Rubriik
Valdkond
Aasta
Tahan lihtsalt koju saada
Sõna lihtsalt lähtub „Eesti keele seletava sõnaraamatu” järgi adjektiivsest tüvest lihtne ’keerukuseta’ (Õpetaja püüdis seletada võimalikult lihtsalt ja arusaadavalt). Otsese tähenduse kõrval võib sõnal olla tugevdava või piirava rõhumäärsõna tähendus. Tugevdavana kannab lihtsalt tähendust ’lausa, otse’ (Ülesanne oli lihtsalt üle mõistuse raske), piiravana tähendust ’ei muud kui, ainult’ (Ta räägib seda lihtsalt kadedusest). (EKSS) Sõna kasutatakse suhtluses nii adverbi kui ka pragmaatilise markerina, mis näitab, et see on grammatiseerumas. Adverbina kuulub lihtsalt verbi juurde ja vastab küsimusele kuidas?. Grammatiseerumise käigus on lihtsalt teatud juhtudel kaotanud otsese tähenduse ’keerukuseta’, näiteks lauses Lihtsalt seisis ja hoidis käsi näo ees. Markerina võib lihtsalt…
Vist või kindlasti?
Artiklis keskendume episteemilise partikli vist sisu ja vormi muutumisele eesti kirjakeele tekstides vanimatest kirjapanekutest kuni tänapäevani. Tänapäeval väljendab vist keelekasutaja ebakindlust edastatava info tõesuse suhtes (vt EKI ühendsõnastik 2021; Hennoste jt 2021). Vanades tekstides esineb vist oma varasemal, lühenemata kujul vissist(i) ning väljendab kindlust, mitte ebakindlust.
Protsessi, mille käigus täistähenduslikest adverbidest kujunevad pragmaatilised partiklid, on teoreetilistes käsitlustes iseloomustatud kas pragmaatikat kui omaette keeletasandit hõlmava muutusena, pragmatiseerumisena (vt Degand, Evers-Vermeul 2015), kooptatsioonina (Heine jt 2021) või üldisema grammatiliste üksuste kujunemist avava keelemuutuse ehk grammatiseerumise allnähtusena. Partiklite kujunemine järgib neidsamu universaalseid seaduspärasusi, mida on kirjeldatud grammatiseerumise puhul (vt Degand, Simon-Vandenbergen 2011; Diewald…
Protsessi, mille käigus täistähenduslikest adverbidest kujunevad pragmaatilised partiklid, on teoreetilistes käsitlustes iseloomustatud kas pragmaatikat kui omaette keeletasandit hõlmava muutusena, pragmatiseerumisena (vt Degand, Evers-Vermeul 2015), kooptatsioonina (Heine jt 2021) või üldisema grammatiliste üksuste kujunemist avava keelemuutuse ehk grammatiseerumise allnähtusena. Partiklite kujunemine järgib neidsamu universaalseid seaduspärasusi, mida on kirjeldatud grammatiseerumise puhul (vt Degand, Simon-Vandenbergen 2011; Diewald…
Väikeste uurali keelte diskursusepartiklite kirjeldamise vajadus ja keerukus
Ühe keele kirjeldus peab muu hulgas sisaldama n-ö juhtelemente, millega kõneleja suunab adressaati mingit lausungit tõlgendama: kas lausungiga esitatud informatsioon on vaieldav või mitte, kas kõneleja usub või kahtleb, et see on tõde, ja kas ta arvestab sellega, et adressaat toetab seda informatsiooni või mitte, nii et ta pigem pakub informatsiooni kinnitamiseks või tagasi lükkamiseks. Sellise funktsiooniga elemendid esinevad eri keeltes ning on sageli partiklid. Näiteks on see funktsioon välja toodud komi partiklitel, „mis näitavad, kuidas kõneleja läheneb sõnumi sisule, mil määral ta võtab selle sisu eest vastutuse, mil määral nõustub sellega jne” (Bubrih 1949: 194, nt taj ’ilmselt’, öd…
Diskursusemarkerid ja pragmaatika
Käesoleva numbri teemaks on diskursusemarkerite hulka kuuluvad pragmaatilised partiklid ja komplementlausega predikaadil põhinevad markerid (KP-markerid) ning nende kasutamine eesti, liivi, isuri, udmurdi, komi ja ersa keeles.
Diskursusemarkeri mõiste varieerub: siinse teemanumbri kontseptsioon toetub käsitusele, mille kohaselt on diskursusemarker n-ö katustermin. See hõlmab nii üksikuid sõnu (nt küll, ju, ometi, nähtavasti) kui ka pikemaid kindla koosseisuga keelelisi üksusi (nt tundub, et; hea, et; minu arvates; minu teada; nagu näha; mine tea; no ei), mis ei kuulu lausungi semantilis-süntaktilisse struktuuri, on lausungi sisu suhtes metatekstilised ja mille funktsioon seostub teksti või suhtluse organiseerimisega ning kõneleja/kirjutaja suhtumiste ja hoiakutega (vt nt Dér 2010; Heine…
Diskursusemarkeri mõiste varieerub: siinse teemanumbri kontseptsioon toetub käsitusele, mille kohaselt on diskursusemarker n-ö katustermin. See hõlmab nii üksikuid sõnu (nt küll, ju, ometi, nähtavasti) kui ka pikemaid kindla koosseisuga keelelisi üksusi (nt tundub, et; hea, et; minu arvates; minu teada; nagu näha; mine tea; no ei), mis ei kuulu lausungi semantilis-süntaktilisse struktuuri, on lausungi sisu suhtes metatekstilised ja mille funktsioon seostub teksti või suhtluse organiseerimisega ning kõneleja/kirjutaja suhtumiste ja hoiakutega (vt nt Dér 2010; Heine…
Kaitstud doktoritööd
18. novembril kaitses Maarja-Liisa Pilvik Tartu Ülikooli eesti keele erialal doktoritöö „Action nouns in a constructional network: A corpus-based investigation of the productivity and functions of the deverbal suffix -mine in five different registers of Estonian” („Teonimed konstruktsioonide võrgustikus: korpuspõhine uurimus mine-deverbaalsufiksi produktiivsusest ja funktsioonidest viies eesti keele registris”). Juhendajad olid prof Liina Lindström (TÜ) ja Petar Kehayov (Ludwig-Maximilians-Universität München, Saksamaa), oponent prof Jurgis Pakerys (Vilniuse ülikool, Leedu).
Eesti keeles on palju tuletusliiteid, mille abil on ühelt poolt võimalik rikastada sõnavara, teisalt aga on need vahendid, mis aitavad väljendada mingeid olukordi ja suhteid või nende osalisi. Üheks selliseks liiteks on –mine,…
Eesti keeles on palju tuletusliiteid, mille abil on ühelt poolt võimalik rikastada sõnavara, teisalt aga on need vahendid, mis aitavad väljendada mingeid olukordi ja suhteid või nende osalisi. Üheks selliseks liiteks on –mine,…
Lühikroonika
1.–3. novembrini peeti Tartus Eesti Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsiooni 14. konverents „Lüürilise luule tegur väikeste kultuuride kujunemisel”. Peaesineja oli Joep Leerssen (Amsterdami ülikool, „Emotive communities: The lyric as form, affect and platform”). Osalesid Saksamaa, Prantsusmaa, Läti, Leedu, Venemaa, Rumeenia, Suurbritannia, USA, Hispaania, Poola, Rootsi, Itaalia, India, Jaapani ja Eesti teadlased.
3. novembril toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi kõnekoosolek. Sven Vabar pidas ettekande „Mehis Heinsaar ja kapitalismi igavus”. Esineja püstitas hüpoteesi, et vastandina kapitalismile, mis on oma olemuselt lihtne ja ühemõõtmeline (selleks mõõtmeks on raha), pakub Heinsaar välja oma paljumõõtmelisi labürintlikke reaalsusi.
5. novembril korraldas Eesti Keeletoimetajate Liit veebiseminari. Keelekorraldajad Peeter Päll ja Maire Raadik tutvustasid…
3. novembril toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi kõnekoosolek. Sven Vabar pidas ettekande „Mehis Heinsaar ja kapitalismi igavus”. Esineja püstitas hüpoteesi, et vastandina kapitalismile, mis on oma olemuselt lihtne ja ühemõõtmeline (selleks mõõtmeks on raha), pakub Heinsaar välja oma paljumõõtmelisi labürintlikke reaalsusi.
5. novembril korraldas Eesti Keeletoimetajate Liit veebiseminari. Keelekorraldajad Peeter Päll ja Maire Raadik tutvustasid…
Lühidalt
Toomas Liiv. Apokrüüfid. Koostanud ja toimetanud Elo Lindsalu. Tallinn: EKSA, 2021. 343 lk.
Kogumik on mitmekülgselt paeluv, kätkedes nii lisandust Toomas Liivi ilukirjanduslikule loomingule kui ka biograafilist-mälestuslikku materjali. Esimene osa „Lühiproosa” sisaldab üht nooruspala 1964. aastast ja kuut novelli aastaist 1970–1973. Neist vaid kaks on omal ajal Nooruses avaldatud, ülejäänu on leitud Liivide kodu keldrist ja Loomingu toimetuse arhiivikapist, nagu selgub saatesõnast. Tegemist on žanrispetsialisti (novelliteoreetilised teadusartiklid 1970-ndatel ja kandidaadiväitekiri „Eesti novell aastail 1917–1930” (1981)) stiilse ja peenekoelise proosaga, mille tundlike tegelaste üldinimlik loomus väljendub tihtipeale argistes painetes või hoopis tumemeelsetes mõtteringides, samuti teadmises maailma täitvast „visisevast kibedusest” (lk 55), ent…
Kogumik on mitmekülgselt paeluv, kätkedes nii lisandust Toomas Liivi ilukirjanduslikule loomingule kui ka biograafilist-mälestuslikku materjali. Esimene osa „Lühiproosa” sisaldab üht nooruspala 1964. aastast ja kuut novelli aastaist 1970–1973. Neist vaid kaks on omal ajal Nooruses avaldatud, ülejäänu on leitud Liivide kodu keldrist ja Loomingu toimetuse arhiivikapist, nagu selgub saatesõnast. Tegemist on žanrispetsialisti (novelliteoreetilised teadusartiklid 1970-ndatel ja kandidaadiväitekiri „Eesti novell aastail 1917–1930” (1981)) stiilse ja peenekoelise proosaga, mille tundlike tegelaste üldinimlik loomus väljendub tihtipeale argistes painetes või hoopis tumemeelsetes mõtteringides, samuti teadmises maailma täitvast „visisevast kibedusest” (lk 55), ent…
Eesti keel läks ajalukku
„Eesti keele ajalugu” teeb soomlased kadedusest roheliseks. Nimelt on uusim vastava kaaluga soomekeelne käsiraamat endiselt Lauri Hakulise klassikaline teos „Suomen kielen rakenne ja kehitys”, mille esmatrükk ilmus 1941–1946 ning viimane, parandatud ja täiendatud väljaanne on aastast 1979. Pärast seda on avaldatud vaid piiratud õppekirjandust, nagu Kaisa Häkkise 1985. aasta väljaande „Suomen kielen äänne- ja muotorakenteen historiallista taustaa” uustrükid ning Tapani Lehtise „Kielen vuosituhannet” aastast 2007, mis esitavad vanameelsemaid seisukohti, kui võiks arvata nende ilmumisaastast.
Eesti olud ei ole olnud just paremad. Tõsi, Arnold Kase „Eesti keele ajalooline grammatika I: Häälikulugu” ilmus juba 1967, kuid pealkirjas lubatud vormide ajalugu käsitlev jätkuosa jäi…
Eesti olud ei ole olnud just paremad. Tõsi, Arnold Kase „Eesti keele ajalooline grammatika I: Häälikulugu” ilmus juba 1967, kuid pealkirjas lubatud vormide ajalugu käsitlev jätkuosa jäi…
Lugu Balti saatuseühtsusest
See on esimene osa kaheksaosalisena kavandatud suurejoonelisest „Balti kirjakultuuri ajaloo” käsitlusest, „mis jutustab kirja tuleku ja leviku lugu tänasele Eesti ja Läti alale kuni 1840. aastateni” (lk 11). Kollektiivmonograafiasse on panustanud nelikümmend autorit ja nõustajat eri distsipliinidest, kellest tiitellehel on nimetatud koostaja Tartu Ülikooli maailmakirjanduse professori Liina Lukase kõrval 16 oma ala tippuurijat. Võib tunduda mõnevõrra harjumatu, et ühte või teise peatükki kõige enam panustanud autorid on leidnud mainimist sissejuhatuses, mitte peatüki juures. Küllap tuleneb see uurimuse 15 aasta pikkuse valmimisprotsessi lakkamatutest täiendustest ja kohendustest, erinevate nõuandjate soovitustest ja lõppredaktsioonis kindlasti ka Lukase kui projekti juhi – kelle panus teosesse on…
Uued lisandused Krossi kirjanikukuvandile, pealekauba teda ümbritsenud naiste aredad lood
Jaan Krossi laagri ja asumise kirjavahetuse mahukas väljaanne koosneb suuremas osas kirjadest, mille olemasolust ei olnud kuni Krossi 100. sünniaastapäevani teadlik isegi tema pere. Olles pea aasta eest toimetanud trükki Raimond Kaugveri kirjad Vorkuta vangilaagrist, ei saa jätta ahhetamata: kes teab, mis võib isegi rohkem kui 30 aastat pärast nõukogude võimu lõppu Eestis veel kapinurkades ja lauasahtlites varjul olla! Sest nii Krossi kui ka Kaugveri kirjad seisid tõesti kapinurgas. Nende valdajad muidugi teadsid nende olemasolust, aga ei osanud neid kellelegi pakkuda. Ma ise „avastasin” Kaugveri kirjad siis, kui läksin kirjandusteaduslikust huvist Katrin Kaugveri käest küsima kirjade kohta, mida Raimond Kaugver…
Uni on elu nägu
Eva Koffi debüütromaan „Sinine mägi” (2017) lõi ilmudes laineid, ent iga algus teeb ettevaatlikuks. Õnnestunud debüüdile võivad järgneda hõredad read. „Kirka une” puhul võib aga kergendunult hingata: Koff ongi hää, erksa ja treenitud kujutlusvõimega kirjanik, kelle sulg on terav ja täpne. Nii nagu esikromaan, tõi ka „Kirgas uni” talle Eesti Kirjaniku tiitli. Sel puhul kommenteeris Mihkel Kunnus: „Eva Koff on üks viimase aja tugevamaid ja väljakujunenumaid prosaiste, kelle teosed pole blogijakiirusel puusalt tulistatud, vaid piisavalt laagerdunud ja küpsed. [—] Nende kerge loetavus ja kaasahaaravus võib tagantjärele üllatada, sest kummitama jäävad ootamatult kauaks. Et aines on kohalik ja eesti keel säravnõtke,…
Filosoofi surm on luuletaja sünd
Mart Kangur on väga hea luuletaja! Tema luule peamised tunnused joonistusid välja juba debüütraamatus „Kuldne põli” (2009), kinnistusid kahes järgmises kogus „Kõrgusekartus” (2015) ja „Liivini lahti” (2017) ning kirjeldavad võrdlemisi hästi ka kahte tänavu ilmunud raamatut.
Kanguri luule pöörab lakkamatut tähelepanu keelele: intensiivselt ja tundlikult põimitakse, kombitakse, lammutatakse ja ehitatakse taas üles keele eri tasandeid ja registreid. Nihestatakse pidevalt konventsionaalseid tähenduspiire: tähendused võbelevad, teisenevad, sõnade ja mõistete piirid muudetakse täpsemaks vaid selleks, et neid taas hägustada, ümber pöörata, voolama lasta. Kõiksugused kalambuurid, oksüümoronid, ambivalentsused ja relatiivsused, objektide paigutamine harjumatutesse kontekstidesse, ootamatud assotsiatsioonid, sisse- ja väljapoole keerduvad seosed kannavad enamasti laiemat funktsiooni.…
Kanguri luule pöörab lakkamatut tähelepanu keelele: intensiivselt ja tundlikult põimitakse, kombitakse, lammutatakse ja ehitatakse taas üles keele eri tasandeid ja registreid. Nihestatakse pidevalt konventsionaalseid tähenduspiire: tähendused võbelevad, teisenevad, sõnade ja mõistete piirid muudetakse täpsemaks vaid selleks, et neid taas hägustada, ümber pöörata, voolama lasta. Kõiksugused kalambuurid, oksüümoronid, ambivalentsused ja relatiivsused, objektide paigutamine harjumatutesse kontekstidesse, ootamatud assotsiatsioonid, sisse- ja väljapoole keerduvad seosed kannavad enamasti laiemat funktsiooni.…
Veel Joachim Salemanni eestikeelsest paarisvärsist
Hiljuti avaldasid kirjandusteadlased Jaak Urmet ja Kristi Viiding huvipakkuva kirjutise XVII sajandi Eesti luule uutest leidudest.1 Artikkel põhineb esimesena mainitud autori süsteemsetel otsingutel välismaa arhiividest. Iga värsirea avastamine sellest perioodist on hindamatu väärtusega nii kirjandus- kui ka keeleteaduse jaoks. Muude põnevate leidude hulgas pakub tõsist huvi hilisema Oleviste kiriku pastori ja Eestimaa piiskopi Joachim Salemanni (1629–1701) põhjaeestikeelne paarisvärss aastast 1654. See avastati kreeka- ja ladinakeelse teksti hulgast ja oli kirjutatud kaasüliõpilase Adolf Sauberti (1635–1678) reisialbumisse. Paraku pole kirjutises paarisvärsi keeleline analüüs lõpuni veenev.
Õigesti ja otstarbekalt on kirjeldatud Salemanni kirjaviisi iseärasusi, kuid küsitavusi on grammatikamõistetes ja vajakajäämist värsside sisu mõistmisel. Salemann…
Õigesti ja otstarbekalt on kirjeldatud Salemanni kirjaviisi iseärasusi, kuid küsitavusi on grammatikamõistetes ja vajakajäämist värsside sisu mõistmisel. Salemann…
Vaid üks eesti kirjandus?
Kojuigatsus – kauguseigatsus,
kahte harusse kasvav puu
Karl Ristikivi
See lugu algab Kalju Lepiku artikli- ja esseekogumiku pealkirjaks tõstetud fraasist „Vaid üks eesti kirjandus”. See on ütlemine, mida kasutati palju eriti 1980.–1990. aastate vahetusel. Koos metafooriga kahte harusse kasvanud puust hakkas see kirjeldama eesti kirjanduse saatust Teise maailmasõja järel.
Lepik jagab selle teema kaheks. Üheks pooleks on mõte, et eesti kirjandus on üks, kirjaniku elukoht ei ole oluline, elagu ta Eestis, Rootsis või mujal. Nii on. Kirjanikud on elanud läbi aegade ikka välismail, kuigi mitte nii tihti kui kunstnikud. Lihtsalt öeldes, keeltpidi kinni olevad kirjanikud vajavad palju enam seda maad, kus keelt…
kahte harusse kasvav puu
Karl Ristikivi
See lugu algab Kalju Lepiku artikli- ja esseekogumiku pealkirjaks tõstetud fraasist „Vaid üks eesti kirjandus”. See on ütlemine, mida kasutati palju eriti 1980.–1990. aastate vahetusel. Koos metafooriga kahte harusse kasvanud puust hakkas see kirjeldama eesti kirjanduse saatust Teise maailmasõja järel.
Lepik jagab selle teema kaheks. Üheks pooleks on mõte, et eesti kirjandus on üks, kirjaniku elukoht ei ole oluline, elagu ta Eestis, Rootsis või mujal. Nii on. Kirjanikud on elanud läbi aegade ikka välismail, kuigi mitte nii tihti kui kunstnikud. Lihtsalt öeldes, keeltpidi kinni olevad kirjanikud vajavad palju enam seda maad, kus keelt…
Jonnakas kostuma
Verb kostuma on eesti keele põlissõna, mida on kasutatud mitmes tähenduses, muu-hulgas ’kuulda olema, kõlama; üles sulama, pehmenema’. Kas kostuma aga on sõna, millel on mitu täiesti erinevat tähendust?
Tegelikult mitte, tegu on eri algupära homonüümidega. Vanem, murdekeelne kostuma tähendab ’üles sulama, pehmenema’. Teine, pisut uuem verb kostuma tähenduses ’kuulda olema, kõlama’ on u-tuletis verbist kostma. Niigi enesekohastest verbidest moodustatud u-tuletisi peeti keelekorralduses alates 1920. aastatest ebasoovitavaks. Aga nüüd, 2021. aastal arvestati tegelikku keelekasutust ja soovitust ajakohastati: verbi kostuma sobib kasutada ka tähenduses ’kuulda olema, kõlama’.
Artiklis kirjeldan, kuidas selline olukord tekkis. Annan ülevaate verbi kostuma päritolust ja keelekorralduse vaatenurgast selle verbi…
Tegelikult mitte, tegu on eri algupära homonüümidega. Vanem, murdekeelne kostuma tähendab ’üles sulama, pehmenema’. Teine, pisut uuem verb kostuma tähenduses ’kuulda olema, kõlama’ on u-tuletis verbist kostma. Niigi enesekohastest verbidest moodustatud u-tuletisi peeti keelekorralduses alates 1920. aastatest ebasoovitavaks. Aga nüüd, 2021. aastal arvestati tegelikku keelekasutust ja soovitust ajakohastati: verbi kostuma sobib kasutada ka tähenduses ’kuulda olema, kõlama’.
Artiklis kirjeldan, kuidas selline olukord tekkis. Annan ülevaate verbi kostuma päritolust ja keelekorralduse vaatenurgast selle verbi…
Muutuv meel
1. Meelest ja selle mõõtmise meetmetest
Võib tunduda, et viis, kuidas igaüks maailma kogeb ja mõistab, on unikaalne ja kordumatu, kuid ometi juhivad seda teatud kokkulepped ja harjumuspärased seosed, mis on ühised teiste inimestega. Neist vaikimisi kehtivatest seostest koosneb üldisem maailmamõistmine, mida võib tinglikult nimetada sõnaga meel.1 Asjaolu, et meel ei kuulu kellelegi isiklikult, vaid on sotsiaalselt konstrueeritud, võib tunduda paradoksaalsena. Kui aga hakata järele mõtlema, pole raske nõustuda neuroteadlaste tõdemusega, et maailma peegeldava ning lahterdava meele tekkeks on vaja rohkem kui ühe inimese aju (Feldman Barrett 2018: 111). Eraldatuses ei sünni meelt, selleks on vaja gruppi, kellega asju arutada; teisi…
Võib tunduda, et viis, kuidas igaüks maailma kogeb ja mõistab, on unikaalne ja kordumatu, kuid ometi juhivad seda teatud kokkulepped ja harjumuspärased seosed, mis on ühised teiste inimestega. Neist vaikimisi kehtivatest seostest koosneb üldisem maailmamõistmine, mida võib tinglikult nimetada sõnaga meel.1 Asjaolu, et meel ei kuulu kellelegi isiklikult, vaid on sotsiaalselt konstrueeritud, võib tunduda paradoksaalsena. Kui aga hakata järele mõtlema, pole raske nõustuda neuroteadlaste tõdemusega, et maailma peegeldava ning lahterdava meele tekkeks on vaja rohkem kui ühe inimese aju (Feldman Barrett 2018: 111). Eraldatuses ei sünni meelt, selleks on vaja gruppi, kellega asju arutada; teisi…
Õ
Eesti keele kasutajat kõnetab kõigist häälikutest ja tähemärkidest enim õ, olles märgi tarvituselevõtust kakssada aastat hiljemgi uurijate ja avalikkuse tähelepanu all. 2016. aastal tähistati Tabiveres ja Äksis konverentsiga1 õ-märgi 200. sünnipäeva. Paar aastat hiljem tähistati Ida-Saaremaal õ ja ö häälikupiir turismiobjekti nn pruuni sildiga, aluseks Theodor Kaljo magistritöö (1928a, 1928b). Maanteeameti nõudel sildid küll eemaldati, kuid samas paigas avati 2020. aasta novembris kohaliku omavalitsuse eestvõttel häälikulist üleminekuala märkiv viiemeetrine piiritähis (vt Pae 2021). Algatus pälvis 2020. aasta keeleteo konkursil rahvaauhinna. Samuti on õ-märgis nähtud turunduspotentsiaali ning tehtud ettepanekud selle kasutamiseks päranditurismis (vt Valk jt 2021: 30). Pisut varasemast ajast võib…
Kaitstud doktoritööd
19. oktoobril kaitses Tiina Hoffmann Tartu Ülikooli semiootika ja kultuuriteooria erialal doktoritöö „La traduction cinématographique dans l’Estonie soviétique: contextes, pratiques et acteurs” („Filmitõlge Eesti NSV-s: kontekstid, praktikad, inimesed”). Juhendajad olid kaasprofessor Elin Sütiste (TÜ) ja professor Antoine Chalvin (INALCO, Prantsusmaa), oponendid professor Martin Barnier (Lyoni II ülikool, Prantsusmaa) ja vanemteadur Valérie Pozner (CNRS, Riiklik teadusuuringute keskus, Prantsusmaa).
Tuginedes arvukatele arhiivimaterjalidele ja intervjuudele, uurib esimene sel teemal kirjutatud interdistsiplinaarne monograafia ühte läbipaistmatut peatükki Eesti tõlkeloos – dubleerimise ja subtiitertõlke praktikaid, kino- ja tsensuuriasutusi ning filmitõlkega seotud isikuid Nõukogude Eestis. Taasiseseisvumise ajaks oli Eestist kujunenud NSVL-i subtiitertõlke eksperdikeskus, kus valmisid subtiitrid nii riiklikuks…
Tuginedes arvukatele arhiivimaterjalidele ja intervjuudele, uurib esimene sel teemal kirjutatud interdistsiplinaarne monograafia ühte läbipaistmatut peatükki Eesti tõlkeloos – dubleerimise ja subtiitertõlke praktikaid, kino- ja tsensuuriasutusi ning filmitõlkega seotud isikuid Nõukogude Eestis. Taasiseseisvumise ajaks oli Eestist kujunenud NSVL-i subtiitertõlke eksperdikeskus, kus valmisid subtiitrid nii riiklikuks…
Lühikroonika
1. oktoobril tähistas Emakeele Selts Tallinnas Euroopa keelte päeva üliõpilaskonverentsiga. Ettekannetega esinesid Tallinna ja Tartu ülikooli üliõpilased Helena Lemendik („Autori isiku väljendamise keelelised vahendid eestikeelsetes magistritöödes”, TLÜ), Eike Ülevain („Autori rollist ja keelevahenditest tantsulavastusi tutvustavates tekstides”, TLÜ), Elvīra Kalniņa („Liivi fraseoloogia Uues Testamendis”, Läti Ülikool), Janek Vaab („Lõunaeesti kõrisulghäälik”, TÜ), Marielle Aas („Kaks- ja ükskeelsete laste jutustamisoskus MAIN-testi tulemuste põhjal”, TLÜ), Ülle Kimmel („Vihametafoorid internetitekstides”, TLÜ), Taave Lips („Neeger eesti keeles – vastuoluline ja mitmeti mõistetav”, TLÜ) ja Elisabeth Kaukonen („Sooliselt markeeritud sõnavara veebiportaalide Delfi ja ERR-i spordiuudistes”, TÜ).
4. oktoobri Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril pidas Kanni Labi ettekande „Kokku, kooreke, ja trükki,…
4. oktoobri Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril pidas Kanni Labi ettekande „Kokku, kooreke, ja trükki,…
Lühidalt
Arno Oja. Eesti kirjandusmaastikul. Kirjutisi 2016–2020. Tallinn: EKSA, 2021. 270 lk.
Kui Arno Oja eelmise artiklikogumiku „Kajaloodi vari” (2016) puhul täheldati taluvuspiire ületavat kujundiloetelus lustimist, nimenalja ja keelemängulembust,1 siis vastne kogumik nende aspektidega esiotsa ei häiri. Faktitihedus on muidugi Oja nägu, ent seda ei tuleks võtta niivõrd kiretu bio- ja bibliograafilise refereerimisena,2 kuivõrd omamoodi mälu treeniva kõnelusena. Nii ei ole ka pikim tekst „Kirjandusmaa kesk merd” (lk 27–66, varem ilmumata) Vaapo Vaheri oopusest „Hiiumaa kirjanduse lugu” (2019) lihtsalt „liigmahukas ümberjutustus”3, vaid paiguti täpsustav, paiguti leebelt vaidlevgi dialoog ühelt poolt Vaheri monograafias, teisalt mujalt leitavate infokildudega: oma käsitlustes Oja v e s t l e b teoste ja…
Kui Arno Oja eelmise artiklikogumiku „Kajaloodi vari” (2016) puhul täheldati taluvuspiire ületavat kujundiloetelus lustimist, nimenalja ja keelemängulembust,1 siis vastne kogumik nende aspektidega esiotsa ei häiri. Faktitihedus on muidugi Oja nägu, ent seda ei tuleks võtta niivõrd kiretu bio- ja bibliograafilise refereerimisena,2 kuivõrd omamoodi mälu treeniva kõnelusena. Nii ei ole ka pikim tekst „Kirjandusmaa kesk merd” (lk 27–66, varem ilmumata) Vaapo Vaheri oopusest „Hiiumaa kirjanduse lugu” (2019) lihtsalt „liigmahukas ümberjutustus”3, vaid paiguti täpsustav, paiguti leebelt vaidlevgi dialoog ühelt poolt Vaheri monograafias, teisalt mujalt leitavate infokildudega: oma käsitlustes Oja v e s t l e b teoste ja…
Lutsi aabits, ja mitte ainult
XX sajandi esimese pooleni eksisteeris kolm lõunaeesti keelesaart, mille ühendus emamaaga oli ammu katkenud: üks Venemaal Pihkva oblastis Krasnogorodski linna lähistel (Kraasna), teine Põhja-Lätis Gulbene ja Alūksne rajoonis (Leivu) ning kolmas Kagu-Lätis Ludza rajoonis (Lutsi). Viimati mainitud keelesaare asustuslugu pole üheselt selge. Levinuima seisukoha järgi olid lutsilaste esivanemad Lätti rännanud Ida-Võrumaa aladelt XVII–XVIII sajandil. Nende murrak hääbus 1980. aastatel.1
Mullu ilmus lutsi aabits, milles on hiljaaegu hääbunud murrak „ülendatud” keeleks (lutsi kīļ, läti Ludzas igauņu valoda ’Ludza eesti keel’). Raamatu kohta on kirjutatud tavameedias,2 kuid vist mitte teadusüllitistes. Ent tegu pole lihtsalt aabitsaga, vaid erakordse teosega, mida võiks pigem nimetada kultuuriaabitsaks.
Raamatu…
Mullu ilmus lutsi aabits, milles on hiljaaegu hääbunud murrak „ülendatud” keeleks (lutsi kīļ, läti Ludzas igauņu valoda ’Ludza eesti keel’). Raamatu kohta on kirjutatud tavameedias,2 kuid vist mitte teadusüllitistes. Ent tegu pole lihtsalt aabitsaga, vaid erakordse teosega, mida võiks pigem nimetada kultuuriaabitsaks.
Raamatu…
Villem Ernits lähemalt ja kaugemalt
16. juulil k. a Tartus Tähtvere pargis Villem Ernitsale (1891–1982) pühendatud pingi avamisel tutvustas professor Ott Kurs juuresolijatele oma värskelt ilmunud raamatut Villem Ernitsast. Käesolevad read on mõeldud selle raamatu arvustuseks ja täienduseks.
Kodavere murraku häälikulugu uurides kohtus hilisem eesti keele ja lähisugulaskeelte professor Lauri Kettunen (1885–1963) ka noore Villem Ernitsaga. Kodavere kant oli ja on paiguti kolmkeelne, sest eesti keele kõrval tunti seal ka liturgilist kirikuslaavi keelt ja vene keelt selle Kettuse-aegsel kujul. Ernits ise võis samaks ajaks olla viiskeelne, kuna peale eesti ja vene keele võis ta tunda ka ladina, saksa ja soome keele aluseid kas gümnaasiumikava või õpikute…
Kodavere murraku häälikulugu uurides kohtus hilisem eesti keele ja lähisugulaskeelte professor Lauri Kettunen (1885–1963) ka noore Villem Ernitsaga. Kodavere kant oli ja on paiguti kolmkeelne, sest eesti keele kõrval tunti seal ka liturgilist kirikuslaavi keelt ja vene keelt selle Kettuse-aegsel kujul. Ernits ise võis samaks ajaks olla viiskeelne, kuna peale eesti ja vene keele võis ta tunda ka ladina, saksa ja soome keele aluseid kas gümnaasiumikava või õpikute…
Tallinna armastuslugu
Raamatu autor Martin Klöker leidis Caspar Meyeri kirjad neiu Catharina von der Hoyenile XVI–XVIII sajandist pärit juhuluulet otsides Tallinna Linnaarhiivist 1995. aastal. Neiu Catharinale pühendatud värsid olid lisatud Caspari armastuskirjadele, paraku olid need arhiivi korrastamisel XIX sajandi lõpus kirjadest eraldatud ning moodustasid iseseisva kogu. Kummatigi avasid just säilinud kirjad luuletuste valmimise tagamaad (Vorwort, lk 9). XVII sajandi neljakümnendate aastate Tallinnas kirjutatud luuletused, mille autor ei kuulunud Paul Flemingi õhutusel tegutsenud Martin Opitzi poeetika järgijate ringi, oli harukordne leid.1 Samuti olid Caspar Meyeri armastuskirjad, erinevalt tema kaasaegsete literaatide epistolaarsest pärandist, väga isiklikud ja värsivormi kasutas ta oma sügavaimate tunnete avaldamiseks. Võõrale…
Aristokraat elevandipuuri ees
Mihkel Muti esseekogumik „Maailmas peegelduv veetilk” hõlmab kirjutisi vahemikust 1994–2019. Kuigi tegu on autori enda valikuga ja tekstid ei ole kronoloogiliselt järjestatud, on põnev jälgida, kuidas hinnangud samadele nähtustele aja jooksul muutuvad. Loomulikult on osa neist muutustest tingitud sellest, et hilisemates tekstides avalduvad elukogenuma inimese mõtted. Kuid osa muutusi näib kajastavat ka ühiskonnas aset leidnud mentaliteedinihkeid.
Kolm aastakümmet, millesse kirjutised mahuvad, on erineva hingusega: 1990-ndate kõikelubatavus ja kauboikapitalism; kaksiktornide hävimisele järgnenud geopoliitiliste vastasseisude tugevnemine ning 2010. aastatel õhtumaade maailmavaateline lõhenemine. Need kümnendid on ideoloogilise arengu mõttes tormilisemad (vähemalt Eestile) kui pool sajandit Nõukogude okupatsiooni. Muti esseistika kajastab neid muutusi nii…
Kolm aastakümmet, millesse kirjutised mahuvad, on erineva hingusega: 1990-ndate kõikelubatavus ja kauboikapitalism; kaksiktornide hävimisele järgnenud geopoliitiliste vastasseisude tugevnemine ning 2010. aastatel õhtumaade maailmavaateline lõhenemine. Need kümnendid on ideoloogilise arengu mõttes tormilisemad (vähemalt Eestile) kui pool sajandit Nõukogude okupatsiooni. Muti esseistika kajastab neid muutusi nii…
Raamat Aimée Beekmani elust ja loomingust
On suurepärane, et meditsiinitöötaja taustaga kirjanik, juba mõnda aega ka kirjandusloolase profiiliga biograaf Sirly Hiiemäe on valmis saanud uue eesti kirjaniku elulooraamatu. Seekord 1960-ndatel romaanidega kirjandusse tulnud Aimée Beekmanist. Mäletatavasti eelmine Hiiemäe avaldatud elulooraamat rääkis Lilli Prometist („Kirjanik kübaraga. Lilli Prometi lugu”, 2019).
Kui Lilli Prometist valmis raamat ilma uurimisobjekti osavõtuta, siis käesolev on kirjutatud Aimée Beekmaniga koostööd tehes, mis lisab teosele vastavaid voorusi, aga kätkeb ka paratamatusi. Raamatust selgub, et Prometi elulugu oli omalaadne katse- või sellitöö, mille põhjal Beekman otsustas, kas annab nõusoleku oma elulugu kirjutada (lk 178).
Niisuguse raamatu vooruste hulka kuulub autori võimalus uuritavalt kõike ise küsida,…
Kui Lilli Prometist valmis raamat ilma uurimisobjekti osavõtuta, siis käesolev on kirjutatud Aimée Beekmaniga koostööd tehes, mis lisab teosele vastavaid voorusi, aga kätkeb ka paratamatusi. Raamatust selgub, et Prometi elulugu oli omalaadne katse- või sellitöö, mille põhjal Beekman otsustas, kas annab nõusoleku oma elulugu kirjutada (lk 178).
Niisuguse raamatu vooruste hulka kuulub autori võimalus uuritavalt kõike ise küsida,…
Tartu Ülikooli eesti emakeelega doktorantide väitekirjade keelevalik
Eesti keele arengukava projektis aastateks 2021–2035 on seatud eesmärgiks eesti keele toimimise tagamine kõrgharidus- ja teaduskeelena.1 Tegelikult suureneb kõrghariduses inglise keele osakaal vääramatult.2 Juba aastaid ei kirjutata eestikeelseid doktoritöid loodus- ja tehnikateadustes, meditsiinis ega mitmel sotsiaalteaduste erialal. 2005–2012 kaitsti Tallinna Tehnikaülikoolis (TTÜ) 14 eestikeelset tööd (4,2% kõigist kaitstud väitekirjadest) ja Eesti Maaülikoolis aastatel 2007–2012 üks töö (1,7%). Ülejäänud väitekirjad olid ingliskeelsed.3 2013–2016 ei kaitstud TTÜ-s ega Eesti Maaülikoolis enam ühtki eestikeelset doktoriväitekirja.4 Tallinna Ülikoolis (TLÜ) ja Tartu Ülikoolis (TÜ) oli eestikeelseid doktoriväitekirju pisut enam. 2003–2012 kaitsti TLÜ-s 65 eestikeelset tööd (37,8%) ja aastatel 2000–2012 TÜ-s 184 tööd (16,5%), kuid näiteks…
„Ossiani lauludest” ja baltisakslaste ossianismist II
(Algus Keeles ja Kirjanduses nr 10)
2.2. „Ossiani” tõlked teistes keeltes
Peale saksakeelsete tõlgete lugesid siinsed sakslased „Ossiani laule” ka ajastu tähtsaimas võõrkeeles, prantsuse keeles. TLÜ AR Baltika XII liigis leidub kaks prantsuse proosatõlget, mis on kuulunud ehk mõnele perekond Maydelli liikmele (sissekirjutus: Maid.; mõlema kohaviidaks XII-472). Esimene Macphersoni „Ossiani laulude” täistõlge prantsuse keelde, Pierre Le Tourneuri „Ossian, fils de Fingal, barde du troisème siècle: poésies galliques” („Ossian, Fingali poeg, kolmanda sajandi bard: galli poeesiad”) ilmus esmakordselt 1777. aastal, Eestis on säilinud Pariisi Dufarti kirjastuse 1798. aasta väljaande 3. ja 4. köide. Enne Le Tourneuri oli Macphersoni laulude üksikuid osi prantsuse keelde…
2.2. „Ossiani” tõlked teistes keeltes
Peale saksakeelsete tõlgete lugesid siinsed sakslased „Ossiani laule” ka ajastu tähtsaimas võõrkeeles, prantsuse keeles. TLÜ AR Baltika XII liigis leidub kaks prantsuse proosatõlget, mis on kuulunud ehk mõnele perekond Maydelli liikmele (sissekirjutus: Maid.; mõlema kohaviidaks XII-472). Esimene Macphersoni „Ossiani laulude” täistõlge prantsuse keelde, Pierre Le Tourneuri „Ossian, fils de Fingal, barde du troisème siècle: poésies galliques” („Ossian, Fingali poeg, kolmanda sajandi bard: galli poeesiad”) ilmus esmakordselt 1777. aastal, Eestis on säilinud Pariisi Dufarti kirjastuse 1798. aasta väljaande 3. ja 4. köide. Enne Le Tourneuri oli Macphersoni laulude üksikuid osi prantsuse keelde…
Võõrsõnade tähendussoovitused ja nende esitus üldkeele sõnaraamatus
Eesti Keele Instituudis (EKI) koostatakse alates 2019. aastast ühtset sõnastikku, mida 2020. aastast nimetatakse EKI ühendsõnastikuks (ÜS; keeleportaalis Sõnaveeb). Sellesse koondatakse varem eraldi seisnud pigem deskriptiivse, keelt kirjeldava seletava sõnaraamatu ja pigem preskriptiivse, keelekorralduslikke hinnanguid andva õigekeelsussõnaraamatu (ÕS) info. Kuna kogu ÕS-ist EKI ühendsõnastikku lisatav info vaadatakse ajakohasuse seisukohast üle, siis on ilmnenud ÕS-i info mõned probleemid. Teiste seas on küsimusi tekitanud soovitused sõnade tähenduste kohta (vt nt Raadik 2020; Risberg, Langemets 2021). Viimases, ÕS 2018-s on tähenduse kohta soovitus 130 sõnal: 86 võõr- ja 44 eesti omasõnal. Kuna üldkeele ja oskuskeele vajadused ja olemus on erinevad ning EKI ühendsõnastik…
Teel
Reisimine muutus Nõukogude Eestis 1960. aastatel eliidi harrastusest üldrahvalikuks vaba aja veetmise viisiks. Selleks ajaks oli möödas sõjajärgne stalinistliku perioodi hirmuõhustik, rahva jõukus oli hakanud kasvama ning riikki toetas turismi kui nõukogude kodanikule ideoloogiliselt sobivat ajaveetmise viisi. Loodeti, et reisimine äratab inimestes patriootlikke tundeid, tugevdab rahvustevahelisi sõprussidemeid, suunab aduma sotsialismi ülimuslikkust ja tunnetama Nõukogude Liitu ühise kodumaana (Gorsuch, Koenker 2006: 5). Suurenenud riiklikud investeeringud sihtkohtadesse ja taristusse võimaldasid välja arendada üha uusi turismipiirkondi. Enamik inimesi sai sellal reisida vaid Nõukogude Liidu piires, sest välismaale pääsemiseks tuli läbida tihe kadalipp (Pagel 2016). Hiigelterritooriumil laiuv NSVL hõlmas väga mitmekesiseid kultuure ja looduslikke…
Kaitstud doktoritööd
27. augustil kaitses Kaisa Langer Tartu Ülikooli folkloristika erialal doktoritöö „Estonian folklore collections in the context of Late Stalinist folkloristics” („Eesti rahvaluulekogud hilisstalinistliku folkloristika kontekstis”). Juhendaja oli lektor Ergo-Hart Västrik (TÜ), oponendid kaasprofessor Tiiu Jaago (TÜ) ja teadur Toms Ķencis (Läti Ülikool).
Kes Eesti Rahvaluule Arhiivis 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses kogutud materjale sirvima satub, võib imestada, kui ootuspäraste vanasõnade, muistendite ja kõnekäändude vahel leiab tekste, mis kiidavad kolhoosielu, Stalini tarkust või metsatööplaane. Selline nõukogude folkloor ei peegelda tollast rahvakultuuri, vaid eelkõige folkloristidele esitatud poliitilisi nõudmisi okupeeritud riigis. Varase Nõukogude Eesti rahvaluulekogud tsenseeriti, ülikooli programmaid kohandati teiste liiduvabariikide sarnaseks,…
Kes Eesti Rahvaluule Arhiivis 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses kogutud materjale sirvima satub, võib imestada, kui ootuspäraste vanasõnade, muistendite ja kõnekäändude vahel leiab tekste, mis kiidavad kolhoosielu, Stalini tarkust või metsatööplaane. Selline nõukogude folkloor ei peegelda tollast rahvakultuuri, vaid eelkõige folkloristidele esitatud poliitilisi nõudmisi okupeeritud riigis. Varase Nõukogude Eesti rahvaluulekogud tsenseeriti, ülikooli programmaid kohandati teiste liiduvabariikide sarnaseks,…