Mitmekülgne kogumik Läti naisajaloost

Eva Eglāja-Kristsone ja Zita Kārkla tutvustavad sissejuhatuses „Women’s agency. Multiplying stories and subjects” ajakirja Letonica erinumbri tausta: kogumikus kajastatud uurimistöö aluseks on Läti Teadus­agentuuri rahastatud projekt „Female Agency in Latvian Culture and Society (1870–1940)”. Projekti põhjendusena toovad autorid välja asjaolu, et naiste panus Läti ühiskonda ja kultuuri on jäänud võrdlemisi nähtamatuks. Samal ajal, tuleb tõdeda, on Lätis viimasel kahel aasta­kümnel ilmunud esmapilgul isegi kadedaks tegev valik üldkäsitlusi, mis kajastavad naiste tegevust kirjanduses, poliitikas ja ühiskonnas laiemalt. Ülevaatlikke kogumikke tähelepanuväärsetest naistest on küll ilmunud Eestiski.¹ Pean silmas lätikeelseid teadus­monograafiaid, mis sisaldavad ka ingliskeelset kokku­võtet, näiteks Ineta Lipša monograafia naistest Läti poliitikas 1922–1934² ja Vita Zelče uurimus naistest Läti ühiskonnas XIX sajandil.³ Kahjuks ei ole kõik kogumiku sissejuhatuses nimetatud teosed Eesti raamatukogudes vabalt kätte­saadavad. ­Kitsamate eriuurimuste hulka on keeruline võrrelda, sest neist tuleks esmalt Eestiski korralik ülevaade saada. Lätis tehtu uudistamist võib alustada sama projekti raames valminud platvormist Womage,⁴ mis on samuti enamjaolt läti keeles, kuid nüüdisaegsed tehnilised vahendid võimaldavad vähemalt põhiosa tekstist mõista.

Sissejuhatuses (lk 6) püstitavad koostajad hulga üldisi küsimusi, millega kogumik tegeleb. Pigem on siiski tegu uurimisvaldkondade kirjelduste kui uurimisküsimustega, sest ükski artikkel ei anna ammendavaid vastuseid naise rolli kohta ühiskonnas, ega peagi seda tegema. Artikleid ühendab biograafiline lähenemine, sealjuures tähele­panu pööramine agentsusele ehk naiste kajastamine aktiivsete valikuid tegevate isikutena teatud ühiskondlikes tingimustes ja nende seatud piirides. Uuritavad naised on tegutsenud nii poliitika, kunsti kui ka kirjanduse vallas. Aasta 1870 valiti vaadeldava ajajärgu alguspunktiks, sest siis tõi iseõppinud aktivist Karolīne Kronvalde naiste teema Läti ajakirjandusse ning kirjanik Marija Pēkšēna võitis näidendivõistluse.

Enamik artikleid järgib sarnast ülesehitust. Sissejuhatuses kirjeldatakse teema konteksti, tuues näiteid olukorrast eri riikides ja kasutades rahvusvahelist kirjandust, antakse ülevaade kohalikest oludest (vahel tuues lugejani statistikat) ning lõpuks süvenetakse kahe kuni nelja naise biograafiasse, kes on valitud vastavat eluala või probleemistikku iseloomustama. Erandlikud on Rosa Pārpuce-Blauma artikkel, mis keskendub ainult ühe naise, Laura Marholmi tegevusele, ja Zane Rozīte artikkel, mis kirjeldab tervet rühma naisi.

Nimelt kirjutab Rozīte avaartiklis „Female academics at the University of Latvia (1919–1940): A brief insight into the key issues” naistest Läti Ülikooli töötajatena. Ta on varem kirjutanud sarnasel teemal nii läti kui ka inglise keeles ning nüüdseks on valminud tema doktori­väitekiri⁵ naisüliõpilastest Läti Ülikoolis kahe maailmasõja vahel. Sobiva kaadri leidmiseks võeti vastavatud Läti Ülikooli tööle ka naisi, ent neid oli vähe ja enamik neist ei jõudnud kõrgetele akadeemilistele ametikohtadele. Autori sõnul ei olnud Lätis formaalseid takistusi naiste ülikooli tööle võtmiseks, aga seda tehti siiski võrdlemisi vähe. Meeskolleegid ega ühiskond laiemalt naiste karjääripüüdlusi ei toetanud. Sarnaselt Tartuga võeti naisi eeskätt keelelektoriteks ning suhteliselt palju naisi oli arstiteaduskonnas, märkimisväärne erinevus on suur naissoost eradotsentide arv (1938/1939. aastal 10).

Anastasija Smirnova artikkel „Female managers of social care institutions in Riga: The case of minority asylums (1918–1940)” alustab vaesteabi põhi­mõtete arengu kirjeldamisega Lätis, asetades selle Euroopa konteksti. Autor tõdeb, et pärast Esimest maailmasõda toimus küll sotsiaaltöö feminiseerumine, kuid naised hõivasid enamasti madalaid positsioone. Kui orbude­kodusid Riias juhatasid pigem mehed, siis varjupaikade juhtideks tõusid alates 1930. aastatest naised. Smirnova on artiklis keskendunud just varju­paikade naissoost juhtidele: tema näideteks on Emilia Tiedeman, Emma Goerke ja ­Eizhenia Arent. Baltisakslased Tiedeman ja Goerke said mõlemad varjupaiga juhiks, võttes selle ameti üle pärast oma abikaasa surma. Seevastu Arent oli läti õigeusklik, vene varjupaiga juht, ning oli jäänud leseks juba varem.

Eglāja-Kristsone artikkel „The beginnings of women’s agency in Latvian foreign affairs: Autobiographical approach” vaatleb naisi välisteenistuses. Senises Läti välis­teenistust puudutavas kirjanduses on tutvustatud eeskätt naisi, kes teenisid kõrgematel positsioonidel, kuid Eglāja-Kristsone kirjutab, et Läti välis­teenistuses oli enne Teist maailmasõda vähemalt 575 naist. Statistiline ülevaade näitab, et kuigi välisministeeriumi teenistuses oli naisi, siis kõrgemad kohad täideti valdavalt meestega. Erinevalt mitmest lääneriigist ei tulenenud see seadus­andlusest, vaid pigem tavast. Sarnaselt eelmises artiklis kirjeldatuga tulid kõrgemad positsioonid mõnikord abikaasade kaudu. Välis­ministeeriumi juhtum näitab, kuidas naised võeti teenistusse erakordsel ajal ehk Esimese maailmasõja päevil ja olukorra stabiliseerudes võtsid mehed ametid taas üle. Eglāja-Kristsone tutvustab lähemalt Grosvaldsi perekonda, kellest maha jäänud ja seni vähekasutatud autobiograafiline allikmaterjal avab 1920. aastate Läti välisteenistust kahe põlvkonna naiste pilgu läbi.

Artiklist jäi silma väide, et pere­tütar Līna Grosvalde suunas ajutiselt oma feministliku aktiivsuse ümber, tegutsedes sõja­kahjude leevendamisel patriarhaalse Punase Risti heaks (lk 79). Nõustun, et heategevus oli traditsioonilisem nais­aktiivsuse viis, aga üks ilmtingimata ei sega teist. Loobusid ju sufražetidki Suur­britannias Esimese maailmasõja ajal radikaalsetest väljaastumistest. Samuti on loomulik, et kõik aktiivsed naised ei toetanud radikaalset naisõiguslust või vähemalt ei võtnud selle poolt sõna. Ei saa küll välja lugeda, et Eglāja-Kristsone oleks Grosvalde teguviisi suhtes üheselt väljendanud kahetsust või veelgi vähem süüdistust.

Kogumiku esimene osa lõpeb Ineta Lipša käsitlusega naistest Läti poliitikas „Women running for the office of MP under the flexible list system in Latvia: The case studies of Milda Salnā and Berta Pīpiņa (1922–1934)”. Läti valimisseaduse eripärasid on Lipša tutvustanud juba 2007. aastal ajakirja Forschungen zur baltischen Geschichte 2. numbris („Frauen in den Parlamentswahlen der Republic Lettland”) ning sel teemal on 2022. aastal ilmunud mahukas lätikeelne monograafia.⁶ Seekordse artikli eripära on kahe biograafia lähilugemine, et analüüsida, milliseid strateegiaid häälte püüdmiseks kasutati. Valitud naised, Milda Salnā ja Berta Pīpiņa, olid kaks edukaimat ennesõjaaegset naispoliitikut. Üks tollaste naiste jaoks oluline küsimus, mida Lipša analüüsib ka oma monograafias, oli see, kas naised peaks võitlema naisseltsides või saab edu saavutada ka segaorganisatsioonides. Lugeja leiab artiklist selle mahtu arvestades sisuka võrdluse lähiriikidega.

Kogumiku teine osa kajastab kirjanduse, kunsti ja kirjastamise valdkondi. Esimene artikkel, Baiba Vanaga „German women active in the study and promotion of art history in Latvia from 1880s until 1915”, tutvustab nelja baltisaksa kunstiloolast: Rosalie Schoenfliesi, Bertha Noel­tingi, Elly von Loudoni ja Susa Walterit. Kui naiskunstnikke on uuritud, siis naiskunstiloolastele on pööratud hulga vähem tähelepanu. Kuigi Elly von Loudon oli ka kunstnik, rõhutab artikkel tema tegevust Andrea del Sarto freskode kopeerija ja uurijana. Ülejäänud kolm pidasid loenguid ning kirjutasid kunstist eri ajakirjandusväljaannetele. Susa või Sophie Walter on pärit Tartust ning tema tegevuspiirkond ulatus ka Eesti aladele, näiteks õpetas ta 1907. aastal Tallinnas toimunud õpetajate suvekursustel, kus esines ka teisi naisi ning mis vääriks omaette uurimust.

Rosa Pārpuce-Blauma analüüsib artiklis „The contribution of feature writer Laura Marholm to the discourse on women’s emancipation in the German-­language press of Latvia at the turn of the 19th and 20th centuries” Laura Marholmi retseptsiooni Läti ajakirjanduses. ­Marholm kirjutas XIX ja XX sajandi vahetusel, mil naisküsimus oli elava arutelu all. Tema raamatud olid väga populaarsed ja mõjukad. Lisaks saatis Marholm lühemaid kirjutisi väljaannetele Riias, aga ka Tallinnas ja Peterburis ning tõlkis. Tema bestseller oli „Das Buch der Frauen” („Naiste raamat”), mis tõlgiti lühikese aja jooksul kaheksasse keelde. Marholmi lugesid ka naised Eestis (nt Aino Kallas, Hella Wuolijoki). Artikkel puudutab naisküsimuse käsitlemist Läti meedias, kuigi mitte ammendavalt, mis pole ka eesmärk. Marholmi positiivset vastuvõttu Läti saksa­keelses ajakirjanduses võib selgitada sellega, et tema naisi puudutavad kirjatööd erinesid radikaalsematest naisõiguslastest, „vesistest standardiseeritud sinisukkadest” (lk 157) või „tänapäeval tavapärastest amatsoonidest, kes kiunuvad meestega võrdsete õiguste teemal” (lk 159), nagu toona kirjutati.

Zita Kārkla keskendub artiklis „From claiming authority to sensuous excursions: Mapping the female body in Latvian women’s travel writing (1878–1920)” naiste reisikirjadele. Tema põhinäideteks on Minna Freimane ja Angelika Gailīte. Freimane kohta on vähe infot, aga ilmselt reisis ta guvernandi ja parunessi teenijana. Ka Gailīte reisis koos kaaslastega, kuid tegi seda eeskätt oma lõbuks. Artikli esimeses pooles iseloomustatakse teisigi reisikirjade naisautoreid. Nemad on valitud spetsiifilisemaks analüüsiks seetõttu, et kirjutasid erineval ajal, Freimane XIX sajandi lõpus, Gailīte XX sajandi alguses, ning ühiskonnas ja naiskirjanduses vahepeal toimunud muutused mõjutasid reisikirjade sisu ja esituslaadi.

Māra Grudule artikli „Baltic German women between two cultures: Translation of Latvian literature at the end of the 19th century and in the 20th century” teemaks on naised tõlkijatena. Grudule kirjutab, et tutvustab nelja baltisaksa naist, kuid uuritavate perekondlik taust on üsna kirju – seega „nelja end pigem sakslasena identifitseerivat naist”? Kas see kirju taust võis mõjutada nende vahendajarolli või selle valikut? Neljast varaseima, Hanny Brentano puhul on märkimisväärne potentsiaalne (enese)tsensuuri aspekt – otsus jätta läti rahvusliku liikumise elemendid oma tõlkest välja. Näidetest viimane, Martha von Dehn-Grubbe, on aga Eesti aladelt pärit Anete Konksi tütar, kes tõlkis ka eesti kirjandust saksa keelde. Põgus pilk väliseesti ajakirjandusele näitab, et ajalehed vahendasid nii teateid tõlgitud luulekogu „Wir kehren heim”⁷ kohta kui ka kokkuvõtteid Dehn-Grubbe teiste väliseesti teoste arvustuste kohta.

Signe Raudive artiklis „Women in the book publishing industry of Latvia during the interwar period” on vaatluse all kolm naist kirjastajatena: ema ja tütar Anna Grobiņa ja Ilga Zvanītāja ning Emīlija Benjamiņa. See võimaldab iseloomustada kolme üsna erineva toodanguga kirjastust. Paraku ei selgu üheselt, kas kirjastuste välja antud teoste valik oli seotud eeskätt isikliku maitse või turu ootustega, mis omakorda võisid muutuvas majanduslikus olukorras teiseneda. Vastuseks küsimusele, kas naised ettevõtjatena suhtusid näiteks kaastöölistesse kuidagi teisiti, tõdeb artikli autor, et säilinud allikad ei võimalda teha selliseid uuringuid, nagu on tehtud mõningate välismaa kirjastuste kohta.

Kokkuvõttes on tegemist mitmekülgse ja sisuka kogumikuga, mis pakub sisse­vaateid erinevate naiste elulugudesse ja nende ühiskondlikku tegevusse. Tervitatav on lähenemine, mis ei keskendu ainult ennast lätlasena identifitseerivatele naistele, vaid kaasab mitmeid baltisaksa naisi. Vähem saame aimu slaavi ja juudi naiste tegevusest. Eesti lugeja jaoks on see väärtuslik väljaanne, ja mitte ainult seetõttu, et mitu näidet on Eestiga seotud – eeskätt ikkagi sarnase mineviku ja geograafilise läheduse tõttu. Samuti teeb otsus avaldada kogu väljaanne inglise keeles (ja vabalt allalaetavana) selle eesti (ja välismaa) lugejale kättesaadavamaks.