Rubriik
Valdkond
Aasta
LÜHIKROONIKA
• 1. oktoobril peeti Obinitsas Paul Hagu 70. sünnipäevale pühendatud konverents „Mul viil sõna’ sõõrunõsõ’. . . .”. Esinesid Osmo Pekonen („Peko ja Beowulf”), Heiki Valk („Jumala lahkumine: järelpudemeid Peko kohta, peamiselt 1990. aastatest”), Olga Kalinina („О предварительных результатах исследования церковной жизни населения Печорского района во вт. пол. ХХ в”), Terry Gunnell („The role of performance studies in folkloristics”), Ülo Valk („Paul Hagu teadusmehena”), Sulev Iva, Karl Pajusalu („Hao Paul – seto keele vidosnik”), Aare Hõrn („Hao Paali – Setoma iist iloh, tüüh ja võitlusõh”), Janika Oras („Seto vana helilaad tänapäeval – rakendusetnomusikoloogi pilgu läbi”) ja Madis Arukask („Mütoloogilise regilaulu „Lemmeleht” usundilis-kombestikulisest tagapõhjast”).
•…
•…
LÜHIKROONIKA
• 1.–2. juulini toimus Liivi Muuseumis Eesti Kirjandusmuuseumi kirjandusteaduse VI suvekool „Teedrajav kääne”. Esinesid Tanar Kirs („Eesti luule alguse küsimus”), Tiit Hennoste („Sõnad suhtlevad tähestikuga”), Arne Merilai („Nooruse kihermed”), Johanna Ross („Olmekirjandus ja selle retseptsioon kui osa sotsioloogilisest pöördest”), Anneli Mihkelev („Kuidas on tehtud Matsini „Gogoli disko”?”), Katre Pärn („Igavene avangard: (eesti) animatsioonist”), Mari Niitra („Piiride nihutamisest lastekirjanduses”), Eliisa Puudersell („Mäng Mati Undi loomingus”), Neeme Näripä („Traagiline pööre antiigist tänapäeva tülitsemise näitel”), Kaisa Maria Ling („Kuidas lugeda kosmoloogiat: Severo Sarduy (neo)barokiteooria luulekogus „Big Bang””). Loomingulisel õhtul Erkki Luugi luulest vestles autoriga Anti Saar. Vestlusringi „Kuidas lugeda Hennostet?” juhtis Krista Ojasaar.
•…
•…
Oskar Looritsa perspektivism
1. Perspektivismist multinaturalismini
Perspektivism on tänapäeval mõtleva inimese tunnus, kuid epistemoloogiline perspektivism pole nii üldlevinud. Väheseid rõõmustab Friedrich Nietzsche idee, et „kui elu ei põhineks perspektiivsetel hinnangutel ja näivustel, poleks teda kunagi olemas olnudki” (Nietzsche 1999: 53), ja veel vähem on neid, kes vaimustusega loeksid järgmist lõiku:
Härrad filosoofid, hoidugem siis nüüdsest peale paremini sellest vanast ohtlikust mõistejampsist, mis on postuleerinud „tunnetuse puhast, tahtetut, valutut, ajatut subjekti”, hoidugem sääraste vasturääkivate mõistete, nagu „puhas mõistus”, „absoluutne vaimsus”, „tunnetus iseeneses” kombitsatest: siin nõutakse alati sellist silma, mis on täiesti mõeldamatu, silma, mis ei vaataks mitte üheski suunas, mille puhul oleksid halvatud, oleksid puudu need…
Perspektivism on tänapäeval mõtleva inimese tunnus, kuid epistemoloogiline perspektivism pole nii üldlevinud. Väheseid rõõmustab Friedrich Nietzsche idee, et „kui elu ei põhineks perspektiivsetel hinnangutel ja näivustel, poleks teda kunagi olemas olnudki” (Nietzsche 1999: 53), ja veel vähem on neid, kes vaimustusega loeksid järgmist lõiku:
Härrad filosoofid, hoidugem siis nüüdsest peale paremini sellest vanast ohtlikust mõistejampsist, mis on postuleerinud „tunnetuse puhast, tahtetut, valutut, ajatut subjekti”, hoidugem sääraste vasturääkivate mõistete, nagu „puhas mõistus”, „absoluutne vaimsus”, „tunnetus iseeneses” kombitsatest: siin nõutakse alati sellist silma, mis on täiesti mõeldamatu, silma, mis ei vaataks mitte üheski suunas, mille puhul oleksid halvatud, oleksid puudu need…
Friedrich Scholzi meenutades
Friedrich Scholz
Foto: Interdistsiplinaarsete Balti Uuringute Instituut (Münster)
27. mail 2016 suri oma kodus, Vestfaali väikelinnas Sendenhorstis, Münsteri üli-kooli emeriitprofessor Friedrich Scholz.Friedrich Scholz sündis 1. märtsil 1928 Hamburgis, kus ta ka 1947. aastal gümnaasiumi lõpetas. Sama linna ülikoolis alustas ta õpinguid võrdleva keeleteaduse alal. Hamburgis oli 1946. aastal asutatud Eesti kultuuriloogi seisukohalt oluline Balti ülikool, mis viidi 1947. aastal Pinnebergi – tänu sellele ülikoolile jõudsid noore üliõpilase teadvusse balti keeled. Tema põhihuvi oli siiski slavistika ning 1952. aastal valmis tal väitekiri „Uurimusi slaavi keelte perifrastilise perfekti ajaloost” („Studien zur Geschichte des umschriebenen Perfekts in den slavischen Sprachen”), millega ta kaitses 1953. aastal…
Foto: Interdistsiplinaarsete Balti Uuringute Instituut (Münster)
27. mail 2016 suri oma kodus, Vestfaali väikelinnas Sendenhorstis, Münsteri üli-kooli emeriitprofessor Friedrich Scholz.Friedrich Scholz sündis 1. märtsil 1928 Hamburgis, kus ta ka 1947. aastal gümnaasiumi lõpetas. Sama linna ülikoolis alustas ta õpinguid võrdleva keeleteaduse alal. Hamburgis oli 1946. aastal asutatud Eesti kultuuriloogi seisukohalt oluline Balti ülikool, mis viidi 1947. aastal Pinnebergi – tänu sellele ülikoolile jõudsid noore üliõpilase teadvusse balti keeled. Tema põhihuvi oli siiski slavistika ning 1952. aastal valmis tal väitekiri „Uurimusi slaavi keelte perifrastilise perfekti ajaloost” („Studien zur Geschichte des umschriebenen Perfekts in den slavischen Sprachen”), millega ta kaitses 1953. aastal…
Elu ja muinasjutt
Kogumik „Metsavaimu heategu” koondab sada eesti muinasjuttu, mis pärinevad Eesti Rahvaluule Arhiivist. Lõviosa lugudest on jutustatud ja kirja pandud XIX sajandi lõpul, XX sajandi esimesel poolel (ajavahemikust 1888–1899 on pärit 40 lugu ja 1900–1949 44 lugu). Ülejäänud lood on talletatud kas 1960. või 2000. aastatel, mõni on dateerimata. Muinasjutte on üle kogu Eesti, silmahakkavalt rikkalikult – 24 looga – on esindatud Setumaa, kust pärinevad ka viimased, käesoleval sajandil kirja pandud tekstid.
Kõik muinasjutud on esitatud tänapäeva eesti keeles. See taandab ajastust ja piirkonnast lähtuvad keeleerinevused, hõlbustab aga lugemist ja mõistmist. Lugude „ümber panemine” ei kaota nende väljendusrikkust: jutustamislaad on oma detailirikkuses…
Kõik muinasjutud on esitatud tänapäeva eesti keeles. See taandab ajastust ja piirkonnast lähtuvad keeleerinevused, hõlbustab aga lugemist ja mõistmist. Lugude „ümber panemine” ei kaota nende väljendusrikkust: jutustamislaad on oma detailirikkuses…
LÜHIDALT
Jaan Kross ja David Samoilov. Mu sõbra avatud akna all. Tallinn: David Samoilovi Eesti Ühing, Tallinna Ülikool, 2015. 75 lk. Давид Самойлов и Яан Кросс. В окно моего друга. Таллинн: Общество Давида Самойлова в Эстонии, Таллинский университет, 2015. 81 стр. David Samoilovi Pärnu. Teejuht. Luuletusi. Tallinn: Avenarius, 2015. 87 lk. Пярну Давида Самойлова. Путеводитель. Стихи. Таллинн: Авенариус, 2015. 81 стр.
2015. aasta lõpus ilmus Tallinna Ülikooli vene filoloogide initsiatiivil kaks Pärnus elanud (ja sealsel kalmistul puhkava) vene poeedi David Samoilovi luulekogu. Moskva luuletaja David Samoilov kolis Pärnusse 1976. aastal ja elas seal surmani 1990. aastal. Jaan Kross on Samoilovi kohta kirjutanud,…
2015. aasta lõpus ilmus Tallinna Ülikooli vene filoloogide initsiatiivil kaks Pärnus elanud (ja sealsel kalmistul puhkava) vene poeedi David Samoilovi luulekogu. Moskva luuletaja David Samoilov kolis Pärnusse 1976. aastal ja elas seal surmani 1990. aastal. Jaan Kross on Samoilovi kohta kirjutanud,…
Rauge naivismi nulliringid
Mehis Heinsaar on kahtlemata üks salapärasemaid ja menukamaid tänapäeva Eesti kirjanikke. Selle kasuks räägivad mitte üksnes viimse nurgani täidetud saalid raamatuesitlustel, autogrammisabad ning teoste müügiedu, vaid näiteks ka tema loomingut lahkava kirjandusteadusliku konverentsi toimumine juba siis, kui Heinsaar oli alles 35-aastane, samuti Tuglase novellipreemia pälvimine esimese raamatu eel. Heinsaare viies (või kuues, kui arvestada ka „Härra Pauli kroonikaid” (2001)) jutukogu on seni mahukaim ja formaadiltki suurim, ehkki arvuliselt on lugusid sama palju kui „Ülikonnas” (2013) ja lausa poole vähem kui „Ebatavalises ja ähvardavas looduses” (2010). Sellest võib kerge rehkendusega järeldada, nagu oleks lood veninud palju pikemaks. Päriselt see siiski nii…
Poeetikast. Kirglikult ja asiselt
Tartu Ülikooli kultuuriteaduste ja kunstide instituudi ning Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolise arhiivi egiidi all on ajakirja Methis vabanumbrite kõrval ilmunud ja ilmumas hulgaliselt teemakogumikke, alustades Noor-Eesti esteetikast ja lõpetades kirjandusteadusega, nende vahele mahub nõukogude aja käsitlust, teatriteadust jm. Värskeim vihik on pühendatud poeetikale – hoolimata koostajate soovist koondada eri distsipliinide esindajate käsitlusi on kogumiku keskmes siiski vaid kirjutatud sõna (lk 4). Kuigi nt ruumipoeetika ja muusika poeetilised aspektid oleksid erinumbrile andnud huvitava lisanüansi, pole koostajail tegelikult põhjust nende või teistegi valdkondade puudumise pärast endale tuhka pähe raputada. Kogumik on väärikas lugemisvara ja sõnakesksena ehk ka ühtlasem, kui eri kunstiliike hõlmates oleks…
Mida teha suremusega?
Rahvastikuteaduses, epidemioloogias, tervisestatistikas ja mujalgi olulise termini suremus kasutamisel ilmneb vähene rangus, mis pärsib erialakeelte arengut. Rahvastiku tervise eri tahkude hindamisel annaks selgus suremuses kätte võtme teistegi samasse mõistevälja (Erelt 2007: 44) kuuluvate terminite – (esmas)haigestumus, (haiguse) levimus ja elu(le)mus – ning neist tuletatud lähiterminite tähenduse täpsustamiseks. Ühine häda nimetatud oskussõnadega tuleb esile otsekohe, kui on käsil eriala- või aimetekst mõistestiku defineerimise vajadusega. Kirjutaja, retsensent ja toimetaja võivad olla eri meelt: ühele on suremus surmade arv, teisele surmade arv rahvastiku arvu suhtes, kolmandale protsess. Et suremus on üldse tihti kasutatav sõna, siis oskuskeele suurema täpsusevajadusnälja kustutamine aitab kaasa üldkeelegi edenemisele.
Alljärgnevalt…
Alljärgnevalt…
Avatud küsimused suulises argivestluses
Küsimused on oluline keelevahend meie igapäevasuhtluses. Nende detailne analüüs aitab mõista suhtluse olemust ning selles valitsevaid norme, mida me vesteldes järgime. Küsimust defineeritakse harilikult selle eesmärgi järgi täita küsija teadmistes infolünk (Metslang 1981: 5), ent nendega saab teha muidki tegevusi peale küsimise.
Eesti keeles ei ole suulise argisuhtluse põhjal avatud küsimusi üksikasjalikult analüüsitud. Kirjakeele põhjal on küsimuste vormi ja seoseid lauseliikmetega käsitlenud Helle Metslang oma uurimuses „Küsilause eesti keeles” (1981) ning nende kohta on peatükk eesti keele teaduslikus grammatikas (EKG II: 170–172). Küsimuste suhtlusfunktsioonidega need tööd ei tegele. Tartu Ülikooli suulise suhtluse töörühm on uurinud statistiliselt küsimuste vormi ja suhtlustegevusi ametlikes…
Eesti keeles ei ole suulise argisuhtluse põhjal avatud küsimusi üksikasjalikult analüüsitud. Kirjakeele põhjal on küsimuste vormi ja seoseid lauseliikmetega käsitlenud Helle Metslang oma uurimuses „Küsilause eesti keeles” (1981) ning nende kohta on peatükk eesti keele teaduslikus grammatikas (EKG II: 170–172). Küsimuste suhtlusfunktsioonidega need tööd ei tegele. Tartu Ülikooli suulise suhtluse töörühm on uurinud statistiliselt küsimuste vormi ja suhtlustegevusi ametlikes…
Kirjad rahvuskaaslastelt Siberist
Ajavahemikul 1991–2013 tegin Eesti Rahvaluule Arhiivi ekspeditsioonigrupi koosseisus folkloristlikke välitöid erinevates tänini püsinud Siberi eesti kogukondades. Külastatud eestlaste esivanemad olid XIX sajandi viimasel kümnendil ja XX sajandi algul välja rännanud või sattunud Siberisse veelgi varem muul moel, näiteks sõjapõgenikena või Vene tsaarivõimude väljasaadetuina.
Välitöödel keskendusime maapiirkondades elavate vanema põlvkonna eestlaste küsitlemisele, nende sünniaastad jäid ajavahemikku 1910–1950. Kuna olin kogumismatkade algataja ja organiseerija, pidasin välitöödejärgselt Eestisse jõudnuna oma kohustuseks saata meiega koostööd teinud inimestele tänutäheks Siberis tehtud fotosid, mõnikord ka helikassette või -plaate eesti lauludega vms. Seepeale sain enam-vähem igast külast ka vastuse: anti teada, et pildid jm on kätte saadud ja…
Välitöödel keskendusime maapiirkondades elavate vanema põlvkonna eestlaste küsitlemisele, nende sünniaastad jäid ajavahemikku 1910–1950. Kuna olin kogumismatkade algataja ja organiseerija, pidasin välitöödejärgselt Eestisse jõudnuna oma kohustuseks saata meiega koostööd teinud inimestele tänutäheks Siberis tehtud fotosid, mõnikord ka helikassette või -plaate eesti lauludega vms. Seepeale sain enam-vähem igast külast ka vastuse: anti teada, et pildid jm on kätte saadud ja…
FILOLOOGIA, MIDA ENAM POLE
Joel Sang andis mulle üles kirjutada filoloogia hääbest meie nüüdiskultuuris, probleemist, mida olen kahetsedes seiranud, tõdedes, et klassikalise üldhariduse kustudes kaob midagi kallist – vaimumaailm, milles minu põlvkonna humanitaarid on kasvanud ja kodunenud (Priimägi 2010a). Põlvkondade vahetus, paratamatus, öeldakse. X-generatsioonist on saanud Y-generatsioon ja sellest omakorda Z-generatsioon. Rooma tähestik läbi. Kas nüüd peaks algama kõik uuesti, uuel ringil, A-st? Kas peaksime uskuma Vergiliust, kes neljandas ekloogis lubab, et mitmeastmelise allakäigu lõpetab järsk kosmiline pööre ja taastub maailma kuldne algseis? Või on too väärtuslik osa Euroopa vaimukultuurist, mida me südantsoojendavalt nimetame filoloogiaks, juba pöördumatult läinud? Peab tegema inventuuri.
Iroonilis-melanhoolsel Erich Kästneril räägib…
Iroonilis-melanhoolsel Erich Kästneril räägib…
Transgressiivse kirjanduse poeetikast I
Lääne ühiskonna olulise tunnusjoonena on läbi ajastute teadvustatud sotsiaalse korra ja kultuurilise traditsiooni raames kehtestatud kokkulepete järgimist. Üldjoontes laieneb see hoiak ka kunstide valdkonda. Kunstiteose teemavalik või sündmustik peaksid viima ühiskonna toimimist ja inimese minakäsitlust kinnitava ning toetava eetilise programmini, nõnda et ideaalis asetuksid konfliktid, kujundid ja tehnikad institutsionaalselt õigeks hinnatud raamidesse (nt kristlik moraalikäsitlus, seadusandlus, poliitiline ideoloogia, keeleline norm). Esteetilisi valikuid reguleerivad niisiis erinevad sisulised ja vormilised ettekirjutused, mille mittetäitmist märgatakse ja sageli ka karistatakse. Käesolevas artiklis püütakse piiritleda transgressiivsuse poeetikat – kirjutamise strateegiat, mis ei hooligi ametliku või sisemise tsensuuri nõuetest ega esteetilise voolu kaanonist. Modernistliku ja postmodernistliku…
Põhjalik teos ühe kihelkonna kohanimedest, ajaloost ja muistenditest
Lemming Rootsmäe, Ilse Rootsmäe. Võnnu kihelkonna kohanimed ja minevik. (Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetused 34.) Tartu–Võru: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, Võru Instituut, 2016. 752 lk.
Nõukogude perioodil jäid paljud väärtuslikud käsikirjad ajajärgule omaselt mitmesugustel põhjustel avaldamata, nõnda ka arstidest abikaasade Ilse Rootsmäe (1925–2006) ja Lemming Rootsmäe (1921–1997) monumentaalne teos, mille käsikiri oli üldjoontes valminud juba 1960-ndate algusaastatel. See paigutati 1990. aastal Eesti Rahvaluule Arhiivi. Nii käsikirja asukohast kui ka ilmselt sisust lähtuvalt tehti 2008. aastal otsus, et trükis üllitatakse Eesti Rahvaluule Arhiivi ja Võru Instituudi ühistööna. Möödus veel kaheksa aastat ja suurteos ilmuski tänavu juunis lugeja lauale. See toimus peatselt pärast kaaluka Eesti…
Nõukogude perioodil jäid paljud väärtuslikud käsikirjad ajajärgule omaselt mitmesugustel põhjustel avaldamata, nõnda ka arstidest abikaasade Ilse Rootsmäe (1925–2006) ja Lemming Rootsmäe (1921–1997) monumentaalne teos, mille käsikiri oli üldjoontes valminud juba 1960-ndate algusaastatel. See paigutati 1990. aastal Eesti Rahvaluule Arhiivi. Nii käsikirja asukohast kui ka ilmselt sisust lähtuvalt tehti 2008. aastal otsus, et trükis üllitatakse Eesti Rahvaluule Arhiivi ja Võru Instituudi ühistööna. Möödus veel kaheksa aastat ja suurteos ilmuski tänavu juunis lugeja lauale. See toimus peatselt pärast kaaluka Eesti…
„LILL”
2016. aastal leidsid Tartu Ülikooli klassikalised filoloogid seoses ülikooli raamatukogu remondieelsete pakkimis- ja koristustöödega raamatukogu varukogust õhukese pealkirjastamata mapi, mis sisaldas paberil leiduva vesimärgi analüüsi ja paleograafiliste tunnuste põhjal otsustades 1946. aastal käsitsi tehtud ümberkirjutuse kreekakeelsetest fragmentidest. Fragmentide päritolu ei ole seni õnnestunud tuvastada. Näib, et tegu on algselt papüürusele kirjutatud tekstiga, nagu näitavad lakuunid ja mõned hävinud reaalgused ja ‑lõpud.
Žanrilt on teos värssdraama. Autori tekst on suures osas originaalne, ehkki tekstianalüüsi tulemusel tuvastasid tõlkijad mitmeid allusioone senituntud antiikdraamadele ja kohati sõnasõnalisi laene Euripideselt, eelkõige tema tragöödiast „Iphigeneia Aulises” (vt tõlke lõppu lisatud apparatus locorum similium’i).(1) Tekstis korduva õie- või lillemotiivi…
Žanrilt on teos värssdraama. Autori tekst on suures osas originaalne, ehkki tekstianalüüsi tulemusel tuvastasid tõlkijad mitmeid allusioone senituntud antiikdraamadele ja kohati sõnasõnalisi laene Euripideselt, eelkõige tema tragöödiast „Iphigeneia Aulises” (vt tõlke lõppu lisatud apparatus locorum similium’i).(1) Tekstis korduva õie- või lillemotiivi…
Teadussümpoosion sõna jõust Tartus
25.–27. aprillini 2016 toimus Tartu Ülikooli rahvaluule osakonna ja Helsingi ülikooli folkloristika osakonna korraldatud rahvusvaheline sümpoosion „Word Power”, mis keskendus maagilise sõna ja laiemalt sõnakasutuse uurimise aspektidele. Sõnamaagiaga seotud traditsioonid ja sõnale omistatav vägi on juba pikki aastaid huvitanud mitmete teadusharude, näiteks folkloristika, etnoloogia, antropoloogia, teoloogia ja lingvistika esindajaid. Uurimisfookused on aja jooksul vaheldunud ja nihkunud, näiteks on keskendutud nii strukturaalsetele elementidele, performatiivsusele kui ka üldisemale kasutuskontekstile. Tartus toimunud sümpoosioni tugevaks küljeks oli selle interdistsiplinaarsus. Esinejad teadvustasid endale, et maagilise sõna fenomeni juures pole mõttekas – ega õieti võimalikki – vaadelda selle üleloomulikke, empiirilisi, sotsiaalseid, poeetilisi ja retoorilisi tahke eraldiseisvalt,…
Eesti kirjanduslugu tuli koju
Cornelius Hasselblatt. Eesti kirjanduse ajalugu. (Heuremata. Humanitaarteaduslikke monograafiaid.) Saksa keelest tõlkinud Mari Tarvas, Maris Saagpakk, Ave Mattheus. Tallinn–Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2016. 735 lk.
Cornelius Hasselblatt. Sünnilt sakslane, hingelt eestlane, argielus hollandlane. Aastanumbriks kirjutati 1985, kui tollane Hamburgi ülikooli magistrant pani käima eesti kirjandust välisilma lähetava ajakirja Estonia. Järgnes 30 aastat siseelu sessamas kirjanduses. Nüüd on Hasselblatt Tartu Ülikooli audoktor ja Eesti Teaduste Akadeemia välisliige, kes pani saksa keeles kirja oma loo eesti kirjandusest.
Originaal ilmus täpselt kümme aastat tagasi ning alustas kohe ringkäiku Euroopas, saksa keeleruumis. Sealt põikas ta korraks Eestissegi, esitledes ennast veebruaris 2007 Kirjanike Maja saalis. Autori kohalik akadeemiavend…
Cornelius Hasselblatt. Sünnilt sakslane, hingelt eestlane, argielus hollandlane. Aastanumbriks kirjutati 1985, kui tollane Hamburgi ülikooli magistrant pani käima eesti kirjandust välisilma lähetava ajakirja Estonia. Järgnes 30 aastat siseelu sessamas kirjanduses. Nüüd on Hasselblatt Tartu Ülikooli audoktor ja Eesti Teaduste Akadeemia välisliige, kes pani saksa keeles kirja oma loo eesti kirjandusest.
Originaal ilmus täpselt kümme aastat tagasi ning alustas kohe ringkäiku Euroopas, saksa keeleruumis. Sealt põikas ta korraks Eestissegi, esitledes ennast veebruaris 2007 Kirjanike Maja saalis. Autori kohalik akadeemiavend…
Nukker romaan helge motoga
Kai Aarelaid. Linnade põletamine. Tallinn. Varrak, 2016. 327 lk.
Romaanil, mis opereerib olevate või kadunud tänavanimede, saiapoodide ja kohalike kuulsuste täpsusega mingis konkreetses ajas ja paigas, on tahes-tahtmata maha pidada omaette vestlus nende lugejatega, kel selle aja ja paigaga isiklik kontakt. Teised on ses jutuajamises kõrvalseisjad, neile jääb ettekujutamise, aga mitte kaasanoogutamise ja äratundmise rõõm või näpuviibutusluba – et päris nii see ju ikka ei olnud. . . . Sellised mõtted torkasid pähe, lugedes kõrvu Kai Aareleidi kaht seni ilmunud romaani ja olles ise nõukogude aja viimastel hetkedel sündinud tartlane, kel Peterburi siiamaani külastamata. Ajaline ja ruumiline konkreetsus on kummagi romaani üks silmatorkavamaid jooni:…
Romaanil, mis opereerib olevate või kadunud tänavanimede, saiapoodide ja kohalike kuulsuste täpsusega mingis konkreetses ajas ja paigas, on tahes-tahtmata maha pidada omaette vestlus nende lugejatega, kel selle aja ja paigaga isiklik kontakt. Teised on ses jutuajamises kõrvalseisjad, neile jääb ettekujutamise, aga mitte kaasanoogutamise ja äratundmise rõõm või näpuviibutusluba – et päris nii see ju ikka ei olnud. . . . Sellised mõtted torkasid pähe, lugedes kõrvu Kai Aareleidi kaht seni ilmunud romaani ja olles ise nõukogude aja viimastel hetkedel sündinud tartlane, kel Peterburi siiamaani külastamata. Ajaline ja ruumiline konkreetsus on kummagi romaani üks silmatorkavamaid jooni:…
Shakespeare ei kirjutanud „Tõde ja õigust”
Tammsaaret parafraseerides: Eestimaal pole kirjanikke, aga neil on Tammsaare ja nõnda on neil ka kirjandus.(1)
Muidugi on niisugune väide liialdus, kuid tõetera on temas ometi. Kui ühes kultuuris – kirjanduses – on olemas eriliselt esileküündivad autorid, on nad ühtlasi kogu kultuuri visiitkaardid. Mida laiemalt neid teatakse, seda tugevam näib ka kultuur, mida nad esindavad.
Käesoleva aasta kirjanduskalendris on mitmeid tähtpäevi – näiteks möödub tänavu 125 aastat August Gailiti ning 130 aastat Friedebert Tuglase sünnist; ülemaailmselt tähistatakse William Shakespeare’i juubeliaastat. Omaette päevateema oleks küsimus, miks eesti kirjanike juubelite tähistamine on vajunud marginaalseks tegevuseks. Heal juhul toimub väiksem või suurem kõneõhtu piiratud seltskonnas, üleriigilisi…
Muidugi on niisugune väide liialdus, kuid tõetera on temas ometi. Kui ühes kultuuris – kirjanduses – on olemas eriliselt esileküündivad autorid, on nad ühtlasi kogu kultuuri visiitkaardid. Mida laiemalt neid teatakse, seda tugevam näib ka kultuur, mida nad esindavad.
Käesoleva aasta kirjanduskalendris on mitmeid tähtpäevi – näiteks möödub tänavu 125 aastat August Gailiti ning 130 aastat Friedebert Tuglase sünnist; ülemaailmselt tähistatakse William Shakespeare’i juubeliaastat. Omaette päevateema oleks küsimus, miks eesti kirjanike juubelite tähistamine on vajunud marginaalseks tegevuseks. Heal juhul toimub väiksem või suurem kõneõhtu piiratud seltskonnas, üleriigilisi…
HELME LANGEMINE
2012. aastal ajaloosündmuste nimetuste õigekirja asjus alanud Tähtede sõda, mis vahepeal näis kandvat vaibumise märke, on Maire Raadiku Keeles ja Kirjanduses ilmunud artikliga taas fööniksina tuhast tõusnud.(1) Nagu Raadik tunnistab, „jäi asi mingis mõttes poolikuks”. Tõepoolest: kui esimese hooga hakati ajakirjanduses isegi Teist maailmasõda kirjutama läbiva väikese algustähega, siis peagi pöördus enamik keeletoimetajatest suure algustähe juurde tagasi. Kas nüüd üritatakse korduskatset?
Miks filoloogid – täpsemalt Emakeele Seltsi keeletoimkond Urve Pirso eestvedamisel – hakkasid suurt algustähte kui võrdlemisi õrna teemat torkima?(2) Maire Raadiku sõnul ei andnud neile rahu ajaloosündmuste kirjutamise keerukus. Ajaloolastele omakorda ei anna rahu, miks filoloogid iseenesest lihtsaid reegleid nii keeruliseks tahavad…
Miks filoloogid – täpsemalt Emakeele Seltsi keeletoimkond Urve Pirso eestvedamisel – hakkasid suurt algustähte kui võrdlemisi õrna teemat torkima?(2) Maire Raadiku sõnul ei andnud neile rahu ajaloosündmuste kirjutamise keerukus. Ajaloolastele omakorda ei anna rahu, miks filoloogid iseenesest lihtsaid reegleid nii keeruliseks tahavad…
See Lindenes – 40 aastat hiljem
1976. aasta aprillinumbris avaldas Keel ja Kirjandus rubriigis „Väiteid ja vastuväiteid” minu lühikirjutise „See Lindanisa”(KK 1976, nr 4, lk 239). Olin rahul, sest pidasin seda kirjutist heaks ega pole arvamust muutnud.
Jutt oli minu seisukohavõtust tollal päevakajalisel teemal muinas-Tallinna nimedest. Kohanimi Lindenes on pärit Henriku kroonikast, kus autor kirjeldab Taani kuningliku mereväe maaletulekut sellenimelises sadamas aastal 1219. Lahtiseks on jäänud küsimus, milline võis olla tolle Lindenesi eestikeelne vaste. Välja on pakutud isegi Lindanisa versiooni.
Oma kirjutises pidasin/pean võimalikuks taandada skandinaaviapärane Lindenes (linde+nes) eestikeelsele Pärnaneemele, võttes aluseks Põhja-Eesti rannikul esinevate mitmete puunimeliste neemede (Haab-, Lepp-, Tammneeme) analoogiad. Kirjutises diskuteerisin peamiselt Leo Tiigi ja…
Jutt oli minu seisukohavõtust tollal päevakajalisel teemal muinas-Tallinna nimedest. Kohanimi Lindenes on pärit Henriku kroonikast, kus autor kirjeldab Taani kuningliku mereväe maaletulekut sellenimelises sadamas aastal 1219. Lahtiseks on jäänud küsimus, milline võis olla tolle Lindenesi eestikeelne vaste. Välja on pakutud isegi Lindanisa versiooni.
Oma kirjutises pidasin/pean võimalikuks taandada skandinaaviapärane Lindenes (linde+nes) eestikeelsele Pärnaneemele, võttes aluseks Põhja-Eesti rannikul esinevate mitmete puunimeliste neemede (Haab-, Lepp-, Tammneeme) analoogiad. Kirjutises diskuteerisin peamiselt Leo Tiigi ja…
Antihumanism ilma reservita
Kivisildniku luule lähtepositsioon
Millalgi selle sajandi esimese kümnendi keskel muutis Kivisildnik oma luuletajanime (:)kivisildnikuks ja millalgi siis toimus tema luules ka märgatav teisenemine. Nimelt suunas ta oma kõnelejapositsiooni energia formaalsete kirjanduskonventsioonide (mis on üleüldse luule? kuidas kirjandusruumis käitutakse?) ründamiselt normatiivsema (kirjandus)poliitika ajamisele (milline on hea luule? milline on õige elu?), tehes seda siiski endale omase vastandumis- ja ümberpööramistehnika kaudu. Seda muutust on ka varem tähele pandud, kirjeldades seda Kivisildniku luulekeele selginemise terminites (vt Luks 2014), mille kolm peamist tunnust võiks kokku võtta järgmiselt: 1) pöördumine ilma algupärata intertekstuaalsuse juurest selge autorihäälega manifestatiivse lausumise poole; 2) mängulise kerguse asendumine apokalüptilise tõsidusega; 3)…
Millalgi selle sajandi esimese kümnendi keskel muutis Kivisildnik oma luuletajanime (:)kivisildnikuks ja millalgi siis toimus tema luules ka märgatav teisenemine. Nimelt suunas ta oma kõnelejapositsiooni energia formaalsete kirjanduskonventsioonide (mis on üleüldse luule? kuidas kirjandusruumis käitutakse?) ründamiselt normatiivsema (kirjandus)poliitika ajamisele (milline on hea luule? milline on õige elu?), tehes seda siiski endale omase vastandumis- ja ümberpööramistehnika kaudu. Seda muutust on ka varem tähele pandud, kirjeldades seda Kivisildniku luulekeele selginemise terminites (vt Luks 2014), mille kolm peamist tunnust võiks kokku võtta järgmiselt: 1) pöördumine ilma algupärata intertekstuaalsuse juurest selge autorihäälega manifestatiivse lausumise poole; 2) mängulise kerguse asendumine apokalüptilise tõsidusega; 3)…
Silmaringikonverentsid – interdistsiplinaarsuse võlu ja valu
Kirjutan seda lugu septembrikuus, uue akadeemilise aasta alguses. Tuure võtab ühtlasi üles uus konverentsihooaeg ning Tartu Ülikooli kirjandusteaduse doktorandina olen sel puhul meililistide vahendusel saanud arvukalt vastavaid teateid ja kutseid. Neid lugedes (ja mõnd üritust ka juba külastanud olles) tugevneb tunne, et sõna „konverents” tähendusväli on eesti tegevhumanitaari jaoks tasakesi, kuid kindlalt teisenenud. Üha suurema osa ametialaselt olulistest konverentsidest moodustavad suured, rahvusvahelised, interdistsiplinaarsed kokkutulekud. Võrreldes väikese fokuseeritud kõnekoosolekuga, mida meie mail samuti sageli konverentsiks on nimetatud, on see midagi hoopis muud ning tähendab nii esineja kui ka kuulaja jaoks täiesti teistsugust kogemust.
Tänapäevase suure humanitaarteadusliku konverentsi teema on tihti väga laialt…
Tänapäevase suure humanitaarteadusliku konverentsi teema on tihti väga laialt…
Üks reis, kaks päevikut
Põnevad leiud
Kui otsisin oma doktoritööd „Luuletavad naised Eesti-, Liivi- ja Kuramaal, 1654–1800” (Kaur 2013) ettevalmistavas faasis Balti naiste tekste ajast enne 1800. aastat, sattusin huvitavale vihjele. XVIII sajandil Põltsamaal elanud saksa kunstnikule Gottlieb Weltéle pühendatud näituse kataloogis (vt Maarjamaa rokokoo 2007) mainis kunstiteadlane Dorothee von Hellermann Welté ühe õpilase, Sophie von Stackelbergi käsikirjalist reisipäevikut aastatest 1797–1799, milles oli jäädvustatud mehe ja pojaga ettevõetud reis Saksamaale, Austriasse ja Šveitsi (Hellermann 2007: 80). Soovisin selle päevikuga ilmtingimata tutvuda.(1) Miks?
Esmapilgul ei peaks reisikiri XVIII sajandist nii väga tähelepanu äratama, neid ilmus tollal palju. XVIII sajand, eriti selle lõpukümnendid oli aeg, mil reisikirjandus saavutas suure…
Kui otsisin oma doktoritööd „Luuletavad naised Eesti-, Liivi- ja Kuramaal, 1654–1800” (Kaur 2013) ettevalmistavas faasis Balti naiste tekste ajast enne 1800. aastat, sattusin huvitavale vihjele. XVIII sajandil Põltsamaal elanud saksa kunstnikule Gottlieb Weltéle pühendatud näituse kataloogis (vt Maarjamaa rokokoo 2007) mainis kunstiteadlane Dorothee von Hellermann Welté ühe õpilase, Sophie von Stackelbergi käsikirjalist reisipäevikut aastatest 1797–1799, milles oli jäädvustatud mehe ja pojaga ettevõetud reis Saksamaale, Austriasse ja Šveitsi (Hellermann 2007: 80). Soovisin selle päevikuga ilmtingimata tutvuda.(1) Miks?
Esmapilgul ei peaks reisikiri XVIII sajandist nii väga tähelepanu äratama, neid ilmus tollal palju. XVIII sajand, eriti selle lõpukümnendid oli aeg, mil reisikirjandus saavutas suure…
Vallanimede küsimus 1930. aastate vallareformis
Iseseisvunud Eesti Vabariigis alustati üsna pea nimede eestistamisega. Eelkõige puudutas see perekonnanimesid, vähemal määral ka eesnimesid ja toponüüme. Juba 1921. aastal anti välja koguteos ja juhised inimeste nimede eestistamiseks (Eestlasele. . . . 1921). Siiski ei saavutanud nimemuutmised 1920. aastatel veel kogu ühiskonda puudutavat mõju. Aktiivsemalt toimus ees- ja perekonnanimede eestistamine 1930. aastate keskel, kui möödus ühtlasi sada aastat perekonnanimede panekust (Must 2000: 62–63). Ka kohanimede eestistamisel olid 1920. aastad justkui ettevalmistus millekski suuremaks. Võib öelda, et nii inimeste nimede kui ka toponüümide eestistamine oli osa protsessist, millega toonitati eestlaste rahvuslust ja vajadust end lahti siduda nii saksa kui ka vene pärandist.
Vallad kui…
Vallad kui…
Eesti Kirjandusmuuseumi juhtimisel alustas tegevust Eesti-uuringute Tippkeskus
Veebruarikuus tehti teatavaks üheksa Eesti teaduse tippkeskust, mis pälvisid Euroopa Liidu Euroopa Regionaalarengu Fondi toetusraha. Humanitaaria valdkonnas rahastatakse aastatel 2016–2023 Eesti Kirjandusmuuseumi hallatavat Eesti-uuringute Tippkeskust (EUTK, ingl Centre of Excellence in Estonian Studies ehk CEES), mille juht on EKM-i folkloristika osakonna juhtivteadur Mare Kõiva. Tippkeskus koondab 15 personaalset ja institutsionaalset uurimisgruppi (peamiselt nn PUT-id ja IUT-id), milles osaleb üle 60 doktorikraadiga teadustöötaja ning üle 50 doktorandi EKM-ist, Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide ning loodus- ja täppisteaduste valdkonnast, Eesti Keele Instituudist, Tallinna Ülikoolist, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiast ning Tallinna Tehnikaülikooli küberneetika instituudist. Tippkeskuse sihiks on Eesti-uuringud kõige laiemas mõttes, transkultuuriliste ja…
Marie Under – Juri Živago luuletuste eestindaja
Käesolev artikkel(1) on pühendatud Boris Pasternaki Nobeli preemia (1957) pälvinud romaani „Doktor Živago” viimase peatüki tõlkele. Romaani peategelane on arst, kes on kogu elu kirjutanud ka värsse. Viimase peatüki nimetas Pasternak vastavalt „Juri Živago luuletused”, millega romaani autor „kinkis” oma teose nimitegelasele vaat et oma luule paremiku.
„Juri Živago luuletuste” tõlkimisloost on teada, et kõige rohkem on neid tõlgitud inglise keelde. Christopher Barnes, kes on kirjutanud neist vahendustest põhjaliku artikli, kus on kirjeldatud tõlkijate pidevaid ebaõnnestumisi, on ka ise proovinud õnne „Juri Živago luuletuste” tõlkijana. Tema arvates on Pasternaki luule „oma inglise tõlkijate ponnistuste suhtes õrritavalt tõrjuv. [Tema] stiili puhtus ja lihtsus…
„Juri Živago luuletuste” tõlkimisloost on teada, et kõige rohkem on neid tõlgitud inglise keelde. Christopher Barnes, kes on kirjutanud neist vahendustest põhjaliku artikli, kus on kirjeldatud tõlkijate pidevaid ebaõnnestumisi, on ka ise proovinud õnne „Juri Živago luuletuste” tõlkijana. Tema arvates on Pasternaki luule „oma inglise tõlkijate ponnistuste suhtes õrritavalt tõrjuv. [Tema] stiili puhtus ja lihtsus…
Tagasipöördumine filoloogia juurde: vaade Ameerikast
Terminil filoloogia on eri keeltes ja teaduskultuurides erinev tähendus ja maine. Mõnel pool, nagu näiteks Prantsusmaal, on see mõistena vähe kasutusel ega moodusta omaette teadusvaldkonda, samas kui teisal, näiteks Venemaal või Saksamaal, on tegemist sügavalt juurdunud akadeemilise traditsiooniga. Ingliskeelsetes maades on filoloogia olnud ajalooliselt kõrges hinnas, ent minetanud XX sajandil suure osa oma akadeemilistest positsioonidest. Seda huvitavam on diskussioon „tagasipöördumisest filoloogia juurde” (return to philology), mida on ingliskeelses teadusmaailmas peetud vahelduva eduga viimased kolmkümmend aastat ja mis päris viimasel ajal näib ajavat üha uusi siirdeid. Siinne lühike lugu, omalaadi metafiloloogiline motiivianalüüs, pakubki sissevaate sellesse peamiselt Põhja-Ameerikas peetud diskussiooni, sooviga tõmmata…
Eesti filoloogia on elus
Siinne artikkel tõukub kolmest momendist: konverentsiks „Filoloogia lagunemine” ettevalmistatud ettekandest, konverentsil kuulatud esinemistest ning Mati Hindi ettekandest ja selle põhjal valminud ja siinsamas Keele ja Kirjanduse numbris avaldatud artiklist, mis ühes osas keskendub Tallinna Ülikooli eesti filoloogia õppekavale.
Eesti filoloogia on oluline distsipliin Eesti Vabariiki kui tervikut silmas pidades. Eesti Vabariigi põhiseaduse preambula, mis sätestab eesmärgina eesti rahvuse ja kultuuri säilimise tagamise läbi aegade, on oluline nurgakivi eesti filoloogia mõtestamisel ja arendamisel nii teadusalana kui ka õppevaldkonnana. Selles suhtes nõustun professor Hindiga, kes märgib: „Eesti filoloogia kui rahvuskultuuri ülioluline komponent on osa Eesti riigi olemasolu põhjendusest.”(1)
Samas, lugedes Mati Hindi kriitikat Tallinna…
Eesti filoloogia on oluline distsipliin Eesti Vabariiki kui tervikut silmas pidades. Eesti Vabariigi põhiseaduse preambula, mis sätestab eesmärgina eesti rahvuse ja kultuuri säilimise tagamise läbi aegade, on oluline nurgakivi eesti filoloogia mõtestamisel ja arendamisel nii teadusalana kui ka õppevaldkonnana. Selles suhtes nõustun professor Hindiga, kes märgib: „Eesti filoloogia kui rahvuskultuuri ülioluline komponent on osa Eesti riigi olemasolu põhjendusest.”(1)
Samas, lugedes Mati Hindi kriitikat Tallinna…
Ajast ja arust ehk tempusest ja teadvusest eesti komplementlauses
Filoloogia kitsamas mõttes tähendab vanade tekstide toimetamist, seletamist ja algse kuju taastamist. Pretensioonikamas tähenduses, mille see sõna sai XVIII sajandil Giambattista Vicolt, on filoloogia aga enam-vähem seesama mis mõttelugu. Erich Auerbach võtab vicoliku arusaama kokku nõnda: „Teadust, mis püüab dokumente tõlgendades kindlaks teha, mida need tõeks on pidanud, nimetatakse filoloogiaks. Säärane laiem filoloogia hõlmab kõike, mida Saksamaal nimetatakse vaimulooks” (Auerbach 1965 [1958]: 15). Oma kõrgajal, XIX sajandil lähtus filoloogia eeldusest, et igal rahval on ainulaadne ja kordumatu vaim, mille tõekspidamised avalduvad keeles. Rahva keel kehastub aga kõige esinduslikumal kujul luuleloomingus. Kirjanduskeele uurimine aitab meid seega lähemale rahva vaimu tundmaõppimisele ja…