Vähem on parem

Maimu Berg on avaldanud 33 aasta jooksul viis lühiproosakogu. Autorile meeldib eri kujutamisviise katsetada ja varieerida – see ilmneb nii tema loomingu tervikpildis kui ka viimases jutukogus „Abitu armastus”. Bergi lühiproosat võiks kujutada paisuva universumina, mille algpunkt on tihke kontsentreeritud tundepilt ning lõppsaadus keerukate süžeeliinidega põnevusmüsteerium. Mulle tundub seejuures, et Bergi lugude kunstiline tase on sündmustiku kirevusega pöördvõrdelises seoses: mida vähem virvarri, seda parem pala.

Selle hinnangu puhul arvestatagu, et mulle ei imponeeri üleüldse krimi- ega põnevuskirjandus, mind ei huvita absoluutselt, kes on mõrvar. Kuid väheseid lugemiskogemusi mälusopist kokku kraapides paistab ometi, et Bergi kireva sündmustikuga lood ei ole kunagi kirjutatud lihtsalt kaasaelamiseks, vaid neil on iroonilis-paroodiline rõhuasetus. Eriti ehedalt tuleb paroodiline aspekt esile Bergi pseudoajaloolistes palades: kõik need Hitlerid Mustjalas ja Stalinid Tallinnas (nt novellikogu „Hitler Mustjalas”, 2016). Vaatlusalunegi kogu sisaldab sellise kujutamisviisi näidet: jutus „Armastus datšas” satub moeikooni Twiggy eesti teisik seikluslikku armuvahekorda Brežneviga. Bergi sedalaadi lood pole ometi Juure või Kivirähki stiilis üle võlli naljandid, vaid grotesksed farsid. Esmakordsel lugemisel mõjub suurest ajaloost võetud tegelane värske kujundina, aga seejärel hakkab tüütama. Asja ei paranda ka see, kui kirjutatakse kaasaja prominendi seiklustest (nt „Madame B röövimine haisvas linnas”).

„Abitus armastuses” leidub puhtaid meeleolupilte kahjuks väga vähe, tekstid on mälestustest, elatud elu koormast tiined. Nimiloole lisaks tasub esile tõsta selliseid jutte, kus sündmusi esineb napilt, paraja taustana meeleoludele ja siseilmale (nt „Must mees minu elus”, „Lätlase nimi”, „Jaaniööd Andaluusiaga”). Meenutuste fluidum elab üle selle, kui sinna puistatakse õige pisut puänteerivat müstifikatsiooni, nagu vanaema ja sõbranna surmaviisi kattuvus „Claras”. Väga hästi ja huvitavalt oskab Berg kirjutada loomeprotsessist, sünteesides novelli ja esseed (ennekõike novellikogus „Mina, moeajakirjanik”, 1996), kuid sedagi präänikut „Abitust armastusest” ei leia.

Bergi hoogsates lugudes kruvitakse pinget klassikaliste, isegi klišeelike võtetega. Esineb saatuslikke kokkusattumusi („Hloptšik”), kadunud laipasid („Kevadel sulavad laibad”). Säärase tulevärgi kontsentraat on lugu „Vanad kilupead”. Peategelane kohtab kodukamaral saladuslikku vanameest, keda oli näinud juba kaugel reisil ühe mošee juures. Müstiline hääl hüüab kurjakuulutava ende: „te surete samal päeval” (lk 70), sellele järgneb pingeline jälituslugu koos mõne mõrva ja ootamatu sõlmitusega. Kõik see on justkui tuhande ja ühe öö muinasjutt maavillases, pisut paroodilises kastmes. Lugu „Minister” kirjeldab paksudes värvides kannapööret mõtteka elu poole, see tundub parodeerivat lahjemat sorti Ladina-Ameerika kirjandust, nt Paulo Coelhot. „Sitasitikas kõrvaaugus” on põhikoelt Bergi varasema novelli „Mõrvasüüdistus” (kogus „Hitler Mustjalas”) taasesitus – mine võta kinni, on see eriti peen intertekstuaalne mäng või hakkavad süžeed otsa lõppema.

On suisa huvitav mõelda, millest toitub Bergi vaibumatu fabuleerimishoog. Kas pole ilmselge, et tema kirjanikuanne särab tõeliselt siseilmades, valusate tunnete, suhete, mõtiskluste sfääris? Seal, kus sündmuste virvarr ega grotesksed tegelaskujud ei häiri, tuleb paremini esile autori suurepärane stiil ja keelekasutus. Ometi on kõik tema jutukogud komponeeritud seinast-seina-põhimõttel. Võib-olla tõesti leidub kusagil Bergi andunud austajaid, keda paeluvad just põnevuslood ning kes loevad tema teoseid nagu Indrek Hargla omi, või siis naudivad peenema huumorisoonega lugejad Bergi kohatist groteski, justkui laiem publik Kivirähki vesteid. Äkki on tundeilm kirjanikule liiga valus aines, mis nõuab kohatist lahjendamist mõrvamüsteeriumide ja irooniaga? Õige pea on tulekul kirjaniku tähtis juubel, ehk on mõni tundliku käega toimetaja juba kaalunud mõtet koostada valikkogu kõige ehedamast, sügavamast lühiproosast – ilma ringi töllerdavate Hitlerite ja Brežneviteta, ilma mõrvadeta. Selline raamat oleks vaieldamatult lugejaile vajalik tundekasvatuslik kingitus Eesti Raamatu Aastal.