Rubriik
Valdkond
Aasta
Lühikroonika
• 1. novembril korraldas kohanimenõukogu Paides XV Eesti kohanimepäeva. Kohanimenõukogu liikmed, ajaloolased, genealoogid ja koduloolased kõnelesid kodukandi (Järva-Jaani ja Paide linna) kohanimedest. Peeter Päll rääkis kohanimedest haldusreformi pöörises ja Marje Joalaid tutvustas Ambla kihelkonna kohanimesid.
• 1.–2. novembril toimus Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis ja Eesti Rahva Muuseumis lasteaiaõpetajate eesti keele õppeseminar „Mäng on väikese inimese töö”. Seminari eesmärk oli tutvustada lasteaiaõpetajatele võimalusi emakeelepõhiste kultuuriväärtuste kujundamiseks. Esimesel päeval kirjandusmuuseumis esinesid Haide Männamäe ja Toomas Tross (Piip ja Tuut Teater), Ülle Kuusik (Hariduse Tugiteenuste Keskus), Helena Grauberg (Tartu Mänguasjamuuseum), Astrid Tuisk (EKM), Pille Arnek (kirjastus Avita). Eesti Rahva Muuseumis esines Janika Oras (EKM) ja…
• 1.–2. novembril toimus Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis ja Eesti Rahva Muuseumis lasteaiaõpetajate eesti keele õppeseminar „Mäng on väikese inimese töö”. Seminari eesmärk oli tutvustada lasteaiaõpetajatele võimalusi emakeelepõhiste kultuuriväärtuste kujundamiseks. Esimesel päeval kirjandusmuuseumis esinesid Haide Männamäe ja Toomas Tross (Piip ja Tuut Teater), Ülle Kuusik (Hariduse Tugiteenuste Keskus), Helena Grauberg (Tartu Mänguasjamuuseum), Astrid Tuisk (EKM), Pille Arnek (kirjastus Avita). Eesti Rahva Muuseumis esines Janika Oras (EKM) ja…
Suudlusest tagumiku näitamiseni
Läti Ülikooli rahvaluuleprofessor Janīna Kursīte-Pakule on erakordselt viljakas autor. Ta on avaldanud uurimusi läti luule värsitehnikast, läti mütoloogiast, koostanud rea sõnaraamatuid.(1)
Käesolevas raamatus käsitleb ta läti mitteverbaalset ehk kehaliigutuste keelt. Kursīte uurib kehakeele seost läti talurahvakombestiku (kosimine, pulmad), loodususu ja maatohtrite ravivõtetega. Materjal on ammutatud rahvaluulest, ilukirjandusest, kaasaegsete mälestustest ja autori tehtud usutlustest. Võrdlusmaterjal diasporaas (Leedu, Venemaa, Valgevene, Ukraina, Poola, Saksamaa) elavate lätlaste kohta pärineb Kursīte korraldatud ekspeditsioonidelt, mille eesmärk on olnud välislätlaste pärandkultuuri talletamine ja uurimine. Eri osa on raamatus pühendatud sõjaeelsete ja tänapäeva Läti poliitikute žestikeelele, mida näitlikustab raamatu lõppu lisatud rikkalik fotomaterjal. Nii on Janīna Kursīte lugeja ette…
Käesolevas raamatus käsitleb ta läti mitteverbaalset ehk kehaliigutuste keelt. Kursīte uurib kehakeele seost läti talurahvakombestiku (kosimine, pulmad), loodususu ja maatohtrite ravivõtetega. Materjal on ammutatud rahvaluulest, ilukirjandusest, kaasaegsete mälestustest ja autori tehtud usutlustest. Võrdlusmaterjal diasporaas (Leedu, Venemaa, Valgevene, Ukraina, Poola, Saksamaa) elavate lätlaste kohta pärineb Kursīte korraldatud ekspeditsioonidelt, mille eesmärk on olnud välislätlaste pärandkultuuri talletamine ja uurimine. Eri osa on raamatus pühendatud sõjaeelsete ja tänapäeva Läti poliitikute žestikeelele, mida näitlikustab raamatu lõppu lisatud rikkalik fotomaterjal. Nii on Janīna Kursīte lugeja ette…
Uus eesti keele foneetika käsitlus
Seni on eesti keele foneetika huvilisel ja eriti keeleteadust õppival üliõpilasel XX sajandi teisest poolest lähiminevikuni emakeelsete raamatutena kasutada olnud Paul Ariste 1953. aastal ilmunud „Eesti keele foneetika” (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus) koos kordustrükkidega, Mati Hindi 2004. aastal viiendas trükis ilmunud „Eesti keele foneetika ja morfoloogia” (Tallinn: Avita)(1), 1991. aastal Jüri Valge poolt Kalevi Wiigi soome keelest tõlgitud ja täiendatud „Foneetika alused” (Tartu: Tartu Ülikool ja Turu Ülikool) ning Arvo Eegi 2008. aastal ilmunud esimene osa kolmeosalisena kavandatud, ent pooleli jäänud koguteosest „Eesti keele foneetika” (Tallinn: Tallinna Tehnikaülikooli Küberneetika Instituut)(2). Seda pole üleliia palju, millest annab muuhulgas tunnistust foneetikale pühendatud…
„Kalevipoja” välisretseptsioon, attention!
Cornelius Hasselblatt on eesti kirjandusteaduse südametunnistus. Ta on kirjutanud põhjaliku „Eesti kirjanduse ajaloo” („Geschichte der estnischen Literatur: von den Anfängen bis zur Gegenwart”, 2006, e k 2016) ning 2015. aastal ilmus tema artiklite kogumik „Eemalt vaadates. Veerand sajandit eesti kirjandusega”. Monograafia „Kalevipoeg Studies. The Creation and Reception of an Epic” täidab rahvuseepose ingliskeelses retseptsioonis valitsenud tühimiku. Tegu on üllataval kombel esimese kaasaegse ingliskeelse tervikliku käsitlusega meie eepose saamisloost ja vastuvõtust. Raamatu peakiri – „Kalevipoja-uuringud. Eepose loomine ja retseptsioon” – on pretensioonikas ja kõlab, nagu oleks tegu teadusajakirja või vähemasti seeriaga, nagu märgib humoorikalt ka raamatu retsensent Guntis Šmidchens.(1)
Hasselblatti monograafia olulisust eesti rahvuseepose saamisloo…
Hasselblatti monograafia olulisust eesti rahvuseepose saamisloo…
Kuidas portreteerida kogukonda?
Eesti taasiseseisvumisaastad tõid meie humanitaariasse mõndagi uut ja huvitavat. Folkloristide poolel sai selgeks, et kohamuistendid – see on muistendite seas kõige heterogeensem, kõige nõrgema kunstitasemega, kõige laialivalguvama kompositsiooniga rahvajuturühm – on kõnekas suulise pärimusliku ajaloo allikas, sootsiumi identiteedi väljendus, ent ka abivahend arheoloogidele. Need tõdemused suunasid folkloriste arhiiviürikute juurest maastikule inimese ja teda ümbritseva keskkonna minevikulist ning olevikulist suhet jälgima, algatajaks Mari-Ann Remmel. Võiks öelda, et kahe teadusvaldkonna esindajate – folkloristide ja arheoloogide kohtumine toimus maastikul, kuna kinnismuististe (kalmete, linnusekohtade, jäänukpõldude, ka peitleidude) uurimisega tegelevale arheoloogile oli kohapärimusel allikmaterjalina potentsiaali rohkem, kui seni arvatud oli.(1)
„Inimese ja keskkonna vahelised suhted on…
„Inimese ja keskkonna vahelised suhted on…
Ääremaade mees
Aleksander Suumani sünnist möödus tänavu 90 aastat. Sel puhul on kirjastus Ilmamaa välja andnud kopsaka luulevalimiku, mida esitleti aasta algupoolel Kuressaares, Tartus ja Tallinnas. Õigupoolest võinuksid esitlused toimuda ka Suumani jaoks elu- ja loomelooliselt tähtsates paikades – Vilsandil ja Avandusel, aga nii kaugele ääremaadele kirjanduse asjus ei kiputa sõitma.
Suuman oli viljakas luuletaja: 40 aasta jooksul ilmus tema sulest 12 luulekogu ja kolm valikkogu. Enamasti ilmus uus kogu iga paari-kolme aasta tagant; kahel korral on see periood veninud topeltpikaks. Esimene „paus” on „Krähmukirjade” (1966) ja „Valguse kuma sees” (1972) vahel, mil muutub ka Suumani luuletajamaneer. Abstraktsema, lihtsama ja sõnaahtrama kunstniku pilguga…
Suuman oli viljakas luuletaja: 40 aasta jooksul ilmus tema sulest 12 luulekogu ja kolm valikkogu. Enamasti ilmus uus kogu iga paari-kolme aasta tagant; kahel korral on see periood veninud topeltpikaks. Esimene „paus” on „Krähmukirjade” (1966) ja „Valguse kuma sees” (1972) vahel, mil muutub ka Suumani luuletajamaneer. Abstraktsema, lihtsama ja sõnaahtrama kunstniku pilguga…
Urmas Vadi psühholoogiline realism
Urmas Vadi kirjutajaarsenalis on mitmeid iseloomulikke võtteid: grotesk, metafiktsioon, loole lugematute vintide peale keeramine, olmelise ja üleva põimimine, ootamatud pöörded realismist fantastikasse. Neid trikke on innukalt eritlenud eelmiste teoste kriitika ja needsamad tundemärgid on suuremalt jaolt alles ka viimases romaanis „Neverland”.(1) Ilmselt on nii laia paletiga kirjaniku puhul isegi natuke solvav öelda, et mulle pakub Vadi huvi ennekõike tundliku psühholoogilise realistina – realistina sedavõrd, mis puudutab inimese sisimate mõtteprotsesside usutavat ja kaasahaaravat kirjeldust. Vadi üks tugevus on tõmmata käima mingi täiesti solipsistlik, hullumeelne mõtteliin, mille ta ehitab üles nii põhjaliku sisemonoloogiga, et see muutub sugestiivseks ja veenvaks. Miks siis mitte veeta pikk…
Teooria ja praktika vahel ehk ikka puuduvast tõlkekriitikast
Mõne aja eest ilmus Sirbis Heli Alliku ülevaatlik, lahenduste otsimisele suunatud artikkel tõlkekriitika kidumise ja kadumise põhjustest.(1) Olulisematena olid nimetatud sobiva väljaande puudumine ning tõlkekriitika kui töö- ja ajamahuka tegevuse väärika hindamise ja tasustamise kehvapoolne seis. Need on nn välised põhjused, millele hea tahtmise korral on võimalik leida enam-vähem toimiv lahendus, nagu näiteks artiklis nimetatud blogi või veebiväljaanne. Aga on ka sisemised põhjused, millest Allik teeb põgusamalt juttu ja mis kõige välise taustal võivad rohkemgi takistada tõlkekriitika laiemat praktiseerimist. Olulisematena tõusevad esile kolm aspekti: „ise õpetame, ise uurime, ise tõlgime ja ise kritiseerime” ehk väike ring tegijaid, kes peavad omavahel sõbralikult…
Head uut tüviaastat!
Oktoobrikuu Keeles ja Kirjanduses andis Arne Merilai hea ülevaate ingliskeelsete mõistete core text (’tuumtekst’) ja seminal work (’viljastav teos’) mitte üksühese eesti vaste tüvitekst vohamisest (sõnasõnaline vaste oleks tuumtekst) ja selle uutest tähendusvarjunditest.(1) Jaan Unduski loodud, algselt üsna konkreetselt F. R. Kreutzwaldi eepost „Kalevipoeg” tähistanud tüviteksti mõistet tarvitatakse praegu mis tahes kanooniliste tekstide kohta. Ka Merilai ise liidab selle mõnele uuele objektile (A. H. Tammsaare „aga-ometi” ja Marie Underi ballaadid) ja lisab varjundeid, mistap järeldan, et muretsemiseks mõiste hägustumise pärast ei ole tema arvates põhjust. Tõesti, tunneme arvukalt näiteid sellest, kuidas mõni mõiste mitme valdkonna vahel inspireerival moel triivib. Näiteks selsamal sõnal kaanon, mis pärineb…
Sõjakujutusest tänapäeva eesti kirjanduses
Eesti sõjakirjanduse uurimisest
Sõda on eesti kirjanduses olnud ideoloogiliselt laetud teema, ühtlasi on sõjakujutus eesti kirjanduses olnud seotud ka üldinimlike aspektidega. Eriti Teine maailmasõda on ajaloosündmus, mis on tekitanud erinevaid ja teravalt ideoloogilisi representatsioone. Mõistetavatel põhjustel on vastandlike hoiakutega kujutatud sõda ja eriti Teist maailmasõda nõukogude eesti ning pagulaseesti kirjanduses. Võib öelda, et taastatud Eesti Vabariigis on sellele lisandunud veel kolmaski vaatepunkt, mis püüab mõtestada seda keerulist ajaloosündmust terviklikult, äärmustest hoidudes. Sõjakujutus võib olla konkreetne, lähtudes toimunud ajaloolistest sõdadest, aga ka abstraktne, esitades sõda ähvardava ohuna, näiteks Kolmanda maailmasõjana, tuumaohuna, selgelt piiritlemata terrorismina või ka lihtsalt üldise sõjahirmuna.
Eesti XX sajandi teise…
Sõda on eesti kirjanduses olnud ideoloogiliselt laetud teema, ühtlasi on sõjakujutus eesti kirjanduses olnud seotud ka üldinimlike aspektidega. Eriti Teine maailmasõda on ajaloosündmus, mis on tekitanud erinevaid ja teravalt ideoloogilisi representatsioone. Mõistetavatel põhjustel on vastandlike hoiakutega kujutatud sõda ja eriti Teist maailmasõda nõukogude eesti ning pagulaseesti kirjanduses. Võib öelda, et taastatud Eesti Vabariigis on sellele lisandunud veel kolmaski vaatepunkt, mis püüab mõtestada seda keerulist ajaloosündmust terviklikult, äärmustest hoidudes. Sõjakujutus võib olla konkreetne, lähtudes toimunud ajaloolistest sõdadest, aga ka abstraktne, esitades sõda ähvardava ohuna, näiteks Kolmanda maailmasõjana, tuumaohuna, selgelt piiritlemata terrorismina või ka lihtsalt üldise sõjahirmuna.
Eesti XX sajandi teise…
Eesti perekonnanimeraamatust
Aastal 2016 sai rahastuse algatus koostada analoogiliselt Eesti kohanimeraamatule (edaspidi EKNR) raamat meie perekonnanimedest. Eesti perekonnanimeraamat (EPNR) on kavandatud ülevaatena Eestis pandud perekonnanimedest. 2019. aastal möödub 200 aastat Liivimaa talurahvaseadusest, millega nähti esimest korda ette eestlastele kohustuslik perekonnanimede panemine. Teatav osa eestlasi, näiteks Kanepis ja Vastseliinas, said perekonnanimed juba varem. Perekonnanimede panek tekitas eestlastel uue isikunimede kihi, mida kajastab ka ajuti kasutust leidnud termin liignimi. See kiht tugines aga paljuski olemasolevale nimevarale, eriti lisanimedele-talunimedele ja isanimedele; perekonnanimeks pandi ka ametinimetusi, loodusest lähtuvat sõnavara jm; tulemuseks üsna omanäoline nimistu. Paigutist perekonnanimede võõrkeelsust aitas tasandada 1920.–1930. aastatel aset leidnud perekonnanimede eestistamine, mis…
Sündmusküllased elulood
Eesti mäluasutuste 1990. aastate algusest saadik kogutud eestlaste elulood pakuvad rikkal valikul näiteid mitteelukutseliste kirjutajate katsetest oma meenutatud elusündmusi sõnastada ja neile tähendus leida. Nad on kasutanud selleks nii biograafia kui ka autobiograafia võtteid, rääkides lisaks iseenda elukäigule oma lähedaste, suguvõsa või saatusekaaslaste lugusid. Eestis kogutud eluloomaterjal on kompleksne ja mitmekihiline ning seda võiks nüüd, veerandsada aastat hiljem hakata uurimistöös korpusena käsitlema.(1) On eriline kogemus süstemaatiliselt läbi lugeda kas või osa ühe kogumisvõistluse materjalist: võistlusele esitatud lood on stiililt ja ülesehituselt heterogeensed, seoses XX sajandi ajaloo, eriti sõja-aastate sõlmpunktidega tekib neid tekste lugedes vaatepunktide paljusus. Võib märgata rändmotiive, laene ja vihjeid…
Kihnu ÕS
UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluv Kihnu pärimuskultuur on juba päris hästi dokumenteeritud. Selle materiaalset külge on kirjeldanud Theodor Saar, kes on käsitlenud põhjalikult Kihnu laevaehitust, aga ka peremärke(1); ulatuslikumat etnograafilist ülevaadet argielust pakub Vilve Kalitsa monograafia(2); näputööd esitlevad mitmed raamatu(3). Vaimse poole võtavad kokku „Vana kandle” Kihnu köited(4) ja mitmed Ingrid Rüütli uurimused(5). Viimati lisandus üks magistritöö Kihnu rahvausundist.(6) Kuid Kihnu ei ole jäänud üksnes linnast tulnud uurijate huviobjektiks, ka kohapeal on sirgunud haritlasi, kes on asunud oma keelt ja vaimset pärandit kirja panema. Neid ei ole kannustanud niivõrd teaduslik huvi kui praktilised kaalutlused: tagada Kihnu algupärase kultuuri elujõulisus. Nii on umbes tosina…
Lühikroonika
• 1.–3. oktoobrini toimus Tartus Eesti Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsiooni 12. konverents „Mõju ja algupära kirjandusloomes” („Influence and originality in literary creation”), kus esinesid kirjandusuurijad Eestist ja üheksast välisriigist (Slovakkiast, Sloveeniast, Lõuna-Koreast, Venemaalt, Leedust, Lätist, Rumeeniast, Iirimaalt, Prantsusmaalt). Eesti teadlastest pidasid ettekanded Liina Lukas („Homeless stories – the constitutional element of a national literature”), Tõnis Parksepp („The limits and possibilities of Harold Bloom’s theory of the anxiety of influence”), Aija Sakova („The ethics of memory by Ene Mihkelson and Avishai Margalit”), Anneli Kõvamees („Variations on a motive: Shakespeare, Hamsun and Tammsaare”), Kadri Naanu („Serfdom as cultural trauma: Estonian historical novel in…
Mihkelsoni allegooriline varemetepoeetika ja truudus leinale
Kuidas kirjutada arvustust luulekogule, mis autori eluajal ilmunuist jääb viimaseks? Teisisõnu, kuidas kirjutada arvustust elava klassiku raamatule (lk 307), kui kirjutamise käigus selgub, et elava klassiku looming on nüüdseks lõplik, et autorit ei ole enam meie hulgas?
Alustada võib enemihkelsonlikest täpsustustest. Näiteks sellest, et „Kõik redelid on tagurpidi. Valik luuletusi 1976–2010” on rangelt võttes siiski valikkogu ning kõik sealsed luuletused on juba varem ilmunud. Loomulikult on see originaalne, koostaja nägemusest lähtuv kogu, mis on ühtlasi varustatud Hasso Krulli mahuka, põhjaliku teadusartikli mõõtu järelsõnaga „Redel varemete kohal. Ene Mihkelsoni allegooriline poeetika” (lk 305–330).
„Kõik redelid on tagurpidi” ei ole aga Ene Mihkelsoni viimane…
Alustada võib enemihkelsonlikest täpsustustest. Näiteks sellest, et „Kõik redelid on tagurpidi. Valik luuletusi 1976–2010” on rangelt võttes siiski valikkogu ning kõik sealsed luuletused on juba varem ilmunud. Loomulikult on see originaalne, koostaja nägemusest lähtuv kogu, mis on ühtlasi varustatud Hasso Krulli mahuka, põhjaliku teadusartikli mõõtu järelsõnaga „Redel varemete kohal. Ene Mihkelsoni allegooriline poeetika” (lk 305–330).
„Kõik redelid on tagurpidi” ei ole aga Ene Mihkelsoni viimane…
Kuidas siduda folkloori ja folkloristikat arheoloogiaga?
Pikne Kama tänavu Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöö koosneb neljast artiklist ning neid siduvast ja sissejuhatavast katuspeatükist. Väitekirja kaasatud artiklid on avaldatud (või kaitsmise ajaks avaldamiseks vastu võetud) arheoloogia ja folkloristika alastes rahvusvahelistes teadusajakirjades ja seega ingliskeelsed. Tööd raamiv sisutihe katuspeatükk on esitatud samas mahus nii eesti kui ka inglise keeles. Nii leiduvad väitekirjas võõrkeelsetena avaldatud artiklite põhiseisukohad eesti lugeja jaoks ka emakeeles ning kindlasti arendab ja rikastab uurimus tervikuna vastavateemalist teadusdiskussiooni siinses keeleruumis.
Doktoriväitekirja eesmärk on arheoloogiliste ja folkloristlike (autori keelepruugi kohaselt folkloorsete) allikate uurimistöös kooskasutamise võimaluste vaagimine, mis teeb sellest metoodiliselt nõudliku ja erialadevahelise ettevõtmise. Töö kaardistab seni Eesti arheoloogias…
Doktoriväitekirja eesmärk on arheoloogiliste ja folkloristlike (autori keelepruugi kohaselt folkloorsete) allikate uurimistöös kooskasutamise võimaluste vaagimine, mis teeb sellest metoodiliselt nõudliku ja erialadevahelise ettevõtmise. Töö kaardistab seni Eesti arheoloogias…
Kas sambla all on kodupesa?
„Müüt on mõistuse pesa,” ütleb Hasso Krull selle raamatu sissejuhatuses. Teekonda sinnani mõõdab ta eksplitsiitsuse ja implitsiitsuse teljel, sest tulevik on mõistatus, ja mõistatus ise implitsiitsuse võrdkuju (lk 8). Sild aga kujutab endast müütilise kommunikatsiooni sümbolit, mis alati viib t e i s e l e p o o l e (lk 302). Nii on igal asjal kaks otsa ja me peame teadma, mida me tõeliselt tahame. Süvaökoloogia rajaja Arne Næssi „Elu filosoofiale” tuginedes näitab autor, kuis kosmilisel sillal saavad kokku possibilism (võimalikkus) ja determinism (ettemääratus). Ennast arvab ta kahtluseta possibilistide kilda (lk 27, pikemalt tõlketeooria kontekstis lk 210–214). Ent ajaloost teame, et possibilistideks nimetasid endid ka üle-eelmise sajandivahetuse uuendusmeelsed…
Diletandi teekond
Agaratele kirjanduskriitika lugejatele võib säärane pealkiri kõlada ootamatult, isegi ülekohtuselt. Arno Oja esseid ja arvustusi on ju aastakümneid ajakirjades ja kultuurikülgedel avaldatud, nõnda peaks ta olema samavõrd professionaal kui kes tahes teine kauane osaline ses kirjandusruumis. Samavõrd või enamgi – Toomas Raudam viitab „Kajaloodi varju” arvustades Ojale nimelt kui elukutselisele kriitikule.(1) Ja teiselt poolt, kas pole toimetaja-, teaduri- või lektoripalgaliste literaatide kõrval kõik teised paratamatult vaprad diletandid, amatöörid, harrastajad – on’s Oja seda teistest rõhutamisväärselt enam? On neis ametites puhuti olnud ju temagi.
Ent mööngem: ametis püsimine ei pruugi veel kätkeda rahuldaval tasemel või lausa erakordseid ametioskusi, nõnda ei pea need ka…
Ent mööngem: ametis püsimine ei pruugi veel kätkeda rahuldaval tasemel või lausa erakordseid ametioskusi, nõnda ei pea need ka…
Osutamine iseendale teadustekstis
Nagu enamikult tarbetekstidelt, eeldatakse ka teadustekstilt täpsust, neutraalsust ja objektiivsust. Peale sisuliste valikute hõlmab see ka keelelisi valikuid, sh vastust küsimusele, kuidas osutada teadustekstis iseendale. Kuna kirjutamine on alati seotud identiteediloomega, siis endale osutamast autor ei pääse (Hyland 2002a: 1092) – ka siis, kui ta ei kasuta mina-vormi ja muid eksplitsiitseid väljendusvahendeid, jätab ta endast kui kirjutajast teksti jälje ja tema kohalolu on tahes-tahtmata tajutav. Kuigi üldjuhul on endale osutamine või osutamata jätmine kirjutaja teadlik valik (Hyland 2005b: 181), avalduvad selles ka valdkonna tavad (Gillaerts, Van de Velde 2010: 131).
Endale osutamiseks pakub keel hulgaliselt võimalusi, millest ainuautori korral vastab loomulikule…
Endale osutamiseks pakub keel hulgaliselt võimalusi, millest ainuautori korral vastab loomulikule…
„Ma laulan seni kui tuksub veel elu mu käte all”
Eesti kirjandusloos kuulub Bernard Kangro luulele silmapaistev koht.(1) Selle on kindlustanud kogude „Vanad majad” (1937) ja „Reheahi” (1939) eripärased minevikuvisioonid ning pärast sõda eksiilis ilmunud autobiograafiline luule, samuti Kangro värsside peaaegu hõlmamatu koguhulk: trükist on Kangrolt ilmunud üle 18 400 värsi. Lisaks leidub Eesti Kirjandusmuuseumis asuvas Kangro personaalkogus 1993. aastast pärit käsikiri „Oktoobri sonetid”, alapealkirjaga „Biograafiline tsükkel luuleproosat”, ja veel mitu mapitäit käsikirja jäänud luuletusi. Seega on Kangro eksiilis kirjutatud luule veel suures osas läbi uurimata. Mitmele käsitlemist väärivale aspektile on senises retseptsioonis siiski osutatud, ent on teemasid, mis pole siiani uurijate tähelepanu pälvinud. Ilmar Mikiver on esile toonud vajaduse Kangro luule…
Lühikroonika
• 10. augustil avati Kuusalus Eduard Ahrensi ausammas. Eesti Keele Instituudi, Emakeele Seltsi ja Õpetatud Eesti Seltsi korraldusel peetud konverentsil esinesid Andres Andresen (ÕES; „Ahrensi aeg”), Kristiina Ross (EKI, ES; „Hiiglaste õlgadel: Eduard Ahrensi kohast eesti kirjakeele loos”), Hannu Remes (ES-i välisliige; „Eduard Ahrens ja Elias Lönnrot”), Mati Hint (ES; „Eesti ortograafia ei vaja oma kaht põhireeglit”), Fred Puss (ÕES; „Uue kirjaviisi kasutamisest kirikuraamatutes”) ja Maire Raadik (EKI, ES; „Tänapäeva õigekirjalahingud”).
• 3.–6. septembrini käisid Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna teadlased Minskis, kus 5. septembril toimus Valgevene Rahvusliku Teaduste Akadeemia kultuuri, keele ja kirjanduse uurimiskeskuses Eesti-Valgevene ühisseminar „Миссия выполнима: Перспективы изучения фольклора…
• 3.–6. septembrini käisid Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna teadlased Minskis, kus 5. septembril toimus Valgevene Rahvusliku Teaduste Akadeemia kultuuri, keele ja kirjanduse uurimiskeskuses Eesti-Valgevene ühisseminar „Миссия выполнима: Перспективы изучения фольклора…
Kaitstud doktoritööd
6. juulil kaitses Kadri Tüür Tartu Ülikoolis semiootika ja kultuuriteooria erialal doktoritöö „Semiotics of Nature Representations: On the Example of Nature Writing” („Looduskujutuse semiootika: looduskirjanduse näitel”). Juhendajad olid prof Kalevi Kull (TÜ), prof Peeter Torop (TÜ) ja prof Ulrike Plath (TLÜ). Oponendid prof Kate Rigby (Bathi Spa ülikool, Suurbritannia) ja dots Julia Tofantšuk (TLÜ).
Töö eesmärk oli avada uusi perspektiive looduskirjanduse uurimisel, kombineerides selleks semiootika ja ökokriitika vahendeid.
Tartu–Moskva koolkonna semiootikutelt pärinevad primaarsete ja sekundaarsete modelleerivate süsteemide mõisted. Primaarseks modelleerivaks süsteemiks on nende käsitluses keel kui vahendatud inimsuhtluse põhiline vahend. Sekundaarsed modelleerivad süsteemid, nagu kirjandus, film ning paljud teised kunstilise väljenduse liigid,…
Töö eesmärk oli avada uusi perspektiive looduskirjanduse uurimisel, kombineerides selleks semiootika ja ökokriitika vahendeid.
Tartu–Moskva koolkonna semiootikutelt pärinevad primaarsete ja sekundaarsete modelleerivate süsteemide mõisted. Primaarseks modelleerivaks süsteemiks on nende käsitluses keel kui vahendatud inimsuhtluse põhiline vahend. Sekundaarsed modelleerivad süsteemid, nagu kirjandus, film ning paljud teised kunstilise väljenduse liigid,…
Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt
Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri. Sõidueelseks õhtuks kutsus Jaak Põldmäe Sirje Mägari ja Peeter Oleski Tähtverre appi käsikirja kokku panema. Vastu hommikut väsis tulevane Sirje Olesk ära. Jäime Jaak Põldmäega kahekesi. Seadsime paberid korda ja tema sõitis Riiast tulnud rongiga Tallinna. Mina läksin teda asendama aines „Sissejuhatus kirjandusteadusesse”, kus pidi toimuma värsiõpetuse praktikum. Mitte küsimuses „mis on värss?”, vaid heksameetri morfoloogias.
Jaak Põldmäe ei pidanud loenguid, nagu esinesid Cicero ja Cato Vanem Roomas.…
Jaak Põldmäe ei pidanud loenguid, nagu esinesid Cicero ja Cato Vanem Roomas.…
Maailma suurim rahvaluulekogu!? Eesti Rahvaluule Arhiiv 90
Kõiketeadev Google pakub päringule „maailma suurim rahvaluulekogu” arvukalt vasteid, mis kõik seostuvad Eesti Rahvaluule Arhiiviga. Nii saame lugeda lauseid „Meil on maailma suurim rahvaluulekogu”, või siis: „Eesti on tuntud ühe maailma suurima rahvaluulekogu poolest”.
Ingliskeelne infootsing „the largest folklore collection in the world” viitab seevastu aga enamikus tulemites hoopis Iirimaa rahvaluulekogule kui suurimale. Või siis teeb seda väikese mööndusega: „The National Folklore Collection at University College Dublin is one of the largest folklore collections in the world.” Sõnaühendit soome keelde pannes leiame jälle naabermaa folkloristide leheküljelt, et nende „perinnekokoelmat ovat tällä hetkellä todennäköisesti maailman suurimmat ja ainakin parhaiten järjestetyt”. Sellega pole…
Ingliskeelne infootsing „the largest folklore collection in the world” viitab seevastu aga enamikus tulemites hoopis Iirimaa rahvaluulekogule kui suurimale. Või siis teeb seda väikese mööndusega: „The National Folklore Collection at University College Dublin is one of the largest folklore collections in the world.” Sõnaühendit soome keelde pannes leiame jälle naabermaa folkloristide leheküljelt, et nende „perinnekokoelmat ovat tällä hetkellä todennäköisesti maailman suurimmat ja ainakin parhaiten järjestetyt”. Sellega pole…
Meenutades Anne Valmast
Mäletan Annet ajast, mil ta asus ametisse Fr. R. Kreutzwaldi nimelise Riikliku Raamatukogu kultuuri- ja kunstiinfo osakonna juhatajana ning seejärel teenindusdirektorina (aastatel 1979–1989). Ta erines toona kohatud keskmistest ja kõrgematest ülemustest selle poolest, et temaga julges igaüks alati ja igal sammul sundimatult suhelda ja vestelda. Kui ikka rearaamatukoguhoidja soovis midagi arutada, võis Anne Valmase töökabineti uksele julgel meelel koputada ja seejärel oma isiklikud mõtted või mured rahulikult ette kanda. Ka koridoris kohtudes ei muutunud ta suuremaks ega tähtsamaks, vaid alustas sageli ise vestlust, uurides: kuidas läheb, kas töö meeldib? See viimane küsimus hämmastas mind tookord tõsiselt. Meid ühendavaks teemaks kujunes päris…
Liikuvus ja emotsionaalsed juurdumised ajaloolises linnas
Elle-Mari Talivee doktoritöö analüüsib aastatel 1877–1903 ilmunud kirjandusteostes esinevaid linnakirjeldusi ja nendes ilmnevaid ruumilisi kohanemisi. Töös esitatakse kirjelduste kolmene jaotus: esimeses etapis vaadeldakse linna kauge maastikuna, teises etapis liigutakse linnalisel maastikul ning seda lähedalt tajudes saab maastikust miljöö, kolmandas etapis on linnast saanud omaette tegelane (lk 25). Siinne ülevaade on kirjutatud kultuurigeograafia vaatepunktist, kus keskendun peamiselt Talivee välja pakutud linnakirjelduste kolmikjaotuse esimesele kahele etapile, siinses analüüsis üldistatult maastikulisele ja miljöölisele tunnustüübile, mis sobiksid soovituslikul ja emotsionaalsel tasandil mõtestama Eesti linnastumise algusaega ning sealses argimaastikus kujunenud kuulumistunnet. See tõlgendusviis tuleb Talivee uurimuses nähtavale selle kaudu, mil määral on tema analüüsitud tekstide…
Pildile tõstetud Ludza eestlased
Raamatu „Ludza eestlased. Maajumala rahvas” autoril Hannes Korjusel on kahtlemata õigus, kui ta väidab, et Läti laiem avalikkus ei tea õieti midagi Ida-Lätis elanud Ludza eestlastest ehk lutsidest. See väljaanne püüab lünka täita. Algussõnad on Korjuse raamatule kirjutanud etnoloog Saulvedis Cimermanis, Läti TA akadeemik. Cimermanis toonitab, et Läti rahvastiku etnilise koostise ja kultuuriloolise arengu selgitamise seisukohalt käsitleb Korjuse raamat küllaltki olulisi küsimusi. Ühtlasi tuletab Cimermanis meelde, et lutside päritolu on üha selgitamata. Tema arvates tuleks arvestada vähemalt kolme hüpoteesiga: lutsid on 1) piirkonna muistsete läänemeresoomlaste (soomeugrilaste) järeltulijad, kes etnilise segaasustuse tingimustes suutsid pikka aega alal hoida oma keele; 2) eestlased, kes saksa…
Linnad eesti kirjanduses
Elle-Mari Talivee väitekiri on ambitsioonikas uurimus moodsal ja Eestis seni vähe käsitletud teemal: kuidas linn kui topos tuli eesti kirjandusse ja missugusena on eesti kirjanikud oma loomingus seda kujutanud. Autor on tervitatavalt püüdnud olla hõlmav: ta on kaasanud oma vaatlusse peaaegu kõik eesti proosas arvesse tulevad teosed algusest kuni aastani 1903. Meie esimene täisvereline linnakirjanik on Eduard Vilde ja romaan „Kui Anija mehed Tallinnas käisid” aastast 1903 ongi esimene „päris” linnaromaan (õigemini Tallinna-romaan) eesti kirjanduses, kuid selle põhjaliku ja huvitava käsitlusega väitekiri hoopis lõpeb. Seega jäävad väitekirja ajalisest raamist välja kõik sügavusse ja laiusesse haarduvad teosed, mille tegevus toimub mõnes…
Kirjad laagrist
Koopiatega Karl Ristikivi kirjadest Eerik Laiule (1904–1961) astus 30. juunil 1994 Karl Ristikivi muuseumi uksest sisse Rein Moora (1926–2006), ajaloolane, graafik ja endine soomepoiss. Kokku oli koopiaid viiest kirjast, neist kaks varasemat on saadetud Sigtunast, mis pärast paaripäevast viibimist Vikingshilli nn läbikäigulaagris oli Ristikivi esimene, 1944. aasta lõpus umbes kolmekuine peatuskoht Rootsis. Mõned kirjakohad on varustatud ka Rein Moora pliiatsimärkustega.
Nüüd, mil Karl Ristikivi põrm on jõudnud Rootsist kodumaale, võiksid need kaks kirja heita valgust tema Rootsi saabumise ajale ja kirjanikku paguluse alguses vallanud meeleoludele. Ristikivi varajane pagulasestaatus Rootsis on seni olnud lünk tema avaldatud korrespondentsis (vt K. Ristikivi, Valitud kirjad…
Nüüd, mil Karl Ristikivi põrm on jõudnud Rootsist kodumaale, võiksid need kaks kirja heita valgust tema Rootsi saabumise ajale ja kirjanikku paguluse alguses vallanud meeleoludele. Ristikivi varajane pagulasestaatus Rootsis on seni olnud lünk tema avaldatud korrespondentsis (vt K. Ristikivi, Valitud kirjad…