).

Jantuneni töö erineb siiski neist varasematest vormikesksetest uurimustest mitmeti, sest tema jaoks on oluline see, mida järel- ja eesliidetega moodustatud verbidega liivi keeles väljendatakse, kuidas neid saab kombineerida ning milline on nende roll eri keeletasanditel. Jantunen jälgib oma töös sõnamoodustuse mõju lauseehitusele, ühendades leksikaalsete tähendusmuutuste uurimise süntaktilise analüüsiga. Seejuures vaatleb ta liivi verbimoodustuse tüpoloogilisi muutusi areaalsete keelekontaktide mõjul.

Teoreetilistest uurimisküsimustest hoolimata paistab väitekiri silma empiirilisusega. Tekstikogumike ja sõnaraamatute kõrval on analüüsimiseks kogutud sõnu ja lauseid Helsingis soome keele heliarhiivis hoitavatest liivi helisalvestistest. Töös uuritakse ennekõike loomulikku kõneldud liivi keelt, kus verbiprefiksite iseloomulik kasutus avaldub selgemini kui kirjakeeles. Väldib ju liivi kirjakeel läbinähtavaid lätipärasusi, sealhulgas verbide eesliiteid. Liivi argikeeles on neil siiski kindel funktsioon. On silmapaistev, et pikaajaline kontakt läti murrete ja kirjakeelega ei ole lihtsustanud liivi keele grammatilist struktuuri, vaid on muutnud selle pigem rikkamaks. Nii on verbiprefiksid andnud liivi keeles aspekti väljendamiseks lisavõimalusi. Uurimuses rõhutatakse, et kopeeritud pole üksnes läti kasutusmalle, vaid verbiprefiksid on liivi keeles omandanud ka uusi iseseisvaid funktsioone.

Doktoritöö järelduste osas toob Jantunen esile, et kuigi järelliitega tegusõnad on liivi keeles üldiselt leksikaliseerunud, mis on eriti ilmne frekventatiivide puhul, on eesliidete kasutus teinud võimalikuks tegusõnade tähenduste modifitseerimise nii sõna- kui ka fraasitasandil. Samuti võimaldavad prefiksid väljendada tegevuse laadi, eriti selle perfektiivsust ehk lõpetatust.

Edasiseks uurimisülesandeks jääb teiste sufiksitega moodustatud verbirühmade tähendusarengu ning nendega seotud eesliidete kasutamise omapära selgitamine. Omalt poolt võin tõdeda, et kui eesti keele tüpoloogiliste erijoonte kirjeldamisel on toodud esile komplekssust ja eri tüüpi grammatiliste väljendusviiside kasutamist, siis liivi keele puhul on seda näha veelgi ulatuslikumalt. Käesoleva väitekirja tulemused näitavad seda samuti ilmekalt.

Santra Jantunenile tuleb soovida jätkuvat indu liivi keele sõnatuletuse uurimisel ning soovitada kogutud keeleainestiku kättesaadavaks tegemist teistele uurijatele. Loodetavasti teeb ta edaspidigi tihedat koostööd Eesti ja Läti liivi keele uurijatega. Liivi keelt on uuritud ja väärtuslikku keeleainest talletatud mitmel maal. Soome uurijate ligi kahe sajandi pikkusesse väljapaistvasse ritta kuuluvad Anders Johan Sjögren, Emil Nestor Setälä, Lauri Kettunen, Lauri Posti, Seppo Suhonen, Riho Grünthal, Petri Kallio ja mitmed teised. On suurepärane, et neile on tulemas pädevat järelkasvu.