Rubriik
Valdkond
Aasta
Tüviteksti mõistest
Tuumteose – alusteose, baasteose, lähteteose või kui välmime, seminaali – mõiste on võrdlevas kirjandusteaduses möödapääsmatu. Akadeemilises inglise keeles käibivaid väljendeid core text või seminal work on eesti keeles paaril viimasel kümnendil hakatud tähistama-tõlkima sõnaga tüvitekst. Kui algselt toimus see üsna metafoorselt ja kombates, juuri-oksi ja toekaid tüvesid kiites, vahel ka veel säilinud irooniavarjundiga, siis nüüd kasutatakse seda kujundlikku liitsõna juba juurdunud terminina, mis ei vaja pikalt seletamist. Veel enam: tõlgendavast metakirjandusest on tüviteksti käsitus levinud ka ühiskondlikku tarvitusse, mis tõendab, et tekstuaalsuse mõtestamisel on nii selletaolist mõistet kui ka sõna-terminit igapäevaselt tarvis. Inimeste ühiselus juurduv ühismeel (ingl common sense) tajub…
Uus Aino Kallase elulugu Soomes
Aino Kallas (1878–1956) on neid kirjanikke, kes pole kunagi olnud üldrahvalikult populaarne, kuid kellel on alati olnud oma truu lugejaskond. Kuigi oma peateosed kirjutas ta soome keeles, on need kõik tõlgitud eesti keelde ja teda on sageli nimetatud soome-eesti ühiskirjanikuks. Mõlema maa kirjandusloolaste jaoks on Kallas olnud tuntud ja soositud autor. Tema loomingust on kirjutatud väitekirju ja uurimusi, tema päevik on avaldatud mõlemas keeles ja see on olnud esimene niisugune „(nais)kirjaniku päevik”, millega tavatsetakse võrrelda kõiki teisi Eestis ja Soomes ilmunud päevikuid. Seepärast on isegi üllatav, et Silja Vuorikuru raamat on esimene nn žanripuhas Kallase biograafia. Tunnustatud Kallase-uurija, Eestiski omal…
Märkmeid Aare Pilve luulest
Kogu aeg sadas vihma.
Meelis Friedenthal(1)
1.
Ühes arvustuses kirjeldab Aare Pilv prantsuse mõtleja Frédéric Gros’ nn analüütilise luule essentsi, mis näikse hästi kehtivat ka Pilve enda tekstide kohta. Vähemasti mis puutub tema viimastesse luuletuskogudesse: „Kuid oma loomult on see ometi luule, sest tegeleb sellesamaga, millega luule üldiselt: eelanalüütiliste, intuitiivsete, täpsete, kuid liigendamatute äratundmiste esitamisega, kusjuures püütakse olla täpne just kogemuse ebatäpsuse suhtes, püüdes säilitada kirjeldatava nähtuse tervikut mitte tema täpses piiritletavuses, vaid just tema hajususes ja haaramatuses, sest tervik hõlmab ka neid.”(2)
Ühelt poolt võib siit ära tunda pilveliku kirjutusstrateegia selle esteetilis-filosoofilisel tasandil, teisalt kumab läbi hoiak, mis suhtub luulesse kui millessegi sattumuslikku,…
Meelis Friedenthal(1)
1.
Ühes arvustuses kirjeldab Aare Pilv prantsuse mõtleja Frédéric Gros’ nn analüütilise luule essentsi, mis näikse hästi kehtivat ka Pilve enda tekstide kohta. Vähemasti mis puutub tema viimastesse luuletuskogudesse: „Kuid oma loomult on see ometi luule, sest tegeleb sellesamaga, millega luule üldiselt: eelanalüütiliste, intuitiivsete, täpsete, kuid liigendamatute äratundmiste esitamisega, kusjuures püütakse olla täpne just kogemuse ebatäpsuse suhtes, püüdes säilitada kirjeldatava nähtuse tervikut mitte tema täpses piiritletavuses, vaid just tema hajususes ja haaramatuses, sest tervik hõlmab ka neid.”(2)
Ühelt poolt võib siit ära tunda pilveliku kirjutusstrateegia selle esteetilis-filosoofilisel tasandil, teisalt kumab läbi hoiak, mis suhtub luulesse kui millessegi sattumuslikku,…
Oma haldjariiki kaitstes
Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.
Miks mälu- ja eluloouurimus?
Sellel on kaks alget. Esimene on minu väliseesti juuretis ehk juurestik. Ma elasin niisuguses sotsiaalses ruumis, kus räägiti lugusid maailmast,…
Miks mälu- ja eluloouurimus?
Sellel on kaks alget. Esimene on minu väliseesti juuretis ehk juurestik. Ma elasin niisuguses sotsiaalses ruumis, kus räägiti lugusid maailmast,…
Selgituseks Betti Alveri viimasele sõnavõtule
Möödunud aasta lõpul üht ja teist Betti Alveri luulevalimiku „Omajuur” jaoks üle kontrollides puutus tema viimase eluajal koostatud luuletuskogu „Üle aegade Assamalla” mustandmaterjalide hulgas silma keskmise suurusega (16 × 22,5 cm) kollakas ümbrik märksõnaga „Luule” ja daatumiga „1988 aug.” (KM EKLA, f 315, m 78). Ümbrikus oli kimbuke märkmeid erinevat mõõtu paberilehtedel ja -lipikutel, osalt perioodiliste väljaannete tellimislehtedel – ühtekokku 46 sedelit. Kiirustava käega üles tähendatud märkmed rabasid avameelsusega: Betti Alver, kes avalikkuse ees harva soostus oma elu ja loomingut kommenteerima, valib hoolega sõnu ka kirjavahetustes ja päevikutes.(1) Pikemaid kirjeldusi, jälgi loometööst, eneseeritlusi, pihtimusi on tulnud otsida tikutulega. Ja nüüd siin sellised valusad…
Elulood ja põlvkondlikud mustrid
Muistendid, muinasjutud ning rahvajutud on alati ajas teisenenud: sotsiaalses keskkonnas muudetakse nende rõhuasetusi, lisatakse detaile, pööratakse puänte. Rahvajuttude algupärandid kipuvad ajas kaduma, säilivad vaid need, mida vaevutakse kirja panema. Nii teame, et Charles Perrault’ Punamütsike jäigi hundi kõhtu, sest tema ajal oli kombeks rääkida lastele sõnakuulekuse tagamiseks hirmulugusid. Hiljem aga leiti, et laste hirmutamine pole pedagoogiliselt kuigi mõistlik, ning vendade Grimmide versioonis on loole lisandunud jahimehed, kes vaese tüdruku koos vanaemaga kurja hundi kõhust välja lõikavad. Punamütsikese loo üldine jutustusliin on aga seni paika jäänud. Mõned lood teevad seevastu aja jooksul läbi radikaalse muutuse. Nii erines 2010. aastal kinolinal jooksnud…
Autoteooria võimalused teooria ja omaeluloolisuse vahel
Tänasel kirjandusmaastikul on kaubanduslikult edukate elulugude kõrvale üha enam ilmunud tekste, mis liiguvad hallis tsoonis, kus ilukirjanduslikku teksti sekkub tugev omaelulooline hääl, mis astub samaaegselt ka teoreetilisse diskussiooni. Žanride segamine pole iseenesest uus, kuid (auto)biograafia ja kirjanduse ristumise päevakajalisusest annab märku kas või tõik, et 2000. aastatel on inglise keeles ilmunud ridamisi romaane, mille peategelaseks on biograaf ning mille teemaks on seega piir fiktsionaalse ja faktilise vahel (Renders 2014: 30–31). Uus pole ka teoorialoome sidumine fiktsiooniga: oma romaanides on teoreetilisi arutlusi arendanud mitmed autorid, näiteks Alain Robbe-Grillet, Thomas Pynchon, Umberto Eco, Margaret Atwood, Malcolm Bradbury jt (selle kohta vt ka…
Kriitik Peeter Pilski eluloome strateegiad
Eluloome kui selline
Eluloome (vn жизнетворчество, sks Lebenskunst, ingl life-creation(1)) kui teatav fenomen on XX sajandi alguse vene hõbeajastu (vn cеребряныAй век), aga ka sajandi jagu varasema kuldajastu, romantismi esindajate, lahutamatu ja loominguliselt oluline osa.(2) Kõige üldisemalt võiks eluloome tähendada oma elu, eluloo (biograafia) kujundamist vastavalt inimese väärtushinnangutele, mis on kooskõlas tema ajastu väärtustega. Erinevalt tavainimesest kujundasid mitmed XX sajandi alguse vene kultuuritegelased oma elukäiku teadlikult, n-ö mütologiseerisid selle. Vene noorema põlvkonna sümbolist, modernist Andrei Belõi kirjutas 1908. aastal artiklis „Sümbolism”, et kunstnik peab samastuma tema loodud vormiga, tema „loomuomane mina peab ühtima loominguga, tema elust peab saama looming” (Belõi 1908: 41). Ehk siis,…
Eluloome (vn жизнетворчество, sks Lebenskunst, ingl life-creation(1)) kui teatav fenomen on XX sajandi alguse vene hõbeajastu (vn cеребряныAй век), aga ka sajandi jagu varasema kuldajastu, romantismi esindajate, lahutamatu ja loominguliselt oluline osa.(2) Kõige üldisemalt võiks eluloome tähendada oma elu, eluloo (biograafia) kujundamist vastavalt inimese väärtushinnangutele, mis on kooskõlas tema ajastu väärtustega. Erinevalt tavainimesest kujundasid mitmed XX sajandi alguse vene kultuuritegelased oma elukäiku teadlikult, n-ö mütologiseerisid selle. Vene noorema põlvkonna sümbolist, modernist Andrei Belõi kirjutas 1908. aastal artiklis „Sümbolism”, et kunstnik peab samastuma tema loodud vormiga, tema „loomuomane mina peab ühtima loominguga, tema elust peab saama looming” (Belõi 1908: 41). Ehk siis,…
Lõpuni elamatu elu
Milline on lõplik kokkuvõte, minu elu tulemus?
Vahest oskab minu biograafia tulevane kirjutaja
öelda seda paremini kui mina ise,
kes ma pole veel päriselt läinud.
Nii kirjutas Aino Kallas (1878–1956) juulis 1953, kolm aastat enne surma. Ta elas toona koos tütre Virve Kallas-Pässi ja tema kahe peaaegu täisealise lapsega Stockholmis, kuhu oli olnud sunnitud põgenema 1944. aasta sügisel, jagades nii arvukate eestlaste saatust. Kirjaniku abikaasa Oskar Kallas oli surnud nende teisel Rootsi-talvel jaanuaris 1946, 77-aastasena.
1950. aastate alguses kavatsesid paljud kirjutada Aino Kallase biograafiat. Äsja soome kirjanduses magistrikraadi kaitsnud Kai Laitinen oli kirjaniku nõusolekul alustanud 1952. aasta alguses tööd eluloo kallal, kuid ta polnud selles…
Vahest oskab minu biograafia tulevane kirjutaja
öelda seda paremini kui mina ise,
kes ma pole veel päriselt läinud.
Nii kirjutas Aino Kallas (1878–1956) juulis 1953, kolm aastat enne surma. Ta elas toona koos tütre Virve Kallas-Pässi ja tema kahe peaaegu täisealise lapsega Stockholmis, kuhu oli olnud sunnitud põgenema 1944. aasta sügisel, jagades nii arvukate eestlaste saatust. Kirjaniku abikaasa Oskar Kallas oli surnud nende teisel Rootsi-talvel jaanuaris 1946, 77-aastasena.
1950. aastate alguses kavatsesid paljud kirjutada Aino Kallase biograafiat. Äsja soome kirjanduses magistrikraadi kaitsnud Kai Laitinen oli kirjaniku nõusolekul alustanud 1952. aasta alguses tööd eluloo kallal, kuid ta polnud selles…
Laulik jutustab laulikust
Palun tädist kirjeldus visake tulle
et ta mul tihti ette tulli siis rääkisin
ta elu lugu Kui ta teid ära ei tüüta ehk
siis loete läbi.(1)
Nii lõpetab oma järjekordse rahvaluulesaadetise kaaskirja Marie Sepp (1862–1943), Kolga-Jaani lähedal elanud maanaine, laulik ja pärimuse koguja. Kirjas jutustab ta pikemalt kohaliku kogukonna väljapaistvast isikust, laulikust ja ämmaemandast, Vainu tädiks kutsutud Mari Pärtensist (1832–1919). Tsiteeritud lõik viitab mitut laadi suhestumistele, mis ühelt poolt on Marie Seppa ajendanud Mari Pärtensi „elu lugu” kirja panema, aga teisalt sundinud kahtlema selle mõttekuses. Marie ebaluse taga on rahvaluulekogujatega koostööd tehes kujunenud arusaam, et viimased tunnevad huvi üsna piiratud osa vastu maarahva elumaailmast…
et ta mul tihti ette tulli siis rääkisin
ta elu lugu Kui ta teid ära ei tüüta ehk
siis loete läbi.(1)
Nii lõpetab oma järjekordse rahvaluulesaadetise kaaskirja Marie Sepp (1862–1943), Kolga-Jaani lähedal elanud maanaine, laulik ja pärimuse koguja. Kirjas jutustab ta pikemalt kohaliku kogukonna väljapaistvast isikust, laulikust ja ämmaemandast, Vainu tädiks kutsutud Mari Pärtensist (1832–1919). Tsiteeritud lõik viitab mitut laadi suhestumistele, mis ühelt poolt on Marie Seppa ajendanud Mari Pärtensi „elu lugu” kirja panema, aga teisalt sundinud kahtlema selle mõttekuses. Marie ebaluse taga on rahvaluulekogujatega koostööd tehes kujunenud arusaam, et viimased tunnevad huvi üsna piiratud osa vastu maarahva elumaailmast…
Mõnda baltisaksa elulugudest ja mis seal sees leida võib
Elulookirjutusi ja mälestusi uurimisobjektide ning allikatena ei vaidlusta tänapäeval ilmselt enam keegi, vaadeldagu neid pealegi teatud laadi ilukirjandusena. Viimastel kümnenditel Eestit tabanud omaelulookirjutuse buumi on nimetatud ka „mälukirjanduse üleujutuseks” (Hinrikus 2010: 20). Eestikeelne mälukirjandus on, nii nagu eesti ilukirjanduski, suhteliselt hiline ja kuni sõjajärgse ajani ka kaunis väikesearvuline. Ent Eesti mälukirjandus tervikuna, koos baltisaksa omaelulooliste tekstidega, on seevastu oluliselt tihedam ja arvukam. Üldpilti silmas pidades on täiesti õigustatud tõdemus, et „eesti kirjanduse – laiemas mõttes – ja samuti autobiograafilise kirjutuse algust otsides ei saa lähtuda üksnes keelest ja rahvusest, vaid peame lähtuma ka kultuuriruumist” (Hinrikus 2010: 25).
Käesolev artikkel annab ülevaate…
Käesolev artikkel annab ülevaate…
Kaitstud doktoritööd
• 5. mail kaitses Kirsti Jõesalu Tartu Ülikoolis etnoloogia erialal doktoritöö „Dynamics and tensions of remembrance in post-Soviet Estonia: Late socialism in the making” („Mäletamise dünaamika ja pinged nõukogudejärgses mälukultuuris: hilise nõukogude aja tähenduse loomine Eestis”). Juhendaja oli dotsent Ene Kõresaar (TÜ) ja oponendid dr Ana Luleva (Bulgaaria teaduste akadeemia) ja dr Art Leete (TÜ).
Doktoritöö analüüsis ühe ajalooperioodi – hilise sotsialismi – tähenduse kujunemist ja dünaamikat XXI sajandi alguse Eesti mälukultuuris. Hilise sotsialismi all mõistetakse perioodi 1950. aastate lõpust 1980. aastate keskpaigani. Väitekirja lähtekohaks oli vaatepunkt, et 1990. aastate mäluprotsesside tulemusena käsitleti nõukogude aja argiseid kogemusi avalikkuses hegemoonse kannatuse ja…
Doktoritöö analüüsis ühe ajalooperioodi – hilise sotsialismi – tähenduse kujunemist ja dünaamikat XXI sajandi alguse Eesti mälukultuuris. Hilise sotsialismi all mõistetakse perioodi 1950. aastate lõpust 1980. aastate keskpaigani. Väitekirja lähtekohaks oli vaatepunkt, et 1990. aastate mäluprotsesside tulemusena käsitleti nõukogude aja argiseid kogemusi avalikkuses hegemoonse kannatuse ja…
Elulood žanripiiridel
Käesoleva teemanumbri artiklid heidavad valgust eesti elulookirjutuse eri tahkudele, olles mõtteliseks jätkuks 2010. aastal ilmunud ajakirja Methis omaelulookirjutuse numbrile. Viimase sissejuhatavas artiklis selgitab koostaja ja toimetaja Leena Kurvet-Käosaar mõisteid omaelulookirjutus, autobiograafia ja autobiograafilisus, täpsustades, et omaelulookirjutus ei ole siiski „ingliskeelse mõiste life writing täpne vaste, sest viimane hõlmab peale indiviidi enese elule keskenduvate tekstipraktikate ka neid, mis keskenduvad kellegi teise elule (nt biograafia või ka historiograafia mõned vormid)” (Kurvet-Käosaar 2010: 9). Siinses saatesõnas katusmõistena kasutatav elulookirjutus on seega lähedasem ingliskeelsele mõistele life writing, sest see tähistab nii autobiograafilisi tekste (elulugusid, kvalitatiivseid intervjuusid, mälestusi, eluloolisi fakte selgitava küsimustiku vastuseid, isikukogemuse jutte…
Rahvaluulekogujate elulood Jakob Hurda rahvaluulekogus I
Jakob Hurda 1888. aastal alguse saanud rahvaluulekogumise aktsioon oli esmajoones suunatud hääbuva pärimuse talletamisele. Ent samavõrd kui Hurdani jõudnud rahvaluulesaadetised dokumenteerisid mineviku pärimust, jäädvustasid nad ka oma kaasaega ning kogumises osalenud inimeste mõttemaailma. Ehkki hea koguja tunnuseks oli oskus jääda tagaplaanile ning valmidus loobuda igasugustest omapoolsetest täiendustest, on rahvaluulearhiivis siiski märkimisväärses koguses tekstikatkeid, milles koguja kõneleb oma häälega oma elust. Eluloolisi kirjakohti võime kohata nii saadetistele lisatud kaaskirjades, rahvaluuleüleskirjutustele lisatud märkustes kui ka folklooriüleskirjutustes endis.
Artiklis heidan pilgu ühele konkreetsele elust kirjutamise kontekstile Jakob Hurda kogumisaktsiooni raamides: kuidas vastasid kogujad Hurda palvetele saata infot oma elu kohta. Esmakordselt esitas Hurt selle…
Artiklis heidan pilgu ühele konkreetsele elust kirjutamise kontekstile Jakob Hurda kogumisaktsiooni raamides: kuidas vastasid kogujad Hurda palvetele saata infot oma elu kohta. Esmakordselt esitas Hurt selle…
In memoriam. Karl Muru
Foto: Tartu Ülikool
Karl Muru rääkis mõtlikult, aeglaselt, pikkade pausidega. Näis, et tal pole vaja kuhugi jõuda ega ühegi tööga kiirustada, et tal on aega. Talle oligi antud palju aega, aga see, et ta jõudis ka palju kogeda ja ära teha, ei sõltunud ainult eluea pikkusest. Tema aegluses oli varjul intensiivsus, midagi toimus ka siis, kui näiliselt oli paus.
Karl Muru sündis Kaarepere vallas, õppis ja alustas maal tööpoisi elu ning asus siis 1945. aastal õppima Tartu Õpetajate Seminari. Valik oli tema loomule küllap vastav, õpilased Rapla ja Elva keskkoolist on teda meenutanud hea sõnaga kui empaatilist õpetajat, kes säilitas vaimse selgroo…
Karl Muru rääkis mõtlikult, aeglaselt, pikkade pausidega. Näis, et tal pole vaja kuhugi jõuda ega ühegi tööga kiirustada, et tal on aega. Talle oligi antud palju aega, aga see, et ta jõudis ka palju kogeda ja ära teha, ei sõltunud ainult eluea pikkusest. Tema aegluses oli varjul intensiivsus, midagi toimus ka siis, kui näiliselt oli paus.
Karl Muru sündis Kaarepere vallas, õppis ja alustas maal tööpoisi elu ning asus siis 1945. aastal õppima Tartu Õpetajate Seminari. Valik oli tema loomule küllap vastav, õpilased Rapla ja Elva keskkoolist on teda meenutanud hea sõnaga kui empaatilist õpetajat, kes säilitas vaimse selgroo…
Lühikroonika
• 1. juunil peeti Tartus Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi kaasaegsete uskumuste teemaline ettekandepäev. Esinesid Pille Runnel („Religiooniga seotud objektide eksponeerimisest muuseumis ERM-i püsinäituse näitel”), Madis Arukask („Puudega kõnelemise usundilistest aspektidest läänemeresoomlastel”), Triin Lees („Naine metsas kivi otsas. Uskumused naiste loomisväest”), Eva-Liisa Roht-Yilmaz („Romade pöördumine evangeelsesse kristlusesse Eestis ja Lätis”), Raivo Alla („Pikamaajooksja vaimsed maastikud”), Katre Koppel („Tervisest religiooni ja meditsiini piirimail Hiina meditsiini näitel”), Tenno Teidearu („Poolvääriskivide kandmise praktika materiaalse kultuuri uurimise perspektiivis”) ja Kristel Kivari („Fátima ime: sada aastat tõlgendusi”). Ettekandepäeva lõpetas seltsi aastakoosolek.
• 4.–6. juunini toimus Tartu Ülikooli juures II Ida-Euroopa ja Venemaa uuringute konverents „The Russian Revolution…
• 4.–6. juunini toimus Tartu Ülikooli juures II Ida-Euroopa ja Venemaa uuringute konverents „The Russian Revolution…
Lühidalt
Jean-Pierre Minaudier. Grammatika ülistus. Ühe kirgliku rahvaste- ja sõnadehuvilise lingvistilised rännakud. Tallinn: Varrak, 2017. 149 lk.
„Grammatika on ennekõike unistus ja luule!” ütleb Jean-Pierre Minaudier, kes on oma eksklusiivse raamatukogu täitnud maailma erinevate keelte grammatikatega. Neid on tal kaaneteksti andmetel 1296 (praeguseks võib-olla juba rohkem) ja neis kirjeldatakse 931 keelt. Raamatu alguses väidab Minaudier end laulvat ülistuslaulu teenimatult varju jäänud luuleobjektile, milleks on gerundium, teose lõpus lubab aga kirjutada gerundiumi ülistuseks hümni kahekümne neljas keeles.
Algus- ja lõpupeatüki vahele mahub rohkesti nii unistusi, luulet, põnevaid grammatilisi avastusi kui ka säravaid vaimukusi. Grammatikate toel rändab autor kogu maailmas, ka selle kõige kaugemates ja…
„Grammatika on ennekõike unistus ja luule!” ütleb Jean-Pierre Minaudier, kes on oma eksklusiivse raamatukogu täitnud maailma erinevate keelte grammatikatega. Neid on tal kaaneteksti andmetel 1296 (praeguseks võib-olla juba rohkem) ja neis kirjeldatakse 931 keelt. Raamatu alguses väidab Minaudier end laulvat ülistuslaulu teenimatult varju jäänud luuleobjektile, milleks on gerundium, teose lõpus lubab aga kirjutada gerundiumi ülistuseks hümni kahekümne neljas keeles.
Algus- ja lõpupeatüki vahele mahub rohkesti nii unistusi, luulet, põnevaid grammatilisi avastusi kui ka säravaid vaimukusi. Grammatikate toel rändab autor kogu maailmas, ka selle kõige kaugemates ja…
Estofiili tegevusaruanne
Cornelius Hasselblatti mälestusteraamatu „Ma armastasin eestlast” pealkiri on sama mitmetähenduslik kui tekst ise. Ühe võimaliku suuna selle mõistmiseks leiab teose tagakaanelt, kust võib lugeda, et pealkiri pakkus end ise välja, oli justkui algusest peale ette antud. Sest eesti kirjanduses on olemas teosed „Ma armastasin sakslast” (A. H. Tammsaare), „Ma armastasin venelast” (Maimu Berg) ja „Ma armastasin rootslast” (Enn Nõu), kuid et armastus eestlase vastu ei ole veel ühegi raamatu pealkirja jõudnud, siis tuleb see lünk täita.
Vaatamata vaimukale paralleelile ei sobi vaadeldav teos muidugi sellesse ritta, ja seda tunnistab autor ka ise, tõdedes, et tema raamatut on raske eesti kirjanduseks pidada,…
Vaatamata vaimukale paralleelile ei sobi vaadeldav teos muidugi sellesse ritta, ja seda tunnistab autor ka ise, tõdedes, et tema raamatut on raske eesti kirjanduseks pidada,…
Algaja teejuht välitööde juurde
M i k s minna välitöödele ning m i s saab materjalist hiljem, on esimesed küsimused, mida endale allikmaterjali otsinguile minnes esitama peab ja millest lähtub kogu järgnev tegevus. Materjali kogumine ja kasutamine on orgaaniline osa folkloristlikust teadustööst: tänapäevase ainese kogumine aitab mõista vanemat pärimuskihti ning varasemalt kogutu läbitöötamine selgitab omakorda uuema pärimuskihi tekkepõhja. „Kogumine”, „välitööd”, „ekspeditsioon” – nimetatagu rahvaluule kogumisretke kuidas tahes, selle vormi ja sisusse tuleb suhtuda ühtviisi tähelepanelikult ja ülesanne võib osutuda keerulisemaks, kui algul arvatud. Lisaks teaduslikule tegevusele on välitööd paljuski seotud emotsioonidega, sel põhjusel on ka praegust arvustust täiendatud omapoolsete kogemuslugudega.
Õpik „Folkloristlikud välitööd” sisaldab 18…
Õpik „Folkloristlikud välitööd” sisaldab 18…
Naeratav raev, pisar lõpmatust, kui
Esimene selgema vormi võtnud mõte pärast „Teadvuselooja” läbilugemist oli, et kas tõesti Elo Viiding on muutumas Triin Soometsaks? Mõte üllatas mind ennastki – mis ma sellega õieti silmas pean? Ilmselt eelkõige seda, et ma tajusin „Teadvuseloojas” teatavaid omadusi, mis seostuvad praeguses luules eelkõige Soometsaga: mingite paradokside, vastamatuste, tunnetuslike Möbiuse lehtede sügavike selget, napiks lihvitud, loogilise vormini teravustatud kirjeldamist. Viiding on olnud oma kirjutamismeetodilt ikka pigem stiihiline ja labürintlik, kaootilisem ja krüptilisem – privaatkeelsem, kui nii saab öelda. Nüüd leiame siit lihtsaid teritatud ambivalentsusi, nagu näiteks hing, mis veealuse karina lõhub elu-laevu (lk 14), või endassekeerduv konstruktsioon, kus „Sinult” vabanemise küsimiseks…
Runnel kui nihilist?
Kurtsin ühel peol raamatu koostajale Hasso Krullile, et olen veidi kimbatuses, kuna ei oska sellele 40 peatükis 42 eriilmelist autorit käsitlevale tekstikogumikule kuidagi läheneda. Krull soovitas elutargalt: „Kõigepealt pane kirja mulje raamatust, ja seejärel analüüsi – siis on huvitav vaadata, kas mulje jäi püsima või lahustus analüüsis.” Ka Leo Luks ise toonitab Mihkel Kunnust käsitlevas peatükis, et kõike pelgalt analüütilise mõistusega võtta on üpris naiivne taotlus (lk 218). Veelgi enam, nagu võis lugeda Luksi eelmisest raamatust, on tema enda strateegia suisa vastupidine mõistuserüütli omale: nihilistliku mõtlemise üheks meetodiks on selle märkamine, mida Luks nimetab paatoseks, pidades silmas Heideggeri Stimmung’it –…
Kirjasõna maagia
16. juulil tähistab 70. sünnipäeva Keele ja Kirjanduse kultuuriloo ja folkloristika toimetaja Mall Jõgi (Kaevats). Tema sulest on ilmunud intervjuuderaamat „Kõnelesid” (2007) ning artiklikogumik „Ajaloo ja argipäeva ees” (2008). Ometi suudavad need kaks raamatut mahutada vaid väikese osa Jõe kirjatöödest: ta on kirjutanud sadu artikleid, kommentaare mitmekümnele raamatule, ees- ja järelsõnu, tõlkinud mitmest keelest. . . . Samuti on Jõgi koostanud ja toimetanud arvukalt raamatuid. Ivar Grünthali, Debora Vaarandi, Aino Kallase, Lydia Koidula, Artur Alliksaare, Viivi Luige, Betti Alveri kogumikud ning „Kultaste saaga” on vaid mõned näited. Lisaks veel toimetajana tehtud nähtamatu väärtuslik töö. Mall Jõgi on pälvinud Valgetähe V klassi teenetemärgi.
Tõtt-öelda tunnen…
Tõtt-öelda tunnen…
NATO heidutus ja Venemaa ähvardus
Käesoleva aasta jaanuaris sattus ajakirjanike hambu Donald Trumpi nõunik Kellyanne Conway, kes püüdis välja vabandada Valge Maja pressisekretäri ilmset vassimist, öeldes, et too esitas üksnes „alternatiivseid fakte”. „Alternatiivsed faktid ei ole faktid,” irvitasid kommentaatorid, „alternatiivsed faktid on vale.” Tegemist on läbipaistva eufemismiga, mis on samaväärne Orwelli „Tõeministeeriumiga” – teatavasti oli selle ainus ülesanne võltsida ajalugu.
Eufemism pole üksnes poliitika ja propaganda tööriist, eufemisme, enamasti mitte nii silmatorkavaid, kohtame igal sammul. Pehmendavat ümberütlemist kasutavad ka toimetajad, kui nad kirjutavad autorile: „Pärast hoolikat kaalumist peame kahetsusega teatama, et Teie artikkel ei vasta meie väljaande profiilile.” See tähendab tavaliselt – artikkel ei kõlba kuhugi.…
Eufemism pole üksnes poliitika ja propaganda tööriist, eufemisme, enamasti mitte nii silmatorkavaid, kohtame igal sammul. Pehmendavat ümberütlemist kasutavad ka toimetajad, kui nad kirjutavad autorile: „Pärast hoolikat kaalumist peame kahetsusega teatama, et Teie artikkel ei vasta meie väljaande profiilile.” See tähendab tavaliselt – artikkel ei kõlba kuhugi.…
Eesti laste kõne I
Teadmised eesti keele foneetikast pärinevad valdavalt täiskasvanud keelejuhtide kõne uuringutest (vt Asu jt 2016; Eek 2008). Ka eestikeelse kõnetehnoloogia (eelkõige kõnetuvastuse) arendamisel on treeningmaterjalina kasutatud ainult täiskasvanute kõnet, seetõttu ei saa automaatne kõnetuvastus kuigi hästi hakkama laste kõne tuvastamisega.
Eestis uuritakse aktiivselt väikelaste kõne arengut, kusjuures peamine fookus on sõnavara, morfoloogia ja grammatiliste konstruktsioonide omandamisel (nt Argus, Parm 2010; Argus 2012a, 2012b; Argus jt 2014; Pajusalu jt 2011; Vihman, Vija 2006 jt). Sel eesmärgil kogutud eesti laste kõne salvestused on andmebaasis CHILDES. Laste kõne foneetilisi uuringuid ei ole aga senini teadaolevalt tehtud, nt eesti foneetika tervikkäsitluses (Asu jt 2016) sellistele töödele…
Eestis uuritakse aktiivselt väikelaste kõne arengut, kusjuures peamine fookus on sõnavara, morfoloogia ja grammatiliste konstruktsioonide omandamisel (nt Argus, Parm 2010; Argus 2012a, 2012b; Argus jt 2014; Pajusalu jt 2011; Vihman, Vija 2006 jt). Sel eesmärgil kogutud eesti laste kõne salvestused on andmebaasis CHILDES. Laste kõne foneetilisi uuringuid ei ole aga senini teadaolevalt tehtud, nt eesti foneetika tervikkäsitluses (Asu jt 2016) sellistele töödele…
Rumalad mulgid ehk etümologiseerimise okkaline tee
Teretulnud on Taavi Pae ja Kersti Lusti ponnistus näitamaks, et mikroetnonüüm mulk : mulgi ei ole läti, vaid muud, nt onomastilist päritolu (Pae, Lust 2017). Alles kümme aastat tagasi Mari-Ann Remmeliga kahasse kirjutatud loos on Pae olnud n-ö traditsioonilisel seisukohal, s.o „mulk seletusena tundub tõenäolisem siiski tema läti päritolu” (Pae, Remmel 2006: 108). Mulgi päritolu üle on omal ajal pead murdnud niihästi lennuka fantaasiaga harrastusetümoloogid kui ka professionaalsed keeleteadlased, Pae ja Lust annavad uurimisloost üsna põhjaliku ülevaate. Nii eesti kui ka indoeuroopa keeli käsitlevas etümoloogilises kirjanduses on kinnistunud rahvusvaheliselt tuntud slavisti, mõne aasta ka Tartu ülikoolis tegutsenud Max Vasmeri (1886–1962) esitatud läti…
Lühikroonika
• 3. mail Tartus toimunud Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul esines Tõnu Viik teemal „Viimsi poolsaare koha- ja isikunimed keskaegse rootsi asustuse näitajatena”. Oma ettekandes toetus esineja suures osas ennesõjaaegse Tartu Ülikooli rootsi keele professori Per Wieselgreni raamatule Ida-Harjumaa ja Naissaare kohanimedest.
• 3. mai Hõimuklubi õhtul kõneles Natalia Abrosimova ersa kirjakeele kujunemisest, selle rollist ersa hõimu kultuuris ja kommunikatsioonis ning ersa keele olukorrast tänapäeval.
• 4. mail korraldas Aaviku Selts kõnekoosoleku Tallinnas. Tõnu Kollo kõneles Johannes Aavikust ühe kodu raamaturiiulil ja Keiti Vilms säutsukirjandusest. Helgi Vihma tutvustas mälestusteraamatut „Kilbaverest Siberisse”.
• 5. mail toimus Eesti Kirjandusmuuseumis konverents „Sooteadliku kultuuriuurimise suundi Eestis”. Eri valdkondade esindajad…
• 3. mai Hõimuklubi õhtul kõneles Natalia Abrosimova ersa kirjakeele kujunemisest, selle rollist ersa hõimu kultuuris ja kommunikatsioonis ning ersa keele olukorrast tänapäeval.
• 4. mail korraldas Aaviku Selts kõnekoosoleku Tallinnas. Tõnu Kollo kõneles Johannes Aavikust ühe kodu raamaturiiulil ja Keiti Vilms säutsukirjandusest. Helgi Vihma tutvustas mälestusteraamatut „Kilbaverest Siberisse”.
• 5. mail toimus Eesti Kirjandusmuuseumis konverents „Sooteadliku kultuuriuurimise suundi Eestis”. Eri valdkondade esindajad…
Harold Bloomi ja Paul de Mani vastastikku täiendavad retoorilised väärlugemisviisid
Mõju ja mõjuäng
Ameerika Ühendriikide ühe tuntuima kirjandusteadlase Harold Bloomi mõjuängi teooria(1) on tekitanud palju furoori kirjandusringkondades nii siin- kui ka sealpool suurt lompi. See on ülimalt vastuoluline käsitlus eelkõige ingliskeelse romantilise luule intertekstuaalsest arenguloost, mida üritatakse seletada Sigmund Freudi Oidipuse kompleksi ja retooriliste troopide kaudu. Pärast sajandivahetust on Bloomi mõistevaramu siirded jõudnud Eesti kultuuriruumigi. Võib isegi öelda, et alates Jaanus Adamsoni esseest „Kriitika ja mõjuäng” (Adamson 2004) ja Tiina Kirsi tõlgitud „Mõjuängi” raamatu esimesest peatükist ja selle saatesõnast (Bloom 2009; Kirss 2009) on mõjuäng muutunud eesti keeles iseseisvaks terminiks, mida eri autorid poetavad oma tekstidesse algallikale viitamata. Käesoleva artikli eesmärk on…
Ameerika Ühendriikide ühe tuntuima kirjandusteadlase Harold Bloomi mõjuängi teooria(1) on tekitanud palju furoori kirjandusringkondades nii siin- kui ka sealpool suurt lompi. See on ülimalt vastuoluline käsitlus eelkõige ingliskeelse romantilise luule intertekstuaalsest arenguloost, mida üritatakse seletada Sigmund Freudi Oidipuse kompleksi ja retooriliste troopide kaudu. Pärast sajandivahetust on Bloomi mõistevaramu siirded jõudnud Eesti kultuuriruumigi. Võib isegi öelda, et alates Jaanus Adamsoni esseest „Kriitika ja mõjuäng” (Adamson 2004) ja Tiina Kirsi tõlgitud „Mõjuängi” raamatu esimesest peatükist ja selle saatesõnast (Bloom 2009; Kirss 2009) on mõjuäng muutunud eesti keeles iseseisvaks terminiks, mida eri autorid poetavad oma tekstidesse algallikale viitamata. Käesoleva artikli eesmärk on…
Kuidas Liivimaa läti talupojad said endale perekonnanimed – vaade peeglisse
Lätis on soliidne perekonnanimede uurimise traditsioon. Nimetan vaid mõne olulisema tähise: Ernsts Blese monograafia keskaja isikunimedest (1928), Kristaps Upelnieksi sotsiolingvistiline uurimus perekonnanimede panekust Liivimaa (Vidzeme) ja Kuramaa talupoegadele (1936), Velta Staltmane (1981) ja Pauls Balodise(1) (2008) doktoritööd läti perekonnanimedest, Ilga Jansone detailne käsitlus Ērģeme (Härgmäe) kihelkonna perekonnanimedest (2012). Teoksil on läti perekonnanimede (etümoloogilise) sõnaraamatu koostamine.
Inta Rogenbuka „Liivimaalaste (vidzemelaste) perekonnanimed” on elavalt kirjutatud uurimus sellest, kuidas Liivimaa läti talurahvale pandi perekonnanimed ja millist leksikaalset tähendust need kannavad. Selles mõttes käib raamatu autor truult nimeuurija Pauls Balodise jälgedes, kes oma doktoritöös oli seadnud eesmärgi välja selgitada läti isikunimistu etümoloogiast lähtuvad tähendusrühmad. Rogenbuka uurimus…
Lühidalt
„Loomingu Raamatukogu” kuuskümmend aastat 1957–2016. Bibliograafia. (Loomingu Raamatukogu.) Tallinn: SA Kultuurileht, 2016. 176 lk.
Laustud sõna lagub. Valik eesti vanasõnu. Koostanud Arvo Krikmann. (Loomingu Raamatukogu, nr 1–2.) Tallinn: SA Kultuurileht, 2017. 112 lk.
Sirje Olesk, Anu Saluäär. Palat nr. 6. Kaks artiklit „Loomingu Raamatukogu” ajaloost. (Loomingu Raamatukogu.) Tallinn: SA Kultuurileht, 2017. 64 lk.
1957. aastal hakkas ilmuma Loomingu Raamatukogu. Väljaande 60. sünnipäeva tähistati suurelt ja pidulikult, ilmus koguni kolm juubeliväljaannet. Kõik ajakirja tänavuse aasta numbrid ilmuvad tähisega LR 60 (selle all on siiski täpsustus: LXI aastakäik).
Loomingu Raamatukogu bibliograafiaraamatud hakkasid ilmuma 20 aastat tagasi, st siis, kui nende ilmumine võimalikuks sai: kui oli võimalik…
Laustud sõna lagub. Valik eesti vanasõnu. Koostanud Arvo Krikmann. (Loomingu Raamatukogu, nr 1–2.) Tallinn: SA Kultuurileht, 2017. 112 lk.
Sirje Olesk, Anu Saluäär. Palat nr. 6. Kaks artiklit „Loomingu Raamatukogu” ajaloost. (Loomingu Raamatukogu.) Tallinn: SA Kultuurileht, 2017. 64 lk.
1957. aastal hakkas ilmuma Loomingu Raamatukogu. Väljaande 60. sünnipäeva tähistati suurelt ja pidulikult, ilmus koguni kolm juubeliväljaannet. Kõik ajakirja tänavuse aasta numbrid ilmuvad tähisega LR 60 (selle all on siiski täpsustus: LXI aastakäik).
Loomingu Raamatukogu bibliograafiaraamatud hakkasid ilmuma 20 aastat tagasi, st siis, kui nende ilmumine võimalikuks sai: kui oli võimalik…
Laine Peebu käe all oleks ülikooli raamatukogu remont juba valmis
Tartu Ülikooli raamatukogu remont on veninud nii pikale, et probleem jõudis südatalvel ületada koguni ajakirjanduse uudiskünnise, sealjuures üsna skandaalihõngulisel moel. Nüüd, suve hakul, ei ole olukord ikka veel selginenud. Seda paslikum on meenutada Laine Peepu, raamatukogu direktorit aastatel 1962–1990, kelle visa töö tulemusel skandaali keskmes olev hoone ehitati. Tema elulooraamatu on koostanud Tartu Oskar Lutsu nimelise Linnaraamatukogu töötaja Ago Pärtelpoeg, tuginedes põhiosas meenutuslikele intervjuudele, mille ilmastikuteadlane Ille Palm tegi Peebuga 1990. aastate lõpul. Raamat annab traditsioonilise ülevaate „lapsepõlvest ja koolieast”, seejärel keskendub tööle raamatukogus, ennekõike uue maja ehitusele, mida nii Peep ise kui ka ümbritsejad peavadki tema elutööks. Pikkade otsetsitaatide…