Rubriik
Valdkond
Aasta
Nõukogude lääne vaatenurk lääne nõukogude-uuringutele
Epp Annus on oma monograafia pealkirjastanud väga neutraalselt, võib öelda, et isegi töö tähtsust pisendades. Tekitab ju sõna studies eelarvamuse, nagu oleks raamatuks koondatud hulk iseseisvaid uurimusi, mida ei seo rohkem kui üksnes aines – nõukogude postkolonialism. Eelarvamus saab kummutatud juba esimeste peatükkidega: tegu on väga hästi komponeeritud monograafiaga, mis võtab süstemaatiliselt fookusesse nõukogude tegelikkuse erinevad tahud.
Kui välja arvata võib-olla veidi raskepärane, pikk ja tihe sissejuhatus, on ülejäänud raamat keskmisele humanitaar- või sotsiaalteadusliku taustaga teadlasele naudinguga loetav. Monograafia esimeses kolmes peatükis on põhirõhk teoreetilisel analüüsil, täpsemalt, kas ja mil määral sobib postkolonialistlik lähenemine nõukogude tegelikkuse analüüsiks. Minu hinnangul on see…
Kui välja arvata võib-olla veidi raskepärane, pikk ja tihe sissejuhatus, on ülejäänud raamat keskmisele humanitaar- või sotsiaalteadusliku taustaga teadlasele naudinguga loetav. Monograafia esimeses kolmes peatükis on põhirõhk teoreetilisel analüüsil, täpsemalt, kas ja mil määral sobib postkolonialistlik lähenemine nõukogude tegelikkuse analüüsiks. Minu hinnangul on see…
Igasugust saab vaadata ja imetleda
Foto Maiu Sikk
Keeleteadlane Anna Verschik on sündinud Peterburis venekeelses juudi perekonnas, ent jõudnud varases teismeeas äratundmisele, et eesti keel on tema keel. Täitnud südamesoovi õppida Tartus eesti filoloogiks, on ta püsivalt elanud Eestis ning panustanud sügava austuse ja pühendumusega siinsesse keele- ja kultuuriruumi. Alates 2002. aastast on Anna Verschik töötanud Tallinna Ülikoolis, sellest enam kui kümnendi üldkeeleteaduse professorina. 50 aasta juubeli puhul vesteldi Keele ja Kirjanduse toimetuses.
Olete tuntud eelkõige lingvistina, ent kirjutanud ka kirjandusteadusliku käsitluse, milles lähtute keelelise eluloo mõistest.(1) Mida oskate öelda omaenda keelelise eluloo, oma emakeele kohta?
Igal inimesel on oma kordumatu elulugu. Mis on mitmekeelse inimese emakeel, on väga…
Keeleteadlane Anna Verschik on sündinud Peterburis venekeelses juudi perekonnas, ent jõudnud varases teismeeas äratundmisele, et eesti keel on tema keel. Täitnud südamesoovi õppida Tartus eesti filoloogiks, on ta püsivalt elanud Eestis ning panustanud sügava austuse ja pühendumusega siinsesse keele- ja kultuuriruumi. Alates 2002. aastast on Anna Verschik töötanud Tallinna Ülikoolis, sellest enam kui kümnendi üldkeeleteaduse professorina. 50 aasta juubeli puhul vesteldi Keele ja Kirjanduse toimetuses.
Olete tuntud eelkõige lingvistina, ent kirjutanud ka kirjandusteadusliku käsitluse, milles lähtute keelelise eluloo mõistest.(1) Mida oskate öelda omaenda keelelise eluloo, oma emakeele kohta?
Igal inimesel on oma kordumatu elulugu. Mis on mitmekeelse inimese emakeel, on väga…
roobas – muinasteede kirjeldaja
On tõsiasi, et hõlpsasti etümologiseeritavate sõnade hulka ei kuulu ee roobas : roopa ~ rööbas : rööpa, samuti roobe : roope ~ rööbe : rööpe, roop : roobe ~ rööp : rööbi ’pikk kitsas jälg, loha, s.o vagujas (lohistamis)jälg; (rhvl) auk (sõidu)teel(1); sõiduki ratta või jalase (sügavam paralleelne) jälg (pinnases, teel); paralleelselt kulgevad jooned, jäljed vms; raudtee- vms rööbas(2); rööbaspuude varb ehk rööbas’ (EKMS I: 792 jälg, II: 244 kõrvuti, III: 1247 tee; EKSS 4: 875, 939).
Levikupilt on kõnekamaid sõnapere ajaloo peegeldajaid. roobas-perel on vasteid kõigis läänemeresoome põhjarühma keeltes: sm ruopas : ruoppaan ’kivihunnik, jääkuhjatis’; mrd (Ingerimaa) ’vankriratta jälg teel’, (Põhja-Ingerimaa) ruopas: jäähän tulee ruoppaita, jos järvi ei…
Levikupilt on kõnekamaid sõnapere ajaloo peegeldajaid. roobas-perel on vasteid kõigis läänemeresoome põhjarühma keeltes: sm ruopas : ruoppaan ’kivihunnik, jääkuhjatis’; mrd (Ingerimaa) ’vankriratta jälg teel’, (Põhja-Ingerimaa) ruopas: jäähän tulee ruoppaita, jos järvi ei…
Kas mehed ja naised tõlgivad tõepoolest erinevalt?
Soouuringud on järjest kindlamalt leidnud oma koha tõlketeaduses (vt nt von Flotow 1997, 2010; Simon 1996; Santaemilia 2005; Leonardi 2007; Zankovets 2012; Tomilova 2013; Bridging. . . . 2013;Leontjeva 2015; Translation. . . . 2017 jt). Kuigi tõlketeoreetik Susan Bassnett (1992: 70) on väitnud, et tõlkeuuringud kulgevad paralleelselt naisuurimusega, näib siiski, et tänapäeval ei piirduta soouurimuslikus tõlketeaduses vaid naistõlkijate tekstide(1) analüüsimisega, vaid pigem kõrvutatakse erinevast soost tõlkijate töid ning otsitakse erinevusi, aga ka ühiseid jooni.
Soouuringutele tuginevas tõlketeaduses on üritatud ja üritatakse jätkuvalt tuvastada, kas mees- ja naistõlkijad eelistavad erinevaid tõlkestrateegiaid ning -meetodeid, kas tõlkija sugu mõjutab tema loomingu originaalitruudust, kas lähteteksti autori sugu mängib rolli selles, kuidas…
Soouuringutele tuginevas tõlketeaduses on üritatud ja üritatakse jätkuvalt tuvastada, kas mees- ja naistõlkijad eelistavad erinevaid tõlkestrateegiaid ning -meetodeid, kas tõlkija sugu mõjutab tema loomingu originaalitruudust, kas lähteteksti autori sugu mängib rolli selles, kuidas…
Sõnaraamat, mis pakub huvi keelesaarte uurijale
2017. aasta lõpul ilmus Riias Läti keele instituudi väljaandena Kalniena murde sõnaraamat, mis peaks pakkuma teravdatud huvi keelesaarte ja läänemeresoome keelte kontaktide uurijatele. Kaheköitelise, tublisti üle tuhande lehekülje hõlmava suhteliselt täieliku ühemurrakusõnaraamatu autorid on Sarmīte Balode ja Ilga Jansone. Kalniena murrakut kõneldakse Põhja-Lätis. See on Lätimaa neid piirkondi, mis on sajandeid kuulunud läänemeresoome ja balti keelerühma kokkupuutevöötmesse. Kõne all on tänapäevaks lätistunud lõunaeestlaste ulatuslikud asualad. Kalniena ehk Kalnamuiža (mrd Kol̂lamùiža, sks Kalnemoise) asub Gulbene piirkonna kirdenurgas praeguse Stāmeriena valla territooriumil ja piirneb Alūksne haldusüksuse Kalncempji, Anna ja Jaunanna vallaga. Selleski piirkonnas on olnud tähelepanuväärsel määral põlist lõunaeesti (ugandi) asustust, mis…
Lühikroonika
LÜHIKROONIKA
• 4. aprillil Tartus toimunud Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul kõneles Maarja Hollo teemal „Traumast romaanini: Salme Ekbaumi dokumentaalromaanist „Ristitants””. 1944. aastal Eestist Rootsi põgenenud ja sealt 1949. aastal Kanadasse ümber asunud Salme Ekbaumi „Ristitants” on mitmes mõttes tähelepanu vääriv teos. Autor on jäädvustanud sündmused, mis toimusid seoses Rudolf Sirge külaskäiguga Torontosse 1964. aasta septembris ja viisid sügavate vastuoludeni Toronto eestlaste kogukonnas. Ettekanne käsitles „Ristitantsu” ajaloolist konteksti, aga ka žanri ja poeetikaga seotud aspekte.
• 5.–6. aprillil korraldas Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituut koostöös Soome teadlastega XXXII foneetika päevad. Foneetika päevi on Soomes korraldatud alates 1971. aastast, see konverents on traditsiooniliselt olnud Soome…
• 4. aprillil Tartus toimunud Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul kõneles Maarja Hollo teemal „Traumast romaanini: Salme Ekbaumi dokumentaalromaanist „Ristitants””. 1944. aastal Eestist Rootsi põgenenud ja sealt 1949. aastal Kanadasse ümber asunud Salme Ekbaumi „Ristitants” on mitmes mõttes tähelepanu vääriv teos. Autor on jäädvustanud sündmused, mis toimusid seoses Rudolf Sirge külaskäiguga Torontosse 1964. aasta septembris ja viisid sügavate vastuoludeni Toronto eestlaste kogukonnas. Ettekanne käsitles „Ristitantsu” ajaloolist konteksti, aga ka žanri ja poeetikaga seotud aspekte.
• 5.–6. aprillil korraldas Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituut koostöös Soome teadlastega XXXII foneetika päevad. Foneetika päevi on Soomes korraldatud alates 1971. aastast, see konverents on traditsiooniliselt olnud Soome…
Varjatud muutused eesti keele prosoodilises struktuuris
Eesti foneetikud on juba mitukümmend aastat otsinud vastust küsimusele, missugust rolli mängib vältevastanduses põhitooni muutumine. Kas väldete tajumisel on kõige olulisem tunnus kestuste erinevus või hoopis sõna põhitoonikontuur? Mitmed uurimused on näidanud, et põhitoon tõepoolest on II ja III välte eristamisel tähtis (vt põhjalikku ülevaadet Lippus 2016: 140–148). Ilse Lehiste (2003) on välja käinud arvamuse, et eesti keel on muutumas kvantiteedikeelest tooniaktsendikeeleks. Tooniaktsendid on iseloomulikud mitmele Läänemere regiooni keelele, nt kui hääldada Stockholmi rootsi keeles sõna andenesisilp tõusva ja järgsilp langeva tooniga, tähendab see ’part’, kui aga toon esisilbi hääldamisel langeb, teise silbi alguses tõuseb ja lõpuks taas langeb, on…
Kirjeldamise, kehtestamise ja koormate kergendamise raskepärane töö
Eesti väikest, kuid enam mitte nii suletud kirjandusteaduse maastikku on aastakümneid iseloomustanud uurijate vähesuse ja spetsialiseerumisvõimaluste rohkuse vaheline mõtlemapanev proportsioonitus. Ühelt poolt ei jätku igale asjale uurijat, teiselt poolt kannustab moodne teadussüsteem keskenduma väga kitsale teemale, mille valikut oleks võimalik usutavalt põhjendada. Nii leiavad paljud noored uurijad, kes tahavad tegeleda mõne uue teemaga, end olukorrast, kus nende selja taga pole piisavalt kindla jalgealusega alamdistsipliini, mille üksikasjalikkuseni väljatöötatud raamistiku rüpes teiste teadlaste kõrval rahulikult tegutseda ning selle täiendamisse, edasiarendamisse ja värskendamisse oma panus anda. Ühelt poolt tuleb kogu aeg tegeleda terve uurimisvaldkonna üldise tutvustamise või kehtestamise, kohaldamise või alalhoidmisega, teiselt poolt…
Jälle midagi Baltikumi ja Saksamaa kultuurisuhetest
Käesoleva kogumiku „Baltikumi-Saksa kultuurisidemed 16. kuni 19. sajandini. Meedia – institutsioonid – tegelased” esimene köide „Reformatsioonist valgustuseni” koondab 2014. aastal Heidelbergi Teaduste Akadeemia korraldatud rahvusvahelisel konverentsil peetud ettekandeid. Juba kaanepilt, mis ei kujuta mitte Riiat ega Tallinna, vaid hoopiski XVI sajandi Vilniust, näitab kogumiku koostajate soovi sooritada mission impossible ning integreerida protestantismi pööranud Eesti ja Läti alaga ka katoliku usule truuks jäänud Leedu. Kuigi ühendamisest pole seegi kord asja saanud, on kogumikku sattunud nii mõnigi huvitav Leedut puudutav artikkel. Alustamegi nendest.
Leedu integreerimist Baltikumi ajalukku rõhutab juba Klaus Garberi sissejuhatav artikkel „Tagasipöördumine Euroopasse” (lk 27–68), kus Garber vastandab põhjapoolse Baltikumi ranged…
Leedu integreerimist Baltikumi ajalukku rõhutab juba Klaus Garberi sissejuhatav artikkel „Tagasipöördumine Euroopasse” (lk 27–68), kus Garber vastandab põhjapoolse Baltikumi ranged…
Kõike saab näha võrdselt
Kandsin Pille Õnnepalu päevikromaani kaasas eelmisest suvest. Olin kohe aru saanud, et Pille kirjutab sajanditagust impressionismi, mis on minu lemmikilukirjutusviis. Teksti, kus on vaid pildid, muljed, kus ei tehta (otse) suuri sõnu, aga varjatud õhkamised on suured. Mõtteid ja tundeid häbenetakse – neist räägitakse üksnes riivamisi. Samas on selge, et need on kõige tähtsamad asjad. Aga neist saab rääkida vaid vihjeliselt. Niisugune kirjutamislaad jõudis Eestisse pisut hiljem kui Saksamaalt Skandinaaviasse, kuigi ka siia eelkõige sakslaste kaudu.
Meie suurte prosaistide esimesed noorusoopused on taolised muljepalad. Näiteks Lutsu „Kirjad Maarjale” ja „Karavaan” või Tammsaare nn üliõpilasnovellid „Noored hinged”, „Pikad sammud”, „Üle piiri”, veel…
Meie suurte prosaistide esimesed noorusoopused on taolised muljepalad. Näiteks Lutsu „Kirjad Maarjale” ja „Karavaan” või Tammsaare nn üliõpilasnovellid „Noored hinged”, „Pikad sammud”, „Üle piiri”, veel…
Ado Grenzstein päevalehte püüdmas
Sisepoliitiliste reformide taustal sai eesti ajakirjandusest XIX sajandi lõpukümnenditel teatavasti nii rahvahariduse kui ka seltsielu edendamise keskpunkt. Ajakirjandus pidi rahvast harima ja kasvatama, organiseerima seltsielu, õpetama oma elu ise juhtima. Nädalalehe Olevik toimetaja Ado Grenzstein (1849–1916) arvas, et ajakirjandus, seltsid ja ühistegevus pidid arenema kindlasti lahus baltisakslastest (vrd Arukaevu 1997: 2498–2504 jm).
Friedebert Tuglas on väitnud, et Grenzsteini Olevik sündis Eesti Kirjameeste Seltsi sisetülide rüpest (Tuglas 2009: 118). See võis olla üks ajendeid, aga ilmselt mitte peamine. Grenzsteini kirjadest Hurdale saab selgeks, et tal olid uue lehega seoses kindlad eesmärgid ja ajakirjandust organiseerivad seisukohad. Grenzstein tahtis lehte kasutada oma rahva toetamiseks,…
Friedebert Tuglas on väitnud, et Grenzsteini Olevik sündis Eesti Kirjameeste Seltsi sisetülide rüpest (Tuglas 2009: 118). See võis olla üks ajendeid, aga ilmselt mitte peamine. Grenzsteini kirjadest Hurdale saab selgeks, et tal olid uue lehega seoses kindlad eesmärgid ja ajakirjandust organiseerivad seisukohad. Grenzstein tahtis lehte kasutada oma rahva toetamiseks,…
Jumalasulase abielu ja antikatoliiklikud motiivid pastoritele pühendatud pulmaluules
Nagu teada, õilmitses XVII sajandi esimesel poolel Tallinnas ja Tartus juhuluule. Utreeritult võib öelda, et ühes paigas järgis see kaubalinna maitseid ja eelistusi, teises piirdus peamiselt akadeemilise ruumiga, lähtudes seal tähistatud sündmustest ja kehtinud tavadest. Sellest tulenevalt domineeris Tallinnas pulmaluule, samal ajal kui Tartus ei olnud see kaugeltki mitte nii esil (vt Klöker 2014: 399; Viiding 2002: 36–40, eriti tabel 1 lk 37–38).
Juhuluule oli paljuski konventsionaalne, mis avaldus sageli korduvais mõttekujundeis. Pulmaluules olid need näiteks kõnelevad nimed, kõige kaunim pruut, vastastikune armastus, vallaliseelu kui ohtlik tormine meri, peigmehe haritus ja haridustee ning eelmise abikaasa surm, pikk õnnelik harmooniline elu, peagi sündiv…
Juhuluule oli paljuski konventsionaalne, mis avaldus sageli korduvais mõttekujundeis. Pulmaluules olid need näiteks kõnelevad nimed, kõige kaunim pruut, vastastikune armastus, vallaliseelu kui ohtlik tormine meri, peigmehe haritus ja haridustee ning eelmise abikaasa surm, pikk õnnelik harmooniline elu, peagi sündiv…
Kaitstud doktoritööd
• 16. veebruaril kaitses Piret Peiker Turu ülikoolis doktoritöö „Discourses of modernity in Estonian literature” („Modernsusdiskursused eesti kirjanduses”). Juhendaja oli prof Liisa Steinby (Turu ülikool), oponendid prof Ann Rigney (Utrechti ülikool) ja dr Jaan Undusk (Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus).
Väitekirjas uuritakse modernse eesti kultuuri kujunemist, rakendades diskursuseanalüüsi XIX–XXI sajandi eestikeelse ilukirjanduse valikule (Lydia Koidulast Andrus Kivirähkini) ja selle vastuvõtule. Tekstid valiti välja, pidades silmas nende laialdast kohalikku vastuvõttu ning panust Eesti modernsusdiskursuse kesksete teemade läbitöötamisse. Väitekirja lähte-eelduseks on, et moderniseerumise problemaatikat võimaldab kõige paremini kirjeldada moderniseerijate tekstide lähilugemine ning kirjutajate endi arusaamade analüüs.
Eesti modernsusdiskursustes on arutelu all modernne ajaloomõistmine ning modernne…
Väitekirjas uuritakse modernse eesti kultuuri kujunemist, rakendades diskursuseanalüüsi XIX–XXI sajandi eestikeelse ilukirjanduse valikule (Lydia Koidulast Andrus Kivirähkini) ja selle vastuvõtule. Tekstid valiti välja, pidades silmas nende laialdast kohalikku vastuvõttu ning panust Eesti modernsusdiskursuse kesksete teemade läbitöötamisse. Väitekirja lähte-eelduseks on, et moderniseerumise problemaatikat võimaldab kõige paremini kirjeldada moderniseerijate tekstide lähilugemine ning kirjutajate endi arusaamade analüüs.
Eesti modernsusdiskursustes on arutelu all modernne ajaloomõistmine ning modernne…
Mida teeb moora eesti keeles?
Moora on antiikses värsiõpetuses defineeritud kui lühikese silbi hääldamiseks kuluv aeg. Tegemist on mõõtühikuga, mis aitab eristada pikki ja lühikesi silpe. Moorasid pole aga vaja mitte ainult antiiksete värsside kirjeldamisel. Jaapani klassikaline luulevorm haiku koosneb täpselt 17 moorast, kusjuures jaapani keeles pole moora mitte pikkuse mõõtühik, vaid reaalne prosoodiline üksus. Iga moora jaoks on jaapani hiraganas ja katakanas oma märk. Moora on nagu silp, aga väiksem. Näiteks sõnas haiku on kaks silpi, ent kolm moorat.
Mõõtühikutest (olgu siis meetritest, vaksadest, jalgadest või mooradest) ei saa kuidagi suuremaid objekte kokku panna, need on abiks vaid esemete suuruse kirjeldamisel. Reaalseid objekte seevastu saab…
Mõõtühikutest (olgu siis meetritest, vaksadest, jalgadest või mooradest) ei saa kuidagi suuremaid objekte kokku panna, need on abiks vaid esemete suuruse kirjeldamisel. Reaalseid objekte seevastu saab…
Inglise luule ja draama baltisaksa retseptsioonist
Kui kogusin materjali oma doktoritöö jaoks luuletavatest naistest Eesti-, Liivi- ja Kuramaal, 1654–1800 (vt Kaur 2013), sattusin ühele äärmiselt põnevale juhuluuletusele, mis oli trükitud 1759. aastal Tallinnas (EAA.A2, 220 (IV–166)). Tegemist on esimese juhuluuletusega Põhjasõja-järgsest ajast, mille on allkirjastanud naised Eestimaalt (Põhja-Eestist) – varalahkunud parunipreili Anna Christiana von Delwigi „kõik emapoolsed onu- ja täditütred”. Luuletus kujutab onu- ja täditütarde dialoogi Surmaga. Kadunu sugulased süüdistavad Surma nendele armsa inimese varase röövimise pärast (vt Kaur 2009: 17, viide 17) ja Surm vastab:
Ihr die ihr mich so haß’t, so tadelt und so schmähet
Gut! ich gedenck es euch, ihr habt nicht ew’ge Jahre
Komt! sehet…
Ihr die ihr mich so haß’t, so tadelt und so schmähet
Gut! ich gedenck es euch, ihr habt nicht ew’ge Jahre
Komt! sehet…
Murdelugusid Ristilt ja Harju-Madiselt
Kui teadusringkondades koostavad kolleegid auväärsetele juubilaridele ümmargusteks tähtpäevadeks kogumikke, siis Evi Juhkam pani ise oma 85. sünnipäeval punkti Risti ja Harju-Madise murdetekstide kogumiku saatesõnale. See on väärikas kingitus iseendale, lähedastele, sõpradele, kolleegidele ja kõikidele huvilistele. Samamoodi ilmus autori eelmine kogumik „Harju-Madise murrak”(1) tema juubeliaastal, 2012.
Evi Juhkam on murdeuurija, pühendunud murdekoguja, kes on murdeainese sõnasedelite, tekstilehekülgede ja lindistatud tundide poolest kõigi aegade murdekogujate esikümnes.(2) Ta on olnud „Väikese murdesõnastiku” koostajaid, „Eesti murrete sõnaraamatu” koostajaid-toimetajaid, läänemurde tekstiköite koostajaid ja saarte murde tekstiköite toimetaja. Kõige selle kõrval on tema südamelähedane uurimisteema olnud eesti murrete ja eestirootsi murrete kontaktid. Nii ongi kogu varasem tegevus väärikas baas,…
Evi Juhkam on murdeuurija, pühendunud murdekoguja, kes on murdeainese sõnasedelite, tekstilehekülgede ja lindistatud tundide poolest kõigi aegade murdekogujate esikümnes.(2) Ta on olnud „Väikese murdesõnastiku” koostajaid, „Eesti murrete sõnaraamatu” koostajaid-toimetajaid, läänemurde tekstiköite koostajaid ja saarte murde tekstiköite toimetaja. Kõige selle kõrval on tema südamelähedane uurimisteema olnud eesti murrete ja eestirootsi murrete kontaktid. Nii ongi kogu varasem tegevus väärikas baas,…
Lühikroonika
• 8.–9. märtsil korraldas Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule osakond koostöös kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooliga Nelijärvel folkloristide 13. talvekonverentsi „Kas sugu loeb?”. Interdistsiplinaarsel konverentsil võeti kõne alla teemad, mis seostuvad maailmas viimasel ajal palju arutelusid tekitanud sootemaatikaga. Esinejate seas olid peamiselt folkloristid ja teised kultuuriuurijad, aga ka mitu ajaloolast. Plenaarettekanded pidasid Marika Mägi (TLÜ, „Possible matrilineality in prehistoric Estonia? Cross-cultural perspective”), Mati Laur, Ken Ird (TÜ, „Vallasemade häbistuskaristused ja lapsetapud XVIII sajandi Liivimaal”) ja Merili Metsvahi (TÜ, „Adam Peterson kui esimese öö õiguse teema tutvustaja Eestis”). Esinejaid oli Valgevenest, Kanadast, Iisraelist, Makedooniast ja Soomest, paljud neist on Tartu Ülikooli ingliskeelse…
Kirjandus ja meediavahelisus
Liitmaailma plahvatuslik avardumine kasvatab kobarate viisi liitmõisteid, teiste seas on elavnenud ka vana meediate vahelisuse idee: inter-, trans-, multi-, hüpermeedialisus, metatekstuaalsus jm. Muidugi, „juba antiigis” tunti ekfraasi, sõnalist pildikirjeldust. Kirjanduse põlispuu on praegu aga uute risttuulte sakutada ja vajab mitmest-setmest küljest mõtestavat tuge. Sestap on kogumikud nagu „Kirjanduse intermeedialisus” väga teretulnud: võimalik enesetäiendus kolleegidele, õppevahend üliõpilastele, nakkav nimetus otsingumootoreile.
Vihikraamatu üldistav pealkiri tekitab esiotsa ehk kõrgemat ootust, kui täidab. Meel käib nähtuse süvateoreetilise defineerimise järele, pakutakse aga lihtsalt seitset kena kirjeldust eesti kirjanduse ja filmi (Tanel Lepsoo), teatri ja kultuurimälu (Piret Kruuspere), füüsilise teatri (Madli Pesti), eepose ja tantsu (Heili Einasto),…
Vihikraamatu üldistav pealkiri tekitab esiotsa ehk kõrgemat ootust, kui täidab. Meel käib nähtuse süvateoreetilise defineerimise järele, pakutakse aga lihtsalt seitset kena kirjeldust eesti kirjanduse ja filmi (Tanel Lepsoo), teatri ja kultuurimälu (Piret Kruuspere), füüsilise teatri (Madli Pesti), eepose ja tantsu (Heili Einasto),…
Lihtne keeruline luule
Lihtne luule
Hasso Krulli „Kandsime redelit kaasas” koosneb võrdlemisi selgelt välja joonistuva lüürilise subjektiga luuletustest, milles autor vahendab valdavalt mina-vormis oma mõtteid ja tundeid. Peamiselt armastusest. Lähedusest. Üsna erootiliselt. Teisisõnu: lüüriline luule par excellence.
Nii võib väita, et Krulli viimatine luuletuskogu on üks l i h t n e raamat. Lihtne juba seetõttu, et tänapäeval on pea kõik luuletajad lihtsad ja kõik need lihtsad luuletajad kirjutavad lihtsaid luuletusi. Ja seda, et ka Hasso Krull on lihtsaid luuletusi kirjutav lihtne luuletaja, märgati juba nullindatel, eriti seoses luuletuskoguga „Talv” (2006). Mõni nimetas Krulli poeetikat uuslihtsuseks või uussiiruseks(1), mõni viitas vanaduse tõrjumatule mõjule(2). Muidugi leidus ka neid, kes arvasid, et…
Hasso Krulli „Kandsime redelit kaasas” koosneb võrdlemisi selgelt välja joonistuva lüürilise subjektiga luuletustest, milles autor vahendab valdavalt mina-vormis oma mõtteid ja tundeid. Peamiselt armastusest. Lähedusest. Üsna erootiliselt. Teisisõnu: lüüriline luule par excellence.
Nii võib väita, et Krulli viimatine luuletuskogu on üks l i h t n e raamat. Lihtne juba seetõttu, et tänapäeval on pea kõik luuletajad lihtsad ja kõik need lihtsad luuletajad kirjutavad lihtsaid luuletusi. Ja seda, et ka Hasso Krull on lihtsaid luuletusi kirjutav lihtne luuletaja, märgati juba nullindatel, eriti seoses luuletuskoguga „Talv” (2006). Mõni nimetas Krulli poeetikat uuslihtsuseks või uussiiruseks(1), mõni viitas vanaduse tõrjumatule mõjule(2). Muidugi leidus ka neid, kes arvasid, et…
Ei midagi vähemat kui maailma saatus
Mihkel Muti „Õhtumaa Eesti” pealkiri viitab varjamatult kahele asjale: Eesti Euroopa-dimensioonile (Euroopa kui õhtumaa) ning Oswald Spengleri „Õhtumaa allakäigule”. Mutt, keda meie arvamuslugude kirjutajatest on kõige rohkem seostatud moralismiga,(1) on juba moraaliküsimuste kaudu Spengleriga paratamatult seotud. (Spengleri teoses on nimelt moraalist omajagu juttu.)
Ja kas ei või Muti kohta öelda sedasama, mida (:)kivisildnik kirjutas Spengleri raamatu kohta: „Spengleri ambitsioon on totaalne, ta võtab ühte raamatusse kokku kõik, mis kunagi on juhtunud, selleks et tuua välja üleüldised seaduspärasused ja teha selgeks ei midagi vähemat kui maailma saatus”?(2)
Minu meelest teatud mööndustega võib. Kaks kogumikku, „Õhtumaa Eesti” I ja II, ei ole lihtsalt „valitud artiklid”.…
Ja kas ei või Muti kohta öelda sedasama, mida (:)kivisildnik kirjutas Spengleri raamatu kohta: „Spengleri ambitsioon on totaalne, ta võtab ühte raamatusse kokku kõik, mis kunagi on juhtunud, selleks et tuua välja üleüldised seaduspärasused ja teha selgeks ei midagi vähemat kui maailma saatus”?(2)
Minu meelest teatud mööndustega võib. Kaks kogumikku, „Õhtumaa Eesti” I ja II, ei ole lihtsalt „valitud artiklid”.…
Kas vastata lühidalt või pikalt?
Suhtluses on küsimustel oluline roll. Küsilausega saavad vestlejad teha mitmeid suhtlustegevusi, neist keskne on infohankimine, mille eesmärk on täiendada küsija puudulikke teadmisi. Küsimuse tüüpe eristatakse selle põhjal, kas küsimus pakub vastajale vastuse ette. Suletud küsimused, nagu üldküsimused ja alternatiivküsimused, annavad küsimusega ühtlasi võimalikud vastused. Avatud küsimustega (eriküsimustega) vastust ei pakuta ja nende hulk on piiramatu. Sellest hoolimata ei saa avatud küsimusele vastata meelevaldselt. Avatud küsimuse küsisõna määrab ette vastuse semantilise kategooria, näiteks ootab kes-küsimus vastuseks isikut, kus-küsimus kohta, millal-küsimus aega (Metslang 2017: 518–519, 526). Semantilisele piirangule lisaks mõjutavad vastuse vormi keelelisi valikuid erinevad suhtluslikud parameetrid, sest vestlejad kasutavad grammatikat lähtuvalt…
Linnusenimede Agelinde ja Kedipiv päritolust
Kirjutises võetakse vaatluse alla kaks XII–XIII sajandi linnusenime, mida on tänini küll korduvalt käsitletud, kuid mille päritolu pole siiski üheselt selge. Autor vaatleb nende uurimislugu ja üritab läheneda nende päritolule uudsest seisukohast.
Agelindea
Agelinde-nimelist linnust mainitakse esmakordselt Henriku Liivimaa kroonikas 1226. aastal, mil seda külastas paavsti legaat Modena Guillelmus: [—] ad primum castrum Vironiae, quod Agelinde vocatur ’Virumaa esimese linnuse juurde, mida kutsutakse Agelindeks’ (HCL XIX: 7). Sama linnust mainitakse Hagelite nime all 1227. ja 1233. aastal, mil legaadi asemik magister Johannes olevat siin lasknud kindlustusi tugevdada (Hildebrand 1887: 44). 1236. aastal käskis paavst Gregorius IX ordu poolt vahepeal purustatud Agnileti linnuse…
Agelindea
Agelinde-nimelist linnust mainitakse esmakordselt Henriku Liivimaa kroonikas 1226. aastal, mil seda külastas paavsti legaat Modena Guillelmus: [—] ad primum castrum Vironiae, quod Agelinde vocatur ’Virumaa esimese linnuse juurde, mida kutsutakse Agelindeks’ (HCL XIX: 7). Sama linnust mainitakse Hagelite nime all 1227. ja 1233. aastal, mil legaadi asemik magister Johannes olevat siin lasknud kindlustusi tugevdada (Hildebrand 1887: 44). 1236. aastal käskis paavst Gregorius IX ordu poolt vahepeal purustatud Agnileti linnuse…
Ahasveeruse tunnistus
Ühel päeval, kui rääkisime seitsmeaastase poja Vincentiga oma kõige suurematest hirmudest, ütles tema, et kõige enam kardab ta seda, et universum lakkab ühel päeval olemast. Mõelnud veidi väljaöeldu üle, täiendas ta, et veelgi hirmsam oleks see, kui ühel päeval ärgates ei oleks maailmas kedagi peale tema enda ning mis veelgi hullem, temale ei oleks ette nähtud surra, vaid ta peaks maailmas üksi ringi rändama.
See lapse väljendatud eksistentsiaalne hirm osutuda kas millegi poolest väljavalituks või hoopis millegi eest karistatuks ning saada seeläbi endale taak, mille jõukohasuses ta kindel ei ole, kätkes jahmataval moel neid küsimusi, mida olin otsustanud oma käesolevas artiklis…
See lapse väljendatud eksistentsiaalne hirm osutuda kas millegi poolest väljavalituks või hoopis millegi eest karistatuks ning saada seeläbi endale taak, mille jõukohasuses ta kindel ei ole, kätkes jahmataval moel neid küsimusi, mida olin otsustanud oma käesolevas artiklis…
Lühikroonika
• 1.–2. detsembril 2017 korraldas Tallinna Ülikooli Teaduskeelekeskus V teaduskeele konverentsi. Ettekannetega esinesid Maret Nukke (TLÜ, „Miks teaduskeel on lihtsa jaapanlase jaoks nagu hiina keel”), Kaarina Rein (TÜ, „Varauusaegse meditsiinikeele edasiandmine eesti keeles”), Kaisa Lamsoo (Riigikogu kantselei, „Turunduse terminivara korrastamine õppekirjanduse näitel”), Silvi Tenjes (Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, „Mentaalne representatsioon ja mõiste selgus: Hamsa ja Akbar”), Ivo Kruusimägi (TÜ, „Mis on Vikipeedia artiklitel pistmist teaduskeelega?”), Peep Nemvalts (TLÜ, „TLÜ ja EKA doktorantide suhe eesti teaduskeelega”), Piret Kärtner (Haridus- ja Teadusministeerium, „Eesti keelevaldkonna arengukava „Keel loob väärtust” 2018–2027”), Rein Laaneots ja Jüri Veerits (TTÜ, „Metroloogia, mõõtmestamise ja tolereerimise terminid kõrgkoolide õppevaras”).
• 4.…
• 4.…
Kaitstud doktoritööd
• 12. detsembril 2017 kaitses Sven-Erik Soosaar Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudis doktoritöö „Eesti keele kultuursõnavara arengujooni – eesti keel kui piirikeel”. Juhendajad olid prof Urmas Sutrop (Eesti Kirjandusmuuseum) ja dr Kristiina Ross (EKI), oponent emeriitprofessor Kaisa Häkkinen (Turu ülikool).
Väitekirja eesmärk oli selgitada, millised on eesti keele kultuursõnavara, sealhulgas vaimuliku kultuuri sõnavara kujunemise peamised tegurid, kuidas mõistete ja neile vastavate terminite kujunemist eesti keeles on mõjutanud kontaktid teiste keeltega ning millist rolli mängib selles eestlaste asuala ajalooline paiknemine mitme kultuurilise (õigeusu, katoliikluse, luterluse), keelelise (soome-ugri ja indoeuroopa) ja poliitilise (Venemaa, Saksa ordu, Rootsi jt) regiooni piirialal. Ühtlasi püüti täpsustada…
Väitekirja eesmärk oli selgitada, millised on eesti keele kultuursõnavara, sealhulgas vaimuliku kultuuri sõnavara kujunemise peamised tegurid, kuidas mõistete ja neile vastavate terminite kujunemist eesti keeles on mõjutanud kontaktid teiste keeltega ning millist rolli mängib selles eestlaste asuala ajalooline paiknemine mitme kultuurilise (õigeusu, katoliikluse, luterluse), keelelise (soome-ugri ja indoeuroopa) ja poliitilise (Venemaa, Saksa ordu, Rootsi jt) regiooni piirialal. Ühtlasi püüti täpsustada…
Raamatutest ja lugemisest baltisaksa memuaristika valguses
Ja ise lugedes õppisin ma rohkem
kui ülikoolis loengutel käies
(O. Hartge)
Baltisaksa memuaristika pakub mitmekesist sissevaadet Eesti kultuuriajaloo ühte osasse, olles oluline ühest küljest oma hulga, teisalt aga uudsuse võlu poolest. Eesti keelde on teadaolevalt tõlgitud sadakonna autori tekste või tekstikatkeid. Sellest hoolimata on baltisaksa memuaristikal üht-teist pakkuda just oma suhtelises tundmatuses (vrd Bender 2017), mille on tinginud üleüldine baltisaksa tekstide tundmatus, kõrvalisemate, kuid mitte vähem huvipakkuvate tekstide suur hulk ja tänasel päeval ka keeleküsimus, mis samuti seab ligipääsule oma piirangud. Memuaristika olulisust tuleb rõhutada just väärtusliku allikana balti argielu vaatlemisel.
Baltisaksa memuaristikast leiab nii mõndagi lugemise ja lugemisvara kohta – eelkõige just seetõttu,…
kui ülikoolis loengutel käies
(O. Hartge)
Baltisaksa memuaristika pakub mitmekesist sissevaadet Eesti kultuuriajaloo ühte osasse, olles oluline ühest küljest oma hulga, teisalt aga uudsuse võlu poolest. Eesti keelde on teadaolevalt tõlgitud sadakonna autori tekste või tekstikatkeid. Sellest hoolimata on baltisaksa memuaristikal üht-teist pakkuda just oma suhtelises tundmatuses (vrd Bender 2017), mille on tinginud üleüldine baltisaksa tekstide tundmatus, kõrvalisemate, kuid mitte vähem huvipakkuvate tekstide suur hulk ja tänasel päeval ka keeleküsimus, mis samuti seab ligipääsule oma piirangud. Memuaristika olulisust tuleb rõhutada just väärtusliku allikana balti argielu vaatlemisel.
Baltisaksa memuaristikast leiab nii mõndagi lugemise ja lugemisvara kohta – eelkõige just seetõttu,…
Lühidalt
Kirjanduslikud (eksi)rännakud Tartus. Kokku pannud Halliki Jürma, Katrin Raid, Maia Tammjärv. Tartu, 2017. 118 lk.
Tundub, et Tartu püüab igal võimalikul viisil oma kirjanduslinna tiitlit vääriliselt kanda, nagu tõendab ka linnavalitsuse kultuuriosakonna tellitud ja Tartu Linnaraamatukogu töötajate entusiasmist kokku pandud teejuht paariks võimalikuks kirjanduslikuks (eksi)rännakuks. Taskuformaadis raamat sisaldab valitud teekondadega haakuvaid ilukirjanduslikke tekstikatkeid enam kui 70 autorilt (enim tsiteeritud muidugi Heinsaar ja Luts), neid siduvaid ja marsruuti edasiviivaid põgusaid vahelõike ning olulisemaid või eripärasemaid kohti kujutavaid illustratsioone. Kirjandustsitaate siduvaid vahelõike on kirjutatud ilmse mõnuga, ehkki need mõjuvad kergelt kentsakalt, näiteks kui järgnev luuletsitaat on juba nii lahti kirjutatud, et luuletuse äratoomisel…
Tundub, et Tartu püüab igal võimalikul viisil oma kirjanduslinna tiitlit vääriliselt kanda, nagu tõendab ka linnavalitsuse kultuuriosakonna tellitud ja Tartu Linnaraamatukogu töötajate entusiasmist kokku pandud teejuht paariks võimalikuks kirjanduslikuks (eksi)rännakuks. Taskuformaadis raamat sisaldab valitud teekondadega haakuvaid ilukirjanduslikke tekstikatkeid enam kui 70 autorilt (enim tsiteeritud muidugi Heinsaar ja Luts), neid siduvaid ja marsruuti edasiviivaid põgusaid vahelõike ning olulisemaid või eripärasemaid kohti kujutavaid illustratsioone. Kirjandustsitaate siduvaid vahelõike on kirjutatud ilmse mõnuga, ehkki need mõjuvad kergelt kentsakalt, näiteks kui järgnev luuletsitaat on juba nii lahti kirjutatud, et luuletuse äratoomisel…
Suur peatükk indoeuropeistikat
7. oktoobril 2017 suri Moskvas Vjatšeslav Vs. Ivanov. Indoeuropeistikas ütleb see nimi väga palju, kaasaegses Eestis, paradoksaalne küll, võrdlemisi vähe. Vjatšeslav Vs. Ivanov oli polüglott. Ta oskas kümmetkonda keelt. 1960. aastate Moskvas polnud see sugugi haruldane. Polüglotid olid näiteks ka hilisemad akadeemikud Boriss Serebrennikov (1915–1989), Vladimir Toporov (1928–2005) ja Oleg Trubatšov (1930–2002). Tähelepanu väärt on hoopiski see, mida igaüks oma keelteoskusega peale hakkas. Oleg Trubatšov oli niisugune sõnaloolane, kelle keelelise maailma emapuuks oli vene keel. Teda huvitas, kust on slaavlased pärit ja mismoodi on idaslaavlased hargnenud. Need huvid on realiseeritud neljas vormis. Esiteks Max Vasmeri (1886–1962) „Vene keele etümoloogilise sõnaraamatu”…
Doktoriväitekiri emotsioonidest eestikeelses kõnes
6. oktoobril 2017 kaitses Kairi Tamuri Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudis edukalt oma doktoriväitekirja „Basic emotions in read Estonian speech: acoustic analysis and modelling” („Põhiemotsioonid eestikeelses etteloetud kõnes: akustiline analüüs ja modelleerimine”). Väitekirja sisuks on emotsioonide akustika tekst–kõne situatsioonis, täpsemalt emotsioonide akustilise moodustamise ja taju analüüs ning selle tulemuste praktiline rakendamine eestikeelse kõne sünteesis. Tegemist on kuuest publikatsioonist [P1–P6] koosneva nn artikliväitekirjaga, nendest neli on avaldatud inglise ning kaks eesti keeles. Publikatsioonidele eelnev ülevaade on esitatud esmalt inglise keeles ning seejärel ligikaudu samas mahus ka eesti keeles. Kõik see lubab väitekirja esimeseks keeleks pidada inglise keelt. Kuuest artiklist kaks…
Mida tähendab „Koidula”?
Ei surelikul suuremat hiilgust, au pärast surma,
kui see millega on katsutud katta su põrm.
Lauri Kettunen(1)
On kirjandusklassikuid, kelle pildil hoidmisega näeb vaeva hulk institutsioone. Samal ajal pakub Lydia Koidula justkui iseenesest paljudele huvi ja inspireerib uurijaid. Viimastest aastatest võib tuua hulga näiteid huvist Koidula vastu, olgu siis tegu nime andmisega hotellile, mis ehitati Tartus tema kunagise kodumaja fassaadi taha, plaaniga püstitada monument „laps-Koidulale” ja tema isale Tartu Ülejõe pargis või uue vaatenurgaga luuletaja isikule Paavo Matsini romaanis „Must päike”. Alo Põldmäe kirjutab Koidulast ja laulupeost ooperit, mis jäi pooleli tema emal Aino Undla-Põldmäel. Ilmus Madli Puhveli raamatu „Symbol of Dawn” (1995)…
kui see millega on katsutud katta su põrm.
Lauri Kettunen(1)
On kirjandusklassikuid, kelle pildil hoidmisega näeb vaeva hulk institutsioone. Samal ajal pakub Lydia Koidula justkui iseenesest paljudele huvi ja inspireerib uurijaid. Viimastest aastatest võib tuua hulga näiteid huvist Koidula vastu, olgu siis tegu nime andmisega hotellile, mis ehitati Tartus tema kunagise kodumaja fassaadi taha, plaaniga püstitada monument „laps-Koidulale” ja tema isale Tartu Ülejõe pargis või uue vaatenurgaga luuletaja isikule Paavo Matsini romaanis „Must päike”. Alo Põldmäe kirjutab Koidulast ja laulupeost ooperit, mis jäi pooleli tema emal Aino Undla-Põldmäel. Ilmus Madli Puhveli raamatu „Symbol of Dawn” (1995)…