Kvaliteetne vaimne snäkk

Aeg soosib lühivorme. Juba mõnda aega. Keelehuvilisi võiksid kõnetada näiteks sõnu ja väljendeid tutvustavad Instagrami kontod Sõnaleid ja Õigekirjagurmaan, samuti Slängistik ja Everything Estonian ning pisut vaiksemaks jäänud Spoonerismid, Rahvatarkused ja Sõnaus.

Sarnast väikevormivaimustust kandsid kümmekond aastat tagasi ka kõikvõimalikud Keiti Vilmsist innustust saanud kalambuurilehed. Praegugi kõlab Vikerraadio eetris igal nädalal „Keelesäuts”, Õigekirjagurmaani postitused ehivad juba T-särke ning uudis- ja unarsõnu tutvustavate raamatute rivi venib üha pikemaks. Ampsu kaupa serveeritud tarkuseteradel näib olevat minekut, ja kas igaüks tänapäeva rööprähklevas maailmas rohkemat läbi mäluda jõuakski?

Märkasin Priit Põhjala „Juhuslike sõnade raamatut” esimest korda raamatukoguriiulil, olles kiiresti tarbitava vaimse snäki otsingul. Kogumik tekitas äratundmisrõõmu: selliseid populariseeriva stiiliga etümoloogiaraamatuid on ju ennegi nähtud! Kuna minu hinnangul pakuvad need Põhjala teosele konteksti, tulen nende juurde hiljem tagasi.

Käesolev teos koondab ühtede kaante vahele 121 sõnalugu. Nagu autor saatesõnas ütleb, on tutvustatud sõnad vähem või rohkem juhuslikud. Leidub nii vanu murdesõnu, nagu küpsiküüsi ja tüsilik, kui ka uuemaid keelendeid, nagu prillikino ja kettagolf. On nii läbipaistvaid laensõnu, nagu rabarber, luhvt ja sutenöör, kui ka neid, mis oma laenulist päritolu paremini varjavad, näiteks sada, lõukoer ja tont. Lisaks ei pääse vist ükski sõnade tagamaid avav teos Eestis mööda Johannes Aavikust ega teistest sõnaloojatest. Nii on ka Põhjala võtnud Aaviku loomingust portreteerida näiteks sõnad roim, reivik ja elv. Autori sümpaatia näib aga kuuluvat pigem teisele sõnaloojale, Manivalde Lubile, kelle mõtteid osundab ta juba saatesõnas ja kelle loodud ööpäeva tähistav ööp on raamatu avasõna.

„Juhuslike sõnade raamatu” sõnajutukesed pole kirjutatud raamatu tarbeks, vaid need ilmusid aastatel 2017–2024 Õpetajate Lehe rubriigis „Sõnal sabast”. Nagu edaspidi võrdluses sarnaste teostega näitan, on tegu järjekordse sõnadele pühendatud lühivormisarja väärindusega. Tekste raamatuks sättides on Põhjala sõnaportreid pikemaks kirjutanud, täiendades neid „eriti värvikate näidetega omaaegsest ajakirjandusest ja nii algupärastest kui ka tõlgitud ilukirjandusteostest” (lk 11). Teost lugedes on tõesti tunda autori suurt lugemust. Kohati on lausa imekspandav, kuidas küll autor kõik kirjeldatud kasutusjuhud ja allikad üles on leidnud.

Raamatus on säilitatud sõnaportreede algupärane ilmumisjärjekord, ent sagedased ristviited seovad need siiski sisuliseks tervikuks. Ehkki teost võib lugeda suvalisest kohast avades, näib Põhjala mängivat lugejaga pikka mängu. Üks sõna toetub teisele, kusjuures mõned sõnad osutuvad teoses kandvamaks. Kes plaanib hakata teost aeg-ajalt ja siit-sealt lugema, võiks esmajoones tutvust teha sõnadega velmama, eetma, välmima ja münt. Just selles järjekorras.

Velmamine (lk 38–40) ongi kogu Põhjala ettevõtmise mõte: tähendab see ’taaselustamist’, mida autor esitatud sõnaeksemplaridega teha proovibki. Aaviku ’ettepaneku tegemist’ või ’välja pakkumist’ tähendava tehissõna eetma tutvustust alustab ta aga nii: „Kui eelmises loos velmasin sõna „velmama”, siis seekord eedan sõna „eetma”” (lk 41). Keelemäng läks lahti! Mitu sõna hiljem tuleb Põhjala selle juurde tagasi ja keerab sõnast välmima rääkides vindi peale: „Kui juba on eedetud velmata sõnu „eetma” ja „velmama”, siis ei jää üle muud, kui eeta velmata ka sõna „välmima”” (lk 89). Eks kordamine ole tarkuse ema ning velmamise, eetmise ja välmimise kolmainsuse on Põhjala võtnud nõuks lugejale tahes-tahtmata selgeks õpetada.

Sarnane plaan on tal ka sõnaga münt, mille tähendusväli ei piirdu üksnes kahte eri teed pidi eesti keelde laenatud taime- ja rahanimetusega. Lugejale tutvustatakse kolmandatki tähendust ehk münt kui ’laad’, ’maitse’ või ’värving’, mis tuleb esile näiteks lauses „[—] see lisab asjale kohe isemoodi, erilisema ja mõnusama mündi, kas pole?” (lk 92). Mündi manu tuleb Põhjala nagu muuseas muudkui tagasi, tõdedes näiteks some ’sotsiaalmeedia’ sõnaloos, et sel on küljes „tuntav kõnekeelsuse münt” (lk 335), ning kreepsu peatükis, et sel on saksa päritolu tõttu „saksik münt” (lk 172). Nätsustki rääkides ei pea ta silmas piparmünti, kui nendib, et „Sõna, mis „apelsininätsule” uudse mündi andis, oli hoopis „näts”” (lk 237). Lugejalt oodatakse mõistagi juba selle unartähenduse äratundmist.

Teose võlu ja valu seisneb minu meelest paljuski selles, millest Põhjala otsesõnu ei räägi. Ta tutvustab küll äärmise põhjalikkusega oma 121 „saatuse tahtel sülle sadanud huvitavat leidu” (lk 10), ent tutvustustesse pikib kamaluga muidki keelemeelt kõditavaid sõnu: inkunaabel, pinduma, võõrik, ahin…

Autori taotluse mõistmiseks võiks lugeda ka sõnale pärre pühendatud peatükki. Seal kirjeldab Põhjala, kuidas kirjaniku või tõlkija „ettekavatsetud katkestused” on vahel eriliselt nauditavad, sest sunnivad lugejat peatuma ja süvenema. Ta kirjutab: „Sellised kohad, olgu seal tegu mingi silmatorkava sõna, võõritava ülesehitusega lause või näiteks kummastava kordusega, on justkui tahtlikult tekitatud kriimustused muidu siledal pinnal või valdavalt tõrgeteta teele püstitatud müürid, mille ees seistes kulub mõni hetk, et silmata väravat” (lk 145).

Temagi tekstid kulgevad valdavalt tõrgeteta teena, kuniks siin-seal kerkib nagu muuseas ette mõni müürihakatis. On see müürijupp laotud õlgedest, puust või kivist, sõltub igaühe isiklikust lugemusest. Põhjala ilmselt muheleb endamisi iga kord, kui tal õnnestub lugeja mõnd uut sõna järele vaatama panna.

Traditsiooni kinnistaja

Nagu eespool vihjasin, jätkab „Juhuslike sõnade raamat” kindlat traditsiooni. Põhjala teose väärikateks eelkäijateks võib pidada Tiiu Erelti, Rein Kulli ja Henno Meriste raamatut „Uudis- ja unarsõnu” (1985) ning Udo Uibo teost „Sõnalood. Etümoloogilisi vesteid” (2014). Kui need on tõelisel sõnagurmaanil juba kapsaks loetud, pakub Põhjala raamat oodatud värskendust.

„Uudis- ja unarsõnu” on omas vallas klassika, üks esimesi sedalaadi populaarteaduslikke etümoloogiaraamatuid. Põhjalagi viitab sellele siin-seal, näiteks sõnade ööp, arp ja morbe jutukestes. Stiililt on Erelti, Kulli ja Meriste kogumik siiski märksa erinev: pigem konspektilik sõnaloend, mida lahutab päris sõnastikust vaid kirjete pikkus ja näiterohkus.

Läinud sajandi teostest on Põhjala raamatul vast suurem ühisosa Henn Saari „Keelehäälinguga” (1976) ja selle järjega „Keelehääling. Eesti Raadio „Keeleminutid” 1975–1999” (2004). Kahe teose kaante vahele on koondatud Saari aastail 1969–1999 „Keeleminutite” saates tutvustatud teemad. Raadiosaadetele omaselt on need tekstid kuulaja-lugejaga dialoogis ning Põhjala omadest mahukamad. Küll aga viitab Põhjala Saari soovitustele ja arutlustele korduvalt: näiteks leema, olme, lumivalgukese ja päevapõneva vestetes.

Ülesehituse ja formaadi poolest meenutab Põhjala teos ehk enim Uibo „Sõnalugusid”. Eesti väiksuse vimkana, ent ka omamoodi märgina sõna-raamatute traditsiooni järjepidevusest, osutub Põhjala suisa viimase toimetajaks. Uibost eristab Põhjalat mõnevõrra vestete stiil: kui Uibo sõnalood koosnevad peaasjalikult faktidest ja keeleloolisest käsitlusest, siis Põhjala seob oma tekste grammikese enam päevapoliitika, tähtpäevade ja muu keelevälisega ning annab siin-seal moraliseerivaid hinnanguid. Näiteks lõpetab Uibo gorilla veste lakooniliselt: „Eesti keelde jõudis sõna gorilla saksa keele vahendusel kakskümmend aastat hiljem Carl Robert Jakobsoni „Kooli lugemise raamatus””.¹ Sõnast liigud pajatavas loos ilmutab temagi veidi hinnangulisust: „Sellessamas tähenduses oli käibel ka liitsõna win-kōp, mis peaks eestlastele olema nii läbipaistev, et seda pole seletada vajagi”,² kuid see on ka kõik. Mängulisema stiiliga Põhjala oleks kindlasti lisanud mõne kalambuuri, õpetussõna või vähemalt sõnavestet raamistava mõtiskluse. Selles võib iga lugeja ise veenduda, kui loeb võrdlevalt Uibo³ ja Põhjala (lk 156–158) tohuvabohu peatükke.

Sestap võib Põhjala teosele stiililiselt kõige lähedasemaks etümoloogiavihuks pidada hoopis Feliks Vaka kollakat saapapildiga raamatukest „Miks just nõnda? Peotäis tekkelugusid ja uudistavaid lühimatku eesti fraseoloogia radadelt” (1984). Vakagi kirjatükid pole valminud raamatu tarbeks, vaid koondavad Põhjala sõnul (lk 3) peamiselt ajakirjades Horisont ning Keel ja Kirjandus avaldatud kirjutisi. Nagu Põhjala, kasutab ka Vakk meie-vormi, esitab küsimusi ja armastab hüüdlauseid. Kui Uibo vested lõpevad tavaliselt justkui noaga lõigatult, mingi asjakohase seletusega, siis Vakk ja Põhjala armastavad oma lugudele särava punkti panna. Näiteks lõpetab Vakk oma rootsi kardinate sõnamatka naljatleva hinnanguga: „Eestis näikse rootsi kardinad samuti rohkem mineviku kirjeldustesse ja konteksti sobivat. Ilmne vananemise tunnus.”⁴ Fraseologismi Üks kama kõik! lookese lõpus hüüatab ta aga poolhinnanguliselt: „Ja või sa alati sõnadeski ainuüksi hea ja ilusaga läbi saad!”⁵ Ehkki Põhjalal leidub ka faktitihedaid vestelõppe, on temalgi need sageli kantud sarnasest mängulustist. Juhtub sedagi, et need stiilid saavad kokku, näiteks sõna olme peatükk lõpeb nii: „Ulmeliste maailmade olmeline pale – ulmeolme – on sageli vaata et parim ja põnevaim osa ulmest. Ja hea ulmekirjandus – see on alati mingilgi määral olmekirjandus.” (Lk 184) Homonüümse sõna arp (’nõiatrumm’; ’aparaat’) veste lõpetuseks sedastab ta: „Aga sellega pani [Ants] Roosnaallik igatahes täppi, et ühed parajad arbud on need arbad küll – mida kõike lihtsameelsetele inimestele nende abil pähe ei saa nõiduda” (lk 117).

Päris viimasest ajast on teosel ühisosa veel ühe rahvaliku sõna-raamatuga: Monika Undo teosega „Keele konksvingerdusi” (2023). Undo esitab materjali eriti väikeste ampsudena, seda ilmselt pragmaatilisel põhjusel: temagi sõnavested pärinevad piiratud trükiruumiga leheveergudelt, täpsemalt Lääne Elust.⁶ Raamatu kaanelt leiab õigustatult teise autorina illustraator Ave Taaveti nime, kelle humoorikad karikatuurid annavad teosele isikupärase ilme. Selle poolest on ühisosa suurem isegi Undo ja Vaka teostel, sest nagu Undol Taaveti illustratsioonid, saadavad Vakal sõnamatku omas ajas samavõrd äratuntava käekirjaga Heinz Valgu karikatuurid. Põhjala seevastu kasutab illustratsioone vaid juhuti, lisades lugude juurde midagi teemakohast: mõne suure sõnamehe portree, väljavõtte ajaloolisest allikast või vanast ajalehest.

Põhjala raamat jätkab niisiis traditsiooni koondada ajakirjanduses avaldatud sõnavested ühtede kaante vahele, põlistades selle raamatutüübi tavasid: säilitada tekstide algupärane järjekord, toimetada need ühtseks tervikuks ja lisada illustratsioone. Kauaks logofiilidele tema teosest piisab ja millal on aeg küps järgmiseks sedasorti kogumikuks? Eks aeg näitab. Autorgi näib järgmist teost ootama jäävat, kui nendib: „Välistatud pole ka uued eksimused, aga nende kummutamine on juba edasiste uurijate rõõm” (lk 10).

Kogumiku mahtu arvestades võiks see siiski mõnda aega sõnanälga kustutada. Praegune aeg ei soosi minu meelest üksnes lühivorme, vaid ka lühivormilisi raamatuid. Kelle elutempo pikkade tekstide lugemist ei toeta, sellele on niisugused lühivorme koondavad ja harivad raamatud justkui lohutuseks. Iseasi muidugi, kas tarkade mõtete valamine sellisesse vormi sillutab käsikäes somega teed ajastule, kus suudetaksegi teksti vaid lühikeste juppide kaupa hoomata.

Kui „Juhuslike sõnade raamat” suudab lugejat kõnetada ja harida, hõõrub autor ilmselt rahulolevalt käsi. Ütleb ta ju oma sõnavaliku tagamõtte otse välja: „Veel parem, kui ta juhatab sügavamale arusaamisele eesti keele lõpmata mitmekülgsest, pööraselt põnevast ja aiva muutuvast sõnavarast, avardab veidigi meie keeletaju piire ning täiendab lugeja leksikoni kas või mõne uue, vahel ehk vajalikuks osutuva sünonüümiga” (lk 11).