ahvatlema

Pealkirjas nimetatud eesti verb on etümoloogide vaateväljas olnud rohkem kui kaks sajandit, kuid veenev tulemus on kummatigi jäänud saavutamata. Alljärgnevas sõnaloos uurin varasemaid etümoloogiaid ja esitan uue võimaliku päritoluseletuse.

ahvatlema kuulub teadupärast paljuliikmelisse sõnaperesse, millel on kolm tüvevarianti: kirjakeeles aktsepteeritud ahvata– ja avata- ning murdekeelne ahata-. „Eesti keele seletav sõnaraamat” (EKSS) ütleb, et ahvatlema on ’(kedagi kutsuvalt, erutavalt kuhugi või midagi tegema või tegutsema jne) meelitama, peibutama; kiusatusse viima, võrgutama’: Reklaam peab ostjat ahvatlema. Noori ahvatlevad kauged maad ja mered. Mätastel punetavad pohlad lausa ahvatlesid korjama. Rikkus, au, võim teda ei ahvatle. Mees ahvatles sõbragi eksiteele, kuriteole. Näkineid ahvatlenud noormeest enda juurde. Ahvatles poisi ära, ajas tal pea segi. Püüdis vanapoissi igasuguste võtetega abiellu ahvatleda. Samatüvelist ja -tähenduslikku ahvatama saadab selles sõnaraamatus märgend HRV [harvaesinev]: see vihane püüe [peremehe surma kätte maksta] oligi nad nii kaugele soldatite järele ahvatanud (E. Vilde). EKSS-is on ka ahvatlema variandid avatlema ja avatelema ning tuletised ahvatlus ’ahvatlemine; meelitus; kiusatus, võrgutus’, ahvatus ’ahvatlus’ ja ahvatis ’peibutusvahend, peibutis’.

ahvatlema ja sellega seotud ahvatlev ja ahvatlus kuuluvad „Eesti kirjakeele sagedussõnastiku” andmeil kümne tuhande sagedama lemma hulka (Kaalep, Muischnek 2002). Sünonüümisõnastik (SYS: sub meelitama¹) pakub ahvatlema, ahvatama ja avatlema teisendsõnadeks võrgutama, meelitlema, kiusatusse viima, peibutama, hukutama ({kedagi} patule, vargile hukutama), kiusama (kiusas patule), oma võrku tõmbama (püüdma, meelitama, võtma), oma mõrda tõmbama (püüdma, meelitama, võtma), oma lingu tõmbama (püüdma, meelitama, võtma), nagu magnet (magnetiga) ligi tõmbama.

ahvatama, ahvatlema ja avatlema on võetud eesti luulekeele sõnastikku (vt Voll 1997: 6, 8). Aga ahvatlema-pere on ka kokaraamatute koostajate lemmik, kui uskuda valdkonna väljaannete pealkirju, nagu „Ahvatlevad aedviljatoidud”, „Ahvatlevad argiroad”, „Ahvatlevad kanaroad”, „Ahvatluste aasta. Maitsvad koogid kodusest köögist”.

ahvatlema vanas kirjakeeles ja uuemal ajal

Esimesed teated verbist ahvatlema pärinevad XVII sajandi esimesel poolel ilmunud Heinrich Stahli grammatikas sisalduvast eesti-saksa sõnastikust, tema kirikukäsiraamatust „Käsi- ja koduraamat” („Hand- und Hausbuch”) ning jutlustekogust „Võhiku peegel” („Leyen Spiegel”): locken / awwatellen / awwatellin / awwatelnut / awwatelma (Stahl 1637: 87), hawwatelnut ’mõjutanud / erreget’ (Stahl 1638: 228), hawwaltut ’meelitatud / gelocket’ (Stahl 1641: 339). Heinrich Gösekeni saksa-eesti sõnaraamatust leiame hetzen / (reitzen / Menschen) awwatelma, Kornen / [inescare] awwatellema, Locken / (pellicere) awwatelma, Lock Vogel / (allectatrix) awwetell Lind (Göseken 1660: 237, 264, 282, 449). Salomo Heinrich Vestringi sõnaraamat (Vestring 1998 [1710–1730]: 15, 23) esitab verbi kõik kolm tüvevarianti ja nendega seotud tuletisi: Ahhatama ’peibutama, meelitama / Locken’: Temma ahhatas tedda libbeda kelega ärra, Ahwatama ’peibutama, meelitama / locken’ Rev, Ahwates ’peibutussööt / Die Lock-Speise’ Reval, awwatama ’peibutama, meelitama / locken’, awwatellema ’välja meelitama / ablocken’, awwatelleminne ’väljameelitamine / Das ablocken’, Awwatus ’peibutussööt / Die Lock-Speise’ Rev. Vestringilt on Anton Thor Helle eesti-saksa sõnastikku (Helle 1732: 84, 88) võetud ahwatama ’peibutama, meelitama / locken’, ahwates ’peibutussööt / die Lock-Speise’, awwatama ’peibutama, meelitama / locken’, awwatellema ’välja meelitama / ablocken’, awwatelleminne ’väljameelitamine / das Ablocken’ ja awwatus ’peibutussööt / die Lock-Speise’. August Wilhelm Hupeli sõnaraamatus (Hupel 1780: 140, 145) on keelenäidetele lisatud levikumärgend: Ahhatama ’locken’ P, ahwates ’Lockspeise’ r., awwatama ’locken’ r., awwatellema ’ablocken’ r., awwatelleminne ’das Ablocken’ r., awwatus ’Lockspeise’ H.

Väga rikkalik sõnaperet käsitlev ainestik, mis peamiselt pärineb varasematest sõnaraamatutest, leidub Ferdinand Johann Wiedemannil (1869: 9, 11, 12, 62): ahwatama : ahwatada, ahwaldama : ahwaldada (P), ahwatelema ~ ahwatlema : ahwatella frekv, ahatama : ahatada, ahatelema ~ ahatlema : ahatella, ahaldama : ahaldada, ahtlema : ahelda ~ ahtleda, awatama : awatada, awatelema : awatella, awatsema : awatseda ’juurde või ligi meelitama, ära meelitama / anlocken, weglocken, abspenstig machen’, ahwates : ahwatese, ahwatlis : ahwatlise (P), ahwaldus : ahwalduse (P), ahatis : ahatise, ahatlis : ahatlise, ahaldus : ahalduse, awatus : awatuse ’peibutussööt, hõrgutis / Lockspeise’.

„Eesti õigekeelsuse-sõnaraamatusse” on sõnapere arvukatest häälikuvariantidest ja tuletistest jõudnud ahvatama, ahvat[e]lema, ahvatis ’[h]õrgutis, sööt’, avat[e]lema, avatelu ja avatlus (EÕS I: 6, 28). Sellest, samuti järgnevatest kirjakeele sõnavara esitavatest sõnaraamatutest on kõrvale jäänud ahatama ja sellega seotud tuletised.

Murdeesinemus

Ulatusliku levikuga tõuseb esile ahvatlema (ahvatelema), mis on registreeritud Kuusalust, Lääne-Eesti saartelt (Jäm Ans Khk Jaa Muh Emm), Läänemaalt (LNg Mar Mär Vig Kse Var), Torist, Koselt, Viru-Jaagupist ja Tartu murdest (Puh Rõn): ta olli ahvatlenu poissi üten minemä Rõn. Teiste tüvevariantide levik on tagasihoidlikum või piirdub mõne üksiku murrakuga: ahvatama PJg Kei Rap Juu: mis ta ahvatab `teisi inimesi Juu; ahveldama Tor Hls Krk; (h)avatama Kuu Vai: havat `tütrigu ärä Kuu; avat(e)lema Emm Mär PJg VNg HJn JMd MMg;aavatama, aavatlema Ris: aavatas `luoma [toiduga], mis ta nüid aavatleb teise kääst; aavõldama Lei; aavelteme Krk Hel: nakass tõist aavelteme Hel; ahatlema Mus Kaa Krj Vll Pöi Rei Var Khn: mis nad miust ahatlõvad Khn; ahtlema Tõs PJg: poiss `tahtis tüdrekud `ahtelda Tõs. (EMS; VMS)

Etümologiseerimislugu

ahvatlema etümoloogiat on uuritud pea kaks ja pool sajandit, kuid veenva tulemuseni ei ole siiski jõutud. Verbitüve konsonantismi varieeruvuse põhjused on jäänud vastuseta, sealjuures tüvevariant ahata- on jäänud käsitlustest hoopis kõrvale. Eesti verbi ja selletüvelisi tuletisi on kõrvutatud häälikuliselt sarnaste, kuid tähenduselt pigem mittehaakuvate soome noomenitega: ee ahwates ’peibutussööt’ ~ sm ahwatta ’ahne, himukas’ (Ganander 1 1937 [1786]: 9); ahwatama ’meelitama / verlocken’, ahwates ’peibutussööt / Lockspeise’, awatelema (⇐ ahwatama) ~ sm ahwatti ’ahne, himukas / gefräßig’ (Ahrens 1843: 113–114).

Soome etümoloogiasõnaraamatud (SKES 1: 6 sub ahma; SSA 1: 56 sub ahvakas) on seisukohal, et lms ahva- on ahma-tüve varane rööpkuju: sm ahvatti, ahvatta, ahvattu, ahvakas, ahvakka ’ablas, ahne; innukas, täis tahtmist (midagi teha); virk, töökas’, ahvata ’ahnitseda, ahmida’, ahvaltaa ’ahmata, ampsata’, krj ahvakko, ahvatta ’ablas, ahne, innukas’, ahvastoa ’ahnitseda, ahmida’, vps ahvak ’ablas, ahne, innukas’, ee ahvatada, ahvatleda, avatada ’meelitada, võrgutada’, ahvates, ahvatis ’peibutussööt’, Lõ ahvitada ’ahmata’ ~ sm ahma ’ahm, kaljukass; õgard’, ahmakka, ahmatti ’ahmija, õgard’, ahmata, ahmita ’ahmida, õgida’ jt.

Selline etümoloogiline käsitlus ei ole ootuspäraselt rahuldanud Julius Mägistet (EEW 1: 35–37 sub ahvatama), sest see ei võta arvesse kahtlusteta siia kuuluvaid tüvevariante aha- ja ava- (? < ahva-). Kui lähtuda oletusest, et algupärane tüvevariant on ava-, võiksid Mägiste arvates kõne alla tulla kaks alternatiivset seletust. Esiteks võib ava- esindada sõnaperet, kuhu kuuluvad ava, avama ja afektiivne tüvevariant ahva-, ent see pole semantiliselt usutav. Teiseks oletab ta, et ava-ta- algtähendus on ’*millegi järele huvi, soovi äratama, esile kutsuma’ < lms *havait-ta- ⇐ *havaiδa- (vrdsm havaita ’märgata, tähele panna, näha’, krj havaičču- id., lü havait́š́uda ’ärgata, virguda’); seda etümoloogiat toetaks vene verbide будúть ’äratama’ ja пробуждáть ’üles äratama, ergutama, esile kutsuma’, возбуждáть ’äratama, esile kutsuma’ analoogiline tähendussuhe. Mägiste käänulised etümoloogilised mõttekäigud on kokkusurutult esitanud Alo Raun (1982: 2) „Eesti keele etümoloogilises teatmikus”, kus seisab ahvatlema, vrd ahm või ava-.

Osmo Nikkilä (1991: 4) on oletanud, et hüpoteetilisest algkujust *ahva (? < *ašva-) on lähtunud nii sm ahvakka, ahvakas, ahvatti jt ’ahne, himukas, ablas’, vps ahvak ’ahne, ablas’, ee ahvatama, ahvitama ’kugistama’ kui ka metateetilised sm hapea, havea ’ablas, ahne’, havaltaa, haveltaa ’ahne olla’ < *hava ~ *hapa.

Huno Rätsepa (1992: 373) arvates esindab ahva-ta- ’ahvatlema’ lihttüvede rühma, mis on keelde sugenenud tüvekonsonandi muutumisel: ava- ’avama’ – au ’hea nimi, austus’ – au-k ’ava, mulk’ – ahva-ta- ’ahvatlema’ – ahm-a- ’haarama’.

Eesti etümoloogiasõnaraamat (ETY) ütleb, etahvatlema on läänemeresoome tüvi, mille vasted on sm mrd ahvakas ’ablas; innukas; usin, virk’, ahvaltaa ’ahmata’, krj ahvakko ’pealetükkiv; ablas; innukas’, vps ahvak ’ablas; innukas’.

ahvata- on laen vene murdekeelest

Oletan, et ee ahvatlema ja selle variandid on laen vene nimisõna охо́та Põhja- ja Loode-Venemaal (Arhangelsk, Murmansk (pomoori murre), Aunus (Olonets), Novgorod, Pihkva) ulatuslikult levinud murdelisest laenualusest охво́та [ofo·ta / afo·ta] ’tahtmine, soov, himu, lust (midagi teha), kalduvus, soodumus; jaht, jahindus’. Samatüvelised tuletised on näiteks в охво́тку ’mõnuga, heameelega’, охво́чий, охво́цёй ’millegi himuline, midagi tahtev’; vvn охватливый, охвотивый ’innukas (midagi tegema)’, охвотимыи, охватимыи ’valmis (midagi tegema), täis tahtmist (midagi teha)’, охвотникъ ’innukas tegija, vabatahtlik (sõjaväes); jahimees’, охвотный ’lõbus, lustlik, heasüdamlik; täis tahtmist (midagi teha); jahindus-’ (Podvysockij 1885: 114; Kulikovskij 1898: 76; Levičkin, Myznikov 2010: 771; Durov 2011: 282; SRJA 14: 84–86). Vene охóта, millel on vasteid ka teistes slaavi keeltes, on tuletis verbist хотéть ’tahtma, soovima, ihkama, ihaldama’. Jahti tähistava peitesõnana on охóта tuntud kõigis idaslaavi keeltes (Preobraženskij 1: 571–572; Vasmer 3: 175; Šanskij 1971: 320).

Vene sõnasisene хв [hv ~ f], вC [fC] ja ф [f] on laenudes korvatud hv, h või v-ga, murdeomaselt või hilislaenudes ka f-iga, nagu atsta·hvku, atsta·hku, atsta·vku, atstaafka ’sõjaväest või töölt vabastamine’ < отстáвка; kahvtan, kahtan, kaftan ’meeste pealiskuub jt’ < кафтáн, kohvta, kohta, kofta ’naiste sitsjakk jt’ < кóфта; lahvka, la(a)vka, lahk : lahka, laafka ’müügilett, kauplusauto’ < лáвка; lohvka, loohka, loovka ’lõtv, lobe jt’ < лóвкий, лóвкo; ahvo·tnik ’jahimees’ < ахвóтник; prahvka, praavkakõnõ ’tõend’ < спрáвка; prohvus, prohuss ’sibi jt’ < прохвóст; puhvai·ka, vuhvai·ka, puhaika, vuvai·ka ’vatijope’ < фуфáйка (näited allikast Must 2000). ahvata-tüves tulevad esile asendused hv ~ h ~ v.

Eesti keele vene laene iseloomustab rõhutu silbi o kohanemisel suur kirevus, mis suuresti on põhjustatud tõigast, et Eestiga piirnev Pihkva murre esindab siirdeala, kus o ~ a. Märgatav hulk vene laene on kohanenud üksnes a-lisel kujul (vt ka Must 2000: 520–521). Eesti häälikusüsteemiga hästi kohanenud laensõnades on pearõhk ootuspäraselt nihkunud 1. silbile ning järgsilbi rõhuline o on valdavalt korvatud a-ga (vt ka Must 2000: 522), nagu on toimunud ka vaadeldavas laentüves ahvata-ma, avata-, ahata-. Soome etümoloogiasõnaraamatutes tsiteeritakse eesti näidete hulgas Wiedemanni (1869: 12) järgi ka ahvitama (d) = ahmama, kuid etümoloogiliselt see siia siiski ei kuulu, vaid on seotud ahma-perega.

Mitteetümoloogiline h- esineb Stahli tekstide sõnakujudes hawwatelnut ja hawwaltut ning Kuusalust kirja pandud teates havatama. Seda oletust toetavad analoogilised näited Stahli keelekasutuses, nagu hagkanat ’aganad’, hajama ’ajama’, ham̃o ’ammu’, hexijat ’eksijad’, huppotap ’uputab’ (vt Habicht jt 2015; sekundaarse h-ga lisanäiteid Kuusalu murdekeelest vt Must 1987: 87).

Laentüvi ahvata- ~ avata- ~ ahata- ’tahtmine, soov, himu, lust (midagi teha)’ on kohanenud rohkearvuliste ta-liiteliste verbidega kausatiivses tähenduses ’tahtmine, soov kedagi kutsuvalt mõjutada midagi tegema’. Samatähenduslik on produktiivse frekventatiivliitega –(e)le- edasituletis ahvat(e)lema ~ avat(e)lema ~ ahatlema.

Rööplaenud läänemeresoome põhjarühma keeltes

Vene murdesõna охво́та ja selle tuletis охво́тник [ofo·tnik / afo·tnik] ’huviline, harrastaja, vabatahtlik (sõjaväeteenistuses), jahimees’ on rööplaenuna registreeritud vadjast ja kõigist läänemeresoome põhjarühma keeltest: vdj oχfotta, offotta ’jaht’, offotnikka, ohvõtnikk ’jahimees, (millegi kirglik või innukas) harrastaja’, smI ohvatniekka, ohvotniekka ’täis tahtmist (midagi teha)’, ohvoitniekka ’salakaval, leidlik, himukas’: Olin ennen ohvatniekka, / Olin ahma ampumahan, / Pyysin pyitä suuret joukot, / Kaasin karhuja katala [Olin enne jahimees, / Olin ahne jahtima, / püüdsin püüsid suure hulga, / tapsin karusid (ma) nurjatu] (SKVR IV₃ 3481, Koprina, [Kesk-Inkeri]), is ohvadnikka ’täis tahtmist (midagi teha)’, krjP ohvotńikka, offotńikka ’ahne, himukas’, of(f)ot́ńikka ’jahimees’, krjA ofotńikku, ofot́ńiekku ’täis tahtmist (midagi teha), innukas; harrastaja’, lü ofot ’tahtmine, himu’, ofotńik, ofotńikku ’täis tahtmist (midagi teha); jahimees’, vps affat : affatan, ofot ’tahtmine, soov, pürgimine’, affatńik, ohvotnik ’huviline, harrastaja, tahtja’, affat́t́a ’soovida, tahta, himustada’ (Mikkola 1894: 69–70, 148; Kujola 1944: 278; SKES 2: 420; ZM 1972: 20; Makarov 1990: 240; SSA 2: 260; VOT).

Vene o püsimine 1. rõhutus silbis (smI ohvatniekka jt) viitab põhjavene murdekeele (sh pomoori murdekeele) uususele. Sm mrd (pms ida- ja Pohjanmaa murded) ahvatta, ahvattu, ahvatti, ahvatto ’ablas, ahne, valmis (midagi tegema), täis tahtmist (midagi teha); virk, agar / ahne, halukas, hanakka, kova; ahkera’ (SMS) on pärit samast vene laenualusest, kuid semantiliselt põimunud ahma-perega: ahmatti ’söömar, söödik, ahnepäits, õgard’, ahmakka ’ahne’ jt.

Kokkuvõtvalt

Esitatud vene etümoloogia loob võimaluse raskusteta mõista ja põhjendada eesti verbitüve konsonantismi varieeruvust. Semantiliselt haakub ahvatlema veenvamalt proponeeritud laenualusega kui ahmama-ahmima-perega.

LÜHENDID

Anseküla; (d) = Tartu ja Võru murre, ka lõunaeesti kirjakeel [lühend Wiedemanni sõnaraamatus]; ee = eesti keel; Emmaste; frekv = frekventatiiv; H = Harjumaa, Harjumaa murre [lühend Hupeli sõnaraamatus]; Helme; HJn = Harju-Jaani; Hls = Halliste; is = isuri keel; Jaani; JMd = Järva-Madise; Juuru; Jämaja; Kaarma; Keila; Khk = Kihelkonna; Khn = Kihnu; Krj = Karja; krj = karjala keel; krjA = aunusekarjala keel; krjP = päriskarjala keel; Krk = Karksi; Kse = Karuse; Kuusalu (rannikumurre); Leivu; lms = läänemeresoome algkeel, läänemeresoome keeled; LNg = Lääne-Nigula; Lõ = lõunaeesti murdekeel; lü = lüüdi keel; Martna; MMg = Maarja-Magdaleena; mrd = murdekeel, murdesõna; Muhu; Mustjala; Märjamaa; P = Pärnumaa põhjaeestiline osa [lühend Hupeli ja Wiedemanni sõnaraamatutes]; PJg = Pärnu-Jaagupi; Puhja; Pöide; r. = põhjaeesti murre [lühend Hupeli sõnaraamatus]; Rapla; Reigi; Rev = Reval [lühend Vestringi sõnaraamatus]; Risti; Rõngu; sm = soome keel; smI = soome idamurded; Tori; Tõstamaa; Vaivara; Varbla; vdj = vadja keel; Vigala; Vll = Valjala; VNg = Viru-Nigula; vps = vepsa keel, vvn = vanavene keel.

Lembit Vaba (snd 1945), PhD, Läti Teaduste Akadeemia välisliige, phorest45@gmail.com