Riim eesti poeetilises kultuuris

Eesti ilukirjandusliku luule algusperioodil kuulus riim pea lahutamatult värsikunsti juurde, kuid alates 1950. aastate lõpust on selle tähtsus kirjalikus luules järk-järgult kahanenud, jäädes eelmise sajandi lõpus pigem kõrvaliseks võtteks. XXI sajandi tunnustatud luulekogud on vaid mõne üksiku erandiga kõik vabavärsilised, kindla meetrumi ja regulaarse riimita. Seevastu niinimetatud leviluules – luulelaadides, mis ei mahu raamatukaante vahele, sh popmuusika laulusõnad, lavaluule (luuleprõmmud), aga ka sotsiaalmeedialuule – on riim senini oluline värsitehniline komponent, räppluules (hiphopmuusika sõnalisel tasandil) isegi struktuurne aluselement. Eesti kirjaliku luule vabavärsistumisega hääbus huvi riimi vastu ka metatasandil. Kui alates esimestest eesti poeetikaõpetustest XIX sajandil kuni 1970. aastateni oli just riim värsiõpetuses ja kirjandusteoreetilistes käsitlustes läbiv probleem ja vaidlusküsimus, siis selle kõlakujundi kadumisega kõrgluulest on vaibunud selleteemalised arutelud. Üksikute (osaliselt) riimiliste luulekogude arvustustes kohtab hinnanguid „riim riimi pärast”, selgitamata, mida on silmas peetud, mängulisemate kooskõlade puhul on kritiseeritud nende ebapuhtust.¹ Leviluule kasvava tähtsusega – räppluulet on nimetatud kaasaja populaarseimaks luulelaadiks² – on aga riimikunst uuesti fookusse tõusnud ning see on päevakohane ka teoreetilisel tasandil.

Siinsel artiklil on kaks eesmärki. Neist esimene on anda ülevaade eesti riimi probleemidest ja käsitlustest alates esimestest riimluuletustest XVII sajandil kuni tänapäevani. Teiseks luuakse uudne metodoloogia eestikeelse riimi foneemilise struktuuri uurimiseks, mida rakendatakse eri perioodide autorite lõppriimilise luule statistilises analüüsis. Tegu on eeluuringuga, mis põhineb kolmeteistkümne luuletaja loomingust moodustatud valimi analüüsil, taotlemata seega hõlmavust. Materjali kogumisel on jälgitud, et esindatud oleksid eri ajastud ja luulelaadid, samas on igast ajastust valitud (vähemalt) kaks autorit, eesmärgiga pakkuda võrdlevat perspektiivi ning uurida nii erinevusi kui ka sarnasusi. XIX sajandist kuuluvad kirjaliku, n-ö raamatuluule valimisse Friedrich Reinhold Kreutzwaldi (1803–1882) ja Anna Haava (1864–1957), XX sajandi esimesest poolest Marie Underi (1883–1980) ja Valmar Adamsi (1899–1993), sajandi keskelt Artur Alliksaare (1923–1966) ja Ain Kaalepi (1926–2020) ning lõpust Harald Rajametsa (1924–2007) ja Indrek Hirve (snd 1956) värsid. Uuema aja kirjalikust luulest on analüüsitud Contra (Margus Konnula, snd 1974) riimluulet. Leviluule – algselt ilmunud mõnes muus meediumis kui raamatus – valimisse kuuluvad möödunud sajandi lõpust ja XXI sajandi algusest Mait Vaigu (snd 1969) kirjutatud laulusõnad, XXI sajandist Lauri Räpi (snd 1977) Instagrami-luule ning räppluulest Genka (Henry Kõrvits, snd 1974) ja Metsakutsu (Rainer Olbri, snd 1987) laulutekstid.³ Täielikuma pildi saamiseks tuleb edaspidi uurida teiste seas Betti Alveri, Henrik Visnapuu, Doris Kareva, Ott Arderi, Eda Ahi, nublu jpt riimipoeetikat. Riimi semantilise struktuuriga seotud probleemid jäävad siinse uurimuse raamidest välja.

1. Eesti riimi raskused ja nende põhjused

Riim on olnud luulekriitikas ja -teooriates keskne vaidlusküsimus – diskussioonid on olnud kirglikud ja kohati läinud isiklikuks. Peamised probleemid on puudutanud kolme aspekti.⁴ Esiteks, mis on (õige) riim? Teiseks, millised on eesti keele riimivõimalused? Ning kolmas, eesti oma riimi küsimus lähtub XIX sajandi poeetikakäsitluses tekkinud „oma” ja „võõra” opositsioonist, mille aluseks on tõsiasi, et eesti rahvalaul oli algriimiline ning lõppriim tuli eesti kirjalikku luulesse saksa kultuurist.

Eesti keeles riimimise raskused tulenevad juba lingvistilistest põhjustest, mis ühest küljest vähendavad täpse riimi loomise võimalusi, kuid teisalt ajendavad vahelduse otsinguid ja riimimänge. Esiteks on eesti keeles rohkesti vokaale, mistõttu on täishäälikuid sisaldavate silpide variatsioon suhteliselt suur ning riimide leidmine selle võrra raskem. Mida vähem on keeles vokaale, seda väiksem on võimalike variantide hulk ja seda lihtsam on leida täpne riimipaariline. Teiseks võib suur osa vokaale liituda diftongideks⁵ ja nii suureneb vokaale sisaldavate silpide variatsioon veelgi, muutes täpsete struktuurikorduste saavutamise omakorda keeruliseks.

Kolmandaks sekkub eesti riimikunsti välde: täielikus kokkukõlas ei tohi riimid olla eri raskusega (vrd Rajamets 1959: 1574) ning eesti keele kolm väldet vähendavad täpsete riimide võimalusi. Täpse välte nõue aga ei ole kivistunud norm. Nagu on täheldanud Mart Mäger (1971: 128), hakati üleminekul suulisest kultuurist kirjalikku erivältelist riimi vastuvõetavaks pidama: kui riimilise rahvalaulu poeetika vältis kvantiteedierisusega riimipaarilisi, siis kunstluule toob graafilise ehk „silma­riimi” mõjul küllalt sageli kaasa teise- ja kolmandavälteliste sõnade riimimise. Silma­riim on seega täpne kooskõla kirjapildis, kuid häälduses võib esineda kõrvalekaldeid. Näiteks Marie Underi (1917: 5) värssides „On palju naermas punasuul mu salmis. [—] Nii hulle hõiskeid nukras hinges valmis!” on esimene riimipaariline teises, teine kolmandas vältes.⁶ Seevastu kõrvariimi osised on häälduslikult täpses vastavuses, ent kirjapildis võib (nt Gandhi : mandi), aga ei pruugi olla erinevus. Just viimast, muude tingimuste kõrval samavältelist kokkukõla on puristlikumad autorid pidanud ainuõigeks riimiks. Kaalep nimetab fonoloogilise välte vastu eksivaid riime lausa vigasteks – kirjapildi sarnasus tema jaoks neid ei õigusta, „sest riim peab igal juhul midagi ütlema kuulaja kõrvale” (Kaalep 1959: 115; vt ka Väljataga 2015: 56–57).

Neljandaks tekitab raskusi eesti keele morfoloogiline struktuur. Ehkki levinud arvamuse kohaselt on käändelistel keeltel flektiivriimide võimalikkuse tõttu täpsete riimide loomisel eelis, siis eesti keeles on muutkondade hulk nii käänd- kui ka pöördsõnadel võrdlemisi suur ning morfoloogiliste lõppude varieeruvust suurendavad laadi- ja lõpuvaheldus. Rajametsa (1997: 127) luuletus „Poeetökonoomia” näitlikustab hästi, kuidas muutelõppudeta võib riimimine hoopis lihtsam olla: „Mu meetodiga üpris rah. / on kõik, kes mõist., et aeg on rah.”

Eraldi võib nimetada sõnavaraga seotud raskusi, mille puhul on ühelt poolt teguriks asjaolu, et eesti ilukirjanduslik luule on võrreldes Euroopa suuremate luule­kultuuridega alles üsna noor, teisalt on aja jooksul järjest kasvanud riimimata luule osakaal, mistõttu on riimirepertuaaril olnud üsna vähe aega kujuneda. Siiski on mõnes valdkonnas, näiteks looduslüürikas, riimisõnavara mõnevõrra rikkalikum. Soneti leksika temaatilist piiratust kinnitab statistiline analüüs: aastatel 1940–1968 avaldatud eesti algupäraste sonettide 9253 riimi seas on enim kasutatud lekseem „tee” (60 korda), tähistades üksnes „rada”, niisiis kordagi pole seda kasutatud joogi tähenduses. Seejuures „tee” sünonüüm „rada” on esinemissageduselt seitsmendal kohal (35 korda). (Lotman 2004: 50) Need näited kinnitavad, et riimides on esmatähtis sõna tähendus, mitte foneemiline koostis, samuti et eeltoodud perioodi luules on olulised kindlad teemad.

Arvestades kõiki neid raskusi, pole ime, et eesti riimiloo algusest peale on luuletajad otsinud pidevalt uusi viise eesti riimivõimaluste paremini ärakasutamiseks või laiendamiseks, olgu siis leidliku keelekasutuse või vaba suhtumisega traditsioonilistesse riimireeglitesse.

2. Lühiülevaade eesti riimiloost

Eesti riimilugu algab kunstluule tekkega XVII sajandil, kui loodi esimesed eestikeelsed luuletused ja hakati tõlkima kirikulaule lõppriimilistesse silbilis-rõhulistesse värssidesse. Juba esimene teadaolev ilukirjanduslik eestikeelne ilmalik luuletus, Reiner Brockmanni „Carmen Alexandrinum Esthonicum ad leges Opitij poeticas compositum” on läbivalt naislõpuliste paarisriimidega:

Sest peat sinna kahs nühdt suhre Röhmo tehha/
Eth ni suhr Jssa-Arm on sünno jure nehha.
Ep olcko südda kurb/ sest Jummal Armo nöitap/
Ninck omma Wehje kahs keick Jlma Jhut töitap.
Ninck kuβ se kurri Wajm Teid tahap erra neelma/
Sahp tedda wegkiwast se Körgkemb erra keelma.

                                                      (Brockmann 2000: 96)

Siinsed riimid erinevad aga eesti rahvalaulude omadest: mõjudes kirjapildilt täisriimidena, on häälduslikult eri rõhuvokaalide ja väldete tõttu tegu siiski ird­riimidega. Silmariimina kõlavad kokku sõnapaarid teha : näha ning näitab : täidab, teisalt kasutatakse XVII sajandil ka saksa ortograafia põhimõtetel tekkinud kõrva­riimi vabadust, nt teuta : hoida (vt lähemalt Lotman 2016: 233–235). Peamised kõrvale­kalded täisriimist seisnevadki sellel ajal erivältelisuses ning rõhuvokaalide erinevustes, mida esineb rohkesti täpitähtedega vokaalsete tuumade puhul, nt käib : võib (Ross 2013: 523), ning saksa keele ortograafianormide rakendamisel, nt riimides sõnu, mille vokaalsesse tuuma kuuluvad ä ja e.

XIX sajandil hakati eesti riimi üle teoreetiliselt arutlema. Teadaolevalt esimeses eesti riimiteoorias käsitleb estofiilist vaimulik Peter Heinrich von Frey (1813) üksnes lõppriime, pidamata neid seejuures eesti keelele eriti sobivaks. Oma traktaadiga pani Frey aluse arusaamale, et eesti keel on riimivaene, see väide muutus järgmise sajandi jooksul üha levinumaks ning on juurdunud tänapäevalgi. Frey hinnangul peaksid seetõttu – erinevalt saksa luulest – eesti luules olema lubatud „ebapuhtad” riimid, näiteks käes : mees, ütled : kiitled, arm : koorm, kulen : tullen (vt ka Põldmäe 1978: 10), eeldamata täielikku kokkulangemist esimesest rõhusilbist alates ega riimipaariliste samavältelisust. Frey käsitlus lahkneb seega Martin Opitzi puristlikust arusaamast (vt lähemalt Opitz 2016), ent need vabadused on Freygi jaoks lubatud ainult riimivaeses eesti ja mitte saksa luules.

Esimene eestikeelne riimikäsitlus pärineb 1878. aastast, kui tõlkija ja luuletaja Jaan Bergmann pani artikliga „Luuletuskunst” aluse eesti poeetikaõpetusele. Selles eristab ta rangelt algus- ja lõppriimi. Lõppriimi määratleb ta normatiivselt, esitades sellele kindlad nõuded: „R i i m i k s nimetatakse t ä i e s t e s a r n a s e l t k õ l a v a t v ä r s i l õ p p u, kus üksi v i i m s e t õ u s u a l g u s u m b h ä ä l e l i n e ü h e sugune e p o l e – ning seda peab ta olema –, kuna k õ i k t e i s e d tähed lõpu poole, täishäälelised nii hästi kui umbhäälelised, t ä i e s t e ü h e s u g u s e d on küll p i k k u s e, küll r õ h u r a s k u s e, küll v ä l j a r ä ä k i m i s e poolest. Puudub aga ü k s a i n u k e neist tingi-täitmistest, on sedamaid riim segane, on k e h v a r i i m.” (Bergmann 1878: 44) Neis neljas reeglis – riimuvate foneemide häälduse, väldete ja rõhkude täielik kokkulangemine ning erinevus (kaas)rõhusilbi alguses – tugines Bergmann tõenäoliselt Opitzi poeetikale „Buch von der Deutschen Poeterey” (1624, e k „Raamat saksa luulekunstist”, Opitz 2016). Samas on oluline märkida, et selle ajastu riimiline luule ei vasta neile nõuetele, vastupidi: Henrik Visnapuu (1932a: 579–580) hinnangul ei ole eesti luule kunagi sellest riimiideaalist kaugemal seisnud kui XIX sajandil. Näiteks Kreutzwaldi (1865: 5) luuletuse „Kõrbes” avastroof: „Eks se ole ilma aegu, / Armsad sõbrad, ütelge: / Et me liiwa kõrwe kaudu / Elu rada uurime?”

Bergmann teeb oma poeetikas teisegi olulise eristuse, vastandades oma ja võõrast, alg- ja lõppriimi. Algriimi nimetab ta eesti luule „päris ehteks”, soovitades seda rohkem kasutada, et luule saaks „rahva südames ning hinges h ä ä d maad leidma”. On aga huvitav, et neid kahte kõlakujundit käsitleb ta ka ise põhimõtteliselt erinevalt: lõppriimi kirjeldab ta normatiivselt, algriimi seevastu deskriptiivselt: „Assonationiks hüüetakse seda s a r n a s t k õ l a ning värsi ise-olu, mis seeläbi sünnib, et tõusu-silpide t ä i s h ä ä l e l i s e d, mitte algusumbhäälelised, ü h e s u g u s e d on.” Algriimi tarvitamine ei ole range nõue, vaid soovituslik: kaunima kõla saavutamiseks oleks tema hinnangul hea kasutada assonantsi koos alliteratsiooniga. (Bergmann 1878: 43) Niisiis ei ole need värsitehnilised juhised, kuidas ja mida tohib riimida, vaid hoopis soovitus kasutada suurema mõju saavutamiseks rohkem algriimi ning konsonant- ja vokaalalgulisi riime koos. Tegu pole üksnes esimese eestikeelse värsi­õpetusega – „Luuletus­kunsti” võib pidada ka eesti statistilise värsiteaduse eellooks, sest Bergmann esitab selles arvandmeid algriimi kasutuse kohta „Kalevipojas”.⁷

XIX sajandi riimiloomes sarnanevad peamised kõrvalekalded täisriimilisusest XVII sajandi omadega. Esineb erivältelisi riime, seda peamiselt teise- ja kolmandavälteliste (nt Friedrich Kuhlbarsil: pilve-anges : lõnga langes) või siis esma- ja teisevälteliste riimide vahel, ent harva tuleb ette ka esma- ja kolmandavälteliste sõnade riimimist (nt Jakob Liivil alla : sala; vt lähemalt Lotman 2016: 236–237). Samuti leidub kõrvalekaldeid rõhuvokaalides (nt Bergmannil: mererannal : pinnal ja päeva : laeva). Vabalt kasutatakse muutelõpuriime (vt ka Välja­taga 2015: 56).

XIX sajandi lõpul ja järgmise algul püüti riimimisel ennekõike jõuda järele Bergmanni kehtestatud reeglitele. Näiteks 1907. aastal kirjutas Johannes Aavik, et eesti luule ei ole vabavärsiks valmis: suurte kultuurrahvaste luules on rütm ja riim pika tarvitamise järel banaalseks läinud, eesti kirjanduses, „kus veel nii vähe vormi poolest laitmata luuletusi on”, tuleb korrektsed riimid ja värsimõõdud läbi harida (Aavik 1907: 2).⁸ Ning kuigi nooreestlaste loomingust alates hakkasid eesti luulesse jõudma modernistlikud luulevoolud, rikastades luulet uute žanride, seni kasutamata poeetiliste vormide, uudsete värsimõõtude ja stroofivormidega, jäi riimluule vabavärsi üle valitsema sellelgi külluslike katsetuste ajastul. Veelgi enam, isegi „puhta” riimi kaanon jäi sajandi esimestel kümnenditel kirjanduskriitikas kehtima.

Olukord muutus 1920. aastatel, kui mõnele autorile hakkas traditsiooniline riim näima iganenud ja kulunud. Täisriimide võimalused tundusid ammendunud ning mitmed luuletajad ja tõlkijad asusid välja töötama uusi, eesti luule riimi­tehnikaid laiendavaid mudeleid. Esimestena hakkasid teadlikult katsetama⁹ erinevate ird­riimitüüpidega Johannes Semper ning Henrik Visnapuu. Nad võtsid kasutusele mitmed seni lubamatud, näiteks assonantsriimid, nagu tuppa : nurka, ning isegi lahk­silbilised riimid, nagu järgi : märgade (Kruus 1962: 658; vt ka Väljataga 2015: 56). Kui varasem täisriimikaanon oli sündinud saksa poeetika mõjul, siis nende uusriimide lätted asusid vene kaasaegses luules. Oskar Kruusi (1962: 658) hinnangul hakkasid Visnapuu ja Semper neid tarvitama Vladimir Majakovski poeemi „150 000 000”, samuti varasemate teoste, ennekõike Aleksandr Bloki luuletuste eeskujul.

Radikaalsema luulereformi pakkus välja Valmar Adams, kutsudes üles hülgama traditsioonilisi riimireegleid ja kasutama uut tüüpi irdriimi. Luulekogu „Suudlus lumme” (1924) on nii implitsiitselt kui ka eksplitsiitselt tema uusriimi manifest: raamatu vahel lahtisel lehel esitatud uue riimi põhimõtteid näitlikustavad kogu luuletused. Adams hakkas propageerima riime, kus vokaalid langevad kokku, kuid nii rõhusilbi kui ka rõhutute silpide konsonantides on lubatud lahknevused, nt janu : anum, pikad : plika, mardus : madrus, puurin : suurim. Arvustustes suhtuti Adamsi uuendustesse kriitiliselt ja mitmed autorid mõistsid sellised riimid avalikult hukka. Eriti ägedalt reageeris Anton Jürgenstein, kes laiendas Adamsi täisriimist kõrvale­kaldumise muudelegi võimalikele normist lahknemistele:

Selle põhimõtte järele oleks siis „õigustet” näit. kleptomaania, alkoholism, sadism ja kõiksugu kurikalduvused. Sest neid on tõeliselt olemas. Ja sünniks neist pervers värsse veeretada, kus siiamaalsed puhtad riimid juba tülgastavatena tunduvad ja kus, nagu „saate” teises osas õpetatakse, selle asemel tuleks „uus riimi raffineerit meloodia”, kus õitseksid nõndanimetatud „erdriimid”: laip – lai, Hiina – piinad, janu – anum, pikad – plika, mardus – madrus, puurin – suurim jne. (Jürgenstein 1925)

Teravat diskussiooni Adamsi luulekogu ja uusriimide üle analüüsis pamfletis „Meie kirjandusliku kriitika pankrott” (Vask 1925) Inno Vase pseudonüümi all – nagu hiljem selgus – Valmar Adams ise. Oli aga ka luuletajaid, kes Adamsi riimi­vabadused rohkemal või vähemal määral omaks võtsid, ja nii leidub adamslikke riime siiamaani nii originaalluules kui ka luuletõlgetes.

Järgmisel kümnendil, 1930. aastatel tekkis suundumus loobuda võõrmõjudest, mis riimis tähendas vene ja saksa eeskujusid, ja otsida eesti oma riimi. Taas oli selles uuendaja Visnapuu, kelle sõnul vajas uus aeg uusi riime, puhasriim raju : saju oli tema sõnutsi liiga magus ja naiselik valitseva meheliku aja jaoks: „Aja­psüühika nõuab midagi tugevamat, karedamat ka värsi instrumenteerimises” (Visna­puu 1932b: 322). Nii pakkus ta välja enda hinnangul kõige eestipärasema riimitüübi, alliteratiivsest rahvalaulust lähtuva kulda : karda, kopli : kupli tüüpi konsonantriimi (Visnapuu 1932b: 313–317), kus erinevus asetseb rõhulistes vokaalides. Taolist ideed kordas samal aastal ajakirjanik ja õpetaja Eduard Pertmann, kes leidis sarnaselt Freyga, et saksa keelest toodud täisriiminõudele ei ole eesti keeles palju võimalusi, ja pakkus lahendusena pöördumise eesti rahvalaulude poole: „Kõige eestipärasem riim on alliteratsioon ja assonants, sest vanad eesti rahvalaulud tunnevad ainult neid riimivorme.” Nii soovitaski Pertmann riimivaesuse ületamiseks ühendada need kaks regivärsist pärit kõlakujundit lõppriimiga, saades riimid, nagu sulg : selg, laastu : aastal, tunde : unne. (Pertmann 1932)

Ent mõni luuletaja hakkas samal kümnendil nägema igasuguseid värsitehnilisi katsetusi modernistlike võõrmõjudena, ning välja kujunes puristlik traditsioon, vastandudes korraga XIX sajandi vormikonarlikule luulele ning kunstilisi vabadusi lubavale kaasaegsele luulele. Selle traditsiooni tähtsaim esindaja on arbuja Betti Alver, kes taotles nii tõlgetes kui ka oma luules puhtaid täisriime, näiteks Puškini „Kaukasuse” tõlke algus:

Mul jalus on Kaukasus. Lumi ja jää
all sügaval järsaku soppides lasub.
Suur kotkas, kes rahnudelt lennule asub,
jääb aeglaselt keerlema ümber mu pää.
Ma silmitsen ojade arglikku algust
ja lumelaviinide veiklevat valgust.

                                                      (Puškin 1972: 111)

Selle tõlke riimid on hoopis teistsugused kui varasemas luules: tegu ei ole enam kulunud kooskõladega (mind : sind), vaid kasutusel on tugevad tüviriimid. Neis ei ole lühendusi märkivaid apostroofe – riimimiseks on leitud võimalused loomulikust keelest ilma seda moonutamata. Sõnalõppude väljajätule eelistatakse haruldaste või isegi uudissõnade kasutamist riimipositsioonil.

Teise maailmasõja järel muutunud poliitilisel olukorral oli mõju värsitehnikale. Pärast seda, kui Nõukogude Liit oli Eesti okupeerinud, sai ametlikuks kirjandusvooluks sotsialistlik realism ning luulest kadusid eksperimentaalsed suunad: tsensuuri tekkides muutus sisu kõrval üheplaanilisemaks ka vormiline tasand. Sõjaeelsel modernistlikul perioodil meetrumilt ja riimiskeemidelt mitmekesistunud sonette hakati taas kirjutama traditsioonilises viisikjambis ja klassikaliste riimiskeemidega, samuti kadusid katsetused riimitüüpidega – kuni 1960. aastate kassetipõlvkonnani sai valdavaks täisriim (Lotman 2017: 87).

1950. aastate lõpust alates hakkas luule järk-järgult vabavärsistuma, ent samal ajal elavnes uuesti riimidiskussioon, mida alustas Paul Maantee (1959). Seni oli riimi defineeritud kui foneemilist ja/või prosoodilist vastavust värsilõpus paiknevate sõnade vahel, Maantee juhtis aga tähelepanu ka riimsõna tähendusele: „Lühidalt – ja olgu see rõhutatud – r i i m i d a s a a b s i i s k i a i n u l t s õ n u, m i t t e h ä ä l i k u i d. Sõnal on nimelt peale kõla ka t ä h e n d u s.” (Maantee 1959: 448) Veelgi enam, semantiline aspekt kuulub tema riimidefinitsiooni: „R i i m o n i l u k i r j a n d u s l i k u s t i i l i v õ t e, m i s s e i s a b s a m a- v õ i s a r n a s e k õ l a l i s t e j a t ä h e n d u s e p o o l e s t v õ i m a l i k u l t e r i n e v a t e s õ n a d e k u n s t i k a v a t s u s l i k u s k o r d a m i s e s k i n d l a t e l r ü t m i l i s t e l d i s t a n t s i d e l” (Maantee 1959: 450). Samas määratles Maantee (1959: 453) täpsed riimid kui sõnade täieliku kokkukõla vähemalt rõhusilbi vokaalist alates. Talle vastas Harald Rajamets, kes kritiseeris kaasrõhuliste riimide hõlmamata jätmist: tema hinnangul on kaas­rõhulistel riimidel eesti luules oma koht, kuid nende omaduste ja kasutamis­võimaluste vaatlusega on trükisõnas tegeldud minimaalsel määral, samal ajal kui nende valdkond on avar ja eri sugestiivsuse astmega (Rajamets 1959: 1575–1576). Rajamets lisas: „Seejuures ei moodusta kaasrõhulised riimid mingit isoleeritud või lahushoidmist vajavat vormivahendite varu, vaid nad esinevad praktikas koos ja vaheldumisi pearõhuliste riimidega; ka ei kuulu nad eri stiilialale nagu irdriimid täisriimi suhtes; teoreetiliselt aga on neile kohaldatavad üldiselt samad mõõdupuud, seadused ja nõuded, mis pearõhulistelegi” (Rajamets 1959: 1576). Nii lubas ta esimese teoreetikuna käsitleda kaasrõhulisi riime täisriimidena.

Udo Otsus vaatleb riimi kompositsiooniliselt, selle mõju johtuvalt asendist: „Riimi läheduse või kauguse faktoril on riimi semantilise mõju suhtes hiiglasuur tähtsus” (Otsus 1969: 139). Seevastu Mart Mäger, kes samuti keskendub riimi kõlastruktuuri kõrval selle semantikale, rõhutab, et riimi „täpsus on usuaalne ja traditsioonist sõltuv ning ei väärtusta riimi funktsionaalselt – nii ird- kui täisriim täidavad võrdselt üht ja sama põhiülesannet [—]” (Mäger 1971: 129). Tema jaoks on riim omamoodi vastandite ühtsus: „Lõppriimis ühinevad sarnasus ja erinevus, foneetiline ja semantiline, süsteemipärane ja individuaalne, ootus ja üllatus, sund ja vabadus; lõppriim samastab ja vastandab, ta on ettepoole suunduv ja tagasihaarav samaaegselt” (Mäger 1971: 125).

Siiani kõige metoodilisema lähenemise eesti riimi analüüsimiseks on monograafias „Eesti värsiõpetus” (1978) pakkunud välja Jaak Põldmäe, esitades süstemaatilise riimikäsitluse, mis erinevalt varasematest ei ole normatiivne, vaid pigem deskriptiivne: kõiki luuletajatel riimina kasutatud foneemikordusi tuleb kirjandusteadlasel lugeda riimiks, vaatamata nende ulatusele (Põldmäe 1978: 255). Põldmäe formuleerib väga üldise riimidefinitsiooni: riimiks nimetatakse kindlates värsi­positsioonides fikseeritavat vastavust mingite rõhurühmade või nende osade foneemikoostiste vahel (Põldmäe 1978: 256), st erinevalt varasemas traditsioonis sõnastatud pearõhulisuse nõudele loeb ta riimiks ka kaasrõhuliste taktide foneemi­kooskõlasid. Siiski jäävad määratlusest välja riimid, mille tuum langeb rõhutule järgsilbile, ehkki neid esineb eesti luules vähemalt XIX sajandist alates ning Põldmäe endagi ülevaade sisaldab selliseid näiteid (Aleksander Suumani „Kaugelt meenutab vast hane. / Kujult küll pole sarnane”). Lisaks töötas Põldmäe esimese teoreetikuna välja süsteemse ja mitmes aspektis eesti prosoodilisest süsteemist lähtuva riimi­käsitluse, tehes riimi­struktuuris vahet prosoodilisel, foneemilisel, süllaabilisel ja sõnapiiri tasandil. Prosoodiliste tunnuste alusel eristab ta kokkulangemisi kvantiteerival ja aktsen­tueerival tasandil (st välteriimid ning pea- ja kaasrõhuriimid), foneemikoostise järgi täisriime, milles langevad kokku kõik foneemid alates (esimese) riimisüdame (esimesest) vokaalist kuni riimi lõpuni. Silbiarvu käsitledes teeb ta vahet võrdsilbilistel ja lahkriimidel, milles riimipaariliste silbiarv ei lange kokku. Veel võtab ta arvesse sõnapiire, tuues välja liht- ja liitsõnast moodustatud riimid.

Praktikas hakkas riimita vabavärss valitsema riimluule üle alles sajandi viimastel kümnenditel. N-ö kõrgluuletajad, kes riimluulet edasi viljelesid, katsetasid selle piiridega ja pakkusid välja uusi mudeleid. Ehkki nt Indrek Hirve luules valdavad kinnistunud täisriimid (algus : valgus, värav : särav, ilm : silm jne), vürtsitab ta neid üllatavate kooskõladega, kasutades värssidevahelist poolitust, nt talu– / tavuse, kalla– / ta, poodu– / kael, samuti poolikut sõna, luues helilise hääbumise efekti: „ma kordan – aiva kordan nagu narr: / sind armastan sind armastan sind ar…” (Hirv 2000: 143). Leidub eri rõhu ja vältega sõnade riime, nt öönuuks : söönuks (Hirv 2000: 40), ning vertikaalriimide kõrval horisontaalriime – siingi kohtab ülipika ja pika silbi (taevane : vaevane) ning ülipika silbi ja lühikeste silpide (ne : tee : ne) kokkukõla: „palg vastu palet – isa taevane / [—] / ja taevatee on kaunis vaevane” (Hirv 2000: 200; siin ja edaspidi meie allakriipsutused – M-K. L., R. L.).

Ainulaadne on Mats Traadi heteropalindroomiline riimimäng kogumiku „Koidu kätes” (1993) tsükli „Porikuu sonetid” avaluuletuses. Tegu on omamoodi peegel­riimidega, kus omavahel kõlavad kokku üksteise peegelpildis sõnad (vt pikemalt Lotman 2019: 350–351), näiteks nelikvärssides:

Mis väiklaste ja õelate inimeste riik
täis jaburust kõik suhted ükskõiksuse sammal
karm tihe hingel Tuhm veikleb lootuse kiir
vaid kiibitseja silmis kes kohkvel kui lammas

arg huntide käes keelepäral pelk heakskiit
uut määgib hosiannat et kõrvadel valus
Saab triiki täis solki ka puhastatud tiik
heitmõtteist haisevhaljaks kasvab vesi sulav

                                                      (Traat 1993: 31)

Riimidega eksperimenteerib Contra, pannes kokku kõlama mitte üksnes värsside viimased sõnad, vaid ka sõnapaarid:

jõe peal nägin kolme sõpra
keerasid nad sõlme kopra
kasutades niidijuppe
küll ma tean neid juudi nippe

                                                      (Contra 2000: 19)

Kiastiliste tüvekorduste abil annab siin mänguline kõlainstrumentatsioon autometapoeetiliselt edasi luuletuse sisu, milleks ongi sõlme- ja keerduminek. Kivi­sildnik võtab aga luulekogus „Nagu härjale punane kärbseseen” (1996) ette korraga sonettide ja riimi­kunsti dekonstrueerimise. Ta koostab alliteratsioonil rajanevatest ja lõppriimideta rahvalaulude värssidest kaks 15-osalist sonetiseeriat. Riimina defineerib Kivisildnik värsi viimaste foneemide – milleks on vokaal – kokkulangemise skeemiga eaae/eaae/aie/aie (sümbol tähistab siin kokkukõlavat vokaali; Kivisildnik 1996: 807). Seega viib ta lõppriimi nõuded miinimumi – nii nappi kooskõla, kus riimi­partneritel võivad erineda kõik foneemid peale viimase, lisaks ka rõhud ja välted, ei ole võimalik kõrvariimina tajuda ning silmariimina on see võimalik vaid autori skeemi teades.

Kui XXI sajandi alguseks näib, et kirjalikus luules on riimi võimalused ammendunud ja pea kõik tunnustatud luuletajad kirjutavad vabavärsis, siis suulises pop­kultuuris on toimunud tõeline riimikunsti plahvatus. Uudsete muusikaplatvormidega (esmalt SoundCloud ja YouTube, hiljem Spotify) on noorte seas muutunud aina populaarsemaks räpp, mis oli alternatiivsel skeenel hakanud levima juba 1990. aastate algul, ent just viimase kümnendiga on saanud peavooluks. Teiste räpp­kultuuridega sarnaselt (vrd Bradley 2009: 49–83; Sykäri 2017; Rose 1994: XIV) on eesti räpis peamine instrumentatsioonivõte riim, mis – nagu ilmneb siinse artikli analüüsiosast – laiendab selle vormilisi piire nii foneemilisel kui ka prosoodilisel tasandil, mängides ühtlasi riimiahelate ja suulise/kirjaliku värsi vahekorraga. Juba eesti esimesel hiphop­albumil, 1993. aastal ilmunud Cool D plaadil „O’Culo” paneb räppar hääldusega kokku kõlama pearõhulise ja rõhutu järgsilbi, mis ühtlasi on erivältelised: „Ja kui sulle ei meeldi, mida ma teen, / siis Cool D ütleb: käi perse” (Cool D 1993). Käesoleva sajandi räpparitest kasutab sedalaadi riime eriti Genka. Näiteks mõrvarlike riimide kirjutamisele pühendatud laulu „Jõhker veretöö Kärevere teemaja juures” avavärssides paneb ta suuliselt riimuma mitte üksnes liitsõna rõhulise eesosa ja tüvesilbi, vaid ka raskest silbist koosneva järelosa rõhutu järg­silbiga (maantee : kaante). Taolist strateegiat kohtab samuti Toe Tagi (Genka, Paul Oja, Revo) laulu­sõnades, näiteks: „autost ma ei räägi, saaks vähemalt jalgratta / mu tee heaoluni on raske kui kolgata” (Toe Tag 2004), seejuures eri rõhu- ja vältestruktuuriga sõnad (jalgratta : kolgata) hääldatakse sama tugevaks ja raskeks. Nii ei ole need riimid suulises luulekultuuris vastuolus Ain Kaalepi jt puhaste riimide eest­kõnelejate reeglitega: kõrva jaoks puristide mõistes veatu ehk samavältelise riimi saavutamiseks muudetakse loomuliku keele hääldust, kui näiteks lühike ja rõhutu järgsilp kõlab teises või isegi kolmandas vältes. Lisaks mitmesugustele vormi­strateegiatele, millest annab täpsema ülevaate järgnev analüüsiosa, avardataksegi räpp­kultuuris riimi­võimalusi peale kõrvalekallete häälduses ka kirjakeele normide rikkumisega, kasutades vigaseid käändelõppe (nt „pole vaja antenni ei CNNi ei Eesmaa Enni”), anglitsisme (räägitakse : stääbitakse) ja fraasisisest keelevahetust (paraneb kui vein : parem kui cocaine). Räpp-poeetika tuuma kuuluvadki üllatavad riimid ning see efekt luuakse korraga semantilisel ja vormilisel tasandil. Suuremad vabadused riimimisel on omased teisteski räppkultuurides. Nagu toob välja ameerika hiphopi uurija Alan Bradley (2009: 59), on suulisel luulel alati olnud kirjalikest vabamad riimi­reeglid, rajanedes pigem kõrvariimile.

Ka sotsiaalmeedialuules leidub riimis kirjutavaid autoreid, ent erinevalt räpp­artistidest kasutatakse seal pigem konservatiivseid, ohtralt ka kulunud riime (meel : keel) ning kohati esineb lausa tagasiminek XIX sajandi ärkamisaegse luule poeetikasse, mida eelmisel sajandil on taunitud kui vaest või koguni puudulikku värsi­tehnikat (sellest pikemalt analüüsiosas).

3. Eesti riim: empiirilisi vaatlusi

3.1. Analüüsimeetod ja valim

Siinse analüüsi metoodiliseks aluseks oleme võtnud eeskätt Põldmäe mudeli ning integreerinud sellesse Rajametsa käsituse kaasrõhulistest riimidest. Mitmes punktis, eriti varem kirjeldamata nähtuste osas tuli siiski nende käsitlusi täiendada. Põldmäest lähtuvalt oleme riimi analüüsinud foneemilisel, prosoodilisel ja sõnapiiritasandil.

Foneemitasandil loeme täisriimiks need riimid, kus tuumast alates on täpne foneemiline vastavus. Irdriimide puhul oleme eristanud eri vokaalidega koos­kõlasid, kusjuures teeme vahet, kas vokaalid lahknevad rõhusilbis või riimi rõhutus osas, ning konsonandierinevustega kooskõlasid – siingi eristame lahknevust rõhu- või rõhutu silbi piiril.

Prosoodilisel tasandil täpsetes riimides on vastavuses ühesuguse välte- ja rõhu­struktuuriga taktid, st selles kategoorias on kaks alatüüpi. Selle tasandi täpsustamiseks oleme analüüsinud rõhumustreid, eristades pearõhulisi (varju : marju) ja kaasrõhulisi (sügisel : südamel) riime ning lisaks neile selliseid riime, kus pearõhulised taktid kõlavad kokku kaasrõhulistega (südamlikud : rikud). Üksikutel juhtudel oleme leidnud sootuks rõhutuid järgsilbiriime (hulgas : silmas), neid oleme käsitlenud iseseisva grupina.

Tabel 1. Valimite suurused autoriti.

Sõnapiiritasandil tekib irdumine täpsest riimist, kui riimid jagunevad eba­sümmeetriliselt sõnapiiridega (nt liitriim mitteliitriimilise partneriga või poolitatud sõnad riimipositsioonis).

Meie teada ei ole varem nii detailselt eri parameetrite alusel mitte ainult Eestis, vaid üldse kusagil riimi analüüsitud, ka Põldmäe ei jõudnud teoreetilistest vaadetest statistiliste uuringuteni.

Tabel 1 esitab valimi suuruse ja autoriti analüüsitud riimiüksuste arvu. Valimites sisaldunud riimiüksuste arv varieerub sõltuvalt sellest, kui pikad on luuletuses riimi­ahelad või kas esineb orbriime. Näiteks XIX sajandi autoritele on sageli iseloomulik üle rea riimimine, klassikalises itaalia sonetis kätkevad aga 14 rida kokku ainult viit riimiahelat.

3.2. Foneemiliste vastavuste analüüs

Tabelis 2 esitatakse andmed foneemiliste kooskõlade ja kõrvalekallete kohta ana­lüüsitud valimites, alustades XIX sajandi autoritega ja lõpetades XXI sajandi levi­luuletajatega. Täisriimide statistikasse on liidetud identriimid, mida on eesti poeetikas käsitletud täpse riimi alaliigina.¹⁰ Kuna pikemates riimiahelates võivad esineda korraga mitu kõrvalekallet või täisriim ja mingi tasandi kõrvalekalle, moodustub mõnel autoril nendest mitu eraldi alagruppi. Kuivõrd aga nende esinemus pole üldpildi mõjutamiseks piisavalt suur, on need andmed koondatud mitut võtet tähistavasse tulpa.

Ilmneb mitu tähelepanuväärset tendentsi: kui Kreutzwaldil moodustavad foneemilised täisriimid veidi üle 70%, siis Haaval on nende osakaal kasvanud juba 90%-ni; pea maksimaalse täpsuse selles parameetris saavutas Kaalep. Samas on alates modernistlike voolude jõudmisest eesti luulesse leidunud luuletajaid, kes täisriimilisust ei taotle. Meie valimis esindab neid XX sajandi kirjalikus luules ennekõike Adams, kellele irdriimilisus on esteetiline nõue ning kelle valimis kohtab foneemilisi täisriime vaid veidi enam kui pooltel juhtudel, samuti Under, kelle valim moodustub nelikvärssides neljakordsete riimidega sonettidest – tõenäoliselt pidi ta nende saavutamiseks tegema järeleandmisi. Alliksaarel ja Rajametsal jääb foneemiliste täisriimide osakaal alla 90%,¹¹ samas kui Hirvel läheneb nende suhtarv taas Kaalepi omale.

Tabel 2. Foneemilised vastavused autoriti.

Selge muutuse on toonud leviluule: nii Vaigu, Genka kui ka Räpi riimides moodustavad foneemitasandi täisriimid alla poole valimist, seejuures on neil kolmel eri kümnendite ja/või eri luulelaadide esindajal see osakaal üsna sama, jäädes umbes 44–46% piiresse. Seega on võrreldes Haava, Kaalepi ja Alliksaarega nende luules foneemiliselt täpseid riime pea poole võrra vähem. Teistest veelgi järsem langus on selles parameetris Metsakutsul, kellel jääb täisriimide osakaal alla 20%.

Foneemitasandi riimistrateegiate detailsemas analüüsis ilmnes, et suurima ird­riimirühma Kreutzwaldi luules moodustavad eri rõhuvokaalidega (nt ära : tera, meid : rändajaid tüüpi) riimid, mis moodustavad koguni 17% riimidest. Selliseid riime esineb kirjanduslikest luuletajatest ka Haaval ja Underil, ehkki märksa vähem, ning erandjuhtudena Adamsil, Rajametsal ja Contral. Kreutzwaldi sageduselt järgmine kõrvalekalle asub rõhusilbipiiri konsonantides (ligi 6%), nt ripul : widewikul. Taolist vabadust lubavad kirjanduslikest luuletajatest rohkem ainult Adams ja Alliksaar (mõlemal 9%), ülejäänutel leidub seda üksnes erandina, Kaalepil mitte kordagi. Rõhututes silpides, nii vokaalides kui ka konsonantides leidub Kreutzwaldil ja Haaval üksikuid kõrvalekaldeid, vähe esineb neid ka Underil, Rajametsal ja Kaalepil. Samas Adamsil asub märkimisväärne osakaal kõrvalekalletest nimelt neis, nt vokaalides mõõgas : hõõgus, ja konsonantides vahend : tahet. Kõige rangemini järgib rõhutute silpide vastavust Hirv. Sarnased mudelid on Alliksaarel ja Contral: mõlemad lubavad kõrvalekallet konsonantides, kuid mitte vokaalides.

Kui kirjanduslike autorite luules valdasid foneemiliselt täpsed riimid, siis leviluules langeb nende osakaal alla 50%. Järgnevalt vaatleme, milliste riimitüüpide arvel see kahanemine on tulnud. Joonisel 1 on näha, et täisriimi osakaal Genka loomingus on võrdluses kirjanduslike luuletajatega oluliselt langenud, olles madalam mitte ainult Kreutzwaldi, vaid ka teadlikult täisriimilisuse vähendamise nimel töötanud Adamsi näitajast.

Joonis 1. Foneemiliselt täpse riimi osakaal eri ajastute autoritel.

Täpse riimi kõrval on Genka ja Metsakutsu tekstides olulisel kohal konsonandi­kõrvalekalletega riim, mida leidub enam kui veerandis nende riimidest (vt ka joonist 2).

Joonis 2. Konsonandikõrvalekalletega riimide osakaal eri ajastu autoritel.

Ülejäänud kõrvalekalletest ligi pooltel juhtudel on Genka luules tegu assonantsriimidega, kus kõrvalekalded asuvad korraga nii rõhusilbi kui ka rõhutu silbi piirikonsonantides, nt tunnelit : rocksummerit. Väga harva esinevad kõrvalekalded korraga vokaalses ja konsonantses osas, nt lehti : tehtud. Lisaks leidub ahelaid, kus on koos mitu riimitüüpi – valdavalt sisaldavad need vähemalt ühte täisriimilist paari, millega riimub ka üks või mitu riimipartnerit kõrvalekaldega konsonantides, nt veidi : kleidi : beibi. Kreutzwaldiga võrreldes on mõlema räppari tekstides tunduvalt väiksem lahknevate vokaalidega riimide osakaal (alla 10%), nt tõestama : äestama.

Seevastu Instagrami-luuletaja Räpi tekstides ei ole foneemiliste riimistrateegiate pilt nii kirev. Enam kui kolmandikus värssides kasutab ta assonantsriimi, enamasti erinevusega rõhusilbi piirikonsonantides (videvikku : minevikku), ning konsonantriimide osakaal jääb sarnaselt Genkaga veidi alla 10%, nt tänavad : säravad.

Niisiis on foneemilise tasandi täpseimad riimid meie valimis kirjanduslikel autoritel, aga pilt muutub, vaadeldes seda, milliseid sõnu ja takte on autorid riiminud.

3.3. Pearõhu-, kaasrõhu- ja rõhutu järgsilbi riimid

Tabelis 3 on esitatud riimide eri tüüpide rõhumustrite osakaal autorite kaupa.

Tabel 3. Eri tüüpide rõhkude jaotus riimiüksustes autoriti: JSR – järgsilbiriim, JPRR – järgsilbi- ja pearõhuriim, JKRR – järgsilbi- ja kaasrõhuriim, KPRR – kaas- ja pearõhuriim, KRR – kaas­rõhuriim, PRR – pearõhuriim.

Meie valimi ajaliselt esimese autori, Kreutzwaldi luules moodustab pearõhu­riimide osakaal üksnes 37,2%, ning selles jääb ta erandlikuks: nende osakaal kasvab märgatavalt juba Haava luules, ulatudes 55%-ni, ning Adamsil, Kaalepil ja Rajametsal ületab pearõhuriimide osakaal juba 70%. Ka leviluuletajatel on selliste riimide osakaal kõrge ning kõigist autoritest enim leidub pearõhuriime Vaigu värssides, kus nende osakaal ulatub ligi 90%-ni, st valdavalt riimib ta sõnu, mitte muutelõppe, nagu see oli iseloomulik Kreutzwaldile. Kaas- ja pearõhuriime riimivad üksteisega enim Alliksaar ja Hirv (u 40%), kõige vähem esineb selliseid riime Vaigul (10%). Flektiivriimide osakaal on suurim Kreutzwaldil (35%), alla 5% leidub neid Adamsi, Kaalepi, Rajametsa, Hirve, Vaigu, Contra ja Metsakutsu luules. Nii saab märkida tendentsina, et riimikunstis on toimunud liikumine muutelõpuriimidelt sõnade riimimisele.

Joonisel 3 võrdleme Kreutzwaldi ja Räpi riimide rõhumustreid.

Joonis 3. Pearõhu-, kaasrõhu- ja rõhutu järgsilbi riimid Kreutzwaldil ja Räpil.

Kui ülejäänud autoreil, nii kirjanduslikel kui ka leviluuletajatel, toimub jagunemine pearõhuriimideks, kaasrõhuriimideks ning pea- ja kaasrõhuriimideks, siis Räpp elustab riimitüübi, mida kasutas veel Kreutzwald, aga mitte enam Haava, s.o järgsilbiriimi. Siinkohal on vajalik lisada, et järgsilbiriime eristasime lihtsalt juhuslikest heakõladest riimiskeemide abil, st kui skeemi järgi pidi mingil positsioonil asuma riim, siis nõnda me seda tõlgendasime, seda enam, et eriti Kreutzwaldi skeemid on väga reeglipärased. Näeme, et 1%-s värssidest riimib Kreutzwald rõhutuid järgsilpe kaasrõhuliste silpidega, näiteks teretades : kahwates, kus kokku kõlavad ainult muutelõpud, millest ühele langeb kaasrõhk, teine on aga rõhutu. Enam kui 8%-l juhtudest riimib ta rõhutuid järgsilpe omavahel, nt põrmu : lindu, warjud : surnud, lahkelt : kiirelt jne, ning Räpi värssides on selliste riimide osakaal pisut üle 4% (nt põles : suves, nime : tule, kinni : sunnil). Üsna võrdselt leidub mõlema luules kaas- ja pearõhuriimi, lahknetakse aga täpsete pearõhuriimide kasutuses: Kreutzwaldil on neid enam-vähem sama palju kui täpseid kaasrõhuriime, Räpp eelistab selgelt pearõhuriime.

3.4. Prosoodiline tasand

Prosoodilisel tasandil täpses riimis langevad kokku nii rõhud kui ka välted. Tabel 4 annabki ülevaate, millised on prosoodiliselt täpsete riimide osakaalud eri autoritel.

Andmetest nähtub, et kõigil vaadeldud autoritel on rõhuline ja välteline täpsus üks kindlamaid riimimise kriteeriume, ühtlasi on prosoodiline tasand ainus, kus täpsete riimide osakaal moodustab kõigil üle poole. Ehk pisut üllatuslikult on siin madalaimate näitajatega Under, Alliksaar ja Hirv, jäädes alla nii leviluuletajaile kui ka XIX sajandi autoritele, kuid nende puhul on peapõhjus sage liitsõnade kasutus. Nimelt on graafikul eristatud rõhke kaheastmeliselt, pea- ja kaasrõhke, mis tekitab liitsõna riimimisel lihtsõnaga rõhuerinevuse. Kreutzwaldi ja Haava prosoodiliselt täpsed riimid on umbes pooltel juhtudel kaasrõhuriimid: omavahel on riimima pandud kaks või enam kaasrõhulist takti, näiteks armastab : teretab. Enim prosoodiliselt täpseid riime leidub hoopis Vaigu luules, kes mäletatavasti kasutas vaadeldud autoritest kõige rohkem ka pearõhuriime: nende, samuti prosoodiliselt täpsete riimide osakaal tema luules on umbes 90%, näiteks on Vaigule omased assonantsriimid tuppa : hukka, aga ka foneemilised täisriimid õed : jõed.

Tabel 4. Riimide prosoodiline struktuur autoriti.

Prosoodilisest lahknevusest tuleks eraldi käsitleda erivältelisi riime. Kreutzwaldi luules leidub neid ligi 5%, nt wahutes : mees, nende osakaal langeb Haava luules 2%-ni ja on vaadeldud XX sajandi autoritest pea olematu Kaalepi, Rajametsa ja Vaigu tekstides. Muutus toimub XXI sajandil, kui Genka ja eriti Räpp võtavad seda tüüpi riimid uuesti kasutusele, näitajad vastavalt 7% ja 8%. Tuleb aga märkida, et suulises räppluules hääldatakse eri kvantiteediga sõnad alati samavälteliselt, markantseks näiteks saagi : vajaagi Genka repertuaarist.

3.5. Liit-, liht- ja lahkriimilisus

Viimase parameetrina käsitlesime liitsõnade liit-, liht- ja lahkriimilisust. Joonisel 4 on esitatud andmed nende luuletajate kohta, kelle valimites esines liitriime.

Sõnapiir osutus meie materjalis ootamatult tugevaks riimipiiri tähistajaks: liit­riimid puuduvad Kreutzwaldi, Haava, Underi ja Rajametsa valimites ning teistel kirjanduslikel autoritel esinevad need üksikute eranditena, nagu Alliksaarel viib su : tiibu. Ainsad siin analüüsitud autorid, kelle riimivõtete hulka kuulub kindlalt liitriim, on räpparid Genka, nt biit siin : viitsi : jeansid, marmor on : kormoron, ja Metsakutsu, nt kiindumust : liimi must.

Joonis 4. Liitriimide esinemus eri ajastu autoritel.

Võrreldes joonisel 4 väljatooduga on veelgi erandlikumad mittevõrdsilbilised ehk lahkriimid: neid esines vähegi märkimisväärsel hulgal üksnes Adamsi luules (4,6%) ning üksikute eranditena Genka luules.

4. Kokkuvõtteks

Eesti riimikultuuri kujunemisloo oluline tegur on olnud mitmel tasandil väljenduv riimimisraskuste kompleks. Luuletajad on nende keerukuste võitmiseks üritanud leida keelest uusi võimalusi või otsinud teid poeetiliste nõuete vastavusse viimiseks keelelise tegelikkusega. See on toonud kaasa korduvaid esteetiliste orientatsioonide ja eelistuste kokkupõrkeid: on veendunud täisriimi pooldajaid ning neid, kellele täisriimi n-ö mehaaniline kokkukõlksumine tundub kulunud ja vana­moeline ning kes näevad irdriimis väljapääsu kõlalisest monotoonsusest. Samas on irdriimide kaitsjad sageli normatiivsed, kehtestades uusi reegleid, kuidas on õigem riimida. Näiteks kuulutas Valmar Adams korraga täisriimide lõppu ja uusriimide sündi: „Täpse pärisriimi kunst on lakanud olla kunst. Saabub ebatäpse riimi kunst, vabam, maitstavam ja raskem eelmisest.” Sealjuures esitab ta nõuded irdriimile sama normeerivalt ja kohustuslikuna, nagu varasemad autorid rääkisid täisriimist: „Uusriimi tarvitamine on lubat ainult tõsiselle luuletajale, seda tuleb tarvitada diskreetselt ning ainult siis, kui ta orgaaniliselt kasvand luuletaja isikust ja ainest.” (Adams 1924: s. p.) Nii on eri perioodidel valitsenud vastakaid eelistusi.

Uurimuse jaoks välja töötatud kolmetasandiline analüüs näitas, kuidas eesti ­riimikaanon on ajas teisenenud ning milliseid põhimõtteid on eri ajastute ja väga erinevate luulelaadide autorid rakendanud. XIX sajandil on ülekaalus foneemiline täisriim, iseloomustades ligi kolmveerandit Kreutzwaldi valimist ja tõustes pea 90%-ni Haava valimis. Peamise kõrvalekaldena kohtab eri rõhuvokaalidega riimi, lisaks esineb Kreutzwaldil küllalt sageli erinevate rõhusilbi piirikonsonantidega riim. Rõhututes silpides on kõrvalekalded üksikud erandid.

Prosoodilisel tasandil ilmnes, et vaadeldud XIX sajandi autorid on vabalt kasutanud pea- ja kaasrõhulisi riime, mis on sageli esitatud üle rea, riimides meesriimi positsioonil leksikaale ja naisriimi omal muutelõppe või vastupidi, näiteks Kreutzwaldi värsid: „Pois rõõmustab, kui nemad kiirelt / Seal alla woolawad, / Ja kui n’ad kaldalt õilme piirelt / Ta tuju maaliwad.” (Kreutzwald 1865: 27) Tegu on üsna reeglipärase võttega ja sellest tulenevalt on prosoodiliselt täpsete riimide osakaal mõlema tolle sajandi autori tekstides väga suur. Samavältelise riimi nõuet veel ei ole: eriti Kreutzwald lubab endale küllalt tihti erivältelisi riimipaarilisi.

Teistsugune pilt avaneb XX sajandi ilukirjanduslikus luules, kus tekib kaks suunda: täisriime taotlev mudel, mida meie uurimuses esindavad Kaalep, Rajamets ja Hirv, ning mitmesuguseid vabadusi lubavad, aga samal ajal lähemal vaatlusel siiski erinevad mudelid (meie materjalis Under, Alliksaar ning ennekõike Adams). Samuti kasvab pearõhuriimide osakaal, mis Adamsi, Kaalepi ja Rajametsa valimist moodustab kolmveerandi või isegi enama. Kui Kreutzwaldil leidus rõhu alusel viis riimitüüpi, siis käsitletud XX sajandi autoritel jagunevad riimid üsna eranditult pearõhu- ning pea- ja kaasrõhuriimide vahel – selgelt eelistatakse riimida pigem sõnu kui takte. Teistest erinevad aga Under, Alliksaar ja Hirv, kes riimivad vabalt ka pea- ja kaasrõhulisi takte. Contra näitajad sarnanevad küllaltki Kaalepi mustriga, vaid pisut väiksema pearõhusilbiriimi osakaaluga. Kõige rangemalt jälgib riimipaariliste väldet Kaalep, tarvitades erivältelisi riime üksikutel erandjuhtudel.

Olukorda toob muutuse leviluule, seejuures on huvitav, et täiesti eri stiilides – rokkmuusika laulusõnad, räppluule tekstid ja Instagrami-luule – ilmneb sarnaseid tendentse. Esiteks on kõigis kolmes foneemilise täisriimi kasutus võrreldes Alliksaare ja Kaalepiga langenud ligi kolm korda, selle osakaal moodustab Vaigul, Räpil ja Genkal umbes veerandi, mis jääb alla isegi XIX sajandi autoreile. Teine tähele­panuväärne tendents on eri konsonandikõrvalekalletega riimide osakaalu kasv. Samuti tulevad leviluules uuesti kasutusele eri rõhuvokaalidega riimid. Täielikult puudusid alates Kreutzwaldist kuni Genkani järgsilbiriimid, mida viimase tekstides leidub üksikutel puhkudel, kuid Räpi luules juba arvestataval määral.

Kokkuvõttes ilmnes meie uurimuses, kuidas kirjanduslikus luules tekib mitu suunda: ühelt poolt pürg täiusliku, nii foneemi-, rõhu- kui ka vältestruktuurilt täpse riimi poole ning teisalt vastupanu automatiseerimisele, nn kulunud riimidele. Viimaste kümnendite leviluules, nii suulises räppluules kui ka Instagrami-luules, on võetud tarvitusele strateegiad, mis esinesid viimati XIX sajandi luules ning mida võib vaadelda vastavalt maitsele kas ebapuhaste riimidena või hoopis monotoonsusest päästva riimirikkusena. Eriti huvitav ongi selles mõttes räppluule, milles on kasutatud kõiki varem väljakujunenud riimivõttestiku mitmekesistamise stra­teegiaid: XIX sajandi riime, Adamsi ja Visnapuu tüüpi uusriime, täisriime, uuendusena ka keele­normidest hälbimist. Kui XX sajandi alguse modernistid üritasid vältida eelmise sajandi riimikaanonit ning arbuja Alver vastandus nii XIX sajandi riimidele kui ka modernistlikele uusriimidele, siis räppluules selliseid tendentse ei ole: siinkohal ei saa rääkida vastandumisest varasematele eesti kaanonitele, vaid läänelikest eeskujudest, millele eesti räppriimi esteetika suuresti toetub. Selle põhjustena võib nimetada ühelt poolt asjaolu, et leviluuletajad ei ole tõenäoliselt varasema riimialase teoreetilise diskussiooniga kursis ning seega pole neil kirjanduslike luuletajate piiranguid ega tabusid, teisalt on nende teadlik siht demonstreerida võimalikult suurt riimirikkust. Selleks lubavad nad endale iga võimalikku poeetilist vabadust ja nii on üsna ootuspärane, et esindatud on ka XIX sajandi riimivõtted.

Lõpuks on huvitav märkida sedagi, et kui ülejäänud autorid kuuluvad püsivalt ühte, siis Vaik kuulub mõnes arvestuses ühte, mõnes teise luulelaadi: tema ird­riimide poeetika on sarnane Genka ja Räpi omaga, ent prosoodiliselt täpsete riimide ja pea­rõhuliste riimide kasutuselt kuulub ta selgelt kirjanduslikku luulesse.

Artikli valmimist on toetanud Eesti Teadusagentuuri uurimisprojekt „Lüürilise luule tegur väikeste kirjanduste kujunemisel” (PRG1106) ja rahvusteaduste baas­finantseering (PHVKU24914). Oleme tänulikud artikli retsensendile tähelepaneliku lugemise ning paranduste ja täienduste eest.

Maria-Kristiina Lotman (snd 1974), PhD, Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia kaas­professor (Lossi 3, 51003 Tartu), maria.lotman@ut.ee

Rebekka Lotman (snd 1978), PhD, Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi maailma­kirjanduse kaasprofessor (Ülikooli 16, 51003 Tartu), rebekka.lotman@ut.ee