Rubriik
Valdkond
Aasta
Lühikroonika
13. juunil toimus Tallinnas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses aiaseminar ohustatusest, väljasuremisest ja hakkamasaamisest. Esinesid Sara Bédard-Goulet („The animal subject: Knowledge and species extinction”), Hildegard Reimann („Kas kohtumised metsloomadega muutuvad järjest kummalisemaks? Turvalisest pimedusest, pelgupaikadest ja kroonilisest pagulusest linnas”), Risto Järv („Draco borealis – kõige kiuste püsiv liik”), Ene-Reet Soovik („Süvaaeg ja väljasuremine eesti luules”), Kadri Tüür („Ellujäämise komöödia”), Ott Heinapuu („Eesti looduslike pühapaikade muutuvatest tähendustest”) ja Timo Maran („Väljasuremine semiosfääris. Ökosemiootiline vaade”). Inimmõtte ökoloogiast vestlesid Meelis Friedenthal ja Elle-Mari Talivee.
13. juunil kuulutati välja hõimurahvaste programmi Ilmapuu auhinna laureaat, kelleks sel aastal on Szilárd Tibor Tóth. Kogu oma teadustöö ning organisatsioonilise tegevuse…
13. juunil kuulutati välja hõimurahvaste programmi Ilmapuu auhinna laureaat, kelleks sel aastal on Szilárd Tibor Tóth. Kogu oma teadustöö ning organisatsioonilise tegevuse…
In memoriam Tatjana Vladõkina (8. IX 1953 – 4. V 2023)
Foto: Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituut
Folkloristid põimivad sageli oma jutustustesse sümboleid ja uurivad, kuidas inimese sisemine teekond loob müüte, palveid, eristab püha ja argist aega. Udmurdi folkloristika ema, tuntud udmurdi folkloristi ja filoloogiadoktori professor Tatjana Vladõkina uurimisvaldkonda kuulusid muudki küsimused alates rahvaluuleliikide määratlemisest kuni vanade liikideni, nagu mõistatused ja muistendid. Udmurdi vabariigi teenelise teadlase, Soome-Ugri Seltsi välismaise auliikmena, Udmurdi vabariigi auhinna „Udmurdi vabariigi hing” laureaadina pärimuskultuuri valdkonnas (2023) ning Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituudi filoloogiliste uuringute osakonna juhtiva teadlasena oli ta folkloristika ja udmurdi kultuuri eestkõneleja ja kujundaja. Ta on paljude artiklite ja raamatute autor, toimetuskolleegiumide liige, sealhulgas…
Folkloristid põimivad sageli oma jutustustesse sümboleid ja uurivad, kuidas inimese sisemine teekond loob müüte, palveid, eristab püha ja argist aega. Udmurdi folkloristika ema, tuntud udmurdi folkloristi ja filoloogiadoktori professor Tatjana Vladõkina uurimisvaldkonda kuulusid muudki küsimused alates rahvaluuleliikide määratlemisest kuni vanade liikideni, nagu mõistatused ja muistendid. Udmurdi vabariigi teenelise teadlase, Soome-Ugri Seltsi välismaise auliikmena, Udmurdi vabariigi auhinna „Udmurdi vabariigi hing” laureaadina pärimuskultuuri valdkonnas (2023) ning Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituudi filoloogiliste uuringute osakonna juhtiva teadlasena oli ta folkloristika ja udmurdi kultuuri eestkõneleja ja kujundaja. Ta on paljude artiklite ja raamatute autor, toimetuskolleegiumide liige, sealhulgas…
Lühidalt
Mudlum. Väike tekstimüür. [Tallinn:] Strata, 2023. 287 lk.
Tekstimüür on Mudlumi teise artiklikogu puhul kahtpidi tähenduslik kujund. Ühelt poolt väljendub kogumiku kirjanduskriitika osas autori põrkumine teoste kui müüriga, kui arvustatavate raamatutega ei teki n-ö kaasaloovat kontakti. Teiselt poolt laob Mudlum omaenda kirjutatuga asjatundliku lugeja ette müüri, kui ootuspärase analüüsi asemel pakub ta pigem (muhedat) loba ja heietamist.1
Esimene asjaolu on tänuväärne söakus laveerimata väljendada oma konarlikke lugemismuljeid ja mõistmistõrkeid, tuua vaadeldava teose väljakutsed ja õõnsused kujukalt ja lustakalt esile. Niimoodi Mudlum ise otsekui täidabki oma sõnastatud suuremeelset ideaali, et „raamatuid [võiksid] arvustada hoopis kunstnikud või minu poolest kasvõi elektriinsenerid, sest tsunftisiseselt tekivad…
Tekstimüür on Mudlumi teise artiklikogu puhul kahtpidi tähenduslik kujund. Ühelt poolt väljendub kogumiku kirjanduskriitika osas autori põrkumine teoste kui müüriga, kui arvustatavate raamatutega ei teki n-ö kaasaloovat kontakti. Teiselt poolt laob Mudlum omaenda kirjutatuga asjatundliku lugeja ette müüri, kui ootuspärase analüüsi asemel pakub ta pigem (muhedat) loba ja heietamist.1
Esimene asjaolu on tänuväärne söakus laveerimata väljendada oma konarlikke lugemismuljeid ja mõistmistõrkeid, tuua vaadeldava teose väljakutsed ja õõnsused kujukalt ja lustakalt esile. Niimoodi Mudlum ise otsekui täidabki oma sõnastatud suuremeelset ideaali, et „raamatuid [võiksid] arvustada hoopis kunstnikud või minu poolest kasvõi elektriinsenerid, sest tsunftisiseselt tekivad…
Keeleuuendus oli mõttetu ja ebavajalik? Kas tõesti?
Johannes Aavik on iga eesti keele uurija jaoks tänuväärne suurkuju, kuivõrd tema keeleuuendus, programmilised ja programmivälised artiklid ja raamatud, aga ka raamatutõlked võimaldavad pea lõputut avastamist, kuna neid on äärmiselt palju. Ja see avastusretk ei pruugi olla üksnes kurioosumite üle mõistatamise teekond. Pean siinkohal silmas Aaviku 1936. aasta tõlget populaarse prantsuse autori Paul Bourget’ psühholoogilisest romaanist „Õpilane”, mille ridade mõistmiseks ei piisa lihtsalt suurest lugemusest, vaid appi tuleb võtta nii raamatu lõpus leiduv sõnaseletaja, Aaviku uudissõnade sõnastikud kui ka uustõlge.1 See tõlge kajastas Aaviku keeleuuenduste maksimumprogrammi ja seetõttu on seda iseäranis keeruline lugeda. Aaviku üle on nalja heidetud ka ajaleheveergudel,…
Sissejuhatus Rootsi kirjakultuuri ajalukku Läänemere idakaldal
Selle raamatu pealkiri toob meelde mõne aasta eest trükivalgust näinud „Balti kirjakultuuri ajaloo”. Autor tunnistabki saatesõnas, et tal pole kunagi olnud kavas kirjutada raamatut, mille peateema oleks rootsi keel, aga Kristiina Ross palus seda teha „Balti kirjakultuuri ajaloo” keeleköite jaoks.1 Töö käigus sai kokku materjal, millest kasvas välja käesolev laiem ülevaade. See osutus ka Raimo Raagi juubelikingiks iseendale. Tuleb ühineda autori tänusõnadega Rossile ja samas nõustuda, et paremat valikut selleks tööks olnuks raske leida. Uppsala ülikooli soome-ugri keelte (nüüdseks emeriteerunud) professorina on Raagi uurijapilk ja õpetamisfookus olnud suunatud peamiselt eesti keelele, nii et selle tulemusena ja kokkuvõttena on jõudnud eesti…
Euroopa testament naljaga pooleks
Kõigepealt sulgeb autor lugeja oma raamatust välja. Võtab tähenduse lukuaugust võtme ja peidab selle Elektra Domina tuppe. Lähme siis seda sealt otsima.
Selles luulekogus kistakse alasti aju ja keha. Paradoks – kõigepealt pannakse uks nina ees kinni ja siis hakatakse paljastama – ongi minu jaoks selle teosevõrrandi lahendus. Lugeja näeb liiga palju, aga see pole kõik, lisaks pole osa nähtavast see, millena ta paistab – ning tõenäoliselt lahknevad autori ja lugeja nägemused isegi pealtnäha kokkuleppele jõudes.
Õige lahendus Kristjan Haljaku seitsmendale luulekogule „Elektra Domina” oleks kaos, aga seda ei suuda ma sõnades väljendada, seega lähen vale lahenduse teed ja üritan olukorras, kus…
Selles luulekogus kistakse alasti aju ja keha. Paradoks – kõigepealt pannakse uks nina ees kinni ja siis hakatakse paljastama – ongi minu jaoks selle teosevõrrandi lahendus. Lugeja näeb liiga palju, aga see pole kõik, lisaks pole osa nähtavast see, millena ta paistab – ning tõenäoliselt lahknevad autori ja lugeja nägemused isegi pealtnäha kokkuleppele jõudes.
Õige lahendus Kristjan Haljaku seitsmendale luulekogule „Elektra Domina” oleks kaos, aga seda ei suuda ma sõnades väljendada, seega lähen vale lahenduse teed ja üritan olukorras, kus…
Looduse jaoks on inimene episoodiline
Foto: Kris Moor / Looming
Sel aastal tähistas juubelit Elle-Mari Talivee – kriitik, Eesti Kirjanduse Teabekeskuse nõunik, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse ning Tallinna Ülikooli teadlane, kes on kirjanduslikus vaates uurinud linde, linna, naismaadeavastajaid, põlevkivi, Tuglast, ühistransporti ja veel väga paljusid muid asju. Sellest kõigest temaga vestlesimegi.
Sul on sünnipäev tegelikult 20. jaanuaril, aga sel ajal olid sa põgenenud Galápagose saartele ja sind ei saanud intervjueerida.1 Kas see oli erialane reis, arvestades, et sa oled viimasel ajal tegelnud palju looduse ja keskkonnaga, täpsemalt keskkonna ja kultuuri suhetega?
Jah, ei saa öelda, et ma looduskirjandust uuriksin, aga mind huvitab, kuidas ilukirjanduses peegelduvad loodussuhted. Ja kas see…
Sel aastal tähistas juubelit Elle-Mari Talivee – kriitik, Eesti Kirjanduse Teabekeskuse nõunik, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse ning Tallinna Ülikooli teadlane, kes on kirjanduslikus vaates uurinud linde, linna, naismaadeavastajaid, põlevkivi, Tuglast, ühistransporti ja veel väga paljusid muid asju. Sellest kõigest temaga vestlesimegi.
Sul on sünnipäev tegelikult 20. jaanuaril, aga sel ajal olid sa põgenenud Galápagose saartele ja sind ei saanud intervjueerida.1 Kas see oli erialane reis, arvestades, et sa oled viimasel ajal tegelnud palju looduse ja keskkonnaga, täpsemalt keskkonna ja kultuuri suhetega?
Jah, ei saa öelda, et ma looduskirjandust uuriksin, aga mind huvitab, kuidas ilukirjanduses peegelduvad loodussuhted. Ja kas see…
kuhtuma ja kuihtuma
„Eesti keele seletav sõnaraamat” (EKSS) kirjeldab tegusõna kuhtuma : kuhtuda tähendusvälja nii: ’jõuetuks või viletsaks muutuma, väsima; raugema, vaibuma; kustuma; närbuma, närtsima; pleekima, luituma, kahvatuks muutuma’.
kuhtuma ei kuulu eesti kümne tuhande sagedama sõna hulka (Kaalep, Muischnek 2002: 47), kuid „Eesti keele mõistelise sõnaraamatu” (EKMS 2: 1186 sub nõrkema) ja EKSS-i ekstserptid ning Google’i otsingutulemused osutavad, et tegemist pole enam haruldusega, nagu XX sajandi alguskümnendeil, kui Johannes Aavik (1921: 47) tutvustas „Uute sõnade ja vähem tuntud sõnade sõnastikus” murdesõna kuhtuma ’jõuetumaks saama, raugema, nõrkema, minestama’. 1925. aastal ilmus „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamatu” 2. trükk, kuhu on kaasatud kuhtuma ’jõuetuks muutuma, raugema, nõrkema’ (EÕS I:…
kuhtuma ei kuulu eesti kümne tuhande sagedama sõna hulka (Kaalep, Muischnek 2002: 47), kuid „Eesti keele mõistelise sõnaraamatu” (EKMS 2: 1186 sub nõrkema) ja EKSS-i ekstserptid ning Google’i otsingutulemused osutavad, et tegemist pole enam haruldusega, nagu XX sajandi alguskümnendeil, kui Johannes Aavik (1921: 47) tutvustas „Uute sõnade ja vähem tuntud sõnade sõnastikus” murdesõna kuhtuma ’jõuetumaks saama, raugema, nõrkema, minestama’. 1925. aastal ilmus „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamatu” 2. trükk, kuhu on kaasatud kuhtuma ’jõuetuks muutuma, raugema, nõrkema’ (EÕS I:…
Aknad, lõpmatuse läved
Itaalia XIX sajandi luuletaja ja filosoofi Giacomo Leopardi (1798–1837) ilukirjanduslik looming on eelkõige tänu Maarja Kangro ja Märt Väljataga vahendusele eesti keeles kättesaadav juba aastaid, eraldi raamatuna on ilmunud „Mõtted” (2008) ja „Valitud teosed” (2016), mis annab esindusliku ülevaate canto’dest1 ja moraalipaladest. Vähem tuntud on Leopardi loomingu kunstifilosoofiliseks lätteks olevad teoreetilised arutlused. 1820-ndatel mõttepäevikus „Zibaldone”2 välja arendatud loomingupõhimõtete tuum on meeleseisund, mille vahendamine on Leopardi arvates üks kunsti peamisi funktsioone: see on inimesele eluliselt vajalik seisund, kus kujutlusvõime esitab väljakutse mõistuse tuimale tõele (it arido vero), mis kuulutab, et lõplikus Jumalata maailmas on inimese elu tühine. Seda tõde eitamata osutab…
Sõnastikust konstruktikoniks?
1. Kapist välja
Kui aastal 2011 sai konstruktsioone käsitleva väitekirja pealkirjaks olla „Teine grammatika” (Sahkai 2011), mis viitas selle lähenemise alternatiivsele iseloomule, siis aastal 2024 ei ole konstruktsioonipõhine keelekäsitus enam midagi uut ega erakordset. See on iseseisvunud mitmesuguseid keelenähtusi käsitlevaks kirjeldusraamistikuks (vt nt Goldberg 2003; Booij 2010; Gras, Elvira-García 2021); sel alal toimub juba 20 aastat eraldi konverentside seeria,1 välja antakse spetsialiseeritud ajakirju2 ning ilmunud on põhjalik käsiraamat (Hoffmann, Trousdale 2013). Konstruktsioonipõhise lähenemise põhiteese on, et keel ei jagune eraldi grammatikaks ja leksikoniks, vaid koosneb tervenisti erineva komplekssuse ja abstraktsusega konstruktsioonidest, mis on – kõige lihtsamalt öeldes – tähenduse ja vormi paarid,…
Kui aastal 2011 sai konstruktsioone käsitleva väitekirja pealkirjaks olla „Teine grammatika” (Sahkai 2011), mis viitas selle lähenemise alternatiivsele iseloomule, siis aastal 2024 ei ole konstruktsioonipõhine keelekäsitus enam midagi uut ega erakordset. See on iseseisvunud mitmesuguseid keelenähtusi käsitlevaks kirjeldusraamistikuks (vt nt Goldberg 2003; Booij 2010; Gras, Elvira-García 2021); sel alal toimub juba 20 aastat eraldi konverentside seeria,1 välja antakse spetsialiseeritud ajakirju2 ning ilmunud on põhjalik käsiraamat (Hoffmann, Trousdale 2013). Konstruktsioonipõhise lähenemise põhiteese on, et keel ei jagune eraldi grammatikaks ja leksikoniks, vaid koosneb tervenisti erineva komplekssuse ja abstraktsusega konstruktsioonidest, mis on – kõige lihtsamalt öeldes – tähenduse ja vormi paarid,…
Riim eesti poeetilises kultuuris
Eesti ilukirjandusliku luule algusperioodil kuulus riim pea lahutamatult värsikunsti juurde, kuid alates 1950. aastate lõpust on selle tähtsus kirjalikus luules järk-järgult kahanenud, jäädes eelmise sajandi lõpus pigem kõrvaliseks võtteks. XXI sajandi tunnustatud luulekogud on vaid mõne üksiku erandiga kõik vabavärsilised, kindla meetrumi ja regulaarse riimita. Seevastu niinimetatud leviluules – luulelaadides, mis ei mahu raamatukaante vahele, sh popmuusika laulusõnad, lavaluule (luuleprõmmud), aga ka sotsiaalmeedialuule – on riim senini oluline värsitehniline komponent, räppluules (hiphopmuusika sõnalisel tasandil) isegi struktuurne aluselement. Eesti kirjaliku luule vabavärsistumisega hääbus huvi riimi vastu ka metatasandil. Kui alates esimestest eesti poeetikaõpetustest XIX sajandil kuni 1970. aastateni oli just riim…
Kaitstud doktoritööd
21. veebruaril kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Elīna Bone doktoritöö „Estonian-Latvian Code-copying: Comparison of Adoption and Imposition” („Eesti-läti koodikopeerimine: adoptsiooni ja impositsiooni võrdlus“). Doktoritöö juhendaja oli professor Anna Verschik (TLÜ), oponendid dotsent Maria Frick (Oulu ülikool) ja professor Andra Kalnača (Läti Ülikool).
Kogukonna mõttes on eestlased Lätis ja lätlased Eestis vähemusrahvus, kes on teiste keelte kõnelejate seas hajutatud. Seni on sotsiolingvistikas ja kontaktlingvistikas pööratud pigem tähelepanu just mitmekeelsete kogukondade keelekasutusele.
Elīna Bone doktoritöö põhineb kolme eesti-läti kakskeelse isiku keelekasutuse uuringul, mille raames viis ta läbi vabas vormis intervjuud 20 tunni ulatuses. Intervjueeritavate seas oli nii eesti kui ka läti keele emakeelena…
Kogukonna mõttes on eestlased Lätis ja lätlased Eestis vähemusrahvus, kes on teiste keelte kõnelejate seas hajutatud. Seni on sotsiolingvistikas ja kontaktlingvistikas pööratud pigem tähelepanu just mitmekeelsete kogukondade keelekasutusele.
Elīna Bone doktoritöö põhineb kolme eesti-läti kakskeelse isiku keelekasutuse uuringul, mille raames viis ta läbi vabas vormis intervjuud 20 tunni ulatuses. Intervjueeritavate seas oli nii eesti kui ka läti keele emakeelena…
Lühikroonika
3. mail peeti Väike-Maarjas F. J. Wiedemanni keelepäev. Väike-Maarja Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetajad kõnelesid luule õpetamisest koolis ning selle võludest ja valudest. Gümnaasiumi õpilased esitasid luulepõimiku. Esinesid Tiit Hennoste („Luuletaja keelekodu”) ja Rein Veidemann („Luuletus kui koputi. Hando Runneli „Kehv kõhn poiss””). Vestlusringi kirjanduse rollist keele rikkuse hoidmisel juhtis Raul Rebane.
3. mail toimus Tallinna Ülikoolis keeletoimetajate liidu üldkoosolek. Sellele järgnes 23. toimetajaseminar, mis keskendus inglise keele mõjule eesti keeles. Ettekannetega esinesid Ilmar Anvelt („Inglise keele mõjust – ajaloost, grammatikast ja muust”), Karin Kastehein („Eepiline grillkana ja teisi seiku inglise ja eesti keele semantilise ruumi erinevustest”) ja Ülle Leis („Kama kellaviieteest ehk mõtisklusi eesti…
3. mail toimus Tallinna Ülikoolis keeletoimetajate liidu üldkoosolek. Sellele järgnes 23. toimetajaseminar, mis keskendus inglise keele mõjule eesti keeles. Ettekannetega esinesid Ilmar Anvelt („Inglise keele mõjust – ajaloost, grammatikast ja muust”), Karin Kastehein („Eepiline grillkana ja teisi seiku inglise ja eesti keele semantilise ruumi erinevustest”) ja Ülle Leis („Kama kellaviieteest ehk mõtisklusi eesti…
See, mida ei saa öelda teisiti
Oled sa uius ujumas,
kui su mõte on otsimas
Jumalat tähtede alta!
Kristian Jaak Peterson
Marko Pajevići teos „Poeetiliselt mõtelda. Nüüd ja kohe” algab eshatoloogilise kuulutusega: me elame praegu kriisiaegadel, mil tuleb langetada otsuseid, mis määravad tuleviku ja millest sõltub, kas inimlikku tulevikku üldse on (lk 14). Väljapääsu kriisist pakub Pajevići järgi nn poeetiline mõtlemine, mille pakilisusele viitab pealkirjas „Nüüd ja kohe” (saksakeelses originaalpealkirjas väljendatud ühe sõnaga: jetzt).1 Poeetiline mõtlemine on autori loodud mõiste, mille sisu ja seoseid ta teoses avama asub.2
Apokalüptiliste hoiatustega kuulub teos selgelt praegusse ajastusse, mil maailmalõpudiskursus on väga armastatud. Meid ootab kliimakatastroof, lõppemas on nafta ning koos sellega kultuur niisugusel…
kui su mõte on otsimas
Jumalat tähtede alta!
Kristian Jaak Peterson
Marko Pajevići teos „Poeetiliselt mõtelda. Nüüd ja kohe” algab eshatoloogilise kuulutusega: me elame praegu kriisiaegadel, mil tuleb langetada otsuseid, mis määravad tuleviku ja millest sõltub, kas inimlikku tulevikku üldse on (lk 14). Väljapääsu kriisist pakub Pajevići järgi nn poeetiline mõtlemine, mille pakilisusele viitab pealkirjas „Nüüd ja kohe” (saksakeelses originaalpealkirjas väljendatud ühe sõnaga: jetzt).1 Poeetiline mõtlemine on autori loodud mõiste, mille sisu ja seoseid ta teoses avama asub.2
Apokalüptiliste hoiatustega kuulub teos selgelt praegusse ajastusse, mil maailmalõpudiskursus on väga armastatud. Meid ootab kliimakatastroof, lõppemas on nafta ning koos sellega kultuur niisugusel…
Café Vareda
Jälgisin huviga romaanivõistluse võitnud Sven Mikseri „Vareda” kujunemist sotsiaalseks skulptuuriks, seda, kuidas kriitikud astusid õhinal kõikidesse valmis pandud ämbritesse. Kes suutis arvustuse niimoodi ära kirjutada, et rääkis ainult poliitikast, kes kordas truult auhinnažürii seisukohti, kes sattus kummalisse krampi kirjaniku isikust, taustast ja mõnes saates räägitud jutust,1 kes rõhutas teose pühadust gay love story pärast, kes üritas lõpuks kogu meediakärale õigustatult vett peale tõmmata. Esimestele kiitvatele arvustustele hakkas aga järgnema kainemaid-kahtlevamaid arvamusi.
Järgnevalt esitan lugedes tekkinud hajamõtted „Vareda” kohta.
Romaanivõistluse žürii on üks kõige ausamaid, sest loeb tekste, teadmata nende autoreid. Eriti puhas on juhtum siis, kui saadetud käsikiri on autoril…
Järgnevalt esitan lugedes tekkinud hajamõtted „Vareda” kohta.
Romaanivõistluse žürii on üks kõige ausamaid, sest loeb tekste, teadmata nende autoreid. Eriti puhas on juhtum siis, kui saadetud käsikiri on autoril…
Lihtsustustest ja üldistustest
Mind on Urmas Vadi teoseid lugedes tihti painanud seni täpselt määratlemata tunne, mis ei ole mul lasknud kindlalt otsustada, mida neist teostest arvan. Mulle meeldivad need ja samal ajal miski neis häirib. Miski häirib, aga tegelikult nagu meeldib. Eks Vadi olegi vastandite mees, seda on leidnud ka teised:1 äärmiselt koomiline, aga sügavalt traagiline, kahtlemata küüniline, samal ajal ju nii armas. Realistlik, kui just ei juhtu midagi fantastilist, ja lõbus, kui parasjagu pole õudne. Ühtegi äärmusesse päris lõpuni laskumata püsib ta kuskil õhkõrnal piiril, nii et üheltki poolt lähenedes teda päris kätte ei saa.
„Kuu teine pool” liigub nendesamade vastandpaaride vahel, sellessamas…
„Kuu teine pool” liigub nendesamade vastandpaaride vahel, sellessamas…
Paronüümide kosmos
Eestis on paronüümide ehk sarnassõnade keeleteadusliku uurimisega tegeletud üpris vähe, nagu mujalgi Euroopas (vt Storjohann 2021a: 197). Näiteks on käsitlenud paronüüme Mati Hint (1978a), nüüdsel ajal on kaitstud mõni bakalaureuse- ja magistritöö (nt Hunt 2012; Thomson 2012) ning koos Eesti Keele Instituudi (EKI) juhtivleksikograaf Margit Langemetsaga oleme avaldanud viie üldkeele paronüümipesa analüüsi (Risberg, Langemets 2021). Pigemini on paronüümidega tegeletud keelekorralduses ja -hooldes, kus on koostatud n-ö veaohtlike paronüümide loetelusid: nt eesti (Plado, Mandra 2008; Erelt 2007: 165–174; EKK 2020: 582–590), saksa (Müller 1973; Pollmann, Wolk 2010), inglise (Room 2000) ja horvaadi keeles (vt Patekar 2017).
Siinne artikkel sai alguse 2023. aasta…
Siinne artikkel sai alguse 2023. aasta…
Laskma-verbi sisaldavad grammatilised konstruktsioonid ja nende tausttähendused eesti kirjakeeles
Artiklis keskendutakse eesti keele polüseemilise ja sageda kasutusega tuumverbi laskma alustamis- (laskma + Vma, nt lasta vesi kraanis jooksma) ja põhjustamiskonstruktsioonile (laskma + Vda, nt ei lasknud sind/sul ära sõita) ning kausatiivse funktsiooni kujunemise tagamaadele. Funktsiooni alltüüpidena käsitletakse permissiivset ja kuratiivset kausatiivsust. Kirjeldatakse laskma-verbi kasutusi kirjakeele tekstide põhjal alates XVI sajandist kuni tänapäevani ning selgitatakse tähendusseoseid. Sarnase metoodikaga olen uurinud panema– ja ajama-verbi grammatiseerumist (Tomson 2018, 2020). Laskma-, ajama- ja panema-kausatiivkonstruktsioonid on grammatiseerunud eri tüüpi leksikaalsetest kasutustest. Põhjustamiskonstruktsioonina käsitletakse grammatilist konstruktsiooni, mis väljendab tervikuna olukorda, kus ühe sündmuse tagajärjel toimub teine sündmus (Comrie 1989; Langacker 1991; Talmy 2003). Analüütilise ehk perifrastilise kausatiivkonstruktsiooni keskmes on…
Artur Alliksaare alliteratiivsed arhetüübid
Artur Alliksaar ahvatleb alatasa keelefilosoofiale, sest tema luules avaldub eesti keele ülim võimekus. Mõtteteaduse risoom, mis seda käsitleks, kasvab üle pea. Nagu resümeerib tema rong-see-sõitis-luuletus „Kuhu küll, kuhu küll, uhh!!!”: „Sõrmede ja varvaste, mõtete ja mälestuste hargnemisel ei ole otsa / ega äärt” (Alliksaar 1997: 134).
Millise teooriaga läheneda sellele küllusele? Kas pragmapoeetiliste kõnetegudega? Või fenomenoloogilisel põhimõttel, et keel kõneleb, mitte inimene – inimene kostab talle vaid vastu (Heidegger 1999: 727–728)? Kas autor enne mõtleb, siis ütleb? Või enne ütleb, siis mõtleb – keelemäng ette, mõte järele? Või kõigepealt näeb, siis otsib sõnu? Kas muusika on ennekõike (nagu tahtis Paul Verlaine)…
Millise teooriaga läheneda sellele küllusele? Kas pragmapoeetiliste kõnetegudega? Või fenomenoloogilisel põhimõttel, et keel kõneleb, mitte inimene – inimene kostab talle vaid vastu (Heidegger 1999: 727–728)? Kas autor enne mõtleb, siis ütleb? Või enne ütleb, siis mõtleb – keelemäng ette, mõte järele? Või kõigepealt näeb, siis otsib sõnu? Kas muusika on ennekõike (nagu tahtis Paul Verlaine)…
Naiste religioosne agentsus Eestis asuvate vene vanausuliste koguduste näitel
Käsitlen naiste kasvavat rolli vene vanausuliste religioossetes praktikates ja kirikuelu juhtimises. Tähelepanu keskmes on neli Eesti kogudust: pomoorlaste kogudused Kasepääl, Suur-Kolkjas ja Varnjas ning fedossejevlaste kogudus Väike-Kolkjas, mis asuvad lähestikku Peipsi järve ääres ehk Tartumaa vanausuliste ridakülade piirkonnas.
Selle uurimuse välitööd tegin aastatel 2020–2021. Selles ajavahemikus suhtlesin vanausuliste koguduste liikmetega ning pühendusin kohalike kommete iseärasusele, tegutsedes vabatahtlikuna Väike-Kolkjas asuvas Peipsimaa Pärimuskeskuses. Mul oli võimalus osaleda vanausuliste lastelaagrites ja kohalikel pidupäevadel. Lisaks lõin tihedad sidemed vanausuliste Tartu kogudusega ning Tallinna koguduse liikmetega. Viimane kogudus oli minu jaoks huvitav, sest alates 1990-ndate algusest kuni 2010-ndateni juhtis seda Varvara Prigoževa, kuid hiljuti leidsid nad…
Selle uurimuse välitööd tegin aastatel 2020–2021. Selles ajavahemikus suhtlesin vanausuliste koguduste liikmetega ning pühendusin kohalike kommete iseärasusele, tegutsedes vabatahtlikuna Väike-Kolkjas asuvas Peipsimaa Pärimuskeskuses. Mul oli võimalus osaleda vanausuliste lastelaagrites ja kohalikel pidupäevadel. Lisaks lõin tihedad sidemed vanausuliste Tartu kogudusega ning Tallinna koguduse liikmetega. Viimane kogudus oli minu jaoks huvitav, sest alates 1990-ndate algusest kuni 2010-ndateni juhtis seda Varvara Prigoževa, kuid hiljuti leidsid nad…
Lühikroonika
1. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril kõneles Natalia Ermakov teemal „Pühad allikad kui pidev side esivanematega ja/või „unustatud” kommetega”. Ersa allikad esindavad pidevat looduse kaudu suhtlemist esivanematega. Esitlus toetus ersa külades välitöödel kogutud materjalidele ja tähelepanekutele.
3. aprillil korraldas Eesti Ornitoloogiaühing koostöös UTKK ning ERA-ga Tartu loodusmajas aasta linnule käole pühendatud kirjandus- ja folklooriõhtu „Käol ei ole käppi”. Esinesid folklorist Mall Hiiemäe, luuletaja Veronika Kivisilla, kirjandusteadlane Elle-Mari Talivee ja ornitoloog Jaanus Elts.
4. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi pidulik kõnekoosolek „Tige diskursus ja nutikas narratiiv. Rahvajuttude sisulised ja žanrilised ulatuvused”. Sarja „Keelest meeleni” 13. üritus oli pühendatud EKM-i folkloristika osakonna…
3. aprillil korraldas Eesti Ornitoloogiaühing koostöös UTKK ning ERA-ga Tartu loodusmajas aasta linnule käole pühendatud kirjandus- ja folklooriõhtu „Käol ei ole käppi”. Esinesid folklorist Mall Hiiemäe, luuletaja Veronika Kivisilla, kirjandusteadlane Elle-Mari Talivee ja ornitoloog Jaanus Elts.
4. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi pidulik kõnekoosolek „Tige diskursus ja nutikas narratiiv. Rahvajuttude sisulised ja žanrilised ulatuvused”. Sarja „Keelest meeleni” 13. üritus oli pühendatud EKM-i folkloristika osakonna…
Riimirajad ja riimimetsad
Just meie maise elu poolel rajal
end äkki leidsin keset sünget metsa.
Dante Alighieri „Põrgu”
Foto: Elmar Köster, Rahvusarhiiv
Tohutu töövõimega andekal tõlkijal, luuletajal ja kriitikul Harald Rajametsal (13. V 1924 – 12. XI 2007) on mitu saavutust, mida võiks nimetada tema elutööks. Kahtlemata on üks neist „Jumaliku komöödia” eestindamine – ehkki ta ei jõudnud sellega päris lõpuni (tõlke lõpetasid Ülar Ploom ja Ilmar Vene), saame emakeeles seda maailmakirjanduse pärli lugeda ennekõike tänu temale. Dante „Põrgu” avaread on ühed kuulsaimad ja küllap tsiteerituimad värsid lääne luulekultuuris. Ent eesti keeles on neisse ridadesse end sisse kirjutanud ka tõlkija ise, ja mitte ainult metafoorselt: tema nimi on seal…
end äkki leidsin keset sünget metsa.
Dante Alighieri „Põrgu”
Foto: Elmar Köster, Rahvusarhiiv
Tohutu töövõimega andekal tõlkijal, luuletajal ja kriitikul Harald Rajametsal (13. V 1924 – 12. XI 2007) on mitu saavutust, mida võiks nimetada tema elutööks. Kahtlemata on üks neist „Jumaliku komöödia” eestindamine – ehkki ta ei jõudnud sellega päris lõpuni (tõlke lõpetasid Ülar Ploom ja Ilmar Vene), saame emakeeles seda maailmakirjanduse pärli lugeda ennekõike tänu temale. Dante „Põrgu” avaread on ühed kuulsaimad ja küllap tsiteerituimad värsid lääne luulekultuuris. Ent eesti keeles on neisse ridadesse end sisse kirjutanud ka tõlkija ise, ja mitte ainult metafoorselt: tema nimi on seal…
Lühidalt
Enn Nõu. Ülestähendusi ajast ja elust. Mälestuste kroonika 1956–2022. EKSA, 2023. 526 lk.
Raamatus oleva 66 aasta kroonika kohta on tagakaanel kasutatud epiteete täpselt, lühidalt ja rikkalikult – need sõnad iseloomustavad nii selle määratu faktikogu esitamislaadi kui ka peensust. Kuupäevade kaupa, iga kuu omaette lõiguna, on lause-paariga üles märgitud kõik kohtumised, käigud, sündimised-surmad, eri üritused pagulaskogukonnas, väiksemad ja suuremad perekonnasündmused, töised ülesanded, poliitiline programm, erialane edenemine arstina ja nii enda kui ka abikaasa Helga eneseteostus kirjanikuna, ainelised saavutused, majaehitus Uppsalas, paadisõidud ja -remondid, ettevõtmised lastega, hiljem nende reisid ja kolimised, raamatu lõpuosas tihenev osavõtt Eesti kultuurisündmustest, paika loksuv elu kahes riigis…
Raamatus oleva 66 aasta kroonika kohta on tagakaanel kasutatud epiteete täpselt, lühidalt ja rikkalikult – need sõnad iseloomustavad nii selle määratu faktikogu esitamislaadi kui ka peensust. Kuupäevade kaupa, iga kuu omaette lõiguna, on lause-paariga üles märgitud kõik kohtumised, käigud, sündimised-surmad, eri üritused pagulaskogukonnas, väiksemad ja suuremad perekonnasündmused, töised ülesanded, poliitiline programm, erialane edenemine arstina ja nii enda kui ka abikaasa Helga eneseteostus kirjanikuna, ainelised saavutused, majaehitus Uppsalas, paadisõidud ja -remondid, ettevõtmised lastega, hiljem nende reisid ja kolimised, raamatu lõpuosas tihenev osavõtt Eesti kultuurisündmustest, paika loksuv elu kahes riigis…
Mitmekülgne kogumik Läti naisajaloost
Eva Eglāja-Kristsone ja Zita Kārkla tutvustavad sissejuhatuses „Women’s agency. Multiplying stories and subjects” ajakirja Letonica erinumbri tausta: kogumikus kajastatud uurimistöö aluseks on Läti Teadusagentuuri rahastatud projekt „Female Agency in Latvian Culture and Society (1870–1940)”. Projekti põhjendusena toovad autorid välja asjaolu, et naiste panus Läti ühiskonda ja kultuuri on jäänud võrdlemisi nähtamatuks. Samal ajal, tuleb tõdeda, on Lätis viimasel kahel aastakümnel ilmunud esmapilgul isegi kadedaks tegev valik üldkäsitlusi, mis kajastavad naiste tegevust kirjanduses, poliitikas ja ühiskonnas laiemalt. Ülevaatlikke kogumikke tähelepanuväärsetest naistest on küll ilmunud Eestiski.1 Pean silmas lätikeelseid teadusmonograafiaid, mis sisaldavad ka ingliskeelset kokkuvõtet, näiteks Ineta Lipša monograafia naistest Läti poliitikas…
Tõnis Vilu vana hing ja uus tee
Kunstis osaleja tegeleb peaaegu alati oma müüdi loomisega, tahtlikult või tahtmatult. Mõnikord on autori kuju (elulugu ja hoiak) rohkem nähtav, mõnikord aga vaevu tajutav. Nii või teisiti seostab omamaise kirjanduse lugeja sageli teksti inimesega, kes on selle kirjutanud.
Tõnis Vilu paelub oma müüdiga, sest ta kõneleb vaimsest tervisest, teeb seda põhjalikult ja siiralt, meedias ja loomingus, mis paneb teda austama ja talle kaasa elama. Vilu rahulikku juttu tahaks kuulata eriti tähelepanelikult, sest imekombel mõjub see teraapiliselt.
Kui sukelduda Vilu loomingusse, on keeruline aru saada, kas autori kuju aitab mõista ja hinnata tema kunsti või pigem varjutab seda. Kumb tunne jääb lugejal…
Tõnis Vilu paelub oma müüdiga, sest ta kõneleb vaimsest tervisest, teeb seda põhjalikult ja siiralt, meedias ja loomingus, mis paneb teda austama ja talle kaasa elama. Vilu rahulikku juttu tahaks kuulata eriti tähelepanelikult, sest imekombel mõjub see teraapiliselt.
Kui sukelduda Vilu loomingusse, on keeruline aru saada, kas autori kuju aitab mõista ja hinnata tema kunsti või pigem varjutab seda. Kumb tunne jääb lugejal…
Missugune see taeva tütar õieti oli?
Piret Jaaksi romaan „Taeva tütred” võitis mullusel Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel III koha. Olen juba otsinud põhjendust sellele, miks raamat ei ole tervikuna õnnestunud: võistlusele esitatakse ikkagi käsikirjad ning enne väljaandmist võiks autoritel olla rohkem aega tekste vahepeal tekkinud distantsilt veel kord rahulikult üle vaadata ja vajadusel ümber kirjutada.1 Mul oli lugemist lõpetades tunne, et loetu on pigem stsenaarium mõne rohkem lahtikirjutatud osaga, ent ka autorile endale on peategelane kahjuks võõraks jäänud.
Seejuures on kõik see, millest romaan kõneleb, äärmiselt oluline ja päevakajaline: raamatu keskmes on ühe rahvuse tagakiusamine, armeenlaste genotsiid veidi üle saja aasta tagasi, mil Osmanite riik Esimese…
Seejuures on kõik see, millest romaan kõneleb, äärmiselt oluline ja päevakajaline: raamatu keskmes on ühe rahvuse tagakiusamine, armeenlaste genotsiid veidi üle saja aasta tagasi, mil Osmanite riik Esimese…
„Tahaks sõnuda end kehasse”. Sveta Grigorjeva koletislikud tekstikehad
Sveta Grigorjeva „Frankenstein” oli kultuurkapitali kirjanduspreemia nominent ja kiitvad arvustused on rõhutanud seda, kuidas luulekogu selgelt poliitiline sõnum ei muuda teksti manifestiks ja tõuseb esile just tänu poeetikale.1 Ka minu hinnangul ei saa teksti poliitika ja poeetika kunagi lahus olla, sest poeetika on alati mingil moel ideoloogiline, kuna see eksisteerib maailmas, millest see alguse saab, mitte sellest lahus. „Frankensteini” nõtkus seisneb selles, et see on nimetatud seotusest teadlik ning kasutab poeetikat selleks, et vormida poliitikat.
„Frankensteini” põhisõnum, mille on välja toonud Liisi Rünkla ja Saara Liis Jõerand, on see, et sina olla on okei, mis või kes tahes see sina…
„Frankensteini” põhisõnum, mille on välja toonud Liisi Rünkla ja Saara Liis Jõerand, on see, et sina olla on okei, mis või kes tahes see sina…
Liivlased kui tuleviku kogukonna mudel
Foto: Zane Bitere, LETA/Scanpix
26. mail tähistab juubelit Läti Ülikooli liivi instituudi juhataja, luuletaja ning liivi keele ja kultuuri edendaja Valts Ernštreits. Rääkisime sel puhul liivi keelest, selle uurimisest ja rollist ning liivi kogukonnast tänapäeval ja tulevikus.
Oled sündinud Riias, kuid siiski kasvanud liivi kogukonna sees ja käinud lapsena suviti Liivi rannas Kuramaal, kust tänapäeva liivi perekonnad pärinevad.
Olen sündinud Liivi rannast kaugemal nagu kõik uuema põlvkonna liivlased, aga meie pere seos Liivi rannaga on olnud küllaltki tihe. Pärast Nõukogude piiritsooni loomist hajus Kuramaa liivi kogukond laiali üle Läti ja mujale. Mõni üksik, näiteks Poulīn Kļaviņa, käis Liivi rannas suviti. Oli ka…
26. mail tähistab juubelit Läti Ülikooli liivi instituudi juhataja, luuletaja ning liivi keele ja kultuuri edendaja Valts Ernštreits. Rääkisime sel puhul liivi keelest, selle uurimisest ja rollist ning liivi kogukonnast tänapäeval ja tulevikus.
Oled sündinud Riias, kuid siiski kasvanud liivi kogukonna sees ja käinud lapsena suviti Liivi rannas Kuramaal, kust tänapäeva liivi perekonnad pärinevad.
Olen sündinud Liivi rannast kaugemal nagu kõik uuema põlvkonna liivlased, aga meie pere seos Liivi rannaga on olnud küllaltki tihe. Pärast Nõukogude piiritsooni loomist hajus Kuramaa liivi kogukond laiali üle Läti ja mujale. Mõni üksik, näiteks Poulīn Kļaviņa, käis Liivi rannas suviti. Oli ka…
Võro ja seto keelevahetus XX–XXI sajandil
1. Sissejuhatus
Eesti murdeuurimistraditsioonis on võro ja seto keelt käsitletud murretena, seto keelt ka murrakuna. Keeleajalooliselt on võro ja seto vana lõunaeesti keele tänapäevased järeltulijad. Lõunaeesti keelt on peetud eraldi läänemeresoome keeleks, mis eristus muudest läänemeresoome keeltest esimesena (vt Prillop jt 2020) ning milles on väga palju eripärast võrreldes nii põhjaeesti keelel põhineva eesti kirjakeelega kui ka muude läänemeresoome keeltega. Eesti riigi keelepoliitika on lähtunud murdetraditsioonist ning käsitleb võro ja seto keelt kui eesti keele piirkondlikke erikujusid (murdeid), mitte kui eraldi keelt või keeli. Olukord on tekitanud keelekogukondades palju pingeid, sest see käsitlus on vähendav ega paku lõunaeesti keeltele piisavalt kaitset. See…
Eesti murdeuurimistraditsioonis on võro ja seto keelt käsitletud murretena, seto keelt ka murrakuna. Keeleajalooliselt on võro ja seto vana lõunaeesti keele tänapäevased järeltulijad. Lõunaeesti keelt on peetud eraldi läänemeresoome keeleks, mis eristus muudest läänemeresoome keeltest esimesena (vt Prillop jt 2020) ning milles on väga palju eripärast võrreldes nii põhjaeesti keelel põhineva eesti kirjakeelega kui ka muude läänemeresoome keeltega. Eesti riigi keelepoliitika on lähtunud murdetraditsioonist ning käsitleb võro ja seto keelt kui eesti keele piirkondlikke erikujusid (murdeid), mitte kui eraldi keelt või keeli. Olukord on tekitanud keelekogukondades palju pingeid, sest see käsitlus on vähendav ega paku lõunaeesti keeltele piisavalt kaitset. See…
Faktijutustus XVII sajandil
Protokollid ei jutusta lugusid, vaid jäädvustavad sündmusi võimalikult objektiivselt ja kiretult, lihtsas keelelises vormis ja ilma protokollija isikliku hoiakuta. Mõnes mõttes on protokoll jutustuse vastand. Seetõttu pole üllatav, et ehkki mitteilukirjanduslikke tekste kasutatakse varauusaegse kirjanduse uurimisel juba ammu, ei ole tollaseid protokolle kui jutustavat tekstivormi peaaegu uuritud, kui jätta kõrvale mõni neis esinev luuletekst. Ometi pakuvad protokollid oma varauusaegsel kujul palju võimalusi kirjanduslikuks ja eriti narratoloogiliseks uurimistööks, sest need ei piirdu istungite ja koosolekute käigus tehtud märkmetega, vaid sisaldavad ka kombinatsiooni eri tekstidest, sealhulgas näiteks ametlike saatkondade lähetusaruannetest.
Protokollid moodustavad märkimisväärse osa varasel uusajal kirjapandust. Eelkõige on säilinud linnamagistraatide, maapäevade ja…
Protokollid moodustavad märkimisväärse osa varasel uusajal kirjapandust. Eelkõige on säilinud linnamagistraatide, maapäevade ja…