Rubriik
Valdkond
Aasta
Lühikroonika
3. mail peeti Väike-Maarjas F. J. Wiedemanni keelepäev. Väike-Maarja Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetajad kõnelesid luule õpetamisest koolis ning selle võludest ja valudest. Gümnaasiumi õpilased esitasid luulepõimiku. Esinesid Tiit Hennoste („Luuletaja keelekodu”) ja Rein Veidemann („Luuletus kui koputi. Hando Runneli „Kehv kõhn poiss””). Vestlusringi kirjanduse rollist keele rikkuse hoidmisel juhtis Raul Rebane.
3. mail toimus Tallinna Ülikoolis keeletoimetajate liidu üldkoosolek. Sellele järgnes 23. toimetajaseminar, mis keskendus inglise keele mõjule eesti keeles. Ettekannetega esinesid Ilmar Anvelt („Inglise keele mõjust – ajaloost, grammatikast ja muust”), Karin Kastehein („Eepiline grillkana ja teisi seiku inglise ja eesti keele semantilise ruumi erinevustest”) ja Ülle Leis („Kama kellaviieteest ehk mõtisklusi eesti…
3. mail toimus Tallinna Ülikoolis keeletoimetajate liidu üldkoosolek. Sellele järgnes 23. toimetajaseminar, mis keskendus inglise keele mõjule eesti keeles. Ettekannetega esinesid Ilmar Anvelt („Inglise keele mõjust – ajaloost, grammatikast ja muust”), Karin Kastehein („Eepiline grillkana ja teisi seiku inglise ja eesti keele semantilise ruumi erinevustest”) ja Ülle Leis („Kama kellaviieteest ehk mõtisklusi eesti…
See, mida ei saa öelda teisiti
Oled sa uius ujumas,
kui su mõte on otsimas
Jumalat tähtede alta!
Kristian Jaak Peterson
Marko Pajevići teos „Poeetiliselt mõtelda. Nüüd ja kohe” algab eshatoloogilise kuulutusega: me elame praegu kriisiaegadel, mil tuleb langetada otsuseid, mis määravad tuleviku ja millest sõltub, kas inimlikku tulevikku üldse on (lk 14). Väljapääsu kriisist pakub Pajevići järgi nn poeetiline mõtlemine, mille pakilisusele viitab pealkirjas „Nüüd ja kohe” (saksakeelses originaalpealkirjas väljendatud ühe sõnaga: jetzt).1 Poeetiline mõtlemine on autori loodud mõiste, mille sisu ja seoseid ta teoses avama asub.2
Apokalüptiliste hoiatustega kuulub teos selgelt praegusse ajastusse, mil maailmalõpudiskursus on väga armastatud. Meid ootab kliimakatastroof, lõppemas on nafta ning koos sellega kultuur niisugusel…
kui su mõte on otsimas
Jumalat tähtede alta!
Kristian Jaak Peterson
Marko Pajevići teos „Poeetiliselt mõtelda. Nüüd ja kohe” algab eshatoloogilise kuulutusega: me elame praegu kriisiaegadel, mil tuleb langetada otsuseid, mis määravad tuleviku ja millest sõltub, kas inimlikku tulevikku üldse on (lk 14). Väljapääsu kriisist pakub Pajevići järgi nn poeetiline mõtlemine, mille pakilisusele viitab pealkirjas „Nüüd ja kohe” (saksakeelses originaalpealkirjas väljendatud ühe sõnaga: jetzt).1 Poeetiline mõtlemine on autori loodud mõiste, mille sisu ja seoseid ta teoses avama asub.2
Apokalüptiliste hoiatustega kuulub teos selgelt praegusse ajastusse, mil maailmalõpudiskursus on väga armastatud. Meid ootab kliimakatastroof, lõppemas on nafta ning koos sellega kultuur niisugusel…
Café Vareda
Jälgisin huviga romaanivõistluse võitnud Sven Mikseri „Vareda” kujunemist sotsiaalseks skulptuuriks, seda, kuidas kriitikud astusid õhinal kõikidesse valmis pandud ämbritesse. Kes suutis arvustuse niimoodi ära kirjutada, et rääkis ainult poliitikast, kes kordas truult auhinnažürii seisukohti, kes sattus kummalisse krampi kirjaniku isikust, taustast ja mõnes saates räägitud jutust,1 kes rõhutas teose pühadust gay love story pärast, kes üritas lõpuks kogu meediakärale õigustatult vett peale tõmmata. Esimestele kiitvatele arvustustele hakkas aga järgnema kainemaid-kahtlevamaid arvamusi.
Järgnevalt esitan lugedes tekkinud hajamõtted „Vareda” kohta.
Romaanivõistluse žürii on üks kõige ausamaid, sest loeb tekste, teadmata nende autoreid. Eriti puhas on juhtum siis, kui saadetud käsikiri on autoril…
Järgnevalt esitan lugedes tekkinud hajamõtted „Vareda” kohta.
Romaanivõistluse žürii on üks kõige ausamaid, sest loeb tekste, teadmata nende autoreid. Eriti puhas on juhtum siis, kui saadetud käsikiri on autoril…
Lihtsustustest ja üldistustest
Mind on Urmas Vadi teoseid lugedes tihti painanud seni täpselt määratlemata tunne, mis ei ole mul lasknud kindlalt otsustada, mida neist teostest arvan. Mulle meeldivad need ja samal ajal miski neis häirib. Miski häirib, aga tegelikult nagu meeldib. Eks Vadi olegi vastandite mees, seda on leidnud ka teised:1 äärmiselt koomiline, aga sügavalt traagiline, kahtlemata küüniline, samal ajal ju nii armas. Realistlik, kui just ei juhtu midagi fantastilist, ja lõbus, kui parasjagu pole õudne. Ühtegi äärmusesse päris lõpuni laskumata püsib ta kuskil õhkõrnal piiril, nii et üheltki poolt lähenedes teda päris kätte ei saa.
„Kuu teine pool” liigub nendesamade vastandpaaride vahel, sellessamas…
„Kuu teine pool” liigub nendesamade vastandpaaride vahel, sellessamas…
Paronüümide kosmos
Eestis on paronüümide ehk sarnassõnade keeleteadusliku uurimisega tegeletud üpris vähe, nagu mujalgi Euroopas (vt Storjohann 2021a: 197). Näiteks on käsitlenud paronüüme Mati Hint (1978a), nüüdsel ajal on kaitstud mõni bakalaureuse- ja magistritöö (nt Hunt 2012; Thomson 2012) ning koos Eesti Keele Instituudi (EKI) juhtivleksikograaf Margit Langemetsaga oleme avaldanud viie üldkeele paronüümipesa analüüsi (Risberg, Langemets 2021). Pigemini on paronüümidega tegeletud keelekorralduses ja -hooldes, kus on koostatud n-ö veaohtlike paronüümide loetelusid: nt eesti (Plado, Mandra 2008; Erelt 2007: 165–174; EKK 2020: 582–590), saksa (Müller 1973; Pollmann, Wolk 2010), inglise (Room 2000) ja horvaadi keeles (vt Patekar 2017).
Siinne artikkel sai alguse 2023. aasta…
Siinne artikkel sai alguse 2023. aasta…
Laskma-verbi sisaldavad grammatilised konstruktsioonid ja nende tausttähendused eesti kirjakeeles
Artiklis keskendutakse eesti keele polüseemilise ja sageda kasutusega tuumverbi laskma alustamis- (laskma + Vma, nt lasta vesi kraanis jooksma) ja põhjustamiskonstruktsioonile (laskma + Vda, nt ei lasknud sind/sul ära sõita) ning kausatiivse funktsiooni kujunemise tagamaadele. Funktsiooni alltüüpidena käsitletakse permissiivset ja kuratiivset kausatiivsust. Kirjeldatakse laskma-verbi kasutusi kirjakeele tekstide põhjal alates XVI sajandist kuni tänapäevani ning selgitatakse tähendusseoseid. Sarnase metoodikaga olen uurinud panema– ja ajama-verbi grammatiseerumist (Tomson 2018, 2020). Laskma-, ajama- ja panema-kausatiivkonstruktsioonid on grammatiseerunud eri tüüpi leksikaalsetest kasutustest. Põhjustamiskonstruktsioonina käsitletakse grammatilist konstruktsiooni, mis väljendab tervikuna olukorda, kus ühe sündmuse tagajärjel toimub teine sündmus (Comrie 1989; Langacker 1991; Talmy 2003). Analüütilise ehk perifrastilise kausatiivkonstruktsiooni keskmes on…
Artur Alliksaare alliteratiivsed arhetüübid
Artur Alliksaar ahvatleb alatasa keelefilosoofiale, sest tema luules avaldub eesti keele ülim võimekus. Mõtteteaduse risoom, mis seda käsitleks, kasvab üle pea. Nagu resümeerib tema rong-see-sõitis-luuletus „Kuhu küll, kuhu küll, uhh!!!”: „Sõrmede ja varvaste, mõtete ja mälestuste hargnemisel ei ole otsa / ega äärt” (Alliksaar 1997: 134).
Millise teooriaga läheneda sellele küllusele? Kas pragmapoeetiliste kõnetegudega? Või fenomenoloogilisel põhimõttel, et keel kõneleb, mitte inimene – inimene kostab talle vaid vastu (Heidegger 1999: 727–728)? Kas autor enne mõtleb, siis ütleb? Või enne ütleb, siis mõtleb – keelemäng ette, mõte järele? Või kõigepealt näeb, siis otsib sõnu? Kas muusika on ennekõike (nagu tahtis Paul Verlaine)…
Millise teooriaga läheneda sellele küllusele? Kas pragmapoeetiliste kõnetegudega? Või fenomenoloogilisel põhimõttel, et keel kõneleb, mitte inimene – inimene kostab talle vaid vastu (Heidegger 1999: 727–728)? Kas autor enne mõtleb, siis ütleb? Või enne ütleb, siis mõtleb – keelemäng ette, mõte järele? Või kõigepealt näeb, siis otsib sõnu? Kas muusika on ennekõike (nagu tahtis Paul Verlaine)…
Naiste religioosne agentsus Eestis asuvate vene vanausuliste koguduste näitel
Käsitlen naiste kasvavat rolli vene vanausuliste religioossetes praktikates ja kirikuelu juhtimises. Tähelepanu keskmes on neli Eesti kogudust: pomoorlaste kogudused Kasepääl, Suur-Kolkjas ja Varnjas ning fedossejevlaste kogudus Väike-Kolkjas, mis asuvad lähestikku Peipsi järve ääres ehk Tartumaa vanausuliste ridakülade piirkonnas.
Selle uurimuse välitööd tegin aastatel 2020–2021. Selles ajavahemikus suhtlesin vanausuliste koguduste liikmetega ning pühendusin kohalike kommete iseärasusele, tegutsedes vabatahtlikuna Väike-Kolkjas asuvas Peipsimaa Pärimuskeskuses. Mul oli võimalus osaleda vanausuliste lastelaagrites ja kohalikel pidupäevadel. Lisaks lõin tihedad sidemed vanausuliste Tartu kogudusega ning Tallinna koguduse liikmetega. Viimane kogudus oli minu jaoks huvitav, sest alates 1990-ndate algusest kuni 2010-ndateni juhtis seda Varvara Prigoževa, kuid hiljuti leidsid nad…
Selle uurimuse välitööd tegin aastatel 2020–2021. Selles ajavahemikus suhtlesin vanausuliste koguduste liikmetega ning pühendusin kohalike kommete iseärasusele, tegutsedes vabatahtlikuna Väike-Kolkjas asuvas Peipsimaa Pärimuskeskuses. Mul oli võimalus osaleda vanausuliste lastelaagrites ja kohalikel pidupäevadel. Lisaks lõin tihedad sidemed vanausuliste Tartu kogudusega ning Tallinna koguduse liikmetega. Viimane kogudus oli minu jaoks huvitav, sest alates 1990-ndate algusest kuni 2010-ndateni juhtis seda Varvara Prigoževa, kuid hiljuti leidsid nad…
Lühikroonika
1. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril kõneles Natalia Ermakov teemal „Pühad allikad kui pidev side esivanematega ja/või „unustatud” kommetega”. Ersa allikad esindavad pidevat looduse kaudu suhtlemist esivanematega. Esitlus toetus ersa külades välitöödel kogutud materjalidele ja tähelepanekutele.
3. aprillil korraldas Eesti Ornitoloogiaühing koostöös UTKK ning ERA-ga Tartu loodusmajas aasta linnule käole pühendatud kirjandus- ja folklooriõhtu „Käol ei ole käppi”. Esinesid folklorist Mall Hiiemäe, luuletaja Veronika Kivisilla, kirjandusteadlane Elle-Mari Talivee ja ornitoloog Jaanus Elts.
4. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi pidulik kõnekoosolek „Tige diskursus ja nutikas narratiiv. Rahvajuttude sisulised ja žanrilised ulatuvused”. Sarja „Keelest meeleni” 13. üritus oli pühendatud EKM-i folkloristika osakonna…
3. aprillil korraldas Eesti Ornitoloogiaühing koostöös UTKK ning ERA-ga Tartu loodusmajas aasta linnule käole pühendatud kirjandus- ja folklooriõhtu „Käol ei ole käppi”. Esinesid folklorist Mall Hiiemäe, luuletaja Veronika Kivisilla, kirjandusteadlane Elle-Mari Talivee ja ornitoloog Jaanus Elts.
4. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi pidulik kõnekoosolek „Tige diskursus ja nutikas narratiiv. Rahvajuttude sisulised ja žanrilised ulatuvused”. Sarja „Keelest meeleni” 13. üritus oli pühendatud EKM-i folkloristika osakonna…
Riimirajad ja riimimetsad
Just meie maise elu poolel rajal
end äkki leidsin keset sünget metsa.
Dante Alighieri „Põrgu”
Foto: Elmar Köster, Rahvusarhiiv
Tohutu töövõimega andekal tõlkijal, luuletajal ja kriitikul Harald Rajametsal (13. V 1924 – 12. XI 2007) on mitu saavutust, mida võiks nimetada tema elutööks. Kahtlemata on üks neist „Jumaliku komöödia” eestindamine – ehkki ta ei jõudnud sellega päris lõpuni (tõlke lõpetasid Ülar Ploom ja Ilmar Vene), saame emakeeles seda maailmakirjanduse pärli lugeda ennekõike tänu temale. Dante „Põrgu” avaread on ühed kuulsaimad ja küllap tsiteerituimad värsid lääne luulekultuuris. Ent eesti keeles on neisse ridadesse end sisse kirjutanud ka tõlkija ise, ja mitte ainult metafoorselt: tema nimi on seal…
end äkki leidsin keset sünget metsa.
Dante Alighieri „Põrgu”
Foto: Elmar Köster, Rahvusarhiiv
Tohutu töövõimega andekal tõlkijal, luuletajal ja kriitikul Harald Rajametsal (13. V 1924 – 12. XI 2007) on mitu saavutust, mida võiks nimetada tema elutööks. Kahtlemata on üks neist „Jumaliku komöödia” eestindamine – ehkki ta ei jõudnud sellega päris lõpuni (tõlke lõpetasid Ülar Ploom ja Ilmar Vene), saame emakeeles seda maailmakirjanduse pärli lugeda ennekõike tänu temale. Dante „Põrgu” avaread on ühed kuulsaimad ja küllap tsiteerituimad värsid lääne luulekultuuris. Ent eesti keeles on neisse ridadesse end sisse kirjutanud ka tõlkija ise, ja mitte ainult metafoorselt: tema nimi on seal…
Lühidalt
Enn Nõu. Ülestähendusi ajast ja elust. Mälestuste kroonika 1956–2022. EKSA, 2023. 526 lk.
Raamatus oleva 66 aasta kroonika kohta on tagakaanel kasutatud epiteete täpselt, lühidalt ja rikkalikult – need sõnad iseloomustavad nii selle määratu faktikogu esitamislaadi kui ka peensust. Kuupäevade kaupa, iga kuu omaette lõiguna, on lause-paariga üles märgitud kõik kohtumised, käigud, sündimised-surmad, eri üritused pagulaskogukonnas, väiksemad ja suuremad perekonnasündmused, töised ülesanded, poliitiline programm, erialane edenemine arstina ja nii enda kui ka abikaasa Helga eneseteostus kirjanikuna, ainelised saavutused, majaehitus Uppsalas, paadisõidud ja -remondid, ettevõtmised lastega, hiljem nende reisid ja kolimised, raamatu lõpuosas tihenev osavõtt Eesti kultuurisündmustest, paika loksuv elu kahes riigis…
Raamatus oleva 66 aasta kroonika kohta on tagakaanel kasutatud epiteete täpselt, lühidalt ja rikkalikult – need sõnad iseloomustavad nii selle määratu faktikogu esitamislaadi kui ka peensust. Kuupäevade kaupa, iga kuu omaette lõiguna, on lause-paariga üles märgitud kõik kohtumised, käigud, sündimised-surmad, eri üritused pagulaskogukonnas, väiksemad ja suuremad perekonnasündmused, töised ülesanded, poliitiline programm, erialane edenemine arstina ja nii enda kui ka abikaasa Helga eneseteostus kirjanikuna, ainelised saavutused, majaehitus Uppsalas, paadisõidud ja -remondid, ettevõtmised lastega, hiljem nende reisid ja kolimised, raamatu lõpuosas tihenev osavõtt Eesti kultuurisündmustest, paika loksuv elu kahes riigis…
Mitmekülgne kogumik Läti naisajaloost
Eva Eglāja-Kristsone ja Zita Kārkla tutvustavad sissejuhatuses „Women’s agency. Multiplying stories and subjects” ajakirja Letonica erinumbri tausta: kogumikus kajastatud uurimistöö aluseks on Läti Teadusagentuuri rahastatud projekt „Female Agency in Latvian Culture and Society (1870–1940)”. Projekti põhjendusena toovad autorid välja asjaolu, et naiste panus Läti ühiskonda ja kultuuri on jäänud võrdlemisi nähtamatuks. Samal ajal, tuleb tõdeda, on Lätis viimasel kahel aastakümnel ilmunud esmapilgul isegi kadedaks tegev valik üldkäsitlusi, mis kajastavad naiste tegevust kirjanduses, poliitikas ja ühiskonnas laiemalt. Ülevaatlikke kogumikke tähelepanuväärsetest naistest on küll ilmunud Eestiski.1 Pean silmas lätikeelseid teadusmonograafiaid, mis sisaldavad ka ingliskeelset kokkuvõtet, näiteks Ineta Lipša monograafia naistest Läti poliitikas…
Tõnis Vilu vana hing ja uus tee
Kunstis osaleja tegeleb peaaegu alati oma müüdi loomisega, tahtlikult või tahtmatult. Mõnikord on autori kuju (elulugu ja hoiak) rohkem nähtav, mõnikord aga vaevu tajutav. Nii või teisiti seostab omamaise kirjanduse lugeja sageli teksti inimesega, kes on selle kirjutanud.
Tõnis Vilu paelub oma müüdiga, sest ta kõneleb vaimsest tervisest, teeb seda põhjalikult ja siiralt, meedias ja loomingus, mis paneb teda austama ja talle kaasa elama. Vilu rahulikku juttu tahaks kuulata eriti tähelepanelikult, sest imekombel mõjub see teraapiliselt.
Kui sukelduda Vilu loomingusse, on keeruline aru saada, kas autori kuju aitab mõista ja hinnata tema kunsti või pigem varjutab seda. Kumb tunne jääb lugejal…
Tõnis Vilu paelub oma müüdiga, sest ta kõneleb vaimsest tervisest, teeb seda põhjalikult ja siiralt, meedias ja loomingus, mis paneb teda austama ja talle kaasa elama. Vilu rahulikku juttu tahaks kuulata eriti tähelepanelikult, sest imekombel mõjub see teraapiliselt.
Kui sukelduda Vilu loomingusse, on keeruline aru saada, kas autori kuju aitab mõista ja hinnata tema kunsti või pigem varjutab seda. Kumb tunne jääb lugejal…
Missugune see taeva tütar õieti oli?
Piret Jaaksi romaan „Taeva tütred” võitis mullusel Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel III koha. Olen juba otsinud põhjendust sellele, miks raamat ei ole tervikuna õnnestunud: võistlusele esitatakse ikkagi käsikirjad ning enne väljaandmist võiks autoritel olla rohkem aega tekste vahepeal tekkinud distantsilt veel kord rahulikult üle vaadata ja vajadusel ümber kirjutada.1 Mul oli lugemist lõpetades tunne, et loetu on pigem stsenaarium mõne rohkem lahtikirjutatud osaga, ent ka autorile endale on peategelane kahjuks võõraks jäänud.
Seejuures on kõik see, millest romaan kõneleb, äärmiselt oluline ja päevakajaline: raamatu keskmes on ühe rahvuse tagakiusamine, armeenlaste genotsiid veidi üle saja aasta tagasi, mil Osmanite riik Esimese…
Seejuures on kõik see, millest romaan kõneleb, äärmiselt oluline ja päevakajaline: raamatu keskmes on ühe rahvuse tagakiusamine, armeenlaste genotsiid veidi üle saja aasta tagasi, mil Osmanite riik Esimese…
„Tahaks sõnuda end kehasse”. Sveta Grigorjeva koletislikud tekstikehad
Sveta Grigorjeva „Frankenstein” oli kultuurkapitali kirjanduspreemia nominent ja kiitvad arvustused on rõhutanud seda, kuidas luulekogu selgelt poliitiline sõnum ei muuda teksti manifestiks ja tõuseb esile just tänu poeetikale.1 Ka minu hinnangul ei saa teksti poliitika ja poeetika kunagi lahus olla, sest poeetika on alati mingil moel ideoloogiline, kuna see eksisteerib maailmas, millest see alguse saab, mitte sellest lahus. „Frankensteini” nõtkus seisneb selles, et see on nimetatud seotusest teadlik ning kasutab poeetikat selleks, et vormida poliitikat.
„Frankensteini” põhisõnum, mille on välja toonud Liisi Rünkla ja Saara Liis Jõerand, on see, et sina olla on okei, mis või kes tahes see sina…
„Frankensteini” põhisõnum, mille on välja toonud Liisi Rünkla ja Saara Liis Jõerand, on see, et sina olla on okei, mis või kes tahes see sina…
Liivlased kui tuleviku kogukonna mudel
Foto: Zane Bitere, LETA/Scanpix
26. mail tähistab juubelit Läti Ülikooli liivi instituudi juhataja, luuletaja ning liivi keele ja kultuuri edendaja Valts Ernštreits. Rääkisime sel puhul liivi keelest, selle uurimisest ja rollist ning liivi kogukonnast tänapäeval ja tulevikus.
Oled sündinud Riias, kuid siiski kasvanud liivi kogukonna sees ja käinud lapsena suviti Liivi rannas Kuramaal, kust tänapäeva liivi perekonnad pärinevad.
Olen sündinud Liivi rannast kaugemal nagu kõik uuema põlvkonna liivlased, aga meie pere seos Liivi rannaga on olnud küllaltki tihe. Pärast Nõukogude piiritsooni loomist hajus Kuramaa liivi kogukond laiali üle Läti ja mujale. Mõni üksik, näiteks Poulīn Kļaviņa, käis Liivi rannas suviti. Oli ka…
26. mail tähistab juubelit Läti Ülikooli liivi instituudi juhataja, luuletaja ning liivi keele ja kultuuri edendaja Valts Ernštreits. Rääkisime sel puhul liivi keelest, selle uurimisest ja rollist ning liivi kogukonnast tänapäeval ja tulevikus.
Oled sündinud Riias, kuid siiski kasvanud liivi kogukonna sees ja käinud lapsena suviti Liivi rannas Kuramaal, kust tänapäeva liivi perekonnad pärinevad.
Olen sündinud Liivi rannast kaugemal nagu kõik uuema põlvkonna liivlased, aga meie pere seos Liivi rannaga on olnud küllaltki tihe. Pärast Nõukogude piiritsooni loomist hajus Kuramaa liivi kogukond laiali üle Läti ja mujale. Mõni üksik, näiteks Poulīn Kļaviņa, käis Liivi rannas suviti. Oli ka…
Võro ja seto keelevahetus XX–XXI sajandil
1. Sissejuhatus
Eesti murdeuurimistraditsioonis on võro ja seto keelt käsitletud murretena, seto keelt ka murrakuna. Keeleajalooliselt on võro ja seto vana lõunaeesti keele tänapäevased järeltulijad. Lõunaeesti keelt on peetud eraldi läänemeresoome keeleks, mis eristus muudest läänemeresoome keeltest esimesena (vt Prillop jt 2020) ning milles on väga palju eripärast võrreldes nii põhjaeesti keelel põhineva eesti kirjakeelega kui ka muude läänemeresoome keeltega. Eesti riigi keelepoliitika on lähtunud murdetraditsioonist ning käsitleb võro ja seto keelt kui eesti keele piirkondlikke erikujusid (murdeid), mitte kui eraldi keelt või keeli. Olukord on tekitanud keelekogukondades palju pingeid, sest see käsitlus on vähendav ega paku lõunaeesti keeltele piisavalt kaitset. See…
Eesti murdeuurimistraditsioonis on võro ja seto keelt käsitletud murretena, seto keelt ka murrakuna. Keeleajalooliselt on võro ja seto vana lõunaeesti keele tänapäevased järeltulijad. Lõunaeesti keelt on peetud eraldi läänemeresoome keeleks, mis eristus muudest läänemeresoome keeltest esimesena (vt Prillop jt 2020) ning milles on väga palju eripärast võrreldes nii põhjaeesti keelel põhineva eesti kirjakeelega kui ka muude läänemeresoome keeltega. Eesti riigi keelepoliitika on lähtunud murdetraditsioonist ning käsitleb võro ja seto keelt kui eesti keele piirkondlikke erikujusid (murdeid), mitte kui eraldi keelt või keeli. Olukord on tekitanud keelekogukondades palju pingeid, sest see käsitlus on vähendav ega paku lõunaeesti keeltele piisavalt kaitset. See…
Faktijutustus XVII sajandil
Protokollid ei jutusta lugusid, vaid jäädvustavad sündmusi võimalikult objektiivselt ja kiretult, lihtsas keelelises vormis ja ilma protokollija isikliku hoiakuta. Mõnes mõttes on protokoll jutustuse vastand. Seetõttu pole üllatav, et ehkki mitteilukirjanduslikke tekste kasutatakse varauusaegse kirjanduse uurimisel juba ammu, ei ole tollaseid protokolle kui jutustavat tekstivormi peaaegu uuritud, kui jätta kõrvale mõni neis esinev luuletekst. Ometi pakuvad protokollid oma varauusaegsel kujul palju võimalusi kirjanduslikuks ja eriti narratoloogiliseks uurimistööks, sest need ei piirdu istungite ja koosolekute käigus tehtud märkmetega, vaid sisaldavad ka kombinatsiooni eri tekstidest, sealhulgas näiteks ametlike saatkondade lähetusaruannetest.
Protokollid moodustavad märkimisväärse osa varasel uusajal kirjapandust. Eelkõige on säilinud linnamagistraatide, maapäevade ja…
Protokollid moodustavad märkimisväärse osa varasel uusajal kirjapandust. Eelkõige on säilinud linnamagistraatide, maapäevade ja…
Eesti tanka
Jaapani luulekultuuri vanimaid vorme on VII sajandi õukondlikust suulisest traditsioonist sündinud tanka, algse nimega waka (和歌 ’laul’), mille kõrgaeg saabus Heiani ajajärgul (794–1192). Uuesti kerkis see luulevorm esile XIX sajandil, saades ka uue nimetuse. Nimelt soovis Meiji ajastu rahvusliku luuleuuendusliikumise üks algatajatest Masaoka Shiki (1867–1902) anda vanale vormile värske sisu, nimetades ühtlasi seni waka’na tuntud luuletuse ümber tankaks (短歌 ’lühike laul’), ning rajas selle arendamiseks kirjandusringi (Beichman 1982: 73–103). Lääne kirjandusse jõudsid tankad XX sajandi algul.
Esimesed eesti tankad ilmusid 1917. aastal Siuru albumis Arthur Valdese nime all. Ajavahemikul 1917–2022 on teadaolevalt 122 autorit avaldanud kokku 1298 eestikeelset tankat. Viimased…
Esimesed eesti tankad ilmusid 1917. aastal Siuru albumis Arthur Valdese nime all. Ajavahemikul 1917–2022 on teadaolevalt 122 autorit avaldanud kokku 1298 eestikeelset tankat. Viimased…
Lühikroonika
1. märtsil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis Eesti keelenõukogu (EKN) keelekorralduse seminar. Keelekorraldusest ühiskonnas kõnelesid Airi Männik (Eesti Keeletoimetajate Liit), Kaja Sarapuu (Eesti Emakeeleõpetajate Selts) ja õiguskantsler Ülle Madise. Keeleteaduse poolelt vaatles keelekorraldust TÜ tänapäeva eesti keele professor Liina Lindström. EKI keelekorraldustööd tutvustasid Sirli Zupping („ÕS-i ja EKI teatmiku tegevuskava”), Lydia Risberg („„Meie kõigi kohus on keelt võimalikult hästi tundma õppida””), Kristina Koppel („Keeleandmed eesti keele ühendkorpuses”) ja Margit Langemets („Eesti keele sõnaraamat ÕS 2025”). Järgnes arutelu Birute Klaas-Langi juhtimisel. Osalesid Toomas Kiho (EKN ja ajakiri Akadeemia), Andero Adamson (HTM), Mari Koik (Eesti Keeletoimetajate Liit), Kaja Sarapuu (Eesti Emakeeleõpetajate Selts),…
Evi Juhkam lahkunud (17. III 1932 – 1. XII 2023)
Foto: erakogu
Eesti Keele Instituudi kauaaegne murdekoguja ja -uurija Evi Juhkam (sünninimi Kreideberg, eestistatuna Kalve) sündis 17. märtsil 1932 Padise vallas Rannakülas Kiriku-Kõrtsu talus. Isaema Leena Kreideberg (Aro, 1876–1945) pärines Hiiumaalt Pühalepa vallast Hiiesaare külast, emaema Marie Saarnak (Koppel, 1883–1969) Arukülast. Evi oli seetõttu kodus hiiu keeles ja temalt oli murdeuurijatel hea Hiiu murrakute kirjapanekuid üle küsida. Isa Theodor Kalve (1901–1992) tundis huvi kodukoha ajaloo ja keele vastu. Tema mälestused ja pärimused on ilmunud raamatuna „Mõnda minevikust. Mälestused, pärimused, tõsielulood” (2019). Luuleandelise ema Hilda Kalve (Saarnak, 1905–1968) luuletused on samuti koondatud raamatukaante vahele. Põline isatalu, kus peres kasvas kuus last – neli…
Eesti Keele Instituudi kauaaegne murdekoguja ja -uurija Evi Juhkam (sünninimi Kreideberg, eestistatuna Kalve) sündis 17. märtsil 1932 Padise vallas Rannakülas Kiriku-Kõrtsu talus. Isaema Leena Kreideberg (Aro, 1876–1945) pärines Hiiumaalt Pühalepa vallast Hiiesaare külast, emaema Marie Saarnak (Koppel, 1883–1969) Arukülast. Evi oli seetõttu kodus hiiu keeles ja temalt oli murdeuurijatel hea Hiiu murrakute kirjapanekuid üle küsida. Isa Theodor Kalve (1901–1992) tundis huvi kodukoha ajaloo ja keele vastu. Tema mälestused ja pärimused on ilmunud raamatuna „Mõnda minevikust. Mälestused, pärimused, tõsielulood” (2019). Luuleandelise ema Hilda Kalve (Saarnak, 1905–1968) luuletused on samuti koondatud raamatukaante vahele. Põline isatalu, kus peres kasvas kuus last – neli…
Regio Baltica et Europa – pons studiorum et doctrinae.
Foto: Kaarina Rein
Selle aasta 6. aprillil jõudis oma 75. verstapostini Arvo Tering, kelle uurimusteta oleks raske ette kujutada, kui palju teaksime rootsiaegsest Tartu ülikoolist ning Eesti-, Liivi- ja Kuramaa haritlaskonna kujunemisest XVI–XVIII sajandil, teadusideede retseptsioonist Läänemere regioonis ja siinsete haritlaste omavahelisest suhtlusest. Baltimaadega seotud õpetlaste roll varauusaegses Euroopas tuleb ilmekalt esile just Teringu hiigeltööst, kus seni laialipillutatud andmed on Euroopa eri raamatukogudest ja arhiividest kildhaaval kokku kogutud, süstematiseeritud ja põhjalikult analüüsitud.
2019. aasta aprillis, kui Tartu Ülikooli raamatukogus peeti Arvo Teringu 70 aasta juubelile pühendatud ettekandepäeva „Varauusaeg Eesti- ja Liivimaal: majandus, haridus ja teadus” ja avati juubilarile pühendatud näitus, oli…
Selle aasta 6. aprillil jõudis oma 75. verstapostini Arvo Tering, kelle uurimusteta oleks raske ette kujutada, kui palju teaksime rootsiaegsest Tartu ülikoolist ning Eesti-, Liivi- ja Kuramaa haritlaskonna kujunemisest XVI–XVIII sajandil, teadusideede retseptsioonist Läänemere regioonis ja siinsete haritlaste omavahelisest suhtlusest. Baltimaadega seotud õpetlaste roll varauusaegses Euroopas tuleb ilmekalt esile just Teringu hiigeltööst, kus seni laialipillutatud andmed on Euroopa eri raamatukogudest ja arhiividest kildhaaval kokku kogutud, süstematiseeritud ja põhjalikult analüüsitud.
2019. aasta aprillis, kui Tartu Ülikooli raamatukogus peeti Arvo Teringu 70 aasta juubelile pühendatud ettekandepäeva „Varauusaeg Eesti- ja Liivimaal: majandus, haridus ja teadus” ja avati juubilarile pühendatud näitus, oli…
Väitekiri naiste rollist vanausuliste kogukondades
Väitekiri on selle autori pika akadeemilise teekonna tulemus: pärast ajalooõpingute lõpetamist Novosibirski riiklikus ülikoolis, mis on kuulsa arheograafilise koolkonna kodu, sai Danila Rygovskiy magistrikraadi Venemaa riiklikust humanitaarülikoolist Moskvas, siis jätkas kraadiõpinguid Peterburi Euroopa ülikoolis ja lõpuks Tartu Ülikoolis. Kogu selle rännaku vältel, mille käigus allikad ja meetodid, koolid ja moed võisid küll vahetuda, on Rygovskiy jäänud truuks oma peamisele teaduslikule ja isiklikule kirele mõista vanausulisi. Töös avaldub see armastus nii sügavas faktilises teadmises kui ka metodoloogilise järjekindluse puudumises. Näib, et autor ei ole valmis kõrvale jätma ühtegi osa intellektuaalsest pagasist, mis on kogunenud tema akadeemilise teekonna peatuspunktides.
Doktoritöö koosneb viiest…
Doktoritöö koosneb viiest…
Kuidas paremini kujutleda?
Arvustuse viimistlemise ajal sai teatavaks, et Jaak Tombergi monograafia „Kuidas täita soovi. Realism, teadusulme ja utoopiline kujutlusvõime” on teenitult võitnud Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali esseistika aastapreemia. Selle kohta on ilmunud sisukad arvustused Vikerkaares, Akadeemias ja Müürilehes.1 Seega on täidetud iga autori soov saada märgatud ja loetud – ning kaasa mõeldud. Mõtlemisainet on mõndagi, sest eriti sageli ei avalda eesti teadlane kaalukat ja tasakaalukat monograafiat eesti keeles. Olen tuttav suure osa Tombergi kasutatud ingliskeelse teoreetilise kirjandusega, kuid ei kuulu teadusulme kirglike lugejate ringi. Pigem huvitab mind, mida saab sellest käsitlusest kaasa võtta muude kirjandusžanride analüüsiks ja selle kaudu nüüdisreaalsuse kaardistamiseks.
Tomberg tõstatab…
Tomberg tõstatab…
Nüüd on tal aega ja ruumi maailm
Sven Vabari proosa on revenant, ühtäkki hämarilmast tagasi juhtunu nagu mitmed ta juttude tegelased. Eesti maagilise realismi nautlejad ja mittekohtades seiklevad urbanistid pole ta loomingut küllap unustanud. Mitut Loomingu numbrit läbivas arutelus XXI sajandi eesti kirjandusest Vabari nime siiski ei kohta, kuigi „Musta lennuki kirik” võitis 2010. aastal Tuglase novelliauhinna ning ta koostatud kogumik „Mitte-Tartu” (2012) tõi ehk lausa muutusi terve linna kuvandiloomesse (aga see on omaette teema).
Vabari üürikese ilukirjandusliku läbilöögi ja ta juttude raamatuks saamise vahele jäi parasjagu nii palju aega, et kui „Ribadeks tõmmatud linn” viimaks ilmudes 2023. aasta Betti Alveri debüüdipreemia valikusse sattus, oli žüriis ka neid,…
Vabari üürikese ilukirjandusliku läbilöögi ja ta juttude raamatuks saamise vahele jäi parasjagu nii palju aega, et kui „Ribadeks tõmmatud linn” viimaks ilmudes 2023. aasta Betti Alveri debüüdipreemia valikusse sattus, oli žüriis ka neid,…
Oksüümoron: sürrealistlik oksüümoron
Käesolev käsitlus ilmestab paradoksi, et sürrealism ja oksüümoron võivad olla sügavuti vastandid. Neid mõisteid on võetud nagu sukka ja saabast, ja põhjusega, sest sürreaalsed teosed on vastastikseoses oksüümoronidega. See tundub aga pinnaline arusaam, kuivõrd sürrealism peaks välistama teadlikke konstrukte, mida oksüümoronid valdavalt on. Juhuoksüümoron võib olla algupärane ja loomulik, kuid nende kõnekujundite ületulv ilmutab juba kavakindlat eufooriat.
Kui olla mõne autori peale mõtelnud ja temast kirjutanud, siis lõpuks settib juuretis, n-ö päevajääk (sks Tagesreste) – nagu ütleb Freud1 –, mis vaadeldud loomingut kannab. Selle saab sõelale võtta ja vaadata, on see objektsioon või abjektsioon. Ilmar Laabani puhul sai mul selliseks kaljapäraks…
Kui olla mõne autori peale mõtelnud ja temast kirjutanud, siis lõpuks settib juuretis, n-ö päevajääk (sks Tagesreste) – nagu ütleb Freud1 –, mis vaadeldud loomingut kannab. Selle saab sõelale võtta ja vaadata, on see objektsioon või abjektsioon. Ilmar Laabani puhul sai mul selliseks kaljapäraks…
Vanakooli
Mõnigi keelend ei taha hästi raamidesse sobituda. Üks selliseid näib olevat liitsõna vanakooli, mida kohtame täiendina – kõrvuti sõnaühendiga vana kooli – üha uutes ja uutes ühendites. Ortograafias ja sõnamoodustuses on küll kirjeldatud teatavate omadussõnalise täiendiga nimisõnafraaside võimet moodustada järgneva nimisõnaga kolmeosalisi liitumeid (nt valgepiletimees, hallipassimees, pikanäpumees), kuid peagu tähelepanuta on jäänud nimisõnafraasist lähtuva täiendi enda leksikaliseerumine.
Täiendina esinevad vana kooli ja vanakooli on eesti keeles olnud käibel ligi sada aastat. Perioodikast on nii sõnaühendi kui ka liitsõna kasutusnäiteid leida juba 1930. aastatest, kusjuures sellel kümnendil on sõnaühend vana kooli suurema sagedusega kui liitsõna vanakooli, nt vana kooli diplomaat, vana…
Täiendina esinevad vana kooli ja vanakooli on eesti keeles olnud käibel ligi sada aastat. Perioodikast on nii sõnaühendi kui ka liitsõna kasutusnäiteid leida juba 1930. aastatest, kusjuures sellel kümnendil on sõnaühend vana kooli suurema sagedusega kui liitsõna vanakooli, nt vana kooli diplomaat, vana…
Botaanika rootsiaegses Tartu ülikoolis
Tartu Ülikooli botaanikaaed tähistas hiljuti 220. sünnipäeva ja see sündmus viib küsimuseni, miks ei rajatud botaanikaaeda Tartusse juba XVII sajandil, kui ülikool asutati. Kas toona üldse botaanikaga tegeldi? Rootsiaegses Tartu ülikoolis botaanikat küll eraldi ei õpetatud, kuid taimede tundmist nõuti Academia Gustaviana põhikirja järgi arstiteaduskonna õppekavas (Constitutiones 2015: 64, 147). Ka taimede mainimist ja nende kasutuse kirjeldamist tuli XVII sajandi esimese poole Tartu töödes kõige sagedamini ette just meditsiinitekstides (Raicus, Turdinus 1631; Raicus 2016; Heinius 1637; Wirdig, Oestenius 1651) ning Academia Gustavo-Carolina ajast sajandi lõpul on teada taotlusi botaanikaaia loomiseks, mille initsiatiiv tuli samuti meditsiiniprofessorilt (Rauch 1943: 278–279). Kui botaanikaaiale…
Mõrtsukatöö Liiva järvel
Karl Ristikivi novellikogumiku „Sigtuna väravad”, mida autor iseloomustas kui jumalagajättu keskajaga (Ristikivi 2002: 342),1 lõpetab gootilik õudusjutt „Luigelaul” Saksa ordu Grobiņa foogtist Goswin von Aschenbergist, murtud raugast, kes istub oma lossis ja püüab tulutult aru saada lindude keelest (Ristikivi 1968: 257–269). Erilist tuska teevad talle rändlinnud, kes liiguvad igal sügisel põhjast lõunasse ja igal kevadel lõunast põhja ning keda ta ei suuda takistada, kuigi noorena veel püüdis. Kirjeldatud paranoia sai alguse ühel kevadel, kui linnuse lähistel Liiva järvel2 nähti kuutteist luike, kes aastaaja kohta ootusvastaselt võtsid suuna lõunasse. Foogt oli samal talvel lasknud tappa ja järve jää alla toppida Riia…
Kuidas suhtub Eesti LGBT kogukond sõnasse kväär?
Seksuaalsus ja soolisus on inimkogemuse osad, mille ühtaegu intiimne, ühiskondlik ja politiseeritud olemus on pidevas muutumises, pakkudes keeleuurimisele viljakat pinnast. Vähemuste õigused on tihedalt seotud inimõiguste ja võrdõiguslikkusega ning nendega seotud arutelude, sh sõnavara uurimine aitab kaasa ühiskonna arengule. Seksuaal- ja soovähemuste õiguste ja kogukonna teemad tulid avalikku arutellu ja eesti üldkeelde glasnosti ja perestroika ajal, kui homoseksuaalsus meedias kajastatavaks teemaks muutus (Kurvinen 2007). Sõnad lesbi ja gei jõudsid laiemasse kasutusse 1980. aastate lõpus koos aidsiennetusartiklitega, sest haiguse peamisteks riskirühmadeks peeti homoseksuaalseid mehi ning tekkis vajadus seksuaalvähemustega seotud teemasid avalikkuses arutada (Põldsam, Aabrams 2022: 6). Milliseid sõnu nõukogude ajal Eesti…