Klounid ja teised kurjamid – hirmu ja vägivalla mitu nägu

Põlvas puhkes paanika pärast seda, kui sotsiaalmeedias levis kulutulena teade linnas ringi sõitnud
kahtlasest valgest kaubikust, kust karanud Edu poe lähedal välja maskis kahemeetrine mees, et röövida
koolipoiss. Politseil oli see juba mitmes selletaoline juhtum uurida. Kurjakuulutava teate postitanud neiu
väitis, et lugu juhtunud eelmise kolmapäeva õhtul tema teismelise vennaga, kelle kinnitusel olla teisedki
poisid samalaadsetesse olukordadesse sattunud. Põlvas liikunud ka hirmujutt, et pätid pidid ründama
pimedas üksikuid inimesi, et nende siseorganeid saada. (Harju 2018a: 1)

Interneti tõttu kuulume kõik üleilmsesse pärimusruumi ja paljud mujalt maailmast alguse saanud hirmujutud ning nende tegelased kohanevad üsna kergesti Eestis. Käesoleva artikli ajendiks on lähiminevikus Eestis väidetavalt aset leidnud juhtumid ja nende aluseks olnud jutud. Kahe avaliku juhtumiga seoses palusid ajakirjanikud siinse artikli autorilt kommentaari. Kõigil neil juhtumitel ja neid ajendanud hirmujuttudel on ühine raam ja sarnased peategelased: kurjad klounid ja valge kaubikuga mehed, kes röövivad inimesi. Ühine on ka see, et jutud on alguse saanud lastelt või teismelistelt ning kõigi nende juttude või väidetavalt aset leidnud juhtumite taga on internet ja sotsiaalmeedia kanalid. Ühtmoodi jõudis mitu neist juhtumitest ajakirjanduse ja sotsiaalmeedia kaudu avalikkuse ette ning nendega tegeles politsei.

Folkloristikas nähakse nendes lugudes muistendižanri tänapäevaseid arendusi, neid määratletakse uskumustel põhinevateks tänapäeva muistenditeks ehk rahvapäraselt linnalegendideks ja nendega seotud kuulujuttudeks. Vanadest talupojakultuuri muistenditest eristab linnalegende laiem ulatus ja teemadering, need saavad ainest tõsielust, filmidest, videomängudest, popkultuurist, internetist ja mujalt. Juttudes korduvad mustrid võivad viidata nii vanadele kui ka uutele jutumotiividele, osa süžeeliine on üsna humoorikad ning jutustamisviisis leidub ühiseid jooni valetamisnaljanditega (ingl tall tale, vt ka Kalmre 2008a).

Kindlasti ei esinda lapsi kimbutavate kurjamitega seotud pärimus rahvajuttude helget poolt. Paljud linnalegendid vahendavad kättemaksu, vägivalla või võõrahirmu ja -viha tundeid ning vägivaldse surma kartus on paljude tänapäeva muistendite ajend või suisa peamine teema. Linnalegendide uurijad väidavad, et neis kirjeldatud kuritegusid juhtub, kuid jutustatud lugudena on need traditsiooniliselt struktureeritud, korduvate motiivide ja kontrollimata detailidega, kuuludes selgelt folkloori, mitte pärismaailma (Brunvand 2001: 469; Ellis 2003: 197).

Kuidas folkloristina kirjeldada neid juhtumeid ning lugusid, kuidas need kujunevad ja levivad? Käesolevas artiklis püütakse läheneda nendele juhtumitele ja lugudele, lähtudes muistendite žanrispetsiifikast ja keskendudes juhtumite kajastamise retoorikale meedias ja internetis. Lisaks on huvipakkuv see, mida teatakse nende kujutelmade, juttude ja tegelaste algupärast, kuidas neid uskumusi ja jutte internetis ühiselt luuakse ehk kuidas suhtestuvad digitaalne ja suuline traditsioon. Missugune on ühiskonna reaktsioon nendele lugudele?

Ostensioon ja kriminaalsed legendid

Praktikatega seotud linnalegend ja selle levimisviisid ning põimumised kultuuris on jutu-uurijatelt nõudnud uuema tarkvara kasutamist nende nähtuste kirjeldamiseks. Muistendi, selle esituse ja uskumusel põhineva tegevuse seoseid märkasid ja kirjeldasid juba Linda Dégh ja Andrew Vázsonyi (1983), võttes kasutusele semiootikutelt laenatud mõiste ostensioon: see on kommunikatsiooniakt, milles sõnumeid antakse edasi tegevusi jäljendades (Eco 1976: 224–226). Nende vaatenurk ühendab mitu vahel koostoimelist tasandit: traditsiooni tundmine, kogemine, rääkimine ja tegevus. Dégh ja Vázsonyi leiavad, et ostensiivsed tegevused – s.o tegevuse näitamine kas selle tegevuse enda või mõne teise tegevuse kaudu (Dégh, Vázsonyi 1983: 7–8) – nii väljendavad kui ka konstrueerivad muistenditsükleid. Tänapäevaste muistendite kohta on öeldud, et need ei ole rahvajutud või -kirjandus, vaid pigem rahvakäitumine (Ellis 2003: 10).

Ostensiooni-põhise lähenemise on tinginud eeskätt tänapäeva muistenditraditsiooni korduv ja kujundlik esiletulek väga erinevates meediakanalites ja kultuurinähtustes, mis muudavad selle kuulajale, lugejale, vaatajale väga tuntuks ja lähedaseks, mõjutades nende reaalsustaju ning tekitades soovi jutus kirjeldatud situatsiooni matkida. (Kalmre 2008b: 145–146)

Eristatud on ostensiooni vorme, nagu pseudo- ja protoostensioon (Dégh, Vázsonyi 1983: 9, 21). Pseudoostensioon on omamoodi pettus, tüng ehk koerus, kus teadlikult käitutakse, nagu muistend ette näeb. Protoostensiooniks peetakse seda, kui indiviid on muistendisse niivõrd sisse elanud, et kannab selle üle oma kogemuseks – sel juhul on muistend memoraadi staatuses. Vahel ka (väidetavalt) kellegi teisega juhtunud lugu esitatakse oma kogemusena. Kuigi ostensiivsed praktikad on arenenud ja võimendunud tänapäeva interneti- ja meediamaailmas, on nähtus iseenesest palju vanem ja muistenditele üldiselt omane olnud. Artikli autor on nii-öelda jutu sisse mineku fenomeni kohanud ka vanemas muistendipärimuses, näiteks intervjuudes oletatavast sõjajärgsest Tartu vorstivabrikust. Jutustaja esitab oma kogemust muistendi süžee ja reaalse maailma vahelise lülina ning põimib stereotüüpseid muistendi sündmusi tegelikkusega (Kalmre 2008b: 144–148; vt ka Metsvahi 2000). Eeltoodud avaliku meediaga seotud nähtusi on kirjeldatud samuti moraalse paanika võtmes.¹ Kogukonnas puhkenud paanika järel võivad mitmed ostensiooni vormid iseenesest tekkida ja üksteist mõjutada.

Dégh (2001)² kasutab eraldi kriminaalse ostensiooni mõistet, mille alla ta liigitab kaasaegsed sensatsioonimaigulised muistendid: koledad, traagilised ja hirmu külvavad jutud, mis levivad meedias sündmustena koos neid saatvate arvamuste, kuulujuttude ja kommentaaridega. Paljud juttudega kaasnevad detailid saavad ajakirjanduse kaudu avalikuks ning päev-päevalt lisandub uusi detaile. Sel moel sünnib näiteks mõrvade-mõrvarite subkultuur: mõrtsukad, nende lood ja neid toetavad karakterid ühtlustatakse ning muudetakse meedia ja kuulujuttude kaudu stereotüüpseks. See kõik aitab kaasa muistenditraditsiooni varieerumisele. (Dégh 2001: 428–440)

Déghi käsitlusega samast ajast pärinevad Pamela Donovani (2001, 2004) uurimused kuriteomuistenditest (ingl criminal legend). Donovani järgi on need aga nii sotsiaalsed praktikad kui ka tekstid, mis väljendavad ontoloogilist ebakindlust. Need vahendavad, individualiseerivad ja normaliseerivad avaliku turvalisusega seotud hirme. Donovan on niisuguste juttudena käsitlenud näiteks organivarguse ning laste ahistamise lugusid teemaparkide tualettides. XXI sajandi alguses levisid need jutud enamasti suuliselt, aga ka elektronposti ja personaalsete võrgustike kaudu.

Ostensioon digiajastul

Kuna siin käsitletud hirmulugude ja juhtumitega on seotud lapsed ja noored, siis tasuks esmalt meelde tuletada selle pärimusrühma hirmujuttude funktsioone ja varasemaid iseloomulikke jooni ja toimimist. Huvitav on see ka selgitamaks, kuivõrd grupipärimuse eripärased jooned väljenduvad tänapäevastes juhtumites.

1990. aastatel, kui eesti folkloristikas hakati kooliõpilaste pärimust koguma ja analüüsima, nenditi, et laste hirmutraditsioon on ehtne sünteetiline žanr, kus on segunenud usund, liikumine ja jutt. See kätkeb ühtaegu laste tegevusi ja jutte, mida räägiti omasuguste seltskonnas, sünnipäevaõhtutel, internaadis või suvelaagrites. Ennustati, kutsuti välja vaime ja räägiti õudusjutte, vahel mängiti koos mõnd fantaasiamängu, tehti kellelegi tünga ja hirmutati kedagi. Tollase materjali uurijad rõhutavad, et kuigi laste repertuaari mõjutasid nii igapäevaelu kui ka täiskasvanute pärimus, hoidsid lapsed jututõe lahus reaalsusest (Kõiva 1996: 184).

Õpilased räägivad üleloomulikest olenditest hulgaliselt üsnagi jubedaid lugusid, aga nende suhe räägitusse on distantseeritud. Juttudes asetleidvad õudused võimaldavad laiendada oma emotsionaalse kogemuse piire, aga balansseerimine turvatunde ja hirmu rajajoonel on siiski vaid lõbu, mis lubab osalistel näidata end julgete ja südidena. (Vahtramäe 1996: 164)

Ühest küljest väljendab laste traditsioon täiskasvanutele vastanduvat vaimu ja teisalt toimib rühma ühtsuse tugevdajana. Laste- ja noortekultuuris on hirmulugude rääkimisel, nagu ka üheskoos turvalisel hirmu kogemisel oluline meelelahutuslik ning grupisiseste sotsiaalsete ja võimusuhete kehtestamise roll. Jutuvestmiskeskkonnas nauditakse teise hirmu ja kitsikustunnet. (Kalmre 2008a: 82; Virtanen 1980: 103)

1960.–1980. aastate eesti lastefolkloorile vaimudest, kummitustest, veristest kätest, kägistavatest sukkpükstest, kurjadest mustadest meestest, verevõtjatest jms on alates 1990. aastatest lisandunud tänapäeva maailma hirmudega seotud jutud organiröövidest, mõrtsukatest, tulnukatest, kummitavatest teelistest ja teistest meedia, televisiooni, popkultuuri, kirjanduse ja filmide mõjul tekkinud hirmuolenditest (Hiiemäe 2020). Folkloristile ei jää aga märkamata, et paljudes nendes juttudes on seoseid ja motiivilaene vanemast muistendipärimusest.

Digiajastu võrgusuhtlus ja sellest väljapoole kiirgav mõju on oluliselt laiendanud ostensiooni võimalusi. Nii ei ole folkloor enam ainuüksi kohalik nähtus, ja rahvajuttude (nagu ka kuulujuttude ja muude folkloorivormide) levikuks on internet ideaalne kanal. Rahvajuttude elektroonilised edastused pakuvad folkloristidele varasemast paremat võimalust nende juttude jälgimiseks ja dekodeerimiseks, et mõista nendes väljendatud kultuurilisi hoiakuid, ühiskonna lootusi, eelarvamusi, hirme ning ärevust. Kui suuliselt edastatavad muistendid või legendid väljendavad tundeid n-ö kodeeritud keeles, st usundilise jutu esitusel mängivad kaasa kehakeel ja nüansid, mis lubavad jutust ning jutustaja suhtumisest ja osalusest mitmeti aru saada, siis elektrooniliselt avanevad need saatja anonüümsuse tõttu selgemalt (vt Blank 2009: 9), ehk ka ühekülgsemalt. Tänapäeva taskumõõtu digitaalse meedia seadmed (nt nutitelefon) teevad võimalikuks ja paljudele nähtavaks üleloomulikke kogemusi jahtiva lasteseltskonna muistendiretke vanasse majja või kaaslastele tehtava halloween’i tünga. Digitaalne kujutlus ja fotograafia on muutunud kommunikatsiooni tavapäraseks praktikaks, igapäevakogemuste jagamise eeldatud komponendiks. (Hand 2012: 11)

Ühendatud võrgusuhtlus ja suhtlemine väljaspool internetti ehk silmast silma suhtlus on tavapärane laste ja teismeliste hulgas, kes loomuldasa võtavad ette ostensiivseid toiminguid. Selle vanuserühma jaoks on suur osa võrgus tehtavast eneseesitlusest seotud nende identiteediloomega väljaspool internetti. See tähendab aga, et kui teismelised dokumenteerivad ja jagavad oma igapäevaelu kogemusi, siis jagavad nad ka oma ostensiivseid praktikaid. (Peck 2015: 18)

Eriline näide sellest, kuidas võrgufiktsioonist võib saada laste- ja noortekultuuris uskumus, mida saadavad praktikad väljaspool internetti, on Slendermani (’sihvakas, pikk mees’, kasutusel ka Slender Man) fenomen. Slenderman sai alguse 10. juunil 2009, kui Eric Knudsen (kasutajanimega Surge) lõi selle Photoshopi abil internetifoorumis Something Awful paranormaalsete kujude võistluse käigus. Surge tegi esmalt kaks mustvalget kujutist lastest, kelle juurde ta paigutas ülikonda kandva pika kõhna tontliku mehe kuju. Edaspidi täiendas Surge kujutist ja lisas sellele tekstikatkeid – oletatavatelt tunnistajatelt –, mis kirjeldasid lasterühmade röövimisi ja andsid tegelasele nimeks Slenderman. Fiktiivse selgitava tekstiga kuju muutus ruttu populaarseks, selle lugu levis ja täienes eri foorumites ja kogukondades, sellest tehti õudusfilm ning see levis arvutimängudesse. (Gaslin 2017; Chess, Newsom 2015)³ Slendermani lugu on ehtne creepypasta – see on terminist copy-paste tuletatud rahvapärane mõiste internetifolklooris leviva õudusega segatud lugude ja kujutiste kohta (vt Blank, McNeill 2015: 5).

Elektroonilise meedia ja interneti eelsel ajastul mõjutas täiskasvanute pärimus laste ja noorte uskumusi ja jutupärimust mõnel määral ning tagantjärgi, nüüd on digitaalne ja pildiline maailm aga eri earühmade vahelised eraldusjooned suures osas kaotanud. Slendermani tegelaskuju on alguse saanud täiskasvanute veebitegevusest ning levinud sealt laste ning noorte sekka. Slendermani-teemalistest popkultuuri toodetest, filmist ja arvutimängudest on saanud täiskasvanute äri ning närve kõditav meelelahutus, aga ka koos loodavate uskumuste baas laste ning noorukite jaoks.

Slendermani tegelaskuju on võrreldud klassikalisest folkloorist pärit haldjatega. Kuna Slendermani väljamõeldud „mütoloogia” on arenenud ilma folkloori jutukaanoniteta, ei ole tema välimus, motiivid, harjumused ega võimed fikseeritud, vaid muutuvad olenevalt jutuvestjast. Nii saavad jutustajad kasutada olemasolevaid Slendermani troope ja kujundeid, et luua uusi lugusid. Võimalus kasutada teiste ideid, pakkudes samal ajal oma ideid ja kogemusi, ajendas Slendermani ümber tekkinud koostöökultuuri. Tänu internetile on kogu Slendermaniga seotud protsess nähtav ja kergesti levitatav, digitaalse suhtluse võimalused laiendavad ja samal ajal koondavad üksikuid tegevusi, luues uusi praktikakogumeid.⁴

Niisugust tegevuste kogumit, kus olemasolevat eri žanrides võrgusisu (fotod, videod, tekstid jms) segatakse sotsiaalmeedias oma loodu ja kogetuga, saab iseloomustada osaluskultuuri (ingl participatory culture) kaudu (vt Jenkins 2006). Loogiliselt ühendatud digitaalne fotograafia ja osaluskultuur, millega liitub muistenditele omane raskesti kontrollitav sisu, pakuvad mitmeid võimalusi juttude tõepära väljaarendamiseks (vt ka Shifman 2014; Kalmre 2021: 168–171).

Eesti kooliõpilased küll teadsid sellest tegelasest, aga erilist populaarsust ta siin ei saavutanud. Mõni jutt, mida lapsed üksteisele rääkisid, on arhiivi siiski talletatud.

Vahepeal kartsin Slendermani. Ta on üks mees, kellel on elus halvasti läinud ja ta elab metsas ning tal on kombitsad. Ta on veel hästi pikk ka ja loomulikult surnud. Ma kartsin, et ta vahib mind öösel aknast või mõnikord, kui maal õhtul pimedas metsas rattaga sõitsin, kartsin ma, et ta tuleb ja tapab mu ära. Mu sõber rääkis mulle ühe päriselt juhtunud loo. Seal jutus pussitasid kaks teismelist kolmandat üheksa korda noaga, et näha Slendermani, kes elas metsas. Kolmas teismeline sai surma ja teised kaks pandi vangi. (Tallinn, 13-aastane tüdruk; Hiiemäe 2019: 25–26)

2017.–2018. aastal Eesti Kirjandusmuuseumi korraldatud 4.–12. klasside õpilaste koolipärimuse kogumisaktsiooni ajal kirja pandud jutus viidatakse 2014. aastal Ameerikas Wisconsinis aset leidnud traagilisele juhtumile, kus kaks tüdrukut viisid kolmanda kaaslase metsa ja pussitasid seal teda. Hiljem väitsid nad, et olid internetist lugenud Slendermani kohta ja kartsid, et kui nad seda ei tee, siis too karistab nende perekonda. Pärast seda juhtumit sai internetis sündinud ja seni üksnes lapsi hirmutanud mütoloogiline tegelane laiemale avalikkusele tuntuks ja pärismaailma ohtude osaks.

Mehed valge kaubikuga

Artikli alguses näiteks toodud Lõunalehe uudises väidetakse, et Põlva juhtum kaubikuga kurjamitest ei ole seal esimene niisugune politseil uurida. Politseijaoskonna juht kommenteeris:

„Millegipärast on just Põlvas „valge kaubiku” jutt ja teised selletaolised legendid mitmeid kordi esile kerkinud [—] Umbes kaks aastat tagasi oli üks suurem ehitus pooleli, ehitajad sõitsid kaubikutega ja hakkasid levima jutud inimesi röövivast valgest kaubikust.”

Politseijuht rõhutas, et iga teadet kontrollivad nad väga põhjalikult ka siis, kui on arvata, et tegu on linnalegendiga. „Samuti pole mõtet nende juttude levitajatega pahandada, sest inimestel on tõesti hirm,” märkis ta. „Meie ülesanne on ühiskonda teavitada – inimestel on vaja kindlust, et asjad pole nii, et hirmujuttudel pole alust.” (Harju 2018a: 2)

Sealsamas kirjeldatakse niisuguste hirmulugude üsna tüüpilist sõbralt sõbra sõbrale leviku mustrit.

Kuna poiss oli kuulnud ka varem hirmutavaid jutte valgest kaubikust ühes teises linnas, tekkis tal hirmutunne, mille ajel jooksis eemale [—]. Poiss rääkis kahtlasest mehest ja kaubikust sõbrale, nii sai lugu ühelt teisele edasi liikudes ärevaid detaile juurde. Samuti teavitas poiss juhtunust oma teises linnas elavat lähedast, kes postitas kolmanda isikuna postituse sotsiaalmeediasse. (Harju 2018a)

Tavapärane on, et kuulujutud liiguvad lainetena. Selle Põlva poisi kaubikuhirm võis pärineda aasta varem meediasse jõudnud Harku juhtumist. Nimelt 25. novembril 2017 ilmus Postimehes uudislugu „Šokeeriv juhtum Harku vallas: varjatud näoga mehed tirisid bussist väljunud lapse kaubikusse” (Väli 2017). Seegi uudis sai tõenäoliselt alguse Facebooki postitusest. Uudist jagati sotsiaalmeedias ning seda vahendasid kõik Eesti meediakanalid, kaasa arvatud ETV nädalalõpu uudistesaade. Kuulujuttu vahendanud uudises räägiti sellest, et Harku vallas olevat üks koolilaps vägivaldselt valgesse kaubikusse tõmmatud ja teda seal kinni hoitud. Lugu oli samavõrra ärevaks tegev kui kuulujutule tüüpiliselt ebamäärane. Nagu paar päeva hiljem selgus, oli ainuke tõeväärne asi selles jutus hirm ja tunne, et kui niisugune asi on juhtunud, on asjad halvasti. Viimane asjaolu ilmselt tingiski loo jagamise sotsiaalmeedias ja ajakirjanduses ning politsei sekkumise. Võib oletada, et needsamad meediasse jõudnud hirmujutud kajasid vastu väiksemate episoodidena kohalikes Facebooki kogukondades. Näiteks Põlva juhtumiga samal ajal ilmus sarnane ärev teadaanne Tartu lähedal asuva Ülenurme ja Kambja kogukonna Facebooki lehel (vt Kambja / Ülenurme Kuulutaja). Sealsetest kommentaaridest on jälgitav, kuidas algselt laste omavaheline vestlus omandab täiskasvanute ringi sattudes suurema kaalu. 2024. aasta 20. veebruari paiku ilmus sarnane postitus Kastre valla Melliste Teataja Facebooki lehele,⁵ sellest tuleb täpsemalt juttu artikli lõpuosas.

Hirmutavad kuuldused valgest kaubikust on Euroopas ja Skandinaavias ning mujalgi ringelnud sotsiaalmeedia tõttu juba üle kümne aasta. Üldist teavet, kuidas valgete kaubikutega kurjamid olevat naisi ja lapsi röövinud,⁶ leidub ingliskeelses meedias kümnetel eri aadressidel, kusjuures enamasti saab kinnitust see, et tegu on „linnamüüdi ehk linnalegendiga”, millel võib olla nii tõsielulisi kui ka popkultuuri eeskujusid (vt O’Sullivan 2019; Sambeck 2021). Samuti Rootsis 2012. aastal ja Austraalias 2009. aastal lapsevanema Facebooki postituse järel algatatud uurimisel tuli politsei järeldusele, et tegu on linnalegendidega, millel pole reaalset tagapõhja ja mis sotsiaalmeedias lumepallina veerema lähevad. Ometi kirjeldavad need lood üsna hästi ühiskonnas kajastuvaid probleeme ja hirme. (Burger 2014, 2016)

Euroopa juttudes on kaubik valdavalt valge, sest seda värvi väike furgoonauto on lihtsalt väga levinud. See ei ole siiski alati nii: 2019. aastal tänapäeva muistendite rahvusvahelisel konverentsil arutasime valge kaubiku fenomeni tšehhi folkloristi Peter Janečeki ja slovaki folkloristi Zuzana Panczovága, kes märkis, et Slovakkia juttudes on kaubik valdavalt musta värvi. Meie kõigi üldine tähelepanek oli aga see, et kaubikukuuldused on kõigis kolmes riigis levinud ennekõike väikestes linnakestes ja maakohtades. Hollandi folklorist ja meediauurija Peter Burger (2014, 2016) on toonud välja asjaolu, et Suurbritannias on valge kaubik kuriteopaigana saanud tõenäoliselt eeskuju sealsest populaarsest teleseriaalist, mis jutustab valgest kaubikust ja selle isepäisest, vahel vägivaldsest juhist.

Kuidas kuri kloun internetist välja puges

Ameerikas ja Suurbritannias said 1980. aastatel laste seas tuntuks lood klouniks maskeeritud täiskasvanutest, kes kaubikuga ringi liiguvad ja lapsi ahistavad ning tapavad. Lapsed rääkisid, et kaubikud klouniks maskeeritud meestega varitsevad neid koolide juures. Jutud tegid muret täiskasvanutele, kes kaasasid asjaolude uurimisse ametiasutusi, aga uurimised lõppesid tulemusteta. Tegu oli üksnes laste jutuga. Hirmuäratava ja kurja klouni (ingl evil clown) ajalugu ulatub Ameerikas 1940. aastate koomiksiteni, XX sajandi teisel poolel oli seal populaarne ka lastesaadete kloun Bozo. Pahatahtliku klouni kuju arengut mõjutas tõsieluline seik: 1970. aastatel tabati Ameerikas pedofiil ja sarimõrtsukas John Wayne Gacy, kes oli tapnud üle 30 mehe ja poisi ning teeninud leiba klounina, ehkki oma kuritööd oli ta sooritanud ilma klounikostüümita. 1980. aastateks Ameerikas kinnistunud tigeda ja pahatahtliku klouni arhetüüp levis raamatute, seriaalide, hiljem ka videomängude kaudu Lääne-Euroopasse. (Brunvand 2001: 313–315; vt ka Van de Winkel 2016)

1980-ndate lõpust või 1990-ndate algusest on inglise keeles kasutusel psühholoogide termin coulrophobia ’klounikartus’. YouTube’ist võib leida kümneid hirmutamiseks toodetud videoid kurjadest klounidest. Mõni neist on otsekui kulutulena levinud, näiteks Itaalia kanali DM Pranks videod on saanud miljoneid vaatajaid. Belgia folklorist Aurore Van de Winkel (2016) on täheldanud, et klounikartust kätkevad jutud ringlevad lainetena: Prantsusmaal oli üks laine 2014. aastal, sealt levis see esmalt mujale Lääne-Euroopasse ning veidi hiljem jõudis Ida-Euroopa maadesse. Väidetavalt sai Prantsusmaal jutt alguse konkreetsest vingerpussist, kus üks maskeeritud teismeline ajas teist plastmassist noaga taga. Prantsuse sotsiaalmeedias hakkasid aga levima kuuldused, et üks või mitu klouniks maskeeritud inimest peidavad end koolide juures ja ründavad lapsi. Sotsiaalmeedias reageeriti kuuldustele aktiivselt, teismelised tegid klounivastaseid lehti, postitasid pilte ja manitsesid ettevaatlikkusele. Mõnel juhul võis klounikuuldus liituda kaubikukuuldustega, näiteks Itaalias levis lugu kaubikuga sõitvatest Poolast pärit klounidest, kes inimesi autosse tirivad, et nende organeid röövida. On teada, et mitmel juhul on klounikartust kurjasti ära kasutatud koerustes, hirmutamiseks ning paraku ka kuritöödes (vt Van de Winkel 2016). Algselt ja ehk praegugi on klounikultus mõjusam halloween’i traditsioone järgivates maades.

Eestis võttis kurja klouni kuju kodunemine mõnevõrra kauem aega kui läänes – Piip ja Tuut ning teised lastepidudel ja -haiglates lapsi lõbustavad klounid on populaarseks saanud suhteliselt hiljaaegu ning on heatahtlikud ja lõbusad tegelased. Siiski on Eesti kooliõpilastele kurja klouni lood tuttavad vähemalt 2018. aastast, küllap varasemastki ajast, nagu võib järeldada järgnevast koolipärimuse jutunäitest:

Kunagi ammu – vist 2016 – oli teema killerklounide kohta ja üks mu tuttav on rääkinud sellest, kuidas ta sõbranna akna alla (ta elab teisel korrusel) seisis vist kirvega inimene ja oli riietunud nagu kloun. See kloun tükk aega vaatas ta koduakent ning ta vanemad olid see aeg tööl (see kõik oli öösel ning ta vanemad olid öövahetuses). Tüdruk kutsus politsei, kuid selleks ajaks oli see inimene läinud. (Tüdruk, snd 2003; Hiiemäe 2019: 25)

Pahatahtliku klouni kuju jõudis n-ö tänavale aga alles eelmisel aastal. Nimelt 2023. aasta 25. septembri öösel sai Viljandi politsei teate 14-aastaselt poisilt, kes väitis, et teda jälitab vägivaldne kloun:

Politsei reageeris sündmusele kõrgeima prioriteediga ning avastas sündmuskohalt ees rühma hirmunud lapsi, kes põgenesid olematu klouni eest. Veebipolitseinik Elerin Tetsmann nentis esmaspäeva pärastlõunal, et sellist juhtumit, kus veebist alguse saanud hirmutamine oleks liikunud sellisel moel edasi tänavale, et lapsed reaalselt suurt hirmu tundes politsei poole pöörduvad, ta varasemast ei mäleta. Tetsmann rõhutas ka, et lapsed tegutsesid hirmu tundes õigesti, kui politseiga ühendust võtsid.

Kogu sündmus hakkas rulluma ühest suhtluskeskkonda Snapchat postitatud õudusjuttu meenutavast naljast, milles räägiti Viljandis Kantreküla linnaosas ringi käivast klounist, kes ründavat lapsi. Politseinikeni jõudnud noortevaheline vestlus lubab aimata, et rohkete roppustega vürtsitatud postitused on pärit põhikooli või veelgi vanematelt noorukitelt. Levima hakkas see aga algklasside laste seas ning lausa kampadena läksid lapsed hilisõhtul õue klouni jälitama.

Selle käigus sattusid nad aga kokku endast vanematega, kes hirmujuttu tagant õhutasid, ning lõpuks ei julgenud lapsed enam edasi ega tagasi liikuda. Et koju minna ei juletud, siis võetigi ühendust politseiga. (Suurmägi 2023a)

Meediakäsitlused

Valgete kaubikute ja kurjade klounidega seotud juhtumite kajastamisel ajakirjanduses on peale lugude arvatava kriminaalsuse ja selle seletuse toodud esile linnalegendide teema üldiselt: juhtumeid tutvustatakse kui rahvusvaheliselt tuntud ja levinud jutuloomingut, kaasates siinkirjutaja kui valdkonna spetsialisti kommentaarid (vt Harju 2018b; Haav 2023).

Ajakirjanduses ei avata eeltoodud hirmulugude algse jutustaja motivatsiooni, sest juhtumid on aset leidnud väikestes kogukondades, kus inimesed üksteist tunnevad. Näiteks Harku valla juhtum oli väga skandaalne ja enne veel kui asi leidis lahenduse politseilt, sekkus sotsiaalmeedia oma seletustega. Levitati valevideot koolikiusust, millega poiss oli väidetavalt seotud, ja jõuti järeldusele, et kaubikus kinnihoidmine oli kättemaks. Avalikult ei väidetud, et poiss luiskas mingil põhjusel, küll aga arutleti sel teemal artikli kommentaarides (vt Raud 2017). Üldiselt kajastati laste mõttemaailma ja käitumise eripära ning põhjusi, miks võisid lapsed kurje tegelasi karta või nende kohta luisata: lastekultuurile on iseloomulik, et fantaasiamaailm seguneb pärismaailmaga, mängitakse hirmu ja turvatunde piiril ning enda kehtestamiseks on lubatud väike vale.

Õudusjuttude rääkimine, põnevus, hirm, hirmule vastu astumine ja sellega hakkamasaamine, teiste hirmutamine – see kõik on kuulunud lapseks olemise juurde ning paljudel juhtudel ka täiskasvanuikka kaasa tulnud. Punane Käsi, Freddy Krueger, Candyman – neid eri ajastute koletegelasi, keda pidi kartma, aga kes olid ligitõmbavalt põnevad, nimetasid mu kolleegid. Tapjaklounid on laste seas olnud regulaarselt ilmuvad ja kaduvad peletised mõniteist aastat. [—]

Nutimaailm on kindlasti kaasa toonud uusi hirme ja hirmutamisi, mida ehk minusugune keskealine ei mõista. Aga seda klounilugu mõistan ma enda arvates üsna hästi ja see ei ole pärit nutimaailmast. See on osa inimese kasvamisest ning fantaasiast, mida nutimaailm olemuslikult tapab. (Suurmägi 2023b)

„Linnalegend? Psühholoogi sõnul on lapsed väga leidlikud ning võivad kasutada linnalegende, et karistusest pääseda. Lapsel võib olla raske oma juttu muuta, kartes, et kui nii tõsine asi on päevavalgele toodud ja politseigi kaasatud, võib kõvasti riielda saada, kui öelda: see oli vaid mõttemäng või hilinemise kattevarjuks toodud vale,” lahkab psühholoog viimasel ajal sagenenud juhtumeid, kus lapse väljamõeldu valgest kaubikust põhjustab suure paanika. (Väli 2018)

Kui sarnased hirmujutud ja nendega seotud praktikad jäid internetieelsel ajal enamasti laste- ja noortekultuuri sisesteks asjadeks, siis sotsiaalmeedia ja sealne suhtlus on need jutud ning nende kurjad tegelased toonud avalikku ruumi. Laste hirmujutust sai uue sihtgrupi jaoks päriselt kriminaalne sündmus. Harku valla, Põlva ja Viljandi juhtumite juures oli võimalik jälgida, kuidas laste- ja noortekultuurile omane sotsiaalsete suhete mängulise kehtestamise ja uskumusmaailm sattusid avalikku ruumi, tekitasid seal teistmoodi ohutunde (moraalse paanika) ja omandasid ka teise tähenduse, kujutades ümbritsevat maailma ohtliku ja kuritegelikuna. Konteksti muutusega antakse juhtumile või jutule hoopis ühiskonnakriitiline tähendus. Valitsevate õigus- ja moraalinormide kohaselt peab laste turvatunnet ja nende keha ohustav kuritegu saama karistuse. Sarnast jutu tähenduse muutumist laste kogukonnast väljapoole sattudes olen täheldanud 2005. aastal, kui Pärnus sattus täiskasvanu kuulma laste omavahelisi ärplevaid ja kuulajates vastikustunnet tekitama pidavaid luiskelugusid kasside piinamisest (nahast välja viskamisest). Selle peale ilmus ajakirjanduses ühiskonnakriitiline lugu teemal, et noored on julmad ja hukas, ning algatati kriminaaluurimine, mis tuvastas, et väidetav piinamisviis pole võimalik ja seda pole tegelikult kasutatud. Kogu juhtum oli siiski linnalegend, mis tugines vanadele valetamisnaljanditele ehk nn jahimehejuttudele. (Vt Kalmre 2008a)

On olemas vähemalt üks näide sellest, kuidas väikeses maakohas võib kaubikupaanika sotsiaalmeedia suhtluse kaudu lahtuda. Siin käsitletud juhtumite ajal ei õnnestunud artikli autoril jälgida asjaosaliste laste suhtlust sotsiaalmeedias, kuid nagu mainitud, oli mul võimalik olla 2024. aasta veebruari lõpus tunnistaja sellele, kuidas väikeses Tartu-lähedases külakogukonnas lahenes laste spontaansest kaubikuhirmust ajendatud juhtum üsna kergesti. See on artikli autori teada esimene jutt, kus kaubik on musta värvi.

Postitaja Carmen: Täna kella 18–18.30 vahel Melliste–Poka teel jälitas musta värvi kaubik kahte tütarlast. Kui tüdrukud jooksu panid hakkas kaubik väga kiirelt tagurdama järgi, õnneks suutsid tüdrukud ennast ära peita, aga ütlesid, et neid otsiti ka prožektori valgusega põllult ja puude vahelt. Palun rääkige oma lastega. Meie omadel õnnestus joosta tuttava juurde, kes nad pärast koju tõi. Kahjuks olid tüdrukud suht shokis ja ei osanud öelda, mis marki kaubik võis olla.

Kommenteerja Getter: Olime täpselt samas ajavahemikus Poka teel koeraga kõndimas. Kasutasime taskulampi. Liiklesid ka kaubikud. Olid ka tütred kaasas, kes taskulampidega üritasid langevas lumesajus efekte teha. Kahtlane tegevus oli seisev kaubik, millele lähenes teine kaubik ning tundus, et tehnilise rikke eemaldamiseks. Ei välista kirjeldatud olukorda, kuid hirmul on suured silmad ja pimedas veel suuremad, äkki lihtsalt arusaamatus?

Postitaja Carmen: Tüdrukud rääkisid ka teisest kaubikust ja ütlesid, et ka too olevat liikunud.

Kommenteerja Rauno: Need olime meie. Sõbral sai küte otsa. [lisatud foto] (Melliste Teataja)

Kokkuvõtvalt

Internetiajastul on laste ja noorukite teadmised üleloomulikest ja kurjadest tegelastest ning nendega seotud lugudest võrreldes varasemaga üldisemad ja ühtlustunud. Igal siin käsitletud kurjami tüübil – valge kaubikuga meestel, kurjal ehk tapjaklounil ning Slendermanil – on mõnevõrra erinev taust ja arengulugu, aga nende kõigi ohvrid on lapsed. Kui tapjaklounid ja Slenderman on mütoloogilised tegelased, siis valge kaubikuga mehed on kriminaalsed kurjamid. Nendega seotud jutud toetuvad varasemast pärimusestki tuttavale ürgsele hirmukujutelmale inimkeha ründamisest – analoogsed on näiteks endise Nõukogude Liidu aladel levinud jutud mustadest Volgadest ja verevõtjatest. Valge kaubikuga kurjamite nüüdsed arvatavad kuriteod viitavad pedofiiliale või organivargusele. Need jutud võivad rääkida mõndagi ühiskonnas toimuva kohta. Meediauurija ja folklorist Peter Burger jälgis valge kaubiku lugusid Hollandi internetis ja ajakirjanduses aastatel 1999–2015 ning kirjeldas oma uurimuses, kuidas selle perioodi jooksul muutus pahade peategelaste identiteet: algul olid kiusajad pedofiilid, siis Ida-Euroopa immigrandid ja lõpuks moslemid. Niisugune tegelaste järjestus peegeldas Hollandi ühiskonnas nendel aastatel esile kerkinud pingeid ja hirme ning migratsioonilaineid. (Burger 2014, 2016)

Valge kaubiku lugusid toetavad nii pop- kui ka internetikultuur: filmid, arvutimängud, YouTube’i filmikatked, igasugune pila, sh meemid ja tüngad. Tundub, et eesti laste- ja noortekultuurile on siin vaadeldud linnalegendidest lähedasemad ja rohkem aktuaalsed valge kaubiku lood. Sellel võib olla mitmeid põhjusi, muu hulgas see, et need lood toetuvad (vanemale) universaalsele hirmujuttude traditsioonile, sest neis kajastuvad ohud ja jutud inimesi autosse meelitavatest kurjamitest on Eestis tuntud olnud juba peaaegu sajandi. Vähem populaarsed on siin tapjaklouni ja eriti Slendermani legendid, mis suhestuvad lääne kultuuriruumiga – need on levinud üksnes internetis.

Laste- ja noortekultuuris luuakse ühiselt tegelasi ja süžeid ning nende tähendusi: nendega seotud uskumusi, juhtumeid ja kogemusi jagatakse internetis, aga ka väljaspool seda ning nii kujundatakse lugusid koos. Nagu eespool mainitud, on uurijad seda protsessi kajastanud ilmekaimalt Slendermaniga seoses. Hirmujutud on laste mängulise maailma osa ja lastekultuurile omane turvalise hirmu läbimängimine võimendub üsna kergelt sotsiaalmeedias: tüngast ehk pseudoostensioonist saab mäng ohuga ehk protoostensioon. Kõigi nende juhtumite puhul võib töötada korraga mitu ostensiooni vormi ja tihti ei ole selge, kuivõrd on tegu niisama tüngaga, väikese luiskamise, spontaanse hirmuelamuse või n-ö jutu sisse minekuga. Eesti ainese juures oleks edasise uurimistöö perspektiiv seni uurijatele kättesaamatu laste ja noorte omavaheline suhtlus sotsiaalmeedias. See ilmestaks paremini seda, kuidas jutuahelate ja postitustega luuakse usutavat või koomilist, mängulist lugu mütoloogilistest tegelastest ning mil määral mõjutavad seda (tausta)teadmised juttude süžeedest, grupisisesed suhted jms. Kinnitamist vajaks üks lihtsalt kogemusele toetuv tähelepanek. Nimelt selle põhjal, kuidas lääne kultuuriruumist alguse saanud tänapäeva muistendid ja nendega seotud nn creepypasta jutud on 1990. aastatest alates arenenud Eestis: tundub, et just skandaalsed ehk kriminaalsed või müstilised lood vajavad levikuks peale varasema kohaliku traditsiooni ka arvukat kohalikku kogukonda. Ilma selleta ei saavuta need siin laialdast levikut, ehkki võib leida põnevaid erandeid.

Selge on, et hirmujutud ja nendega seotud juhtumid ei lakka ja iga juhtum vajaks eraldi sisulist uurimist, sest alati on ju võimalus, et tegu võib olla reaalsusest lähtuvate hirmudega ja täiskasvanud peavadki sekkuma. On rahvusvahelisi näiteid selle kohta, kuidas mõni internetis leviv lastele ja noorukitele suunatud hirmumäng ja -lugu võib olla nii mõjus, et põhjustab nende seas eluohtlikku käitumist, nagu Slendermani juhtumis.

Tõsiasi on see, et kõik siin vaadeldud laste hirmujutud ja -juhtumid väljendavad tänapäeva muutunud maailma: interneti ja sotsiaalmeedia ülimuslikkust ning hirmu domineerivat osalust meelelahutuses, samuti inimeste uskumuste ja jutueeskujude kujundamises ning sotsiaalsete suhete loomises. Internet on teinud lood ja nende tegelased üldiselt tuttavaks ja tõsiselt võetavaks, neil on rikas, eri žanre ja tegevusi põimiv digitaalne sisu, mis mõjub kindlasti vahetumalt kui internetieelse ajastu hirmujutud.

Artikkel on valminud teadusprojekti „Folkloori narratiivsed ja uskumuslikud aspektid” (EKM 8-2/20/3) ning Haridus- ja Teadusministeeriumi projekti „Eesti kultuuri arengumustrid” (EKKD-III2) toel.

Eda Kalmre (snd 1958), PhD, Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur (Vanemuise 42, 51003 Tartu), eda@folklore.ee