Rubriik
Valdkond
Aasta
Keelekorpus kui leksikograafi abiline kõnekeelsuse tuvastamisel
Leksikograafi ehk sõnaraamatukoostaja tööriistu arendatakse pidevalt, mispärast tasub tööprotsesse kogu aeg üle vaadata ja kohandada (vt ülevaadet Klosa-Kückelhaus, Tiberius 2024). Keele uurimiseks kasutatakse tänapäeval mahukaid keelekorpuseid (vt ka Baayen 2024; Rundell 2024; Davies 2025), millele Eesti leksikograafias on tuginetud juba 1990. aastatest. Spetsiaalsete leksikograafiliste töölõikude jaoks on Eesti Keele Instituudis (EKI) loodud ka korpusandmete analüüsi tööriistu, näiteks kalkulaatoreid sõnaliigi muutumise tuvastamiseks (vt nt Vainik jt 2021; Paulsen jt 2023). Siin artiklis keskendume sellele, kuidas saab kasutada korpusanalüüsi sõnaraamatumärgendite, konkreetsemalt kõnekeelsuse märgendi üle otsustamisel.
Märgendite esitamise järele sõnaraamatus on alati olnud ühiskondlikku nõudlust, nii ka praegu. Näiteks otsivad keeleõppijad sõnastikust infot sõnade…
Märgendite esitamise järele sõnaraamatus on alati olnud ühiskondlikku nõudlust, nii ka praegu. Näiteks otsivad keeleõppijad sõnastikust infot sõnade…
Vestluskaaslase algatatud parandused telesarja „Õnne 13” telefonikõnedes
Artiklis vaadeldakse vestlusanalüüsi meetodit kasutades, kuidas lahendatakse suhtlusprobleeme telesarja „Õnne 13” telefonikõnedes. „Õnne 13” on Eesti Televisiooni kõige kauem, alates 1993. aastast eetris olnud seriaal. Sarja stsenaristid on olnud Astrid Reinla (1993–1994), Kati Murutar (1995–1996), Teet Kallas (1996–2011, 2011–2012), Urmas Lennuk (2011, 2013–2014) ja Andra Teede (alates 2014. aastast). Seriaalis kajastatakse Morna linnakese igapäevaelu.
Filmidialoogi spetsiifika seisneb selles, et selle loomisel ja tõlgendamisel osalevad peale tegelaste ehk vahetute osalejate ka filmitegijad ja -vaatajad. Voorud tuleb seetõttu kujundada mitte ainult vestluskaaslast, vaid ka vaatajaid silmas pidades, lähtudes nende arvatavast maailmatundmisest ja teadmistest, mis nad on filmist seni saanud. Kui filmis on mingi…
Filmidialoogi spetsiifika seisneb selles, et selle loomisel ja tõlgendamisel osalevad peale tegelaste ehk vahetute osalejate ka filmitegijad ja -vaatajad. Voorud tuleb seetõttu kujundada mitte ainult vestluskaaslast, vaid ka vaatajaid silmas pidades, lähtudes nende arvatavast maailmatundmisest ja teadmistest, mis nad on filmist seni saanud. Kui filmis on mingi…
Mehis Heinsaare mistahes-ruumid
Mehis Heinsaar ei paista olevat seda tüüpi kirjanik, kes alluks hästi nüüdisaegses rahvusvahelises humanitaarias käibivate filosoofiate või teooriate kaudu sooritatud analüüsile. Pigem on Heinsaart võrreldud eesti kirjandusklassikutega, eritletud ja kaardistatud maastikke tema loomingus ning teoseid liigitatud lihtsalt selle põhjal, kas need meeldivad või mitte. Niisugusele kuvandile tõrgub vastu erand: Gilles Deleuze’i filosoofia, mille sobivust just Heinsaare loomingu vaatlemiseks märgati juba 2000. aastate keskpaigas, kui Heinsaar oli kirjanikuna alles esile kerkinud. Täpsemalt öeldes on nähtud Heinsaare proosas toimivaid ihamasinaid, mis said eesti lugejale tuttavaks Deleuze’i ja Félix Guattari raamatust „Kafka” (1975, e k 1998). Ihamasinate mõistet (pr les machines désirantes) kasutasid Deleuze…
KAITSTUD DOKTORITÖÖD
23. mail kaitses Andre Tättar Tartu Ülikoolis doktoritöö „Multilingual machine translation for under-resourced languages” („Mitmekeelne masintõlge ressursivaestele keeltele”). Juhendaja oli professor Mark Fišel (TÜ), oponendid prof Jörg Tiedemann (Helsingi Ülikool) ja David Vilar Torres (Google Berlin, Saksamaa).
Väitekiri käsitleb masintõlkesüsteemide arendamist piiratud digitaalsete keeleressurssidega keelte jaoks. Põhifookus on soome-ugri keeltel, mida räägib kokku üle 20 miljoni inimese Euroopas ja Põhja-Aasias. Nii riigikeeled eesti, soome ja ungari kui ka väiksemad kohalikud keeled, nagu võru, liivi ja komi, kannavad endas rikkalikku kultuuripärandit, kuid paljud neist seisavad silmitsi digitaalse mahajäämusega.
Uurimistöö eesmärk oli vähendada lõhet suurema ja väiksema kõnelejaskonnaga keelte vahel, arendades välja tehisnärvivõrkudel põhinevad…
Väitekiri käsitleb masintõlkesüsteemide arendamist piiratud digitaalsete keeleressurssidega keelte jaoks. Põhifookus on soome-ugri keeltel, mida räägib kokku üle 20 miljoni inimese Euroopas ja Põhja-Aasias. Nii riigikeeled eesti, soome ja ungari kui ka väiksemad kohalikud keeled, nagu võru, liivi ja komi, kannavad endas rikkalikku kultuuripärandit, kuid paljud neist seisavad silmitsi digitaalse mahajäämusega.
Uurimistöö eesmärk oli vähendada lõhet suurema ja väiksema kõnelejaskonnaga keelte vahel, arendades välja tehisnärvivõrkudel põhinevad…
LÜHIKROONIKA
6. mail esitleti Eesti Rahvusraamatukogus esseekogumikku „See esimene raamat. 500 aastat ühist kirjakultuuri”. Kogumik valmis Eesti ja Läti rahvusraamatukogu koostöös. 25 eesti ja läti raamatulugu käsitlevat esseed parimate asjatundjate sulest annavad ülevaate meie kirjakultuuri uurimise hetkeseisust. Koostajad Piret Lotman (Eesti Rahvusraamatukogu) ja Toms Ķencis (Läti Rahvusraamatukogu) tutvustasid teose saamislugu. Sõna said klassikaline filoloog Kristi Viiding ja ajaloolane Juhan Kreem.
7. mail Tartus toimunud Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul pidas ettekande Kadi Kähär-Peterson. Ta kõneles teemal „Leppimise-kaup, väävel või Balti patriotism: Garlieb Merkel XIX sajandi teise poole eesti kirjasõnas”. Baltisaksa ühe kõige poleemilisema poliitilise mõtleja Garlieb Merkeli (1769–1850) kirjutised on jätnud olulise jälje eesti…
7. mail Tartus toimunud Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul pidas ettekande Kadi Kähär-Peterson. Ta kõneles teemal „Leppimise-kaup, väävel või Balti patriotism: Garlieb Merkel XIX sajandi teise poole eesti kirjasõnas”. Baltisaksa ühe kõige poleemilisema poliitilise mõtleja Garlieb Merkeli (1769–1850) kirjutised on jätnud olulise jälje eesti…
Dr Andersoni keeleravi
Kes oleks küll osanud oodata, et ühe viimase aja ambitsioonikaima keeleuuendusplaani esitab väliseestlasest arst? Üllatuslikult aga ilmus üle-eelmisel aastal mahukas „keelekorralduslik sõnavõtt”, mille autor on pikalt Rootsis elanud eesti kohtupsühhiaater Ants Anderson. Raamatust leiab 35 eesti keele ortograafiat ja morfoloogiat puudutavat muudatusettepanekut ning hulga uudissõnu, mis võiksid tekitada keelehuviliste seas arutelu. Teos on aga seni jäänud suurema tähelepanuta, kui välja arvata põgus Sirbis ilmunud tutvustus.1
Anderson sündis 1933. aastal Tallinnas, kuid põgenes Teise maailmasõja ajal perega Rootsi. Seal õppis ta arstiks ja töötas palju aastaid kriminaalkohtupsühhiaatrina, sh Stockholmi Kohtupsühhiaatria Kliiniku ülemarsti ja peaarstina. Ta on avaldanud psühhiaatriateemalisi teadustöid, asutanud Eesti…
Anderson sündis 1933. aastal Tallinnas, kuid põgenes Teise maailmasõja ajal perega Rootsi. Seal õppis ta arstiks ja töötas palju aastaid kriminaalkohtupsühhiaatrina, sh Stockholmi Kohtupsühhiaatria Kliiniku ülemarsti ja peaarstina. Ta on avaldanud psühhiaatriateemalisi teadustöid, asutanud Eesti…
Jutukoguja jutukogu
Igatsus sooja ja valguse järele viib juttude koguja Lauri Sommeri sel korral päikesesoojade inimeste maadele. Kui „Ilmaveere juttude” esimese osa „maailma kese” jääb rohkem põhja poole,1 siis sel korral vahendatakse jutte troopiliste, eksootiliste ja paradiislike paikade rahvaste traditsioonist.
Kogumiku lätete nimekirjast leiab mitme rahvusvaheliselt tuntud folkloristi, antropoloogi ja kultuuriuurija nime. Nende keele- ja kultuurialased kirjutised on humanitaarias enamasti teada, kuid ekspeditsioonidel ja rännakutel kogutud tekste tuntakse arvatavasti vähem. Näiteks Ameerika folklorist Roger D. Abrahams tundis suurt huvi Aafrika ja afroameerika kultuuride vastu, antropoloogiline lingvist Ruth Finnegan elas ja töötas mõnda aega Aafrikas ning folklorist ja keeleteadlane Lee Haring uuris India ookeani…
Kogumiku lätete nimekirjast leiab mitme rahvusvaheliselt tuntud folkloristi, antropoloogi ja kultuuriuurija nime. Nende keele- ja kultuurialased kirjutised on humanitaarias enamasti teada, kuid ekspeditsioonidel ja rännakutel kogutud tekste tuntakse arvatavasti vähem. Näiteks Ameerika folklorist Roger D. Abrahams tundis suurt huvi Aafrika ja afroameerika kultuuride vastu, antropoloogiline lingvist Ruth Finnegan elas ja töötas mõnda aega Aafrikas ning folklorist ja keeleteadlane Lee Haring uuris India ookeani…
Juhan Liivi publitsistlik pärand
Minul on oma rist. Ma ei saa kõnelda,
mis tahan.
Mis ma kui lennates taban,
selle ainult saan.
Juhan Liiv
Võib-olla ma polekski seda raamatut arvustada võtnud, kui pakkumise peale poleks peas kohe süttinud kirjakoht Friedebert Tuglase „Marginaaliast”. See koht, kus Tuglas tsiteerib Liivi sapist märkust hilisromantilisele luuletajale (vinjett 68): „Ära too ennast mulle näha, – mina olen samasugune, – hoia oma saladus enesele. Tule mulle kunstiga!”1 See on kirjakoht, millele võib ehitada pool kirjandusteooriat. Ära räägi sellest, mis sa tunned, sellest ei piisa kunstiks, tuleb muuta aines kunstiks. Ja selle kõrvale võib ehitada teise poole kirjandusteooriat täpselt vastupidisele maksiimile: unusta kunstitamine, näita päris mõtteid…
mis tahan.
Mis ma kui lennates taban,
selle ainult saan.
Juhan Liiv
Võib-olla ma polekski seda raamatut arvustada võtnud, kui pakkumise peale poleks peas kohe süttinud kirjakoht Friedebert Tuglase „Marginaaliast”. See koht, kus Tuglas tsiteerib Liivi sapist märkust hilisromantilisele luuletajale (vinjett 68): „Ära too ennast mulle näha, – mina olen samasugune, – hoia oma saladus enesele. Tule mulle kunstiga!”1 See on kirjakoht, millele võib ehitada pool kirjandusteooriat. Ära räägi sellest, mis sa tunned, sellest ei piisa kunstiks, tuleb muuta aines kunstiks. Ja selle kõrvale võib ehitada teise poole kirjandusteooriat täpselt vastupidisele maksiimile: unusta kunstitamine, näita päris mõtteid…
Tõe otsimises kajastub kultuuri elujõud
Foto: Kris Moor
24. juunil on sünnipäev ajaloolasel ja kirjakultuuri uurijal, pikaaegsel Eesti Rahvusraamatukogu vanemteaduril Piret Lotmanil, kes saab 75-aastaseks. Juubeli puhul vestles temaga eesti kirjakeele ajaloo uurija Kristiina Ross.
Oled Eesti Rahvusraamatukogu toimetiste sarjas kokku pannud vähemalt kaheksa kogumikku, mille autorid vaatlevad eri vaatenurkadest eesti kirjakultuuri tekkimist ja arengut. Alates 2008. aastast on ilmunud seitse väljaannet eraldi allsarjana „Raamat ja aeg” (Libri et memoria), kuid sisu poolest kuulub allsarja raamatutega ühte ka juba 1998. aastal toimetiste üldsarjas ilmunud „Kirik ja kirjasõna Läänemere regioonis 17. sajandil”. Kas sa 1990-ndatel seda esimest kogumikku kokku pannes juba aimasid, et töö saab olema nii pikk…
24. juunil on sünnipäev ajaloolasel ja kirjakultuuri uurijal, pikaaegsel Eesti Rahvusraamatukogu vanemteaduril Piret Lotmanil, kes saab 75-aastaseks. Juubeli puhul vestles temaga eesti kirjakeele ajaloo uurija Kristiina Ross.
Oled Eesti Rahvusraamatukogu toimetiste sarjas kokku pannud vähemalt kaheksa kogumikku, mille autorid vaatlevad eri vaatenurkadest eesti kirjakultuuri tekkimist ja arengut. Alates 2008. aastast on ilmunud seitse väljaannet eraldi allsarjana „Raamat ja aeg” (Libri et memoria), kuid sisu poolest kuulub allsarja raamatutega ühte ka juba 1998. aastal toimetiste üldsarjas ilmunud „Kirik ja kirjasõna Läänemere regioonis 17. sajandil”. Kas sa 1990-ndatel seda esimest kogumikku kokku pannes juba aimasid, et töö saab olema nii pikk…
Deminutiivsufiksi -kEnE varieerumine eesti regilaulutekstides
In memoriam Leidi Veskis (1939–2025)
Deminutiive on täheldatud kõigis põhjalikult uuritud keeltes (Jurafsky 1996; Schneider 2003: 25). Eesti keeles on need olulisel kohal regilaulu poeetikas, eriti pöördumis- ja paralleelvärssides esinevates poeetilistes sünonüümides (Peegel 2004). On teada, et deminutiivliidete kasutussagedus regilauludes varieerub piirkonniti, sõltudes osalt värsimõõdu muutustest võrreldes regilaulu klassikalise kujuga mõnel murdealal ning sellega seotud deminutiivliidete lühenemisest ja kaost (Sarv 1997). Seni aga puudub nende kasutuserinevustest täpsem ülevaade. Seda lünka täita püüdes keskendub käesolev uurimus regilauludes sagedamini esinevate deminutiivsufiksite vormide varieerumise analüüsile, aidates mõista nende rolli eesti regilaulu poeetikas ja parallelismis (vt Sarv 2015).
Uurin regilauludes enim levinud deminutiivsufiksi –kEnE murdevormide varieerumist…
Deminutiive on täheldatud kõigis põhjalikult uuritud keeltes (Jurafsky 1996; Schneider 2003: 25). Eesti keeles on need olulisel kohal regilaulu poeetikas, eriti pöördumis- ja paralleelvärssides esinevates poeetilistes sünonüümides (Peegel 2004). On teada, et deminutiivliidete kasutussagedus regilauludes varieerub piirkonniti, sõltudes osalt värsimõõdu muutustest võrreldes regilaulu klassikalise kujuga mõnel murdealal ning sellega seotud deminutiivliidete lühenemisest ja kaost (Sarv 1997). Seni aga puudub nende kasutuserinevustest täpsem ülevaade. Seda lünka täita püüdes keskendub käesolev uurimus regilauludes sagedamini esinevate deminutiivsufiksite vormide varieerumise analüüsile, aidates mõista nende rolli eesti regilaulu poeetikas ja parallelismis (vt Sarv 2015).
Uurin regilauludes enim levinud deminutiivsufiksi –kEnE murdevormide varieerumist…
„Ma olen kõnelenud!”
Käesoleva artikli eesmärgiks on pakkuda üldistav sissejuhatus varauusaegse Tartu ülikooli oratsioonide ehk akadeemiliste kõnede žanrisse ning selle toimimisse kirjandusliku, pedagoogilise ning sotsiaalse praktikana. Artikkel tugineb Tartu kõnekorpuse bibliograafilise metateabe1 ning kõnede paratekstide (tiitellehtede, pühenduste, õnnitlusluule) analüüsile ning võrdlusele žanri- ja mõtteloolisest perspektiivist. Eraldi tähelepanu pälvib disputatsioonide ning oratsioonide võrdlus, sest hoolimata sellest, et need on nii-öelda sõsaržanrid, akadeemilise kirjanduselu kesksed tekstiliigid, mida harrastati varauusaegses Tartus kõrvuti. Kogu Tartu akadeemilise trükikoja toodangust moodustavad need kaks žanri kokku tervelt 60% ning kutsed disputatsioonidele ja kõnepidamistele veel 10% (Jaanson 2000: 42). Siiski on nende uurimistraditsioon kujunenud ebaühtlaselt: disputatsioonid on seni saanud rohkem tähelepanu.…
Juhan Liivi luule suhted kirjandusliku traditsiooniga
Juhan Liivi (1864–1913) elu ja loomingu peamine tõlgendus, mis on jäänud eesti kultuuris püsima, tekkis ajal, mil Eestist oli saanud esmakordselt iseseisev vabariik. Liivi luulet tunnetati mõtteruumina, kus sõnastati prohvetlikult oma riigi sünd („ükskord on Eesti riik”). Liivi värsside poole vaadati ka kultuurikatkestuse ajal ja teda hinnati nii natsionaalsotsialistliku kui ka kommunistliku ideoloogia surves. Temast kõneles kommunismiusku poetess Peterburis Lenini-nimelises raamatukogus ja küüditamise ohver, noor naine Siberis (vt Vaarandi 1948: 15–16; Veemees 1949). Luuletaja looming jäi pühaks Nõukogude Eestis ja väliseesti kogukonnas. Taasiseseisvumisjärgses ühiskonnas on tõlgendus edasi kasvanud nagu Mikk Mikiveri kingitud õunaaed luuletaja kodutalus, praeguses Liivi muuseumis.
Liivi käsikirjad…
Liivi käsikirjad…
LÜHIKROONIKA
1. aprillil esines Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril Peder Gammeltoft Bergeni ülikooli raamatukogust. Ettekandes „From shared roots to divergent paths: Onomastics and ethnology in the age of modernization” („Ühistest juurtest lahknevate radadeni: onomastika ja etnoloogia moderniseerimise ajastul”) kõneles ta onomastika ja etnoloogia tähendusest kultuuri uurimisel Norra näitel. Norra kogemus toob esile selle, kuidas teaduslik kohanimeuurimine ja etnoloogia täiendavad teineteist, isegi kui kummagi valdkonna metodoloogilised ja ideoloogilised suundumused erinevad.
2. aprillil peeti Tallinnas hõimuklubi õhtu, kus Sven-Erik Soosaar kõneles soome-ugri rahvaste raamatute sünniloost. Ta vaatles esimeste raamatute sünnilugu teistes soome-ugri keeltes ja nende raamatukultuuri arengut võrdluses eestikeelse raamatuga.
11. aprillil peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti Rahvaluule…
2. aprillil peeti Tallinnas hõimuklubi õhtu, kus Sven-Erik Soosaar kõneles soome-ugri rahvaste raamatute sünniloost. Ta vaatles esimeste raamatute sünnilugu teistes soome-ugri keeltes ja nende raamatukultuuri arengut võrdluses eestikeelse raamatuga.
11. aprillil peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti Rahvaluule…
Eesti Raamatu Aasta suurnäitus Niguliste muuseumis
Esimene teade eestikeelse raamatu kohta pärineb aastast 1525 ja seetõttu tähistatakse tänavu Eesti Raamatu Aastat. 25. aprillil Tallinnas Niguliste muuseumis avatud näitus „Eesti raamat 500. Reliikviad” (kuraatorid Aivar Põldvee, Lea Kõiv ja Tiiu Reimo) on juubeliaasta keskseid sündmusi, jätkates raamatuaasta suurnäituse traditsiooni. „Meie reliikvia on – kirjasõna,” nagu ütles vabariigi president Alar Karis näituse avamiskõnes.
Eesti raamatu aastat on varem tähistatud kolmel korral: 1935. aastal vedas Tartus suurnäitust Eesti Kultuurilooline Arhiiv ja Tallinna Linnaarhiiv korraldas näituse vastvalminud kunstihoones Vabaduse väljakul, samuti peeti kunstihoones 1975. aasta näitus „Eesti raamat 450” ning 2000. aastal oli näitus Tartu Ülikooli raamatukogu vanades ruumides Toomemäel ning Tallinnas…
Eesti raamatu aastat on varem tähistatud kolmel korral: 1935. aastal vedas Tartus suurnäitust Eesti Kultuurilooline Arhiiv ja Tallinna Linnaarhiiv korraldas näituse vastvalminud kunstihoones Vabaduse väljakul, samuti peeti kunstihoones 1975. aasta näitus „Eesti raamat 450” ning 2000. aastal oli näitus Tartu Ülikooli raamatukogu vanades ruumides Toomemäel ning Tallinnas…
Suure algataja lahkumine
Foto: Andres Kõnno
Lahkunud on Igor Černov, Tartu semiootikatraditsiooni ja eesti semiootikahariduse üks olulisematest algatajatest. Ta sündis 18. märtsil 1943 Gorki oblastis Oktjabrski külas ja suri 21. märtsil 2025 Joensuus. Urn tema tuhaga maeti Sompasaarele Heinävesi valda Põhja-Karjala maakonda, kus ta veetis oma elu viimase veerandsajandi.
Tema eriline elu algas 1960. aastal astumisega Tartu ülikooli vene filoloogiat õppima. See oli aeg, mil ülikooli vene kirjanduse kateedris oli sündimas uuenduslik semiootika ja Igor Černov sai olla selle algatuse juures. Kõigepealt sai temast esimene semiootikatudeng ja Juri Lotmani strukturaalpoeetika kursuse ainus kuulaja. Sellest sündis Lotmani esimene semiootiline raamat „Loenguid strukturaalpoeetikast” (1964). Et…
Lahkunud on Igor Černov, Tartu semiootikatraditsiooni ja eesti semiootikahariduse üks olulisematest algatajatest. Ta sündis 18. märtsil 1943 Gorki oblastis Oktjabrski külas ja suri 21. märtsil 2025 Joensuus. Urn tema tuhaga maeti Sompasaarele Heinävesi valda Põhja-Karjala maakonda, kus ta veetis oma elu viimase veerandsajandi.
Tema eriline elu algas 1960. aastal astumisega Tartu ülikooli vene filoloogiat õppima. See oli aeg, mil ülikooli vene kirjanduse kateedris oli sündimas uuenduslik semiootika ja Igor Černov sai olla selle algatuse juures. Kõigepealt sai temast esimene semiootikatudeng ja Juri Lotmani strukturaalpoeetika kursuse ainus kuulaja. Sellest sündis Lotmani esimene semiootiline raamat „Loenguid strukturaalpoeetikast” (1964). Et…
LÜHIDALT
Raamatut, mis sisaldab „317 romantilist ja avameelset armastuskirja” (lk 5), võib mõista intiimse eeltaktina Enn Nõu kroonika-raamatule „Ülestähendusi ajast ja elust. Mälestuste kroonika 1956–2022” (2023), kus erasfääri jäädvustamisel on hoitud lühidat ja delikaatset joont.1 Alates Enn Nõu ja Helga Raukase tutvumisest 1956. aasta oktoobrikuus kuni abiellumiseni 29. detsembril 1957 ja seejärel paratamatutel lahusoleku hetkedel 1958. aasta sügiseni peetud kirjavahetus liikus Uppsala (vahepeal Ennu sõjaväeteenistuse ajal Linköpingu ja Loftahammari) ning Stuvsta (vahepeal Helga praktika tõttu Mellösa) vahel. Ning enesest mõista ilmutab värskelt armunute ja kiiresti kihlunute kirjade publikatsioon tundetulva kogu selle ehtsuses: nii ebalus- kui ka meelekindlushetkedel, nii ennastsalgavas joobumuses kui…
Väitekiri läti ornamendi ja muinasmütoloogia põimumisest eri ideoloogiatega läbi aja tänapäevani
Digne Ūdre-Lielbārde väitekiri „Läti rahvapärase ornamendi ja mütoloogia sõlmpunkt kui taaselustamine: vaidlustatud ajaloolised kihid, visualiseeritud ideoloogiad ja kaubastatud loovus” puudutab läti rahvapärast ornamenti ja selle seoseid mütoloogiaga eri ajaloolistes ja ideoloogilistes ümbrustes. Aastal 1923 võeti läti ornamendimärgid ja nende tõlgendused kasutusele etnotsentrilises identiteedi- ja rahvusloomes. Sel aastal avaldas Ernests Brastiņš teose „Latviešu ornamentika” („Läti ornamentika”), mis pani aluse läti ornamendi kaanonile, kus igal märgil on müütiline tähendus ja sellele vastab mütoloogiline tegelane. Stalini ajal anti läti ornamendile ja selle tõlgendustele strateegiliselt uus ülesanne: neist said nõukogude ideoloogia kandjad. Läti ornamendi kasutamine ja selle seostamine muistse ristiusueelse läti usuga taaselustus XX…
Kaunis raamat kaunist kunstist, ilma registrita
Ühes parimaist ilukirjanduslikest alkeemiakäsitlustest, mis eesti keeles saadaval, on tšehhi klassik Vladimír Neff kirjutanud: „Teaduslikes raamatutes, mida alkeemikud on kirja pannud oma tegevuse kohta, rõhutatakse asjaolu, et Tarkade Kivi loomise mõte pole üksnes praktiline, vaid eeskätt just vaimne ehk spirituaalne, nii et tegemist pole ainult lihtlabaste metallide väärismetallideks muutmisega, vaid ka selle maailmavaate kinnitamisega, mis toetub põhidogmale, et „kõik on üks”, see tähendab, et kogu surnud ja elav mateeria pärineb ühest ja samast põhilisest ürgmateeriast, aga samuti on siin tegemist Suure Teoga tegeleva inimese muutumisega: oma loomuselt madal ning patune alkeemik, nagu inimesed kord juba on, vabaneb selles kannatlikkuse tohutus…
Eluküsimus
Kui ollakse ainult vastu,
ei oldagi millegi poolt.
Ometi on meil pilved
ja valgus mõlemalt poolt.
Jüri Üdi, „Eluküsimus”
Teenekas tõlkija ja kirjanik Juhani Salokannel (snd 1946) on teise põlve estofiil. Tema isa, koolinõunik Akseli Salokannel (1876–1969) suhtles eesti koolimehe Johannes Käisiga juba siis, kui Soome kirjanike rühmitus Tulenkantajat püstitas loosungi „Eestin kautta Eurooppaan”.1 Ajalugu aga tegi käänu: kümme aastat hiljem hakkasid soomlased Nõukogude Liidule vastu ja meid pöörati väevõimuga itta.
Oma kolmandas eesti keelde jõudnud monograafilises käsitluses („Vastaanpanemisen kulttuurihistoria. Viron kirjallisuuden verkostoja 1940-luvulta nykyaikaan”, 2023) võtab Salokannel vaatluse alla Eesti riigikaotuse ajal arenenud vaimse vastupanu, tuginedes eelkõige ilukirjandusele ja selle väljaandmisele, ning toob…
ei oldagi millegi poolt.
Ometi on meil pilved
ja valgus mõlemalt poolt.
Jüri Üdi, „Eluküsimus”
Teenekas tõlkija ja kirjanik Juhani Salokannel (snd 1946) on teise põlve estofiil. Tema isa, koolinõunik Akseli Salokannel (1876–1969) suhtles eesti koolimehe Johannes Käisiga juba siis, kui Soome kirjanike rühmitus Tulenkantajat püstitas loosungi „Eestin kautta Eurooppaan”.1 Ajalugu aga tegi käänu: kümme aastat hiljem hakkasid soomlased Nõukogude Liidule vastu ja meid pöörati väevõimuga itta.
Oma kolmandas eesti keelde jõudnud monograafilises käsitluses („Vastaanpanemisen kulttuurihistoria. Viron kirjallisuuden verkostoja 1940-luvulta nykyaikaan”, 2023) võtab Salokannel vaatluse alla Eesti riigikaotuse ajal arenenud vaimse vastupanu, tuginedes eelkõige ilukirjandusele ja selle väljaandmisele, ning toob…
Kuidas tappa taaka
Lilli Luuk avab oma teises romaanis „Ööema” ajad ja aegade haavad ning üksikute inimelude tähenduse ajaloosündmuste vintsutustes. Avab inimestesse kodeeritud pained, eelmiste põlvkondade jäetud saladused ja valud. Pakub ka viisi, kuidas nendega toime tulla ja kuidas edasi elada siis, kui aeg tundub olevat sinu vastu. Mitte et kirjandus peaks pakkuma väljapääsu keerulistest olukordadest, aga ta võib seda teha, sest hea ilukirjandus on ju tõhusam eneseabikirjandus kui selle nimega riiuleis müüdav.
Tegevuspaik romaanis on läbivalt sama, raba – täpsemalt märgade maade rüpes, nagu saarel asuv talu hõreda asustusega külas. Tegevusaeg hõlmab pea sada aastat, kui võtta alguseks ühe peategelase, Malle sünd sõdadevahelise…
Tegevuspaik romaanis on läbivalt sama, raba – täpsemalt märgade maade rüpes, nagu saarel asuv talu hõreda asustusega külas. Tegevusaeg hõlmab pea sada aastat, kui võtta alguseks ühe peategelase, Malle sünd sõdadevahelise…
Mis on ühist sõnadel veterinaararst ja vasikas?
Foto: Maarek Sillamäe
5. mail tähistab 80. sünnipäeva teenekas keele- ja loomaarstiteadlane, Valgetähe V klassi teenetemärgi kavaler Enn Ernits. Keele ja Kirjanduse palvel vastas ta küsimustele oma teadlasetee ning mitmekülgsete huvide kujunemise ja põimumise kohta.
Olete hariduselt veterinaar, kuid olete olulisel määral panustanud ka muinastaide ning eesti sõna- ja nimeloo uurimisse. Kuidas olete keele- ja kultuurihuvi ning veterinaariaalaseid teadmisi oma teadustöös põiminud?
Õppisin Tartus loomaarstiks ja Moskvas veterinaarainete õpetajaks. Töötasin paar aastat sovhoosis peaveterinaararstina ning loomakasvatustehnikumis ja -koolis õpetajana, kuid ülejäänud töömeheelu möödus Eesti Maaülikoolis (varasem Eesti Põllumajanduse Akadeemia (EPA), seejärel Eesti Põllumajandusülikool). Enamik tööaastatest assistendist professorini ja tagasi dotsendini kulus…
5. mail tähistab 80. sünnipäeva teenekas keele- ja loomaarstiteadlane, Valgetähe V klassi teenetemärgi kavaler Enn Ernits. Keele ja Kirjanduse palvel vastas ta küsimustele oma teadlasetee ning mitmekülgsete huvide kujunemise ja põimumise kohta.
Olete hariduselt veterinaar, kuid olete olulisel määral panustanud ka muinastaide ning eesti sõna- ja nimeloo uurimisse. Kuidas olete keele- ja kultuurihuvi ning veterinaariaalaseid teadmisi oma teadustöös põiminud?
Õppisin Tartus loomaarstiks ja Moskvas veterinaarainete õpetajaks. Töötasin paar aastat sovhoosis peaveterinaararstina ning loomakasvatustehnikumis ja -koolis õpetajana, kuid ülejäänud töömeheelu möödus Eesti Maaülikoolis (varasem Eesti Põllumajanduse Akadeemia (EPA), seejärel Eesti Põllumajandusülikool). Enamik tööaastatest assistendist professorini ja tagasi dotsendini kulus…
Keelekontakt on alati ühtlasi kultuurikontakt
Foto: Kristi Sits
Hinnatud etümoloog ja tõlkija Lembit Vaba tähistab 27. mail 80. sünnipäeva. Keele ja Kirjanduse palvel vastas ta mõnele küsimusele oma keelehuvi kujunemise, keele ja kultuuri seoste, sõnade päritolu, Läti-huvi ning õpetamis- ja tõlkimiskogemuse kohta.
Teie kirg on pikalt olnud meie lõunanaaber Läti. Palun avage veidi oma Läti-huvi kujunemise tagamaid. Millest see huvi alguse sai ja mis Teid läti keele ja kultuuri juures köidab?
Kired lõõmavad pigem ehk seebiooperites. Vaatan Läti poole keeleuurija ja kultuurihuvilise kaine pilguga. Läti-eesti, riivamisi ka eesti-läti keelesuhetega tegeldes olen alati püüdnud kasutada neid teadusliku uurimistöö instrumente, mis tagaksid usaldusväärse tulemuse. Mul on väga vedanud – minu õpetajad…
Hinnatud etümoloog ja tõlkija Lembit Vaba tähistab 27. mail 80. sünnipäeva. Keele ja Kirjanduse palvel vastas ta mõnele küsimusele oma keelehuvi kujunemise, keele ja kultuuri seoste, sõnade päritolu, Läti-huvi ning õpetamis- ja tõlkimiskogemuse kohta.
Teie kirg on pikalt olnud meie lõunanaaber Läti. Palun avage veidi oma Läti-huvi kujunemise tagamaid. Millest see huvi alguse sai ja mis Teid läti keele ja kultuuri juures köidab?
Kired lõõmavad pigem ehk seebiooperites. Vaatan Läti poole keeleuurija ja kultuurihuvilise kaine pilguga. Läti-eesti, riivamisi ka eesti-läti keelesuhetega tegeldes olen alati püüdnud kasutada neid teadusliku uurimistöö instrumente, mis tagaksid usaldusväärse tulemuse. Mul on väga vedanud – minu õpetajad…
Petseri nime päritolust
Põhjalik kirjeldus põlisel seto asualal paikneva Petseri linna (vn Печо́ры) nime kohta leidub „Eesti kohanimeraamatus” (EKNR). Praegu kannab Petseri nime klooster ja rajoon, varem on olnud ka sellenimeline maakond, vald ja külakogukond. Kirjasõnas on esitatud toponüümi päritolu kohta mitu võimalikku seletust, kuid millised neist on tõenäolisemad, seda teada ei saa. Kohanimede algupära kindlakstegemisel on uurija sageli kimbatuses, sest häälikulise koosseisu poolest võib aluseks sobida mitu sõna. Ent kui ei õnnestu sedastada nimepaneku motiivi, võibki tõepilt jääda ähmaseks.
Kas eesti või vene keelest?
EKNR-is esitatud Petseri nime etümoloogiad saab kõrvutamiseks pakutud apellatiivide põhjal jagada kahte leeri: ühtedel andmetel pärineb nimi slaavi keeltest, teiste…
Kas eesti või vene keelest?
EKNR-is esitatud Petseri nime etümoloogiad saab kõrvutamiseks pakutud apellatiivide põhjal jagada kahte leeri: ühtedel andmetel pärineb nimi slaavi keeltest, teiste…
kabajantsik ja vorlontsik
„Eesti keele seletav sõnaraamat” (EKSS) ütleb, et kabajantsik on ’hulgus, suli, kahtlane isik’ või sisutu sõimusõna, vorlontsik aga ’logard, päevavaras’. Sõnavarauurijad on mitut puhku avaldanud arvamust nende päritolu kohta.
kabajantsik pääseb sõnaraamatusse aastal 1936, kui ilmub Elmar Muugi koostatud „Väikese õigekeelsus-sõnaraamatu” viies, parandatud ja täiendatud trükk, kus see on esitatud kujul kabajan´tsik ’kaabakas’ (VÕS 1936: 149), kuid kirjasõnas esineb see Enn Ernitsa (2024: 1129) andmeil juba aastal 1894, kui Sakala lisas ilmub August Kitzbergi näidend „Punga-Mart ja Uba-Kaarel”. kabajańtsik ~ kabajańtsikas ~ kabajantsik ~ kabajansik näikse olevat rohkem tuntud idapoolses Eestis, sh rannikumurde idaosas (IisR), keskmurde idaservas (Sim), idamurdes (Trm Lai)…
kabajantsik pääseb sõnaraamatusse aastal 1936, kui ilmub Elmar Muugi koostatud „Väikese õigekeelsus-sõnaraamatu” viies, parandatud ja täiendatud trükk, kus see on esitatud kujul kabajan´tsik ’kaabakas’ (VÕS 1936: 149), kuid kirjasõnas esineb see Enn Ernitsa (2024: 1129) andmeil juba aastal 1894, kui Sakala lisas ilmub August Kitzbergi näidend „Punga-Mart ja Uba-Kaarel”. kabajańtsik ~ kabajańtsikas ~ kabajantsik ~ kabajansik näikse olevat rohkem tuntud idapoolses Eestis, sh rannikumurde idaosas (IisR), keskmurde idaservas (Sim), idamurdes (Trm Lai)…
Andmepõhine vaade tärkavale eesti kirjakogukonnale 1800–1940
1. Sissejuhatus
XIX sajandi teisel poolel muutus oluliselt eestlaste roll tekstide kirjutamises, kirjastamises ja lugemises tänapäeva Eesti alal. Sajandi esimesel poolel oli trükisõna tänapäeva Eesti alal peamiselt saksakeelne – eestikeelseidki raamatuid (peamiselt religioosset kirjandust, veidi jutu- ja aimekirjandust) kirjutasid enamasti kohalikud baltisakslased (Vinkel 1966; Reimo, Paatsi 2010). Sajandi teisel poolel hakkas välja kujunema eesti soost haritlaskond, kes järk-järgult sai trükisõnas domineerivaks (Karjahärm, Sirk 1997). Lühidalt: „muutused olid jõulised, kiired ja tagasipöördumatud” (Reimo, Paatsi 2010: 7).
Nende muudatuste kirjeldamine on saanud mitme eriala ülesandeks ning seostub raamatulooga (vt Paatsi 2016), keele ajalooga (Raag 2008), demograafiliste muutustega (Ainsaar 1997), kultuuriliste püüdlustega (Undusk 2012), rahvahariduse…
XIX sajandi teisel poolel muutus oluliselt eestlaste roll tekstide kirjutamises, kirjastamises ja lugemises tänapäeva Eesti alal. Sajandi esimesel poolel oli trükisõna tänapäeva Eesti alal peamiselt saksakeelne – eestikeelseidki raamatuid (peamiselt religioosset kirjandust, veidi jutu- ja aimekirjandust) kirjutasid enamasti kohalikud baltisakslased (Vinkel 1966; Reimo, Paatsi 2010). Sajandi teisel poolel hakkas välja kujunema eesti soost haritlaskond, kes järk-järgult sai trükisõnas domineerivaks (Karjahärm, Sirk 1997). Lühidalt: „muutused olid jõulised, kiired ja tagasipöördumatud” (Reimo, Paatsi 2010: 7).
Nende muudatuste kirjeldamine on saanud mitme eriala ülesandeks ning seostub raamatulooga (vt Paatsi 2016), keele ajalooga (Raag 2008), demograafiliste muutustega (Ainsaar 1997), kultuuriliste püüdlustega (Undusk 2012), rahvahariduse…
Utopistliku maailmaparandamise laboratooriumis
Kui XXI sajandi alguse globaliseerunud maailmas on üha enam hakatud rääkima keelte väljasuremisest ja keelelise mitmekesisuse säilitamise vajalikkusest (Crystal 2003; Soosaar 2023), siis umbes sada aastat tagasi peeti keelte rohkust pigem rahvusvahelist suhtlust pärssivaks nähtuseks. Sellise vaateni oli inimkonna viinud kommunikatsiooni- ja transporditehnoloogia areng, mis tihendas rahvastevahelisi kokkupuuteid ning ühtlasi süvendas teadmisi maailma keelte arvukusest, globaalse lingua franca puudumisest ja sellega seotud raskustest üksteisest arusaamisel (Krajewski 2014; Waterlow 1913: 583). Keelte rohkusest tingitud suhtlusraskused olevat mõningate arvamuste järgi koguni põhjustanud või vähemasti soodustanud sõdade puhkemist (nt Aray 2017; Blanke 1985: 69–70; Dyer 1923: 9; Mead 1924). Nõnda hakkas kujunema idee,…
KAITSTUD DOKTORITÖÖD
22. jaanuaril kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Kristjan Haljak doktoritöö „Jaan Oks ja Lautréamont: üleastuv-tume kirjandus ja luulekeele revolutsioon”. Juhendaja oli Daniele Monticelli (TLÜ), oponendid Tiina Ann Kirss (Eesti Kirjandusmuuseum) ja Epp Annus (TLÜ).
Jaan Oks (1884–1918) oli eesti luule- ja proosakirjanik ning kirjanduskriitik, kelle töid küll kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjast ei leia, kuid kes viis eesti kirjanduses oma avangardse loominguga (näiteks „Nimetu elajas”, „Tume inimeselaps” ja „Emased”) ellu revolutsiooni, paljuski sarnaselt nagu sürrealismi esiisa Comte de Lautréamont (1846–1870) prantsuse kirjanduses.
Kristjan Haljak uuris nende kahe murrangulise kirjaniku loomet ning tõdes, et nii Oksa kui ka Lautréamonti isiksusi ja loomingut seob mäss ühiskondlike…
Jaan Oks (1884–1918) oli eesti luule- ja proosakirjanik ning kirjanduskriitik, kelle töid küll kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjast ei leia, kuid kes viis eesti kirjanduses oma avangardse loominguga (näiteks „Nimetu elajas”, „Tume inimeselaps” ja „Emased”) ellu revolutsiooni, paljuski sarnaselt nagu sürrealismi esiisa Comte de Lautréamont (1846–1870) prantsuse kirjanduses.
Kristjan Haljak uuris nende kahe murrangulise kirjaniku loomet ning tõdes, et nii Oksa kui ka Lautréamonti isiksusi ja loomingut seob mäss ühiskondlike…
LÜHIKROONIKA
2.–5. märtsini toimus Tallinnas Balti- ja Põhjamaade ühine keeletehnoloogia konverents „NoDaLiDa/Baltic-HLT 2025”. Esmakordselt tulid Eestisse kokku valdkonna eksperdid Põhja- ja Baltimaadest ning mujalt, et arutada loomuliku keele töötlemise, arvutilingvistika, kõnetuvastuse ja -sünteesi teemasid. Plenaarettekanded pidasid Arianna Bisazza (Groningeni ülikool, Holland, „Not all language models need to be large: Studying language evolution and acquisition with modern neural networks”), Arvi Tavast (EKI, „No sex, no future: On the status of Estonian in a changing world”) ja Dirk Hovy (Milano Bocconi ülikool, „The illusion of understanding – unpacking the true capabilities of language models”). Eestist osalesid Aarne Talman, Hele-Andra Kuulmets, Taido Purason, Mark…
„Mul on olnud väga huvitav elu…”
Foto: Mats Õun
Neljapäev, 27. veebruar
Üleeile, 25. veebruaril, suri Krista Aru. Kui sureb nii elus inimene, nagu Krista oli, siis see lämmatab, õieti lämmatab see olukord, mis paiskab meid vastamisi uskumatuga: kas tõesti Kristat enam pole? Kuidas nii? Miks ometi?
Laupäev, 1. märts
Hommik on udune, lund on veel väga üksikutes kohtades, maa, mis taanduva udu alt vaikselt paistma hakkab, rohetab, justnagu oleks kevad kohe algamas, kohe hakkaksid kohisema kevadtuuled ja rohi valmistuks mühinal kasvama. Ometi on aeg, kus maailm on teinud järsu nõksaku, kõik paistab äkki teisiti, valgus on teravam, varjud mustemad, õuest kostvad inimeste hääled sulavad kokku, taanduvad taustale, vaid…
Neljapäev, 27. veebruar
Üleeile, 25. veebruaril, suri Krista Aru. Kui sureb nii elus inimene, nagu Krista oli, siis see lämmatab, õieti lämmatab see olukord, mis paiskab meid vastamisi uskumatuga: kas tõesti Kristat enam pole? Kuidas nii? Miks ometi?
Laupäev, 1. märts
Hommik on udune, lund on veel väga üksikutes kohtades, maa, mis taanduva udu alt vaikselt paistma hakkab, rohetab, justnagu oleks kevad kohe algamas, kohe hakkaksid kohisema kevadtuuled ja rohi valmistuks mühinal kasvama. Ometi on aeg, kus maailm on teinud järsu nõksaku, kõik paistab äkki teisiti, valgus on teravam, varjud mustemad, õuest kostvad inimeste hääled sulavad kokku, taanduvad taustale, vaid…
Kalevipoeg kui trikster
Hasso Krulli 2024. aasta 9. detsembril doktoritööna kaitstud monograafia on tähelepanuväärne ja mulle isiklikult sümpaatne teos mitmes mõttes. Esiteks on see küll uurimuslik, aga samal ajal selge kontseptuaalse joonega läbi viidud ning kokkuvõttes ka maailmavaateline ja ideoloogiline tekst. Autor võtab uue nurga alt fookusse eesti vägilasmuistendid näitamaks, et neid kannab üsnagi läbivalt triksterimall, niisiis pidevalt ambivalentsusi tekitav ning ühemõttelisi määratlusi ja moraalseid hinnanguid välistav tegelaskuju, ühtaegu nii kultuuriheeros kui ka metsakoll, kelle jäljed on loetavad looduses – seal, kuhu ta kogu oma olemusega kuulub, aga kuhu ta kogu aeg ka mõrasid ja mõlke lööb ehk kultuuri algeid tekitab.
Triksteri looduslik…
Triksteri looduslik…