Rubriik
Valdkond
Aasta
Seto pärimus ja muistsed slaavi jäljed Inimese Muuseumis
Folkloristikas ja etnograafias on olnud populaarne retooriline võte kaheteistkümnendast tunnist või päästeoperatsioonist rääkimine. Kultuurid on elavad ja muutuvad ning suuline pärimus oma loomult virtuaalne ja igal hetkel uuesti sündiv või surev, nii et mingis mõttes ongi tõesti alati see viimane hetk millegi kaduva või muutuva jäädvustamiseks. Sama kehtib ka esemete ja rituaalide kohta: elavas kultuuris on alati kõrvuti erinevatest aegadest pärinevaid kihistusi, mõned aktuaalsed ja hetkel hinnatud, teised vanad ja aktuaalsust kaotamas. Elav kultuur pole kunagi stiilne ja ühtne nagu muuseumide näitused, vaid on ambivalentne ning võib tunduda väljastpoolt vaataja jaoks liiga kirju, ebaloogiline ja segane.
Kui Pariisi Inimese Muuseumiga seotud…
Kui Pariisi Inimese Muuseumiga seotud…
Eesti nimed Latgale perekonnanimistus
Läti rahvastikuteadlase Ilmārs Mežsi (snd 1965) eestvõtmisel on Riias ilmunud Latgale perekonnanimede raamat, mis käsitleb piirkonna perekonnanimede levikut ja päritolu 1935. aasta seisuga. Ajalooallikatele toetudes kirjeldatakse latgali perekonnanimistu teket ja ajaloolist arengut ning esitatakse enamasti ka nimede võimalik etümoloogia. Perekonnanimesõnastik moodustabki raamatu mahukaima osa. Sissejuhatusest saame teada, et kavas on analoogilised käsitlused teistegi Läti ajaloolis-etnograafiliste piirkondade kohta. Väljaanne võiks kindlasti pakkuda huvi meie nimeuurijatele, kas või juba seetõttu, et selles on reale perekonnanimedele esitatud võimalik eesti päritoluseletus.
Latgale nimeraamat algab eri teadusvaldkondade uurijate sissejuhatavate kirjutistega: demograaf Ilmārs Mežs („Perekonnanimede juuri otsides”) ja ajaloolane Muntis Auns („Latgale perekonnanimede kujunemise ajalooline foon”) valgustavad…
Latgale nimeraamat algab eri teadusvaldkondade uurijate sissejuhatavate kirjutistega: demograaf Ilmārs Mežs („Perekonnanimede juuri otsides”) ja ajaloolane Muntis Auns („Latgale perekonnanimede kujunemise ajalooline foon”) valgustavad…
Võõras iseendale. Marie Heibergi kuristikud
„Kadunud on saja aasta eest elanud hingelised. Põrmu langenud ja kustunud, muutunud, ilma et nende ase neid tunneks ehk nende hingel – nägemata ettekujutusel, millel oma elu-saladuslikud põhjused, – kodu oleks kuskil – kus taevas otsatu sinab, vaimugi uputab oma sügavusega! Just kui ei selgi igavese aja mõistatus! Kui valus on see eksiv teadmine, inimese hingele.” („Õnnetäht”, lk 48) Kaduvus sajandiga kordub motiivina Marie Heibergi (1890–1942) lühipalades, ometi on just sada aastat pärast nende kirjutamist kogunud Hando Runnel pea kogu Heibergi ilukirjandusliku loomingu kahte köitesse: lühijutukogusse „Õnnetäht” (ÕT) ja luulekogumikku „Rändaja tütarlaps” (RT).(1) Milline siis on Marie Heibergi „igavese aja mõistatus”?…
Koidula kirjad
Klassikute kirjavahetused on igas rahvuskultuuris olnud loomulik uurimis- ja publitseerimisobjekt. Kreutzwaldi kirjavahetused on Eestis välja antud kuues köites (aastatel 1953–1979); Otto Wilhelm Masingu kirjad Johann Heinrich Rosenplänterile neljas osas (1995–1997); Tuglaselt on eraldi raamatuna välja antud kirjavahetused abikaasa Elo Tuglasega („Kirjad teineteisele”, 2001), noorusaja kaasvõitleja Johannes Aavikuga („Kultuurilugu kirjapeeglis”, 1990) ja kolleeg Artur Adsoniga („Paaži ja Felixi kirjavahetus”, 2011). Valitud kirju ja kirjavahetusi on Eestis aegade jooksul välja antud ka mitme teise autori pärandist. Arhiivides on seesugust materjali võimalikeks publikatsioonideks veel küllaga. Koidula on kahtlemata üks meie austusväärsematest klassikutest. Tema kirjadest on publitseeritud kirjavahetus Kreutzwaldiga kakski korda: „Kreutzwaldi ja Koidula…
Priit Kruusi „Vaikne avangard”
See arvustus ootas ilmumist, kui saabus teade Priit Kruusi surmast. Tekst, mis oli kantud lootusest, et tema väitekirjas alustatud töö jätkub, oli ootamatult sattunud asendama nekroloogi. Paari väikse muutusega läheb see trükki, ehk on see siiski üks õigemaid viise Priitu meenutada. Omal kombel jätkub tema elu ja töö ju teiste inimeste eludes ja töödes.
Kõik kokkupuuted Priiduga, mis mul olid, olid soojad ja inimlikud. Ma loodan, et nii mäletavad teda ka teised. Puhka rahus. Tunnen sügavalt kaasa kõigile lähedastele.
Priit Kruus alustas kirjandusrühmituste uurimisega Tartu Ülikoolis. 2007. aastal oli mul rõõm juhendada tema bakalaureusetööd. Veel suurem oli rõõm kümmekond aastat hiljem, kui…
Kõik kokkupuuted Priiduga, mis mul olid, olid soojad ja inimlikud. Ma loodan, et nii mäletavad teda ka teised. Puhka rahus. Tunnen sügavalt kaasa kõigile lähedastele.
Priit Kruus alustas kirjandusrühmituste uurimisega Tartu Ülikoolis. 2007. aastal oli mul rõõm juhendada tema bakalaureusetööd. Veel suurem oli rõõm kümmekond aastat hiljem, kui…
Eesti keel uues kuues
Kirjeldasime üsna põhjalikult 2010. aastal ilmunud artiklis „In spe: üheköiteline eesti keele sõnaraamat” (Langemets jt 2010), kuidas kavatseme koostada üheköitelist, nn lauasõnaraamatu mõõtu teost. Selline sõnaraamat kujutab endast tavaliselt järgmist leksikograafilist korrust võimsal vundamendil, milleks sageli on pika aja jooksul paljudes köidetes ilmunud akadeemiline sõnaraamat – meil on selleks mahukas eesti keele seletav sõnaraamat (EKSS 1988–2007, 2. trükk EKSS 2009). Uue üheköitelise sõnaraamatu ettevalmistustöid alustasime 2009. aastal, rööbiti sõnaraamatu 2. trüki (EKSS 2009) toimetamisega.
Ometi on asjad läinud teisiti. Kümne aastaga on ühiskond muutunud niivõrd, et oleme korduvalt pidanud häälestama ja täpsustama nii oma sõnaraamatu olemust kui ka selle meediumit ehk…
Ometi on asjad läinud teisiti. Kümne aastaga on ühiskond muutunud niivõrd, et oleme korduvalt pidanud häälestama ja täpsustama nii oma sõnaraamatu olemust kui ka selle meediumit ehk…
Traumast romaanini
Suurpõgenemise käigus 1944. aastal Eestist Rootsi siirdunud ja sealt 1949. aastal Kanadasse ümber asunud Salme Ekbaum (1912–1995) tuli kirjandusse Eestis valminud autobiograafilise romaaniga „Valge maja”, mis ilmus 1946. aastal Rootsis. Erinevalt Rootsi-perioodist oli Ekbaumil Kanadas elades võimalik pühenduda üksnes kirjutamisele: lugejate ette jõudsid seitse luulekogu, lühijuttude kogumik, kaks mälestusteraamatut, neliteist romaani ja ajalehtedes ilmunud kirjutised. Ekbaumi kui kirjanikku on iseloomustatud isiklike elamuste reljeefse ja intensiivse edasiandjana, kelle loomingu taust on „suures osas autobiograafiline” (Aser 1987: 199). Erandiks ei ole ka selles artiklis vaatluse alla tulev romaan „Ristitants” (1970), mille autobiograafiline jutustaja on ühtlasi minategelane.
Ehkki Ekbaumi romaani selle ilmumisajal ei arvustatud,…
Ehkki Ekbaumi romaani selle ilmumisajal ei arvustatud,…
Jamaicast Pariisi ning sealt Tartusse tagasi
Aastal 1973 kurtis üks Lydia Koidula peamisi eluloo ja loomingu uurijaid Aino Undla-Põldmäe Keele ja Kirjanduse veergudel, et Koidula jutulooming on tema kirjandusliku pärandi uurimisel jäetud „vaeslapse ossa” ning see piirab tõsiselt meie arusaama selle mõjust Koidula „kogu-loomingu kontekstis” (Undla-Põldmäe 1973: 520). Praeguseks on Koidula proosat käsitletud nii artiklites kui ka monograafiates, kuid uurijate tööd takistab jätkuvalt asjaolu, et ehkki Koidula jutulooming on tõenäoliselt suures osas saksa kirjanike teoste muganduslikud tõlked, on enamik Koidula eeskujudest meile siiani teadmata. Koidula proosaloomingust ülevaate saamiseks koostasime mitme autori põhjal (L. Koidula, J. Bergmann, A. Undla-Põldmäe, H. Laidvee, M. Salupere) Koidula proosapalade bibliograafia, saades kokku veidi üle…
Väitekiri eesti keele omandamisest ja konstruktsioonidest
Mare Kitsniku väitekiri käsitleb väga olulist ja seni kaugeltki mitte piisavalt uuritud teemat: täiskasvanud eesti keele õppija keelelist arengut. Pealkiri ütlebki juba kõige olulisema ära: iga asi omal ajal. Keelt ei omandata korraga, sõnavara ja grammatika arenevad ajapikku. Aga kuidas just? Mis on tingivat kõneviisi ja modaalverbe tahtma, saama ja võima sisaldavate konstruktsioonide „oma aeg”, sellega Mare Kitsnik oma uurimuses tegelebki.
Eesti keele õpetamine teise keelena ja keeleoskuse hindamine lähtub juba mõnda aega Euroopas aktsepteeritavatest keeleoskustasemetest (A, B ja C), kuid eesti keele jaoks puuduvad keeleoskuse täpsemad kirjeldused õppijakeele leksikaalgrammatiliste omaduste kohta nendel tasemetel. Keeleoskustasemed on määratletud selle kaudu, millistes kasutusvaldkondades…
Eesti keele õpetamine teise keelena ja keeleoskuse hindamine lähtub juba mõnda aega Euroopas aktsepteeritavatest keeleoskustasemetest (A, B ja C), kuid eesti keele jaoks puuduvad keeleoskuse täpsemad kirjeldused õppijakeele leksikaalgrammatiliste omaduste kohta nendel tasemetel. Keeleoskustasemed on määratletud selle kaudu, millistes kasutusvaldkondades…
Lühikroonika
• 3.–4. oktoobril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis ja Eesti Rahva Muuseumis lasteaiaõpetajate eesti keele õppeseminar „Üle metsa, vurr! Keel ja keskkond” eesmärgiga tutvustada emakeelepõhiste kultuuriväärtuste kujundamise võimalusi. Esinesid Kristi Vinter-Nemvalts (TLÜ, „Kui nutikaks teeb lapse nutimaailm?”), Ilmar Tomusk (Keeleinspektsioon, „Milline on lastekirjaniku arvates keelt ja mõtlemist arendav raamat?”), Reet Hiiemäe (EKM, „„Ohtlik loodus” ja muud keskkonnahirmud”), Astrid Tuisk (EKM, „Looduslike vahenditega mängimine”), Piret Voolaid (EKM, „Kõik maailm ehib – loodus eesti mõistatustes”) ja Tiiu Jaago (TÜ, „Loodus regilaulus: Ma laulan mere maaksi”).
• 5. oktoobril korraldas Eesti Keeletoimetajate Liit Tartus toimetajaseminari teaduskeele teemal. Ettekannetega esinesid Tiit Hennoste („Kuidas kirjutada sidusat tervikteksti?”), Peep…
• 5. oktoobril korraldas Eesti Keeletoimetajate Liit Tartus toimetajaseminari teaduskeele teemal. Ettekannetega esinesid Tiit Hennoste („Kuidas kirjutada sidusat tervikteksti?”), Peep…
Teistmoodi kalendripärimuse kogumik
Mall Hiiemäe uudisteos Virumaa kalendripärimusest on kingitus virulastele, kolleegidele, rahvakalendri ja pärimuskultuuri huvilistele ja harrastajatele, aga võib-olla ka raamatu autorile endale, sest käsitleb see ju tema lähemat ja kaugemat kodukanti. Kui kümmekond aastat tagasi tähistati artiklikogumikuga „Sõnajalg jaaniööl” (2007) Hiiemäe 70 aasta juubelit, kirjutas Madis Arukask, et just Alutaguse metsades kasvades kujunes Hiiemäest „ootuspärasest teistsugune inimene ja uurija”, kelle „dimensioon on küllap algusest peale olnud teistsugune, vaikselt metsikum, laiem ja hajusamate servadega”.(1) Samade sõnadega võiks iseloomustada ka Hiiemäe uut raamatut.
Alutaguse pole olnud rikas mitte ainult metsade ja soode, vaid ka keelte, konfessioonide ja kultuurikontaktide poolest. Avatud meele ja uuriva vaimuga teadmishimulisel…
Alutaguse pole olnud rikas mitte ainult metsade ja soode, vaid ka keelte, konfessioonide ja kultuurikontaktide poolest. Avatud meele ja uuriva vaimuga teadmishimulisel…
Vägivaldsest pagulusest koju
Käesoleva aasta suvel ilmunud Raimo Pullati raamatu teksti alguses (lk 7) leidub veel kahekordne pealkiri, otsekui moto: „Unistuse täitumine. Dialoog minevikuga”.
See on asjakohane, määrab ära teose olemuse. Raamatu algus, üle kümne lehekülje, annab märku, nagu järgneks ilukirjanduslik tekst. Seda see muidugi ei ole, kuid tuleb rõhutada, et autor on kasutanud võimalust toomaks esile oma elutee keerukat kulgu, ja seda on ta teinud kaunis ohtrasti. Asjaolud on olnud niisugused, et need meenutused on sageli kurva alatooniga:
„9. märts muutis meie pere elu pöördeliselt. Tulemöllus lõppes minu õnnelik lapsepõlv. Olin siis 9-aastane poiss. Olime kaotanud oma kodu. [—] Isal-emal tuli alustada nullist.” (lk…
See on asjakohane, määrab ära teose olemuse. Raamatu algus, üle kümne lehekülje, annab märku, nagu järgneks ilukirjanduslik tekst. Seda see muidugi ei ole, kuid tuleb rõhutada, et autor on kasutanud võimalust toomaks esile oma elutee keerukat kulgu, ja seda on ta teinud kaunis ohtrasti. Asjaolud on olnud niisugused, et need meenutused on sageli kurva alatooniga:
„9. märts muutis meie pere elu pöördeliselt. Tulemöllus lõppes minu õnnelik lapsepõlv. Olin siis 9-aastane poiss. Olime kaotanud oma kodu. [—] Isal-emal tuli alustada nullist.” (lk…
Kartmatuse aimdus
Kui juhtusin ühele kogenud literaadile mainima, et olen kirjutamas Aija Sakova kogumikust, avaldas ta leebet kahtlust, kas seda raamatut on üldse võimalik tavamõttes arvustada (Cornelius Hasselblatt on oma käsitluse juba pealkirjastanudki „See ei ole arvustus”(1)). Sakova on kriitikuna ja kirjanduse uurijana metoodiline, kaalutletud väljenduslaadi ja veenvate argumentidega erudiit, kelle analüüsiväli on küllaltki selgepiiriline ja põhjalikult läbi kirjutatud. Ta ise reeglina ei arvusta teoseid tavalisel viisil, puudujääkide ja vasturääkivuste esiletoomise mõttes, vaid „loob kaasa” – kuulatab, selgitab ja süvendab mõistmist teoste neis kihistustes, millega ta on kongeniaalne. Seega tõotaks tavapärane kriitika ka ta enda kirjandusliku esseistika kohta jääda pelgaks tähenärimiseks või…
Tõlkes leitud, tõlkes kaduma läinud
Eesti teadlased peavad oma tõlkeajaloolises töös paratamatult tegelema omaaegse režiimi iseärasuste ja vahendatu ideoloogilise tagapõhjaga. Samuti kõigi totalitaarsete režiimide tõlgete uurijad. Neid probleeme on Tartu Ülikooli teadlased käsitlenud projektiga „Tõlkeideoloogia ja ideoloogia tõlkimine: kultuuridünaamika mehhanismid Eestis vene ja nõukogude võimu tingimustes 19.–20. sajandil” (IUT34-30). Kahe selle projekti raames korraldatud konverentsi põhjal ilmus Lea Pildi koostatud kogumik „Tõlkestrateegia ja riiklik kontroll”, kus on avaldatud 19 nii Tartu ja Tallinna kui ka Moskva, Stockholmi, Peterburi, Jeruusalemma ja Mainzi teadlaste vene- ja ingliskeelset artiklit.
Kogumik on jaotatud kaheks osaks. Esimene osa käsitleb tõlkimise tihedat seotust ideoloogiaga Nõukogude Liidus. Teos algab Daniele Monticelli teoreetilise artikliga…
Kogumik on jaotatud kaheks osaks. Esimene osa käsitleb tõlkimise tihedat seotust ideoloogiaga Nõukogude Liidus. Teos algab Daniele Monticelli teoreetilise artikliga…
„Valada saledasse stroofi…”
Selle aasta septembri lõpul anti esimest korda välja August Sanga nimeline luuletõlke auhind. Algul pidin minagi kuuluma žüriisse, kuid ma taandasin ennast enne, kui läks otsustamiseks. Teadsin juba ette, et minu arusaam luulest ei lange kokku teiste žüriiliikmete käsitusega. Viimase tõuke taandumiseks andis see, et hindamiseks väljajagatud tõlgete seas olid ka José Eduardo Degrazia tekstid, mil puuduvad formaalsedki luule tunnused ja mida ka tõlkija Jüri Talvet nimetab proosaminiatuurideks.(1)
See sunnib uuesti küsima: mida me ikkagi hindame? Mis asi see luule üldse on? Kust läheb luule ja proosa piir? Neid (juba tüütuvõitu) küsimusi on meil korduvalt arutatud, kuid pole jõutud üldiselt aktsepteeritava…
See sunnib uuesti küsima: mida me ikkagi hindame? Mis asi see luule üldse on? Kust läheb luule ja proosa piir? Neid (juba tüütuvõitu) küsimusi on meil korduvalt arutatud, kuid pole jõutud üldiselt aktsepteeritava…
Öös on (rohkem) asju
Carolina Pihelga debüütkogu „Sõrmemuster” (2006) algab järgmise luuletusega: „Üks tüdruk rääkis mulle oma unistusest / kus / ta lamab suures mahajäetud ruumis, / vannis, / suleb silmad ja ainus, mis ta kuuleb / on / kuidas kümnest aknast sisse voolab / valgus.”
See nooruslikult hele pilt on huvitav kontrast kõnealuse videvikuvärvi raamatuga „Pimeduse pisiasjad”, milles on valgust vähe ning „Öö on tume nagu sisikond, mida riided ja nahk hoolikalt / varjavad, ei küsi millekski luba, võib ainult aimata, milleks / ta võimeline on” (lk 47). Eesti Kultuurkapitali luuleauhinnale nomineeritud teos on autori seni kõige ühtlasem ja kontsentreeritum luulekogu. Üsna selgelt üheks…
See nooruslikult hele pilt on huvitav kontrast kõnealuse videvikuvärvi raamatuga „Pimeduse pisiasjad”, milles on valgust vähe ning „Öö on tume nagu sisikond, mida riided ja nahk hoolikalt / varjavad, ei küsi millekski luba, võib ainult aimata, milleks / ta võimeline on” (lk 47). Eesti Kultuurkapitali luuleauhinnale nomineeritud teos on autori seni kõige ühtlasem ja kontsentreeritum luulekogu. Üsna selgelt üheks…
„…ja surm pani elule punkti”
Doktor Friedrich Robert Faehlmann, kelle sünnist möödub käesoleva aasta 31. (vkj 20.) detsembril 220 aastat, lahkus igavikuteedele 52. eluaastal, 1850. aasta 22. (10.) aprilli hommikul kell veerand üks (RA, EAA.1253.1.49, l 19p–20). Mis oli öeldud, see oli öeldud, mis tehtud, see tehtud. Surm pani elule punkti. Siinse loo pealkirjaks laenatud lausekatke ühest Faehlmanni haigusjuhtumi kirjeldusest (Faehlmann 2011a: 103) ei pea tema enese puhul päriselt paika. Tema surmajärgne elu on olnud pikem kui tema ajalik eluaeg ja pole kaugeltki lõppenud. Alles Faehlmanni 200. sünniaastapäeva paiku algas tema teoste põhjalikum publitseerimine ning Faehlmann inimesena omas ajas ootab ikka veel avastamist – kui me…
Lühikroonika
• 13.–14. septembril toimus Tartu Ülikooli Narva Kolledžis linnakirjanduse tööseminar ja ettekandepäev teemal „Narva, piiri- ja tööstuslinn: kirjanduslikke kajastusi”. Esimesel päeval esinesid Elle-Mari Talivee (UTKK, „A photographic trace of Narva in the collections of Friedebert Tuglas: Some links between Estonian literature and (East)Viru region”), Anu Printsmann (TLÜ, „Émile Zola’s Germinal and Raimond Kaugver’s In the Seventh West: A comparison from a geographer’s point of view”), Kri Marie Vaik (UTKK, „Naturalism in Eduard Vilde’s novel Iron Hands”), Marianne Lind (UTKK, „Ugly cities of Jaan Oks and Knut Hamsun”), Karoliina Lummaa (Turu ülikool, „Urban metabolisms and everyday anthropocene poetics”), Tarmo Pikner (TLÜ, „Disturbances…
Mõtelda on mõnus?
Hando Runnelile 80. sünnipäevaks
Hando Runneli luulega on iga eestlane kokku puutunud vähemalt koolihariduse käigus ning küllap tuntakse ka sellele luulele loodud laule. Runneli luulet on uuritud palju (nt Muru 1999; Kaus 2006) ning kindlasti pakub elava klassiku looming tõlgendusteks jätkuvalt ainest. Viimase veerandsajandi jooksul on Runnel kirjutanud ennast eesti kultuurilukku „Eesti mõtteloo” raamatusarja algatajana 1995. aastal ja selle juhina, ka seda rolli on märgatud (2003. aastal sai Runnel riikliku elutööpreemia). Vähem tähelepanu on pälvinud Runnel kui viljakas esseist, publitsist ja kriitik.(1) Ta on avaldanud kuus mõttetööde kogumikku kogumahuga ca 1700 lk: „Ei hõbedat, kulda” (1984, edaspidi EHK), „Mõõk ja peegel” (1988, MP),…
Hando Runneli luulega on iga eestlane kokku puutunud vähemalt koolihariduse käigus ning küllap tuntakse ka sellele luulele loodud laule. Runneli luulet on uuritud palju (nt Muru 1999; Kaus 2006) ning kindlasti pakub elava klassiku looming tõlgendusteks jätkuvalt ainest. Viimase veerandsajandi jooksul on Runnel kirjutanud ennast eesti kultuurilukku „Eesti mõtteloo” raamatusarja algatajana 1995. aastal ja selle juhina, ka seda rolli on märgatud (2003. aastal sai Runnel riikliku elutööpreemia). Vähem tähelepanu on pälvinud Runnel kui viljakas esseist, publitsist ja kriitik.(1) Ta on avaldanud kuus mõttetööde kogumikku kogumahuga ca 1700 lk: „Ei hõbedat, kulda” (1984, edaspidi EHK), „Mõõk ja peegel” (1988, MP),…
des- ja mata-konverbitarindi funktsioonid
Artikkel käsitleb kaht eesti keele konstruktsiooni – des– ja mata-tarindit –, mis vastavad tüpoloogilisele konverbitarindi määratlusele. Konverbitarind on infiniitne verbikonstruktsioon, mis talitleb teise sündmust väljendava konstruktsiooni vaba laiendina (vt Haspelmath 1995: 3; Ylikoski 2003: 222). Konstruktsiooni, mida konverbitarind laiendab, nimetatakse olenemata grammatilisest struktuurist põhilauseks. des-konverbitarind, mis koosneb des-vormist ja selle laienditest, väljendab põhilausega seotud sündmuse toimumist; mata-konverbitarind, mis koosneb mata-vormist ja selle laienditest, aga põhilausega seotud sündmuse toimumata jäämist.
Artikkel pakub süsteemi, mis aitab kirjeldada eesti keele konverbitarindi funktsiooni, st määrustähenduse varieerumist. Nende varieeruvate joonte hulka kuuluvad konverbitarindi
sõnajärjeline asukoht põhilause suhtes;
tekstiline funktsioon;
fookustatus, st selle võimalikkus ja sagedus;
pikkus ja sõnajärg, sh konverbi asukoht…
Artikkel pakub süsteemi, mis aitab kirjeldada eesti keele konverbitarindi funktsiooni, st määrustähenduse varieerumist. Nende varieeruvate joonte hulka kuuluvad konverbitarindi
sõnajärjeline asukoht põhilause suhtes;
tekstiline funktsioon;
fookustatus, st selle võimalikkus ja sagedus;
pikkus ja sõnajärg, sh konverbi asukoht…
In memoriam Isidor Levin
Foto Ove Maidla / Tartu Ülikool
2016. aasta novembris tähistati Göttingenis konverentsiga rahvusvahelise muinasjutuentsüklopeedia „Enzyklopädie des Märchens” (EM) valmimist. 15-köitelise väljaande (1977–2016) ettevalmistused algasid 60 aastat tagasi. Nüüd tänati ühel istungil 97-aastast Isidor Levinit, kes Rahvajutu-uurijate ühingu (International Society for Folk Narrative Research (ISFNR)) asutajaliikmena ja entsüklopeedia kaastöölisena konverentsist osa võttis.
Lätis Daugavpilsis sündinud ja juudi poisi range kasvatuse saanud Isidor Levin astus 1937. aastal Tartu ülikooli ning sidus ennast sellest alates Eestiga. Ta õppis judaistikat, religiooni ajalugu ja piibliteadust Lazar Gulkowitschi ja Uku Masingu käe all ning samal ajal Walter Andersoni ja Oskar Looritsa juures võrdlev-ajaloolist folkloristikat, lõpetades õpingud 1941. aasta…
2016. aasta novembris tähistati Göttingenis konverentsiga rahvusvahelise muinasjutuentsüklopeedia „Enzyklopädie des Märchens” (EM) valmimist. 15-köitelise väljaande (1977–2016) ettevalmistused algasid 60 aastat tagasi. Nüüd tänati ühel istungil 97-aastast Isidor Levinit, kes Rahvajutu-uurijate ühingu (International Society for Folk Narrative Research (ISFNR)) asutajaliikmena ja entsüklopeedia kaastöölisena konverentsist osa võttis.
Lätis Daugavpilsis sündinud ja juudi poisi range kasvatuse saanud Isidor Levin astus 1937. aastal Tartu ülikooli ning sidus ennast sellest alates Eestiga. Ta õppis judaistikat, religiooni ajalugu ja piibliteadust Lazar Gulkowitschi ja Uku Masingu käe all ning samal ajal Walter Andersoni ja Oskar Looritsa juures võrdlev-ajaloolist folkloristikat, lõpetades õpingud 1941. aasta…
Rahvusest – Mai Bereczkit mälestades
Mai ja Gábor Bereczki 1965. aastal. Foto perekonna arhiivist
Meie riigi sajanda sünnipäeva tähistamise pidulikus kampaanias on tubli annus head enesepettust, sest täpselt pool sellest ajast Eesti riiki polnud, olid vaid selle riigi varemed ja mälestused.
Eesti rahvas oli olemas kaugelt üle tuhande aasta meie teadvuses, kuigi isegi kõige moodsamad õpetlased, kes kõnelevad rahvusteaduse teemadel, heietavad erinevates variantides, nagu polnuks see mõiste üldse pädev, ning loovad vaheseinu rahva, rahvuse ja võõrsilt laenatud natsiooni vahele, tõstes esile küll tootmisviise, seisusi ja religioone ning isegi keele ajaloolist muutumist.
Teadlased on kasutanud rahvuse kujunemist käsitades kolmikjaotust nii kandjate poolelt – üksikud intellektuaalid, rahvuslik aktiiv, eristatud massid –…
Meie riigi sajanda sünnipäeva tähistamise pidulikus kampaanias on tubli annus head enesepettust, sest täpselt pool sellest ajast Eesti riiki polnud, olid vaid selle riigi varemed ja mälestused.
Eesti rahvas oli olemas kaugelt üle tuhande aasta meie teadvuses, kuigi isegi kõige moodsamad õpetlased, kes kõnelevad rahvusteaduse teemadel, heietavad erinevates variantides, nagu polnuks see mõiste üldse pädev, ning loovad vaheseinu rahva, rahvuse ja võõrsilt laenatud natsiooni vahele, tõstes esile küll tootmisviise, seisusi ja religioone ning isegi keele ajaloolist muutumist.
Teadlased on kasutanud rahvuse kujunemist käsitades kolmikjaotust nii kandjate poolelt – üksikud intellektuaalid, rahvuslik aktiiv, eristatud massid –…
Tšuudid ja saamid
Tšuudideks on Vana-Vene kroonikates eri aegadel nimetatud nii eestlasi kui ka teisi läänemeresoome rahvaid, samuti teisi mitteslaavlasi. Asub ju meie idapiiril suur järv, mida vene keeles kutsutakse tänini Tšuudi järveks (Чудское озеро). Peipsist ida pool elanud, kuid ammugi hääbunud sugulashõimud kannavad teaduskirjanduses tinglikult samuti tšuudide nimetust. Väheusutavaks peetakse soome keeleteadlase Erkki Itkoneni (1913–1992) põnevat hüpoteesi tšuudide nimetuse tekkest vaia või kiilu tähendavast läänemeresoome tüvest ja selle seosest vadjalastega. Nimetatud hüpoteesi arendas Läti Henriku kroonikale toetudes lausa fantastikasse kalduvalt edasi tuntud arheoloog Vello Lõugas (1937–1998).(1) Tema veendumusel heiastus loos lendamise ajal taevas kiiluna paistnud Kaali meteoriit oma sabaga. Peale saamide ehk laplaste…
Mälestades Hellar Grabbit
Foto Kalju Suur
Pikki aastaid olime Hellariga kirjasõbrad, enne kui õnnestus Eestis kokku saada. Nagu tõendab meie kirjadest kokku pandud raamat „Sõprade kirjad on su poole teel”,(1) kirjutasin temale ise 1965. aastal pärast seda, kui olin Andres Ehinilt tema aadressi saanud ja teadsin, et Hellariga on võimalik vahetuskaupa – raamatuid raamatute vastu – teha. Mis, nagu teada, ka suurepäraselt korda läks. Sain Hellarilt kümneid raamatuid ja oli piinlik ka, et inimene, kelle teenistus, nagu ta ise nimetas, polnud eriti suur, nii palju raha kulutab. Meilt polnud nii palju, mida saata, ja meil olid raamatud ju ka väga odavad. Hiljem, juba uuel Eesti…
Pikki aastaid olime Hellariga kirjasõbrad, enne kui õnnestus Eestis kokku saada. Nagu tõendab meie kirjadest kokku pandud raamat „Sõprade kirjad on su poole teel”,(1) kirjutasin temale ise 1965. aastal pärast seda, kui olin Andres Ehinilt tema aadressi saanud ja teadsin, et Hellariga on võimalik vahetuskaupa – raamatuid raamatute vastu – teha. Mis, nagu teada, ka suurepäraselt korda läks. Sain Hellarilt kümneid raamatuid ja oli piinlik ka, et inimene, kelle teenistus, nagu ta ise nimetas, polnud eriti suur, nii palju raha kulutab. Meilt polnud nii palju, mida saata, ja meil olid raamatud ju ka väga odavad. Hiljem, juba uuel Eesti…
Üldnimi pekka, üksainus Lilja
Soomlased on ikka olnud agarad eesti kirjandust, kirjanduslugu ja ajalugu üldistaval ja „mujal maailmas” läbilöögijõulisel moel kirja panema. Esimene lause on meelega provokatiivne, et oleks võimalik kohe vaielda. Selgituseks siiski niipalju, et „mujal maailmas” tähistab lisaks soomekeelsele ka ingliskeelset kultuuriruumi, sest just hiljuti kohtasin ühe Eesti ajaloo vastu huvi tundma hakanud ameeriklanna lugemislaual ainsa ilukirjandusteosena Sofi Oksaneni romaani „Kui tuvid kadusid” ingliskeelset tõlget. Ainus eestikeelne autorimonograafia Jaan Krossist on meil ka Juhani Salokandle käsitluse tõlge. Ja kui haarata üksikautori kirjutatud Eesti ajaloo kompaktse üldkäsitluse järele, siis kõigepealt oli meil eesti keeles Seppo Zetterbergi „Eesti ajalugu” (soome k 2007, tõlge eesti…
Jaan Tõnissoni kirjad sõbrale ja mõttekaaslasele
Kirjavahetus, nagu ka päevikud, kuulub uurija jaoks oluliste allikmaterjalide hulka, mida mõnikord ka nimetatakse intiimallikateks, sest valdavalt päevikute pidajad ega kirjade saatjad ei eelda ega arvesta, et kirjapandu muutub kunagi trükisõna kaudu kättesaadavaks. Needki 208 kirja lubavad Jaan Tõnissoni suurele portreele lisada ehk mõne pintslitõmbe, seda enam, et saadetised hõlmavad ajaliselt peaaegu pool sajandit, alates 18. maist 1891 kuni 17. juulini 1936. Kirjavahetuse lõpuajaks oli Oskar Kallas pikaajalisest ühiskondlikust elust siirdunud pensionile ning sama pikalt päevapoliitikas rähelnud Jaan Tõnisson surutud poliitikast, avalikust elust ja Postimehest kõrvale.
Kirjavahetuse jälgimisel on enamasti ette teada, kumb saatjatest on veidi vanem ja autoriteetsem ning kes võib…
Kirjavahetuse jälgimisel on enamasti ette teada, kumb saatjatest on veidi vanem ja autoriteetsem ning kes võib…
Kollektiivne identiteet teooria ja poliitika vahel
Martin Ehala otsus tegeleda oma uues rahvusvahelises monograafias(1) sellise akadeemiliselt üliuuritud ja poliitiliselt üleekspluateeritud mõistega nagu kollektiivne identiteet on kindlasti väga julge. Kas identiteedi kohta saab teadlasena veel midagi huvitavat öelda? Ja kuidas seda tehes suhtuda identiteedi eri tõlgendustega seotud poliitilistesse agendadesse, mis kipuvad paratamatult mõjutama ka uurijate valikuid? Esimesele küsimusele vastab Ehala raamatu alguses. Identiteedi mõisteta ei saa me tema arvates hakkama, kuid identiteediuuringud on olnud siiamaani killustunud mitme distsipliini vahel. Seetõttu valitseb identiteedi mõiste ümber üsna suur segadus, mis mõjub halvasti mitte ainult akadeemilisele, vaid ka ühiskondlikule arutelule ühtekuuluvusega seotud küsimuste üle. Lisaks on Ehala arvates sotsiaalteadustes üldlevinud kollektiivsete…
Süüta raamat
Mida öelda teose kohta, mis on silmanähtavalt hästi kirjutatud, aga jätab vähemalt mõnele tunde, et sellest jääb ikkagi väheks? Rein Raua romaani „Kell ja haamer” retseptsioon on ehe näide, kuidas tänapäeva eesti kirjandusmaastik on küllastunud. Väärt kraami leidub palju ja nõudmised on varasemast kõrgemad. Ometi algab teatavale elementaarsele standardile vastava kirjanduse vastuvõtt enamasti positiivselt. Kui Raud on oma romaanis põiminud eri ajastuid, tegelasi ja stiile, siis ainuüksi tema intellektuaalsed võimed tagavad tekstile kindla kriitilise taseme, mis väärib tunnustust. Esimene arvustaja arvabki, et romaani ilmumine on tähtsündmus. Teos on mitmekesine ja mitmekihiline, rääkimata täpsusest. Ainus, mida ette heita, on kulminatsiooni puudumine.(1)
Kaks…
Kaks…
Mõnest kriminaalse taustaga (slängi)sõnast eesti (kirja)keeles: ment ja parask
Vene keelest, samuti vene keele vahendusel on eesti keeles käibele tulnud rohkesti laensõnu ja väljendeid.(1) Need on levinud trükisõna, raadio, televisiooni või muu meedia abil: jõudnud eesti kirjakeelde ning saanud järk-järgult tuttavaks või omaseks rahvalikus kõnepruugis. Samas leidub rohkesti näiteid, kus levikusuund on olnud vastupidine: esmalt on need laialt levinud rahvasuus ning jõudnud sealt kirjakeelde (Must 2000).
Siinses kirjutises vaadeldakse paari eesti (kirja)keelde jõudnud vene laenu: ment ja parask. Eriliseks muudab nimetatud laensõnad tekkimise keskkond: nende loomine ja esmane levik on seotud seadusega pahuksisse sattunud ning seetõttu kinnipidamisasutusse mõistetud isikutega, need pärinevad kuritegelikust subkultuurist(2) – kinnipeetavate slängist, st suulisest keelepruugist. Kuid sellised slängiväljendid…
Siinses kirjutises vaadeldakse paari eesti (kirja)keelde jõudnud vene laenu: ment ja parask. Eriliseks muudab nimetatud laensõnad tekkimise keskkond: nende loomine ja esmane levik on seotud seadusega pahuksisse sattunud ning seetõttu kinnipidamisasutusse mõistetud isikutega, need pärinevad kuritegelikust subkultuurist(2) – kinnipeetavate slängist, st suulisest keelepruugist. Kuid sellised slängiväljendid…