1699. aastal Tallinnas trükitud „Kässi-Ramatu” tõlkimisest

XVII sajandi kaks viimast kümnendit on eesti kirjakeele ajaloos tuntud tuliste keelevaidluste ajana. 1680. aastate teisel poolel oli peamine tüliõun tallinnakeelne Uue Testamendi tõlge, mille toimetamiseks ja trükieelseks ülevaatuseks tulid Eesti- ja Liivimaa pastorid kahel korral kokku n-ö piiblikonverentsidele (Piiblikonverentsid 2003). Erimeelsuste tõttu see enne Põhjasõda trükki ei jõudnudki, vaid ilmus 1715. aastal. Uue Testamendi tõlkest alguse saanud lahkhelid laienesid peagi kirikulaulude tõlgetele ning omajagu kriitikat sai ka Eestimaa konsistooriumi ühe tolle aja autoriteetsema hingekarjase, Keila pastori Anton Heidrichi katekismuseõpetus (Tafenau 2011; Eesti keelemõte 2023: 458–459). Lahkhelide lepitamatust illustreerivad mitmeköitelised tallinnakeelsed kirikukäsiraamatud, mida ilmus 1690. aastatel koguni kaks komplekti: „Ehstnisches Hand-Buch, Für die Pfarr-Herren und Hausz-Väter selbigen Fürstenthumbs” („Eestikeelne käsiraamat selle vürstkonna pastoritele ja majaisadele”) Tallinnas (1693) ja „Ma Kele Koddo ning Kirgo Ramat” Riias (1694–1695). Ootuspärane on ka see, et vastastikku keelati teises provintsis välja antud raamatute kasutamine (Eesti keelemõte 2023: 42–43).

Nende mahukate teoste ja kirgi kütnud vastuolude varju on jäänud üks raamatuke, mille väljaandmisel pidid Eesti- ja Liivimaa vaimulikud Rootsi kuninga korraldusel koostööd tegema: 1699. aastal Tallinnas trükitud „Kässi-Ramat, Kumma sisse on kokkopantut, Kuida Jummalatenistust, CHristlikko Kombede nink Kirko-Wiside ka meie Ma Koggoduste sees peap peetama nink techtama”. Tegemist on Rootsi 1686. aasta kirikuseaduse ettekirjutustest lähtudes välja antud agendaga ehk kirikutalituste käsiraamatuga, kus kümnes peatükis antakse vaimulikele juhiseid nende peamiste töövaldkondade kohta: kuidas toimetada ristimist, pidada jumalateenistust, sõlmida abielu, kuidas käituda pärast sünnitust kirikusse tulnud naistega, kuidas kohelda haigeid ja ahastuses inimesi, kuidas matta surnuid ja kõnelda surmamõistetutega. Raamatu lõpetab valik palveid. Seda on nimetatud kõige esinduslikumaks Tallinna trükkali Christoph Brendekeni trükitud eestikeelseks raamatuks (Annus 2000: 140).

Rootsi keeles trükiti agenda 1693. aastal ja kuninga korraldusel tuli see välja anda ka mitmes teises Läänemere ääres kõneldavas keeles: Stockholmis saksa keeles, Turus soome keeles, Tartus läti keeles ja Tallinnas eesti keeles (Westling 1900: 278). Soomekeelne väljaanne ilmuski Turus juba järgmisel aastal (Käsi-Kiria 1694), saksa- ja lätikeelne jõudsid trükki alles 1708. aastal Riias (Hand-Buch 1708; Rohkas-Grahmata 1708). Erinevalt teistest tol perioodil ilmunud eestikeelsetest vaimulikest raamatutest, mida anti paralleelselt välja nii tallinna kui ka tartu keeles, polnud agendat algusest peale kavas tartu keeles välja anda.

Selle tõlke ettevalmistavast etapist on Tartus Rahvusarhiivis säilinud kaks käsikirja. Tutvustan mõlemat siinses artiklis ning püüan arhiiviallikate najal täpsustada nende koostamise aega ja nende kohta tõlke ettevalmistamise ja avaldamise loos. Käsikirjade autorsuse selgitamiseks on kõigepealt tarvis saada arhiiviallikate põhjal ülevaade sellest, kes ja millal agenda tõlke kallal töötasid. Selle raamatu tõlkijate, tõlke ülevaatajate või korrektoritena on nimetatud tervet hulka Eestimaa pastoreid. Lisaks tegelesid tõlkega Liivimaa ülemkonsistooriumi määratud isikud, kelle nimesid pole mulle teadaolevates allikates mainitud.

Agenda tõlkimise käik

1699. aastal trükitud eestikeelne agenda pole uurijate tähelepanu eriti köitnud. Gustaf Oskar Fredrik Westling on 1900. aastal ilmunud artiklis pühendanud sellele kaks sisutihedat lõiku, kus ta kirjeldab Eestimaa konsistooriumi kirjavahetuse ja protokollide põhjal lühidalt tõlketöö etappe ja mainib enamikku sellega seotud vaimulikke (Westling 1900: 278–279; vt ka Annus 2000: 140–141). Lisandusi sellele leidub raamatus „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732” (Eesti keelemõte 2023: 43–44). Kristiina Ross (2023a: 360–365) on hiljuti analüüsinud agenda sisuosale eelnevat kuningliku korralduse tõlget, mille autoriks on põhjust pidada Johann Hornungit. Järgnevas lisan seni avaldatule veel mõne täpsustuse peamiselt Eestimaa konsistooriumi materjalide hulgast ning annan üksikasjalise ülevaate tõlkimise käigust ja tõlketööga seotud vaimulikest. Arhiivimaterjalides räägitakse sellest teosest üldjuhul kui käsiraamatust (sks Hand-Buch), kuid selguse huvides nimetan seda alljärgnevas agendaks, et vältida segiajamist selleaegsetes dokumentides sageli jutuks tuleva käsi- ja koduraamatuga, mida samuti nimetati tihti lihtsalt käsiraamatuks.

Kuningas Karl XI andis agenda eesti keelde tõlkimise kohta Eestimaa konsistooriumile korralduse 1694. aasta 7. novembril. Eestimaa konsistoorium pidi koostama tõlke, mille Liivimaa ülemkonsistoorium pidi seejärel Tartus üle kontrollima. Kui tõlkes oli üksmeelele jõutud, tuli sellest kuningale teada anda ja seejärel pidi kuningas andma trükiraha. (Westling 1900: 278)

Et tõlketöö käiku oleks lihtsam jälgida, jagan selle etappideks vastavalt sellele, kuidas vaheldus seltskond, kellele töö parajasti oli usaldatud.

I etapp. Esimesed korraldused tõlketöö kohta tehti 6. veebruaril 1695 Eestimaa vaimulikkonna sinodil. Määrati viis rootsi keele oskajat, kes pidid raamatu viivitamata rootsi keelest eesti keelde tõlkima: Harju-Madise pastor Gabriel Herlin, Harju-Risti diakon Gustav Johann Laurentii, Keila pastor Johann Wilcken, Juuru adjunktpastor Helmich Reinhold Ludwig ja Nissi pastor Josua von Linwall (RA, EAA.1187.2.379, l 36). Nimetatud pastoritest olid Rootsis sündinud Herlin ja Linwall, kes mõlemad olid õppinud Uppsala ülikoolis. Valmivat tõlget pidi edaspidi võrreldama saksakeelse versiooniga, kui see Stockholmist tuleb (RA, EAA.1187.2.379, l 36).

22. mail 1695 loeti konsistooriumis ette Turu piiskopi Johannes Gezelius noorema kiri piiskop Joachim Salemannile. Gezelius teatas, et oli koos selle kirjaga kuninga korraldusel saatnud piiskopile viis eksemplari Turus trükitud soomekeelset käsiraamatut, nagu piiskop oli soovinud. Gezelius mainib veel, et ta oli pastor Herlini kirja peale juba varem saatnud piiskopi nimele ühe oktaavformaadis soomekeelse eksemplari. Veel selgub, et Gezelius saatis piiskop Salemannile ka eksemplarid, mille kuningas oli määranud Riia ja Saaremaa superintendentidele, ja palus tal need edasi toimetada. (RA, EAA.1187.2.379, l 177–177p) Üks neist viiest soomekeelse agenda eksemplarist anti konsistooriumi protokolli järgi Tallinna Püha Vaimu kiriku pastorile Johann Schwabele ja üks Tallinna Kaarli kiriku soome koguduse pastorile, Soomes sündinud ja Turu ülikoolis õppinud Nicolaus Indraeusele. Ühtlasi tuli jutuks agenda tõlkimise seis, kuid et kedagi tõlkijatest polnud kohal, tehti Lääne-Harju praostile Caspar Costerusele ülesandeks selle asjus järele küsida ja tõlkijaid tagant utsitada. (RA, EAA.1187.2.13, l 51–51p) Juba järgmisel päeval teatas Keila pastor Wilcken konsistooriumile, et pool agendat olevat tõlgitud (RA, EAA.1187.2.13, l 53p).

31. juulil 1695 andis Schwabe konsistooriumile teada, et Linwall oli saatnud talle käsiraamatu eessõna ja soovinud, et määrataks mõned isikud, kes selle üle vaataksid. Konsistoorium otsustas, et nad peaksid kõigepealt kogu agenda ära tõlkima, küll edaspidi korraldatakse selle ülevaatamine. Tõlget võis Schwabe senikaua enda käes hoida, kuni ülejäänu lisandub. (RA, EAA.1187.2.13, l 72) Mida selle eessõna all silmas peeti, pole päris selge. Rootsikeelse väljaande juhatavad sisse Karl XI plakat korraldusega käsiraamat kasutusele võtta ning kunagise Uppsala peapiiskopi Petrus Keniciuse eessõna. Eestikeelse väljaande sisuosale eelneb ainult kuningas Karl XI korraldus, kuid selle tõlkis ilmselt Johann Hornung (Ross 2023a: 360–365).

II etapp. Tõlke valmimiseni ei läinudki enam kaua: pisut vähem kui kuu aega hiljem, 21. augustil, esitasid tõlkima määratud pastorid oma töö tulemuse ning konsistoorium otsustas kirjutada Maa-Lääne praostile ja Märjamaa pastorile Andreas Knüpfferile, et ta koos Mihkli pastori Heinrich Göseken noorema, Hanila abipastori Johann Zimmermanni ja Vigala pastori Bengt Johann Himseliga tõlke üle vaataks. Märkused paluti teha eraldi paberile. (RA, EAA.1187.2.13, l 74p)

III etapp. Uuesti tuli agenda tõlge Eestimaa konsistooriumis jutuks järgmise aasta algul. Konsistooriumi 8. jaanuari 1696. aasta protokollis on märgitud, et sellega tuleb ükskord lõpule jõuda, ning nimetatud neli uut pastorit, kes pidid tõlke üle vaatama: Järvamaa praost ja Järva-Peetri pastor Johannes Schoppius, Tallinna Püha Vaimu kiriku pastor Johann Schwabe, Haljala pastor Joachim Balecke ja Tallinna Kaarli kiriku soome koguduse pastor Nicolaus Indraeus (RA, EAA.1187.2.14, l 8p). Vaid paari nädala pärast, 24. jaanuaril, tõi Schwabe ülevaadatud tõlke tagasi ning otsustati, et see tuleb puhtalt ümber kirjutada (RA, EAA.1187.2.14, l 16p). Teema oli taas päevakorral 29. jaanuaril, kui otsustati, et ülevaadatud tõlge tuleb Tartusse saata (RA, EAA.1187.2.14, l 19p). Veebruari algul saadetigi käsikiri Tartusse ülemsuperintendent Johann Fischerile ja Liivimaa ülemkonsistooriumile (Westling 1900: 279, 298).

Kaaskirjas mainiti, et tõlke kallal oli juba töötanud kolm rühma Eestimaa pastoreid, kuid et kirjaviisile polevat nad esialgu kuigi palju tähelepanu pööranud, sest see tulevat korrektuuris viimase lauluraamatu järgi seada. Kahtlemata peeti silmas 1693. aastal Tallinnas ilmunud tallinnakeelset lauluraamatut, millest on säilinud hulk erineva trükilaoga eksemplare: osa nn vahelmisele ehk medium-kirjaviisile omase läbikriipsutatud h-tähega, osa tavalise h-ga (Annus 2000: 122–124). Eestimaa konsistoorium palus Liivimaa ametivendadelt, et nad käsikirja pärast ülevaatamist tagasi saadaksid ja oma märkused eraldi poognale kirjutaksid, mille pidi hõlpsamaks muutma asjaolu, et Tallinnast saadetud eksemplar oli pagineeritud. Teiseks paluti, et tõlke ülevaatamist ei usaldataks neile, kes olid seotud äsjase vastutustundetu ja paljusid juba lahkunud vaimulikke ja Eestimaa konsistooriumi ülimalt solvava eessõnaga ning olid andnud põhjust kahtlustada, et nad alati vastu vaidlevad, või siis soovisid tarbetuid uuendusi ja sekeldusi. (SRA, Livonica II, vol. 409)

Solvava eessõna all mõeldi 1694.–1695. aastal Riias ilmunud tallinnakeelse käsiraamatu „Ma Kele Koddo ning Kirgo Ramat” eessõna, mille autor oli Adrian Virginius. Käsiraamatu kokkupanemise oli Fischer teinud peale tema veel Põhja-Tartumaa praosti ja Laiuse pastori Reiner Broocmanni, Pilistvere pastori Johann Daniel von Bertholdi, Suure-Jaani pastori Magnus de Moulini ja tol hetkel ilmselt kindla positsioonita Johann Hornungi ülesandeks. (Eesti keelemõte 2023: 264–269, 303) Nendega poleks Eestimaa konsistoorium hea meelega koostööd teinud.

IV etapp. Neid, kes käsikirja Liivimaal üle vaatasid, teadaolevates allikates nimepidi ei mainita. Kindlaid andmeid on vaid ühe isiku kohta, kellele sealne konsistoorium selle tõlke asjus korralduse andis, ja tema – Johann Hornung – kuulus just eelmainitud, Eestimaa konsistooriumi jaoks ilmselt ebasoovitavate isikute ringi. 9. novembril 1696 teatas ta Liivimaa ülemsuperintendendile ja ülemkonsistooriumile, et oli hiljuti Tartus üle vaadatud ja eesti keelde tõlgitud rootsi agenda puhtalt ümber kirjutanud ning lisaks tõlkinud kuninga plakati ja peapiiskopi eessõna. Teksti ümber kirjutades oli ta enda sõnul hästi läbimõeldult muutnud siin-seal mõnda sõna, mis oli ülevaatusel kahe silma vahele jäänud. Tõlgetest rääkides palus ta juba ette vabandust nende kohtade pärast, kus ta võis olla eksinud, sest enda sõnul ei osanud ta rootsi keelt ja tal polnud seekord võimalik teistelt selle kohta täpset juhatust saada.¹ (Eesti keelemõte 2023: 273–275) Sama kirjaga saatis ta Tartusse tähelepanekud 1693. aastal Tallinnas trükitud tallinnakeelse käsiraamatu kohta. Vastav dokument on pealkirjastatud kui „Märgukiri tallinnaeestikeelse käsiraamatu kohta” (Eesti keelemõte 2023: 276–284) On tähelepanuväärne, kust Hornung oma kirja saatis – Eestimaalt Jüri kiriku juurest, kus oli parajasti kirikuõpetajaks tema õpingukaaslane Petrus Koch, kes olemasolevate allikate järgi polnud agenda tõlkimisega kuidagi seotud.

Tartust saadeti tõlge varsti omakorda Tallinna. 2. detsembril 1696 loeti Liivimaa ülemkonsistooriumi dateerimata kiri Eestimaa konsistooriumis ette (RA, EAA.1187.2.14, l 137p). Tavapäraste viisakustega vormistatud kiri, millele olid alla kirjutanud ülemsuperintendent Johann Fischer ise, Tartu ülikooli professoritest konsistooriumiliikmed Olaus Moberg ja Gabriel Skragge ning professor Laurenz (Lars) Molin, oli küllaltki teravas toonis. Kirjutajad nentisid kõigepealt, et nad oleksid eelistanud, kui neid oleks sellest tööst säästetud, sest kui sealtpoolt (st Liivimaalt) oli varem seesuguste asjade puhul midagi öeldud või heatahtlikult ette võetud, oli seda pahaks pandud. Kuninga korralduse tõttu olid nad – siin pole ilmselt mõeldud kirjale allakirjutanuid, vaid Liivimaal sisulist tööd teinud keeleoskajaid – siiski kokku tulnud ja neile saadetud töö üle vaadanud, kuid kohe alguses märganud, et korrektuur nõuaks rohkem aega ja tööd kui uue tõlke tegemine, isegi kui see seisnenuks mitmesugustest ebaõnnestunud väljenditest rääkimata üksnes tõlke kohendamises B. J. H. märkuste järgi (nendest lähemalt allpool), mis olid samuti Liivimaale saadetud ja olid eesti keelega igati kooskõlas.² Sellepärast olidki nad otsustanud lasta terve raamatu kõige parematel keeletundjatel uuesti tõlkida ja saatsid nüüd selle tõlke koos Eestimaalt saaduga tagasi palvega see läbi vaadata ja lahkelt teada anda, kui seal peaks olema midagi parandada. Järgnes pikem nördimusavaldus selle üle, et Eestimaa konsistoorium oli püüdnud ette kirjutada, kellele ei tohiks tõlke ülevaatamist usaldada. Sest esiteks polevat nemad kunagi võtnud endale voli Eestimaa konsistooriumile nende ametitoimetuste kohta ettekirjutusi teha ning teiseks ei teadvat nad Liivimaa vaimulikkonna hulgas selliseid mehi olevatki, kelle kohta saaks pruukida nii karme hinnanguid, nagu Eestimaa konsistoorium oli andnud. Nemad olevat seni olnud koos kõigi õigeusklike teoloogide ja mõistlike inimestega seisukohal, et iga kristlane peab oma annet kasutama Jumalale auks. Kui keegi on selleks andeks saanud keeleoskuse, siis on tal juhul, kui ta leiab, et puuduliku keeleoskuse tõttu – mis ei tee küll kedagi häbiväärseks või heterodoksseks – on raamatus, mida võib omal kombel võrrelda usutunnistuskirjadega, sisutuid, sobimatuid või usutõdedega vastuolus olevaid mõtteid, kohustus see avalikuks teha, et ennetada või kummutada valesid ettekujutusi, mida lihtsameelsed inimesed selliste väljendite toel endale ristiusu kohta loovad. (RA, EAA.1187.2.380, l 407–409)

Kuigi seda pole kirjas otsesõnu mainitud, võis koos sellega Eestimaa konsistooriumisse jõuda ka Hornungi eelmainitud märgukiri 1693. aastal Tallinnas ilmunud tallinnakeelse käsiraamatu kohta. Vähemalt on see praegu Hornungi kirjutatuna Eestimaa konsistooriumi arhiivis (RA, EAA.1187.2.736:2, l 3–3p, 6–7; eestikeelses tõlkes Eesti keelemõte 2023: 276–284). Liivimaalt saadetud kirjas öeldakse ainult, et Eestimaa konsistooriumile ei tohiks olla teadmata, kui lahkelt ja sõbralikult on Liivimaa esindajad juba palju aastaid palunud, et Tallinna käsiraamatus leiduvad vead parandataks.

Huvitaval kombel viitab ka Hornung oma märgukirjas B. J. H. koostatud grammatilistele tähelepanekutele, mille kuninglik konsistoorium oli Tallinnast „siia”, st Liivimaale, saatnud ning mis olevat olnud õiged ja keeleliselt põhjendatud.³ Tundub, et nende märkuste seas olid näiteks tähelepanek, et eesti keeles peab põhiarvsõnale järgnev nimisõna olema ainsuses, ning ettepanekud saksapäraste keeruliste eituskonstruktsioonide lihtsustamiseks (Eesti keelemõte 2023: 278). Initsiaalide B. J. H. taga võib oletada Vigala pastorit Bengt Johann Himselit, kes oli agenda tõlkimisega seotud tõlketöö II etapis, kuid selle kohta, millal ja mis asjaoludel Eestimaa konsistoorium Liivimaale mingid tema grammatilised tähelepanekud saatis, andmeid pole. Ülemkonsistooriumi kirjast jääb mulje, et need saadeti Liivimaale koos agenda tõlkega, kuid kirjas, millega koos Eestimaa konsistoorium agenda tõlke Liivimaale saatis, mingeid grammatilisi tähelepanekuid mainitud ei ole.

V etapp. Järgmise, 1697. aasta 10. veebruaril otsustati Eestimaa konsistooriumi sinodil, et Järvamaa praost Johannes Schoppius ja Lääne-Harju praost Caspar Costerus, Harju-Madise pastor Gabriel Herlin, Keila pastor Johann Wilcken, Harju-Risti diakon Gustav Johann Laurentii ja Juuru pastor Helmich Reinhold Ludwig peavad kahte tõlget võrdlema ja seal, kus nad leiavad, et Liivimaa oma on paremini õnnestunud, Eestimaal tehtud tõlget selle järgi parandama. Seejuures tuli jääda tavapärase kirjaviisi juurde. (Westling 1900: 279; RA, EAA.1187.2.15, l 12p–13) Enam-vähem sama pastorite rühm oli agenda tõlketöö I etapis eesti keelde tõlkinud.

Seekord ei edenenud töö ilmselt kuigi jõudsalt, vähemalt polnud sama aasta septembriks sellega veel ühele poole saadud. 17. septembril 1697 saadeti Tartust kiri palvega möödunud aastal Eestimaale läkitatud tõlge tagasi saata (RA, EAA.1187.2.381, l 296). Seepeale otsustas Eestimaa konsistoorium, et Joachim Salemann, Wilcken ja Ludwig peavad 5. oktoobril kohale tulema ja osalema tõlgitud agenda ülevaatamisel (RA, EAA.1187.2.15, l 74). Määratud kuupäeval selle kokkusaamise kohta midagi protokollitud ei ole. Tõlke valmimisest teatas Eestimaa konsistoorium kuningas Karl XII-le alles 1699. aasta 25. mail ja samal aastal jõudis raamat ka trükki. Liivimaa ülemkonsistooriumiga enam teadaolevalt selle asjus nõu ei peetud. (Westling 1900: 279)

Nagu eeltoodust näha, on Eestimaa konsistooriumis agenda tõlkimisega tegelnud vaimulikud täpselt üles tähendatud. Seevastu „kõige paremaid keeletundjaid”, kes agenda Liivimaal uuesti tõlkisid, nimepidi nimetatud ei ole. Samas pole usutav, et Liivimaal oleks tõlkima pandud mehi, kes polnud varem tõlketööd teinud. Pigem võib arvata, et seda tegi sama seltskond, kes oli mõni aasta varem Riias tallinnakeelse käsiraamatu kallal töötanud, Adrian Virginius ehk välja arvatud, vähemalt ei maini ta seda episoodi oma autobiograafias (Eesti keelemõte 2023: 289–306). Eestimaa konsistoorium on 25. mail 1699 kuningale kirjutanud, et Liivimaa ülemkonsistoorium olevat lasknud uue tõlke valmistada ühel studiosus’el (SRA, Bibliographica, vol. 4). Studiosus’eks nimetati tollal peale üliõpilaste ka selliseid isikuid, kes olid ülikoolis õppinud, kuid polnud veel leidnud kindlat töökohta. Eespool mainitud Liivimaa tõlkijate ringist oli tol ajal ainsana kindla ametikohata Hornung. Esmapilgul näib tema autorsusele vastu rääkivat asjaolu, et ta 1696. aasta novembris kirjutas Liivimaa ülemkonsistooriumile Eestimaalt ja nimetas oma ülesandena tõlke puhtalt ümberkirjutamist. See aga ei välista võimalust, et enne Jürisse minekut oli ta olnud Liivimaal ja kellegagi koos selle tõlke kallal töötanud. Seda näivad kinnitavat tema sõnad rootsi keelest tõlgitud tekstide kohta: ta palub juba ette vabandust võimalike vigade pärast, sest ta ei oskavat rootsi keelt ja tal polevat olnud seekord võimalik teistelt selle kohta täpset juhatust saada. „Seekord” (vor dießmahl) näib viitavat sellele, et mingil varasemal korral oli see tal võimalik, ja miks ei võinuks see sündida koos kellegi teisega Liivimaal agenda tõlget üle vaadates ja ümber tõlkides.

Agenda käsikirjalised tõlked

Tartus Rahvusarhiivis Eestimaa konsistooriumi materjalide seas on säilinud vähemalt kaks agenda käsikirja: üks eraldi säilikuna (RA, EAA.1187.1.15; edaspidi käsikiri A) ja teine säilikus, mis sisaldab peale selle veel 1687. aastal Pilistveres üle vaadatud Uue Testamendi käsikirju (RA, EAA.1187.2.5322; edaspidi käsikiri B). Kummalegi pole märgitud ei tõlkija(te) ega ümberkirjutaja(te) nime(sid), nii et käsikirjade kirjutajate ja parandajate tuvastamiseks olen võrrelnud nende käekirju muude arhiivis leiduvate dokumentidega, peamiselt teadaolevalt tõlkega seotud isikute saksakeelsete kirjadega.

Käsikiri A on algselt olnud pagineerimata, ainult poognad olid tähistatud tähtede ja numbritega: A1, B, A2, C, D, E. Hiljem, ilmselt arhiivis, on lisatud lehenumbrid. Käsikirjas on 54 lehte ja see on kirjutatud nelja erineva käekirjaga. Kirjutajad pole teksti omavahel ära jaganud sisuliste üksuste kaupa, vaid kirjutaja vahetub koos leheküljega (nt l 5p–6, 38–38p) või mõnikord isegi keset lehekülge (nt l 37p). Kui võrrelda kirjutajate käekirju nende Eestimaa pastorite käekirjadega, kes olid teadaolevalt tõlketööga seotud, võib küllaltki kindlalt sedastada, et käsikirja on kirjutanud Gabriel Herlin, Johann Wilcken, Josua von Linwall ja Helmich Reinhold Ludwig. Käsikirjas leidub ka parandusi, eriti selle algusosas, kuid neid pole palju. Suurema osa parandustest on teinud Wilcken, mõned ilmselt Linwall ja üksikud kohe esimesel leheküljel võib-olla keegi kolmas.

Käsikirja B on tervikuna kirja pannud üks inimene – tõenäoliselt Heinrich Göseken noorem, kes on oma ilusa selge käekirjaga ümber kirjutanud ka Uue Testamendi käsikirja, mida toimetati 1687. aastal Pilistveres (Tafenau 2006: 266). Ilmselt juba põhiteksti kirjutamise käigus on Göseken lisanud leheservadele kommentaare ja paralleelvariante.

Käsikirja leheküljed on Gösekeni enda nummerdatud. See koosneb 96 leheküljest, millest puuduvad 39.–42. lehekülg. 33. lehekülje juurde on pandud eraldi pooleksmurtud paberileht, kuhu Linwall on kirjutanud oma versiooni sellel ja järgmisel leheküljel olevast palvest. Käsikirjas B on A-st märgatavalt rohkem parandusi. Neid on teinud vähemalt neli isikut, kellest kolm õnnestus mul identifitseerida: Johann Zimmermann, Bengt Johann Himsel ja Joachim Balecke. Otsustades selle järgi, kes on kelle parandusi maha tõmmanud või täiendanud, võib oletada, et Zimmermann toimetas teksti esimesena, siis Himsel, kes on kirjutanud teksti servale ka kommentaare (neist lähemalt allpool), tema järel Balecke ja lõpuks tuvastamata jäänud isik. Viimase muudatused on ühtlasi kõige ulatuslikumad, kuid erinevalt teistest pole neid 9. peatüki lõpulehekülgedel ega viimases, 10. peatükis, või on neid seal ainult mõni üksik – väiksemate paranduste autorit on mõnikord raske kindlaks teha. Kohenduste tõttu on algne tekst kohati raskesti loetav.

Joonis 1. Käsikiri A. Põhiteksti on kirjutanud Gabriel Herlin, parandused on teinud Johann Wilcken. RA, EAA.1187.1.15, l 3p.

Joonis 2. Käsikiri B. Põhiteksti on kirjutanud Heinrich Göseken noorem, parandusi on teinud ilmselt Johann Zimmermann, Bengt Johann Himsel, Joachim Balecke ja praegu veel tundmatuks jääv ­parandaja. RA, EAA.1187.2.5322, lk 5.

Teksti parandajad pole töötanud käsikirja kallal koos, vaid üksteise järel. Nii on mõnes kohas tekkinud nende vahel omamoodi dialoog. Näiteks 3. leheküljel on tekstis alla joonitud fraas „eth temma woip tehhendatut sahda sinno Tarkusse Tehhendamisse ka” ning lehe servale kirjutatud „ich verstehe es nicht” (’ma ei saa sellest aru’) ja teise käekirjaga sinna kõrvale: „ich auch nicht” (’mina ka mitte’). Leheküljel 54 on tekstis piiblitsitaat (Mt 19:9): „Minna aggas ütlen teile: Ke hennast [?] omma Naisest lahhutap (kuß mitte Hohrusse perrast) nink wottap töise, se rikkutap erra se AbbiEllo, nink ke erralahhutatut koßip, se rikkutap kahß erra se AbbiEllo.” Selle juurde on Göseken lehe servale kirjutanud järgmise ladinakeelse märkuse: „rikkutap, a verbo rikkutama, quod est activum rikkuma est neutrum” (’rikkutap sõnast rikkutama, mis on aktiivne [verb], rikkuma on neutraalne [verb]’). Selle alla on omakorda Himsel kirjutanud: „rickuma et neutrum et activum est” (’rickuma on nii neutraalne kui ka aktiivne [verb]’).

Võrreldes käsikirju nii omavahel kui ka trükiversiooniga, selgub, et käsikiri A on varasem kui B, kuhu on tehtud hulgaliselt parandusi, tänu millele on see trükiversioonile lähedasem kui A. Et kõik neli käsikirja A kirjapanijat olid nende seas, kellele agenda tõlkimine kõigepealt ülesandeks tehti, peab see olema tõlketöö I etapi tulemus.

Göseken, Zimmermann ja Himsel kuulusid nende hulka, kes pidid I etapi tulemuse üle vaatama. Nagu eespool mainitud, paluti neil oma märkused teha eraldi paberile. Olemasolev käsikiri B aga näitab, et mingil põhjusel otsustas Göseken siiski kogu tõlke ümber kirjutada. Usutavasti ei teinud Göseken päris uut tõlget, vaid tema kirjutatud käsikiri B on käsikirja A ärakiri. Tõepoolest on kahe käsikirja sarnasus ilmne, kuid tegemist pole sõnasõnalise ärakirjaga. Näiteks eespool tsiteeritud Mt 19:9 kõlab käsikirjas A (l 30p) järgmiselt: „Minna aggas ütlen teile, ke oma naise henesest ärralahhotab, muito kud hohruße pärrast, ning wottab öhhe teise, se rikkub abbiello: Ning ke wottab öhhe teise, rikkub abbiello.” Lause lõppu on parandatud: „[—] Ning se ke wottap öhhe pärralle jättetut, rikkup sedda abbiello.” Selle näite puhul võib arvata, et Gösekeni märkus käsikirjas B sõna rikkutap kohta pidi õigustama tema vormivalikut. Kõrvalmärkusena olgu öeldud, et kuigi Göseken sellele siin käsikirjas rohkem märkusi pole pühendanud, oli aktiivsete ja neutraalsete verbide eristamine tema jaoks oluline teema, millele ta oli juba mõni aasta varem praost Andreas Knüpfferi tähelepanu juhtinud (RA, EAA.1187.2.376, l 473–473p). Agenda käsikirjas kasutab ta näiteks vorme sünditatut sahwat (käsikiri B, lk 1) (vrd käsikiri A, l 1 on samas kohas algul sahwat sadut, kuid seda on mitmel moel parandatud, nii et lõplik lahendus pole päris arusaadav; igal juhul oli üks vahevariant sündiwat) ja errasunditanut (käsikiri B, lk 3; vrd käsikiri A, l 2p: errasundinut).

Mõnikord langeb käsikirja A tehtud parandus kokku Gösekeni valikuga (B), näiteks:

A (l 2) algvariant: [—] eth temmal keiket kurjat himmot hucka sahwat [—]

A (l 2) parandatud variant: [—] Et temma sees keick kurjat himmut erraloppewat [—]

B (lk 3) algvariant: [—] eth temma sees keik kurjat Himmut erraloppewat [—]

Teisal on Göseken (B) kommenteerinud käsikirjast A üle võetud tõlkevasteid:

A (l 30p) algvariant: Kuß nemmad Pellete all seiswad, ütlep Prester, [—]

A (l 30p) parandatud variant: Kus nemmat Pellet (rihde) all seiswat, ütlep Prester, [—]

B (lk 55) algvariant: Kuß nemmat Sellet⁴ [?] Rihde alla seisawat, ütlep Prester.

Käsikirjas A on sõna Pellet(e) kohale tehtud ristike ja lehe servale kirjutatud ristikese juurde sõna rihde. Göseken on lehe serval kommenteerinud: „was die beide Wörter hier heissen sollen, verstehe ich nicht” (’ma ei saa aru, mida need kaks sõna siin tähendama peavad’). Sõna Pellet ’baldahhiin’ on võetud rootsikeelsest versioonist, kus vastav koht kõlab järgmiselt: „När the stå under pellet / säger Presten” (Hand-Bok 1693: 103).

Rootsi keelest otse üle võetud sõnu leidub käsikirjas A teisigi, nt Se Drottning ’kuninganna’, mis on tekstis alla joonitud ja mille kohta servale tundub olevat kirjutatud kunigl. Frauwa (l 22). Käsikirjas B on selles kohas (lk 34) se Kunninglikko Fraua. Sõna Fraua on ilmselt selle käsikirja viimane parandaja asendanud sõnaga Emmandatt, mis on siis jälle maha tõmmatud ja taastatud endine tõlge, kuid trükiversioonis on siiski Kunninglikko Emmandad (Kässi-Ramat 1699: 80).

Veel ühe toorlaenu näiteks võib tuua käsikirjas A (l 3p) esineva sõna funt (rts ’ristimis nõu’): „Kus se laps sahb funti jures piddanut [—]”, vrd rootsi keeles: „När barnet hålles wid funten [—]”. Sõna funti on käsikirjas alla joonitud ja lehe servale kirjutatud sõna weßi. Käsikirjas B (lk 5) on vastav parandus juba tehtud: „Kuß se Lapß sahp Wee jures piddatut [—]”. Järgnenud toimetamise käigus on ilmselt Balecke asendanud sõna Wee väljendiga pöha kastmiße ning keegi teine konstruktsiooni sahp piddatut sõnaga petaxe. Trükiversiooni on jõudnud variant: „Kui Lapß Ristmisse We päle petaxe [—]” (Kässi-Ramat 1699: 11).

Käsikirjade erinevustest hoolimata tundub, et B võib olla A ärakiri. Üks mõeldav põhjus, miks Göseken võis otsustada käsikirja ümber kirjutada, on sama, mis ajendas hiljem Liivimaal tõlget ülevaadanuid: võib-olla oli tema hinnangul tarvilik teha tõlkes rohkem parandusi, kui oleks võimaldanud konsistooriumi soovitatud toimetamisviis – kirjutada märkused eraldi paberile. Seega võiks Gösekeni pidada tõlketöö II etapi ehk esimese toimetamisringi esimeseks paranduste tegijaks. Talle järgnesid Zimmermann, Himsel ja lõpuks Balecke, kes kuulus juba tõlketöö III etapi osaliste hulka. Tema on ühel korral viidanud ka soomekeelsele tõlkele (lk 30). Nagu eespool mainitud, oli käsikiri kolmanda, 8. jaanuaril 1696 määratud pastorite grupi käes pisut rohkem kui kaks nädalat, 24. jaanuarini, mis tundub olevat liiga lühike aeg selleks, et kõik neli III etapi osalist (Schoppius, Schwabe, Balecke, Indraeus) oleksid jõudnud käsikirja ükshaaval üle vaadata. Võimalik, et nad toimetasid seda koos ja Balecke pani kirja kõik kollektiivselt heaks kiidetud parandused, või siis delegeeritigi ülevaatamine ainult Baleckele.

Kui nüüd oleks käsikiri konsistooriumi korralduse kohaselt puhtalt ümber kirjutatud, oleks olnud loomulik, et võimalikud järgmiste ringide parandused oleks tehtud juba uude käsikirja, kuid nagu öeldud, on pärast Balecket veel keegi käsikirja parandanud. Käekirjade võrdluse alusel ei tundu see olevat ei Schoppius, Schwabe ega Indraeus, kes pidid tõlke üle vaatama koos Baleckega, ega ka mitte Knüpffer, kes pidi seda tegema koos Gösekeni, Zimmermanni ja Himseliga. Tundub, et siin on kolm võimalust: kas käekirjade võrdlus ei andnud adekvaatset tulemust või oli tõlke ülevaatamisse kaasatud keegi, keda konsistooriumi dokumentides pole mainitud, või tehti viimased parandused käsikirja pärast seda, kui see oli Liivimaalt tagasi jõudnud, ja enne Tartusse saatmist seda puhtalt ümber ei kirjutatudki. Kui vaadata käsikirja viimaseid lehekülgi, kus viimase parandaja korrektiive ei ole, ei tundugi see mõeldamatu: ülejäänud asjaosalistel on parandusi olnud vähem ja nad on need kirja pannud vaoshoituma käekirjaga, nii et nende parandustest hoolimata oleks olnud võimalik käsikirjaga hõlpsasti tutvuda.

Viimased parandused tehti käsikirja B seega hiljemalt 1697. aasta sügisel, kui Liivimaa ülemkonsistoorium oma tõlke Eestimaa konsistooriumilt tagasi küsis, ja sel juhul peaksid need olema tehtud Liivimaalt saadud tõlke alusel. Viimase ringi paranduste seotusele Liivimaa keeletundjatega näib viitavat ka üks kõnekas muudatus: leheküljel 66 on nimelt sõna kaibap asendatud sõnaga kiunup. Verb kiunuma on Kristiina Rossi (2023b: 425) andmetel aga üks neist kahest verbist, mida on kasutatud 1694. aastal Riias trükitud tallinnakeelses lauluraamatus, kuid mida varasemas kirjasõnas mujal polegi registreeritud ning mida ei kasutata ka hilisemates lauluversioonides. Paraku ei õnnestunud mul käekirja järgi leida nende paranduste kirjapanijat ka viimases etapis tõlketöösse kaasatute hulgast (varem juba mainituile lisaks Caspar Costerus, Gustav Johann Laurentii ja Joachim Salemann). Välistada võib ka Liivimaa pastorid, kes olid varem eestikeelse kirjanduse väljaandmisega seotud olnud (Johann Daniel von Berthold, Reiner Broocmann, Magnus de Moulin, Salomo Heinrich Vestring), ning studiosus Johann Hornungi.

Kui Tartusse saadeti seesama Eestimaal korduvalt üle vaadatud käsikiri B, said Liivimaa kolleegid ühtlasi võimaluse tutvuda Himseli ääremärkustega. Kas on võimalik, et kui Hornung ja Liivimaa ülemkonsistoorium kiitsid B. J. H. grammatilisi tähelepanekuid, pidasid nad silmas just neid kommentaare?

Bengt Johann Himseli märkused agenda tõlke käsikirjas

Bengt Johann Himsel (1663–1706) oli sündinud Tallinnas, kus tema isa Gebhard Himsel oli linnaarst ja gümnaasiumi matemaatikaprofessor. Ta oli 1680. aastate algul ka ise Tallinna gümnaasiumis õppinud ja suundunud siis Saksamaale, kus asus 1683. aasta suvel Jena ülikoolis teoloogiat õppima. Pärast õpinguid naasis ta Eestimaale ning sai siin 1689. aastal Anna ja 1692. aastal Vigala pastoriks. (Tering 2018: 391)

Himsel on käsikirja B teinud parandusi ning lisanud kommentaare. Ta on muu hulgas lähtunud keelelistest põhimõtetest, mida Hornung oma 1696. aasta märgukirjas tema nimega seostas: ta on parandanud nii põhiarvsõnale järgneva nimisõna arvu (lk 6) kui ka verbikonstruktsioone, eriti saama-konstruktsioone (nt lk 70: Jummal … tohb pro sahb tohma). Et aga Hornung ja Liivimaa ülemkonsistoorium tõstavad esile just Himseli keelelisi tähelepanekuid, esitan järgnevas kõik märkused, mida käekirja alusel saab talle omistada, koos tekstikohaga, mille kohta märkus käib, üldjuhul selle algsel, Gösekeni kirjutatud kujul.

Lk 5: Uskut sinna Jesusse Christusse sisse, Jummala aino Poja meye Jssanda, ke on sahtetut Pöhast Waimust, Jlmale tulnut Mariast puchtast Neitzist, kannatanut Pontiusse Pilatusse all, Risti (Puh) pehle⁵ pohtut, surnut, mahhamattetut [—]
Himsel: pehle könnte gar weggelaßen werden ’pehle võiks päris ära jätta’.

Lk 6: Sihß küssip Prester Lapse Nimme jerrel, kastap se Lapse Pehha kolm kord Wee ka, nink ütlep.
Himsel: se scheint überflüßig zu seyn ’se paistab olevat üleliigne’.

Lk 13: Tahhat sinna lebbi Jummala Armo kindla nink ilmapetlikko Südda ka se wasto wöttetut Öppetusse nink Usko sees kindel jehma keike sinno Ello Aijal nink sesamma sees iggapehw kaßwama, nink Jummala puchta Sanna sees hendes ussinast harjama?⁶
Himsel: harrida, wiewohl die Phraseologie: ennast Jummala pähl, oder Sanna sees harrida hart und ungewöhnlich zu seyn scheint ’harrida, kuigi väljend ennast Jummala pähl või Sanna sees harrida tundub olevat kohmakas ja ebaharilik’.

Lk 15: Kuß seisap se kirjotatut?
Himsel: seisap kirjotut ist ein germanismus ’seisap kirjotut on germanism’.

Lk 15: Tahhat sinna sesinnase Usko Tunnistusse pehl ristitut sahda?
Himsel: vel saja so mehr in usu ist ’või saja, mida kasutatakse rohkem’.

Lk 16: Meye pallume nühdt nink iggal Ajal, eth temma sind sehl sees tahhax kinnitama nink hoidma, nink sind wihmati laskma se iggawesse Taiwa Röhmo nink Önnistusse perrandama.
Himsel: sinna jures, sähl sees videtur esse germanismus ’sinna jures, sähl sees näib olevat germanism’.

Lk 31: Perrast woip Prester piddada nisugguset Mainizusset, Tennamisset nink Palwet se Wihsi jerrel, kudt nühdt ülleüldeß prukitaxe.
Himsel: Mainizußet piddama scheint ein germanismus zu seyn ’Mainizußet piddama näib olevat germanism’.

Lk 54: Minna aggas ütlen teile: Ke hennast [?] omma Naisest lahhutap (kuß mitte Hohrusse perrast) nink wottap töise, se rikkutap erra se AbbiEllo, nink ke erralahhutatut koßip, se rikkutap kahß erra se AbbiEllo.
Himsel (vastuseks Göseken noorema kommentaarile, vt eespool): rickuma et neutrum et activum est ’rickuma on nii neutraalne kui ka aktiivne [verb]’.

Lk 61: Uskut sinna, eth Jummal sel Jütlusse Ammetil Meelewalda andnut on, omma Koggodusse sees, lebbi temma pöha Sanna nedt Pattut andix anda?
Himsel: omma Sanna Sullaßille Ratio der Kranke mochte nicht verstehe[n] was es sey Jutluße amit ’omma Sanna Sullaßille, põhjendus: haige ei pruugi aru saada, mida Jutluße amit tähendab’.

Lk 62: Kuß se Prester moistap, eth se Haige ommeti hendes weel kurbastap, nink mitte woip Rahwul olla, woip temma weel selsinnasel kombel tedda tröstida.
Himsel: weel kurb on, denn kurbastama hat transitivam significationem, und ennast kurbastama videtur germanismus esse ’weel kurb on, sest kurbastama on transitiivse tähendusega ja ennast kurbastama näib olevat germanism’.

Lk 63: [—] sest sedda ep woip üxkit öigest tehha, echk sesinnase Sacramenti ausast wasto wottada, kudt üx issuwa Hing, ke hendes kartap Jummala Wihha nink Surma ees [—]
Himsel: ennast kartap est germanismus ’ennast kartap on germanism’.

Lk 65: Kuß se sündinut on, woip se Prester tahß se Haige mainizeda, eth temma hendes koggones Jummala Hohlex annap, nink lassep tedda hennesse ka tehha, meß temma tahhap, olko, eth temma tedda tahhap sihn Jlma seest errakutzuda, echk weel laskma ellada.
Himsel: lasta propter praecedens verbum tachtma ’lasta, eelneva verbi tachtma tõttu’.

Lk 70: Nedt Jnnimesset, kumbat sihs ellawat, ep peawat mitte enne walmit ollema, kudt nedt, kumbat ammo enne surnut ommat.
Himsel: walmis, adverbialiter ’walmis, adverbina’.

Lk 76: Jnnimenne ep tehp omma Aiga mitte, erraniß kudt Kallat pühdtut sahwat kahhjolikko Öngke ka, nink kudt Linnut Pühdusse Keele ka pühdtut sahwat, ninda sahwat kahß Jnnimesset errawöttetut kurjal Ajal, kuß se ruttolikkult nende pehle tullep.
Himsel: was Püduße keel heiße verstehet der Bauer nicht, an statt deßen spricht er Paila ka ’talupoeg ei saa aru, mida Püduße keel tähendab, selle asemel ütleb ta Paila ka’.

Lk 79: [—] nink Jummalast armolisse Andix Andmisse palluda, ke mitte tahhap ühhe aino Pattuse Surma, erraniß eth tema hendes ümberpöhrap nink iggawest ellap.
Himsel: ennast ist hier unnohtig ’ennast on siin tarbetu’.

Lk 90: [—] nink saht meit wihmsel Pehwal sesinnase heddalikko Jlma seest errapehstma, nink meit sinno jure iggawesse Taiwa Röhmo sisse wotma, kussa meye sinno kihtusse iggawest sahme teutma, Amen.
Himsel: Jummala kituse teutma, ist fremd, mogte heißen teielikult kihtma ’Jummala kituse teutma on võõras, võiks öelda teielikult kihtma’.

Lk 93: Kinnita, pohjata nink trösti tedda temma raske Kiusatuße sees [—]
Himsel: das wort pohjama kompt mir sehr ungewohnt vor ’sõna pohjama tundub mulle väga harjumatu’.

Lk 95: Sahta hehx nink eddeßpitte keik ausat Koggodusset nink Sehdusset, eth nemmat keike Aßjade ees siggiwat, sinno pöha Nimme Auwux, Kunninga nink JssaMah Tenistussex nink Kaßwux, kahß ühhe iggalikko hehx.
Himsel: siggima keike asja ees, das verstehe nicht was das seyn soll. soll es seyn vor allen dingen, so ist diese Redens art ein germanismus, konnte heißen keike ennamist ’siggima keike asja ees – ma ei saa aru, mida see peab tähendama. Kui see peab tähendama ’ennekõike’, siis on see väljend germanism, võiks öelda keike ennamist’.

Nagu näha, on nendes märkustes tähelepanu juhitud germanismidele ja harjumatutele väljenditele ning soovitatud talupoegadele arusaadavamat sõnastust. Need tähelepanekud on igati kooskõlas põhimõtetega, mida propageerisid samal ajal Liivimaal tegutsenud noored hea keeleoskusega pastorid. Riias välja antud raamatute tundmisele viitab ka Himseli märkus ühes Uue Testamendi tõlkekatkes, mille ta on ilmselt kirja pannud 1690. aastate lõpul (Tafenau 2006: 282). Pealegi oli ta õppinud Tallinna gümnaasiumis, kus sama aja paiku või õige pisut varem õppis sõpruskond, kelle hulka kuulusid nii Bengt Gottfried Forselius, Johann Hornung kui ka Adrian Virginius (Põldvee 2024). Himselit pole allikates selle sõpruskonna liikmena teadaolevalt küll mainitud, kuid kindlasti oli ta nendega tuttav ja nende keelevaadetega kursis.

Kas Himseli märkusi käsikirjas B võiks pidada grammatilisteks tähelepanekuteks, mida nii Liivimaa ülemkonsistoorium kui ka Hornung kiitsid, jääb siiski kindla vastuseta. Võib öelda, et märkused on keeleliselt põhjendatud, kuid need on anonüümsed ja neile pole lisatud isegi initsiaale. Võimaliku õpingukaaslasena võis Hornung küll ta käekirja ära tunda ja selle põhjal märkused talle omistada, kuid sama hästi võis Himsel siiski oma tähelepanekud ka süsteemsemalt eraldi kirja panna. Sellisel juhul jääb ainult loota, et need on õnneliku juhuse läbi veel kusagil säilinud ja ootavad leidmist.

Kokkuvõtteks

Võrreldes suurte lahkhelidega, mis tekkisid 1680. aastate lõpus tallinnakeelse Uue Testamendi trükivalmis seadmise pärast, kulges 1699. aastal Tallinnas ilmunud agenda tõlkimine suhteliselt valutult. Esialgu oli ilmselt harjumatu, et tõlkida tuli rootsi keelest, mida kõik vaimulikud ei osanud, mistõttu oli võimalike tõlkijate ring piiratud. Enamik Eesti- ja Liivimaa pastoreid olid saksa emakeelega, kuid oodatud saksakeelset tõlget, millele toetudes eestikeelset tõlget parandada, ei tulnud niipea. Mingit tuge võidi saada soomekeelsest tõlkest, mis valmis rootsikeelsest originaalist vaid veidi hiljem.

Säilinud käsikirjades peegeldub hästi Eestimaal tehtud tõlketöö. Liivimaal valmistatud tõlge, mille Johann Hornung puhtalt ümber kirjutas, saadeti olemasolevatel andmetel Tartusse tagasi, kuid selle praegune asukoht on teadmata, võib-olla pole see säilinudki. Liivimaa tõlkest on ilmselt siiski jälgi käsikirjas B, sest selle järgi, mis on tõlketöö kulgemise kohta teada muudest dokumentidest, peaks viimane parandustering sisaldama neid kohendusi, mis tehti Eestimaa konsistooriumi tõlke võrdlemisel Liivimaalt saadud tõlkega. Kes need parandused tegi, jääb praegu lahtiseks, sest
tundub, et see polnud keegi neist, keda on muudes dokumentides tõlketööga seostatud.

Kai Tafenau (snd 1975), PhD, Rahvusarhiivi teadus- ja publitseerimisbüroo toimetaja (Nooruse 3, 50411 Tartu), kai.tafenau@ra.ee