Rubriik
Valdkond
Aasta
Veel Joachim Salemanni eestikeelsest paarisvärsist
Hiljuti avaldasid kirjandusteadlased Jaak Urmet ja Kristi Viiding huvipakkuva kirjutise XVII sajandi Eesti luule uutest leidudest.1 Artikkel põhineb esimesena mainitud autori süsteemsetel otsingutel välismaa arhiividest. Iga värsirea avastamine sellest perioodist on hindamatu väärtusega nii kirjandus- kui ka keeleteaduse jaoks. Muude põnevate leidude hulgas pakub tõsist huvi hilisema Oleviste kiriku pastori ja Eestimaa piiskopi Joachim Salemanni (1629–1701) põhjaeestikeelne paarisvärss aastast 1654. See avastati kreeka- ja ladinakeelse teksti hulgast ja oli kirjutatud kaasüliõpilase Adolf Sauberti (1635–1678) reisialbumisse. Paraku pole kirjutises paarisvärsi keeleline analüüs lõpuni veenev.
Õigesti ja otstarbekalt on kirjeldatud Salemanni kirjaviisi iseärasusi, kuid küsitavusi on grammatikamõistetes ja vajakajäämist värsside sisu mõistmisel. Salemann…
Õigesti ja otstarbekalt on kirjeldatud Salemanni kirjaviisi iseärasusi, kuid küsitavusi on grammatikamõistetes ja vajakajäämist värsside sisu mõistmisel. Salemann…
Vaid üks eesti kirjandus?
Kojuigatsus – kauguseigatsus,
kahte harusse kasvav puu
Karl Ristikivi
See lugu algab Kalju Lepiku artikli- ja esseekogumiku pealkirjaks tõstetud fraasist „Vaid üks eesti kirjandus”. See on ütlemine, mida kasutati palju eriti 1980.–1990. aastate vahetusel. Koos metafooriga kahte harusse kasvanud puust hakkas see kirjeldama eesti kirjanduse saatust Teise maailmasõja järel.
Lepik jagab selle teema kaheks. Üheks pooleks on mõte, et eesti kirjandus on üks, kirjaniku elukoht ei ole oluline, elagu ta Eestis, Rootsis või mujal. Nii on. Kirjanikud on elanud läbi aegade ikka välismail, kuigi mitte nii tihti kui kunstnikud. Lihtsalt öeldes, keeltpidi kinni olevad kirjanikud vajavad palju enam seda maad, kus keelt…
kahte harusse kasvav puu
Karl Ristikivi
See lugu algab Kalju Lepiku artikli- ja esseekogumiku pealkirjaks tõstetud fraasist „Vaid üks eesti kirjandus”. See on ütlemine, mida kasutati palju eriti 1980.–1990. aastate vahetusel. Koos metafooriga kahte harusse kasvanud puust hakkas see kirjeldama eesti kirjanduse saatust Teise maailmasõja järel.
Lepik jagab selle teema kaheks. Üheks pooleks on mõte, et eesti kirjandus on üks, kirjaniku elukoht ei ole oluline, elagu ta Eestis, Rootsis või mujal. Nii on. Kirjanikud on elanud läbi aegade ikka välismail, kuigi mitte nii tihti kui kunstnikud. Lihtsalt öeldes, keeltpidi kinni olevad kirjanikud vajavad palju enam seda maad, kus keelt…
Jonnakas kostuma
Verb kostuma on eesti keele põlissõna, mida on kasutatud mitmes tähenduses, muu-hulgas ’kuulda olema, kõlama; üles sulama, pehmenema’. Kas kostuma aga on sõna, millel on mitu täiesti erinevat tähendust?
Tegelikult mitte, tegu on eri algupära homonüümidega. Vanem, murdekeelne kostuma tähendab ’üles sulama, pehmenema’. Teine, pisut uuem verb kostuma tähenduses ’kuulda olema, kõlama’ on u-tuletis verbist kostma. Niigi enesekohastest verbidest moodustatud u-tuletisi peeti keelekorralduses alates 1920. aastatest ebasoovitavaks. Aga nüüd, 2021. aastal arvestati tegelikku keelekasutust ja soovitust ajakohastati: verbi kostuma sobib kasutada ka tähenduses ’kuulda olema, kõlama’.
Artiklis kirjeldan, kuidas selline olukord tekkis. Annan ülevaate verbi kostuma päritolust ja keelekorralduse vaatenurgast selle verbi…
Tegelikult mitte, tegu on eri algupära homonüümidega. Vanem, murdekeelne kostuma tähendab ’üles sulama, pehmenema’. Teine, pisut uuem verb kostuma tähenduses ’kuulda olema, kõlama’ on u-tuletis verbist kostma. Niigi enesekohastest verbidest moodustatud u-tuletisi peeti keelekorralduses alates 1920. aastatest ebasoovitavaks. Aga nüüd, 2021. aastal arvestati tegelikku keelekasutust ja soovitust ajakohastati: verbi kostuma sobib kasutada ka tähenduses ’kuulda olema, kõlama’.
Artiklis kirjeldan, kuidas selline olukord tekkis. Annan ülevaate verbi kostuma päritolust ja keelekorralduse vaatenurgast selle verbi…
Muutuv meel
1. Meelest ja selle mõõtmise meetmetest
Võib tunduda, et viis, kuidas igaüks maailma kogeb ja mõistab, on unikaalne ja kordumatu, kuid ometi juhivad seda teatud kokkulepped ja harjumuspärased seosed, mis on ühised teiste inimestega. Neist vaikimisi kehtivatest seostest koosneb üldisem maailmamõistmine, mida võib tinglikult nimetada sõnaga meel.1 Asjaolu, et meel ei kuulu kellelegi isiklikult, vaid on sotsiaalselt konstrueeritud, võib tunduda paradoksaalsena. Kui aga hakata järele mõtlema, pole raske nõustuda neuroteadlaste tõdemusega, et maailma peegeldava ning lahterdava meele tekkeks on vaja rohkem kui ühe inimese aju (Feldman Barrett 2018: 111). Eraldatuses ei sünni meelt, selleks on vaja gruppi, kellega asju arutada; teisi…
Võib tunduda, et viis, kuidas igaüks maailma kogeb ja mõistab, on unikaalne ja kordumatu, kuid ometi juhivad seda teatud kokkulepped ja harjumuspärased seosed, mis on ühised teiste inimestega. Neist vaikimisi kehtivatest seostest koosneb üldisem maailmamõistmine, mida võib tinglikult nimetada sõnaga meel.1 Asjaolu, et meel ei kuulu kellelegi isiklikult, vaid on sotsiaalselt konstrueeritud, võib tunduda paradoksaalsena. Kui aga hakata järele mõtlema, pole raske nõustuda neuroteadlaste tõdemusega, et maailma peegeldava ning lahterdava meele tekkeks on vaja rohkem kui ühe inimese aju (Feldman Barrett 2018: 111). Eraldatuses ei sünni meelt, selleks on vaja gruppi, kellega asju arutada; teisi…
Õ
Eesti keele kasutajat kõnetab kõigist häälikutest ja tähemärkidest enim õ, olles märgi tarvituselevõtust kakssada aastat hiljemgi uurijate ja avalikkuse tähelepanu all. 2016. aastal tähistati Tabiveres ja Äksis konverentsiga1 õ-märgi 200. sünnipäeva. Paar aastat hiljem tähistati Ida-Saaremaal õ ja ö häälikupiir turismiobjekti nn pruuni sildiga, aluseks Theodor Kaljo magistritöö (1928a, 1928b). Maanteeameti nõudel sildid küll eemaldati, kuid samas paigas avati 2020. aasta novembris kohaliku omavalitsuse eestvõttel häälikulist üleminekuala märkiv viiemeetrine piiritähis (vt Pae 2021). Algatus pälvis 2020. aasta keeleteo konkursil rahvaauhinna. Samuti on õ-märgis nähtud turunduspotentsiaali ning tehtud ettepanekud selle kasutamiseks päranditurismis (vt Valk jt 2021: 30). Pisut varasemast ajast võib…
Kaitstud doktoritööd
19. oktoobril kaitses Tiina Hoffmann Tartu Ülikooli semiootika ja kultuuriteooria erialal doktoritöö „La traduction cinématographique dans l’Estonie soviétique: contextes, pratiques et acteurs” („Filmitõlge Eesti NSV-s: kontekstid, praktikad, inimesed”). Juhendajad olid kaasprofessor Elin Sütiste (TÜ) ja professor Antoine Chalvin (INALCO, Prantsusmaa), oponendid professor Martin Barnier (Lyoni II ülikool, Prantsusmaa) ja vanemteadur Valérie Pozner (CNRS, Riiklik teadusuuringute keskus, Prantsusmaa).
Tuginedes arvukatele arhiivimaterjalidele ja intervjuudele, uurib esimene sel teemal kirjutatud interdistsiplinaarne monograafia ühte läbipaistmatut peatükki Eesti tõlkeloos – dubleerimise ja subtiitertõlke praktikaid, kino- ja tsensuuriasutusi ning filmitõlkega seotud isikuid Nõukogude Eestis. Taasiseseisvumise ajaks oli Eestist kujunenud NSVL-i subtiitertõlke eksperdikeskus, kus valmisid subtiitrid nii riiklikuks…
Tuginedes arvukatele arhiivimaterjalidele ja intervjuudele, uurib esimene sel teemal kirjutatud interdistsiplinaarne monograafia ühte läbipaistmatut peatükki Eesti tõlkeloos – dubleerimise ja subtiitertõlke praktikaid, kino- ja tsensuuriasutusi ning filmitõlkega seotud isikuid Nõukogude Eestis. Taasiseseisvumise ajaks oli Eestist kujunenud NSVL-i subtiitertõlke eksperdikeskus, kus valmisid subtiitrid nii riiklikuks…
Lühikroonika
1. oktoobril tähistas Emakeele Selts Tallinnas Euroopa keelte päeva üliõpilaskonverentsiga. Ettekannetega esinesid Tallinna ja Tartu ülikooli üliõpilased Helena Lemendik („Autori isiku väljendamise keelelised vahendid eestikeelsetes magistritöödes”, TLÜ), Eike Ülevain („Autori rollist ja keelevahenditest tantsulavastusi tutvustavates tekstides”, TLÜ), Elvīra Kalniņa („Liivi fraseoloogia Uues Testamendis”, Läti Ülikool), Janek Vaab („Lõunaeesti kõrisulghäälik”, TÜ), Marielle Aas („Kaks- ja ükskeelsete laste jutustamisoskus MAIN-testi tulemuste põhjal”, TLÜ), Ülle Kimmel („Vihametafoorid internetitekstides”, TLÜ), Taave Lips („Neeger eesti keeles – vastuoluline ja mitmeti mõistetav”, TLÜ) ja Elisabeth Kaukonen („Sooliselt markeeritud sõnavara veebiportaalide Delfi ja ERR-i spordiuudistes”, TÜ).
4. oktoobri Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril pidas Kanni Labi ettekande „Kokku, kooreke, ja trükki,…
4. oktoobri Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril pidas Kanni Labi ettekande „Kokku, kooreke, ja trükki,…
Lühidalt
Arno Oja. Eesti kirjandusmaastikul. Kirjutisi 2016–2020. Tallinn: EKSA, 2021. 270 lk.
Kui Arno Oja eelmise artiklikogumiku „Kajaloodi vari” (2016) puhul täheldati taluvuspiire ületavat kujundiloetelus lustimist, nimenalja ja keelemängulembust,1 siis vastne kogumik nende aspektidega esiotsa ei häiri. Faktitihedus on muidugi Oja nägu, ent seda ei tuleks võtta niivõrd kiretu bio- ja bibliograafilise refereerimisena,2 kuivõrd omamoodi mälu treeniva kõnelusena. Nii ei ole ka pikim tekst „Kirjandusmaa kesk merd” (lk 27–66, varem ilmumata) Vaapo Vaheri oopusest „Hiiumaa kirjanduse lugu” (2019) lihtsalt „liigmahukas ümberjutustus”3, vaid paiguti täpsustav, paiguti leebelt vaidlevgi dialoog ühelt poolt Vaheri monograafias, teisalt mujalt leitavate infokildudega: oma käsitlustes Oja v e s t l e b teoste ja…
Kui Arno Oja eelmise artiklikogumiku „Kajaloodi vari” (2016) puhul täheldati taluvuspiire ületavat kujundiloetelus lustimist, nimenalja ja keelemängulembust,1 siis vastne kogumik nende aspektidega esiotsa ei häiri. Faktitihedus on muidugi Oja nägu, ent seda ei tuleks võtta niivõrd kiretu bio- ja bibliograafilise refereerimisena,2 kuivõrd omamoodi mälu treeniva kõnelusena. Nii ei ole ka pikim tekst „Kirjandusmaa kesk merd” (lk 27–66, varem ilmumata) Vaapo Vaheri oopusest „Hiiumaa kirjanduse lugu” (2019) lihtsalt „liigmahukas ümberjutustus”3, vaid paiguti täpsustav, paiguti leebelt vaidlevgi dialoog ühelt poolt Vaheri monograafias, teisalt mujalt leitavate infokildudega: oma käsitlustes Oja v e s t l e b teoste ja…
Lutsi aabits, ja mitte ainult
XX sajandi esimese pooleni eksisteeris kolm lõunaeesti keelesaart, mille ühendus emamaaga oli ammu katkenud: üks Venemaal Pihkva oblastis Krasnogorodski linna lähistel (Kraasna), teine Põhja-Lätis Gulbene ja Alūksne rajoonis (Leivu) ning kolmas Kagu-Lätis Ludza rajoonis (Lutsi). Viimati mainitud keelesaare asustuslugu pole üheselt selge. Levinuima seisukoha järgi olid lutsilaste esivanemad Lätti rännanud Ida-Võrumaa aladelt XVII–XVIII sajandil. Nende murrak hääbus 1980. aastatel.1
Mullu ilmus lutsi aabits, milles on hiljaaegu hääbunud murrak „ülendatud” keeleks (lutsi kīļ, läti Ludzas igauņu valoda ’Ludza eesti keel’). Raamatu kohta on kirjutatud tavameedias,2 kuid vist mitte teadusüllitistes. Ent tegu pole lihtsalt aabitsaga, vaid erakordse teosega, mida võiks pigem nimetada kultuuriaabitsaks.
Raamatu…
Mullu ilmus lutsi aabits, milles on hiljaaegu hääbunud murrak „ülendatud” keeleks (lutsi kīļ, läti Ludzas igauņu valoda ’Ludza eesti keel’). Raamatu kohta on kirjutatud tavameedias,2 kuid vist mitte teadusüllitistes. Ent tegu pole lihtsalt aabitsaga, vaid erakordse teosega, mida võiks pigem nimetada kultuuriaabitsaks.
Raamatu…
Villem Ernits lähemalt ja kaugemalt
16. juulil k. a Tartus Tähtvere pargis Villem Ernitsale (1891–1982) pühendatud pingi avamisel tutvustas professor Ott Kurs juuresolijatele oma värskelt ilmunud raamatut Villem Ernitsast. Käesolevad read on mõeldud selle raamatu arvustuseks ja täienduseks.
Kodavere murraku häälikulugu uurides kohtus hilisem eesti keele ja lähisugulaskeelte professor Lauri Kettunen (1885–1963) ka noore Villem Ernitsaga. Kodavere kant oli ja on paiguti kolmkeelne, sest eesti keele kõrval tunti seal ka liturgilist kirikuslaavi keelt ja vene keelt selle Kettuse-aegsel kujul. Ernits ise võis samaks ajaks olla viiskeelne, kuna peale eesti ja vene keele võis ta tunda ka ladina, saksa ja soome keele aluseid kas gümnaasiumikava või õpikute…
Kodavere murraku häälikulugu uurides kohtus hilisem eesti keele ja lähisugulaskeelte professor Lauri Kettunen (1885–1963) ka noore Villem Ernitsaga. Kodavere kant oli ja on paiguti kolmkeelne, sest eesti keele kõrval tunti seal ka liturgilist kirikuslaavi keelt ja vene keelt selle Kettuse-aegsel kujul. Ernits ise võis samaks ajaks olla viiskeelne, kuna peale eesti ja vene keele võis ta tunda ka ladina, saksa ja soome keele aluseid kas gümnaasiumikava või õpikute…
Tallinna armastuslugu
Raamatu autor Martin Klöker leidis Caspar Meyeri kirjad neiu Catharina von der Hoyenile XVI–XVIII sajandist pärit juhuluulet otsides Tallinna Linnaarhiivist 1995. aastal. Neiu Catharinale pühendatud värsid olid lisatud Caspari armastuskirjadele, paraku olid need arhiivi korrastamisel XIX sajandi lõpus kirjadest eraldatud ning moodustasid iseseisva kogu. Kummatigi avasid just säilinud kirjad luuletuste valmimise tagamaad (Vorwort, lk 9). XVII sajandi neljakümnendate aastate Tallinnas kirjutatud luuletused, mille autor ei kuulunud Paul Flemingi õhutusel tegutsenud Martin Opitzi poeetika järgijate ringi, oli harukordne leid.1 Samuti olid Caspar Meyeri armastuskirjad, erinevalt tema kaasaegsete literaatide epistolaarsest pärandist, väga isiklikud ja värsivormi kasutas ta oma sügavaimate tunnete avaldamiseks. Võõrale…
Aristokraat elevandipuuri ees
Mihkel Muti esseekogumik „Maailmas peegelduv veetilk” hõlmab kirjutisi vahemikust 1994–2019. Kuigi tegu on autori enda valikuga ja tekstid ei ole kronoloogiliselt järjestatud, on põnev jälgida, kuidas hinnangud samadele nähtustele aja jooksul muutuvad. Loomulikult on osa neist muutustest tingitud sellest, et hilisemates tekstides avalduvad elukogenuma inimese mõtted. Kuid osa muutusi näib kajastavat ka ühiskonnas aset leidnud mentaliteedinihkeid.
Kolm aastakümmet, millesse kirjutised mahuvad, on erineva hingusega: 1990-ndate kõikelubatavus ja kauboikapitalism; kaksiktornide hävimisele järgnenud geopoliitiliste vastasseisude tugevnemine ning 2010. aastatel õhtumaade maailmavaateline lõhenemine. Need kümnendid on ideoloogilise arengu mõttes tormilisemad (vähemalt Eestile) kui pool sajandit Nõukogude okupatsiooni. Muti esseistika kajastab neid muutusi nii…
Kolm aastakümmet, millesse kirjutised mahuvad, on erineva hingusega: 1990-ndate kõikelubatavus ja kauboikapitalism; kaksiktornide hävimisele järgnenud geopoliitiliste vastasseisude tugevnemine ning 2010. aastatel õhtumaade maailmavaateline lõhenemine. Need kümnendid on ideoloogilise arengu mõttes tormilisemad (vähemalt Eestile) kui pool sajandit Nõukogude okupatsiooni. Muti esseistika kajastab neid muutusi nii…
Raamat Aimée Beekmani elust ja loomingust
On suurepärane, et meditsiinitöötaja taustaga kirjanik, juba mõnda aega ka kirjandusloolase profiiliga biograaf Sirly Hiiemäe on valmis saanud uue eesti kirjaniku elulooraamatu. Seekord 1960-ndatel romaanidega kirjandusse tulnud Aimée Beekmanist. Mäletatavasti eelmine Hiiemäe avaldatud elulooraamat rääkis Lilli Prometist („Kirjanik kübaraga. Lilli Prometi lugu”, 2019).
Kui Lilli Prometist valmis raamat ilma uurimisobjekti osavõtuta, siis käesolev on kirjutatud Aimée Beekmaniga koostööd tehes, mis lisab teosele vastavaid voorusi, aga kätkeb ka paratamatusi. Raamatust selgub, et Prometi elulugu oli omalaadne katse- või sellitöö, mille põhjal Beekman otsustas, kas annab nõusoleku oma elulugu kirjutada (lk 178).
Niisuguse raamatu vooruste hulka kuulub autori võimalus uuritavalt kõike ise küsida,…
Kui Lilli Prometist valmis raamat ilma uurimisobjekti osavõtuta, siis käesolev on kirjutatud Aimée Beekmaniga koostööd tehes, mis lisab teosele vastavaid voorusi, aga kätkeb ka paratamatusi. Raamatust selgub, et Prometi elulugu oli omalaadne katse- või sellitöö, mille põhjal Beekman otsustas, kas annab nõusoleku oma elulugu kirjutada (lk 178).
Niisuguse raamatu vooruste hulka kuulub autori võimalus uuritavalt kõike ise küsida,…
Tartu Ülikooli eesti emakeelega doktorantide väitekirjade keelevalik
Eesti keele arengukava projektis aastateks 2021–2035 on seatud eesmärgiks eesti keele toimimise tagamine kõrgharidus- ja teaduskeelena.1 Tegelikult suureneb kõrghariduses inglise keele osakaal vääramatult.2 Juba aastaid ei kirjutata eestikeelseid doktoritöid loodus- ja tehnikateadustes, meditsiinis ega mitmel sotsiaalteaduste erialal. 2005–2012 kaitsti Tallinna Tehnikaülikoolis (TTÜ) 14 eestikeelset tööd (4,2% kõigist kaitstud väitekirjadest) ja Eesti Maaülikoolis aastatel 2007–2012 üks töö (1,7%). Ülejäänud väitekirjad olid ingliskeelsed.3 2013–2016 ei kaitstud TTÜ-s ega Eesti Maaülikoolis enam ühtki eestikeelset doktoriväitekirja.4 Tallinna Ülikoolis (TLÜ) ja Tartu Ülikoolis (TÜ) oli eestikeelseid doktoriväitekirju pisut enam. 2003–2012 kaitsti TLÜ-s 65 eestikeelset tööd (37,8%) ja aastatel 2000–2012 TÜ-s 184 tööd (16,5%), kuid näiteks…
„Ossiani lauludest” ja baltisakslaste ossianismist II
(Algus Keeles ja Kirjanduses nr 10)
2.2. „Ossiani” tõlked teistes keeltes
Peale saksakeelsete tõlgete lugesid siinsed sakslased „Ossiani laule” ka ajastu tähtsaimas võõrkeeles, prantsuse keeles. TLÜ AR Baltika XII liigis leidub kaks prantsuse proosatõlget, mis on kuulunud ehk mõnele perekond Maydelli liikmele (sissekirjutus: Maid.; mõlema kohaviidaks XII-472). Esimene Macphersoni „Ossiani laulude” täistõlge prantsuse keelde, Pierre Le Tourneuri „Ossian, fils de Fingal, barde du troisème siècle: poésies galliques” („Ossian, Fingali poeg, kolmanda sajandi bard: galli poeesiad”) ilmus esmakordselt 1777. aastal, Eestis on säilinud Pariisi Dufarti kirjastuse 1798. aasta väljaande 3. ja 4. köide. Enne Le Tourneuri oli Macphersoni laulude üksikuid osi prantsuse keelde…
2.2. „Ossiani” tõlked teistes keeltes
Peale saksakeelsete tõlgete lugesid siinsed sakslased „Ossiani laule” ka ajastu tähtsaimas võõrkeeles, prantsuse keeles. TLÜ AR Baltika XII liigis leidub kaks prantsuse proosatõlget, mis on kuulunud ehk mõnele perekond Maydelli liikmele (sissekirjutus: Maid.; mõlema kohaviidaks XII-472). Esimene Macphersoni „Ossiani laulude” täistõlge prantsuse keelde, Pierre Le Tourneuri „Ossian, fils de Fingal, barde du troisème siècle: poésies galliques” („Ossian, Fingali poeg, kolmanda sajandi bard: galli poeesiad”) ilmus esmakordselt 1777. aastal, Eestis on säilinud Pariisi Dufarti kirjastuse 1798. aasta väljaande 3. ja 4. köide. Enne Le Tourneuri oli Macphersoni laulude üksikuid osi prantsuse keelde…
Võõrsõnade tähendussoovitused ja nende esitus üldkeele sõnaraamatus
Eesti Keele Instituudis (EKI) koostatakse alates 2019. aastast ühtset sõnastikku, mida 2020. aastast nimetatakse EKI ühendsõnastikuks (ÜS; keeleportaalis Sõnaveeb). Sellesse koondatakse varem eraldi seisnud pigem deskriptiivse, keelt kirjeldava seletava sõnaraamatu ja pigem preskriptiivse, keelekorralduslikke hinnanguid andva õigekeelsussõnaraamatu (ÕS) info. Kuna kogu ÕS-ist EKI ühendsõnastikku lisatav info vaadatakse ajakohasuse seisukohast üle, siis on ilmnenud ÕS-i info mõned probleemid. Teiste seas on küsimusi tekitanud soovitused sõnade tähenduste kohta (vt nt Raadik 2020; Risberg, Langemets 2021). Viimases, ÕS 2018-s on tähenduse kohta soovitus 130 sõnal: 86 võõr- ja 44 eesti omasõnal. Kuna üldkeele ja oskuskeele vajadused ja olemus on erinevad ning EKI ühendsõnastik…
Teel
Reisimine muutus Nõukogude Eestis 1960. aastatel eliidi harrastusest üldrahvalikuks vaba aja veetmise viisiks. Selleks ajaks oli möödas sõjajärgne stalinistliku perioodi hirmuõhustik, rahva jõukus oli hakanud kasvama ning riikki toetas turismi kui nõukogude kodanikule ideoloogiliselt sobivat ajaveetmise viisi. Loodeti, et reisimine äratab inimestes patriootlikke tundeid, tugevdab rahvustevahelisi sõprussidemeid, suunab aduma sotsialismi ülimuslikkust ja tunnetama Nõukogude Liitu ühise kodumaana (Gorsuch, Koenker 2006: 5). Suurenenud riiklikud investeeringud sihtkohtadesse ja taristusse võimaldasid välja arendada üha uusi turismipiirkondi. Enamik inimesi sai sellal reisida vaid Nõukogude Liidu piires, sest välismaale pääsemiseks tuli läbida tihe kadalipp (Pagel 2016). Hiigelterritooriumil laiuv NSVL hõlmas väga mitmekesiseid kultuure ja looduslikke…
Kaitstud doktoritööd
27. augustil kaitses Kaisa Langer Tartu Ülikooli folkloristika erialal doktoritöö „Estonian folklore collections in the context of Late Stalinist folkloristics” („Eesti rahvaluulekogud hilisstalinistliku folkloristika kontekstis”). Juhendaja oli lektor Ergo-Hart Västrik (TÜ), oponendid kaasprofessor Tiiu Jaago (TÜ) ja teadur Toms Ķencis (Läti Ülikool).
Kes Eesti Rahvaluule Arhiivis 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses kogutud materjale sirvima satub, võib imestada, kui ootuspäraste vanasõnade, muistendite ja kõnekäändude vahel leiab tekste, mis kiidavad kolhoosielu, Stalini tarkust või metsatööplaane. Selline nõukogude folkloor ei peegelda tollast rahvakultuuri, vaid eelkõige folkloristidele esitatud poliitilisi nõudmisi okupeeritud riigis. Varase Nõukogude Eesti rahvaluulekogud tsenseeriti, ülikooli programmaid kohandati teiste liiduvabariikide sarnaseks,…
Kes Eesti Rahvaluule Arhiivis 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses kogutud materjale sirvima satub, võib imestada, kui ootuspäraste vanasõnade, muistendite ja kõnekäändude vahel leiab tekste, mis kiidavad kolhoosielu, Stalini tarkust või metsatööplaane. Selline nõukogude folkloor ei peegelda tollast rahvakultuuri, vaid eelkõige folkloristidele esitatud poliitilisi nõudmisi okupeeritud riigis. Varase Nõukogude Eesti rahvaluulekogud tsenseeriti, ülikooli programmaid kohandati teiste liiduvabariikide sarnaseks,…
Lühikroonika
2.–3. juulil peeti Liivi muuseumis Eesti Kirjandusmuuseumi kirjandusteaduse XI suvekool „Maa sool ja nutipõlvkond: didaktilise pöörde otsinguil”. Esinesid Andrus Org („Kirjandusõpetuse vaiad ja teljed: põhikooli ja gümnaasiumi ainekavade kontseptsioonist”), Indrek Lillemägi („Kirjandusõpetus kui vähetähtis osa kooliharidusest”), Joosep Susi („Empiirilisi tähelepanekuid kirjandusõpetusest”), Merilin Aruvee („Ainekirjaoskus kirjandusõpetuses”), Helin Puksand („Missugune lugeja on Eesti õpilane?”), Aija Sakova, Tiina Ann Kirss („Kirjandusõpetus kui inimeseks kasvamise kunst”), Anu Raudsepp („Marie Underi „tagasitulek” eksiilist Eesti kirjandus- ja kooliellu sulaajal”), Janika Päll („Mida võiks võtta (uus)humanistlikust kooliharidusest XXI sajandi eesti keele ja kirjanduse tundi?”), Ave Mattheus („Uuem noortekirjandus kooli kirjandustunnis: tekstivalik, käsitlemisviisid, lõiminguvõimalused”), Jan Kaus („Seostekeskne kirjandusõpetus: teooriast…
Kuidas mäletada Jaan Kaplinskit? (22. I 1941 – 8. VIII 2021)
Foto: Alar Madisson
Jaan Kaplinski pärandi suurus on veel hoomamatu. Aeg tema lahkumisest on liiga lühike, et adekvaatselt hinnata selle tähendust meie vaimuilmale.
Kes oli Jaan Kaplinski?
Suur luuletaja, kes suutis oma erilise sõnaväega tagasi kutsuda kaotsi läinud hinge. Valgusest tulnud ja valgusesse tagasi läinud sõnumitooja. Keele ja meele seoste lahkaja, kultuuride ja ajastute kõrvutaja. Teadlane, antropoloog ja filoloog, keeleuurija, looduse ja inimeste vaatleja, iseendagagi eksperimenteerija, peenimate meeleliste kogemuste ja hingevirvenduste analüütik.
Tõeotsija, mõttetark, ajaloo, kultuuride saatuse ja inimelu tähenduse üle juurdleja. Keelefilosoof, kes nägi keelt kui looduslikku ökosüsteemi, universaalse evolutsiooniprotsessi osa. Maailmakodanik, avali meelega igavene rändur, väsimatu koguja ja külvaja.…
Jaan Kaplinski pärandi suurus on veel hoomamatu. Aeg tema lahkumisest on liiga lühike, et adekvaatselt hinnata selle tähendust meie vaimuilmale.
Kes oli Jaan Kaplinski?
Suur luuletaja, kes suutis oma erilise sõnaväega tagasi kutsuda kaotsi läinud hinge. Valgusest tulnud ja valgusesse tagasi läinud sõnumitooja. Keele ja meele seoste lahkaja, kultuuride ja ajastute kõrvutaja. Teadlane, antropoloog ja filoloog, keeleuurija, looduse ja inimeste vaatleja, iseendagagi eksperimenteerija, peenimate meeleliste kogemuste ja hingevirvenduste analüütik.
Tõeotsija, mõttetark, ajaloo, kultuuride saatuse ja inimelu tähenduse üle juurdleja. Keelefilosoof, kes nägi keelt kui looduslikku ökosüsteemi, universaalse evolutsiooniprotsessi osa. Maailmakodanik, avali meelega igavene rändur, väsimatu koguja ja külvaja.…
Metakriitika grand old man
17. oktoobril on 75 aasta juubel Rein Veidemannil – õppejõul, esseistil, toimetajal, kirjandusteadlasel. Avalikult sõna võttes esineb Veidemann enamasti kui rahvuslik mõtleja ja eestluse analüüsija, kuid ennekõike kui kultuuri ja kirjanduse eestkõneleja. Kirjandust on ta niihästi uurinud, arvustanud, õpetanud kui ka loonud. Peale kirjanduse ja kirjanduskriitika on Veidemann tegelnud ka metakriitikaga: tema teadlasetee alguseks võib pidada 1984. aastal kaitstud kandidaadiväitekirja „Eesti nõukogude kirjanduskriitika 1958–1972. Suhe kirjandusega. Meetod. Poeetika” (juhendaja Maie Kalda). Kuigi see väitekiri on üks põhjalikumaid allikaid nõukogude perioodi kriitika kohta, ei olnud see seni avalikult kättesaadav. Juubeli puhul on Tartu Ülikooli kirjanduse osakond teksti digiteerinud ja soovijail on…
Lühidalt
Inna Leitsalu. Piiritu igatsus. Nikolai Baturini kirjad Innale. Tallinn: Eesti Raamat, 2021. 272 lk.
Inna Leitsalu oli aastail 1961–1976 Nikolai Baturini (1936–2019) abikaasa, tema kirjaköite saamisloo julgustavaks innustuseks olid Loomingus (2020, nr 3) ilmunud mälestused, mida Leitsalu kõrval nõustusid jagama ka kirjaniku tütar Anne Dumansky ja poeg Igor Baturin.
Baturin pidas end avarilma sfääride kirjanikuks, saades inspiratsiooni suurtest stiihiatest ja maastikest, mida ta oli kogenud: varajases mereväeteenistuses Kaspia meri, naftaväljad ja kõrb, hiljem Siberi taiga. Neist siis ka suured plaanid, filmilikkus ja visionaarsus loomingus. Napid või aimatavad vihjed eluloole annavad hõlpsasti alust legendidele, mis eraelusse ei puutu.
Raamat loob kirjanikust peaaegu vastupidise pildi, tuues lähemale ühe abielu ülevad ja ka selle purunemist ennustavad hetked.…
Baturin pidas end avarilma sfääride kirjanikuks, saades inspiratsiooni suurtest stiihiatest ja maastikest, mida ta oli kogenud: varajases mereväeteenistuses Kaspia meri, naftaväljad ja kõrb, hiljem Siberi taiga. Neist siis ka suured plaanid, filmilikkus ja visionaarsus loomingus. Napid või aimatavad vihjed eluloole annavad hõlpsasti alust legendidele, mis eraelusse ei puutu.
Raamat loob kirjanikust peaaegu vastupidise pildi, tuues lähemale ühe abielu ülevad ja ka selle purunemist ennustavad hetked.…
Kuidas õppida tundma unenägude keelt?
Unenäoendeid ja unefolkloori süstematiseeriv ning mõtestav „Mia nägi unõs. . . .” on väärtuslik kompaktselt ja mugavalt kasutatava materjalikoguna. Raamat esitab Jaan Sudaku algatusel Kihnust 2013.–2014. aastal kogutud lugude kõrval Eesti Rahvaluule Arhiivi unenäokartoteegi tekste nii Kihnust kui ka mujalt üle Eesti. Nii saavad unenägude tähenduse kohta sõna sekka öelda näiteks kaks vahvat rätsepat, Hans Anton Schults Koeru kihelkonnast ja Johan Pihlakas Jüri kihelkonnast, kes olid XIX aastasaja lõpul Jakob Hurda viljakad korrespondendid. Elama paneb raamatu aga just autori ja teda abistanud kümne Tartu Ülikooli tudengi tehtud 57 intervjuu materjal.
Autori siht on olnud anda ülevaade unenägude seletamisest Kihnus (lk 13), kuid ühtlasi „mõista,…
Autori siht on olnud anda ülevaade unenägude seletamisest Kihnus (lk 13), kuid ühtlasi „mõista,…
Järjekordne samm Jannseni rehabiliteerimisel
Kui hakkasin nelikümmend aastat tagasi Eesti ja selle kultuurilooga tutvuma, valitses nii mõnegi meelest teatud mõttes „pimeduse aeg”. Riigi eesotsas määras kamp vanu mehi koos tuhandete käsilastega, mis on õige ja mis vale, ja veel hullem: oma riiki eestlastel ju ei olnud, oldi vastu tahtmist osa suuremast liidust, mida käsitati „pimeduseriigina”. Teisest küljest oli just selle pimeduseriigi ideoloogiale omane seletada teistele, mis on õige pimedus ning kus peitub rahva minevikus tema oma pimeduseaeg: muidugi nõukogude võimu eelses ajas, aga laiemas mõttes üldse kristlusega seotud perioodis. Nii peeti nõukogude ajal eesti ärkamisliikumise eestvedajaks tulist võitlejat Carl Robert Jakobsoni, mitte kirikuõpetaja Hurta…
Paronüümide probleem eesti keeles
Eesti Keele Instituudi (EKI) tänapäeva keele sõnaraamatutöö on varasemaga võrreldes suuresti muutunud. 2017. aastal alustasime sõnastikuteabe koondamist ühtsesse andmebaasi Ekilex, kasutaja näeb kogu infot keeleportaalis Sõnaveeb (Tavast jt 2018; Langemets jt 2021). Alates 2020. aastast nimetame üldkeele ühendkogu EKI ühendsõnastikuks (ÜS). Sellest saab kasutaja infot sõnade õigekirja, vormistiku ja tähenduste kohta, leiab sünonüüme, näiteid ja teiste keelte vasteid, osalt ka päritoluinfot. Eeldatavalt aastaks 2025 on ühendsõnastikus ka terviklik õigekeelsussõnaraamat (ÕS). Ühendsõnastik on eesti keele mahukaim sõnakogu ning see täieneb pidevalt: praegu on selles 170 000 sõna, uusi sõnu lisandub aastas ligi 2000.
Õigekeelsussõnaraamatu (ÕS 2018) infoga tegeledes oleme kokku puutunud deskriptiivse (kirjeldava) ja preskriptiivse…
Õigekeelsussõnaraamatu (ÕS 2018) infoga tegeledes oleme kokku puutunud deskriptiivse (kirjeldava) ja preskriptiivse…
„Ossiani lauludest” ja baltisakslaste ossianismist I
„Meie päevil pole „Ossiani laulud” enam loetavad,” konstateeris Hugo Raudsepp 1923. aastal ilmunud ülevaates „Tundeelu ärkamine ja arenemine inglise kirjanduses 18. aastasajal” (Raudsepp 2012: 127). Eesti keeles on sellest šoti kirjaniku James Macphersoni (1736–1795) epohhi loovast teosest ilmunud tõepoolest vaid üksikuid lühikesi katkeid, needki enamasti mõne muukeelse tõlke või adaptsiooni vahendusel. Ka haritud eesti lugejad ei oska tihtipeale midagi kosta küsimuse peale, mida teavad nad „Ossiani lauludest”. Miks peaks siis selle teose vastu lähemat huvi tundma? Seda nii sellepärast, et eesti rahvusliku kirjanduse tekke eelses kirjandusloos mängis see teos ilmselt vägagi olulist rolli, kuid ka seetõttu, et sellest sai üks…
Varauusaegsete disputatsioonide läbiviimisest, ülesehitusest ja teemadest
Filosofeerijate parim harjutus on disputatsioon, kui ta on selline,
mida nõuab tõe täpne väljaselgitamine.1
Tartu Academia Gustavo-Carolina filosoofiaprofessor
Michael Dau, 1695. aastal
Ülikoolides on teadmiste edastamiseks üldiselt kasutatud loenguvormi. Ent juba antiigis oli selge, et loengust üksi jääb väheks: loengus antud teadmised peaksid kinnistuma ja muutuma omaseks – juhuslikust teadmisest tuleb kujundada harjumus. Niisiis on vaja loengus saadud teadmisi korrata, kaitsta ja ümber lükata, kontrollida, nende üle vaielda – teisisõnu disputeerida.
Disputatsioonilise kinnistamispraktika juured on klassikalises antiigis. Kõige tuntumad on kahtlemata Platoni vaimukad ja dramaatiliselt pingestatud dialoogid, kus arutati filosoofilisi probleeme ja vaidlusküsimusi (Platon 2003). Nende põhjal kujunes välja sokraatilise dialoogi žanr,…
mida nõuab tõe täpne väljaselgitamine.1
Tartu Academia Gustavo-Carolina filosoofiaprofessor
Michael Dau, 1695. aastal
Ülikoolides on teadmiste edastamiseks üldiselt kasutatud loenguvormi. Ent juba antiigis oli selge, et loengust üksi jääb väheks: loengus antud teadmised peaksid kinnistuma ja muutuma omaseks – juhuslikust teadmisest tuleb kujundada harjumus. Niisiis on vaja loengus saadud teadmisi korrata, kaitsta ja ümber lükata, kontrollida, nende üle vaielda – teisisõnu disputeerida.
Disputatsioonilise kinnistamispraktika juured on klassikalises antiigis. Kõige tuntumad on kahtlemata Platoni vaimukad ja dramaatiliselt pingestatud dialoogid, kus arutati filosoofilisi probleeme ja vaidlusküsimusi (Platon 2003). Nende põhjal kujunes välja sokraatilise dialoogi žanr,…
Täiendust XVII sajandi Eesti luulele
Arhiivide digiteerimine nii Eestis kui ka mujal võimaldab kirjanduse ajaloo uurijal pääseda infole ligi oluliselt lihtsamal ja kiiremal viisil kui seni. Füüsiliselt arhiivis kohal olemine ja arhivaalide lappamine või kohmakas seadmes mikrofilmide käsitsemine on jäämas eilsesse. Nii Eesti kui ka Saksamaa arhiivid on oma digimistegevuses jõudnud tasemeni, kus mahukaid teavikumassiive võib täiskujul sirvida mis tahes hetkel oma isikliku ekraani taga. Ootame pikisilmi, millal jõuavad digimisprotsessis sama arvestatavale järjele Eesti naaberriigid Läti ja Venemaa, aga ka Soome, Rootsi ja Taani.
Kirjandusuurija Jaak Urmet võttis 2021. aasta kevadel ette üsna süsteemse XVII sajandi Eesti luule otsingu eeskätt Saksamaa, vähem Poola, Läti, Soome, Rootsi…
Kirjandusuurija Jaak Urmet võttis 2021. aasta kevadel ette üsna süsteemse XVII sajandi Eesti luule otsingu eeskätt Saksamaa, vähem Poola, Läti, Soome, Rootsi…
Kuidas kodeerida kliimat?
Ajalugu saab ja peab tegema ka ilma matemaatiliste meetoditeta. Kuid mõnes mõttes tundub mulle ajaloolane, kes kaasajal ei taha kasutada neid meetodeid, umbes inimesena, kes tahab sõita Moskvasse. Kuid otsustab mitte sõita Estoniaga1, vaid võtab kepi kätte ja hakkab jala minema. . . . (Juhan Kahk 1988 [1980])
„Eile tabas meie linna selline rahetorm, millist ei mäleta ka kõige vanemad inimesed,” kirjutati Rigasche Zeitungis 11. mail 1872. aastal (RiZ 1872a). Tõepoolest leidis 10.–11. mail (vkj) nii Eesti- kui ka Liivimaa kubermangus aset tugev torm, mis kohati paisus tornaadoks. Seda täheldati erinevates kohtades ning kummagi kubermangu ajalehtedes avaldati juhtunust kokku üle viiekümne teate. Neis ilmnevad…
„Eile tabas meie linna selline rahetorm, millist ei mäleta ka kõige vanemad inimesed,” kirjutati Rigasche Zeitungis 11. mail 1872. aastal (RiZ 1872a). Tõepoolest leidis 10.–11. mail (vkj) nii Eesti- kui ka Liivimaa kubermangus aset tugev torm, mis kohati paisus tornaadoks. Seda täheldati erinevates kohtades ning kummagi kubermangu ajalehtedes avaldati juhtunust kokku üle viiekümne teate. Neis ilmnevad…
Kakasonist Kaljulaks
Nimi on oluline tunnus, mille põhjal tehakse isikut nägemata järeldus tema soo, rahvuse, sugulussuhete (patronüümid), sageli ka vanuse ning muude omaduste kohta. Kuna Eesti esimesel iseseisvusajal oli oluline rahvusriigi ülesehitamine, hakati rohkem tähelepanu pöörama ka nimede keelsusele. Tolleaegne nimede eestistamise kampaania puudutas sadu tuhandeid inimesi, kuid tegu on vaid osaliselt läbi uuritud teemaga. Selle taga on nähtud nii poliitilisi võtteid vaikival ajastul rahvale tegevuse pakkumise eesmärgil kui ka rahvuslikku algatust saamaks lahti „orjaöö” taagast. Nimede eestistamise eeskuju võeti Soomest, kuid õige hoog saavutati 1934. aasta riigipöörde järel tekkinud riikliku toetusega (Raun 2012).
Nimede rahvuskeelestamise kampaaniaid on tehtud näiteks nii XIX sajandil…
Nimede rahvuskeelestamise kampaaniaid on tehtud näiteks nii XIX sajandil…