4. veebruaril kaitses Janek Kraavi Tartu Ülikoolis eesti kirjanduse erialal doktori­töö „Transgressioon ja transgressiivsuse poeetika eesti nüüdiskirjanduses”. Juhendaja oli professor Arne Merilai (TÜ), oponent kaasprofessor Mart Kuldkepp (Londoni ülikooli kolledž, Ühendkuningriik).
Keelud ja piirangud on tänapäeval inimkogemust painav globaalne probleem. Sotsiaalsete normide muutumine iseloomustas sajandivahetuse ühiskonnaelu, kuid on aktuaalne ka praeguste poliitiliste, tehnoloogiliste ja esteetiliste arengute kontekstis. Doktoritöös käsitletakse ühiskonnas ja kunstis esinevat ambivalentset suhet piiridesse ja normidesse transgres­siooni mõiste kaudu. Transgressioon on sotsiaalsete või kultuuriliste keeldude rikkumine, lubatu või sündsa piiridest üle­astumine. Väitekirja sissejuhatuses tutvustatakse transgressiooni teoreetilist ja kultuuriajaloolist konteksti (tabu, patt, sotsiaalne norm), peatutakse kunstilise sõnakasutuse ja seaduse kokkupuutel…

2. märtsil esitleti Tallinnas Teaduste Akadeemias Underi ja Tuglase Kirjandus­keskuse artiklikogumikku „Mäng ja melanhoolia. Friedebert Tuglase romaan „Felix Ormusson””. Seminaril esinesid Jaan Undusk („Felix Ormusson – mees kui müüt”), Katrin Puik („Irooniast Tuglase esimeses romaanis”), Merlin Kirikal („Modernsed pygmalionid ja narkissosed”) ja Lola Annabel Kass („Värvikas raske­meelsus”).
2. märtsil Tartus toimunud ­Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul pidas Heiko Pääbo ettekande „Identiteediloome Eesti ajalooõpikutes: rahvusliku meie ja oluliste teiste kuvand”. Ettekandes analüüsiti seda, kuidas Eesti ajaloo viimase põlvkonna õpikutes on proovitud läbi kahe erineva prisma (rahvuslik ajalookäsitlus ja territoriaalne ajalookäsitlus) kajastada Eesti ja eestlaste lugu ning seda, milline on meie grupi roll ja…

5. veebruaril toimus Tallinnas seminar elu ja kunsti põimingust. See oli projekti „Tsiviliseeritud rahvuse teke: dekadents kui üleminek 1905–1940” avaseminar. Esinesid Mirjam Hinrikus („Projektist ja dionüüsilisest dekadentsist”), Merlin Kirikal („Semperi ja Vabbe dekadentlik koostöö”), Lola Annabel Kass („Eduard Wiiralti fleurs du Mal”), Viola Parente-Čapkova („L. Onerva, decadence and spiritual seeker­ship”) ja Riikka Rossi („Spirituality and emotions in F. E. Sillanpää’s rural decadence”).
7. veebruaril esines Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna seminaril Tõnno Jonuks ettekandega „Mütoloogilised loomad Eesti muinasajal”. Esineja arutles, kuidas Eestis XI–XIII sajandini kujutatud mütoloogilisi loomi määrata, mida nad tähendavad, kas mütoloogilise looma taga on müüt ning miks neist nii vähe juttu…

Tänapäevase infoühiskonna juured on valgustusajastus. Just sel ajal kujunes välja meediamaastik ehk kirjanduslik avalikkus (Jürgen Habermas) selles tähenduses, nagu seda praegugi tunneme. Teadmised said uue ühiskonnakorralduse nurgakiviks. Teadmiste omandamine, vahendamine ja levik, mis esialgu oli elitaarse république des lettres’i privileegiks, haaras rahvavalgustuse levides viimaks kogu elanikkonna. Ka talurahva hulgas ei piisanud enam pärimuslikust teabevahendamisest. Infoühiskond eeldas lugemisoskust; lugemine ja loetu üle arvamuse avaldamine oli uudne kommunikatsioonivorm, mis muutis seniseid ja tõi kaasa uusi teadmise vahendamise kanaleid entsüklopeediast ja ajakirjandusest kuni kaasaegse romaanini.
Ka Baltimaad osalesid üle-euroopalises infoühiskonnas ja selle ­meedialistes praktikates. Siingi tekkisid uut tüüpi suhtlus­võrgustikud: vabamüürlaste ­loožid, ­klubid, (lugemis)seltsid, laenuraamatukogud,…

Foto: Lauri Kulpsoo.
Ka kuu või paar pärast Peetri lahkumist temale mõeldes, tema osalusel sündinud raamatuid ja ajakirjanduses ilmunud kirja­töid lehitsedes on varasemast veelgi enam labürinti sisenemise tunne ja mälus kerkib esile midagi uut ja raskesti hoomatavat, mille sõnades väljendamine ilma pikema uurimiseta tundub suisa võimatu, saati siis inimese ja tema elutöö monograafiline käsitlemine. Kuid Peetri elu ja pärand kahtlemata väärib monograafilist vaatlust samavõrd, kui oli üks tema viimaseid trükis ilmunud tekste, kümnendiku raamatu mahust moodustav saatesõna „Kirg vaimsuse järele” Rein Veidemanni mõtteloo-köitele „Eesti kirjanduse mõte” (2021). Nimelt selle kohta pruukis Peeter täiesti põhjendatud uhkusega just seda sõna: monograafiline.
Olles olnud…

24. jaanuaril 2022 kaitses Merlin Kirikal Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis doktoritöö „„Olin lahti murdunud elule”: modernse soo ja keha kujutamine Johannes Semperi Teise maa­ilmasõja eelses loomingus”. Doktori­töö juhendaja oli Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse vanemteadur Mirjam Hinrikus, oponendid Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse direktor ja Tallinna Ülikooli vanemteadur, akadeemik Jaan Undusk ning Tartu Ülikooli professor Raili Marling.
Doktoritöö uurib Johannes Semperi 1910.–1930. aastate proosa- ja esseeloomet värskest vaatenurgast. Töö eesmärk oli taasavada arutelu Semperi kompleksse loomingu ja selle kontekstide üle, teha soo- ja kehapõhiseid üldistusi tollase kiirelt moderniseeruva kultuuri kohta ning proovida muuta dekadentlik ja modernistlik kirjandus tänapäeva lugejale aktuaalseks,…

2. detsembril 2021 toimus tekstiuurijate aasta­lõpukonverents „Tekstipäev“. Esinesid Andrus Org, Riina Reinsalu (TÜ, „Millest kõnelevad raamatute kaanetekstid?”), Mari-Liis Madisson (TÜ, „Tänapäevasest patsutus- ja torkekultuurist”), Helen Hint, Helena Lemendik (TÜ, „Kas eestikeelsest magistritööst tasub otsida IMRaD-struktuuri?”) ja Ann Siiman (TÜ, „Vikipeedia artikli kirjutamine õppetöös: kas kasutamata võimalus?”). Ilona Tragel ja Külli Habicht (TÜ) juhatasid töötuba „Koroonapiirangute siltide intertekstuaalsus ja interpersonaalsus”. Tekstipäeva korraldas Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituut.
3. detsembril toimus Tartus Eesti Akadeemiline Usundiloo Seltsi konverents „Alternatiivsetest faktidest teadus­usuni”. Esinesid Siim Lill („Miks esoteerika ja vandenõuteooriad lahku ei koli?”), Kristel Kivari („Kalevipoeg ja hiiglased taevast: uusmütoloogia sõnumeid Para-Webi foorumist”), Marko…