Lühidalt

Mudlum. Väike tekstimüür. [Tallinn:] Strata, 2023. 287 lk.

Tekstimüür on Mudlumi teise artiklikogu puhul kahtpidi tähenduslik kujund. Ühelt poolt väljendub kogumiku kirjanduskriitika osas autori põrkumine teoste kui müüriga, kui arvustatavate raamatutega ei teki n-ö kaasaloovat kontakti. Teiselt poolt laob Mudlum omaenda kirjutatuga asjatundliku lugeja ette müüri, kui ootuspärase analüüsi asemel pakub ta pigem (muhedat) loba ja heietamist.¹

Esimene asjaolu on tänuväärne söakus laveerimata väljendada oma konarlikke lugemismuljeid ja mõistmistõrkeid, tuua vaadeldava teose väljakutsed ja õõnsused kujukalt ja lustakalt esile. Niimoodi Mudlum ise otsekui täidabki oma sõnastatud suuremeelset ideaali, et „raamatuid [võiksid] arvustada hoopis kunstnikud või minu poolest kasvõi elektriinsenerid, sest tsunftisiseselt tekivad pikapeale omamoodi pimetähnid, tekib [—] kindel, kanoniseeritud, vääramatu hea maitse ja selle maitse valvurid – kriitikud” (lk 207). Ent professionaalse analüüsi või kogu valdkonna arengulugu haarava teoreetilise käsitluse asemel on Mudlumi silmis igasuguse kunsti vastuvõtus esmatähtis vahetu emotsionaalne mõju mis tahes eluala esindavale lihtsale kogejale. Sellise lihtsa kogeja või seinast-seina-pilguga kirjandussõbra arvustuste voorus on kahtlemata võime lähendada kirjandust erialavälisele lugejale.

Teisest müürist aitab üle saada see, kui kogumikku lugedes kohandada ootusi tekstidele, võttes Mudlumi kirjandus­arvustusi tema esimese kriitikakogumiku pealkirja „Ümberjutustaja” (2017) juhatusel kui vaadeldavate raamatute oma sõnadega ja isikupärases stiilis edasiandmist, vabas vormis jutustusi, mis küll tõukuvad kirjandusest, kuid vonklevad käsitletava teose juurest kohati õige kaugele. Näiteks on arvustaja korduvalt jaganud kirjanduslike arutluste kõrvale oma esimeste retuuside saamise lugu. Selle vastuvõtt eeldab aga head huvi autori isiku vastu: Mudlumi kriitika pigem jutustab midagi üsna suvalist tema enda kohta, kui paigutab käsitletava teose kirjandusajaloo ja vahetute kirjandusprotsesside konteksti või miks mitte ka kitsamasse, st ühe autori retseptsioonilukku. Kui lisaks võtta arvesse „Väikese tekstimüüri” teise poole käsitlused teatrist ja laulupeost, mis samuti on rõhutatult asjaarmastaja, mitte asjatundja ülevaated, ning juhuslikud kolumnid, kinnitub tõik, et kogumiku tekstide kõnekus jääb nende ilmumiskonteksti – raamatuna on neil pikas perspektiivis vahest siiski mingi sotsioloogiline väärtus.