Sissejuhatavalt hernhuutlike lauluraamatute keelest

Vennastekoguduses oli laulmine väga olulisel kohal. Eesti vennastekoguduse muusika­tegevust kõige põhjalikumalt uurinud Rudolf Põldmäe (1988, 2011) läbi töötatud rohketest arhiiviallikatest ilmneb laulude soe vastuvõtt eestlaste seas. Ta on kirjeldanud lauluraamatute valmimiskäiku, laulude sisu, nende kasutamist vennaste kokkusaamistel ja muudes eluolukordades, ülekuulamisi lauluraamatute kasutamises süüdistatavate üle, teoste varjamisi ja konfiskeerimisi, lauludest leitud lohutust kannatajatele ja surijatele. Põldmäe sedastab, et vennastekoguduses talletatud elulood „näitavad hernhuutlike laulude tohutut mõju rahvale, nende sisu kujunemist isegi põhilisteks eluprintsiipideks” (Põldmäe 2011: 195). Hernhuutlik muusika­harrastus aitas usulisel ärkamisel valmistada teed rahvuslikule. Vennaste lauluharrastus, nende rajatud koorid ja orkestrid ning süsteemne muusikaõpetus edendasid eestlaste muusikakultuuri ja ühtekuuluvustunnet. Enamik esimese üldlaulupeo korraldajaid pärines hernhuutlikest ringkondadest ning tollastes isamaalistes lauludes võib märgata hernhuutlikku vaimsust. (Võsa 2023)

Esimese sissevaatena vennastekoguduse laulude keelde võrdlen aastail 1741–1810 ilmunud hernhuutlike lauluraamatute keelekasutust mittehernhuutlikega. Esmalt annan lühiülevaate lauluraamatute saamisloost, toetudes varasematele uuringutele.

Lauluraamatud

Sel ajal, kui vennastekogudus siinmail tegevust alustas, käibis kiriku ametliku lõunaeestikeelse lauluraamatuna Adrian Virginiuse trükki toimetatud teos. Selle 1685. aasta esmaväljaandes olid Kambja pastor Andreas Virginius, Rannu pastor Lorenz Moller ja Nõo pastor Marcus Schütz mugandanud lõunaeesti kirjakeelde valiku põhjaeestikeelseid laule, mis olid ilmunud 1656. aastal esimeses värsistatud eestikeelses lauluraamatus Reiner Brockmanni, Martin Gilläuse, Heinrich Gösekeni ja Georg Salemanni tõlkes (Ross 2023a: 393). Uus lauluraamat lähtus Liivimaa ülemsuperintendendi Johann Fischeri algatatud tegevusprogrammist, mis hõlmas kristlike ideede levitamiseks põlisrahva seast kooliõpetajate ja köstrite ettevalmistamist ning Piibli ja teiste kirikuraamatute tõlkimist kohalikesse keeltesse. Kuna eestlaste koolitamisel ja kirikuraamatute tõlkimisel taotleti senisest rahvaomasemat keelekasutust, viis see nii lõuna- ja põhjaeesti kirjakeele ulatusliku reformini, mille käigus kõrvaldati hulk saksapärasusi. 1685. aastal ilmunud lauluraamatu esmatrükis on siiski põhjaeestikeelset algteksti vaid pisut kohendatud. 1690. aasta teise trükki jättis Adrian Virginius sisse esmatrüki laulud, sest need olid kirikus käibele läinud, lisades osale lauludest alternatiivse tõlke ning ka täiesti uusi tõlkeid. Uued tõlked on loomulikus ja ladusas keeles. (Ross 2023a: 415–420) Kirikukäsiraamat, millesse lauluraamat kuulus, ilmus 11 korral kuni aastani 1848 (Annus 2000: 111).

Tollasele ametlikule põhjaeestikeelsele lauluraamatule, mida ilmus 1721. aastast 1850. aastani 46 väljaannet (Annus 2000: 154), oli kuju andnud pietistlike vaadetega kirikuõpetajate seltskond (Kullamaa pastor Heinrich Gutsleff, Keila pastor Johann Middendorff, Kose pastor Hermann Johann Heitzig ja Jüri pastor Anton Thor Helle), kes töötas ümber senise põhjaeestikeelse kirikukäsiraamatu „Eesti-Ma Rahwa Koddo- ning Kirko-Ramat”, muutes kõige põhjalikumalt lauluraamatu osa. Redigeeriti vanu tõlkeid ja lisati uusi. (Ross 2023a: 431–432) Lauluraamatu 256 laulust umbes pooled pärinesid 1694. aasta keeleuuenduslikust põhjaeestikeelsest lauluraamatust, mille tõlkimisse tundub olevat panuse andnud Johann Hornung (Ross 2023a: 423–424). Suur osa lauludest pärines Halle pietismi olulisimast lauluraamatust „Geistreiches Gesangbuch” (I osa 1704, II osa 1714), mille koostaja oli pietismi olulise edendaja August Hermann Francke kaastööline ja väimees Johann Anastasius Freylinghausen (Koski 2010: 36; Lotman 2023: 271–272; Ross 2023a: 431).

Alates pietistliku lauluraamatu 1740. aasta kordustrükist ilmus seal omaette hernhuutlikke laule sisaldav 103-laululine osa pealkirjaga „Monned Kaunid Waimolikkud Laulud, mis meie Eesti-Ma rahwa Laulo-Ramato jure pandud nende heaks, kes süddamest Jesust noudwad, ning uskus temma sisse, ja Temma armastusses püüdwad juurduda, kaswada ja wägge wötta”, mida trükiti ka omaette väljaandena (Schmidt 1741).¹ Laulud oli tõlkinud Tallinna Pühavaimu koguduse õpetaja Hermann Levin Schmidt, üks Tallinna vennastekoguduse asutajaid, kelle raad hernhuutliku tegevuse pärast ametist kõrvaldas (Ilja 1995: 81, 199). Vennastekoguduse Tartumaa ringkonna hoolekandja Königseeri sõnutsi kasutati raamatut ka Lõuna-Eestis ning sealt kanti laule üle lõunaeesti keelde (Põldmäe 2011: 44–45).

Esimese lõunaeestikeelse hernhuutliku lauluraamatu, mis koosnes 21 laulust, toimetas 1741. aastal trükki Urvaste pastor Johann Christian Quandt. Lauluraamatut kasutati Urvaste, Kambja ja Võnnu kihelkonnas, kaugemale vennastekogudus Lõuna-Eestis oma esimesel tegevusperioodil eriti ei laienenud (Põldmäe 1988: 68). Quandti lauluraamatu esmatrükk pole säilinud, alles aastal 1776 trükiti laulud ja samuti konfiskeeritud vagajuttude kogu „Kolm kaunist Waggausse Eenkojut” uuesti (Quandt 1776 [1741]², vt Põldmäe 2011: 170). Raamatute esmatrükid kõrvaldati käibelt, sest oma sektantliku erikirjanduse kasutuselevõtt oli üks süüdistusi, mille najal hakati vennastekoguduse tegevuse vastu protestima (Põldmäe 2011: 39–40). Keisrinna Elisabet I vennastekogudust keelustava 1743. aasta ukaasiga kästi muu hulgas konfiskeerida tsenseerimata hernhuutlikud raamatud (Ilja 1995: 197).

Siinse vennastekoguduse keeluperioodi ehk nn vaikse käigu (1743–1764) algusega ühtaegu algas rahvusvahelises vennastekoguduses periood, mida hiljem hakati nimetama sõelumisajaks (1743–1750). Muutuse vallandas hernhuutlaste juhis krahv Nikolaus Ludwig von Zinzendorfis tekkinud vastumeelsus rafineeritud ja ebaloomuliku käitumise suhtes. Ta seadis pietistliku patukahetsusvõitluse ja range enese­kontrolli asemel ideaaliks rõõmsa, lihtsa ja loomuliku usu ning asutas 1743. aastal „narride ordu”, kuhu kuulunud tema lähedased töökaaslased võisid rääkida nagu narrid või lapsed. Laiem kristlik õpetus kitsenes sõelumisaegses vennastekoguduses süüvimiseks Jeesuse kannatustesse ja lõpuks vaid küljehaava, kusjuures kõike pidi kirjeldama mänglevalt, ilusate sõnadega. (Põldmäe 2011: 75–76) Muretu usujoovastus tõi kaasa erakordselt rikkaliku vaimuliku luule, kuid kaldus ühtlasi liialdustesse ja veidrustesse, mis panid inimesi vennastekogudusest lahkuma ning tekitasid hernhuutlaste suhtes vihast vastuseisu. 1749. aastal asus Zinzendorf otsustavalt sõelumisaja ilminguid (sh lauluraamatuid) tõrjuma (Põldmäe 1940: 20–21).

Eestis levitas sõelumisaegset vaimsust Matthias Friedrich Hasse, kes tegutses 1740-ndatel Urvastes ja naaberkihelkondades hernhuutliku töötegijana ning kellele omistatakse 1747. aastal trükitud teine lõunaeestikeelne vennastekoguduse lauluraamat (Hasse 1747). Sama aasta Urvaste vennastekoguduse päevikusse on Hasse kirjutanud: „Täna sain ka oma eestikeelsed laulud”³ (Põldmäe 2011: 83–84). Teose kahest säilinud eksemplarist üks on kokku köidetud samasuguse läti lauluraamatuga. Nagu vanema vennastekoguduse kirjanduse puhul sageli, puudub autori nimi, ilmumisaasta, trükkimiskoht ja seekord isegi pealkiri. Nii eesti kui ka läti vastavale lauluraamatule on seetõttu omistatud tinglik pealkiri „Common Prayer”. (Põldmäe 1940: 27–28) Lauluraamat sisaldas kokku 58 laulu, millest osa oli üle võetud Quandti lauluraamatust ning osa laule pärines vennastekoguduse lauluraamatu sõelumisaja XII lisast⁴ (Põldmäe 2011: 86). Kuna lätikeelne „Common Prayer” keelustati 1749. aastal, võib oletada sama eestikeelse kohta, kuigi andmeid keelustamise kohta pole. Põldmäe on ühtlasi oletanud, et Hasse 1750. aastal Inglismaale saatmise põhjuseks oli samuti Zinzendorfi soov sõelumisaja liialdustele piir panna. (Põldmäe 1940: 34) Võimalik, et Hasse soovis ka ise lahkuda pärast karmi Urvaste kirikuvisitatsiooni sama aasta jaanuaris, mille järel pastor Quandt märtsis vaid 45-aastasena suri. Liivimaa ülemsuperintendendi Zimmermanni üheks süüdistuspunktiks oli taas keelatud eriliste laulude tarvitamine, näiteks uuriti Urvaste vennastekoguduse ühelt juhilt, Vana-Antsla koolmeistrilt Matsi Keertilt: „Kas ta mitte võõraid, Saksamaal trükitud ja Hasse poolt välja jagatud lauluraamatuid ja Tallinnas trükitud, aga ülemate poolt keelatud laule ei tarvita ja nendest raamatutest ei loe ega palveta?” Hernhuutlikud lauluraamatud kästi käibelt kõrvaldada ning kasutada Riias trükitut ehk Adrian Virginiuse välja antud lauluraamatut. (Põldmäe 1936: 263–264, 2011: 71–73)

Zinzendorf oli arvamusel, et iga väikseimgi koguduseliige võib luua olulisi vaimulikke laule, ning seda õhutas Hasse tegema ka eestlasi. Hasse tsiteeris 1747. aasta Urvaste vennastekoguduse päevikus 29. oktoobril üht eesti mehe loodud laulu, 4. novembril tõi talle laulu Mauritse Käsper, 7. novembril peetud koosolekust osavõtjad kirjutasid tema eestvõttel esimest korda elus luulet (Põldmäe 1940: 33). Käsikirjas „Von dem Gnaden-Werke des Heylands unter den Ehsten” räägib Hasse ühest andekast Urvaste kihelkonna mehest, öeldes, et sama talupoeg, kes tõlkis eesti keelde Johann Arndti „Tõelise kristluse”, on „ka umbes 60 laulu hernhuutlikust lauluraamatust ja lisast üsna hästi tõlkinud”. Hasse käsikirjas nimetamata jäänud tõlkijat on peetud nii Urvaste koolmeistriks Mango Hansuks (Põldmäe 1939; Vinkel 1993) kui ka tema äiaks, Urvaste köstriks Adam Koljoks (Põldmäe 1981, 1988: 68); tõlkida võisid ka mõlemad ning „Tõeline kristlus” ongi kirja pandud kahe käega (Prillop 2025). Võib loota, et osa eestlas(t)e tõlkeid võis vennastekoguduse lauluraamatutes trükki jõuda, kuid paraku puuduvad laulude juures autorite nimed (Põldmäe 2011: 108). Vennastekoguduse käsikirjalisi lauluraamatuid, kust neid tõlkeid otsida, on Eesti Kirjandusmuuseumis (peamiselt Eesti Kultuuriloolises Arhiivis) hoiul mitukümmend (Põldmäe 2011: 410).

1754. aastal asus vennastekoguduse Tartumaa ringkonna hoolekandjaks Christoph Michael Königseer, kes andis 1759. aastal välja järgmise lauluraamatu „Mönne illusa waimolikko Laulo”, mis koosnes 275 laulust (Königseer 1759). 1758. aasta Tartumaa päevikus on kirjas, et selle aasta hilissuvel toimetasid eestlased Mango Jaak ja Michael Ignatius koos Königseeri ja Rannu pastori Johan Caspar Mederiga vennastekoguduse juhi Zinzendorfi „Saaroni lauluraamatut” (Põldmäe 2011: 125). Zinzendorfi lauluraamat „Kleines Gesangbuch, genannt Saronsbüchlein” oli loodud asendama sõelumisaegseid laule kainematega. Königseer võttis lõunaeesti lauluraamatusse siiski üle ka 17 „Common Prayeri” laulu, neid lühendades ja ümber sõnastades. Saksamaal trükitud raamatut jagati siin salaja vaid usaldusväärsetele inimestele, et mitte taas sattuda ametivõimude pahameele alla. (Põldmäe 2011: 154) Raamatut õnnestuski edukalt varjata kuni 1767. aastani, mil Rõuge köstri poeg paljastas pastorile vennastekoguduse tegevuse ulatuse, Königseeri rolli selles ja salajas peetud lauluraamatu (Põldmäe 2011: 160). Königseeri kohtuprotsessi ajal korjasid hernhuutlaste juhid keelatud raamatu rahva käest ära (Põldmäe 2011: 157).

Pärast vennastekoguduse keelustamist oli Kagu-Eesti kõrval liikumise olulisimaks keskuseks Lääne- ja Hiiumaa, hiljem ka Saaremaa, kus selle tegevust korraldas ja laiendas alates XVIII sajandi keskpaigast Lääne-Eesti ringkonna hoolekandja Jacob Marrasch, kes elas aastatel 1747–1766 Lääne- ja Hiiumaal ning aastatel 1766–1792 Saaremaal (Plaat 2001: 38–41). Tema eestvõttel asuti Läänemaal juba 1756. aastast saadik pidama liturgilisi koosolekuid, kus hernhuutlikke liturgiaid lauldi köstrite ja pastorite abil, nii koorides kui ka üksi (Põldmäe 1988: 71). Marrasch tõlkis ka muid laule, teda aitasid selles Reigi pastor Jonas Glanström ja Pühalepa pastor Johann Chalenius ning laulud olid rahva seas väga armastatud (Põldmäe 1988: 72). Käsikirjalised laulutõlked trükiti viimaks raamatus „Waimolikkud Laulud Jummala meie Önnisteggia kittusseks ja Ma-rahwa önnistusse kaswatamisseks” (Marrasch 1794), mis koosnes 160 laulust. Need paistavad olevat tõlgitud saksakeelsest vennastekoguduse lauluraamatust „Gesangbuch, zum Gebrauch der evangelischen Brüdergemeinen” (1778), välja arvatud üks originaallaul. (Põldmäe 2011: 198–201) Üheks tõlkijaks näikse olevat Johann Reinhold Masing, kes oli raamatu trükkimineku ajal Piirsalu köster ja kes vennastekoguduse Põhja-Eesti hoolekandja Carl Friedrich Genge väitel oli „umbes 20 laulu eestikeelses vennastekoguduse lauluraamatus koostanud” (Põldmäe 2011: 358, 362–363). Raamat kujunes Lääne-Eestis väga populaarseks (Põldmäe 1988: 72). 1823. aastal ilmus Marraschi raamatu teine trükk ja selle 216-laululine teine osa, mille materjal võis pärineda Lääne-Eesti ringkonna Marraschi-järgselt hoolekandjalt Neumannilt ja võib-olla ka teistelt. Kaheosalisena ilmus lauluraamat veel 1842. ja 1903. aastal. (Põldmäe 2011: 202–203) Marraschi lauluraamat ja selle teine osa jäid Põhja-Eesti vennastekoguduses olulisele kohale enam kui sajaks aastaks (Põldmäe 2011: 203).

1793.–1794. aastal külastas vennastekoguduse juhtkonda kuuluv Johann Christian Quandt noorem Eestit ja tõdes, et Põhja-Eestis ja saartel kasutatakse Marraschi laulukogu, kuid Lõuna-Eestis tuntakse suurt puudust lauluraamatust, mida püütakse leevendada käsikirjaliste laulukogudega. Quandt jr asus lauluraamatut koostama, koondades käsikirjadest ja trükistest laule, mida aitasid tal enne avaldamist toimetada Tartumaa ringkonna hoolekandja Martin Kohler ja eestlased, kelle seas domineeris Aleksander Raudjal (Raudiall). Abi pakkus ka Kambja pastor Heinrich Andreas Erxleben. Raamat „Mönne wastse Waimolikko Laulo, essiärralikkult Kottun, ütsinda, ehk muidega koon ollen, luggeda nink laulda” (Quandt jr jt 1802) sisaldas 456 laulu, mis olid tõlgitud raamatust „Gesangbuch, zum Gebrauch der evangelischen Brüdergemeinen” (1778), 1820. aastal ilmus läbimüüdud raamatu kordustrükk. (Põldmäe 2011: 243–244) Kuna ka pärast lauluraamatu trükkimist kogunes laule üha juurde, pani Tartumaa ringkonna hoolekandja Johann Heinrich Förster (Foerster) eestlaste Johann Laalandi ja Georg Becki (Beeki) ning Vastseliina pastori Carl Gottfried Gustav Masingu abiga kokku selle teise osa „Mönne Kauni Waimolikko Laulo, neide hääs, kes süddamest Jesust Kristust otswa, nink temmä sisse uskwa, ja armastussen püüdwa juurduda nink kaswa. Töine jaggo. Tarto-linan 1819”. Järje 551 laulule pole enamasti algallikat juurde märgitud, mis tekitab lootuse, et tõlkeliste laulude kõrval võib seal leiduda algupärandeid. (Põldmäe 2011: 248–251) 1810. aastal andis Quandt jr trükki liturgiaraamatu „Palwe Palwusse, Eenpalwe nink Kittusse Laulo Hengi ärratamisses ello tee pole nink Jummala Kittusses” (Quandt jr, Raudiall 1810) ja litaaniate kogu „Koggodusse Kori Laulo nink Litania” (Põldmäe 2011: 252).

Vennastekoguduse tegevus kosus jõudsalt pärast seda, kui keiser Aleksander I andis 1817. aastal oma armumanifestiga sellele Vene riigis täieliku tegevusvabaduse, ning liikmete arv jõudis XIX sajandi keskpaigaks kõigi aegade tippu, küündides umbkaudu 7 protsendini elanikkonnast. Sestsaadik hakkas liikumine mitmel põhjusel kahanema. Järgmise keisri Nikolai I 1832. aastal kehtestatud kirikuseadus ning kohaliku kirikliku ja ilmaliku võimu aastail 1834–1840 järgnenud määrused piirasid oluliselt usulist tegutsemisvabadust ning vennastekoguduse keskuses Herrnhutis otsustati 1857. aastal mitte enam Eesti- ja Liivimaa tööd korraldada. (Plaat 2001: 46–48) Näiteks taotles Liivimaal 1830.–1840. aastatel intensiivselt vennastekoguduse vastu võidelnud luteri kirik koraaliviiside kõikjal ühesugust laulmist (Siitan 2003: 96). Vennastelt on ühe reaktsioonina piirangutele säilinud 1845. aasta palvekiri Liivimaa provintsiaalkonsistooriumile, milles nad muu hulgas palusid, „et meije omma wanna kerrikko Lauloramatto jälle kätte same kumma meije käest om ärrawoetu jo mitmekümne ajastaja eest” (Võsa 2012: 250, 266).

Keelekasutus

Valisin uurimiseks viis lõunaeestikeelset hernhuutlikku lauluraamatut (Quandt 1776 [1741]; Hasse 1747; Königseer 1759; Quandt jr jt 1802; Quandt jr, Raudiall 1810) ning kaks põhjaeestikeelset (Schmidt 1741; Marrasch 1794). Selgitamaks välja, kas need erinevad keeleliselt kiriku ametlikest lauluraamatutest, vaatasin lõunaeesti kirjakeelset Virginiuse jt lauluraamatu teist ja neljandat trükki (Virginius jt 1690, 1732) ning põhjaeesti kirjakeelset pietistide lauluraamatu teist ja kümnendat trükki (Gutsleff jt 1727, 1753) ja üht uut luterlikku ortodoksiat esindavat tõlget (Frey 1793). Igast raamatust vaatlesin viietuhandesõnalist katkendit: esmalt laule Kristuse kannatustest ja lisaks nii palju teksti, et kokku tuleks 5000 sõna. Neis katkendites jälgisin korpuspäringusüsteemi Sketch Engine (vt Kilgarriff jt 2014) toel, millised foneetilised, vormimoodustuslikud ja leksikaalsed erinevused ilmnevad kõige sagedamate sõnade kasutuses. Lisaks vaatasin, kuidas kajastuvad selles materjalis mõningad varasemas kirjakeeles täheldatud morfosüntaktilised jooned.

Häälikulised kujud joondusid suuresti murdetaustast. Paljude sõnade puhul kasutati kõigis lõunaeesti tekstides ühesugust, põhjaeesti tekstides teistsugust sõnakuju:⁵ heng / hing, mes / mis, essi / isse, sönna / sanna, päiw / pääw, poig / poeg, waiw / waew, wainlane / waenlane, taiwas / taewas, hä / hea ~ heä, hääl / heäl ~ heal, pääl / peäl ~ peal, auwustama / auustama, sis / siis, iks ~ ikkes / ikka, kige / keige, nida / nenda, hend / end. Põhjaeesti lauluraamatutes kasutati vaid i-algulist tüve issa ’isa’, samas kui kõigis lõunaeesti omades tuli ette nii i– kui ka e-ga algavaid kujusid valikust essa ~ essä ~ issä ~ issa.

Mõningate selge põhja- ja lõunaeestilise erinevusega keelendite puhul leidus siiski marginaalseid sellest erinevaid kasutusi, näiteks Quandti lõunaeesti lauluraamatus 69 lõunaeestilise kik-vormi kõrval 1 põhjaeestiline keik ning Marraschi põhjaeesti lauluraamatus 9 peäle kõrval 1 päle ning 8 wasto kõrval 1 wasta.

Võru murdele iseloomulik ä-vokaalharmoonia (Keem, Käsi 2002: 34) esines kõigis lõunaeesti tekstides, kuid varieerus seal nii sõnuti kui ka raamatuti palju. Palju sõnu tulid samas tekstiski ette kord a-lisel, kord ä-lisel kujul. Virginiuse jt lauluraamatu mõlemas trükis oli ä-lisi kujusid kõige enam (nt sõna önnisteggija oli ä-line vaid neil), Quandti lauluraamatus juba vähem. Eriti vähe oli neid Hassel, pisut enam Königseeril ja taas rohkem Quandt jr jt lauluraamatutes, jõudmata siiski enam Virginiuse jt lauluraamatu tasemeni. See üldine pilt avaldus ka sagedaimate ä ~ a varieeruvusega sõnade puhul, mis Virginiuse jt lauluraamatus esinesid üksnes ä-listel kujudel temmä-, pühhä-, südda– ~ söä-, ärrä ja seddä (vt joonist 1). Quandti lauluraamatus esines neist vaid ärrä jäägitult ä-lisena, pühha-tüvi seevastu hoopis täiesti a-lisena ning ülejäänud sõna(vormi)de ä-liste kasutuste osakaal oli üle poole. Hassel ja Königseeril domineeris pea kõigi sõnade puhul a-line kuju, ä-list kuju eelistas Hasse vaid süddä– ja Königseer ärrä-tüvest. Quandt noorema eestvõttel valminud lauluraamatutes soositi taas ä-lisi kujusid, kuid nende osakaal ei küündinud enam päris Virginiuse jt lauluraamatu omani.

Joonis 1. Sagedaimate ä-harmooniaga tüvede ä-liste kasutuste osakaal protsentides.

Vormitunnused vastasid samuti kummagi kirjakeele tekstides enamjaolt lõuna- ja põhjaeesti kirjakeele tavale: n-seesütlev / s-seesütlev, s-saav / ks-saav, tunnuseta / d-tunnuseline mitmuse nimetav, mb-line / m-line keskvõrre, tunnuseta / n-tunnusega ainsuse 1. pööre, t-tunnusega / d-tunnusega ainsuse 2. pööre, p-tunnusega / b-tunnusega ainsuse 3. pööre, wa-tunnusega / wad-tunnusega mitmuse 3. pööre, tu– või tet-kesksõna / tud-kesksõna, nu-kesksõna / nd– või nud-kesksõna, om / on. lle-alaleütlev, nt kigille, esines vaid lõunaeesti lauluraamatutes, v.a isikuliste asesõnade lühivormides, kus see esines ka põhjaeesti omades, nt talle. Erandina esines Quandti lauluraamatus 170 p-tunnuselise ainsuse kolmanda pöörde vormi kõrval 7 põhjaeestilise b-tunnusega vormi tulleb, tahhab, woib, teeb, elläb ja kahel korral mötleb.

Sisseütlevas kasutasid kõik lauluraamatud tunnuseta vormi ning lõunaeestis tte-tunnuselist, põhjaeestis sse-tunnuselist vormi, nt taiwa, taiwatte / taewa, taewasse. Lisaks leidus he-lisi vorme Virginiusel jt (töttehe), Hassel (surmahe, taiwahe) ja Quandtil (kerkuhe) ning h-line vorm Virginiusel jt (pörgoh).

Virginiusel jt esines üksikuid gaan-lõpulisi keelendeid, mis jäävad kokkukirjutatud kaassõnafraasi ja komitatiivivormi üleminekualale (Surma Häddägaan, Judaliste Wisigaan, Werregaan), lisaks oli kahel korral gaan lahku kirjutatud: Leiwä gaan, Keele gaan.

Morfosüntaks järgis piirkondlikku mustrit saama-passiivi puhul: kõigis põhjaeesti tekstides oli kasutusel tarind /saama + tud-kesksõna/ ja kõigis lõunaeesti tekstides tarind /saama + translatiivne tus-vorm/, ainsaks erandjuhuks Quandt noorema ja teiste 1802. aasta lauluraamatus esinenud sa tettu.

Saama-tuleviku puhul võis samuti märgata senistes kirjakeeltes kehtinud tava kestmist (vt joonist 2). Anton Thor Helle oli põhjaeestikeelset täispiiblit redigeerides usinalt saama-tulevikku välja ja võtma-tarindit sisse toimetanud (Kilgi 2012: 27–30), lõunaeesti kirjakeeles sellist muudatust ei tehtud (Ross 2013). Seetõttu pole üllatav, et lõunaeesti tekstides kasutati meelsasti tarindit /saama + supiin/, samas kui põhjaeesti tekstides kasutati seda märksa harvem ja eelistati tulevikulisust väljendada muul moel, sh võtma-tarindiga. Hernhuutlikes lauluraamatutes esines siiski mõnevõrra vähem saama-tulevikku ja mõnevõrra rohkem võtma-tarindit kui Virginiuse jt omas. Võtma-tarindit kasutasid eriti hoogsalt Schmidt ja Frey, kelle lauludes esines seda tulevikulises funktsioonis veel mitu korda enam kui Helle enda osalusel valminud lauluraamatus (Gutsleff jt 1727, 1753), nt Oh kes wottab minno süddant Surma ihhust peästada! (Schmidt 1741: 318) ja senniks kui siin ellan ma, wöttan truist’ kannatada, ja so peäle häddas wata (Frey 1793: 60). Ei Schmidt ega Frey kasutanud kordagi saama-futuurumit.

Joonis 2. Saama-tuleviku ning tarindi /võtma + da-infinitiiv/ tulevikku väljendavate esinemiskordade arv 5000-sõnalistes lauluraamatukatkendites.

Saama-futuurumi vältimisega haakub hästi seegi, et samad autorid kasutasid põhjaeesti autoritest kõige vähem määravat artiklit (vt joonist 3). Ehkki juba 1660. aastatel oli Heinrich Göseken (1660: 57) oma grammatikas osutanud artikli see puudumisele eesti keeles ja Christoph Blume oli sellest oma vaimuliku kirjanduse tõlgetes peaaegu loobunud (Pärismaa 2025: 122–123), leidus seda saksapärasust kõigis vaadeldud lauluraamatutes, nt Se kurrat, ke wäega wihhane, saat mönda waiwa sel Wonale (Königseer 1759: 4). Kuna määrav artikkel ei leidnud seal kaugeltki üleüldist kasutust, oli see ilmselt sageli värsimõõdu vajadustest ajendatud täitesõna nagu Gösekeni osalusel tõlgitud 1673.–1674. aasta kirikuraamatu lauludeski, kus ei saadud samuti artiklita hakkama (Ross 2023b: 449), ehkki sama väljaande piiblikatkenditest jäeti artikkel välja (Tafenau 2010: 182–183).

Joonis 3. Artikli see esinemiskordade arv 5000-sõnalistes lauluraamatukatkendites.

Hasse lauluraamatus leidus kuus korda vana kirjakeele üht markantseimat saksapärasust, seestütleva vormis järeltäiendit, näiteks koggodus latsist ’laste kogudus’ ja ramatust wannast leppingust ’vana lepingu raamatust’ (Hasse 1747: 14, 23), mis oli olnud tavaline XVII sajandi esipoole autorite Georg Mülleri, Heinrich Stahli ja Joachim Rossihniuse keelekasutuses (Ross 2023b) ning esinenud harva ka sajandi teisel poolel, näiteks põhjaeestikeelse Uue Testamendi mustandis, kust see 1687. aasta Pilistvere piiblikonverentsil välja toimetati (Viht, Lohk 2022: 178). Instrumenti väljendati seestütlevaga üksikjuhtudel kõigis lõunaeesti lauluraamatutes, v.a Quandt jr, Raudiall 1810, nt Ta pä om orjawitsust palmit (Quandt 1776 [1741]: 102). Agenti väljendati seestütleva vormiga harvadel juhtudel kõigis lõuna- ja põhjaeestikeelsetes lauluraamatutes, enim Quandt jr ja Raudialli 1810. aasta teoses (14 korda), nt Sul, pühhäl Waimule / Me auwo anname. / Sa risti rahwa römustus / Saat temmäst ütten kittetus, / Ka Engli, Taiwa koggodus, / Nink mist Poig saap auwustetus (Quandt jr, Raudiall 1810: 42).

Sõnavalik järgis paljuski murdetausta: osa sõnu esines vaid lõuna-, osa vaid põhjaeestilistes raamatutes, nt woon ~ wonakenne / tal ~ talleke; ajastaig ~ ajasta / aasta; kaema / watama; ütlema / räkima; ikma, tännitama / nutma, kaebama; mannu / jure; ent / agga.

’Venda’ tähistava sõna puhul oli samuti selge erinevus: põhjaeesti lauluraamatutes (ja korra erandlikult ka Quandtil) olid kasutusel wend-vormid ning lõunaeesti tekstides ainsusevormid welli, welle, welles ja mitmusevormid wellitse, läske-wellitse, wellitsid, wellitsed, wellitsil. Taolised mitmusevormid polnud varasemas lõunaeesti kirjakeeles tavalised. Näiteks Gutslaffil olid wellitse asemel kasutusel nimetavas weljet või weliet, omastavas weljede või weljite; Wastses Testamendis nimetavas ja omastavas welle ning Virginiuste tugevate lõunaeestipärasustega põhjaeestikeelses Vana Testamendi käsikirjas nimetavas weljat, weljad või wellijat ja omastavas weljade. Ainukesed vanema kirjakeele allikad, kus hernhuutlikes lauluraamatutes esile tulevat tüvekuju näha võib, on Joachim Rossihniuse 1632. aasta perikoobiraamat, kus esines vorm Wellitzede (VAKK, Rossihnius 1632) ja Johannes Gutslaffi 1648.–1656. aasta Uue Testamendi käsikiri, kus ta kasutas kolm korda fraasi wellizelicko Armo ’vennaarmastuse’ (EPAK sub veli, veliselik).

August Wilhelm Hupel (1818: 46) esitas oma sõnaraamatus welle ja wellitse võrdväärsete mitmuse nimetava rööpvormidena sõnast welli, öeldes samas, et wellitse näikse pärinevat käibelt kadunud sõnast welline. Wiedemanni järgi on see sõna deminutiiv sõnast weli, samamoodi kui sõna welikene (Wiedemann 1869 sub welikene, weline). Wiedemann lisab XIX sajandi teise poole keelekasutuse kohta, et taolisi ne-liitelisi deminutiive nagu hanine, kanane, padane, preiline, sõzarene, wankerine leidub vaid harva lõunaeesti murdes ja luulekeeles, üldises kasutuses on kene-liide (Wiedemann 1875: 197).

Joonis 4. ke(ne)-deminutiivide esinemiskordade arv 5000-sõnalistes lauluraamatukatkendites.

Kene-liitelisi deminutiive leiduski omajagu ka kõigis vaadeldud lauluraamatutes (vt joonist 4). Nii lõuna- kui ka põhjaeesti omades oli deminutiive enam-vähem samal määral, erilise deminutiivilembuse poolest tõusid esile vaid kaks sõelumisaegseid laule sisaldanud lauluraamatut Hasselt ja Königseerilt. Kui vennastekoguduse juht krahv Zinzendorf saatis 10. veebruaril 1749 laiali sõelumisaegseid liialdusi tauniva manitsuskirja, oli selles esimeseks punktiks palve loobuda deminutiividest, mida ei leidu Piiblis, nagu Seitenhölchen ’küljehaavake’ ja Bräutel ’pruudike’ (Peucker 2007: 81), mistõttu on arusaadav, miks deminutiive hilisemates lauluraamatutes enam samavõrd külluslikult kasutada ei soovitud. Asjaolu, et deminutiivid kujunesid sõelumisaja keeleliseks markeriks, millest hiljem ilmselt siinmailgi teadlikult distantseeruti, võib seletada, miks ei joonistunud lauluraamatute materjalis välja ootuspärast tendentsi, et Kagu-Eestis on järjekindlalt rohkem deminutiive kui mujal Eestis, mida on märgatud nii regilauludes (Veskis 2025: 531) kui ka viimaste põlvkondade keelekasutuses (Arukask, Saar 2021: 10).

Lõpetuseks

Võrreldes vennastekoguduse lauluraamatuid mittehernhuutlikega, ilmnes vaid üks joon, mis eristas vennastekoguduse teoseid ülejäänutest. Nimelt asuti just hernhuutlikes lõunaeestikeelsetes raamatutes kasutama mitmusevorme wellitse (nimetavas), welliste (omastavas) jts, mida vennastekoguduse-eelses trükisõnas on siiani märgatud vaid kord Rossihniuse perikoobiraamatus.

Enamjaolt järgisid tekstid sõltumata usuvoolust seniste kirjakeelte traditsioone nii sõnade häälikkuju, vormitunnuste, tarindite kui ka sõnavaliku poolest. Sellest leidus mõningaid lahknevusi, näiteks tuleviku väljendamises lähenesid lõunaeestikeelsed hernhuutlikud tekstid mõnevõrra põhjaeestilisele tavale. Adrian Virginiuse trükki toimetatud kiriku ametliku lõunaeestikeelse lauluraamatu 1690. ja 1732. aasta väljaandes kasutati meelsasti saama-futuurumit, väljendamata tulevikulisust kunagi võtma-tarindiga, ning Heinrich Gutsleffi ja teiste koostatud ametliku põhjaeestikeelse lauluraamatu 1727. ja 1753. aasta väljaandes oli soosingus just nimelt võtma-tarind ning saama-tulevikku esines vaid üksikuid kordi. Vennastekoguduse lõunaeestikeelsetes lauluraamatutes kärbiti erinevalt Virginiustest tugevalt saama-tulevikku ning toodi sisse võtma-tarind.

Quandti lauluraamatus tuli ette veelgi erandlikke põhjaeestipäraseid keelendeid: 1 kord esineb wend valdava welli asemel, 1 kord keik valdava kik asemel ja 7 b-tunnuselist ainsuse kolmanda pöörde vormi valdava p-tunnuselise asemel. Põhjaeestipärasuseks või pigem märkimata jäänud lõunaeestipärasuseks võib pidada veel ä-harmoonia sagedast puudumist Hasse 1747. aasta ja Königseeri 1759. aasta lauluraamatus, mis eristusid kõigist ülejäänutest ka deminutiivilembuse poolest. Hasse oli ühtlasi ainus, kes kasutas saksapärast elatiivset järeltäiendit, mis oli kiriklikust kirjakeelest juba aastakümneid tagasi välja toimetatud.

Arvestades vennastekoguduse suurt mõju eestlastele ning muusika olulisust vennastekoguduses, väärivad hernhuutlikud laulud kindlasti lähemat tähelepanu. Kuigi praegune kõige sagedamate ja silmatorkavamate keelendite analüüs näitas peamiselt vaid seda, et neid kasutati enamasti samamoodi kui senises lõuna- ja põhjaeesti kirjakeeles, tundub ootuspärane, et mujal hernhuutlaste keelekasutuses leidub ka omapäraseid jooni, arvestades, kui tugevalt raputas vennastekoguduse liikumine eestlaste elu ja kuidas see oli peaaegu pidevalt kellegagi konfliktis. Vennaste keele erilisuse hüpoteesi toetab näiteks Saaremaa superintendent Leonhard Samuel Swahni 1781. aastal Liivimaa kubermanguvalitsusele saadetud kiri, milles ta kurtis, et hernhuutlikud talupojad kõnelevad erilist segapudrulist keelt (Põldmäe 2011: 177–178).

Lisaks täiendavale keeleanalüüsile tasuks otsida üles nii trükitud kui ka käsikirjaliste laulude saksa alustekstid ning jälgida tõlkemehhanisme. Võib-olla õnnestub selle töö käigus leida lausa mõni algupärand. Iseäranis põnev oleks täpsustada, milline oli tõlkimises-toimetamises eestlaste panus ja mida on hernhuutlikest lauludest eestlaste keelde, folkloori ja luulesse kauemaks püsima jäänud.

Artikli valmimist on toetanud Kultuuriministeeriumi projekt „Eestlaste teekond euroopaliku kultuuri objektist subjektiks vennastekoguduse kirjavara peeglis” (KUM-TA56)ning Haridus- ja Teadusministeeriumi Eesti Keele Instituudi baasfinantseerimise projekt „Eesti kirjakeele arengud 18. sajandil” (EKI-BAAS-2025/2).

Annika Viht (snd 1981), PhD, Eesti Keele Instituudi vanemteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), annika.viht@eki.ee