Rubriik
Valdkond
Aasta
„Ossiani lauludest” ja baltisakslaste ossianismist II
(Algus Keeles ja Kirjanduses nr 10)
2.2. „Ossiani” tõlked teistes keeltes
Peale saksakeelsete tõlgete lugesid siinsed sakslased „Ossiani laule” ka ajastu tähtsaimas võõrkeeles, prantsuse keeles. TLÜ AR Baltika XII liigis leidub kaks prantsuse proosatõlget, mis on kuulunud ehk mõnele perekond Maydelli liikmele (sissekirjutus: Maid.; mõlema kohaviidaks XII-472). Esimene Macphersoni „Ossiani laulude” täistõlge prantsuse keelde, Pierre Le Tourneuri „Ossian, fils de Fingal, barde du troisème siècle: poésies galliques” („Ossian, Fingali poeg, kolmanda sajandi bard: galli poeesiad”) ilmus esmakordselt 1777. aastal, Eestis on säilinud Pariisi Dufarti kirjastuse 1798. aasta väljaande 3. ja 4. köide. Enne Le Tourneuri oli Macphersoni laulude üksikuid osi prantsuse keelde…
2.2. „Ossiani” tõlked teistes keeltes
Peale saksakeelsete tõlgete lugesid siinsed sakslased „Ossiani laule” ka ajastu tähtsaimas võõrkeeles, prantsuse keeles. TLÜ AR Baltika XII liigis leidub kaks prantsuse proosatõlget, mis on kuulunud ehk mõnele perekond Maydelli liikmele (sissekirjutus: Maid.; mõlema kohaviidaks XII-472). Esimene Macphersoni „Ossiani laulude” täistõlge prantsuse keelde, Pierre Le Tourneuri „Ossian, fils de Fingal, barde du troisème siècle: poésies galliques” („Ossian, Fingali poeg, kolmanda sajandi bard: galli poeesiad”) ilmus esmakordselt 1777. aastal, Eestis on säilinud Pariisi Dufarti kirjastuse 1798. aasta väljaande 3. ja 4. köide. Enne Le Tourneuri oli Macphersoni laulude üksikuid osi prantsuse keelde…
Võõrsõnade tähendussoovitused ja nende esitus üldkeele sõnaraamatus
Eesti Keele Instituudis (EKI) koostatakse alates 2019. aastast ühtset sõnastikku, mida 2020. aastast nimetatakse EKI ühendsõnastikuks (ÜS; keeleportaalis Sõnaveeb). Sellesse koondatakse varem eraldi seisnud pigem deskriptiivse, keelt kirjeldava seletava sõnaraamatu ja pigem preskriptiivse, keelekorralduslikke hinnanguid andva õigekeelsussõnaraamatu (ÕS) info. Kuna kogu ÕS-ist EKI ühendsõnastikku lisatav info vaadatakse ajakohasuse seisukohast üle, siis on ilmnenud ÕS-i info mõned probleemid. Teiste seas on küsimusi tekitanud soovitused sõnade tähenduste kohta (vt nt Raadik 2020; Risberg, Langemets 2021). Viimases, ÕS 2018-s on tähenduse kohta soovitus 130 sõnal: 86 võõr- ja 44 eesti omasõnal. Kuna üldkeele ja oskuskeele vajadused ja olemus on erinevad ning EKI ühendsõnastik…
Teel
Reisimine muutus Nõukogude Eestis 1960. aastatel eliidi harrastusest üldrahvalikuks vaba aja veetmise viisiks. Selleks ajaks oli möödas sõjajärgne stalinistliku perioodi hirmuõhustik, rahva jõukus oli hakanud kasvama ning riikki toetas turismi kui nõukogude kodanikule ideoloogiliselt sobivat ajaveetmise viisi. Loodeti, et reisimine äratab inimestes patriootlikke tundeid, tugevdab rahvustevahelisi sõprussidemeid, suunab aduma sotsialismi ülimuslikkust ja tunnetama Nõukogude Liitu ühise kodumaana (Gorsuch, Koenker 2006: 5). Suurenenud riiklikud investeeringud sihtkohtadesse ja taristusse võimaldasid välja arendada üha uusi turismipiirkondi. Enamik inimesi sai sellal reisida vaid Nõukogude Liidu piires, sest välismaale pääsemiseks tuli läbida tihe kadalipp (Pagel 2016). Hiigelterritooriumil laiuv NSVL hõlmas väga mitmekesiseid kultuure ja looduslikke…
Kaitstud doktoritööd
27. augustil kaitses Kaisa Langer Tartu Ülikooli folkloristika erialal doktoritöö „Estonian folklore collections in the context of Late Stalinist folkloristics” („Eesti rahvaluulekogud hilisstalinistliku folkloristika kontekstis”). Juhendaja oli lektor Ergo-Hart Västrik (TÜ), oponendid kaasprofessor Tiiu Jaago (TÜ) ja teadur Toms Ķencis (Läti Ülikool).
Kes Eesti Rahvaluule Arhiivis 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses kogutud materjale sirvima satub, võib imestada, kui ootuspäraste vanasõnade, muistendite ja kõnekäändude vahel leiab tekste, mis kiidavad kolhoosielu, Stalini tarkust või metsatööplaane. Selline nõukogude folkloor ei peegelda tollast rahvakultuuri, vaid eelkõige folkloristidele esitatud poliitilisi nõudmisi okupeeritud riigis. Varase Nõukogude Eesti rahvaluulekogud tsenseeriti, ülikooli programmaid kohandati teiste liiduvabariikide sarnaseks,…
Kes Eesti Rahvaluule Arhiivis 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses kogutud materjale sirvima satub, võib imestada, kui ootuspäraste vanasõnade, muistendite ja kõnekäändude vahel leiab tekste, mis kiidavad kolhoosielu, Stalini tarkust või metsatööplaane. Selline nõukogude folkloor ei peegelda tollast rahvakultuuri, vaid eelkõige folkloristidele esitatud poliitilisi nõudmisi okupeeritud riigis. Varase Nõukogude Eesti rahvaluulekogud tsenseeriti, ülikooli programmaid kohandati teiste liiduvabariikide sarnaseks,…
Lühikroonika
2.–3. juulil peeti Liivi muuseumis Eesti Kirjandusmuuseumi kirjandusteaduse XI suvekool „Maa sool ja nutipõlvkond: didaktilise pöörde otsinguil”. Esinesid Andrus Org („Kirjandusõpetuse vaiad ja teljed: põhikooli ja gümnaasiumi ainekavade kontseptsioonist”), Indrek Lillemägi („Kirjandusõpetus kui vähetähtis osa kooliharidusest”), Joosep Susi („Empiirilisi tähelepanekuid kirjandusõpetusest”), Merilin Aruvee („Ainekirjaoskus kirjandusõpetuses”), Helin Puksand („Missugune lugeja on Eesti õpilane?”), Aija Sakova, Tiina Ann Kirss („Kirjandusõpetus kui inimeseks kasvamise kunst”), Anu Raudsepp („Marie Underi „tagasitulek” eksiilist Eesti kirjandus- ja kooliellu sulaajal”), Janika Päll („Mida võiks võtta (uus)humanistlikust kooliharidusest XXI sajandi eesti keele ja kirjanduse tundi?”), Ave Mattheus („Uuem noortekirjandus kooli kirjandustunnis: tekstivalik, käsitlemisviisid, lõiminguvõimalused”), Jan Kaus („Seostekeskne kirjandusõpetus: teooriast…
Metakriitika grand old man
17. oktoobril on 75 aasta juubel Rein Veidemannil – õppejõul, esseistil, toimetajal, kirjandusteadlasel. Avalikult sõna võttes esineb Veidemann enamasti kui rahvuslik mõtleja ja eestluse analüüsija, kuid ennekõike kui kultuuri ja kirjanduse eestkõneleja. Kirjandust on ta niihästi uurinud, arvustanud, õpetanud kui ka loonud. Peale kirjanduse ja kirjanduskriitika on Veidemann tegelnud ka metakriitikaga: tema teadlasetee alguseks võib pidada 1984. aastal kaitstud kandidaadiväitekirja „Eesti nõukogude kirjanduskriitika 1958–1972. Suhe kirjandusega. Meetod. Poeetika” (juhendaja Maie Kalda). Kuigi see väitekiri on üks põhjalikumaid allikaid nõukogude perioodi kriitika kohta, ei olnud see seni avalikult kättesaadav. Juubeli puhul on Tartu Ülikooli kirjanduse osakond teksti digiteerinud ja soovijail on…
Lühidalt
Inna Leitsalu. Piiritu igatsus. Nikolai Baturini kirjad Innale. Tallinn: Eesti Raamat, 2021. 272 lk.
Inna Leitsalu oli aastail 1961–1976 Nikolai Baturini (1936–2019) abikaasa, tema kirjaköite saamisloo julgustavaks innustuseks olid Loomingus (2020, nr 3) ilmunud mälestused, mida Leitsalu kõrval nõustusid jagama ka kirjaniku tütar Anne Dumansky ja poeg Igor Baturin.
Baturin pidas end avarilma sfääride kirjanikuks, saades inspiratsiooni suurtest stiihiatest ja maastikest, mida ta oli kogenud: varajases mereväeteenistuses Kaspia meri, naftaväljad ja kõrb, hiljem Siberi taiga. Neist siis ka suured plaanid, filmilikkus ja visionaarsus loomingus. Napid või aimatavad vihjed eluloole annavad hõlpsasti alust legendidele, mis eraelusse ei puutu.
Raamat loob kirjanikust peaaegu vastupidise pildi, tuues lähemale ühe abielu ülevad ja ka selle purunemist ennustavad hetked.…
Baturin pidas end avarilma sfääride kirjanikuks, saades inspiratsiooni suurtest stiihiatest ja maastikest, mida ta oli kogenud: varajases mereväeteenistuses Kaspia meri, naftaväljad ja kõrb, hiljem Siberi taiga. Neist siis ka suured plaanid, filmilikkus ja visionaarsus loomingus. Napid või aimatavad vihjed eluloole annavad hõlpsasti alust legendidele, mis eraelusse ei puutu.
Raamat loob kirjanikust peaaegu vastupidise pildi, tuues lähemale ühe abielu ülevad ja ka selle purunemist ennustavad hetked.…
Kuidas õppida tundma unenägude keelt?
Unenäoendeid ja unefolkloori süstematiseeriv ning mõtestav „Mia nägi unõs. . . .” on väärtuslik kompaktselt ja mugavalt kasutatava materjalikoguna. Raamat esitab Jaan Sudaku algatusel Kihnust 2013.–2014. aastal kogutud lugude kõrval Eesti Rahvaluule Arhiivi unenäokartoteegi tekste nii Kihnust kui ka mujalt üle Eesti. Nii saavad unenägude tähenduse kohta sõna sekka öelda näiteks kaks vahvat rätsepat, Hans Anton Schults Koeru kihelkonnast ja Johan Pihlakas Jüri kihelkonnast, kes olid XIX aastasaja lõpul Jakob Hurda viljakad korrespondendid. Elama paneb raamatu aga just autori ja teda abistanud kümne Tartu Ülikooli tudengi tehtud 57 intervjuu materjal.
Autori siht on olnud anda ülevaade unenägude seletamisest Kihnus (lk 13), kuid ühtlasi „mõista,…
Autori siht on olnud anda ülevaade unenägude seletamisest Kihnus (lk 13), kuid ühtlasi „mõista,…
Järjekordne samm Jannseni rehabiliteerimisel
Kui hakkasin nelikümmend aastat tagasi Eesti ja selle kultuurilooga tutvuma, valitses nii mõnegi meelest teatud mõttes „pimeduse aeg”. Riigi eesotsas määras kamp vanu mehi koos tuhandete käsilastega, mis on õige ja mis vale, ja veel hullem: oma riiki eestlastel ju ei olnud, oldi vastu tahtmist osa suuremast liidust, mida käsitati „pimeduseriigina”. Teisest küljest oli just selle pimeduseriigi ideoloogiale omane seletada teistele, mis on õige pimedus ning kus peitub rahva minevikus tema oma pimeduseaeg: muidugi nõukogude võimu eelses ajas, aga laiemas mõttes üldse kristlusega seotud perioodis. Nii peeti nõukogude ajal eesti ärkamisliikumise eestvedajaks tulist võitlejat Carl Robert Jakobsoni, mitte kirikuõpetaja Hurta…
Paronüümide probleem eesti keeles
Eesti Keele Instituudi (EKI) tänapäeva keele sõnaraamatutöö on varasemaga võrreldes suuresti muutunud. 2017. aastal alustasime sõnastikuteabe koondamist ühtsesse andmebaasi Ekilex, kasutaja näeb kogu infot keeleportaalis Sõnaveeb (Tavast jt 2018; Langemets jt 2021). Alates 2020. aastast nimetame üldkeele ühendkogu EKI ühendsõnastikuks (ÜS). Sellest saab kasutaja infot sõnade õigekirja, vormistiku ja tähenduste kohta, leiab sünonüüme, näiteid ja teiste keelte vasteid, osalt ka päritoluinfot. Eeldatavalt aastaks 2025 on ühendsõnastikus ka terviklik õigekeelsussõnaraamat (ÕS). Ühendsõnastik on eesti keele mahukaim sõnakogu ning see täieneb pidevalt: praegu on selles 170 000 sõna, uusi sõnu lisandub aastas ligi 2000.
Õigekeelsussõnaraamatu (ÕS 2018) infoga tegeledes oleme kokku puutunud deskriptiivse (kirjeldava) ja preskriptiivse…
Õigekeelsussõnaraamatu (ÕS 2018) infoga tegeledes oleme kokku puutunud deskriptiivse (kirjeldava) ja preskriptiivse…
„Ossiani lauludest” ja baltisakslaste ossianismist I
„Meie päevil pole „Ossiani laulud” enam loetavad,” konstateeris Hugo Raudsepp 1923. aastal ilmunud ülevaates „Tundeelu ärkamine ja arenemine inglise kirjanduses 18. aastasajal” (Raudsepp 2012: 127). Eesti keeles on sellest šoti kirjaniku James Macphersoni (1736–1795) epohhi loovast teosest ilmunud tõepoolest vaid üksikuid lühikesi katkeid, needki enamasti mõne muukeelse tõlke või adaptsiooni vahendusel. Ka haritud eesti lugejad ei oska tihtipeale midagi kosta küsimuse peale, mida teavad nad „Ossiani lauludest”. Miks peaks siis selle teose vastu lähemat huvi tundma? Seda nii sellepärast, et eesti rahvusliku kirjanduse tekke eelses kirjandusloos mängis see teos ilmselt vägagi olulist rolli, kuid ka seetõttu, et sellest sai üks…
Varauusaegsete disputatsioonide läbiviimisest, ülesehitusest ja teemadest
Filosofeerijate parim harjutus on disputatsioon, kui ta on selline,
mida nõuab tõe täpne väljaselgitamine.1
Tartu Academia Gustavo-Carolina filosoofiaprofessor
Michael Dau, 1695. aastal
Ülikoolides on teadmiste edastamiseks üldiselt kasutatud loenguvormi. Ent juba antiigis oli selge, et loengust üksi jääb väheks: loengus antud teadmised peaksid kinnistuma ja muutuma omaseks – juhuslikust teadmisest tuleb kujundada harjumus. Niisiis on vaja loengus saadud teadmisi korrata, kaitsta ja ümber lükata, kontrollida, nende üle vaielda – teisisõnu disputeerida.
Disputatsioonilise kinnistamispraktika juured on klassikalises antiigis. Kõige tuntumad on kahtlemata Platoni vaimukad ja dramaatiliselt pingestatud dialoogid, kus arutati filosoofilisi probleeme ja vaidlusküsimusi (Platon 2003). Nende põhjal kujunes välja sokraatilise dialoogi žanr,…
mida nõuab tõe täpne väljaselgitamine.1
Tartu Academia Gustavo-Carolina filosoofiaprofessor
Michael Dau, 1695. aastal
Ülikoolides on teadmiste edastamiseks üldiselt kasutatud loenguvormi. Ent juba antiigis oli selge, et loengust üksi jääb väheks: loengus antud teadmised peaksid kinnistuma ja muutuma omaseks – juhuslikust teadmisest tuleb kujundada harjumus. Niisiis on vaja loengus saadud teadmisi korrata, kaitsta ja ümber lükata, kontrollida, nende üle vaielda – teisisõnu disputeerida.
Disputatsioonilise kinnistamispraktika juured on klassikalises antiigis. Kõige tuntumad on kahtlemata Platoni vaimukad ja dramaatiliselt pingestatud dialoogid, kus arutati filosoofilisi probleeme ja vaidlusküsimusi (Platon 2003). Nende põhjal kujunes välja sokraatilise dialoogi žanr,…
Täiendust XVII sajandi Eesti luulele
Arhiivide digiteerimine nii Eestis kui ka mujal võimaldab kirjanduse ajaloo uurijal pääseda infole ligi oluliselt lihtsamal ja kiiremal viisil kui seni. Füüsiliselt arhiivis kohal olemine ja arhivaalide lappamine või kohmakas seadmes mikrofilmide käsitsemine on jäämas eilsesse. Nii Eesti kui ka Saksamaa arhiivid on oma digimistegevuses jõudnud tasemeni, kus mahukaid teavikumassiive võib täiskujul sirvida mis tahes hetkel oma isikliku ekraani taga. Ootame pikisilmi, millal jõuavad digimisprotsessis sama arvestatavale järjele Eesti naaberriigid Läti ja Venemaa, aga ka Soome, Rootsi ja Taani.
Kirjandusuurija Jaak Urmet võttis 2021. aasta kevadel ette üsna süsteemse XVII sajandi Eesti luule otsingu eeskätt Saksamaa, vähem Poola, Läti, Soome, Rootsi…
Kirjandusuurija Jaak Urmet võttis 2021. aasta kevadel ette üsna süsteemse XVII sajandi Eesti luule otsingu eeskätt Saksamaa, vähem Poola, Läti, Soome, Rootsi…
Kuidas kodeerida kliimat?
Ajalugu saab ja peab tegema ka ilma matemaatiliste meetoditeta. Kuid mõnes mõttes tundub mulle ajaloolane, kes kaasajal ei taha kasutada neid meetodeid, umbes inimesena, kes tahab sõita Moskvasse. Kuid otsustab mitte sõita Estoniaga1, vaid võtab kepi kätte ja hakkab jala minema. . . . (Juhan Kahk 1988 [1980])
„Eile tabas meie linna selline rahetorm, millist ei mäleta ka kõige vanemad inimesed,” kirjutati Rigasche Zeitungis 11. mail 1872. aastal (RiZ 1872a). Tõepoolest leidis 10.–11. mail (vkj) nii Eesti- kui ka Liivimaa kubermangus aset tugev torm, mis kohati paisus tornaadoks. Seda täheldati erinevates kohtades ning kummagi kubermangu ajalehtedes avaldati juhtunust kokku üle viiekümne teate. Neis ilmnevad…
„Eile tabas meie linna selline rahetorm, millist ei mäleta ka kõige vanemad inimesed,” kirjutati Rigasche Zeitungis 11. mail 1872. aastal (RiZ 1872a). Tõepoolest leidis 10.–11. mail (vkj) nii Eesti- kui ka Liivimaa kubermangus aset tugev torm, mis kohati paisus tornaadoks. Seda täheldati erinevates kohtades ning kummagi kubermangu ajalehtedes avaldati juhtunust kokku üle viiekümne teate. Neis ilmnevad…
Kakasonist Kaljulaks
Nimi on oluline tunnus, mille põhjal tehakse isikut nägemata järeldus tema soo, rahvuse, sugulussuhete (patronüümid), sageli ka vanuse ning muude omaduste kohta. Kuna Eesti esimesel iseseisvusajal oli oluline rahvusriigi ülesehitamine, hakati rohkem tähelepanu pöörama ka nimede keelsusele. Tolleaegne nimede eestistamise kampaania puudutas sadu tuhandeid inimesi, kuid tegu on vaid osaliselt läbi uuritud teemaga. Selle taga on nähtud nii poliitilisi võtteid vaikival ajastul rahvale tegevuse pakkumise eesmärgil kui ka rahvuslikku algatust saamaks lahti „orjaöö” taagast. Nimede eestistamise eeskuju võeti Soomest, kuid õige hoog saavutati 1934. aasta riigipöörde järel tekkinud riikliku toetusega (Raun 2012).
Nimede rahvuskeelestamise kampaaniaid on tehtud näiteks nii XIX sajandil…
Nimede rahvuskeelestamise kampaaniaid on tehtud näiteks nii XIX sajandil…
Murded, varieerumine ja korpusandmed
Varieerumine on keele olemuslik osa: keel võib varieeruda nii kõnelejate vahel kui ka ühe inimese kasutuses, sõltuvalt registrist (nt teaduskeel vs. ajakirjanduskeel) ja tekstitüübist (nt uudis vs. arutlus), suhtluskanalist (nt suuline vs. kirjalik suhtlus) ja suhtlusolukorrast (nt ametlik vs. mitteametlik suhtlus), suhtlejate vanusest, soost, haridusest, tegevusalast, päritolust ja omavahelistest suhetest, aga ka inimese kognitiivsetest võimetest (nagu mälu), vahetust keelelisest ümbrusest jne. Kõige tuntum on keele murdeline varieerumine: sama keelenähtus võib geograafiliselt eri punktides olla väljendatud erinevalt (nt ainsuse 1. isiku n-lõpuline variant ma olin on levinud laialdaselt põhjaeesti murretes, lõputa variant ma oli lõunaeesti murretes ning osaliselt Lääne-Eestis ja saartel,…
Sõnastikukogust keeleportaaliks
XXI sajandil on traditsiooniline sõnaraamatutöö oluliselt muutunud, tuues kaasa nii hõlbustusi kui ka katsumusi sõnaraamatu koostajale ja kasutajalegi. Siin artiklis keskendume digipöördele, mis sai Eesti Keele Instituudis (EKI) alguse 2017. aastal uue sõnastikusüsteemi Ekilex loomisega. Ent seda ei saa sugugi pidada sõnaraamatutöö ainsaks digipöördeks. Esimeseks digipöördeks võiks paradoksaalsel moel lugeda õnnelikku juhust, et 1960-ndatel alustatud „Eesti kirjakeele seletussõnaraamat” (EKSS) ei jõudnud ilmuma hakata varem kui 1980-ndate lõpul – ajal, mil instituudis olid arvutid juba kasutusel. Nõnda sattusime kohe n-ö arenenud leksikograafiamaade hulka, kel juba 1990/2000-ndatel oli elektroonilisel kujul olemas oma keele tähtsaim ja mahukaim sõnakogu (enam-vähem struktureeritud tekstina). Lihtsama ülesehitusega…
Digitaalne lugemine ja humanitaarharidus
Digitaalne lugemine on kujunemas humanitaarteaduste võtmemõisteks. Oluliseks tõukeks sellele on tarkvara arenguga kaasnevad võimalused, mis on humanitaaridele harjumuspärase lähilugemise kõrvale toonud kauglugemise, suurte tekstikorpuste ning metaandmete tõlgendamise jm. Digitaalse lugemise eripäraks on aga asjaolu, et see sisaldab peale sõnaliste tekstide lugemise ka vaatamist ja kuulamist (vt Ojamaa, Torop 2020). Väidame, et üleminek raamatukeskselt kultuurilt veebikesksele kultuurile on lugemise just sel moel varasemast hõlmavamaks muutnud. Samuti on digitaalses keskkonnas aktuaalseks saanud Juri Lotmani osutus, et lugemist ei peaks käsitlema mitte teksti ammendava tarbimisena, vaid loova suhtlusena teksti kui dialoogipartneriga (Lotman 2016 [1981]: 236). Erinevad teksti tõlgendamise viisid, sealhulgas erinevad modaalsused ja…
Kirjanduskeele kauglugemine
Digimeetodite kasutuselevõtt on kirjandusteadusse toomas uurimisviise, mis võivad põhjalikult ümber kujundada senised arusaamad kirjanduskeelest ja kirjandusajaloost laiemalt. Arvutilingvistid on välja arendanud tänuväärseid kvantitatiivse keeleanalüüsi meetodeid ja tööriistu, mis sobivad loomuliku keele uurimiseks ja töötlemiseks. Eesti keeleteaduses on arvutuslikud meetodid juba kanda kinnitanud, ent kirjandusteaduses on neil põhinevaid lähenemisi vaid põgusalt katsetatud. Miks? Keeleteaduses on deskriptiivsed uurimismeetodid (sh arvutustel ja mõõtmistel põhinevad) otseselt kohasemad, sest objekt on inimkeel ise ja eesmärk seda kirjeldada. Kirjanduse keel seevastu on kunstiline keel. Juri Lotmani (1991) traditsioonis mõtestatakse kunstilist keelt teisese modelleeriva süsteemina ehk omaette keelena, mis on tuletatud loomulikust keelest. See teeb kirjandusest märksa…
Erinevused, kaugused ja sõrmejäljed
Arvutuslikud meetodid ja töövahendid on viimasel ajal jõudsalt humanitaarteadustesse levinud. See on taaskäivitanud arutelu uurimisobjekti ning selle matemaatilise esituse või analüüsis kasutatava mudeli vahelise suhte üle. Kas midagi niivõrd kompleksset nagu romaan saab uurida nii lihtsal moel nagu selles esinevate sõnade loendamine? Ehkki mõned uurijad leiavad, et tänapäevased loomuliku keele töötluse tehnikad on kirjandusteaduse ja selle uurimisobjektide komplekssuse jaoks olemuslikult sobimatud (Da 2019), kasutavad teised siiski tekstide lihtsustatud esitusi, et uurida üldisi kirjandusloolisi ja kirjandusteoreetilisi probleeme, nagu ilukirjandusžanride eluiga (Underwood 2019), kirjutamisstiilide muutumine ja püsimine ajas (Hughes jt 2012; Storey, Mimno 2020), poeetilise vormi ja semantika suhe (Šeļa jt 2020)…
Digihumanitaariast kultuuriandmete analüüsini
Digihumanitaaria tõus ja langus
Digihumanitaaria (ingl digital humanities) on üks humanitaarteaduste kõige edukamaid lendsõnu viimasel viieteistkümnel aastal. Selle kiiluvees on tehtud ja tehakse mitmekesist ja sisukat uurimistööd ning võib julgelt tõdeda, et digihumanitaaria on kujundanud humanitaarteaduste praegust palet enam kui ükski teine uus lähenemine. Selle eduloo taustal ei saa jätta siiski tähelepanuta, et digihumanitaaria on mitmes mõttes probleemne nimetus. Väidame käesolevas artiklis, et kuigi see on olnud väga vajalik lipukiri humanitaarse teadustöö uuendamisel sajandi esimesel kahel kümnendil, siis praeguseks on nimetus oma potentsiaali suuresti ammendanud ning on aeg liikuda edasi täpsemate ja konkreetsemate mõistete ning lähenemiste poole.
Milles seisneb digihumanitaaria probleemsus? Kui…
Digihumanitaaria (ingl digital humanities) on üks humanitaarteaduste kõige edukamaid lendsõnu viimasel viieteistkümnel aastal. Selle kiiluvees on tehtud ja tehakse mitmekesist ja sisukat uurimistööd ning võib julgelt tõdeda, et digihumanitaaria on kujundanud humanitaarteaduste praegust palet enam kui ükski teine uus lähenemine. Selle eduloo taustal ei saa jätta siiski tähelepanuta, et digihumanitaaria on mitmes mõttes probleemne nimetus. Väidame käesolevas artiklis, et kuigi see on olnud väga vajalik lipukiri humanitaarse teadustöö uuendamisel sajandi esimesel kahel kümnendil, siis praeguseks on nimetus oma potentsiaali suuresti ammendanud ning on aeg liikuda edasi täpsemate ja konkreetsemate mõistete ning lähenemiste poole.
Milles seisneb digihumanitaaria probleemsus? Kui…
Digihumanitaaria Eestis
Keele ja Kirjanduse teemanumbri mõte tekkis seoses digikultuuri aasta toimumisega 2020. aastal. Numbri toimetajad on eest vedanud erinevaid digihumanitaaria-alaseid tegevusi Eestis ning pidevalt pidanud vastama küsimustele: mis on digihumanitaaria ja miks seda vaja on? Teemanumbri eesmärk ongi tutvustada eestikeelsele lugejaskonnale, mis on digihumanitaaria, milline on digihumanitaaria hetkeseis Eestis ja mida selle raames tehakse, ning püüda selle kaudu vastata, mida annab digi juurde humanitaariale. Siinsed artiklid kajastavad üsna hästi Eesti digihumanitaaria üldpilti: leidub mitmeid häid näiteid digihumanitaaria meetodite kasutamisest eri distsipliinide sees ja autorite seas on nii üksikuurijaid kui ka töörühmi, kes valdkonna arendamisega tegelevad. Loodetavasti annab käesolev artiklivalik parema arusaama…
Lühikroonika
9. juunil peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Ühenduse Eesti Elulood avalik üldkoosolek. Esinesid Triinu Ojamaa („Kirjad Kanadast: sissevaade Vaike Labi kogusse”) ja Marie Pullerits („Kiri loos ja laval”). Maarja Hollo tegi ülevaate Ühenduse Eesti Elulood möödunud aasta tegevusest.
15. juunil toimus Eesti Keele Instituudi veebiseminar „Keeletehnoloogia vältimatusest sotsiaalias ja humanitaarias”. Algust tehti tutvumisürituste sarjaga, mille eesmärk on tuua üksteisele lähemale keeletehnoloogia ning sotsiaal- ja humanitaarteaduste valdkonnad. Esimese kohtumise teema oli tekstianalüüs. Esinesid Raul Sirel („TEXTA rakendused tööstuses ja humanitaarias”), Siim Orasmaa („Eestikeelsete tekstide automaatanalüüs EstNLTK abil”) ja Kais Allkivi-Metsoja, Pille Eslon („Keeletehnoloogia TLÜ digihumanitaaria kõrvalerialal”). Ettekannetele järgnesid rühmaarutelud ja järelduste tegemine.
16.–18. juunini peeti…
15. juunil toimus Eesti Keele Instituudi veebiseminar „Keeletehnoloogia vältimatusest sotsiaalias ja humanitaarias”. Algust tehti tutvumisürituste sarjaga, mille eesmärk on tuua üksteisele lähemale keeletehnoloogia ning sotsiaal- ja humanitaarteaduste valdkonnad. Esimese kohtumise teema oli tekstianalüüs. Esinesid Raul Sirel („TEXTA rakendused tööstuses ja humanitaarias”), Siim Orasmaa („Eestikeelsete tekstide automaatanalüüs EstNLTK abil”) ja Kais Allkivi-Metsoja, Pille Eslon („Keeletehnoloogia TLÜ digihumanitaaria kõrvalerialal”). Ettekannetele järgnesid rühmaarutelud ja järelduste tegemine.
16.–18. juunini peeti…
Lühidalt
Marju Kõivupuu. Eesti põrgute lood. Põrgu pärimuses ja maastikul. Tallinn: Varrak, 2021. 215 lk.
Teost sirvides tekib küsimus, millest see on: kas rahvapärasest põrgukujutelmast, vanapaganapärimusest, põrgu või kuradi nime kandvaist paikadest või üldisemalt koobastest? Kõigest on juttu natuke. Sissejuhatuses mainib autor raamatu idee sünnipaigana Tori põrgut ehk Pärnu jõe liivakivikaldas asuvat koobast (lk 8). Seega võib raamatut vast kõige julgemalt pidada kultuurilooliste koobaste teejuhiks. Ühtekokku on autor kirjeldanud 22 loodusobjekti, mida on nimetatud põrguks ja/või millel on seos vanapaganapärimusega. Raamatut läbibki pärimuses levinud motiiv, et koopad on vanapagana (põrguliste, tontide, vanajuuda, vanatikõ vms) elupaigaks. Ent nimekirja on kaasatud üksikuid muid vanapaganapärimusega…
Teost sirvides tekib küsimus, millest see on: kas rahvapärasest põrgukujutelmast, vanapaganapärimusest, põrgu või kuradi nime kandvaist paikadest või üldisemalt koobastest? Kõigest on juttu natuke. Sissejuhatuses mainib autor raamatu idee sünnipaigana Tori põrgut ehk Pärnu jõe liivakivikaldas asuvat koobast (lk 8). Seega võib raamatut vast kõige julgemalt pidada kultuurilooliste koobaste teejuhiks. Ühtekokku on autor kirjeldanud 22 loodusobjekti, mida on nimetatud põrguks ja/või millel on seos vanapaganapärimusega. Raamatut läbibki pärimuses levinud motiiv, et koopad on vanapagana (põrguliste, tontide, vanajuuda, vanatikõ vms) elupaigaks. Ent nimekirja on kaasatud üksikuid muid vanapaganapärimusega…
Ka pagulase tee kivil jätab jälje. Kalju Lepiku elu kirjanduses
Ükskord tabab see saatus iga suurt klassikut. Areenile astuvad inimesed, kes koguvad kokku kõik (või peaaegu kõik), mis ta on kirja pannud, ja avaldavad ära. Lugejateni jõuavad nii bibliograafia, loominguhetkede geniaalne tuum kui ka kõik muu. Nii on juhtunud ka Kalju Lepikuga (1920–1999).
Lepik on suurim pagulaspoeet (arvan, et nüüdseks on vaidlused tema ja Ivar Grünthali osas juba lõpetatud). Ja kindlasti ka üks suuri sõjajärgse kahe kümnendi eesti luuletajaid koos Artur Alliksaare, Karl Ristikivi ja ehk ka Uku Masinguga. Tema bibliograafia korjasid Anne Valmas ja Anne Klaassen kokku juba aastal 2000. Luuletused pani Hando Runnel kokku aastal 2002 pealkirja all…
Lepik on suurim pagulaspoeet (arvan, et nüüdseks on vaidlused tema ja Ivar Grünthali osas juba lõpetatud). Ja kindlasti ka üks suuri sõjajärgse kahe kümnendi eesti luuletajaid koos Artur Alliksaare, Karl Ristikivi ja ehk ka Uku Masinguga. Tema bibliograafia korjasid Anne Valmas ja Anne Klaassen kokku juba aastal 2000. Luuletused pani Hando Runnel kokku aastal 2002 pealkirja all…
Kuidas kuhjata romaani?
Romaani killustamise tehnikaist
Rahvuskonservatiivina tuntud Albert Kivikas heitis 1928. aastal Johannes Semperi radikaalsele naisminajutustajaga novellikogule „Ellinor” (1927) kõige muu hulgas ette pealkirja väikest algustähte raamatu kaanel.1 See olevat prantsuse kirjanike matkimine. Väikesed tähed pealkirjas märkisid Kivikale totrat ja „naiselikku” uuendusmeelsust, meeleheitlikku püüdu kaasaegsete lääne kirjandusstiilidega sobituda, mida Semper muidugi taotleski. Esimene andis väiketähelisusele ja selles sisalduvale esteetikale negatiivse, kuid teine positiivse tähenduse.
Ka Kaur Riismaa on oma uue mahuka kollakasoranžide kaantega romaani krüptilise pealkirja „jaanalind kägu kajakas” jätnud läbivalt väiketäheliseks. See on esimene paljudest modernismi vormilistest ja sisulistest tunnustest, millega lugejat sunnitakse romaani kallal pusides rinda pistma. Ja just rinda pistma, sest…
Rahvuskonservatiivina tuntud Albert Kivikas heitis 1928. aastal Johannes Semperi radikaalsele naisminajutustajaga novellikogule „Ellinor” (1927) kõige muu hulgas ette pealkirja väikest algustähte raamatu kaanel.1 See olevat prantsuse kirjanike matkimine. Väikesed tähed pealkirjas märkisid Kivikale totrat ja „naiselikku” uuendusmeelsust, meeleheitlikku püüdu kaasaegsete lääne kirjandusstiilidega sobituda, mida Semper muidugi taotleski. Esimene andis väiketähelisusele ja selles sisalduvale esteetikale negatiivse, kuid teine positiivse tähenduse.
Ka Kaur Riismaa on oma uue mahuka kollakasoranžide kaantega romaani krüptilise pealkirja „jaanalind kägu kajakas” jätnud läbivalt väiketäheliseks. See on esimene paljudest modernismi vormilistest ja sisulistest tunnustest, millega lugejat sunnitakse romaani kallal pusides rinda pistma. Ja just rinda pistma, sest…
Ikka sõnastikest, keelekorraldusest ja -toimetamisest
Keelekorraldusest ja õigekeelsussõnaraamatust (ÕS) ei ole väga kaua nii palju räägitud kui viimase poole aasta jooksul seoses sõnastikureformiga. On peetud hulk kõnekoosolekuid ja ilmunud on õige mitu artiklit. Kuigi keeleteemadest rääkimine on ääretult tähtis ja võib rõõmustada selle üle, et lõpuks ometi pakub keel ja keelekorraldus paljudele kõneainet, on aruteluteemad olnud mõnikord liigagi laialivalguvad ning tähelepanu on mõnelt oluliselt punktilt eemale nihkunud. Teemad on ulatunud sõnastikureformi tehnilistest üksikasjadest keelenormide muutmise vajaduseni, keelekorraldusteooria ja selle puudumise ning ka keeletoimetajate töö ja keeleõpetuse rõhuasetusteni. Üldiselt iseloomustab tekkinud arutelu aga teatav segaduses olek ja puudulik arusaam selle kohta, keda või mida täpselt sõnastikureform…
Meremehel piab olema kümme `keṕsi
Eesti keeles on sonimütsil mitu nimetust: soni ja kõnekeelne soge, murretes veel nt kepka ~ kipka, hurask ~ vurask ja keps. Need nimetused on eesti keelde laenatud.
Soni ja soge etümoloogia on esitanud Udo Uibo, need on laenatud saksa keelest: soni laenualus on baltisaksa Johnny–Mütze ’nahast või kangast nokkmüts, Inglise reisimüts, spordimüts’ ja sogel saksa Jockeimütze ’džokimüts’ (Uibo 2007: 308–310). Murdesõnad kepka ~ kipka ja hurask ~ vurask on vene laenud, millest on kirjutanud Mari Must, vrd vene кéпкa ’nokkmüts, soni(müts)’ ja фурáжка ’(sirmiga) müts, vormimüts’ (Must 1954: 68, 379, 2000: 94, 481).
Murdesõna keps päritolu ei ole seni uuritud. Sõna…
Soni ja soge etümoloogia on esitanud Udo Uibo, need on laenatud saksa keelest: soni laenualus on baltisaksa Johnny–Mütze ’nahast või kangast nokkmüts, Inglise reisimüts, spordimüts’ ja sogel saksa Jockeimütze ’džokimüts’ (Uibo 2007: 308–310). Murdesõnad kepka ~ kipka ja hurask ~ vurask on vene laenud, millest on kirjutanud Mari Must, vrd vene кéпкa ’nokkmüts, soni(müts)’ ja фурáжка ’(sirmiga) müts, vormimüts’ (Must 1954: 68, 379, 2000: 94, 481).
Murdesõna keps päritolu ei ole seni uuritud. Sõna…
Eesti keel XVII ja XVIII sajandil kiriku kirjalikus asjaajamises
Varauusajal kuulus eesti keeleala mitmekeelsesse kultuuriruumi, mille valitsevaks keeleks oli saksa keel (Johansen, zur Mühlen 1973: 1–27; Plath 2012; Bender 2021). Reformatsioonijärgsetel sajanditel, mil suuline suhtlus taandus üha jõulisemalt leviva kirjaliku dokumenteerimisviisi ees, hakati Martin Lutheri õpetuse ajel intensiivselt arendama eesti kirjakeelt. XVI sajandist on eri põhjustel säilinud vähe materjale, kuid kaks järgnevat sajandit pakuvad kirjutatud keele uurimiseks hulgaliselt ainest. Kõige pingelisemaks kirjakeele edendamise ajaks kujunes XVII sajand ning XVIII sajandi esimesel poolel jõuti nii kaugele, et oli olemas kaks erineva murdepõhjaga kirjakeelt, milles anti välja talurahvale suunatud tekste. Kogu kirjalik asjaajamine nii kiriku sees kui ka ilmalikes institutsioonides käis…