Rubriik
Valdkond
Aasta
Lühikroonika 1-2
3. detsembril 2025 toimus Tallinnas hõimuklubi õhtu „Seto Instituut 15”. Seto Instituudi ajaloost ja praegusest tegevusest kõneles instituudi juhataja Ahto Raudoja. Setomaa koguteose uut köidet „Setomaa 3. Keel ja uuem kultuur” tutvustasid koostajad Helen Alumäe ja Karl Pajusalu. Esitleti veel kahte raamatut: Ahto Raudoja „Eesti ja vene vahel – minu lood Petserimaalt” ja Heiki Valgu „Miikse Jaanikivi ja jaanipäev”.
3. detsembril peeti Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek, kus Mihkel Braun kõneles teemal „ENSV kirjaniku sissetulek oma loometöölt: Betti Alveri stiilinäide aastatest 1944–1969”. Ettekanne tutvustas Nõukogude Eesti loovisikutele makstud honoraride süsteemi toimimist uue võimu esimesel kolmel aastakümnel. Betti Alver pidi punavõimu esimestel aastatel…
3. detsembril peeti Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek, kus Mihkel Braun kõneles teemal „ENSV kirjaniku sissetulek oma loometöölt: Betti Alveri stiilinäide aastatest 1944–1969”. Ettekanne tutvustas Nõukogude Eesti loovisikutele makstud honoraride süsteemi toimimist uue võimu esimesel kolmel aastakümnel. Betti Alver pidi punavõimu esimestel aastatel…
Hõimuaate värskeim koondteos – natuke rohkem ja veidi vähem kui lubatud
Eestlased on omapärane rahvas. Lisaks kamale ja hiiglaslikele külakiikedele väljendub see omapära keelesugulastest hoolimises. Sellest leidub tõendeid mitmes vallas: kooli õppekavas, Eesti Rahva Muuseumi uhkes püsinäituses „Uurali kaja”, mis on pühendatud soome-ugri ja samojeedi rahvastele, Lennart Meri ja Veljo Tormise teoste populaarsuses ning soomeugrilasi käsitlevas üllatavalt arvukas populaarkirjanduses. Siia kuuluvad Rein Siku „Minu ugrimugri” (2010), Aado Lintropi „Soome-ugri reisid” (2022), Indrek Jäätsi „Ääremaadel kõndija” (2023), Jaak Prozese „Kas Putin on vepslane” (2015) ja „Soome-ugri rahvad muutuvas ajas” (2024). Ilmselgelt tuntakse selliste käsitluste vastu huvi ning ühtlasi on ka inimesi, kes neid kirjutaksid. Sellesse loetelusse võib lisada ka käesoleva teose „Soomeugrilased…
Olla komi tänapäeva Sõktõvkaris
Komide linnakultuurist kui omaette nähtusest pole seni räägitud. Linnas elavaid komisid on üldse vähe uuritud. Maria Fedina doktoritöö on ehk esimene, mis käsitleb komide kogemusi linnas. Väitekiri koosneb katuspeatükist ja kolmest eelretsenseeritud teadusartiklist, mis on avaldatud aastatel 2022–2025 ning käsitlevad komide ruumilist ja sotsiaalset kuuluvust, kohaloomet (ingl place-making), keele jätkusuutlikkust ning identiteedi hoidmise ja avaldumise viise Komimaa pealinnas Sõktõvkaris.
Fedina töö keskne eesmärk on analüüsida, mida tähendab komidele linnas elamine ning kuidas see mõjutab komi keele, identiteedi ja kogukonna jätkusuutlikkust Sõktõvkaris. Autor küsib, kuidas komilikkust linnas kogetakse ja kirjeldatakse, mil moel kujundab linnakeskkond keelekasutust ja -hoiakuid ning milliseid võtteid ja tegutsemisviise…
Fedina töö keskne eesmärk on analüüsida, mida tähendab komidele linnas elamine ning kuidas see mõjutab komi keele, identiteedi ja kogukonna jätkusuutlikkust Sõktõvkaris. Autor küsib, kuidas komilikkust linnas kogetakse ja kirjeldatakse, mil moel kujundab linnakeskkond keelekasutust ja -hoiakuid ning milliseid võtteid ja tegutsemisviise…
Vastuolulised sõjad ja kestev kolonisatsioon neenetsi tundras
Üllatavalt palju soomeugrilasi võtab osa käimasolevast Venemaa vallutussõjast Ukraina vastu. Üldjuhul kannavad need ja teised Venemaa väikerahvad suhteliselt rohkem inimkaotusi, kui eeldaks nende osakaal Venemaa kogurahvastikus. Pealtnäha võib tunduda vastuoluline, et paljud põlisrahvaste esindajad lähevad sõtta, hoolimata esivanemate kibedast ajaloolisest kogemusest ja jätkuvast koloniaalolukorrast, milles nad ise elavad. Lähemal vaatlusel on see piiratud valikute probleem: pikalt kestnud võimu- ja sõltuvussuhted on kujundanud olukorra, kus nii mõnegi jaoks paistab sõjavägi ühena vähestest realistlikest võimalustest palga, staatuse, mehelikkuse või tunnustuse saavutamiseks. Mõne teise jaoks on selline valik aga välistatud.
Alljärgnevalt avan kujunenud olukorra ajaloolist tausta ning arutlen, mis on selle võimalikud põhjused. Keskendun…
Alljärgnevalt avan kujunenud olukorra ajaloolist tausta ning arutlen, mis on selle võimalikud põhjused. Keskendun…
Albert Razini enesesüütamise juhtum vene meedias
Albert Razin oli keeleteadlane, uurija, ja ta ei tahtnud,
et udmurdi keel ja kultuur häviks. Seega suri ta nende asemel.
Või enne, kui surevad keel ja kultuur. Ma ei teadnud varem, et keegi võib surra
millegi muu kui vastamata armastuse nimel.
(Gavrilova 2024: 307)
Albert Razini enesesüütamine ja kohaliku aktivismi eksitav esitamine
10. septembril 2019 süütas tuntud humanitaarteadlane ja põlisrahva aktivist Albert Razin end Udmurdi Vabariigi pealinnas Iževskis parlamendihoone ees põlema. Sellega protestis ta Venemaa föderaalpoliitika vastu, mille eesmärgiks oli eemaldada põliskeeled haridussüsteemist. Razinil oli käes kaks plakatit. Ühel neist seisis avaari päritolu tuntud Dagestani poeedi Rassul Hamzatovi luuletusest „Emakeel” laenatud rida: „Kui homme kaob…
et udmurdi keel ja kultuur häviks. Seega suri ta nende asemel.
Või enne, kui surevad keel ja kultuur. Ma ei teadnud varem, et keegi võib surra
millegi muu kui vastamata armastuse nimel.
(Gavrilova 2024: 307)
Albert Razini enesesüütamine ja kohaliku aktivismi eksitav esitamine
10. septembril 2019 süütas tuntud humanitaarteadlane ja põlisrahva aktivist Albert Razin end Udmurdi Vabariigi pealinnas Iževskis parlamendihoone ees põlema. Sellega protestis ta Venemaa föderaalpoliitika vastu, mille eesmärgiks oli eemaldada põliskeeled haridussüsteemist. Razinil oli käes kaks plakatit. Ühel neist seisis avaari päritolu tuntud Dagestani poeedi Rassul Hamzatovi luuletusest „Emakeel” laenatud rida: „Kui homme kaob…
Udmurdid ja venelased
Ajaloo jooksul on udmurdid olnud pidevalt kontaktides teiste rahvustega, kellest mõnega on sidemed olnud eriti tihedad. Käsitlen udmurtide ja venelaste suhteid XV sajandist XX sajandi keskpaigani.
Minu eesmärk on vaadelda, kuidas on udmurdi kogukondade ja venelaste suhted kujunenud ja millised teravad või traagilised sündmused on neisse jälgi jätnud. Läbi ajaloo on venelased udmurtide suhtes käitunud peremeestena ja kriitilisematel hetkedel tekitanud hirmu, mis on visa kaduma, kuigi see on hakanud väga aeglaselt nooremate põlvkondade seas lahtuma. Alustan varasematest kontaktidest ja keskendun eriti nõukogude aja lootustandvatele ja siis sügavat pettumust valmistanud episoodidele.
Udmurdid kahe suurvõimu vahel
Udmurdi rahvas on elanud aladel, kus on pidevalt asunud teisigi…
Minu eesmärk on vaadelda, kuidas on udmurdi kogukondade ja venelaste suhted kujunenud ja millised teravad või traagilised sündmused on neisse jälgi jätnud. Läbi ajaloo on venelased udmurtide suhtes käitunud peremeestena ja kriitilisematel hetkedel tekitanud hirmu, mis on visa kaduma, kuigi see on hakanud väga aeglaselt nooremate põlvkondade seas lahtuma. Alustan varasematest kontaktidest ja keskendun eriti nõukogude aja lootustandvatele ja siis sügavat pettumust valmistanud episoodidele.
Udmurdid kahe suurvõimu vahel
Udmurdi rahvas on elanud aladel, kus on pidevalt asunud teisigi…
„Jamali neenetsite filmiseeria”
Juba üle sajandi on pikaajaline kogukonnapõhine välitöö olnud etnograafilise uurimuse nurgakivi. Jagatud aegruum, meeleline kohalolu ja osalus igapäevaelus võimaldavad etnoloogil luua usaldusliku suhte uurimispartneritega ning suhestuda nende „elatud tegelikkusega” (ingl lived reality; Jackson, Piette 2015: 3). Viimasel ajal on aga tervisekriisid ja geopoliitilised pinged muutnud klassikalise välitöö mitmel pool, eriti Venemaal, äärmiselt raskeks või suisa võimatuks. Muutunud oludes tuleb otsida viise, kuidas minna uurimistööga metodoloogiliselt ja eetiliselt jätkusuutlikult edasi, katkestamata pikaajalisi suhteid põliselanikest koostööpartneritega. Just sellesse pingevälja asetub minu „Jamali neenetsite filmiseeria” (2024–2025), mis põhineb 1999. aasta kevadel jäädvustatud videomaterjalil.
Lääne-Siberi Arktikas asuval Jamali poolsaarel on rändkarjakasvatus jäänud vaatamata koloniseerimisele, repressioonidele…
Lääne-Siberi Arktikas asuval Jamali poolsaarel on rändkarjakasvatus jäänud vaatamata koloniseerimisele, repressioonidele…
Vepslastest tehtud filmid ning vepsa kultuuriline enesekuvand filmides
Vepslaste olukord XXI sajandil
Väikerahvad on läbi aegade olnud pigem kirjeldatavad kui kirjeldajad. Kultuurilise enesekirjelduse olemasolu, selle võimalikkuse tajumine ning selle võimaluse kasutamine kõnelevad ulatuslikumast rahvuslikust eneseteadlikkusest ja agentsusest, võimest ja soovist enda kujutamisel kaasa rääkida, olla ise loodava pildi autor ja kontrollija. „Enesekirjelduse staadiumi läbinud süsteem on muutunud: ta omistab endale selged piirid ja tunduvalt suurema ühtlustatuseastme. Kuid enesekirjeldust saab üksnes teoreetiliselt eristada talle eelnenud seisundist. Tegelikkuses mõjutavad need tasandid teineteist pidevalt.” (Lotman 2001: 195) Sellesarnases üleminekuolukorras on ka paljud Venemaal elavad soome-ugri väikerahvad.
Eneseteadvuse tõusu võib XXI sajandil näha paljude maailma rahvaste juures. Kultuuriline enesekirjeldus ning selle eri vormides (kirjanduses,…
Väikerahvad on läbi aegade olnud pigem kirjeldatavad kui kirjeldajad. Kultuurilise enesekirjelduse olemasolu, selle võimalikkuse tajumine ning selle võimaluse kasutamine kõnelevad ulatuslikumast rahvuslikust eneseteadlikkusest ja agentsusest, võimest ja soovist enda kujutamisel kaasa rääkida, olla ise loodava pildi autor ja kontrollija. „Enesekirjelduse staadiumi läbinud süsteem on muutunud: ta omistab endale selged piirid ja tunduvalt suurema ühtlustatuseastme. Kuid enesekirjeldust saab üksnes teoreetiliselt eristada talle eelnenud seisundist. Tegelikkuses mõjutavad need tasandid teineteist pidevalt.” (Lotman 2001: 195) Sellesarnases üleminekuolukorras on ka paljud Venemaal elavad soome-ugri väikerahvad.
Eneseteadvuse tõusu võib XXI sajandil näha paljude maailma rahvaste juures. Kultuuriline enesekirjeldus ning selle eri vormides (kirjanduses,…
Esimesed teadmised kaovad
„Hommikune sadu on külaline, pärastlõunane jääb kauaks,” kõneles komi sõber minu esimesel välitööretkel Komimaale 1996. aasta suvel. Just see tähelepanek ajendas mind käesolevat artiklit alustama. Hakkasin mõtlema sellele, mis on saanud teadmistest, mis ma sain oma esimestel komi välitöödel.
Komidega seotud etnograafilise esmakogemuse ajaks olin kuus aastat käinud Siberis hantide juures rändamas. Ma ei olnud enam etnograafina puhas leht, kes võtab valimatult vastu kõike. Seega kardan, et osa teadmistest, mida komid mulle pakkusid, voolas lihtsalt maha. Võib-olla olin ka liiga ettevaatlik, kahtlustav, tajudes ainult juttude ähmast külge, samal ajal suutmata märgata õpetuseiva.
Obi ugri ja komi maailmad ei ole väga erinevad, ehkki…
Komidega seotud etnograafilise esmakogemuse ajaks olin kuus aastat käinud Siberis hantide juures rändamas. Ma ei olnud enam etnograafina puhas leht, kes võtab valimatult vastu kõike. Seega kardan, et osa teadmistest, mida komid mulle pakkusid, voolas lihtsalt maha. Võib-olla olin ka liiga ettevaatlik, kahtlustav, tajudes ainult juttude ähmast külge, samal ajal suutmata märgata õpetuseiva.
Obi ugri ja komi maailmad ei ole väga erinevad, ehkki…
Soome-ugri usuelu eesti etnograafide pilgu läbi
Varastest 1960. aastatest kuni 1990. aastate alguseni korraldas Eesti Rahva Muuseum (ERM) arvukalt ekspeditsioone teiste Nõukogude Liidus elavate soome-ugri rahvaste juurde. Nende retkede peamine eesmärk oli koguda sugulasrahvaste ainelist kultuuripärandit. Lisaks jäädvustati nähtut, kuuldut ja kogetut nii visuaalselt (joonised, fotod, filmid) kui ka sõnaliselt (etnograafilised kirjeldused, välitööpäevikud). Kogu see materjal võimaldab põnevat sissevaadet soome-ugri rahvaste ellu neil kümnenditel. Distsipliini ajaloo ja refleksiivse antropoloogia seisukohalt pakuvad samad allikad võimalust heita pilk eesti etnograafide tegevusele väiksemate soome-ugri rahvaste uurijatena, avades nende teoreetilisi vaateid ja metoodikat, aga ka uurimis- ja kogumistööd mõjutanud isiklikke hoiakuid ja motivatsiooni. Viimasest lähtudes käsitlengi välitööpäevikuid, milles kontakt välitöökeskkonna…
Suur-Soome varjus
Sirelius oli sündinud õnneliku tähe all. Üksikutele teadlastele on antud nii suurepäraseid võimalusi. See tööpõld, kus ta oma võidud saavutas, oli peaaegu neitsilik uudismaa, kus varasemate uurijate tööd olid ainult väikesi lappe harinud.
(Manninen 1929a: 240)
Mis olid Helsingi ülikooli esimesele soome-ugri etnograafia professorile Uuno Taavi Sireliusele antud „suurepärased võimalused”? Kas Ilmari Manninen ise tundis, et temalt oli võetud teerajaja roll, nagu arvas Juhani U. E. Lehtonen (1972: 131)? Sellest sai minu arutlus alguse.
Ajaloolased Pekka Ahtiainen ja Jukka Tervonen (1996: 15–16) rõhutavad, et üksikutel uurijatel on olnud erandlikult suur kaal teadusalale hinnangute kujundamisel. Dialoog uurijaga minevikust võib heita valgust sellele, kuidas ühiskondlik…
(Manninen 1929a: 240)
Mis olid Helsingi ülikooli esimesele soome-ugri etnograafia professorile Uuno Taavi Sireliusele antud „suurepärased võimalused”? Kas Ilmari Manninen ise tundis, et temalt oli võetud teerajaja roll, nagu arvas Juhani U. E. Lehtonen (1972: 131)? Sellest sai minu arutlus alguse.
Ajaloolased Pekka Ahtiainen ja Jukka Tervonen (1996: 15–16) rõhutavad, et üksikutel uurijatel on olnud erandlikult suur kaal teadusalale hinnangute kujundamisel. Dialoog uurijaga minevikust võib heita valgust sellele, kuidas ühiskondlik…
Soome-ugri kogemus ja kohanemine
Soome-ugri rahvaid1 käsitlevat uurimistööd on vorminud uurijate huvid, praktilised võimalused, teadusdistsipliinide ja institutsioonide põhimõtted, ideoloogilised voolud ja poliitilised režiimid. Peamine tõmbejõud nii teadlaskonnas kui ka ühiskonnas laiemalt on olnud hõimluse idee, mis algselt lähtus keelesugulusest, kuid laienes ajapikku kujutluseks ühisest päritolust ja kultuurilisest lähedusest. XIX sajandil keelesuguluse teooriate ja rahvusliikumiste mõjul kujunenud soome-ugri suguluse idee on eri ajajärkudel ilmnenud nii eestlaste kui ka soomlaste rahvuslikus enesekirjelduses, pakkudes ainest identiteedilugudeks ja kultuurilisteks väljendusteks. Soome-ugri kultuuride teaduslik uurimine on seda kujutlusvälja oluliselt vorminud ning olnud ühtlasi ka ise selle mõju all.
Eesti etnoloogias on soome-ugri sugulasrahvaste uurimise keskne eesmärk olnud kirjeldada ja tõlgendada…
Eesti etnoloogias on soome-ugri sugulasrahvaste uurimise keskne eesmärk olnud kirjeldada ja tõlgendada…
KAITSTUD DOKTORITÖÖD
1. septembril kaitses Carl Eric Simmul Tartu Ülikoolis eesti keele erialal doktoritöö „Eesti konverbitarindi semantika, infostruktuur ja sõnajärg. des-, mata– ja maks-tarind”. Juhendajad olid kaasprofessor Külli Habicht (TÜ) ja lektor Helen Plado (TÜ), oponent professor Jussi Ylikoski (Turu ülikool, Soome).
Doktoritöö uurib eesti keele des-, mata– ja maks-konverbitarindeid korpusanalüüsi meetodil, keskendudes nende tähendusele ja infostruktuurile. Semantiliselt väljendab konverbitarind sündmust, mis on ühtlasi teise sündmuse asjaolu: aeg (koju jõudes), põhjus (jõudmata enam seista), otstarve (nägemaks ema ja isa), viis, kaasnev sündmus, vahend, tulemus, tingimus, mööndus, vastandus või täpsustus.
Infostruktuuriliselt võib konverbitarind olla lause fookus (Õhtusöögiks jõuaksime ainult joostes), reema taustaosa (Ta läks…
Doktoritöö uurib eesti keele des-, mata– ja maks-konverbitarindeid korpusanalüüsi meetodil, keskendudes nende tähendusele ja infostruktuurile. Semantiliselt väljendab konverbitarind sündmust, mis on ühtlasi teise sündmuse asjaolu: aeg (koju jõudes), põhjus (jõudmata enam seista), otstarve (nägemaks ema ja isa), viis, kaasnev sündmus, vahend, tulemus, tingimus, mööndus, vastandus või täpsustus.
Infostruktuuriliselt võib konverbitarind olla lause fookus (Õhtusöögiks jõuaksime ainult joostes), reema taustaosa (Ta läks…
LÜHIKROONIKA
5. novembril toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek, kus Kaarina Rein esines teemal „Riikide kirjeldused Academia Gustaviana disputatsioonides ja oratsioonides”. Kui tavapäraselt esinesid Academia Gustavianas disputatsioonide ja oratsioonidega Rootsi päritolu üliõpilased, siis riike puudutavate oratsioonide juures oli märkimisväärne ka baltisakslaste osakaal. Võib oletada, et riigifilosoofiaalaste tööde esitamine Academia Gustavianas oli seotud tudengite hilisema karjääriga. Ettekanne käsitles riikideteemaliste disputatsioonide ja oratsioonide rolli Academia Gustavianas, pöörates erilist tähelepanu riikide kirjeldustele.
7. novembril peeti Tallinna Südalinna raamatukogus Aleksander Sibula erialapäeva ”Kuidas kasvab lugeja: kodu, kooli ja raamatukogu roll lugemisharjumuste kujundamisel”. 19. korda toimunud erialapäeval räägiti laste ja noorte lugemisharjumusest või -harjumatusest, lugemise tähtsusest…
7. novembril peeti Tallinna Südalinna raamatukogus Aleksander Sibula erialapäeva ”Kuidas kasvab lugeja: kodu, kooli ja raamatukogu roll lugemisharjumuste kujundamisel”. 19. korda toimunud erialapäeval räägiti laste ja noorte lugemisharjumusest või -harjumatusest, lugemise tähtsusest…
Kaks nimeraamatut Soomest
„Kiuruveden järvikirja” („Kiuruvesi järveraamat”) on Soome Kiuruvesi linna (valla) 150. sünnipäeva puhul koostatud sisukas ja rikkalikult illustreeritud raamat Soome kohanimedest. Kollektiivse töö tulemusel valminud teoses on eriline osa kohalikel järvenimedel, aga – mis eestlastele samuti iseäranis tähtis – esitatakse ka valik mitmesuguseid mikrotoponüüme. Raamatu esmatrükk ilmus 2023. aastal, kõnesolev on selle teine, täpsustatud trükk. Teos on loodusteadusliku ja toponüümilise lähenemise õnnestunud süntees, omamoodi regionaaluurimise hiilgav tulemus. Autorid said selle eest ka tunnustuse: teost autasustati kui Soome kodu-uurimuslikku aasta raamatut 2024 (Suomen Kotiseutuliiton Vuoden kotiseututeos 2024).
Sissejuhatava osa – ülevaate Kiuruvesi veestikust – on kirjutanud Matti Tikkanen, statistikat järvede kohta on esitanud Jarmo Paikkala.…
Sissejuhatava osa – ülevaate Kiuruvesi veestikust – on kirjutanud Matti Tikkanen, statistikat järvede kohta on esitanud Jarmo Paikkala.…
Väitekiri põimkeelsest internetisuhtlusest
Alessandra Dezi doktoritöö „Itaalia ja Eesti venekeelse diasporaa internetisuhtluse võõrkeelsete keelendite funktsioonid: võrdlev analüüs” on üks neist uurimustest, mis ühendavad keeleteaduse traditsioonilise põhjalikkuse, kultuuriuurimusliku tundlikkuse ja digiajastu sotsiolingvistilise innovatiivsuse. Töö on valminud Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna maailma keelte ja kultuuride instituudi slavistika osakonnas ning selle teoreetiline ja metodoloogiline raamistik asetab selle kahtlemata rahvusvahelise sotsiolingvistika ja diskursuseuurimise esiritta.
Dezi käsitleb venekeelsete elanike internetisuhtluse keelekasutust kahes täiesti erinevas kultuurilises ja poliitilises kontekstis: Eestis ja Itaalias. Tema keskne uurimisküsimus on, milliseid funktsioone täidavad vene keele sisse põimitud itaalia ja eesti keelendid ning kuidas need aitavad kõnelejatel väljendada oma identiteeti, kultuurilist kuuluvust ja…
Dezi käsitleb venekeelsete elanike internetisuhtluse keelekasutust kahes täiesti erinevas kultuurilises ja poliitilises kontekstis: Eestis ja Itaalias. Tema keskne uurimisküsimus on, milliseid funktsioone täidavad vene keele sisse põimitud itaalia ja eesti keelendid ning kuidas need aitavad kõnelejatel väljendada oma identiteeti, kultuurilist kuuluvust ja…
Kvaliteetne vaimne snäkk
Aeg soosib lühivorme. Juba mõnda aega. Keelehuvilisi võiksid kõnetada näiteks sõnu ja väljendeid tutvustavad Instagrami kontod Sõnaleid ja Õigekirjagurmaan, samuti Slängistik ja Everything Estonian ning pisut vaiksemaks jäänud Spoonerismid, Rahvatarkused ja Sõnaus.
Sarnast väikevormivaimustust kandsid kümmekond aastat tagasi ka kõikvõimalikud Keiti Vilmsist innustust saanud kalambuurilehed. Praegugi kõlab Vikerraadio eetris igal nädalal „Keelesäuts”, Õigekirjagurmaani postitused ehivad juba T-särke ning uudis- ja unarsõnu tutvustavate raamatute rivi venib üha pikemaks. Ampsu kaupa serveeritud tarkuseteradel näib olevat minekut, ja kas igaüks tänapäeva rööprähklevas maailmas rohkemat läbi mäluda jõuakski?
Märkasin Priit Põhjala „Juhuslike sõnade raamatut” esimest korda raamatukoguriiulil, olles kiiresti tarbitava vaimse snäki otsingul. Kogumik tekitas…
Sarnast väikevormivaimustust kandsid kümmekond aastat tagasi ka kõikvõimalikud Keiti Vilmsist innustust saanud kalambuurilehed. Praegugi kõlab Vikerraadio eetris igal nädalal „Keelesäuts”, Õigekirjagurmaani postitused ehivad juba T-särke ning uudis- ja unarsõnu tutvustavate raamatute rivi venib üha pikemaks. Ampsu kaupa serveeritud tarkuseteradel näib olevat minekut, ja kas igaüks tänapäeva rööprähklevas maailmas rohkemat läbi mäluda jõuakski?
Märkasin Priit Põhjala „Juhuslike sõnade raamatut” esimest korda raamatukoguriiulil, olles kiiresti tarbitava vaimse snäki otsingul. Kogumik tekitas…
Pagulase kodu
Silmapaistvatest Soomes valminud väitekirjadest võiks ikka aeg-ajalt juttu teha, kuid praegu lausa peab tegema, sest valmis on saanud eesti kultuuri uurimise seisukohalt oluline töö. Nimelt kaitses Anna Hukka 2025. aasta aprillikuus Helsingi ülikoolis doktoritöö „Pakolaisen koti” („Pagulase kodu”). Tema juhendajad olid Sigrid Kaasik-Krogerus Helsingi ülikoolist ja Kirsi Keravuori Soome Kirjanduse Seltsist. Olin väitekirja eelretsensent ja pärast seda oponent, eelretsensendina tegutses minu kõrval ka Kadri Tüür. Siinsetest raamatukogudest Hukka töö pabereksemplari küll esialgu ei leia, kuid elektrooniline versioon on kättesaadav.1
Hukka väitekirja kohta kutsuti arvamust avaldama eesti kirjandusteadlasi, sest selles on juttu Valev Uibopuust. Rangelt võttes pole see kirjandusteaduslik töö: Hukka…
Hukka väitekirja kohta kutsuti arvamust avaldama eesti kirjandusteadlasi, sest selles on juttu Valev Uibopuust. Rangelt võttes pole see kirjandusteaduslik töö: Hukka…
Poeetiliselt tundlik elutöö
Raamatu pealkiri „Maalt ja mere tagant” võib esmapilgul tekitada küsimuse: mis seal mere taga muud saab olla kui maa, lõpuks ju ikka? Või miks see meretagune pind ei kuulu samuti maa mõiste alla, et need on niiviisi eraldi jaotatud? Ent Õnne Kepi elutööd esitlevat kogumikku lugedes selgineb kujundi ühe ja teise otsa uroboroslik sulandumine. Peale üldteada tõdemuse, et „[m]eri lahutab ja meri ühendab” (lk 443), ühendab ka maa, Eesti maastik. Nimelt on Kepi käsitluses kirjanike võrsumispaiga mõju settinud loomingusse (lk 41) või koguni pärineb kirjaniku „peamine tunnetuslik pagas” (lk 224) tema kasvukohast – nii on see näiteks Bernard Kangro puhul.…
Kivisild on tegelikult alles
Marin Laagi „Piirid ja sillad” on asjalik ja usaldusväärne raamat. Mõjub kuidagi töiselt ja vargsi innustavalt. Selle üks põhjusi on kahtlemata tõsiasi, et autor on 1987. aastast kuni praeguseni töötanud Eesti Kirjandusmuuseumis mitmesugustel teadurikohtadel, põhiliste allikate läheduses. Mul on tunne, et kohtasingi teda esimest korda millalgi nõukogude aja lõpupäevil kirjandusmuuseumi suitsunurgas sihikindlalt sigaretti pahvimas. Vabandan selle seiga meenutamise pärast, aga põlisele tallinlasele, kelle jaoks Tartus ja kirjandusmuuseumis käimine sarnaneb ikkagi mingil määral taevaskäimisega, salvestub neilt retkilt mällu igasugu tähenduslikke pildikesi. Igatahes on ootuspärane, et paljud Laagi artiklite kasutatud kirjanduse loetelud lõpevad viidetega Eesti Kultuuriloolise Arhiivi (EKLA) materjalidele, mis tekitab ju…
Eestipärases kirjaviisis võrukeelsed imemuinasjutud
Urmas Kalla on produktiivne raamatute koostaja: tema nimega tööde rivvi jäävad võru kõnekäände tutvustav „Eläväneelähtäjä haard hõngu” (2014), „Võru-eesti eksitussõnastik” (2019) ja „Võrukeelseid vanasõnu” (2020). Pärast „Kalõvipoja” (2022) tõlkimist on ta nüüd kokku seadnud võru muinasjuttude antoloogia esimese osa. Eesti Rahvaluule Arhiivis talletatud jutusõq, võru muinasjutud, on heaks lugemiseks igale võru keele kõnelejale ja õppijale – on ju seal alal sõnu ja ütlemisi, mis XXI sajandi võrukese üha eestistuvast kõnepruugist kadunud, ja vormeleid, mille järgi tunnistada muinasjutu isevärki laadi ja jutustamise moodi.
Võru muinasjuttude kogumiku esimene osa ilmus keele staatuse mõttes vastuoksuslikku keskkonda. Samal ajal kui maailma keelekäsiraamatud pühendavad lõunaeesti…
Võru muinasjuttude kogumiku esimene osa ilmus keele staatuse mõttes vastuoksuslikku keskkonda. Samal ajal kui maailma keelekäsiraamatud pühendavad lõunaeesti…
Poiss unistab valgetest purjedest ja sinisest ranniku viirust…
Autobiograafia on tagasivaateline jutt proosas, mille esitab reaalne inimene oma eksistentsi kohta, kui ta asetab rõhu iseenda individuaalsele elule ning eelkõige oma isiksuse ajaloole. (Philippe Lejeune)1
XXI sajandi eestlaste lugemislaua ühed lemmikud on vaieldamatult elulooraamatud. Eri tasemega ning sageli omakirjastatud autobiograafilisi, samuti rohkem või vähem professionaalsete eluloouurijate ja/või -kirjanike üllitatud memuaristikat ilmub Eestis tõepoolest palju. Raamatuna ilmunud mälestused, autobiograafilised romaanid ja biograafiad tõusid jõuliselt esile nullindate lõpus, kui elulookirjandus osutus lugejate seas ilukirjandusestki populaarsemaks.2
Eestlaste suur huvi esmajoones rahvuskaaslaste elulugude vastu on igati mõistetav: tuleme nõukogude ajast, kus inimeste isiklikud mälestused, kogemused ja üleelamised ei langenud kokku ametliku ajalookirjutusega, puudutagu see siis…
XXI sajandi eestlaste lugemislaua ühed lemmikud on vaieldamatult elulooraamatud. Eri tasemega ning sageli omakirjastatud autobiograafilisi, samuti rohkem või vähem professionaalsete eluloouurijate ja/või -kirjanike üllitatud memuaristikat ilmub Eestis tõepoolest palju. Raamatuna ilmunud mälestused, autobiograafilised romaanid ja biograafiad tõusid jõuliselt esile nullindate lõpus, kui elulookirjandus osutus lugejate seas ilukirjandusestki populaarsemaks.2
Eestlaste suur huvi esmajoones rahvuskaaslaste elulugude vastu on igati mõistetav: tuleme nõukogude ajast, kus inimeste isiklikud mälestused, kogemused ja üleelamised ei langenud kokku ametliku ajalookirjutusega, puudutagu see siis…
Keskkonnahumanitaaria haralistel radadel
Foto: Enlil Sonn
15. detsembril tähistab juubelit kirjandusuurija ja semiootik Kadri Tüür, kes on parasjagu eesti keele ja kultuuri külalislektor Toronto ülikoolis. Ta on juhatanud ka Muhu Muuseumi, koordineerinud Keskkonnaajaloo Keskust, toimetanud ajakirja Studia Vernacula ning olnud teadurina ametis Eesti Kirjandusmuuseumis, Tartu Ülikoolis ja Tallinna Ülikoolis. Vestlesime sel puhul inimese ja keskkonna vastastikustest suhetest, ökofeminismist, kohalikkusest ja hargnevate radade loomupärasest kokkukuulumisest.
Oled juba alates magistriõppest väga põhjalikult käsitlenud looduskirjandust ja kaitsesid 2017. aastal doktoritöö looduskujutuse semiootikast looduskirjanduse näitel.1 Mis on eesti looduskirjanduse traditsioonis eripärast?
Mind huvitab rohkem see, mis meil muu maailmaga sarnast on. See on tegelikult lähtepunkt, millest tuleb oma kultuuri…
15. detsembril tähistab juubelit kirjandusuurija ja semiootik Kadri Tüür, kes on parasjagu eesti keele ja kultuuri külalislektor Toronto ülikoolis. Ta on juhatanud ka Muhu Muuseumi, koordineerinud Keskkonnaajaloo Keskust, toimetanud ajakirja Studia Vernacula ning olnud teadurina ametis Eesti Kirjandusmuuseumis, Tartu Ülikoolis ja Tallinna Ülikoolis. Vestlesime sel puhul inimese ja keskkonna vastastikustest suhetest, ökofeminismist, kohalikkusest ja hargnevate radade loomupärasest kokkukuulumisest.
Oled juba alates magistriõppest väga põhjalikult käsitlenud looduskirjandust ja kaitsesid 2017. aastal doktoritöö looduskujutuse semiootikast looduskirjanduse näitel.1 Mis on eesti looduskirjanduse traditsioonis eripärast?
Mind huvitab rohkem see, mis meil muu maailmaga sarnast on. See on tegelikult lähtepunkt, millest tuleb oma kultuuri…
obadus ja plinder
Vaat kus obadus!
Sõnal obadus on kaks tähendust: ’metallist aas’ (Paneb haagi obadusse. Tabalukk ripub keldriukse obaduses. Päästab, tõmbab haagi obadusest. Veetoru kinnitati obadustega seina külge) ja ’tugev hoop, löök’ (Annan sulle sihukese obaduse, et mäletad. Jüri sai Jaanilt hea, kõva, valusa obaduse. Virutas teisele rusikaga obaduse küljekontidesse, selga, vastu lõuga. Oli obadusest oimetu) (EKSS). Tsiteeritud sõnaraamatus on obadus esitatud kahes eraldi sõnaartiklis, millega on võetud seisukoht, et tegemist on homonüümiajuhtumiga.
Murdekeeles on sõna obadus ’hoop, löök (ka majanduslik)’ kohta teateid rannikumurdest, saarte ja läänemurdest, idapoolses Eestis aga ida- ja Tartu murdest ning Karksist Mulgimaal; keskmurdest üksnes idamurdealaga külgnevast Simunast ja Äksist…
Sõnal obadus on kaks tähendust: ’metallist aas’ (Paneb haagi obadusse. Tabalukk ripub keldriukse obaduses. Päästab, tõmbab haagi obadusest. Veetoru kinnitati obadustega seina külge) ja ’tugev hoop, löök’ (Annan sulle sihukese obaduse, et mäletad. Jüri sai Jaanilt hea, kõva, valusa obaduse. Virutas teisele rusikaga obaduse küljekontidesse, selga, vastu lõuga. Oli obadusest oimetu) (EKSS). Tsiteeritud sõnaraamatus on obadus esitatud kahes eraldi sõnaartiklis, millega on võetud seisukoht, et tegemist on homonüümiajuhtumiga.
Murdekeeles on sõna obadus ’hoop, löök (ka majanduslik)’ kohta teateid rannikumurdest, saarte ja läänemurdest, idapoolses Eestis aga ida- ja Tartu murdest ning Karksist Mulgimaal; keskmurdest üksnes idamurdealaga külgnevast Simunast ja Äksist…
„Pizarro” Eestis
Läbi aegade menukaim Eestis tegutsenud näitekirjanik on ilmselt August von Kotzebue (1761–1819). Tema kuulsus ulatus Euroopast Ameerikasse ja Siberi provintsi. Weimarist pärit elava fantaasia, kiire ja lobeda sulega jurist kirjutas üle 200 näidendi, kuid ka reisikirju, romaane, luuletusi ja libretosid. Samuti andis ta välja ajakirju, muu hulgas koos tuntud abolitsionisti Garlieb Merkeliga. Ametialaste teenete eest aadeldatuna kirjutas ta oma käsitluse aadlist. Tema produktiivsuse tõukejõuks oli kahtlemata suur perekond: kolme Eestimaa aadlidaamiga oli tal 20 last, kusjuures kõiki tema abielusid on peetud õnnelikuks.
Kotzebuel on otseseid teeneid Eesti teatrielu ees: saabunud Peterburist tööle Tallinnasse, käivitas ta seal 1784. aastal harrastusteatri. Aastail…
Kotzebuel on otseseid teeneid Eesti teatrielu ees: saabunud Peterburist tööle Tallinnasse, käivitas ta seal 1784. aastal harrastusteatri. Aastail…
Ortograafia stilistilise vahendina eesti nüüdisluules
Seoses sõnastikureformiga on Eesti avalikkuses viimastel aastatel palju arutatud selle üle, kui rangelt peaks keelt normeerima ning mis on õigupoolest kirjakeele normi ülesanne (vt nt Pöördumine. . . . 2021; Lippus, Lindström 2024). See diskussioon on paljusid ärgitanud mõtlema laiemalt keelelise vabaduse ja keeles peituvate väljendusvahendite rikkuse üle. Käesolevas artiklis võtangi vaatluse alla kirjakeele normi piiri – täpsemalt kõrvalekalded standardsest õigekirjast ning nende tähendusliku potentsiaali.
Õigekirjanormi järgimine või mittejärgimine ei ole sugugi pelgalt arusaadava vormi küsimus. Näiteks kasutatakse mittestandardset ortograafiat laialdaselt turunduses, sealhulgas eriti ettevõtete ja toodete nimetustes, sest väike ortograafiline kõrvalekalle võimaldab korraga nii esialgse sõna tähendust või selle varjundit edasi anda kui ka…
Õigekirjanormi järgimine või mittejärgimine ei ole sugugi pelgalt arusaadava vormi küsimus. Näiteks kasutatakse mittestandardset ortograafiat laialdaselt turunduses, sealhulgas eriti ettevõtete ja toodete nimetustes, sest väike ortograafiline kõrvalekalle võimaldab korraga nii esialgse sõna tähendust või selle varjundit edasi anda kui ka…
Lühikroonika
1.–4. oktoobril toimus Tartu Ülikoolis Eesti Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsiooni 16. rahvusvaheline konverents „World poetry today: Production, translation, reception” („Maailmaluule täna: loome, tõlge, retseptsioon”). Tartusse kogunes 83 luuleuurijat 18 riigist. Konverentsi kuuest peaesinejast olid kolm Eestist: Peeter Torop (TÜ, „Translating poetry in the age of new media: Aspects of transliteracy”), Mihhail Lotman (TÜ, „Poetry as semiotic generator”) ja Rein Raud (TLÜ, „Fidelity and form: The limits of poetic licence”). Peeti 20 teemasessiooni ja kaks ümarlauda: ukraina luule tõlkimisest Daniele Monticelli (TLÜ) ja Anna Verschiku (TLÜ) juhtimisel ning eesti luule tõlkimisest Jaanus Valgu (UTKK, TÜ) juhtimisel.
9.–10. oktoobril toimus Tartu Ülikoolis keeleteaduse metodoloogia…
9.–10. oktoobril toimus Tartu Ülikoolis keeleteaduse metodoloogia…
Kratt nimega Kivivalgel
Tegelikult vajaks „2013–2024” kasutusjuhendit, mitte arvustust. Ehkki füüsiliselt on see ju raamat ning kindlasti ka kirjandus, toimib see nagu masin. Seletava sõnaraamatu järgi on masin „inimese kehalist v. vaimset tööd kergendav ja tõhustav seade v. seadmete kogum”. Eestlase arhetüüpne masin on kratt, millele Kivivalgel viitab juba raamatu alguses, võrreldes seda kirjandusliku loominguga, mis on samuti autorile käepärastest materjalidest vormitud. Läbi omailma mitmekülgse kaardistamise ning oskussõnavaraloome on autor kokku pannud teose, millel on potentsiaal olla omakorda võimas loominguline generaator.
Kui peaksin teost žanriliselt määratlema, siis oleks see coming-of-age ehk kasvamise lugu. Autor jutustab, kuidas ta lapsepõlvest, läbi betoonkoridoride ja mustade aukude,…
Kui peaksin teost žanriliselt määratlema, siis oleks see coming-of-age ehk kasvamise lugu. Autor jutustab, kuidas ta lapsepõlvest, läbi betoonkoridoride ja mustade aukude,…
Teadmisest teaduseks
Kui Keel ja Kirjandus tähistas Balzaci 15-köitelise eestikeelse valikkogu ilmumise lõppemist, pidi tõlkija Ott Ojamaa tõdema, et tõlketeooria on „meil seni veel täiesti olematu teadusharu”.1 Praegu, inimpõlvi hiljem, tähistades Peeter Toropi 75. sünnipäeva ja tema „Totaaltõlke” eestikeelse versiooni ilmumist, saab Keeles ja Kirjanduses tõdeda, et nüüd on meil tõlketeooria esindatud ka monograafilise, teaduskraadi taotlemiseks kirjutatud tööga, kus tõlge on metodoloogiline, teaduslikult kirjeldatav probleem.
Toropi 1995. aastal Helsingi ülikoolis kaitstud doktoritöö „Тотальный перевод” on pealkirja leidnud John C. Catfordi 1965. aasta „Lingvistilisest tõlketeooriast” („A linguistic theory of translation: An essay in applied linguistics”), kus total translation on üks tõlkimise moodus, see, mida „tavaliselt…
Toropi 1995. aastal Helsingi ülikoolis kaitstud doktoritöö „Тотальный перевод” on pealkirja leidnud John C. Catfordi 1965. aasta „Lingvistilisest tõlketeooriast” („A linguistic theory of translation: An essay in applied linguistics”), kus total translation on üks tõlkimise moodus, see, mida „tavaliselt…
Vana kirjakeel seob meeli ja hingi
Foto: Külli Prillop
11. novembril tähistab juubelit vana kirjakeele uurija, Tartu Ülikooli emeriitdotsent Valve-Liivi Kingisepp. Keele ja Kirjanduse palvel vastas ta mõnele oma elutööd ja eesti raamatu aastat puudutavale küsimusele.
Kuidas jõudsite kirjakeele ajaloo uurimise juurde ja mida see uurimisvaldkond on Teile andnud?
Eesti kirjakeele ajalugu pakkus mulle huvi juba üliõpilaspäevil, kui olin kitsamaks erialaks valinud eesti keele. Minu jaoks oli tähtis, et uurimisaines ei seostuks nõukogude ajaga. Esimesel kursusel koostasin lühiuurimuse „Alg-Kalevipoja” määrsõnadest, kolmanda kursuse töö oli „Fraseoloogia J. W. Jannseni „Perno Postimehes”” ja neljanda kursuse eriseminaritööks valisin Heinrich Gösekeni grammatika sõnavara. Kahtlemata väga julge otsus, sest Gösekeni teoses „Manuductio ad Linguam…
11. novembril tähistab juubelit vana kirjakeele uurija, Tartu Ülikooli emeriitdotsent Valve-Liivi Kingisepp. Keele ja Kirjanduse palvel vastas ta mõnele oma elutööd ja eesti raamatu aastat puudutavale küsimusele.
Kuidas jõudsite kirjakeele ajaloo uurimise juurde ja mida see uurimisvaldkond on Teile andnud?
Eesti kirjakeele ajalugu pakkus mulle huvi juba üliõpilaspäevil, kui olin kitsamaks erialaks valinud eesti keele. Minu jaoks oli tähtis, et uurimisaines ei seostuks nõukogude ajaga. Esimesel kursusel koostasin lühiuurimuse „Alg-Kalevipoja” määrsõnadest, kolmanda kursuse töö oli „Fraseoloogia J. W. Jannseni „Perno Postimehes”” ja neljanda kursuse eriseminaritööks valisin Heinrich Gösekeni grammatika sõnavara. Kahtlemata väga julge otsus, sest Gösekeni teoses „Manuductio ad Linguam…