Punktike ja palatalisatsioon

Eesti keeles on hääldusnähtusi, mida kirjas ei märgita, näiteks palatalisatsioon või II ja III välte eristus mujal kui sulghäälikutes. Vana kirjaviisi perioodil ei eristatud ka õ-d ja ö-d ega konsonantide pikkusi. XIX sajandi algupoolel puhkes ajakirja Beiträge veergudel vaidlus eesti kirjaviisi täpsustamise üle. Tol ajal nõudis uuendusi kõige jõulisemalt Äksi pastor Otto Wilhelm Masing. Tema soovitatud õ-tähemärk tuligi kirjakeeles kasutusele. Teine uus märk – punktike palatalisatsiooni tähistamiseks –, mille kasutamise ettepaneku tegi Masing avalikult 1820. aastal, jäeti kõrvale, kuigi palataliseeritud alveolaarid on eesti keeles foneemid just nagu õ-gi.

Masingu keeleuuenduslik tegevus ei viinud küll kõigi tema ettepanekute juurdumiseni eesti kirjakeeles, kuid nende uuendustega seoses ilmneb, kuidas üksikisik võib mõjutada keelemuutust nii isikupositsiooni (Masing kui autoriteet; vt Laanekask 2003; Raag 2008; Praakli, Pae 2021) kui ka suhtlusvõrgustiku kaudu (vt Milroy 1992; Bergs 2005; Romaine 2009: 270–273).

Et ajaloolise sotsiolingvistika huviorbiidis on lisaks isiku rollile ka laiema sotsiaalse konteksti mõju (vt Nevalainen, Raumolin-Brunberg 2012), jälgime palatalisatsioonimärgi levikut esmalt Masingu ja tema lähivõrgustikku kuulunud mõttekaaslaste kirjalike tekstide näitel, seejärel vaatame, kas uuendus jõudis ka teiste kirjutajate, sh talurahva tekstidesse. Arutame sellegi üle, miks Masingu uuenduslik märkimisviis kirjakeeles ei kinnistunud.

Materjalina oleme kasutanud kogu aastatel 1820–1850 ilmunud eestikeelset trükisõna (ajakiri Beiträge, aabitsad, ilukirjandus-ja ajakirjandusallikad, kalendrid; kokku umbes 500 trükist) ning sama perioodi käsikirjalisi allikaid (vallakohtuprotokollid, valikuliselt meetrikaraamatuid, Johann Heinrich Rosenplänteri päevaraamat).

Autorite murdetaustast lähtuvalt on palatalisatsiooni märkimist XVII sajandi grammatikates ja XIX sajandi keelearuteludes lühidalt käsitlenud Gerda Laugaste (1956), kes jõudis järeldusele, et iga autor on tuginenud oma kodukoha kõnepruugile (olgu öeldud, et meie XIX sajandi andmestik seda järeldust täielikult ei toeta). Palatalisatsioon on murdeti väga erinev. Kõige stabiilsem ja levinum on foneemiline palatalisatsioon, st juhtumid, kus nominatiivis on sõna lõpust i (harvem muu eesvokaal) kadunud ja ilma palatalisatsioonita võiks sõna seetõttu kokku langeda mõne teise sõnaga, nagu palk, tall, pats, kruus, silm jt. Traditsiooniliselt on kirderanniku murdeala peetud piirkonnaks, kus puudub igasugune palatalisatsioon (vt Laugaste 1956), kuid Liisi Piitsa ja Mari-Liis Kalviku (2019) uuring näitas, et kirderannikumurde kõnelejad siiski kasutavad palataliseeritud konsonante. Viljandi- ja Saaremaal, osaliselt ka Läänemaal esineb ainult foneemiline palatalisatsioon (sageli i– või e-epenteesina konsonandi ees, seejuures mitte ainult alveolaaride, vaid ka bilabiaalide ees). Lõunaeesti keeles on palatalisatsioon levinum kui kirjakeeles ning erinevalt põhjaeesti keelest palataliseerub konsonandi lõpu-, mitte algusosa. Keskmurdes ja selle naaberkihelkondades (sh Pärnus, Tormas, Vändras), samuti idamurdes on palatalisatsioon assimilatsiooninähtus, mis esineb ka sõna(vormi)des, kus i on püsinud. (Laugaste 1956)

XIX sajandi esimesel poolel oli keelearendajate eesmärk luua eesti ühiskirjakeel. Selle aja autorid võisid küll kirjeldada oma kodukoha keelt, kuid olid teadlikud murrete erinevustest ja pigem püüdsid vältida vähestele murrakutele omaste keelendite kasutamist ühiskirjakeeles. Oma kodukoha kõnepruuki ei tähtsustatud üle, ideaalse kirjakeelena nähti dialektismidest vaba keelt.

Tänapäeval oleme harjunud õ-märgi olemasoluga, kuid XIX sajandi alguses oli õ niisama uuenduslik ja harjumatu kui palatalisatsiooni märkimine. Ka õ hääldus ja esinemissagedus olid väga varieeruvad (vt nt Teras 2018). Nii õ kui ka palatalisatsiooni jaoks oli vaja tellida välismaalt uusi tähemärke, mis muutis trüki kallimaks. Põhjus, miks palatalisatsioonimärk kirjakeeles ei juurdunud, ei saa olla ainuüksi häälduse varieerumises murdeti või trükitehnilistes raskustes, sest õ-tähemärk ju jäi kasutusse.

1. Eesti keele palatalisatsiooni „avastamine”

Varaseim eesti keele grammatika, kus palataliseeritud häälikutele tähelepanu pööratakse, on Johannes Gutslaffi 1648. aastal ilmunud „Observationes grammaticae circa linguam Esthonicam” („Grammatilisi vaatlusi eesti keelest”), kus Gutslaff märgib, et sõna lõpus tuleb hoiduda j asemel i-d hääldamast: vale oleks öelda kotti, panni, olli ühesilbiliste kotj ’kott’, panj ’pann’ ja olj ’õlg’ asemel (Gutslaff 1998 [1648]: 42–43).

Põgusalt käsitleb palatalisatsiooni ka Johann Hornung oma keeleõpetuses „Grammatica Esthonica” (1693). Ta mainib, et eesti keeles on palju sõnu, mis kirjapildilt kattuvad, kuid häälduselt erinevad, näiteks wars : warsa ja wars : warre, wil : willa ja wil : willi. Hornung ütleb, et nende õige hääldus tuleb õppida inimestelt, kes on eesti keelt lapsest saadik kõnelema harjunud. Järgmises lõigus toob Hornung välja sõnad hal, wask, kol, kul, kask ning selgitab, et neid tuleb hääldada sibilando, tõenäoliselt viidates vilistavale kõlale, mis vähemalt s-i palataliseerides on üsna selgelt kuulda. (Hornung 1693: 5–6)

Anton Thor Helle (1732: 3–4) kirjutab Hornungiga sarnaselt, et mõne sõna hääldus tuleb ära õppida kuulmise järgi. Ta põhjendab seda „kahekordsete tumedakõlaliste” häälikutega,¹ mida pole lihtsate vokaalidega võimalik õigesti edasi anda. Näiteks toob ta sõnad hunt, kot, sant, tont, tootama, nöäl, salw, töeste, öe, sanna, palk, löek. Loendi sõnad illustreerivad kaht erinevat hääldusnähtust: õ-häälikut ja palatalisatsiooni, mida kumbagi tollane ortograafia ei märkinud.

August Wilhelm Hupeli (1818: 9) käsitlus ei erine kuigivõrd Helle omast. Hupel nendib, et mõningate sõnade ja tähtede tegeliku häälduse edasiandmiseks puuduvad märgid. Neid hääldusnüansse tuleb Hupeli sõnul pikalt harjutada, et need selgeks saada. Näiteks toob temagi nii palataliseeritud konsonandiga kui ka õ-häälikuga sõnu: hunt, kot, sant, tont, karn või liha karn, nöäl, salw, öe, sanna. Järgneb arutlus terava ja pehme hääldusega konsonantide r, l ja s üle, kusjuures silmas on peetud kestust (warras ’varas’ vs. warras ’varras’). Õppijatele lohutuseks nendib Hupel, et hääldusraskustest ei maksa heituda, sest eestlased saavad kõnest aru ka siis, kui öelda sõnu täpselt nii, nagu need on kirjutatud. Hupeli grammatika esmatrükis (1780: 3) nii pikka arutelu pole, kuid mainitud on vajadust nimetatud sõnade õiget hääldust harjutada.

Osa autoreid toob palataliseeritud ja palataliseerimata häälduse näiteid eesti keele piirkondlike erinevuste kirjeldamiseks. Näiteks Johann Wilhelm Ludwig von Luce (1816: 49) mainib, et saarlased hääldavad Saint ’sant’, huint ’hunt’, uis ’uss’. Masing kirjutab Rosenplänterile (Kirjad IV: 35, 40), et Põltsamaal ja Viljandi kandis hääldatakse ilma palataliseerimata Juan ’Jaan’, suan ’saan’ ja kuas ’kaas’.

Palatalisatsiooni olemust selgitab pikemalt Jacob Johann Anton Hirschhausen. Tema käsitluses on palatalisatsioon „mõne silbi eripärane pehme hääldus”² (Hirschhausen 1821: 9), nagu see esineb ka vene keeles. Sarnasusele vene keelega oli juba viis aastat varem osutanud Masing (1816: 50–51). Hirschhausen esitab palataliseeritud sõnade loendi, nimetab häälikud, mida saab pehmendada (l, n, r, s ja t), ja mainib palatalisatsiooni puudumist kirderannikumurdes (kus näiteks kont kõlavat nagu koñt saksakeelses lauses Er koñt nicht ’Ta ei saa’). Tähelepanuväärne on ka Hirschhauseni oletus, et tõenäoliselt on eesti keel palatalisatsiooni omandanud alles järkjärgulise arenemise käigus: pole ju hoolikas Gösekengi seda teemat maininud. (Hirschhausen 1821: 9–16, vt ka 1827: 22–23)

Palatalisatsiooni olemasolus ei kaheldud, vaidlusi tekitasid üksikasjad ja erandid. Näiteks 1822. aastal peab Masing vajalikuks selgitada, et palatalisatsioon esineb ka mitmesilbilistes sõnades, sh ühesilbiliste sõnade käändevormides, nagu pạnt : pạndi, pạndil, pạndile jne (vt Rosenplänter 1822a: 45). 1827. aastal kirjutab ta, et on sõnu, mida võib hääldada nii palataliseeritult kui ka palataliseerimata, näiteks põl või pọ̃l, põlw või pọ̃lw, putk või pụtk (vt Masing 1827: 29). Punktike vokaali all on palatalisatsioonimärk, mille Masing soovitas eesti ortograafias kasutusele võtta.

2. Palatalisatsioonimärk kirjas – punktike vokaali all

1813. aastal hakkas Rosenplänter välja andma ajakirja Beiträge zur genauern Kenntniß der ehstnischen Sprache. Juba esimeses vihikus tõstatas ta eesti ortograafia küsimuse, sest õigekirjutuses esines liiga palju varieeruvust. Pikemalt räägib ta esisuurtähest, kokku- ja lahkukirjutamisest, diftongidest, i ja j-i erinevusest, häälikupikkustest. Palatalisatsioonist Rosenplänter (1813: 108) veel juttu ei tee, kuigi sõnastab peamise reegli: „Kirjutatagu nii, nagu eestlane räägib.”³ Kirjapildi ja häälduse lahknevused võttis seejärel põhjalikult ette Masing (vt lähemalt Praakli, Pae 2021). Oma 1816. aastal ilmunud raamatu „Ehstnische Originalblätter für Deutsche” („Algupäraseid eesti tekste sakslastele”) eessõnas arutleb ta, et eeskujuks võiks võtta ungari ortograafia ja selles kasutatavad märgid. Soome keele õigekiri näib Masingule eesti omast kehvem, sest soome õigekirjareeglid on tema sõnul paika pannud rootslased, kes ei suuda soome sõnu õigesti hääldada ega tajuda. (Masing 1816: VIII–IX) Palatalisatsiooni (sks Muillirung) mainib Masing selles raamatus seoses eesti tähestikuga, mida tema arvates tuleks täiendada: puudu olevat „kurguhääliku” (Gurgellaut) märk (Masing peab silmas õ-d) ja palatalisatsioonimärk. Vene keeles tähistatakse neid vastavalt ы ja ь-ga, kirjutab Masing. Palataliseeritud sõnade näited kirjutab Masing siin tsirkumfleksiga, paigutades selle kord konsonandile, kord vokaalile: män̂d, an̂d, ö̂lg, pâlk, tâll. (Masing 1816: 50–51) Konkreetset soovitust ortograafia muutmiseks ta veel ei esita ega kasuta ka lisamärke oma eestikeelses tekstis, küll aga soovitab just tsirkumfleksi hiljem Hirschhausen (1821: 10).

Oma mõtteid ortograafia kohta jagas Masing 1817. aasta veebruaris ka Rosenplänterile. Tavalist tsirkumfleksi (ˆ) palatalisatsiooni märkimiseks ta nüüd enam ei poolda, selle tahab ta jätta vokaalidevahelise silbipiiri tähistamiseks, nagu râud ’raod (sõnast raag)’ või lâud ’laod (sõnast laduma)’ (vokaalide vahelt kadunud konsonantide kohal oli tollal veel silbipiir). Asja põhjalikult läbi mõelnud, soovitab Masing „lamavat kreeka tsirkumfleksi” ehk tildet (˜), nt saãn ja Jaãn. Samas kaalub ta teistki tähistusviisi, küsides Rosenplänterilt, kas ehk poleks parem lisada konsonandi ette é, nagu saén, Jaén. Arutluse lõpetuseks mainib Masing, et lisamärkidest oleks kasu ka lugemises vilumatutele eestlastele. (Kirjad I: 179, 183) Järgmise aasta aprillis kasutab Masing oma kirjades just märki ˜, näiteks vahendades Rosenplänterile üht Kunda aednikuga toimunud jutuajamist: „Ma märkasin üht suurt karvast röövikut ja näitasin sõrmega sellele ning küsisin: mis se on? Tema: küllap õpetaja teab: ũs.” Masing täpsustab kohe näitesõna järel, et kasutab tildet palatalisatsiooni märkimiseks (sks Muillirungszeichen). (Kirjad I: 229, 241) Tänapäeval eeldaksime, et kundalaste kõnes palatalisatsioon puudus. Siin tuleb hästi välja, et Masingu eesmärk polnud edasi anda kohalikule keelele kõige iseloomulikumat murdepärast hääldust, vaid rõhutada nähtusi, mis tema arvates sobiks ühiskirjakeelde.

1818. aasta septembris teatab Masing Rosenplänterile, et trükkal Schünmann annab nun wircklich ’nüüd tõesti’ sisse tellimuse uute tähemärkide lõikamiseks või valamiseks: nende hulgas ł, ḷ, ṃ, ṇ, ṛ, ṣ, ṭ, p̣. (Kirjad I: 268–269) Kirjadest ei selgu üheselt, mis funktsioon nimetatud märkidel oleks. Punktike tähe all võiks näidata palatalisatsiooni, ent sel juhul oleks ṃ ja p̣ ülearused. Punktike võiks märkida ka hääliku lühidust, kuid siis poleks vaja ł-i.

Arvatavasti jäid need märgid esialgu siiski soetamata, sest järgmise aasta aprillis kirjutab Masing Rosenplänterile taas, et Schünmann on lubanud tellida vajalikud uued märgid. Seekord nimetab ta õ-d ja punktikesega vokaale ạ, ẹ, ị, ọ, ọ̃, mitte konsonante. Schünmanni veenmine ei olevat küll lihtne olnud, sest praost Friedrich Gottlieb Moritz olevat ortograafiamuudatusi laitnud ja soovitanud neid mitte kasutama hakata, väites, et rahvale need ei meeldiks. Siiski on Masing selleks ajaks, st 1819. aasta aprilliks, juba kindlalt otsustanud palatalisatsiooni märkida just vokaalialuse punktikesega. (Kirjad II: 76–85)

Rosenplänteri vastused Masingule pole säilinud, kuid on tõenäoline, et selle kirja peale on ta küsinud selgitust punktikese asukoha kohta. Igatahes järgmises kirjas, mais 1819, teatab Masing, et punkt tuleb panna vokaali alla, osutamaks, et seal, kus see paikneb, on i või e ära jäetud (Kirjad II: 85, 89).

Veebruariks 1820 on vastavad märgid Schünmannil väidetavalt tellitud (vt Kirjad II: 173–174) ja Liivimaa talurahvaseaduse komisjon nende kasutamise heaks kiitnud, kuid Schünmann küsib lisaraha (vt Kirjad II: 176, 179), mistõttu ilmub talurahvaseadus siiski ilma palatalisatsioonimärkideta. Detsembris kirjutab Masing, et Schünmannil on vajalikke märke liiga vähe, nii et trükikojas tekivad viivitused ja veel kolmanda korrektuuri ajakski pole tekst lõplikult ja korralikult laotud, sest tuleb oodata, kuni märgid mõnelt teiselt raamilt vabanevad (Kirjad II: 318–319).

Avalikkusele saavad Masingu ortograafia uuendamise ettepanekud teatavaks 1820. aastal, kui ilmub „Vorschläge zur Verbesserung der Ehstnischen Schrift” („Ettepanekud eesti kirjaviisi parandamiseks”). Masing kirjutab seal, et eesti keeles on suur hulk palataliseeritud sõnu (sks muillirte Wörter), mida kirjas ei märgita, kuigi tähenduste eristamiseks tuleks seda teha. Ta selgitab – nagu ka 1819. aasta maikuus oma kirjas Rosenplänterile –, et palatalisatsioon tähendab vokaali sulandumist i– või e-häälikuga üheks voolavaks heliks, mistõttu on sobilik selle puuduva ja justkui neeldunud i tähistamiseks kasutada väikest punkti silbi all. Masing võrdleb seda tähistusviisi kreeka jota subscriptum’iga, mis samuti näitab silbist kadunud i-häälikut. Nii muutub kiri küll inetult kirjuks, möönab Masing, aga see-eest teeb märk hääldamise ja arusaamise lihtsamaks, nagu kinnitavad näited: tal – tạl, wil – wịl, mänd – mạ̈nd, palk – pạlk, wars – wạrs, arm – ạrm, sulg – sụlg. (Masing 1820: 8–9)

1821. aastal ilmub ajakirjas Beiträge Rosenplänteri artikkel „Vorschläge, die ehstnische Orthographie betreffend” („Eesti ortograafiat puudutavad ettepanekud”), mis kordab Masingu 1816. aasta mõtteid. Rosenplänter märgib, et ükski kiri ei peegelda täpset hääldust ja et sageli on keele ortograafia puudulik siis, kui seda on arendanud võõramaalased. Järgnevas nimetab Rosenplänter ortograafia põhimõtted: igal häälikul (aga mitte hääldusnüansil) olgu oma tähemärk, vähelevinud murdekeelenditega ei tohiks arvestada (sest muidu saaksime „hiina alfabeedi”), märgid peaks olema sarnased teistes keeltes kasutatavatega. Olemasolevat kirjaviisi tohib parandada vaid siis, kui on põhjust loota, et uuendused leiavad rakendust rahvaraamatutes, ja kui talupoeg suudab uut kirjutusviisi mõista niisama hästi kui vana – rahval ei ole aega kaks korda lugema õppida. Kuna kogu hool ja tegevus peab olema suunatud rahva harimisele, töötaksime iseendale vastu, kui toimiksime teisiti, ning tulevane kasu hüvitaks praeguse kahju alles väga palju hiljem ja ainult osaliselt. (Rosenplänter 1821: 47–49)

Rosenplänteri soov on, et kirjaviis vastaks peamurde hääldusele ning et haritud inimesed (näiteks vaimulikud) püüdleksid peamurde häälduse poole. Seejuures pole peamurre ei tartu ega tallinna keel, vaid Ehstnisch – ühiskeel, mida mõistetakse ja kasutatakse meelsasti kogu Eestis. (Rosenplänter 1821: 53–54) Varem, detsembris 1818, on Masing Rosenplänterit noominud, et see avaldab Beiträges liiga palju niisugust materjali, millest pole kirjakeele arendamisel mingit kasu (nt rahvalaule). Masing seletab Rosenplänterile näidete varal, miks pole hea, kui too eelistab Pärnu kandi keelt ja võtab eeskujuks oma eesti koolipoiste keele – nemadki peavad harjuma kirjakeelena kasutama üldist eesti keelt. Masing kirjeldab, kuidas ta veel Viru-Nigulas teenides keeldus suhtlemast kohalikus murrakus ja edendas nõnda kohalike seas puhta, igas piirkonnas mõistetava eesti keele kõnelemist. (Kirjad I: 282–289)

Lihtne viis raamatud üldarusaadavaks muuta ja häälduse piirkondlikke erisusi järk-järgult sulandada on ortograafia, väidab Rosenplänter (1821: 54) oma kirjutises, ning lisab: „Aja jooksul kujunevad kõneorganid kirja alusel, kui nii võib öelda, ja silm annab reegli kõrva jaoks.”⁴ Sellega on põhjendatud ortograafia uuendamise ettepanekud, mis Rosenplänter järgnevas teeb. Need langevad kokku Masingu ettepanekutega. Siiski on üks oluline erinevus: Rosenplänter paigutab punktikese konsonandi, mitte vokaali alla: haḷ, kaṇ, kaṣ, kaṭki, waṛs jne. Seejuures meeldib punktike tähe all Rosenplänterile niivõrd, et ta soovitab seda kasutada üldisemaltki igasuguse kiirustava häälduse märkimiseks (kui mõista palatalisatsiooni kui i sulandamist teiste häälikutega, siis see on kiirustava hääldamise ilming), näiteks kanṇa ’kana’, kalḷa ’kala’ jne. (Rosenplänter 1821: 54–71)

Palatalisatsiooni märkimisel tuleb kasutusele siiski Masingu variant – vokaali alla paigutatud punktike. Beiträge XIV vihikus palatalisatsiooni veel märgitud pole, ka mitte Rosenplänteri enda koostatud õ-ga sõnade loendis (vt Rosenplänter 1822b). Alates XV vihikust ehk 1823. aastast on punktiga vokaalid enamikul autoreist olemas (vt Lisa).

Ilmselt Rosenplänter ise kaastöödesse palatalisatsioonimärke ei lisanud, vähemalt mitte vastu autorite tahtmist. Beiträge XVI vihikus ei ole palatalisatsiooni märkinud Paul Gottlieb Georg Ewerth ja Gustav Adolph Oldekop. Palatalisatsioonimärke pole ka eestlaste kirjades. XX vihikus on avaldatud August Wilhelm Hupeli ülevaade laensõnadest, mida samuti pole tagantjärele palatalisatsioonimärkidega täiendatud.

Kuigi Rosenplänter võtab Masingu uuendustega kirjaviisi omaks, avaldab ta Beiträges ka kriitikute arvamusi. Näiteks Beiträge XVII vihik algab anonüümse kirjutisega, mis ütleb, et lisamärgid peaksid kuuluma ainult grammatikatesse ja sõnastikesse, mitte tavalistesse raamatutesse. Tuuakse võrdlus inglise keelega – kui palju märke nemad vajaksid! – ja prantsuse keelega. Prantslased küll armastavad diakriitikuid, aga näiteks oi, eu, c, ch jt erinevaid hääldusvõimalusi nad siiski ei märgi, vaid jätavad selle grammatika hooleks. (Unbekannte 1825: 22–23)

Rosenplänter lubab autoritel kasutada ka Masingu pakutuist erinevaid diakriitilisi märke. Näiteks Johann Friedrich Heller on kirjutanud maïast ning hụndi ja kọtti kõrval ka naẹst, aẹg, kõrralẹne, taẹwase (vt Heller 1822: 28, 34). Punktikesega ẹ näitab tal kas e kõrgenemist või e ja i varieerumist murdeti.

1824. aastal avaldab Masing brošüüri „Beitrag zur Ehstnischen Orthographie” („Lisandus eesti ortograafiale”), kus kirjutab veel kord palatalisatsiooni märkimise vajalikkusest jota subscriptum’iga, võttes kokku oma senised seisukohad. Nii oli palatalisatsiooni olemasolu eesti keeles saanud niisama palju tähelepanu kui õ-häälik.

3. Palatalisatsioonimärgi tutvustamine eestlastele

Samaaegselt saksakeelsete kirjutistega seletas Masing oma uuendusettepanekuid ka eesti keeles. 1821. aastal trükkis Schünmann Masingu „Luggemisse lehhed”, kus palatalisatsiooni märgitakse punktikesega. Tähetabelis on punktikesega vokaalide kõrval nende nimetus Sullad, ilma punktikeseta vokaalid on aga Waljud (Masing 1821a: Tabel XVIII). Lugemisõpetus algab tähekujude tutvustamisega, kusjuures esialgu ilma lisamärkideta. Järgneb mitu lehekülge silpide lugemise harjutusi. XIV ja XV tabelis on juba ühesilbilised sõnad, osa neist punktikesega: hạrk, hụnt, Jaạn, kaạs, kạlk, kạrp, kạrm, kẹlm, kọnt, lịnk jne, kuigi punktikese seletus on alles XVIII tabelis. Pikemate sõnade tabeleis on punktikesi harvemini ja lugemistekstis (kokku umbes 1000 sõna) on palatalisatsioon märgitud ainult sõnades ọ̃ntsad ja ạnd. Üldiselt ongi „Luggemisse lehtedes” palatalisatsioonimärk vaid juhul, kui peenendatud häälikule ei järgne i või j (erandlikult siiski sạndikodda ’kiriku eeskoda kerjustele’ ja jạmsja ’jampsija, tembutaja, lobasuu’).

Samal aastal eraldi ilmunud õpetuses, kuidas lugemislehti kasutada (Masing 1821b), seletab Masing „sulade” ja „valjude” häälikute vahet sõnapaaride abil, nende erinevat hääldusviisi sõnaliselt kirjeldamata (pilt 1). Sellegi raamatukese trükkis Schünmann. Umbes 2500-sõnalises tekstis, kui sõnapaaride tabelit mitte arvestada, on palatalisatsioonimärke jällegi haruharva: ainult sõnades wạ̈́lja, mạnitsuse, kạ̈́ssib,⁵ Ọ̃nnisteggija, hạ̈sti ja wạllitseja. Needsamad sõnad tulevad raamatus ette ka ilma palatalisatsioonimärgita. Selgesõnalist juhist, millal palatalisatsiooni märkida (nt eelkõige tähenduste eristamiseks), millal mitte (nt i ja j-i ees), Masing ei anna.

1822. aastal avaldab Masing kirjaviisiuuenduste seletuse ka Marahwa Näddala-Lehhes. Ta kirjutab: „[—] täppike tähhendab, et sõnna sulla on, ning et üks i ehk e sélle heälega pohkstawiga, kelle al täp seisab, õtse kokko on sullanud.” Järgnevad näitesõnad: „arm tulleb Jummalast, – ạrm ho[o]bist” jne. (Masing 1822: 45)

1823. aastal ilmus Masingult (jällegi Schünmanni trükituna) „Täieline ABD-Ramat, kust makele luggemist õiete õppida”. Selle ülesehitus on samasugune nagu „Luggemisse lehtedel”, aga palatalisatsioon on märgitud veidi rohkemates sõnades, näiteks ka sụn-di-mus, prạs-si-ma, tẹr-wi-sed, pọt-ti-sep-pad, är-ra-wạl-lit-se-tud (Masing 1823: 16–17). Lugemistekstis on palatalisatsioonimärk siingi haruldane.

Pilt 1. Otto Wilhelm Masingu „Õppetus kuida neid luggemise lehti kassuga prukida” (1821b: 5).

Rosenplänteri aabitsas, mis ilmus 1823. aastal Pärnus (Marquardti trükituna), on „sulad pookstavid” esitatud juba enne lugemisharjutusi. Tema ei alusta õpetust tähenduseta silpidega, vaid silbitatud tekstiga. Esimene „sula” täht on esimeses pealkirjas: „Mei-e rịs-ti us-so õp-pe-tu-se wiis pe-a-tük-ki”. Üldiselt on palatalisatsiooni märkimine selleski raamatus järjekindlusetu (nt pilt 2).

Pilt 2. Eesnimede loend Rosenplänteri aabitsas (1823). Palatalisatsioon on märgitud nimedes Jaạn, Mạrt, Mạts, Mạdli, Pọ́lli, aga mitte näiteks nimedes Annikas ja Pert.

Juba varem oli Rosenplänter välja andnud „Kirjutusse-lehhed” (1818–1820). Neil lehtedel on küll olemas õ (seejuures mitme tähistusviisiga), aga muid uusi märke veel mitte.

1841. aastal trükiti Tartus Laakmanni juures Tartu Jaani koguduse eesti pihtkonna pastori Carl Heinrich Constantin Gehewe tartukeelne aabits, mille tähetabel järgib Masingu eeskuju: sealgi on eristatud „valjud” ja „sulad” vokaalid. Palatalisatsiooni on märgitud üksiksilpide lugemise lehel (nt lạts, lụst, zọlk, ạrst) ning harjutuses, mis kasutab lausetes võrdlevalt sarnase kirjapildiga sõnu (tal ja tạl, wars ja wạrs jne). Lugemistekstis (umbes 2000 sõna) on vaid üksikud palatalisatsioonipunktid (nt krạnz ja nạljakas). Samal ajal sõnades, nagu lats ja lät, pole palatalisatsiooni märgitud. Katekismuse osas ega raamatu lõpus olevates käekirjanäidetes ei paista ühtegi palatalisatsioonipunktikest. Nii jääb mulje, et need ongi mõeldud vaid abiks lugema õppimisel, kuid pole vilunud lugejale vajalikud.

1845. aastal andis tartukeelse aabitsa välja Carl Gottlieb Reinthal. See on esimene uues (st Ahrensi) kirjaviisis aabits, kuid erinevalt Ahrensi soovitustest on selles märgitud ka palatalisatsiooni, seda isegi lugemistekstides (pilt 3).

Pilt 3. Tekstinäide Carl Gottlieb Reinthali 1845. aastal ilmunud aabitsast (lk 16).

Trükiti ka kirjaviisiuuendusteta aabitsaid, kus pole isegi õ-märki. Näiteks 1820. aastal anti nii Riias kui ka Tartus uuesti välja Friedrich Gottlieb Moritza 1815. aasta aabits. Ka Tallinnas ilmus mitu uuendusteta „ABD-Ramatut”: esmalt 1837. aastal (kordustrükk 1839) ja seejärel 1840. aastal. Tartus trükiti ilma õ ja palatalisatsioonimärkideta „ABD-Ramat” 1839. aastal Schünmanni juures, st trükikojas, mis oli 1820-ndate esimesel poolel avaldanud Masingu kirjaviisiuuendusi seletavad brošüürid ja ka Masingu aabitsa.

1841. aastal avaldas Tartus Laakmanni juures aabitsa Äksi Masingu-järgne pastor Franz Akermann. Selle tähestikus, ent mitte tekstis, on vähemalt õ siiski olemas. Akermanni aabitsast ilmusid kordustrükid 1842. ja 1852. aastal. Järgmistes väljaannetes, mis ilmusid alates 1855. aastast (viimane aastal 1908), on tähemärke tutvustaval lehel eraldi välja toodud „Sulla hälega tähhe” ạ, ẹ, ọ, ụ, ọ̈, ọ̃, aga lugemistekstides neid ei kasutata. Nii kumab siitki läbi arusaam, et vilunud lugeja palatalisatsioonimärke ei vaja.

Kuigi 1820. aastate esimesel poolel ilmusid Masingu täpsustatud kirjaviisis aabitsad, jäid XIX sajandi esimesel poolel ülekaalu ikkagi tavalise kirjapildiga aabitsad. Masingu ega Rosenplänteri aabitsast kordustrükke ei tehtud, samuti mitte Masingu „Luggemisse lehtedest”. Gehewe aabitsa järeltrükk ilmus 1843. aastal. Rosenplänter on küll 1844. aastal Masingu kirjaköidete juurde kirjutanud, et Tallinna kubermangus õpetatakse nüüd Masingu lugemistahvlite järgi (Kirjad I: 80–82), aga huvi nende vastu ei pruukinud olla seotud kirjaviisiuuendustega, vaid õpetamise metoodikaga.

4. Palatalisatsioonimärgi levik eestikeelsetes trükistes

Masingu eestikeelsetesse trükistesse (kui mitte arvestada lugemislehti) ilmub palatalisatsiooni tähistav punktike Marahwa Näddala-Lehhe 1822. aasta 1. numbris (trükki lubatud 21. detsembril 1821). Ta kasutab seda kõigis oma hilisemates eestikeelsetes raamatutes ja kalendrites (v.a 1825), kuid mitte järjekindlalt igas palataliseeritud sõnas.

Beiträge autoritest, kelle kaastöödes on palatalisatsioonimärgid olemas, ei ole neid oma 1822. aastal või hiljem avaldatud rahvaraamatutesse lisanud ei Karl Ernst Berg, Knüpffer ega Reinthal (v.a aabitsas, millest oli juttu alajaotises 3). Teised pole eestikeelseid raamatuid avaldanud (vt Lisa).

Uuendusmeelsemad on olnud Räpina pastor Johann Friedrich Heller ja Vastseliina pastor Carl Gottfried Gustav Masing, kelle tartukeelsetes ühiselt välja antud raamatutes („Wastse kirriko-laulo”, 1831; „Jummala-orjuse Ramat Ewangeliumi päle põhjendetu Lutteri-ussu Koggodussile Wenne-Rigin”,⁶ 1834) on punktike palatalisatsiooni tähistajana üsna järjekindel sõna lạts vormides (kokku 68, neist 9 punktikeseta), aga mitte mujal. 1835. aastal trükitud „Ue kirriko seadusse Jummala tenistusse korras”, mille samuti nemad tõlkisid, ega lauluraamatus „Wastse nink parrandetu wanna Waimolikko Laulo”, mis nad 1842. aastal välja andsid, uuendatud kirjaviisi enam pole, samuti mitte Helleri 1843. aasta „Lutteri wäikesses Katekismuses”.

Palatalisatsiooniarutelu algusajal, juba 1822. aastal andsid samad mehed koos Karula pastori Peter Friedrich Bornwasseriga välja „Mattuse-laulo”, kus on olemas nii õ-märk kui ka punktikesed vokaalide all, kuid need ei märgi palatalisatsiooni. Enamik punktikesi näitab hoopis e ja i võimalikku vaheldumist (vt ka alajaotist 2): taẹwan, hẹng, ẹssamaad, aẹg, jooskmẹne jne. Väiksem osa täpsustab i ja j-i hääldust (teịe, mạjan, sịa). Tol ajal käisid vaidlused tartueesti kirjakeele saatuse üle. Osa Lõuna-Eesti pastoreid soovitas tallinna keele ja tartu keele kokku sulatada (vt Kirjad I: 156). Punktiga ẹ võibki olla üks kokkusulatamise katsetus: tähte ẹ võib olenevalt murdetaustast lugeda kas e või i-na (vrd sarnase ettepanekuga märkida sõnaalguse h asemel ülakoma; Luce 1816).

Leidsime veel ainult kolm autorit-tõlkijat, kes on Masingu uuendustega kaasa läinud. Suve Jaani „Wenne Südda ja Wenne Hing” (1841) sisaldab nii õ-d, rõhumärke kui ka palatalisatsioonipunktikesi. Samad uuendused on olemas ka Caspar Franz Lorenzsonni tõlgitud „Jenowewa” 2. trükis (samuti 1841). Mõlemad raamatud andis välja Pärnu trükkal Friedrich Wilhelm Borm, kes oli äsja Königsbergist Eestisse tulnud ja siin Marquardti trükikoja omandanud (vt Annus 2000: 679). Kolmandana on Masingu uuendusi kasutanud Caspar Franz Lorenzsonni vend Heinrich Gottlieb Lorenzsonn. Temal valmis juba aastail 1822–1823 Masingu ortograafias käsikiri „Norema Robinsoni ello ja juhtumised ühhe tühja sare peal” (EKM EKLA, f 192, m 156:1 (M.A)). Teose trükkis jällegi Borm, see ilmus (lühendatult) 1842. aastal, kuid kirjaviisiuuendustest on trükiversioonis alles vaid õ. Mõlemad Lorenzsonnid olid Rosenplänteri õpilased (Anvelt 1979: 207), nii et ilmselt tutvustas tema neile Masingu ideid. Ka Suve Jaan võis parandatud kirjaviisi õppida Rosenplänterilt, kui töötas 1815–1837 Pärnu kreiskoolis (vt Anvelt 1979: 162–177).

Hiljem samuti Bormi juures trükitud Suve Jaani „Luige Laus” (1843) ja „Wenne Süddame ja Wenne Hinge” täiendatud väljaanne (1844) on tavalises Masingu-eelses kirjaviisis (erandiks õ-täht), nagu muudki Bormi 1840-ndate trükised.

Bormi trükiste seas erandlik on Rosenplänteri toimetatud „Ma-rahwa Kalender ehk Täht-ramat”. Esimeses Bormi ja Rosenplänteri välja antud kalendris (1844) on palataliseeritult näiteks ạsjad, ọ̃nn, sụ̈üd ja ạndi. Järgmistes on palatalisatsioonipunktike juba haruldus, esinedes peamiselt vaid pealkirjades või kalendaariumiosa pärisnimedes (Mạts, Kạtta), mida sai varasemate aastate ladudest üle võtta. Seevastu õ-märk püsib Bormi kalendrites ka edaspidi. Uuendustest ainuüksi õ on ka Rosenplänteri „Kolilaste seäduses” ja „Leikuse-pühha jutluses”, mis mõlemad trükkis Borm 1845. aastal.

Oma käsikirjalises eesti keele õpetuses (EKM EKLA, f 192, m 171:24 (M.A)) on Masingu kirjaviisi kasutanud ka Tartu ülikooli esimene eestlasest eesti keele lektor Dietrich Heinrich Jürgenson. Seevastu ainsas tema koostatud eestikeelses trükises – 1840. aastal Tartus Õpetatud Eesti Seltsi välja antud raamatukataloogis „Kirja-Kulutaja” – pole isegi õ-sid.

Võib arvata, et kirjutajail oli sageli raske otsustada, kas sõna on palataliseeritud või mitte: elav rahvakeel varieerus palju, ebajärjekindel oli ka Masing ise. Puudus sõnaraamat, kust oleks saanud kahtluse korral järele vaadata. Seega polnud uut märki lihtne kasutama hakata. Lisamärgid muutsid ka trükkimise kallimaks ja aeglasemaks. Pealegi oli selge, et eestlased ei vaja lugemisel niisuguste märkide abi. Tähendusi eristav funktsioon on palatalisatsioonil harva.

Masingu uuendusliku märkimisviisi raamatutest taandumisel võis oma roll olla ka Eduard Ahrensil. 1843. aastal ilmus Ahrensi grammatika, kus ta kirjutab:

Masing võttis kirjas kasutusele kolm uut märki: 1) tegelike topeltkonsonantide märkimiseks aktsendi (múllu), 2) dilutsiooni [st palatalisatsiooni] märkimiseks Jota subscriptum’i (sụndima), 3) ebapuhta ö märkimiseks tsirkumfleksi (põld). Aktsent on täiesti üleliigne, niipea kui lõpetada ühekordsete konsonantide kahekordne kirjutamine. Mõlemad teised märgid väljendavad igatahes olulisi häälduse erijooni, aga Masing ei tee õigesti, kui ta võtab need rahvaraamatutes kasutusele. Eestlastele ei too need mingit kasu, vaid teevad pigem kahju, kuna hajutavad nende tähelepanu ja suunavad selle asjale, mis on neile enesestmõistetav. Rahvaraamatutes on äärmisel juhul õ kasutatav, kuna see vähe silma torkab; dilutsiooni märk oleks ainult sõnaraamatus omal kohal; aktsendi asemel tuleks aga kasutusele võtta soome kirjaviis. (Ahrens 1843: 22; tõlge Ross 2003: 108)

Edaspidi nihkus kirjaviisivaidlustes põhitähelepanu soomepärasele häälikupikkuste märkimisele ning palatalisatsiooni küsimus jäi tagaplaanile.

5. Palatalisatsiooni märkimine meetrikaraamatutes

Kui baltisaksa estofiilid olid „avastanud” eesti keele palatalisatsiooni ning Masing oli välja pakkunud sobiva märgi selle kirjapildis tähistamiseks, oleks võinud eeldada, et nad hakkavad seda järjekindlalt kasutama ka oma ametlikes dokumentides, näiteks meetrikaraamatutes. On ju eesnimedegi hulgas selliseid, kus just palatalisatsioon eristab nime tavalisest sõnast, vrd näiteks Mats ja mats. Vaatasime nende pastorite meetrikaraamatuid, kes olid teadaolevalt Masingu mõttekaaslased (keda ta on kiitvalt või sõbrana maininud kirjades Rosenplänterile (vt Kirjad I–IV), kes huvitusid eesti keelest ja olid Beiträge kaastöölised või võtsid oma välja antud raamatutes kasutusele Masingu uuendusi; vt Lisa).

Äksi meetrikaraamatus (RA, EAA.1266.2.4) on Masing punktikest tähe all kasutanud alates 1820. aasta detsembrist. Esialgu on palatalisatsioonimärki väga harva. Sagedasemaks, aga mitte päris järjekindlaks muutub see alles 1822. aasta veebruarist. Sama nimi võib isegi järjestikustes sissekannetes olla kord punktikesega, kord ilma (pilt 4). Palatalisatsiooni on Masing märkinud näiteks nimedes Jaạn, Maṛt, Kạddri, Kristjạn, Ọtt, Mạtsi Jürri, Kọndi Otto, Kạ́lli Jürri, Pụlsti Hanso Marri, Iwạski Mart, Lụttika Jürri, Kọ̃rtsi Ado, Sọrtsi Tõnno, Hindrik Klạas, Juhhan Kụrs, Tina Tọrs, Tõnno Wịnt.

Pilt 4. Palatalisatsiooni märkimise järjekindlusetus (vrd nimekujusid Mart ja Mạrt ning Jaạn ja Jaan) Äksi 1824.–1833. aasta meetrikaraamatus (RA, EAA.1266.2.5, l 13p).

Rosenplänteri meetrikaraamatutes on palatalisatsiooni märkiv punktike selgelt olemas varem kui Masingul: alates 1820. aasta kevadest, näiteks Mạrt, Sạndi Mạtsi Witwe ’lesk’, Kọtti Tõnnis, Oịa Ain (vt RA, EAA.1279.2.5, l 116, 117p; RA, EAA.1279.2.6, l 61p–64p). Rosenplänteri veendunud poolehoidu kirjaviisiuuendustele näitab ka asjaolu, et oma 1833. aastal käsitsi kirjutatud päevaraamatus (pilt 5) kasutab ta üsna järjekindlalt nii konsonandi pikkuse kui ka palatalisatsioonimärki.

Pilt 5. Rosenplänteri päevaraamatu algus (EKM EKLA, f 192, m 86:1 (M.A)).

Pärast Masingu surma 1832. aasta märtsis ja enne Äksi uue pastori Franz Akermanni ametisse asumist 1834. aasta mais on Äksi meetrikaraamatusse sissekandeid teinud seitse Tartu praostkonna pastorit. Nende hulgast ainult Jacob Wilhelm Reinhold Ewerth on palatalisatsiooni märkinud (pilt 6; vt ka Lisa). Oma koguduse meetrikaraamatus teeb ta seda juba 1821. aasta sügisel (nt Sụlbi, Lạ̀ssi, Kụssi, Mạtsi), olles suvel hakanud kasutama ka õ-märki (vt RA, EAA.1256.2.6, lk 215–223). Meetrikaraamatutes märgivad palatalisatsiooni ühesilbilistes perekonnanimedes üsna järjekindlalt ka Carl Friedrich Kolbe, näiteks Kọll, Kọrk, Wạsk, Hụnt, Kạrm (vt RA, EAA.1261.1.59, l 7p, 8p; RA, EAA.1261.1.60, l 21–22; RA, EAA.1261.1.68, l 15p) ning Paul Gottlieb Georg Ewerth, näiteks Ụnt ja Kạsk (vt RA, EAA.1258.2.9, lk 9, 12, 26).

Pilt 6. Jacob Wilhelm Reinhold Ewerthi sissekanne Äksi meetrikaraamatus 22. mail 1831, palatalisatsioon on märgitud neljal korral nimes Mạrt, näha on ka tildega õ-d nimes Krõõt (RA, EAA.1266.2.5, l 162p).

On mõneti üllatav, et Masingu kirjaviisi pole kasutama hakanud tema sõber, naaberkihelkonna Kursi pastor Adam Johann Schubbe, keda Masing ise nimetab oma kõige tublimaks liitlaseks (Kirjad II: 77, 81). Meetrikaraamatutes ei märgi palatalisatsiooni needki pastorid, kes seda mõnes raamatus või Beiträge artiklis on teinud, kuigi see kirjaviisitäpsustus võiks olla vajalik just sakslastele, osutamaks nimede õiget hääldust (vt Lisa).

6. Palatalisatsioon talurahva kirjapanekuis

Beiträge XIII vihikus on Masingu õ-tähte kiitnud koolmeister Kõrendu Kaarel (Rosenplänter 1821: 62), aga sarnaseid seisukohavõtte palatalisatsiooni märkimise kohta pole talurahva seast teada. Masingu õ-märke leidub vennastekoguduse Kõrendu palvemajast säilinud paberites (EKM EKLA, f 252, m 63:2) ja sama kandi meeste kirja pandud Kaiavere ajaraamatus (Feldbach 2013), kuid palatalisatsioonimärke neis materjalides pole. Seejuures on õ neis allikais mitte tilde, vaid ristikesega, nagu oli Masingu esialgne soov. Seega on tõenäoline, et talumehed omandasid õ käsikirjalise kuju kas otse Masingult või näiteks oma kirikuõpetajalt P. G. G. Ewerthilt, kes ka just sellist õ-märki kasutas. (Rosenplänteri „Kirjutusse-lehtedelt” oleksid nad tõenäoliselt ära õppinud hoopis mõne trükistes leiduva õ variandi.) Lahtiseks jääb, kas palatalisatsioonimärki ei tutvustatud talumeestele samal ajal kui õ-d või ei pidanud nad ise seda vajalikuks.

1825. aastal avaldas Rosenplänter ajakirjas Beiträge näitlikud vallakohtuprotokollid, et mõisavalitsused saaksid oma vallakirjutajatele selgitada, kuidas peab protokolle vormistama. Neis näidisprotokollides on kasutatud Masingu kirjaviisiuuendusi (vt Rosenplänter 1825). Ometi pole õnnestunud leida ühtegi päris vallakohtuprotokolli, ei artiklis vaadeldavast perioodist (1820–1850) ega hilisemast ajast, kus leiduks palatalisatsioonipunktike või akuut häälikupikkuse märkimiseks (vt Vallakohtud).

Palatalisatsiooni on märkinud vaid nendelt murdealadelt pärit kirjutajad, kus konsonandi palataliseerimise asemel hääldatakse selle ette i – niisugune epenteetiline i on XIX sajandi teise poole protokollides ja ka hiljem vahel kirjagi pandud, näiteks ruill (Tori khk, Tori v, 1858), kuihi (Saarde khk, Laiksaare v, 1864), kuilt (Pärnu Elisabethi khk, Sauga v, 1874), aisja (Kullamaa khk, Kohatu v, 1876), haill (Kullamaa khk, Käända v, 1884), tuinnistab (Lääne-Nigula khk, Oru v, 1910; kõik näited allikast Vallakohtud). Samasugune i on teada ka vähemalt ühes XVIII sajandi lõpu kirjutises – Läänemaalt Mihkli kihelkonnast pärit hernhuutlase Georg Pilderi (1716–1793) eluloos on see näiteks sõnades pöilw ja laisk ’lasi’ (EKM EKLA, f 252, m 29:3).⁷ Epenteetilise i niisugusel märkimisel kirjas pole aga seost Masingu kirjaviisiuuendusega ja süstemaatiliselt me selliseid murdesõnu ei otsinud.

Kokkuvõte

XIX sajandi alguskümnendite ortograafiauuenduse taustal oli valgustuslik arusaam keele arendamisest rahva vaimu harimise eesmärgil. Estofiilidest baltisakslased ei lähtunud enam üksnes sakslaste, vaid üha enam ka eestlaste keelelistest vajadustest. Eestlastel pidi häälduslähedasem ortograafia hõlbustama lugema õppimist ning toetama selle kaudu rahva harimist. Sakslastele oli täpsustatud ortograafia tarvilik kahe keele häälduserinevustele tähelepanu juhtimiseks.

Olud keele arendamiseks olid soodsad: talurahva pärisorjusest vabastamine, rahvahariduse edendamine, baltisaksa estofiilide innustunud võrgustiku olemasolu ning uuenduste levitamiseks sobilike väljaannete (Beiträge, Marahwa Näddala-Leht, kooliraamatud, kalendrid) ilmumine. Uuenduste edukus sõltus siiski kasutajaskonna valmidusest neid omaks võtta.

Entusiastlik eesti kirjakeele arendaja Otto Wilhelm Masing mõjutas oluliselt oma lähivõrgustiku, eelkõige Johann Heinrich Rosenplänteri keeleseisukohti. Masingu algatusel kasutusele võetud õ-täht juurdus kirjakeeles, kuid palatalisatsiooni märkimine kasutusele ei jäänud. Autorid, kes pooldasid õ-tähte, märkisid seda enam-vähem järjekindlalt igas õ-häälikuga sõnas, aga palatalisatsiooni tähistavat punktikest vokaali all kasutati ebajärjekindlalt. Ei kujunenud selgeid reegleid, millal palatalisatsiooni märkida, millal mitte. Ebajärjekindel oli ka Masing ise. Lihtsate juhiste puudumine võis olla üheks takistuseks palatalisatsioonimärgi üldisel kasutuselevõtul kirjakeeles. Siiski võib Masingu tegevuse tulemusena rääkida paarikümne aasta pikkusest perioodist, mil tema lähivõrgustikku kuulunud haritlased vähemasti püüdsid palatalisatsiooni kirjakeeles märkida. Nii peegeldab Masingu tegevus seda, kuidas isiklik initsiatiiv ning veendumus, et keelt saab arendada, võib tuua kirjakeelde uusi tähistusviise ja algatada ühiskonnas olulisi keelearutelusid.

Talurahvale jäid Masingu ideed siiski kaugeks. Aabitsatest võib palatalisatsiooni tähistavat punktikest leida küll veel XX sajandilgi, aga see oli mõeldud abiks algajale lugejale, mitte tavatekstides kasutamiseks. Talurahva enda kirjapanekutesse märk nähtavasti ei jõudnud.

Palatalisatsioonimärgi kinnistumist kirjakeeles võisid takistada piirkondlikud ja individuaalsed häälduserinevused, trükitehnilised raskused, lisamärkidega kirjaviisi keerukus, kuid eelkõige siiski selgete tähistuspõhimõtete puudumine ning uuenduse vajalikkuses veendunud kasutajaskonna vähesus.

Artikli valmimist on toetanud Tartu Ülikooli rahvusteaduste baasfinantseerimise projekt „XIX sajandi eesti kirjakeel sotsiokultuurilisel taustal” (PHVEE24911).

Lisa. Ülevaade palatalisatsioonipunktikese kasutamisest artiklis käsitletud literaatide ja pastorite tekstides

Valge taust – palatalisatsiooni on märgitud; hall taust – palatalisatsiooni pole märgitud.

Külli Prillop (snd 1974), PhD, Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi eesti fonoloogia teadur (Jakobi 2, 51005 Tartu), kulli.prillop@ut.ee

Külli Habicht (snd 1964), PhD, Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi eesti keele kaasprofessor (Jakobi 2, 51005 Tartu), kulli.habicht@ut.ee

Kristiina Praakli (snd 1977), PhD, Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi rakenduslingvistika kaasprofessor (Jakobi 2, 51005 Tartu), kristiina.praakli@ut.ee