kuhtuma ja kuihtuma

„Eesti keele seletav sõnaraamat” (EKSS) kirjeldab tegusõna kuhtuma : kuhtuda tähendusvälja nii: ’jõuetuks või viletsaks muutuma, väsima; raugema, vaibuma; kustuma; närbuma, närtsima; pleekima, luituma, kahvatuks muutuma’.

kuhtuma ei kuulu eesti kümne tuhande sagedama sõna hulka (Kaalep, Muischnek 2002: 47), kuid „Eesti keele mõistelise sõnaraamatu” (EKMS 2: 1186 sub nõrkema) ja EKSS-i ekstserptid ning Google’i otsingutulemused osutavad, et tegemist pole enam haruldusega, nagu XX sajandi alguskümnendeil, kui Johannes Aavik (1921: 47) tutvustas „Uute sõnade ja vähem tuntud sõnade sõnastikus” murdesõna kuhtuma ’jõuetumaks saama, raugema, nõrkema, minestama’. 1925. aastal ilmus „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamatu” 2. trükk, kuhu on kaasatud kuhtuma ’jõuetuks muutuma, raugema, nõrkema’ (EÕS I: 284). Selline on lühidalt kuhtuma introduktsioon eesti kirjakeelde.

Aavik on sõna leidnud ja üles noppinud Wiedemanni (1973 [1893]) sõnaraamatust: kuhtuma : kuhtuda ’jõuetuks jääma / kraftlos werden’, kus selle levilaks on märgitud S, s.o Mulgi murre. Hilisema murdekogumise käigus on see registreeritud üksnes Nõost Tartu murde alalt: kuhtuma ’nõrgaks jääma’: inime jääb vanas ja kuhtup; ei ole enämb jõudu kui nakab kuhtuma (EMS).

Verbil kuhtuma ei ole seni esitatud rahuldavat etümoloogiat. Julius Mägiste on väga ettevaatlikult avaldanud arvamust, et eesti kuhtuma vaste on võib-olla sm kuihtua ’närbuda, kuivetuda; kurtuda, kõhetuda’, kuid seda, kas kõne all on ebareeglipärane tuletis (Mägiste: „eine hypochoristische Abl[eitung]”) sõnast kuiv, pole võimalik kindlalt väita (EEW 4: 1019 sub kuhtuma). Alo Raun (1982: 54) on ootuspäraselt pidanud kuhtuma päritolu ebaselgeks. „Eesti etümoloogiasõnaraamat” (ETY) ja Sõnaveeb esitavad Mägiste etümoloogilise tõlgenduse, heites sealjuures kõrvale tema esile toodud küsimärgilised seigad. ETY järgi on keeleuuenduse ajal kirjakeeles kasutusele võetud kuhtuma läänemeresoome tüvi ja selle vaste sm kuihtua. Sõnaveebis aga öeldakse, et Tartu murdest kirjakeelde toodud kuhtuma on reeglipäratult lühenenud tuletis sõnast kuiv. See on tüüpiline ad hoc seletus ja tõukab edasistele etümoloogilistele otsingutele.

Verb kuihtua on tuntud kogu soome keelealal (vt SMS). Verb on omane ka karjala keeltele: krjA kuihtuo ’otsa jääda, närtsida’ (Makarov 1990: 161), krjT kuihtuo ’kõhnaks jääda, jõuetuks jääda, end ära kurnata; väljakurnatud olla’ (Punžina 1994: 119). Soome uurijad ei ole etümoloogilistes käsitlustes puudutanud sm kuihtua ja ee kuhtuma võimalikku etümoloogilist seost. Lauri Hakulineni (1968: 226) arvates on kuihtua htu-liiteline tuletis soome murdeverbist kujua ’põdeda, haige olla, valu kannatada, kiduda, närbuda, närtsida’. Soome keele etümoloogiline sõnaraamat (SKES) kuihtua-verbi ei käsitle. Uuemas soome etümoloogiasõnaraamatus on kuihtua ja sm kujua, krj kujuo seos küsimärgistatud, Mägiste seisukohta ega eesti esinemust ei nimetata aga üldse (SSA 1: 427 sub kujua). Kaisa Häkkinen (2004: 496 sub kuihtua) refereerib oma etümoloogiasõnaraamatus Hakulineni seisukohta.

Oletan, et eesti verbil on nii häälikuliselt kui ka semantiliselt sobilik etümoloogiline vaste mordva sõnatüvi *koštV-, millega on seotud nt er koštams ~ kovštams, mo kožftams ’(veidi, mõnda aega) kuivatama, tahendama; (veidi, kohati) kuivemaks tõmbuma, tahenema’ (MW 2: 890–891), er коштамс ’(veidi, kohati) kuivemaks tõmbuma, tahenema; (ära) kuivama, kokku kuivama, kuivetuma, kärbuma’, кожодомс ’(ära) kuivatama, kuivaks tegema; kuivetuks, kõhnaks tegema’: кожодомс сюро ’teravilja kuivatama’, кожодовтозь ’tuule käes kuivanud’ (ERV 1993: 275, 300), mo кожфтамс ’tuulutama, õhutama; (pisut, kergelt) kuivatama, tahendama (tuule käes)’, кожвадамс ’tuulutama; tuulduma’ (MRS 1949: 117), vrd er košt, kovšt jt, mo kožf ’õhk, tuule-, hingetõmbus’ (MW 2: 890–891). Sellise häälikulise vastavuse võimalikkust läänemeresoome-volga ühissõnavaras esindavad nt ee aher : ahtra, sm ahtera ’sigimatu, viljatu, aher’ ~ er ekšt́eŕ, jakšt́eŕ, mo äšt́ǝŕ, jäšt́ǝŕ id. < lms-vlg *akčerɜ; ee mrd mahtma : mahta ’mahtuma’, maht : mahu, maht : mahi ’aeg, (ajaline) võimalus’, mahtima ’mahti olema või saama, jõudma; maldama, läbema’, sm mahtaa ’võida, saada; suuta’ ~ er maštoms, mo maštə̑ms ’suutma, jõudma, võima, saama’ < lms-vlg *mašta-; ee täht : tähe, sm tähti ~ er t́eš́t́e, mo t́äš́t́ǝ ’täht, märk’ < lms-pm *täštä; ee vaher : vahtra, sm vaahtera ~ er ukštor, mo uštə̑r id. < lms-vlg *wa(k)štar (Keresztes 1986: 37, 85, 167, 175). Valeri Veršinin on mordva sõnaperet, kuhu kuuluvad er koštams jt, võrrelnud mari verbidega кошкаш ’(ära) kuivama, kokku kuivama, kuivetuma, otsa jääma, närvetuma, kärbuma’ ja кошташ ’(ära) kuivatama, kuivetuks, kõhnaks tegema’ (Veršinin 2005: 168, 171), kuid need kuuluvad sõnaperre, kus on nt md kośḱe ’kuiv; kõhn, kõhetu, kuivetu’, sm koski, ee kosk ’juga’ < lms-pm < *kośke (vt ka MW 2: 890–291; Keresztes 1986: 66).

Eeltoodut meeles pidades pole välistatud arengukulg, et sm kuihtua, krj kuihtuo on vanemasse sõnavarakihti kuuluva verbitüve kuhtu– ja sellega häälikuliselt ja semantiliselt lähedase verbi sm kujua, krj kujuo kontaminatsioon.

Aavik soovitas kümmekond aastat hiljem kuhtuma kõrval eesti keeles kasutusele võtta soomepärase kuihtuma ’närtsima, kuivama (rohi, lilled)’, eirates teadlikult tõsiasja, et ei eesti kirja- ega põhjaeesti murdekeeles diftong, aga ka pikk vokaal pole h ees võimalik. Selle sõna leiab August Voldemar Kõrvi „Uute ja vähemtuntud sõnade sõnastikust” (1939: 118), kuhu Aavik oli lisanud muidki uusi ettepanekuid. Aavik oli eesti keelde verbi kuihtuma koos hulga teiste soome sõnadega pakkunud juba 1932. aastal Eesti Kirjanduses ilmunud artiklis, öeldes selgituseks järgmist:

Omal ajal, veel aasta 15 eest sellast soome keelest laenamist ja seesuguseid laensõnu peeti ebakohaseks eesti keelele. Selles avaldus teatav arusaamise puudus ja kitsarinnalisus. [—] Kuigi pikk vokaal ja diftong h ees on võõras eesti foneetikalle, tuleks seda siiski sallida mõnes soome laensõnas (nagu näit. sõnas haihtuma), mis ilma selleta kaotaksid oma ilmekust ja mõistele-vastavust. (Aavik 1932: 602, 605)

Samasuguse häälikuehitusega on Aaviku pakutud fennismid kuihtuma ja juba nimetatud haihtuma ’lenduma, ära aurama; õhku laiali hajuma’ kõrval haihtutama ’ära õhkuma panema ehk laskma’, kiihke ’äge, vehementne’, kiihtuma ’ägestuma, ägedaks saama’, kiihtumus ’ägedaksminek’, laihtuma ’lahjaks jääma’, tuuhe ’lopsakas-tihe (põõsas, puulatv, juuksed)’, viihtuma e viihtima ’kusagil häämeelega viibima, end mõnusana, kodusena tundma’ ja Villem Grünthal-Ridalalt lisaks vaihtuma (vaehtuma) ’vahetuma’. Neist üksnes haihtuma – esimesi seda tüüpi fennisme (vt Aavik 1919) – on pääsenud eesti üldkeele sõnaraamatutesse (EÕS, EKSS). Johannes Voldemar Veski suhtus seesugustesse fennismidesse väga eitavalt, põhjendades oma seisukohta sõnade häälikulise struktuuri mittevastavusega eesti keele häälikusüsteemile, öeldes muu hulgas järgmist:

Sellepärast tulevad Soomest laenatud sõnad kõige pealt Eesti keele maitse kohasteks ümber luua; muidu ei saa nad meie kirjakeeles ühemeelse vastuvõtte ega pika püsi üle rõõmutseda. [—] Võõramaigulised Soome laensõnad tulevad kas tarvitamata jätta või meie keele maitse ning alusnõuete kohasteks ümber muuta, s. o. segaduste ärahoidmise otstarbel meiekeelsete tüvedega kujuliselt kui ka sisuliselt kokkukõlasse seada. (Veski 1913: 112)

Jääb üle üksnes nentida, et Veski ennustus on täide läinud.

Ent siiski, verbi kuihtuma näikse viljeldavat eesti luulekeeles. kuihtuma on kaasatud Eda Volli (1997) koostatud luulekeele sõnastikus, mille saatesõnas on Ingvar Luhaäär selgitanud, et „valikukriteeriumiks on olnud nii sõna kõlaline kui mõisteline ilu”. kuihtuma-loole lisagu värvi Google’i abil leitud read Iwan Golli (Isaak Lang) luuletusest „Hiiobi õst” Aadu Hurda aavikismidega ohtralt pikitud tõlkes: „Mu kätele tilgub päikse õli / See põletab mu mädanevaid haavu / Paneb nad purpurselt kuihtuma” (Goll 1991: 1647).

LÜHENDID

ee = eesti keel; er = ersa keel; krj = karjala keel; krjA = aunusekarjala keel; krjT = tverikarjala keel; lms-pm = läänemeresoome-permi algkeel; lms-vlg = läänemeresoome-volga algkeel; md = mordva keeled; mo = mokša keel; mrd = murdesõna; sm = soome keel.

Lembit Vaba (snd 1945), PhD, Läti Teaduste Akadeemia välisliige, phorest45@gmail.com