Albert Razini enesesüütamise juhtum vene meedias

Albert Razin oli keeleteadlane, uurija, ja ta ei tahtnud,
et udmurdi keel ja kultuur häviks. Seega suri ta nende asemel.
Või enne, kui surevad keel ja kultuur. Ma ei teadnud varem, et keegi võib surra
millegi muu kui vastamata armastuse nimel.
(Gavrilova 2024: 307)

Albert Razini enesesüütamine ja kohaliku aktivismi eksitav esitamine

10. septembril 2019 süütas tuntud humanitaarteadlane ja põlisrahva aktivist Albert Razin end Udmurdi Vabariigi pealinnas Iževskis parlamendihoone ees põlema. Sellega protestis ta Venemaa föderaalpoliitika vastu, mille eesmärgiks oli eemaldada põliskeeled haridussüsteemist. Razinil oli käes kaks plakatit. Ühel neist seisis avaari päritolu tuntud Dagestani poeedi Rassul Hamzatovi luuletusest „Emakeel” laenatud rida: „Kui homme kaob mu keel, olen mina valmis surema täna” („И если завтра / Мой язык исчезнет / То я готов / Сегодня умереть”). Teine plakat küsis: „Kas mul on Isamaa?” Olles saanud tõsiseid põletushaavu, suri Razin samal päeval haiglas.

Seda protestiaktsiooni kajastasid udmurdi aktivistid Venemaal, aga ka teiste põlisrahvaste esindajad, inimõiguste kaitsjad ja paljud autorid mitmel pool maailmas. Kui Eestis keskenduti kaastundele traagilise kaotuse puhul ja Venemaa poliitilistele arengutele (Iva 2020; Eintalu 2021; Leete 2023), siis vene meedia rõhutas teistsuguseid teemasid. Moskvast lähtuv riiklik meedia eitas täielikult poliitilise protesti ideed, levitades selle asemel erinevaid laimujutte Razini vaimse tervise, vanuse ja usuliste vaadete kohta. Ajakirjanikud, arvamusliidrid ja eksperdid hoopis pisendasid Razini vastupanuaktsiooni ja esitlesid seda nii-öelda rituaalse enesetapuna, mis tühistas tema aktsiooni poliitilise tähenduse.

Udmurdi päritolu inimesena võin kinnitada, et niisugust enesetapurituaali ei ole olemas. Ühtlasi olen kindel, et administratiivne otsus emakeel kooliprogrammist välja jätta tähendaks inimõiguste rikkumist. Selle juhtumi puhul vapustas mind avalikkuses levitatud seletuste tundetus ja jõhkrus. Samuti olin rabatud, kui vähe nendele väärtõlgendustele avalikult vastu seisti. Sel ajal tundsin ma kriitilist teooriat veel väga põgusalt. Mul puudusid kontseptuaalsed vahendid ja sõnavara, et seletada põhjalikult, mis on valesti selle ühekülgse vaatega Razini poliitilisele aktsioonile.

Kirjutan selle artikli oma valust ja raevust vabanemiseks, aga mitte ainult. Alates 2019. aastast olen mõelnud sellele, kui õnnelik ma olen, et mul on mõttekaaslasi, kes tajuvad koos minuga ebaõiglust ja jagavad kollektiivset leina, ilma et seda oleks vaja selgitada. Ma tean, et on palju neid, kes ei tunnista, et mitmel tasandil on probleem, kui Albert Razini enesesüütamine määratleda rituaalse enesetapuna. Käesoleva artikli eesmärgiks on lahti harutada väidetavalt põlisrahvastele omase rituaalse enesetapu narratiivi ümbritsevad koloniaalsed lõimed.

Minu lähtepunkt on, et teiste äratundmine ja tunnustamine eeldab eneseanalüüsi, sealhulgas võimet tunnistada oma imperialistlikku teadvus(tamatus)t. Nagu täheldab Michèle Lamont (2024: 2), mõjutab väärikus elukvaliteeti sama palju kui ainelised vahendid. Kui Kremli võimud ei mööna keeleliste õiguste tähtsust, kahjustavad nad sellega etniliste mittevenelaste kultuuri ja heaolu ning ühtlasi suurendavad majanduslikku ebavõrdsust.

Kuigi siin kasutatud allikad kirjeldavad peamiselt udmurte, tšuvašše ja marisid, tuleb arvesse võtta, et kestva keelelise ebaõiglusega on hädas kõik Venemaa Föderatsiooni etnilised vähemused. Gerald Roche’i (2022: 32) sõnul „keeleline rõhumine tapab ja kasutab surma valitsemiseks”. Venemaal puudub teadlikkus keelelisest rõhumisest ja keelelise õigluse kaitsest. Albert Razini poliitiline enesesüütamine oli austusavaldus kõigile inimestele, kelle emakeelt valitsuse assimilatsioonipoliitika ohustada võis. See probleem ulatub Venemaa etnilistest vabariikidest kaugemale, sest erinevate rahvaste elu ei ole igal pool saanud valitsuse otsustega ümber korraldada. Nõukogudejärgsel perioodil on teadlased kaardistanud udmurdi keele suhtes Udmurdi Vabariigis levinud suhtumisi, nagu häbitunne ja suutmatus anda oma emakeelt edasi järgmisele põlvkonnale (Edygarova 2024). Samas on täheldatud, nagu püsiks udmurdi keel paradoksaalsel kombel Udmurdi Vabariigist väljaspool palju kindlamini – seda näitavad andmed ajaloolistest udmurdi piirkondadest, mis kuuluvad administratiivselt Baškortostani, Tatarstani ja Mari Eli vabariikidesse (Edygarova 2024; Toulouze 2017; Škljajev 2003: 6–7).

Kolonialism on tänapäevalgi visalt toimiv jõud, mis kujundab euroopalikke ja ka laiemalt rahvusvahelisi ettekujutusi (Krivonos jt 2025). Minu arutlused tuginevad autoritele, kes on kirjutanud teadmisloome globaalsest koloniaalsest kontekstist (Simpson 2007; Quijano 2007; Toole 2022; Madhok 2024). Lisaks lihtsale, reduktsionistlikule lähenemisele kujutasid koloniaalse taustaga autorid põliselanikke räpaste, alaarenenud ja metsikutena. Taoline põlisrahvaste kirjeldamise viis on populaarne veel üle saja aasta hiljem. Põliselanikke kahtlustati tihti kannibalismis (Barker jt 1998) ja eeldati nende kultuurilist mahajäämust. Alan Dundes (1991) näitab, kuidas süüdistusi inimohverduses võidakse välja mõelda erinevate naabruses elavate vähemuste kohta, nagu juudid, paganad, romad, aga ka kristlased hilises Rooma impeeriumis. Sonja Luehrmann (2013) omakorda visandab maride ammuse nõiakuulsuse arengu ühiskondliku tõrjutuse märgist rahvuslikul tasandil tunnustatud vaimsuse allikaks. Art Leete (2019) dekonstrueerib põhja põlisrahvaste „vaikse oleku” kuvandi maailmavaatelise algupära. Need tähelepanekud näitavad, kuidas imperialistlik mõtlemine kujundas valedel eeldustel praeguseni püsivad ühiskondlikud hoiakud allutatud vähemusgruppide suhtes.

Peale koloniaalsete narratiivide uurimise on tehtud põnevaid katseid uutmoodi tõlgendada kanoonilisi uurimusi, isegi mõne valdkonna tüvitekste. Näiteks juhib Georgina Stewart oma hiilgavas töös tähelepanu sellele, kuidas Marcel Mauss tõlkimisel eksis, vahetuse arengu kohta rassistlikke väiteid esitas ning lähtus seksistlikust eeldusest, et naisi võib osta, vahetada ja kinkida nagu loomi (Stewart 2017; Kaur, Klinkert 2021: 248). Maussi kirjade värske analüüs võimaldab tema pärandit maoori teadmiste uuringute ajaloos ümber hinnata ja eurotsentristlikku teadust põlisrahvaste seisukohast lähtudes kriitiliselt käsitleda (Stewart 2017: 8).

Käesolevas uurimuses järgin vaatepunkti-epistemoloogia (ingl standpoint epistemology) põhimõtteid, põimides neid situatsiooniliste teadmiste kontseptsiooniga (Haraway 1988). Ühest küljest arvestab kriitiline paradigma teadmust selle paljususes. Teisalt, nagu märgib Briana Toole, määrab teadlaste lähenemisviisi eripära nende episteemilise agentsuse ehk selle, mida kellegi seisund mõista võimaldab (Toole 2022: 53). Samal ajal tegutsevad episteemilised agendid ebavõrdselt, tingituna nende ühiskondlikust klassist, vanusest, rassist, etnilisest kuuluvusest ja muudest tunnustest. Põlisrahvaste kogetava tegelikkuse määratlevad tihti teiste pealesurutud narratiivid, mis kirjutavad põliselanikele ette nende õigused ja võimalused (Tsosie 2017: 359–360). Need, kes kehtestavad episteemiliselt domineerivaid seisukohti, eeskätt suurte keskuste teadlased, on pikka aega arendanud ja levitanud oma vaateid erialaste reeglite toel, mis määravad, kellel on õigus rääkida ning kus ja kuidas seda teha. Need erialased reeglid võimaldasid üles ehitada koloniaalsete tähenduste kultuurilise varamu (Go 2024: 12), mis vormib jätkuvalt tänapäevaseid arusaamu ja diskursusi. Täpselt see toimub ka siinses artiklis käsitletud teemaga.

Vastanduv vaikus ja Razini protesti moonutamine

Razini enesesüütamise järelmõjud tõid esile terava vastuolu erinevatel võimuhierarhia tasanditel tegutsejate reageeringutes. Regionaalse võimu esindajad püüdsid teisitimõtlemist maha suruda ning kehtestasid meedias peaaegu täieliku infosulu. Esa-Jussi Salminen kirjeldab seda olukorda üksikasjalikult. Ta märgib, et pärast tragöödiat ei kõnelenud keegi sellest avalikult, ent selle mõju oli kõigi nägudel tuntav. Kaastunde väljendamiseks katsid Iževski elanikud parlamendihoone lähedase müüri punaste ja valgete nelkidega. Lilledega austuse avaldamine tekitas hiljem konflikti. Võimuesindajad teatasid inimestele, et tegu ei ole ametliku hauapaigaga, aga inimesed tõid lilli edasi, ehkki need viidi sealt iga päev minema. Matusepäeval oli teatrimaja, kus toimus ärasaatmistseremoonia, puupüsti leinajaid täis. (Salminen 2023: 71–74) Mina jälgisin neid sündmusi kaugelt ja märkasin, et paljud inimesed väljendasid toona ühismeedias kurbust, jagades leinasümboleid ja postitades emakeelseid luuletusi.

Regionaalsed võimud rikkusid õigust väljendada avalikult kollektiivset leina, aga samal ajal asusid kiiresti etendama kultuurilist mitmekesisust, korraldades festivale ja avaldades statistikat udmurdi keele kursuste kohta. Kõike seda tehti selleks, et juhtida tähelepanu kõrvale jätkuvalt venestamiselt ja kultuuriliselt marginaliseerimiselt, mille Razin oma aktsiooniga välja tõi. Kohalikud ajalehed avaldasid kaastunnet Razini perekonnale, ent hoidusid täielikult tema protesti tausta (repressiivse keelepoliitika) mainimisest. See vaikus ütleb palju surve kohta, mida avaldati kohalikule meediale ja aktivistide ringkondadele, et nood väldiksid tundlikke teemasid, mis võinuks rikkuda ametlikku narratiivi.

Kui kohapeal valitses vaikus, siis üleriigilises meedias ja veebiaruteludes hakati Razini protesti moonutama. Põhilise Kremli-meelse väite esitas kuulus antropoloog Valeri Tiškov, kes oli 1992. aastal ka rahvusasjade minister. Tiškovi halvustava arvamusartikli eesmärgiks ajalehes Izvestija oli lahutada põliskeeled etnilisuse ideest. Rõhutades „emakeele õppimise kinnisideed” (Tiškov 2019), väljendab ta selget hoolimatust keelte velmamise tähtsuse suhtes.

Tiškovi arvamusartikkel tundub määrav tema positsiooni tõttu, mida võimendab talle omistatud staatus Venemaa peamise eksperdina etnilistes küsimustes. Emakeele tähtsusetuse narratiiv toimib teistele kommentaatoritele hoiatusena, et nad ei väljendaks rahulolematust praegu kehtiva keelepoliitikaga. Tiškovi retoorika toetab ametlikku seisukohta, et praegune poliitika on piisav ja muretsemine mittevene keelte staatuse pärast Venemaa Föderatsioonis on asjatu. Selline lähenemine moonutab meelega Razini protesti, esitades seda lähtuvana irratsionaalsetest tunnetest, aga mitte seaduslikust õigusest säilitada oma keel kultuuriliselt mitmekesises ühiskonnas.

Vene keskajakirjanduses ilmunud ülevaated Razini enesesüütamisest keskenduvad kahele peamisele väitele. Mitmed väljaanded osutavad tema vanusele (Razin oli 79-aastane), nagu oleks see hõlbustanud enesetapuotsuse langetamist. Levisid kuulujutud Razini võimalikest tervisemuredest, suhteprobleemidest, väsimusest ja üldisest läbipõlemisest, mille põhjustas udmurtide ükskõiksus oma kultuuri suhtes. Rõhutades kõrget iga, kaevudes eraellu ning diagnoosides väidetavaid füüsilisi ja vaimseid haigusi, esitas meedia Razini protesti avalikkuse jaoks patoloogilisena.

Razini protesti tühistamine medikaliseerimise kaudu ilmestab kaalutletud püüdu vaigistada rahulolematust ja muuta vastupanuaktsioon alusetuks. Kuigi Razini sugulased, sõbrad ja kolleegid selliste tõlgendustega ei nõustunud, eiras ajakirjandus nende sõnumit ja see rõhutab veelgi võimumängu dünaamikat. Katsed Razinit diskrediteerida, mõeldes välja lugusid tema viletsast tervisest, kuigi ta oli tuntud tervislikele eluviisidele pühendumise poolest, näitavad sellise taktika salakavalat iseloomu. Meditsiinilise narratiiviga püüti näidata Razini protesti patoloogilise üksikjuhtumina, juhtides nii tähelepanu kõrvale tema enesesüütamise poliitiliselt põhjenduselt.

Medikaliseeriva tõlgenduse kõrval võtsid eksperdid kohe appi ka tipšar’i ehk rituaalse enesetapu tava. Laia lugejaskonnaga sõltumatu vene veebiplatvormi Meduza väitel „teadis Razin, et udmurdi traditsioonilises kultuuris on olemas rituaal tipšar. See seisneb enesetapus poomise või põletamise läbi, eesmärgiga vaenlasele kätte maksta” (Danilovich 2019). Lisaks kultuuriliste praktikate vääresitlusele oli selgitus tihti põimitud paganluse ja taaselustatud paganlike liikumistega. Näiteks kirjutati teises sõltumatus väljaandes Nezavissimaja gazeta:

Need, kes praegu tegelevad Venemaal paganlike uskumuste taastamisega, nimetavad Razini enesesüütamise akti tipšari rituaaliks. See on tüüpilisem tšuvaššide seas, aga seda esineb ka Volga piirkonna soome-ugri rahvaste hulgas. (Melnikov 2019)

Väljaannetes, mille eesmärgiks ei ole uudiste edastamine, nagu näiteks Vojennoje obozrenije (’Sõjaline ülevaade’), avaldati samuti arvamust väidetava rituaali kohta:

Udmurdi meelelaad iseenesest räägib üsna läbimõeldud ja teadliku enesetapu versiooni kasuks. On tõsi, et paganluse aegadel (ja hiljemgi, kui suurem osa udmurtidest oli võtnud vastu ristiusu) oli sellel rahval „tipšari” tava, mis seisnes rituaalse enesetapu kaudu ründajale kättemaksmises või enda süütuse tõestamises. (Vojennoje obozrenije 2019)

Lisaks avaldasid Moskva kriminalistikakeskuse liikmed „Razini juhtumi” kohta analüütilise aruande, kus Moskvas töötav religiooniuuringute ekspert seletab: „Tuleb meeles pidada, et udmurtidel on olemas selline vene meelelaadi jaoks ootamatu rituaal nagu tipšar (rituaalne enesetapp)” (Malafejeva 2020: 12). Seda mõtet on korranud ingliskeelse Vikipeedia kirje anonüümne autor, kes väidab: „Albert Razin oli udmurdi keeleliste õiguste aktivist ja uuspagan, kes sooritas Iževski kesklinnas traditsioonilise enesesüütamise (tipšar) [—]” (Wikipedia: Albert Razin).

Pole mõtet jätkata seda lõputut nimekirja tsitaatidest, kus osutatakse „rituaalsele tavale”, „meelelaadile” või „paganlusele”. Pakun välja, et neid väärkirjeldusi ja -tõlgendusi tuleks käsitleda etnografiseerimisena, mis on viis määratleda isikuid ja nende tegevusi ainult etniliste kategooriate kaudu, samal ajal eirates sotsiaalse keskkonna probleeme. Albert Razini enesesüütamise juhtumil rakendati medikaliseerimist ja etnografiseerimist, et sujuvalt vähendada tuntud keeleliste õiguste kaitsja äärmuslik poliitiline aktsioon tervisliku seisundi sümptomiks ja veelgi veidramal moel – „traditsiooniliseks tavaks”.

Nii medikaliseerimine kui ka etnografiseerimine on tüüpiline põlisrahvaste kirjeldamise narratiividele üle maailma. Järgnevalt kaardistan diskursusi, mis neid narratiive vormivad, keskendudes enesetapu ja põlisrahva troopide koloniaalsele seostamisele. Seejärel analüüsin rituaalse enesetapu või tipšar’i ideed, jälgides selle ühiskondlikku algupära ja tänapäevaseid tähendusi.

Põlisrahvaste väidetav kalduvus enesetappudele

Arusaam, et põlisrahvaid iseloomustab eriline soodumus enesetappudele, on ohtlik eelarvamus, mida tihti põlistab kitsas fookus üksikisikute käitumisel ja orientalistlik kultuuritõlgendus. Kuigi klassikalised sotsioloogilised teadustööd, nagu Émile Durkheimi (2005 [1897]) uurimus enesetappudest ja anoomiast, pakuvad väärtuslikke tähelepanekuid ühiskondlike seoste katkemise olulisusest, arvestavad need harva kolonialismi võtmerolliga inimeste rõhumisel (Carstens 2000). XX sajandi jooksul on hakatud teistmoodi hindama eri gruppide enesetappude määra. Teadlased, kes biheivioristlikke teooriaid väldivad, on hakanud tuvastama varjatud stsenaariume bürokraatlikes dokumentides ja kohtumeditsiinilistes ekspertiisides (Carpenter jt 2021) ning patologiseerivaid seletusviise, mis on seotud sotsiaalpoliitika (Anderson 2021) ja meediakuvandiga (Anderson 2022).

Selline kriitiline lähenemine toob esile, kuidas riiklikud taristud seavad esikohale isikliku vastutuse, samal ajal eirates kolonialismi struktuurset vägivalda. Riigiametnikud võivad osutada alkoholismile ja perevägivallale, aga ei tunnista sügavamat ajaloolist ja tänapäevast traumat, mis on koloniaalasunike käitumise tagajärg. Selline eiramine ei ole juhuslik, vaid süsteemne, ja juurdub rahvusriikide soovimatuses tunnistada oma süüd. Laste sunniviisiline internaatkoolidesse viimine, keelt ja kultuuri hävitav assimilatsioonipoliitika ja traditsiooniliste kommete järgijate häbimärgistamine on ainult mõned näited sellest, kuidas riiklik jõupoliitika toetab vägivallaaparaati. Selle kriitikaga ei taha ma tühistada pakilist vajadust arendada suitsiidivastaseid programme, eriti neid, mis põhinevad kogukonna osalusel läbi viidud uuringutel (Prince jt 2018). Minu eesmärk on vaidlustada pealiskaudseid üldistusi põlisrahvaste kohta, millega meedia ja avalikud arutelud massiliselt kaasa lähevad, nagu ma allpool näitan.

Tipšar’i ühiskondlik algupära

Nagu eelnevalt rõhutatud, esitlesid võimuesindajad ja eksperdid end Udmurdi Vabariigi regionaalse parlamendi juures põlema süüdanud Albert Razini äärmuslikku protesti rahvausundil põhineva traditsioonilise praktikana. Olgugi tobe, hõivas see seletus avaliku arutelu ja seda esitasid nii Kremli-meelne kui ka sõltumatu üleriigiline meedia. Järgnevalt tõlgendan rituaalse enesetapu ideed ühe troobina paljudest koloniaalsetest narratiividest, mis esinevad arvukates XIX sajandi autorite ülevaadetes ja reisikirjades. Seejärel näitan selle teema püsimist kohalike autorite kirjutistes pikka aega pärast seda, kui Vene impeerium kokku varises.

Tipšar koloniaalse väljamõeldisena

Käsitlen siin tipšar’i ajaloolist tõlgendust kui koloniaalset troopi, jälgides selle tekkimist XIX sajandi avalikes aruteludes ja vaadeldes selle püsimist tänapäevastes kirjutistes. Tipšar ilmub korduva motiivina Vene keisririigi intellektuaalse eliidi kirjatöödesse just nagu Volga piirkonna mitteslaavi rahvaste rituaalse enesetapu traditsioon. Selle väidetava praktika varaseim mainimine pärineb Kaasani aadliku Aleksandra Fuchsi reisikirjast:

Kui nad on juba väga vihased, korraldavad nad hämmastava kättemaksu! Tšuvaši mees läheb oma vaenlase juurde, kellele ta häda soovib, ja poob end vaenlase sisehoovis üles. Vaesed inimesed! Nad ei oska teisiti kätte maksta kui enesetappu tehes, et tuua oma vaenlasele õnnetust. (Fuchs 1840: 57)

Nimetus tipšar ise tundub etümoloogiliselt kahtlane. See sõna ei seostu suurema osa Volga-Uurali piirkonna põliskeeltega. Tšuvaši keeles on küll olemas äratuntavalt sarnased sõnatüved, mis tähistavad saatust ja õnnetust (Zentsov 2024). Kuigi mõned impeeriumimeelsed autorid on kinnitanud selle sõna tšuvaši päritolu, tõlkides seda kui ’kuivanud jõgi’ (või ’kuivanud häda’), on selle otsene seostamine enesetapuga igal juhul ülepingutatud. Vaatamata sellele levitasid XIX sajandi publitsistid väljendit kuiva jõge lohistama (või kuiva häda lohistama), mis väidetavalt tähendas ’kogu konnale probleeme tekitama’, moonutades tõlget, et jutt mõjuks usaldusväärsemalt.

Kirjamees Vassili Sbojev (1856) ja ringkonnakohtunik Vladimir Lebedev (1850) kordasid rituaalse enesetapu narratiivi. Nad omistasid selle kalduvuse tšuvaššidele, keda peeti sellel ajal soome-ugri rahvaks. Eeldatud seose tõttu laiendati rituaali teistele rühmadele, sealhulgas maridele ja udmurtidele (keda varem nimetati tšeremissideks ja votjakkideks), kinnistades arusaama, et rituaalne enesetapp on omane piirkonna kõigile rahvastele, keda tähistati sõnaga inorodets (инородец). Nii nimetati kõiki Vene impeeriumi mitteslaavi rahvaid ning terminil oli tsaariajal õiguslik sisu.

„Kättemaksu märgiks suremist” on maininud ka saksa päritolu Vene ohvitser Aleksander Rittich (1870), Eesti arst Max Buch (1881), külaarst Ivan Blagovidov (1886) ja mitmed teised, mis näitab paljude koloniaalajal loodud ajalooliste ülevaadete pealiskaudsust. Põgus läbikäimine kohalikega rännakute ajal ei saanud tagada piisavalt sügavat kogemust nüansirikkaks mõistmiseks, ent soodustas eksotiseerivate üldistuste tegemist kogu rahva kohta. Veelgi enam, need ülevaated, mis tihti põhinesid põgusal kokkupuutel läbi külade reisides, ei olnud etnograafiliselt pädevad ja peegeldasid kõrgemasse klassi kuuluvate autorite eelarvamusi. Kirjutised ei põhinenud faktidel tegelike inimeste ja kogukondade elu kohta, vaid peegeldasid koloniaalsele seisundile omast võimudünaamikat.

Avaliku elu tegelased, nagu Vladimir Dal, kinnistasid veelgi tipšar’i narratiivi, kirjeldades enesetappe mittevene rahvaste seas ilukirjanduslikus vormis ning ähmastades piiri väljamõeldise ja aimekirjanduse vahel. Dal oli üks esimesi kirjanikke, kes kasutas tšuvaši talupoja solvaja juuresolekul sooritatud enesetapu motiivi. Nii Dali novell (1848) kui ka hilisem Nikolai Telešovi oma (1897) kannavad pealkirja „Kuiv häda”, mis tahab olla kujuteldava rituaali nimetuse tõlge.

Seega on privilegeeritud võõraste pealiskaudsed vaatlused domineerinud kogukonnaliikmete ja põhjalikumate teadlaste vahetu kogemuse üle (Kirtšanov 2015). Näiteks väitis tšuvaši teadlane Spiridon Mihhailov (1856), et mõtet enesetapu sooritamisest kättemaksuks vaenlasele ei saa võtta tõsiselt. Teine kohalik teadlane Vassili Magnitski (1881) püüdis samuti seda visalt püsivat müüti murda. Etnograaf Stefan Kuznetsov, kes kasvas üles külaühiskonnas ja jõudis teadusringkondadesse tänu oma vaatlustele kohalikes udmurdi ja mari kogukondades, rõhutas 1884. aastal, et tipšar’i mõtlesid välja kohalikud ametnikud, kes teenisid selle „rituaali” pealt hästi (Zelenin 2004 [1916]: 136). Vastavalt Venemaa seadustele pidi kogukond, kus väidetavat intsidenti uuriti, tagama politseinikele ja uurijatele öömaja, toidu ja katma muud kulud. Paljud autorid väitsid, et ametlikud andmed põliselanike seas toimunud enesetappude kohta on liialdatud, võimaldades soodustusi politseinikele, uurijatele ja teistele kohalikele ametnikele. Paradoksaalselt ei võtnud suurem osa intellektuaalidest tollal neid teateid tõsiselt.

XIX sajandi lõpuks ja XX sajandi alguseks kujunesid väidetava enesetaputava kohta lahknevad tõlgendused. Füüsilises antropoloogias ja teistel koloniaalsetel erialadel (Mogilner 2013) peeti selle põhjuseks koloniseeritud kogukondade alaväärsust ja psühholoogilist nõrkust. Etnograaf Dmitri Zelenin pakkus uue tõlgenduse tipšar’ist kui kättemaksust, mis oli „tüüpiline viis saata oma hing rändama ja karistada vaenlast” (Zelenin 2004 [1916]: 140). 1930. aastatel määratles Zelenin põliselanike enesetapud marksistlik-leninlikust vaatevinklist ümber kui vastuse tsaarivõimu rõhumisele. Pärast Zeleninit liikus etniliste kategooriate ja piiridega tegelev teaduslik uurimistöö nõukogudeaegse etnograafia perifeeriasse, selle asemel asuti uurima ainuüksi nõukogude rahvusse kuuluva uue nõukogude inimese kaasaegset elu.

Tipšar enesekirjeldustes

1980. aastate lõpus ja 1990. aastatel tõusis tipšar taas uurimisteemana esile. Seekord hakkasid seda käsitlema peamiselt kohalikud kirjandusteadlased, folkloristid, etnograafid ja lähedaste erialade esindajad, näiteks etnopsühholoogid. Stalinismijärgsetel aastatel olid etnograafid uurinud ainult igapäevaelu ainelist külge. Hiljem kuulutati Juri Bromlei eestvedamisel etnose mõiste nõukogude etnograafide uurimisalaks (Alymov 2014: 142–143). Selle tulemusena tekkis perestroika ajal kohaliku eliidi seas tõmme etniliste ja rahvuslike nähtuste mittemateriaalsete aspektide vastu.

Autorid, kes tipšar’ist kirjutasid, käsitlesid põlisrahvaste kultuuri, suveräänsust ja autonoomiat (Shkliaev, Toulouze 2001: 99–100) ning osalesid aktiivselt etnilis-rahvuslikes taassünniliikumistes. Paljud udmurdi uurijad (Škljajev 2003), sealhulgas Albert Razin, avaldasid hulgaliselt nii teaduslikke kui ka populariseerivaid kirjutisi, kus tervitasid ideed oma rahva ainulaadsusest. Tšuvaši, mari ja udmurdi teadlased võtsid omaks mõne koloniaalse narratiivi ja esitasid need enda vaatenurgast. Žanriliselt võiks neid tekste kirjeldada kui hübriidnarratiive, mis jutlustavad tihedaid sidemeid inimeste vahel üle etniliste piiride. Näiteks Erbina Nikitina esitab tipšar’it kui habrast ühisosa tšuvaši ja udmurdi pärimuses, näidates selle seost kahjustatud väärikuse ja surma kui kättemaksuaktiga (Nikitina 2015: 121–122). Mentaliteediuuringute väärtus on küsitav, aga ma ei püüagi neid mõõta teadusliku rangusega, minu huvi seisneb sellise teadmise loomise motivatsioonis. Lisaks keskendun oma käsitluses põlisrahvaste seast pärit teadlaste etnograafilistes kirjutistes ilmnevatele episteemilistele autoriteetidele.

Albert Razin oli 1989. aastal Iževskis tööd alustanud Udmurdi kultuuri klubi (Shkliaev, Toulouze 2001: 100) ja 1991. aastal asutatud Udmurt Keneši (udmurdi kongressi täitevorgani) liige ning kujunes oluliseks ühiskonnategelaseks. Ta osales aruteludes udmurdi keele rolli üle vabariigi haridussüsteemis, aga ka udmurdi loodususu tavade taastamisel. Lisaks juhtis ta Udmurdi riikliku ülikooli inimese instituuti. Ajaloolane Georgi Škljajev on iseloomustanud inimese instituudi tegevust püüdena ühendada eri kategooriaid, mida ei ole lihtne koos käsitleda:

Vaadeldes mentaliteeti kui filosoofilis-majanduslikku kategooriat (nii üksikisiku kui ka etnose ja kogu ühiskonna keele struktuuri ning kõla eripära, aga ka erinevaid rituaale, kombeid ja traditsioone, mis võimaldavad hallata sisemist ja välist ökonoomikat teatud viisil), jäid nad selle väga avara mõiste pantvangi [—] (Škljajev 2003: 52–53)

Ühes oma udmurditeemalises essees tõi Razin esile rituaalse enesetapu narratiivi:

Kirjanduses leidub käsitlusi nii-öelda „passiivse kättemaksu” tavast. Ohver ei tapa kurjategijat, et hoiduda tekitamast tema lähedastele kaotusevalu. Aga et ta peab süüdlast karistama, sundima teda kahetsema, koputama tema südametunnistusele, siis sooritab ohver enesetapu. Ta läheb solvaja hoovi ja poob end vabatahtlikult üles. (Seda võib võrrelda samuraide, st aurüütlite harakiriga.) Enesetapja käitumise loogika on järgmine: ohvri enesetapp raputab ründaja psüühikat, sest tema enda hoov hakkab talle iga päev meenutama tema ellusuhtumise puudusi. Häbi ei lange mitte ainult talle, vaid kogu perekonnale. Halvad kuulujutud levivad pikka aega, see antakse edasi põlvest põlve ja keegi ei taha olla temaga seotud, ei tema ega ta perekonna sõber. Seega muutub enesetapp ebaeetilist käitumist ennetavaks meetmeks. (Razin 2008: 57)

Nagu eespool mainitud, rõhutasid mõned meediaväljaanded pärast Razini enesesüütamist, et ta oli selle tavaga tuttav. Razini esseed tsiteeringi vastuseks sellele. Tahan näidata, et ta mitte ainult ei olnud sellest teadlik, vaid lausa panustas oluliselt filosoofilistesse ja psühholoogilistesse arusaamadesse udmurtide minevikust ja olevikust. Seda tehes levitas Razin ka rituaalse enesetapu narratiivi. Samal ajal väidan ma, et 2008. aastast pärit tsitaat ei tähenda, nagu oleks Razin sooritanud 2019. aastal enesetapu rituaalsetel motiividel.

Arutlemata Razini isiklike uskumuste üle ja vaatlemata tema rolli udmurdi loodususu asjatundjana, mille üle ajakirjanikud on spekuleerinud, olen rohkem huvitatud etnilis-rahvuslikus liikumises osalejate ühistest tegevustest. Postkoloniaalne teadlane Gayatri Chakravorty Spivak (2023 [1988]) määratleb strateegilist essentsialismi vähemusgruppide taktikana, millega need asetavad ennast lihtsustatud raamistikku, et saavutada tunnustamine. Spivak ise ütles strateegilise essentsialismi mõistest lahti (Abraham 2009: 157), sest paljudes rahvust ühendavates ettevõtmistes kuritarvitati seda (Spivak 2008: 260). Sellegipoolest sobib strateegilise essentsialismi mõiste siia, selgitamaks Razini ja teiste avalikkuses esinenud haritlaste tegevust vanade käsikirjade ja rahvalike tõlgenduste kasutamisel. Samas on oluline märkida, et hiljem, 2019. aastal, ei sidunud Razin oma poliitilist protesti ühegi väidetava rahvaliku rituaalse praktikaga.

Spivaki ideed kasutades võib strateegilise essentsialismi mõiste abil kirjeldada seda, miks kasutasid intellektuaalid udmurtlusest või mõnest muust Rogers Brubakeri (2002) mõttes grupikuuluvusest kõneldes osalt primordiaalset sõnavara. Ebavõrdne suhtlus föderaalse keskuse ja etniliste vabariikide vahel nõuab osalejatelt samade mõistete kasutamist. Et suhtlust alal hoida, pidid haritlased neid essentsialistlikke ideid kordama, sest föderaalne keskus oli juhtrollis, olles kujundanud võimuhierarhia, mille põhikategooria moodustasid etnilised rühmad. Piiratud autonoomia NSV Liidus tugines titulaarse rühma positsioonile selles hierarhias, seega selleks et keegi neid üldse kuulaks, kasutasid intellektuaalid edasi samu mõisteid, nagu rituaalne praktika, meeleseisund, traditsioon jne. Ilmselt on selle suhtlemise toon hiljem muutunud massilise venestamise tõttu ja poliitilisest manipuleerimisest on Putini administratsiooni ajal täielikult loobutud, sest sel pole enam mõtet. Kui riigikord on väga jäik, saab Moskva ignorantsust väikerahvaste suhtes välja tuua ainult äärmuslike tegudega.

Tipšar kui episteemiline ebaõiglus

Käesolev uurimus tahab vaagida, missugune on praegune epistemoloogiline tellimus teadmiste järele Albert Razini enesesüütamise kohta. Mõte dekonstrueerida tipšar kui koloniaalne leiutis läheb vastuollu alusteadmistega, mille lõid intellektuaalset eliiti esindanud etnograafilised „esiisad”. Eelmine peatükk tipšar’ist enesekirjeldustes asetas konteksti nende põlisrahvaste aktivistide teadlikud valikud, kes võtsid osa regionaalse autonoomia üle peetud aruteludest nõukogude ajal ja esimesel kümnendil pärast nõukogude võimu lõppu. Järgnevalt esitan tipšar’it kui episteemilise ebaõigluse vormi, et mitmekesistada seni loodud teadmisi.

Viimastel aastatel on tipšar’ist saanud levinud troop ajakirjanike seas, kes on selle kuulutanud XXI sajandi suitsiidiepideemiaks. Paljusid sajandi kahel esimesel kümnendil toimunud enesesüütamisi Moskvas Punasel väljakul, poliitilise aktivismi eest vallandatud üksikema poliitilist protesti ja korruptsioonivastast flashmob’i „Tšuvaššia kõige põhjas” 2019. aasta augustis seletati meedias kui tipšar’eid. Olgugi et paljud kohalikud teadlased avalikult keeldusid ajakirjanike nõudmisel kinnitamast, et Razini enesesüütamine oli rituaalne enesetapp, ei pandud nende vastuväiteid eriti tähele. Meediaväljaanded eelistasid omaks võtta eksotiseeriva seletuse. Meduza artikli juurde lisasid toimetajad udmurdi teadlase Juri Perevoztšikovi kommentaari ilma mingi kontekstita:

Perevoztšikov väitis, et Albert Razini surma „ei tohi peaaegu kindlalt siduda selle traditsiooniga”. Ta selgitas, et „ei eksisteeri isiklikku, isikustatud pahategijat. Minu arusaamise kohaselt kutsusid selle protestiaktsiooni esile peamiselt praeguse aja motiivid, mitte traditsiooniline kättemaksuidee.” (Danilovich 2019)

Udmurdi keeleteadlase Vladimir Napolskihhi seisukoht seoses selliste mütologiseerivate klikipüüdjate ebakorrektsusega jäi samuti avaliku tähelepanuta (Vilkov 2019). Pärast käesoleva artikli mustandi valmimist leidsin hiljuti avaldatud pika artikli Tšuvaši Vabariigist pärit autorilt (Zentsov 2024). Arutledes tipšar’i ajaloolise esinemise üle kohalikus kultuuris, pöördus ta tšuvaši etnograafi Dmitri Jegorovi poole, kes osutas samuti ajalooliste dokumentide puudumisele.

Sellel taustal on tähelepanuväärne, et ajakirjanikud eirasid neid, kes ei olnud nõus Razini enesesüütamise hoolikalt üles ehitatud kujutamisega paganliku tavana. Nii hoidusid nad arutelust keelepoliitika ja poliitilise aktivismi takistamise üle Venemaal. Kohalike ekspertide argumentide vaigistamise suundumus räägib mõndagi keskuse ja regioonide võimu ebavõrdsusest ning sellest, kuidas kõmulehed ihkavad kaaperdada narratiive ega püüa lugusid läbi mõelda.

On oluline teadvustada sellist tõrjumist või, kasutades Jodi Byrdi ja Michael Rothbergi (2011: 6) sõnu, allutatud subjektide mõistmist vaikusesse, ilmaolekusse ja mittetunnustamisse. Võib vastu väita, et etnograafilisi kirjeldusi kasutavad ajakirjanikud ja eksperdid vähemalt tegelevad teatud etniliste gruppidega ja püüavad olla tundlikumad põliselanike hääle suhtes. Vaidlen sellele vastu, sest isegi väidetav kuulamine võib olla õngitsemine, mis panustab sensatsiooniliste, vürtsikate kirjelduste loomisse kultuurilisest Teisest ega tunnusta teda inimolendina.

Järeldused: seistes vastu visalt püsivatele koloniaalse mõtlemise alustele

Uurimus käsitles seda, kuidas avalik diskursus vahetas välja Albert Razini enesesüütamise peamise põhjuse. Kuigi Razini aktsioon oli radikaalses vormis poliitiline vastupanu ning agentsuse ja subjektsuse sügav väljendus, reageeris põlisrahva kogukond rõhuva poliitika tõttu sellele vaikusega. Nii Kremli-meelne kui ka liberaalne riiklik meedia varjutas seda sündmust, andmata sõna kohaliku kogukonna esindajatele. Süstemaatiline vaigistamine näitab kinnistunud episteemilist ebaõiglust, mis juurdub Venemaal jätkuvalt avalikke hoiakuid vormivates koloniaalsetes hierarhiates. Meediakajastus osutas Razini protesti määratledes etnilisele kuuluvusele, rituaalsele traditsioonile ja (uus)paganlusele. Taoline kombinatsioon suunas arutelu mütologiseeritud animistliku rituaali teemale, juhtides tähelepanu kõrvale keeleõigluse nõudmistest. Paradoksaalselt levis rituaalse enesetapu narratiiv laialt ning seda kasutasid isegi mõned mõjuisikud.

Ajaloolise tipšar’i rituaali mõiste ja nähtuse kunagine eksisteerimine on vaieldav, mis näitab, kuidas eksotiseerivad ideed, hoolimata kohalike kogukondade vastuseisust, püsivad koloniaalsete troopidena. XIX sajandi episteemilise mõjuvõimuga autorite väidete ümberlükkamine on oluline, aga ma ei toeta kõigi ajalooliste etnograafiliste kirjelduste tühistamist. Pigem pakun välja nüansirikkama lähenemise tunnetuslikele mehhanismidele, mis soodustasid arhiiviandmetel ja rahvaluule ainesel põhinevate halvustavate kirjelduste loomist. Nagu siinses artiklis näitasin, taaselustatakse neid koloniaalse diskursuse narratiive, et teadlikult või teadvustamatult tühistada põlisrahvaste vastupanuakte.

Razini enesesüütamine oli võimas rõhuva võimu vastane individuaalne väljaastumine. Meediaväljaanded vähendasid selle protesti tähendust medikaliseerimise ja etnografiseerimisega. Vihjetega individuaalsele patoloogiale ja essentsialistliku kultuuritõlgendusega võeti vastuhakult õigustatus ning eirati poliitilist ja ühiskondlikku ebaõiglust, mis põhjustas Razini aktsiooni. Käesolev artikkel toob esile nende narratiivide koloniaalsed juured ja mõju põlisrahvaste vastupanu ja subjektsuse mõistmisele. Tipšar’i ühiskondliku algupära analüüs näitab, kuidas see kahju toov koloniaalne troop ajalooliselt konstrueeriti ja kuidas seda tänapäevani ära kasutatakse.

Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud ART LEETE

Soovin tänada Larissa Dmitrijevat, Eržena Dugarovat, Maša Gavrilovat, Ortem Jorgit, Karina Lukinit, Tamara Poljakovat, Nolan Thomast, Anna Voronkovat, Anna-Maria Tesfayet ja Lilia Juldaševat, kes julgustasid mind käesolevat artiklit kirjutama. Eriliselt toetasid mind selle projekti juures Art Leete, Svetlana Jedõgarova ja Riho Grünthal. Artikli valmimist on toetanud Eesti Teadusagentuur projektiga „Soome-ugri rahvad Venemaal: etnilisuse ja religioossuse vastasmõjude analüüs” (PRG1584) ja Soome-Ugri Selts Albert Hämäläineni fondi stipendiumiga.

Maria Vjatšina (snd 1990), MA, udmurdi uurija, maria.vyatchina@gmail.com