Rubriik
Valdkond
Aasta
Punktike ja palatalisatsioon
Eesti keeles on hääldusnähtusi, mida kirjas ei märgita, näiteks palatalisatsioon või II ja III välte eristus mujal kui sulghäälikutes. Vana kirjaviisi perioodil ei eristatud ka õ-d ja ö-d ega konsonantide pikkusi. XIX sajandi algupoolel puhkes ajakirja Beiträge veergudel vaidlus eesti kirjaviisi täpsustamise üle. Tol ajal nõudis uuendusi kõige jõulisemalt Äksi pastor Otto Wilhelm Masing. Tema soovitatud õ-tähemärk tuligi kirjakeeles kasutusele. Teine uus märk – punktike palatalisatsiooni tähistamiseks –, mille kasutamise ettepaneku tegi Masing avalikult 1820. aastal, jäeti kõrvale, kuigi palataliseeritud alveolaarid on eesti keeles foneemid just nagu õ-gi.
Masingu keeleuuenduslik tegevus ei viinud küll kõigi tema ettepanekute juurdumiseni eesti kirjakeeles, kuid…
Masingu keeleuuenduslik tegevus ei viinud küll kõigi tema ettepanekute juurdumiseni eesti kirjakeeles, kuid…
Eesti keel XVIII sajandi kirikumeetrikates
Artikkel on jätk varasematele XVIII sajandi eesti asjaajamiskeele alastele uuringutele ning siin visandatakse üldpilt eesti keele kasutamisest XVIII sajandi kirikumeetrikates ja selgitatakse sissekannete keelevalikut, lähtudes pastori isikust. Senistes käsitlustes on analüüsitud meetrikate sissekandeid koodivahetuse seisukohalt ja otsitud seoseid sissekande keelevaliku ja registreeritu etnilise päritolu ja/või sotsiaalse seisundi vahel (Ross, Põltsam-Jürjo 2021; Ross 2023; Põltsam-Jürjo, Ross 2025). Siinses artiklis esitatakse meetrikate keelevaliku ajaline ja geograafiline ülevaade ning keskendutakse keelevaliku seosele registreerija ehk pastori isikuga. Eesmärgiks oli uurida, kuidas muutus eesti keele kasutamine meetrikates XVIII sajandi jooksul; kas geograafiliselt on tuvastatavad alad, kus eesti keelt kasutati järjepidevamalt kui mujal, nii et võiks…
Kirjalik soome keel: kas ehe rahvakeel või midagi hoopis muud?
Tänavu, 2025. aastal, tähistatakse esimese eesti keeles ilmunud raamatu – või õigemini esimese eestikeelset teksti sisaldanud trükiteose – suurt sünnipäeva. Paraku pole sellest raamatust tänaseni säilinud ainsatki eksemplari. Ka teised vanimad eestikeelsed trükised on halvasti säilinud. XVI sajandist on olemas ainult mõned katekismuse fragmendid.
Esimene soome keeles kirjutatud raamat nägi trükivalgust mõnevõrra hiljem, arvatavasti 1543. aastal. Esmatrükist on säilinud vaid fragmendid, mistõttu selle täpne ilmumisaasta on teadmata. Samast raamatust on aga hiljem avaldatud vähemalt kaks trükki, seega on selle sisu täielikult teada. Esimesele raamatule järgnesid kohe teised, mahukamad teosed, ja nii võib 1543. aastat õigusega lugeda soome kirjakeele arenguloo alguseks.
Soome ja…
Esimene soome keeles kirjutatud raamat nägi trükivalgust mõnevõrra hiljem, arvatavasti 1543. aastal. Esmatrükist on säilinud vaid fragmendid, mistõttu selle täpne ilmumisaasta on teadmata. Samast raamatust on aga hiljem avaldatud vähemalt kaks trükki, seega on selle sisu täielikult teada. Esimesele raamatule järgnesid kohe teised, mahukamad teosed, ja nii võib 1543. aastat õigusega lugeda soome kirjakeele arenguloo alguseks.
Soome ja…
Koloniaalkeelest rahvuskeeleks
Teemanumbri lähtekohaks on küsimus, missugused protsessid aitasid kaasa sellele, et saksa pastorite poolt kitsalt Piibli ja muude usuliste tekstide tõlkimiseks loodud eesti kirjakeelest sai tekkida keelevariant, mis oli hiljem, XIX sajandil, suuteline toimima rahvusliku ärkamise pinnasena. Küsimusele otsisime vastust Eesti Keele Instituudi, Tartu Ülikooli vana kirjakeele uurijate ning ajakirja Keel ja Kirjandus eestvõttel selle aasta 27.–28. veebruaril toimunud konverentsil „Koloniaalkeelest rahvuskeeleks”, mille ettekannetel teemanumbri artiklid põhinevad. Eestikeelse raamatu ja eesti kirjakeele sünni 500. aastapäeva tähistavate sündmuste ritta kuulunud sotsiolingvistilise rõhuasetusega konverentsi keskmes oli eesti kirjakeele sees ja ümber XVIII sajandil toimunu.
Nagu pealkiri viitab, pärineb teemaasetus (post)koloniaalsest vaatenurgast eesti kirjakeele…
Nagu pealkiri viitab, pärineb teemaasetus (post)koloniaalsest vaatenurgast eesti kirjakeele…
Lühikroonika
3.–6. juunini peeti Šotimaal Aberdeenis rahvusvahelise etnoloogia ja folkloori ühenduse SIEF (Société Internationale d’Ethnologie et de Folklore) 17. kongress „Unwriting”. Eestist osalesid maailma etnoloogide, folkloristide ja antropoloogide suurfoorumil Eesti Kirjandusmuuseumi teadlased Liisi Laineste, Mare Kalda, Eda Kalmre, Mare Kõiva, Inna Lisniak, Liina Saarlo, Kati Kallio, Janika Oras, Tanel Torn, Mia Marta Ruus, Mari Väina ja Lona Päll. Tartu Ülikooli folkloriste esindasid Elo-Hanna Seljamaa, Kirsti Jõesalu, Madis Arukask ja Anastasiya Astapova. Eesti Rahva Muuseumi ja Tartu Ülikooli etnoloogidest esinesid Art Leete, Aimar Ventsel, Karin Leivategija, Indrek Jääts, Pille Runnel, Piret Koosa, Agnes Aljas ja Marleen Metslaid.
11. juunil toimus Tallinnas Underi ja…
11. juunil toimus Tallinnas Underi ja…
In memoriam Kristin Kuutma
Foto: Kairit Leibold, ERR
16. mail suri pärast pikka haigust, kuid siiski ootamatult Tartu Ülikooli kultuuriteooria professor ja vaimse kultuuripärandi rakendusuuringute UNESCO õppetooli hoidja Kristin Kuutma. Kuigi tervisemured kimbutasid teda juba aastaid, ei lasknud ta end neist kammitseda. Rohkem kui olevikus näis ta elavat tulevikus, genereerides järjest uusi ideid, laiendades innukalt koostöövõrgustikke ning oma haaret rahvusvaheliselt tunnustatud teadlasena, kes orienteerus ühtviisi asjatundlikult nii antropoloogias, etnoloogias ja folkloristikas kui ka kultuuripärandi laial väljal.
Kristin Kuutma erialaülene tegutsemine annab tunnistust tema erakordsest sünteesi- ja üldistusvõimest. Ta oli analüütiline ja kriitiline mõtleja, kes opereeris vahedalt abstraktsete kategooriatega ning nägi, selgitas ja suunas hoomama suurt…
16. mail suri pärast pikka haigust, kuid siiski ootamatult Tartu Ülikooli kultuuriteooria professor ja vaimse kultuuripärandi rakendusuuringute UNESCO õppetooli hoidja Kristin Kuutma. Kuigi tervisemured kimbutasid teda juba aastaid, ei lasknud ta end neist kammitseda. Rohkem kui olevikus näis ta elavat tulevikus, genereerides järjest uusi ideid, laiendades innukalt koostöövõrgustikke ning oma haaret rahvusvaheliselt tunnustatud teadlasena, kes orienteerus ühtviisi asjatundlikult nii antropoloogias, etnoloogias ja folkloristikas kui ka kultuuripärandi laial väljal.
Kristin Kuutma erialaülene tegutsemine annab tunnistust tema erakordsest sünteesi- ja üldistusvõimest. Ta oli analüütiline ja kriitiline mõtleja, kes opereeris vahedalt abstraktsete kategooriatega ning nägi, selgitas ja suunas hoomama suurt…
Väärtuslik teatmeallikas. Liivi ranna kohanimede kataloog ja andmebaas
2020. aastal alustati Läti Ülikooli Liivi instituudis tööd projektiga „Liivi kohanimede väljaselgitamine, kaardistamine ja ametlike kohanimede registri loomine”. Seda tööd kroonib nüüd eeskujulikult teostatud Kuramaa Liivi ranna liivi kohanimede kataloog ja andmebaas. Andmebaasiga pääseb veebis tutvuma liivi keele ja kultuuri digitaalsete ressursside platvormil Livonian.tech.
Siin tutvustatav „Liivi kohanimede kataloog” koosneb ulatuslikust lätikeelsest (lk 5–13) ja seda dubleerivast ingliskeelsest (lk 14–23) sissejuhatusest, kolmest liivi kohanimesid esitlevast osast (lk 25–142) ja kasutatud kirjanduse loendist (lk 143–144). Liivi ranna kohanimesid esitletakse kolmel moel: piirkonniti (Liivi rand, muu Lätimaa, maailm); kohanimeobjekti liigi järgi, kusjuures tähestikuliselt järjestatud liiginimetused on lätikeelsed (tuletornid, teed, külad, loodusobjektid, ehitised,…
Siin tutvustatav „Liivi kohanimede kataloog” koosneb ulatuslikust lätikeelsest (lk 5–13) ja seda dubleerivast ingliskeelsest (lk 14–23) sissejuhatusest, kolmest liivi kohanimesid esitlevast osast (lk 25–142) ja kasutatud kirjanduse loendist (lk 143–144). Liivi ranna kohanimesid esitletakse kolmel moel: piirkonniti (Liivi rand, muu Lätimaa, maailm); kohanimeobjekti liigi järgi, kusjuures tähestikuliselt järjestatud liiginimetused on lätikeelsed (tuletornid, teed, külad, loodusobjektid, ehitised,…
Imetabane omailm
Mis sa selle maalahmakaga peale hakkad, vahid murumätta ja võsaalusega tõtt? Iga ruutmeeter peab oma väärtust tundma, ärgu olgu tühja raiskamist ja viljatut omanikutunnet. Kellele maa antud hooldada, andku talle võimalus end mõnuga teostada. Kujunda enda ümber kaitsev monaad nagu mull. Omailm: mis mahub meie sisse, mis jääb meist väljapoole.
(Lk 105)
Arne Merilai teine romaan, kahe samanimelise, kuid eri põlvkonnast jutustaja kaudu esitatud muinasjutt „Puuinimesed” ilmutab sedasama eesti kirjanduse paarikümne aasta pikkust ühisjoont, mis on esile tulnud Tõnu Õnnepalu, Lauri Sommeri, Lauri Pilteri, Kaja Kannu ja Andrus Kasemaa loomingus, viimati ka Carolina Pihelga „Lõikejoones” (2024). See suundumus on autori tegeliku maakoha…
(Lk 105)
Arne Merilai teine romaan, kahe samanimelise, kuid eri põlvkonnast jutustaja kaudu esitatud muinasjutt „Puuinimesed” ilmutab sedasama eesti kirjanduse paarikümne aasta pikkust ühisjoont, mis on esile tulnud Tõnu Õnnepalu, Lauri Sommeri, Lauri Pilteri, Kaja Kannu ja Andrus Kasemaa loomingus, viimati ka Carolina Pihelga „Lõikejoones” (2024). See suundumus on autori tegeliku maakoha…
Olemise filosoofia ridade vahel
Я, носящий весь земной шар
На мизинце правой руки. . . .
(Velimir Hlebnikov, „Sõda hiirelõksus”)1
Kui vaadata videot, milles Triin Soomets loeb luuletust oma uuest kogust,2 võib oma silmaga näha, et ta teeb seda hämmastavalt kergelt, ent samal ajal kogu jõust. Selline paradoksaalne kahesus läbib Soometsa luulekogu tervikuna.
Martin Heidegger on kirjutanud olemise (sks Sein) ja oleva (Seiende) erinevusest. Olemine on maailma varjatud aluspõhi, tänu millele kõik olemas on, kuid mis ise libiseb otsesest tajust alati eemale. Olev on lugematud üksikasjad, mis lähtuvad küll olemisest, kuid varjavad selle igapäevaelus enda taha. Heidegger rõhutas teostes „Kunstiteose algupära” („Der Ursprung des Kunstwerkes”, 1935–1936, e k 2002) ja „Kiri…
На мизинце правой руки. . . .
(Velimir Hlebnikov, „Sõda hiirelõksus”)1
Kui vaadata videot, milles Triin Soomets loeb luuletust oma uuest kogust,2 võib oma silmaga näha, et ta teeb seda hämmastavalt kergelt, ent samal ajal kogu jõust. Selline paradoksaalne kahesus läbib Soometsa luulekogu tervikuna.
Martin Heidegger on kirjutanud olemise (sks Sein) ja oleva (Seiende) erinevusest. Olemine on maailma varjatud aluspõhi, tänu millele kõik olemas on, kuid mis ise libiseb otsesest tajust alati eemale. Olev on lugematud üksikasjad, mis lähtuvad küll olemisest, kuid varjavad selle igapäevaelus enda taha. Heidegger rõhutas teostes „Kunstiteose algupära” („Der Ursprung des Kunstwerkes”, 1935–1936, e k 2002) ja „Kiri…
Sünteesist analüüsini
Foto: Jake Farra / Eesti Keele Instituut
Eesti Keele Instituudi vanemteadur ja kõnesünteesi korüfee Meelis Mihkla tähistas 6. juulil oma 70 aasta juubelit. Sel puhul said töökaaslased võimaluse mõned küsimused küsida.
Kolleegid on tähele pannud su huvi numbrite vastu: tead alati, kui vanaks keegi saab ja kas vanus on algarv või muul moel tähelepanuväärne number. Mida sinu jaoks tähendab arv 70?
Astroloogiline numbrimaagia mind ei huvita, pigem aritmeetilised seosed ja suhted arvude vahel. 70 ei ole algarv, seega millegi algust ta otseselt ei tähista. Arv 70 seostub eelkõige seitsmekümne protsendiga sajast ehk väärikast inimeast ning kahe kolmandikuga 105-st ehk erakordsest inimeast. See on meeldetuletus,…
Eesti Keele Instituudi vanemteadur ja kõnesünteesi korüfee Meelis Mihkla tähistas 6. juulil oma 70 aasta juubelit. Sel puhul said töökaaslased võimaluse mõned küsimused küsida.
Kolleegid on tähele pannud su huvi numbrite vastu: tead alati, kui vanaks keegi saab ja kas vanus on algarv või muul moel tähelepanuväärne number. Mida sinu jaoks tähendab arv 70?
Astroloogiline numbrimaagia mind ei huvita, pigem aritmeetilised seosed ja suhted arvude vahel. 70 ei ole algarv, seega millegi algust ta otseselt ei tähista. Arv 70 seostub eelkõige seitsmekümne protsendiga sajast ehk väärikast inimeast ning kahe kolmandikuga 105-st ehk erakordsest inimeast. See on meeldetuletus,…
Keele vaesumine ja rikastumine toimuvad vaheldumisi
Foto: Liis Treimann / Eesti Meedia, Scanpix
21. augustil saab 75-aastaseks keeleteadlane ja kohanimeuurija Marja Kallasmaa, Eesti Keele Instituudi pikaaegne töötaja ja Wiedemanni keeleauhinna laureaat. Talle esitas küsimusi kolleeg Kristiina Ross.
Oled pikka aega uurinud koha- ja isikunimesid, aga alustasid tegelikult murdeuurijana. Kuidas filoloogilise uurimissuuna leidmine 1970.–1980. aastatel üldse käis? Kui kaua sa kobasid ja oma teed otsisid, või oli nimehuvi algusest peale olemas ja ootas ainult võimalust pühendumiseks?
1970-ndatel oli Valdek Pallile vaja õpilast, sellega tegeles professor Paul Ariste. Oli võimalus saada eriplaan onomastikast. Ma ei tea, miks Ariste valik langes minule. Räägitakse, et professor Ariste olevat eelistanud poisse, mina oma kogemustest…
21. augustil saab 75-aastaseks keeleteadlane ja kohanimeuurija Marja Kallasmaa, Eesti Keele Instituudi pikaaegne töötaja ja Wiedemanni keeleauhinna laureaat. Talle esitas küsimusi kolleeg Kristiina Ross.
Oled pikka aega uurinud koha- ja isikunimesid, aga alustasid tegelikult murdeuurijana. Kuidas filoloogilise uurimissuuna leidmine 1970.–1980. aastatel üldse käis? Kui kaua sa kobasid ja oma teed otsisid, või oli nimehuvi algusest peale olemas ja ootas ainult võimalust pühendumiseks?
1970-ndatel oli Valdek Pallile vaja õpilast, sellega tegeles professor Paul Ariste. Oli võimalus saada eriplaan onomastikast. Ma ei tea, miks Ariste valik langes minule. Räägitakse, et professor Ariste olevat eelistanud poisse, mina oma kogemustest…
Karl August Hindrey viimsest suurteosest
Karl August Hindrey (1875–1947), kelle sünnist 15. augustil möödub 150 aastat – kes ta oli? Kunstnik ja ajakirjanik, lastekirjanik, ajaviite- ja ajalookirjanik, tõlkija ning nooreestlastest varasema Euroopa-kogemusega rändur, psühholoogilise proosa meister, biograaf ja memuarist, karikaturist sõnas ja pildis, aristokraatlike maneeridega bravuurikas boheem ja kombekriitik ning häbematu pilkaja, kes ei peljanud oma vastaseid parajasse paika saata. Igatahes oli ta silmapaistev persoon ja vankumatu Eesti patrioot, kindla ilmavaatega kirjanik – kurjadel aegadel mõistagi keelatud, parematel imetletud. Hindrey loomingusse oli aastakümneid kiindunud folklorist Ülo Tedre, hiljem on sellega tegelenud Rutt Hinrikus, Toomas Liiv ja Oskar Kruus, uuemal ajal Mart Laar. Paraku jäi suure…
Keelekorpus kui leksikograafi abiline kõnekeelsuse tuvastamisel
Leksikograafi ehk sõnaraamatukoostaja tööriistu arendatakse pidevalt, mispärast tasub tööprotsesse kogu aeg üle vaadata ja kohandada (vt ülevaadet Klosa-Kückelhaus, Tiberius 2024). Keele uurimiseks kasutatakse tänapäeval mahukaid keelekorpuseid (vt ka Baayen 2024; Rundell 2024; Davies 2025), millele Eesti leksikograafias on tuginetud juba 1990. aastatest. Spetsiaalsete leksikograafiliste töölõikude jaoks on Eesti Keele Instituudis (EKI) loodud ka korpusandmete analüüsi tööriistu, näiteks kalkulaatoreid sõnaliigi muutumise tuvastamiseks (vt nt Vainik jt 2021; Paulsen jt 2023). Siin artiklis keskendume sellele, kuidas saab kasutada korpusanalüüsi sõnaraamatumärgendite, konkreetsemalt kõnekeelsuse märgendi üle otsustamisel.
Märgendite esitamise järele sõnaraamatus on alati olnud ühiskondlikku nõudlust, nii ka praegu. Näiteks otsivad keeleõppijad sõnastikust infot sõnade…
Märgendite esitamise järele sõnaraamatus on alati olnud ühiskondlikku nõudlust, nii ka praegu. Näiteks otsivad keeleõppijad sõnastikust infot sõnade…
Vestluskaaslase algatatud parandused telesarja „Õnne 13” telefonikõnedes
Artiklis vaadeldakse vestlusanalüüsi meetodit kasutades, kuidas lahendatakse suhtlusprobleeme telesarja „Õnne 13” telefonikõnedes. „Õnne 13” on Eesti Televisiooni kõige kauem, alates 1993. aastast eetris olnud seriaal. Sarja stsenaristid on olnud Astrid Reinla (1993–1994), Kati Murutar (1995–1996), Teet Kallas (1996–2011, 2011–2012), Urmas Lennuk (2011, 2013–2014) ja Andra Teede (alates 2014. aastast). Seriaalis kajastatakse Morna linnakese igapäevaelu.
Filmidialoogi spetsiifika seisneb selles, et selle loomisel ja tõlgendamisel osalevad peale tegelaste ehk vahetute osalejate ka filmitegijad ja -vaatajad. Voorud tuleb seetõttu kujundada mitte ainult vestluskaaslast, vaid ka vaatajaid silmas pidades, lähtudes nende arvatavast maailmatundmisest ja teadmistest, mis nad on filmist seni saanud. Kui filmis on mingi…
Filmidialoogi spetsiifika seisneb selles, et selle loomisel ja tõlgendamisel osalevad peale tegelaste ehk vahetute osalejate ka filmitegijad ja -vaatajad. Voorud tuleb seetõttu kujundada mitte ainult vestluskaaslast, vaid ka vaatajaid silmas pidades, lähtudes nende arvatavast maailmatundmisest ja teadmistest, mis nad on filmist seni saanud. Kui filmis on mingi…
Mehis Heinsaare mistahes-ruumid
Mehis Heinsaar ei paista olevat seda tüüpi kirjanik, kes alluks hästi nüüdisaegses rahvusvahelises humanitaarias käibivate filosoofiate või teooriate kaudu sooritatud analüüsile. Pigem on Heinsaart võrreldud eesti kirjandusklassikutega, eritletud ja kaardistatud maastikke tema loomingus ning teoseid liigitatud lihtsalt selle põhjal, kas need meeldivad või mitte. Niisugusele kuvandile tõrgub vastu erand: Gilles Deleuze’i filosoofia, mille sobivust just Heinsaare loomingu vaatlemiseks märgati juba 2000. aastate keskpaigas, kui Heinsaar oli kirjanikuna alles esile kerkinud. Täpsemalt öeldes on nähtud Heinsaare proosas toimivaid ihamasinaid, mis said eesti lugejale tuttavaks Deleuze’i ja Félix Guattari raamatust „Kafka” (1975, e k 1998). Ihamasinate mõistet (pr les machines désirantes) kasutasid Deleuze…
KAITSTUD DOKTORITÖÖD
23. mail kaitses Andre Tättar Tartu Ülikoolis doktoritöö „Multilingual machine translation for under-resourced languages” („Mitmekeelne masintõlge ressursivaestele keeltele”). Juhendaja oli professor Mark Fišel (TÜ), oponendid prof Jörg Tiedemann (Helsingi Ülikool) ja David Vilar Torres (Google Berlin, Saksamaa).
Väitekiri käsitleb masintõlkesüsteemide arendamist piiratud digitaalsete keeleressurssidega keelte jaoks. Põhifookus on soome-ugri keeltel, mida räägib kokku üle 20 miljoni inimese Euroopas ja Põhja-Aasias. Nii riigikeeled eesti, soome ja ungari kui ka väiksemad kohalikud keeled, nagu võru, liivi ja komi, kannavad endas rikkalikku kultuuripärandit, kuid paljud neist seisavad silmitsi digitaalse mahajäämusega.
Uurimistöö eesmärk oli vähendada lõhet suurema ja väiksema kõnelejaskonnaga keelte vahel, arendades välja tehisnärvivõrkudel põhinevad…
Väitekiri käsitleb masintõlkesüsteemide arendamist piiratud digitaalsete keeleressurssidega keelte jaoks. Põhifookus on soome-ugri keeltel, mida räägib kokku üle 20 miljoni inimese Euroopas ja Põhja-Aasias. Nii riigikeeled eesti, soome ja ungari kui ka väiksemad kohalikud keeled, nagu võru, liivi ja komi, kannavad endas rikkalikku kultuuripärandit, kuid paljud neist seisavad silmitsi digitaalse mahajäämusega.
Uurimistöö eesmärk oli vähendada lõhet suurema ja väiksema kõnelejaskonnaga keelte vahel, arendades välja tehisnärvivõrkudel põhinevad…
LÜHIKROONIKA
6. mail esitleti Eesti Rahvusraamatukogus esseekogumikku „See esimene raamat. 500 aastat ühist kirjakultuuri”. Kogumik valmis Eesti ja Läti rahvusraamatukogu koostöös. 25 eesti ja läti raamatulugu käsitlevat esseed parimate asjatundjate sulest annavad ülevaate meie kirjakultuuri uurimise hetkeseisust. Koostajad Piret Lotman (Eesti Rahvusraamatukogu) ja Toms Ķencis (Läti Rahvusraamatukogu) tutvustasid teose saamislugu. Sõna said klassikaline filoloog Kristi Viiding ja ajaloolane Juhan Kreem.
7. mail Tartus toimunud Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul pidas ettekande Kadi Kähär-Peterson. Ta kõneles teemal „Leppimise-kaup, väävel või Balti patriotism: Garlieb Merkel XIX sajandi teise poole eesti kirjasõnas”. Baltisaksa ühe kõige poleemilisema poliitilise mõtleja Garlieb Merkeli (1769–1850) kirjutised on jätnud olulise jälje eesti…
7. mail Tartus toimunud Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul pidas ettekande Kadi Kähär-Peterson. Ta kõneles teemal „Leppimise-kaup, väävel või Balti patriotism: Garlieb Merkel XIX sajandi teise poole eesti kirjasõnas”. Baltisaksa ühe kõige poleemilisema poliitilise mõtleja Garlieb Merkeli (1769–1850) kirjutised on jätnud olulise jälje eesti…
Dr Andersoni keeleravi
Kes oleks küll osanud oodata, et ühe viimase aja ambitsioonikaima keeleuuendusplaani esitab väliseestlasest arst? Üllatuslikult aga ilmus üle-eelmisel aastal mahukas „keelekorralduslik sõnavõtt”, mille autor on pikalt Rootsis elanud eesti kohtupsühhiaater Ants Anderson. Raamatust leiab 35 eesti keele ortograafiat ja morfoloogiat puudutavat muudatusettepanekut ning hulga uudissõnu, mis võiksid tekitada keelehuviliste seas arutelu. Teos on aga seni jäänud suurema tähelepanuta, kui välja arvata põgus Sirbis ilmunud tutvustus.1
Anderson sündis 1933. aastal Tallinnas, kuid põgenes Teise maailmasõja ajal perega Rootsi. Seal õppis ta arstiks ja töötas palju aastaid kriminaalkohtupsühhiaatrina, sh Stockholmi Kohtupsühhiaatria Kliiniku ülemarsti ja peaarstina. Ta on avaldanud psühhiaatriateemalisi teadustöid, asutanud Eesti…
Anderson sündis 1933. aastal Tallinnas, kuid põgenes Teise maailmasõja ajal perega Rootsi. Seal õppis ta arstiks ja töötas palju aastaid kriminaalkohtupsühhiaatrina, sh Stockholmi Kohtupsühhiaatria Kliiniku ülemarsti ja peaarstina. Ta on avaldanud psühhiaatriateemalisi teadustöid, asutanud Eesti…
Jutukoguja jutukogu
Igatsus sooja ja valguse järele viib juttude koguja Lauri Sommeri sel korral päikesesoojade inimeste maadele. Kui „Ilmaveere juttude” esimese osa „maailma kese” jääb rohkem põhja poole,1 siis sel korral vahendatakse jutte troopiliste, eksootiliste ja paradiislike paikade rahvaste traditsioonist.
Kogumiku lätete nimekirjast leiab mitme rahvusvaheliselt tuntud folkloristi, antropoloogi ja kultuuriuurija nime. Nende keele- ja kultuurialased kirjutised on humanitaarias enamasti teada, kuid ekspeditsioonidel ja rännakutel kogutud tekste tuntakse arvatavasti vähem. Näiteks Ameerika folklorist Roger D. Abrahams tundis suurt huvi Aafrika ja afroameerika kultuuride vastu, antropoloogiline lingvist Ruth Finnegan elas ja töötas mõnda aega Aafrikas ning folklorist ja keeleteadlane Lee Haring uuris India ookeani…
Kogumiku lätete nimekirjast leiab mitme rahvusvaheliselt tuntud folkloristi, antropoloogi ja kultuuriuurija nime. Nende keele- ja kultuurialased kirjutised on humanitaarias enamasti teada, kuid ekspeditsioonidel ja rännakutel kogutud tekste tuntakse arvatavasti vähem. Näiteks Ameerika folklorist Roger D. Abrahams tundis suurt huvi Aafrika ja afroameerika kultuuride vastu, antropoloogiline lingvist Ruth Finnegan elas ja töötas mõnda aega Aafrikas ning folklorist ja keeleteadlane Lee Haring uuris India ookeani…
Juhan Liivi publitsistlik pärand
Minul on oma rist. Ma ei saa kõnelda,
mis tahan.
Mis ma kui lennates taban,
selle ainult saan.
Juhan Liiv
Võib-olla ma polekski seda raamatut arvustada võtnud, kui pakkumise peale poleks peas kohe süttinud kirjakoht Friedebert Tuglase „Marginaaliast”. See koht, kus Tuglas tsiteerib Liivi sapist märkust hilisromantilisele luuletajale (vinjett 68): „Ära too ennast mulle näha, – mina olen samasugune, – hoia oma saladus enesele. Tule mulle kunstiga!”1 See on kirjakoht, millele võib ehitada pool kirjandusteooriat. Ära räägi sellest, mis sa tunned, sellest ei piisa kunstiks, tuleb muuta aines kunstiks. Ja selle kõrvale võib ehitada teise poole kirjandusteooriat täpselt vastupidisele maksiimile: unusta kunstitamine, näita päris mõtteid…
mis tahan.
Mis ma kui lennates taban,
selle ainult saan.
Juhan Liiv
Võib-olla ma polekski seda raamatut arvustada võtnud, kui pakkumise peale poleks peas kohe süttinud kirjakoht Friedebert Tuglase „Marginaaliast”. See koht, kus Tuglas tsiteerib Liivi sapist märkust hilisromantilisele luuletajale (vinjett 68): „Ära too ennast mulle näha, – mina olen samasugune, – hoia oma saladus enesele. Tule mulle kunstiga!”1 See on kirjakoht, millele võib ehitada pool kirjandusteooriat. Ära räägi sellest, mis sa tunned, sellest ei piisa kunstiks, tuleb muuta aines kunstiks. Ja selle kõrvale võib ehitada teise poole kirjandusteooriat täpselt vastupidisele maksiimile: unusta kunstitamine, näita päris mõtteid…
Tõe otsimises kajastub kultuuri elujõud
Foto: Kris Moor
24. juunil on sünnipäev ajaloolasel ja kirjakultuuri uurijal, pikaaegsel Eesti Rahvusraamatukogu vanemteaduril Piret Lotmanil, kes saab 75-aastaseks. Juubeli puhul vestles temaga eesti kirjakeele ajaloo uurija Kristiina Ross.
Oled Eesti Rahvusraamatukogu toimetiste sarjas kokku pannud vähemalt kaheksa kogumikku, mille autorid vaatlevad eri vaatenurkadest eesti kirjakultuuri tekkimist ja arengut. Alates 2008. aastast on ilmunud seitse väljaannet eraldi allsarjana „Raamat ja aeg” (Libri et memoria), kuid sisu poolest kuulub allsarja raamatutega ühte ka juba 1998. aastal toimetiste üldsarjas ilmunud „Kirik ja kirjasõna Läänemere regioonis 17. sajandil”. Kas sa 1990-ndatel seda esimest kogumikku kokku pannes juba aimasid, et töö saab olema nii pikk…
24. juunil on sünnipäev ajaloolasel ja kirjakultuuri uurijal, pikaaegsel Eesti Rahvusraamatukogu vanemteaduril Piret Lotmanil, kes saab 75-aastaseks. Juubeli puhul vestles temaga eesti kirjakeele ajaloo uurija Kristiina Ross.
Oled Eesti Rahvusraamatukogu toimetiste sarjas kokku pannud vähemalt kaheksa kogumikku, mille autorid vaatlevad eri vaatenurkadest eesti kirjakultuuri tekkimist ja arengut. Alates 2008. aastast on ilmunud seitse väljaannet eraldi allsarjana „Raamat ja aeg” (Libri et memoria), kuid sisu poolest kuulub allsarja raamatutega ühte ka juba 1998. aastal toimetiste üldsarjas ilmunud „Kirik ja kirjasõna Läänemere regioonis 17. sajandil”. Kas sa 1990-ndatel seda esimest kogumikku kokku pannes juba aimasid, et töö saab olema nii pikk…
Deminutiivsufiksi -kEnE varieerumine eesti regilaulutekstides
In memoriam Leidi Veskis (1939–2025)
Deminutiive on täheldatud kõigis põhjalikult uuritud keeltes (Jurafsky 1996; Schneider 2003: 25). Eesti keeles on need olulisel kohal regilaulu poeetikas, eriti pöördumis- ja paralleelvärssides esinevates poeetilistes sünonüümides (Peegel 2004). On teada, et deminutiivliidete kasutussagedus regilauludes varieerub piirkonniti, sõltudes osalt värsimõõdu muutustest võrreldes regilaulu klassikalise kujuga mõnel murdealal ning sellega seotud deminutiivliidete lühenemisest ja kaost (Sarv 1997). Seni aga puudub nende kasutuserinevustest täpsem ülevaade. Seda lünka täita püüdes keskendub käesolev uurimus regilauludes sagedamini esinevate deminutiivsufiksite vormide varieerumise analüüsile, aidates mõista nende rolli eesti regilaulu poeetikas ja parallelismis (vt Sarv 2015).
Uurin regilauludes enim levinud deminutiivsufiksi –kEnE murdevormide varieerumist…
Deminutiive on täheldatud kõigis põhjalikult uuritud keeltes (Jurafsky 1996; Schneider 2003: 25). Eesti keeles on need olulisel kohal regilaulu poeetikas, eriti pöördumis- ja paralleelvärssides esinevates poeetilistes sünonüümides (Peegel 2004). On teada, et deminutiivliidete kasutussagedus regilauludes varieerub piirkonniti, sõltudes osalt värsimõõdu muutustest võrreldes regilaulu klassikalise kujuga mõnel murdealal ning sellega seotud deminutiivliidete lühenemisest ja kaost (Sarv 1997). Seni aga puudub nende kasutuserinevustest täpsem ülevaade. Seda lünka täita püüdes keskendub käesolev uurimus regilauludes sagedamini esinevate deminutiivsufiksite vormide varieerumise analüüsile, aidates mõista nende rolli eesti regilaulu poeetikas ja parallelismis (vt Sarv 2015).
Uurin regilauludes enim levinud deminutiivsufiksi –kEnE murdevormide varieerumist…
„Ma olen kõnelenud!”
Käesoleva artikli eesmärgiks on pakkuda üldistav sissejuhatus varauusaegse Tartu ülikooli oratsioonide ehk akadeemiliste kõnede žanrisse ning selle toimimisse kirjandusliku, pedagoogilise ning sotsiaalse praktikana. Artikkel tugineb Tartu kõnekorpuse bibliograafilise metateabe1 ning kõnede paratekstide (tiitellehtede, pühenduste, õnnitlusluule) analüüsile ning võrdlusele žanri- ja mõtteloolisest perspektiivist. Eraldi tähelepanu pälvib disputatsioonide ning oratsioonide võrdlus, sest hoolimata sellest, et need on nii-öelda sõsaržanrid, akadeemilise kirjanduselu kesksed tekstiliigid, mida harrastati varauusaegses Tartus kõrvuti. Kogu Tartu akadeemilise trükikoja toodangust moodustavad need kaks žanri kokku tervelt 60% ning kutsed disputatsioonidele ja kõnepidamistele veel 10% (Jaanson 2000: 42). Siiski on nende uurimistraditsioon kujunenud ebaühtlaselt: disputatsioonid on seni saanud rohkem tähelepanu.…
Juhan Liivi luule suhted kirjandusliku traditsiooniga
Juhan Liivi (1864–1913) elu ja loomingu peamine tõlgendus, mis on jäänud eesti kultuuris püsima, tekkis ajal, mil Eestist oli saanud esmakordselt iseseisev vabariik. Liivi luulet tunnetati mõtteruumina, kus sõnastati prohvetlikult oma riigi sünd („ükskord on Eesti riik”). Liivi värsside poole vaadati ka kultuurikatkestuse ajal ja teda hinnati nii natsionaalsotsialistliku kui ka kommunistliku ideoloogia surves. Temast kõneles kommunismiusku poetess Peterburis Lenini-nimelises raamatukogus ja küüditamise ohver, noor naine Siberis (vt Vaarandi 1948: 15–16; Veemees 1949). Luuletaja looming jäi pühaks Nõukogude Eestis ja väliseesti kogukonnas. Taasiseseisvumisjärgses ühiskonnas on tõlgendus edasi kasvanud nagu Mikk Mikiveri kingitud õunaaed luuletaja kodutalus, praeguses Liivi muuseumis.
Liivi käsikirjad…
Liivi käsikirjad…
LÜHIKROONIKA
1. aprillil esines Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril Peder Gammeltoft Bergeni ülikooli raamatukogust. Ettekandes „From shared roots to divergent paths: Onomastics and ethnology in the age of modernization” („Ühistest juurtest lahknevate radadeni: onomastika ja etnoloogia moderniseerimise ajastul”) kõneles ta onomastika ja etnoloogia tähendusest kultuuri uurimisel Norra näitel. Norra kogemus toob esile selle, kuidas teaduslik kohanimeuurimine ja etnoloogia täiendavad teineteist, isegi kui kummagi valdkonna metodoloogilised ja ideoloogilised suundumused erinevad.
2. aprillil peeti Tallinnas hõimuklubi õhtu, kus Sven-Erik Soosaar kõneles soome-ugri rahvaste raamatute sünniloost. Ta vaatles esimeste raamatute sünnilugu teistes soome-ugri keeltes ja nende raamatukultuuri arengut võrdluses eestikeelse raamatuga.
11. aprillil peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti Rahvaluule…
2. aprillil peeti Tallinnas hõimuklubi õhtu, kus Sven-Erik Soosaar kõneles soome-ugri rahvaste raamatute sünniloost. Ta vaatles esimeste raamatute sünnilugu teistes soome-ugri keeltes ja nende raamatukultuuri arengut võrdluses eestikeelse raamatuga.
11. aprillil peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti Rahvaluule…
Eesti Raamatu Aasta suurnäitus Niguliste muuseumis
Esimene teade eestikeelse raamatu kohta pärineb aastast 1525 ja seetõttu tähistatakse tänavu Eesti Raamatu Aastat. 25. aprillil Tallinnas Niguliste muuseumis avatud näitus „Eesti raamat 500. Reliikviad” (kuraatorid Aivar Põldvee, Lea Kõiv ja Tiiu Reimo) on juubeliaasta keskseid sündmusi, jätkates raamatuaasta suurnäituse traditsiooni. „Meie reliikvia on – kirjasõna,” nagu ütles vabariigi president Alar Karis näituse avamiskõnes.
Eesti raamatu aastat on varem tähistatud kolmel korral: 1935. aastal vedas Tartus suurnäitust Eesti Kultuurilooline Arhiiv ja Tallinna Linnaarhiiv korraldas näituse vastvalminud kunstihoones Vabaduse väljakul, samuti peeti kunstihoones 1975. aasta näitus „Eesti raamat 450” ning 2000. aastal oli näitus Tartu Ülikooli raamatukogu vanades ruumides Toomemäel ning Tallinnas…
Eesti raamatu aastat on varem tähistatud kolmel korral: 1935. aastal vedas Tartus suurnäitust Eesti Kultuurilooline Arhiiv ja Tallinna Linnaarhiiv korraldas näituse vastvalminud kunstihoones Vabaduse väljakul, samuti peeti kunstihoones 1975. aasta näitus „Eesti raamat 450” ning 2000. aastal oli näitus Tartu Ülikooli raamatukogu vanades ruumides Toomemäel ning Tallinnas…
Suure algataja lahkumine
Foto: Andres Kõnno
Lahkunud on Igor Černov, Tartu semiootikatraditsiooni ja eesti semiootikahariduse üks olulisematest algatajatest. Ta sündis 18. märtsil 1943 Gorki oblastis Oktjabrski külas ja suri 21. märtsil 2025 Joensuus. Urn tema tuhaga maeti Sompasaarele Heinävesi valda Põhja-Karjala maakonda, kus ta veetis oma elu viimase veerandsajandi.
Tema eriline elu algas 1960. aastal astumisega Tartu ülikooli vene filoloogiat õppima. See oli aeg, mil ülikooli vene kirjanduse kateedris oli sündimas uuenduslik semiootika ja Igor Černov sai olla selle algatuse juures. Kõigepealt sai temast esimene semiootikatudeng ja Juri Lotmani strukturaalpoeetika kursuse ainus kuulaja. Sellest sündis Lotmani esimene semiootiline raamat „Loenguid strukturaalpoeetikast” (1964). Et…
Lahkunud on Igor Černov, Tartu semiootikatraditsiooni ja eesti semiootikahariduse üks olulisematest algatajatest. Ta sündis 18. märtsil 1943 Gorki oblastis Oktjabrski külas ja suri 21. märtsil 2025 Joensuus. Urn tema tuhaga maeti Sompasaarele Heinävesi valda Põhja-Karjala maakonda, kus ta veetis oma elu viimase veerandsajandi.
Tema eriline elu algas 1960. aastal astumisega Tartu ülikooli vene filoloogiat õppima. See oli aeg, mil ülikooli vene kirjanduse kateedris oli sündimas uuenduslik semiootika ja Igor Černov sai olla selle algatuse juures. Kõigepealt sai temast esimene semiootikatudeng ja Juri Lotmani strukturaalpoeetika kursuse ainus kuulaja. Sellest sündis Lotmani esimene semiootiline raamat „Loenguid strukturaalpoeetikast” (1964). Et…
LÜHIDALT
Raamatut, mis sisaldab „317 romantilist ja avameelset armastuskirja” (lk 5), võib mõista intiimse eeltaktina Enn Nõu kroonika-raamatule „Ülestähendusi ajast ja elust. Mälestuste kroonika 1956–2022” (2023), kus erasfääri jäädvustamisel on hoitud lühidat ja delikaatset joont.1 Alates Enn Nõu ja Helga Raukase tutvumisest 1956. aasta oktoobrikuus kuni abiellumiseni 29. detsembril 1957 ja seejärel paratamatutel lahusoleku hetkedel 1958. aasta sügiseni peetud kirjavahetus liikus Uppsala (vahepeal Ennu sõjaväeteenistuse ajal Linköpingu ja Loftahammari) ning Stuvsta (vahepeal Helga praktika tõttu Mellösa) vahel. Ning enesest mõista ilmutab värskelt armunute ja kiiresti kihlunute kirjade publikatsioon tundetulva kogu selle ehtsuses: nii ebalus- kui ka meelekindlushetkedel, nii ennastsalgavas joobumuses kui…
Väitekiri läti ornamendi ja muinasmütoloogia põimumisest eri ideoloogiatega läbi aja tänapäevani
Digne Ūdre-Lielbārde väitekiri „Läti rahvapärase ornamendi ja mütoloogia sõlmpunkt kui taaselustamine: vaidlustatud ajaloolised kihid, visualiseeritud ideoloogiad ja kaubastatud loovus” puudutab läti rahvapärast ornamenti ja selle seoseid mütoloogiaga eri ajaloolistes ja ideoloogilistes ümbrustes. Aastal 1923 võeti läti ornamendimärgid ja nende tõlgendused kasutusele etnotsentrilises identiteedi- ja rahvusloomes. Sel aastal avaldas Ernests Brastiņš teose „Latviešu ornamentika” („Läti ornamentika”), mis pani aluse läti ornamendi kaanonile, kus igal märgil on müütiline tähendus ja sellele vastab mütoloogiline tegelane. Stalini ajal anti läti ornamendile ja selle tõlgendustele strateegiliselt uus ülesanne: neist said nõukogude ideoloogia kandjad. Läti ornamendi kasutamine ja selle seostamine muistse ristiusueelse läti usuga taaselustus XX…
Kaunis raamat kaunist kunstist, ilma registrita
Ühes parimaist ilukirjanduslikest alkeemiakäsitlustest, mis eesti keeles saadaval, on tšehhi klassik Vladimír Neff kirjutanud: „Teaduslikes raamatutes, mida alkeemikud on kirja pannud oma tegevuse kohta, rõhutatakse asjaolu, et Tarkade Kivi loomise mõte pole üksnes praktiline, vaid eeskätt just vaimne ehk spirituaalne, nii et tegemist pole ainult lihtlabaste metallide väärismetallideks muutmisega, vaid ka selle maailmavaate kinnitamisega, mis toetub põhidogmale, et „kõik on üks”, see tähendab, et kogu surnud ja elav mateeria pärineb ühest ja samast põhilisest ürgmateeriast, aga samuti on siin tegemist Suure Teoga tegeleva inimese muutumisega: oma loomuselt madal ning patune alkeemik, nagu inimesed kord juba on, vabaneb selles kannatlikkuse tohutus…