Rubriik
Valdkond
Aasta
In memoriam Paul Kokla (17. VIII 1929 – 16. V 2020)
Foto: erakogu
16. mail lahkus oma 91. eluaastal väljapaistev keeleteadlane ja õppejõud Paul Kokla.
Paul Kokla sündis 17. augustil 1929. aastal Hiiumaal Kärdlas. Pärast kohaliku keskkooli lõpetamist tahtis ta minna merekooli. Just siis muudeti aga merekoolid venekeelseks ja tuli sellest loobuda, sest Paul Koklal ei olnud soovi hakata Eestis vene keeles õppima, kuigi ta seda keelt oskas. Nii astus ta 1950. aastal Tartu ülikooli. Et tol aastal ei olnud vastuvõttu germanistika erialale, valis ta eesti filoloogia ja soome-ugri keeled. Tollase Tartu Riikliku Ülikooli lõpetas ta 1955. aastal, olles omandanud ka heal tasemel ungari ja soome keele oskuse. Esimest, mis oli tema…
16. mail lahkus oma 91. eluaastal väljapaistev keeleteadlane ja õppejõud Paul Kokla.
Paul Kokla sündis 17. augustil 1929. aastal Hiiumaal Kärdlas. Pärast kohaliku keskkooli lõpetamist tahtis ta minna merekooli. Just siis muudeti aga merekoolid venekeelseks ja tuli sellest loobuda, sest Paul Koklal ei olnud soovi hakata Eestis vene keeles õppima, kuigi ta seda keelt oskas. Nii astus ta 1950. aastal Tartu ülikooli. Et tol aastal ei olnud vastuvõttu germanistika erialale, valis ta eesti filoloogia ja soome-ugri keeled. Tollase Tartu Riikliku Ülikooli lõpetas ta 1955. aastal, olles omandanud ka heal tasemel ungari ja soome keele oskuse. Esimest, mis oli tema…
Kaalepi-tunne
F
Foto: Alar Madisson
Immanuel Kant arvanuks küllap, et see on võimatu, Madis Kõiv jällegi tundis – vahest Hegeli mõjul –, et siiski võimalik: leidub intellektuaalseid emotsioone. Klassitsistlikku Kaalepit kirjeldades valdab mind just taoline tunnetuslik lõimitus. Manalamehest mentorist mõlgutades joonistub mul välja paar sügavamat vaimutundepesa, mille ümber keerlevad kõik muud arusaamised (või arusaamatused) ja meeleolud nagu kõrkjapudi võrendike pööristes.
Rohkem kui pool sajandit tagasi kirjutas Ain Kaalep võrokeelse luuletuse „Kinnikasunu’ järv”. See pajatas Karula kandi legendi kirikust, mis uppus laukasse koos õpetaja, köstri ja kellamehega. Lugu lõppes mureliku külamehe manitsusega autorile:
A’ sina püsü’ tan!
Kae kui vaot esiki’ sọọhu,
ja väega’ halv olõs, ku…
Foto: Alar Madisson
Immanuel Kant arvanuks küllap, et see on võimatu, Madis Kõiv jällegi tundis – vahest Hegeli mõjul –, et siiski võimalik: leidub intellektuaalseid emotsioone. Klassitsistlikku Kaalepit kirjeldades valdab mind just taoline tunnetuslik lõimitus. Manalamehest mentorist mõlgutades joonistub mul välja paar sügavamat vaimutundepesa, mille ümber keerlevad kõik muud arusaamised (või arusaamatused) ja meeleolud nagu kõrkjapudi võrendike pööristes.
Rohkem kui pool sajandit tagasi kirjutas Ain Kaalep võrokeelse luuletuse „Kinnikasunu’ järv”. See pajatas Karula kandi legendi kirikust, mis uppus laukasse koos õpetaja, köstri ja kellamehega. Lugu lõppes mureliku külamehe manitsusega autorile:
A’ sina püsü’ tan!
Kae kui vaot esiki’ sọọhu,
ja väega’ halv olõs, ku…
Lühidalt
Valdur Mikita. Mikita keeleaabits. Põliskeele omailm. Välgi metsad, 2019. 168 lk.
Valdur Mikita lingvistikatriloogia („Metsik lingvistika”, 2008; „Lingvistiline mets”, 2013; „Lindvistika”, 2015) selle raamatuga küll otseselt jätku ei saa, kuid mõtisklused on sarnase ülesehituse ja temaatikaga. Võrreldes varasemaga on vähem arutlevat teksti, rohkesti leidub aga luulet ja piltluulet. Teos on antud välja rahvusvahelisel põliskeelte aastal ja eesti keele aastal – põhjust avaldamiseks jagub. Raamatu esimeses pooles saab tutvuda Mikita keeleteooriate ja -ideedega, teises (pilt)luule vormi valatud mõtetega. Nende seas on nii luulekogudes „Äparduse rõõm” (2000) ja „Rännak impampluule riiki” (2001) ilmunud kui ka seni sahtlipõhjas õiget aega oodanud luuletusi. Vahelduseks üsna…
Valdur Mikita lingvistikatriloogia („Metsik lingvistika”, 2008; „Lingvistiline mets”, 2013; „Lindvistika”, 2015) selle raamatuga küll otseselt jätku ei saa, kuid mõtisklused on sarnase ülesehituse ja temaatikaga. Võrreldes varasemaga on vähem arutlevat teksti, rohkesti leidub aga luulet ja piltluulet. Teos on antud välja rahvusvahelisel põliskeelte aastal ja eesti keele aastal – põhjust avaldamiseks jagub. Raamatu esimeses pooles saab tutvuda Mikita keeleteooriate ja -ideedega, teises (pilt)luule vormi valatud mõtetega. Nende seas on nii luulekogudes „Äparduse rõõm” (2000) ja „Rännak impampluule riiki” (2001) ilmunud kui ka seni sahtlipõhjas õiget aega oodanud luuletusi. Vahelduseks üsna…
Väitekiri eesti keele partitiivi ja illatiivi varieerumisest
Eesti keele partitiivi ja illatiivi varieerumine on mitmekülgne. Missugune on eri variantide osakaal tänapäeva keelekasutuses ja mil määral vastab nüüdiskeele kasutus sellele, kuidas käändevaheldus on esitatud grammatikates? Millised tegurid mõjutavad variantide valikut ja millised nendest teguritest on olulisimad? Selliseid küsimusi uurib Ann Siiman oma väitekirjas.
Dissertatsioon koosneb aastatel 2013–2018 ilmunud viiest artiklist ja 70-leheküljelisest sissejuhatavast osast. Artiklitest neli on eestikeelsed ja üks ingliskeelne; neist kaks käsitlevad partitiivi ja kolm ainsuse illatiivi. Väitekirja teema on köitev muuhulgas soome keele seisukohast, kuna nii eesti kui ka soome keeles on partitiiv ja illatiiv allomorfide rohkuse tõttu mitmekesiselt variatiivsed käändevormid.
Sissejuhatavas osas käsitleb Siiman alustuseks teoreetilist…
Dissertatsioon koosneb aastatel 2013–2018 ilmunud viiest artiklist ja 70-leheküljelisest sissejuhatavast osast. Artiklitest neli on eestikeelsed ja üks ingliskeelne; neist kaks käsitlevad partitiivi ja kolm ainsuse illatiivi. Väitekirja teema on köitev muuhulgas soome keele seisukohast, kuna nii eesti kui ka soome keeles on partitiiv ja illatiiv allomorfide rohkuse tõttu mitmekesiselt variatiivsed käändevormid.
Sissejuhatavas osas käsitleb Siiman alustuseks teoreetilist…
Teater linlikul laval
Tiina-Erika Friedenthali põhjalik võrdlev uurimus dokumentidest, mille hulka kuulub eri tüüpi kirjanduslikke ja tarbetekste, täiendab arusaamist millestki pealtnäha selgepiirilisest: teatriajaloost Eesti- ja Liivimaal XVIII sajandi lõpus ja XIX sajandi alguses. Nõnda on väitekiri kõnekas nii eesti kui ka baltisaksa identiteedinarratiivide seisukohast. Kultuuriliste, majanduslike ja ühiskondlike vastastiksuhetega tegelev uurimus on tervikuna veenev ja, mis peamine, tõendusmaterjali poolest empiiriliselt rikkalik. Väitekiri on kirjutatud ladusas, lugejasõbralikus laadis ja ilma akadeemilise žargoonita. Muljet avaldavad ka Friedenthali õpetatus, tema läbinägelikkus ja kannatlikkus detailide suhtes ning keeruka, laiaulatusliku ja intrigeeriva teema üleüldine hea valdamine ning suurepärane avamine.
Friedenthal käsitleb Riia, Tallinna (Revali) ja Tartu (Dorpati) linnakultuuri XVIII…
Friedenthal käsitleb Riia, Tallinna (Revali) ja Tartu (Dorpati) linnakultuuri XVIII…
Oh Sa mu noormehejutustus, kui pagana armas Sa ikkagi oled!
Tekkinud on uus autor, kes kirjutab väikesi, isikupärase joonega, just nagu vanamoelisi jutustusi noortest meestest – nõnda võiks iseloomustada Peedu Saare sisenemist eesti kirjandusse. 2018. aastal ilmus tema debüüt „Pascual”, 2019. aastal „Mailased”. Lugude iseloomustamiseks on lugejad-arvustajad kasutanud sõna dekadentlik, „Mailasi” on võrreldud Oskar Lutsu ja A. H. Tammsaare jutustustega. „Pascuali” kohta on Peeter Sauter arvanud, et register pole päris sama mis „Ekke Mooris” ja „Toomas Nipernaadis”,1 aga „Mailasi” lugedes tuleb Gailitki vägisi meelde, kui peategelane hakkab üha sagedamini põgenema linnast maale, kus kahlab hilissuvises heinas ja peab lühikesi tähenduslikke vestlusi kummaliste naistegelastega üksikutes majades. (Ei, „Mailastes” ei ole tegu millegi…
Poola naised, Poola teised
Ei saa öelda, et me ebaõnnestusime.
Ja et me olime tagajärjetud.
Me oleme lihtsalt nähtamatud.
Nagu õhk.
Ja ometi on seda nii hea hingata. [—]
Ainult luhtumiste peale ehitub parem maailm, isegi kui paistab, et see on vahepeal halvemaks läinud.
Mina usun nii. Aitab elada. (Lk 399)
Mudlumi romaani „Poola poisid” on juba mitme preemiaga pärjatud – kui see ka pole garantii teose püsimiseks üle aegade, kinnitab see ometi, et sellist romaani oli praegusesse eesti kirjandusse vaja. Või vähemasti on vaja autorihäält, mis „Poola poisse” edastab, sest teose sündmustik ei kummuta ju kuidagi käibetõde, et kogu narratiivne kultuur keerleb samade lootüüpide…
Ja et me olime tagajärjetud.
Me oleme lihtsalt nähtamatud.
Nagu õhk.
Ja ometi on seda nii hea hingata. [—]
Ainult luhtumiste peale ehitub parem maailm, isegi kui paistab, et see on vahepeal halvemaks läinud.
Mina usun nii. Aitab elada. (Lk 399)
Mudlumi romaani „Poola poisid” on juba mitme preemiaga pärjatud – kui see ka pole garantii teose püsimiseks üle aegade, kinnitab see ometi, et sellist romaani oli praegusesse eesti kirjandusse vaja. Või vähemasti on vaja autorihäält, mis „Poola poisse” edastab, sest teose sündmustik ei kummuta ju kuidagi käibetõde, et kogu narratiivne kultuur keerleb samade lootüüpide…
Mis on laim ja mida tähendab laimama
EKSS ütleb, et laim : laimu on ’laimamine; laimavad sõnad, laimav jutt’. Seda selgitust toetavad näitelaused See on alatu, solvav, räpane, tige laim. Ära aja laimu! Laimu levitama, külvama. Laim on karistatav. Samal ajal on laim eesti õigustermin, mille tähendussisu on ’teadvalt vale ja teist isikut häbistava väljamõeldise levitamine’ (Esterm). laimama : laimata sisu avab EKSS aga nii: ’kellegi kohta valet, häbistavat väljamõeldist levitama’.
Sünonüümisõnastikus on laim esindatud sünonüümireaga laimdus van, laimujutt, patujutt, valesüüdistus, teotus, insinuatsioon, insinueering, fabritseering, paharääkimine; verbi laimama sünonüümirea liikmed on mustama, tõrvama, teotama, rüvetama, määrima, {kellegi kohta} laimujuttu rääkima, {kellelegi} seitset surmapattu süüks panema, soppa kaela loopima,…
Sünonüümisõnastikus on laim esindatud sünonüümireaga laimdus van, laimujutt, patujutt, valesüüdistus, teotus, insinuatsioon, insinueering, fabritseering, paharääkimine; verbi laimama sünonüümirea liikmed on mustama, tõrvama, teotama, rüvetama, määrima, {kellegi kohta} laimujuttu rääkima, {kellelegi} seitset surmapattu süüks panema, soppa kaela loopima,…
Keerukat marsruuti pidi Balti kirjakultuuri tervikpildi poole
Foto: Andres Tennus
Liina Lukas on pikaaegne Tartu Ülikooli maailmakirjanduse dotsent, Eesti-uuringute Tippkeskuse juhtkomitee ja nõukogu liige. Ta on viljaka baltisaksa kirjanduse ja Balti kirjakultuuri uurijana pälvinud Keele ja Kirjanduse artiklipreemia lausa kolmel korral: 2008., 2011. ja 2019. aasta kaastööde eest. Viimane neist kandis pealkirja „Eesti ja läti luule sünd saksa laulu vaimust”. Augusti algul tähistab Liina Lukas 50 aasta juubelit, sel puhul usutles teda Vivian Siirman.
Kõigepealt tahaks küsida, kuidas on teist saanud teadlane ja just kirjandusteadlane? Millised (töö)elus tehtud valikud on toonud teid praeguse ametiala juurde?
Mul oli mitu valikut. Pärast põhikooli tahtsin minna Georg Otsa muusikakooli. Muusika oli meie peres…
Liina Lukas on pikaaegne Tartu Ülikooli maailmakirjanduse dotsent, Eesti-uuringute Tippkeskuse juhtkomitee ja nõukogu liige. Ta on viljaka baltisaksa kirjanduse ja Balti kirjakultuuri uurijana pälvinud Keele ja Kirjanduse artiklipreemia lausa kolmel korral: 2008., 2011. ja 2019. aasta kaastööde eest. Viimane neist kandis pealkirja „Eesti ja läti luule sünd saksa laulu vaimust”. Augusti algul tähistab Liina Lukas 50 aasta juubelit, sel puhul usutles teda Vivian Siirman.
Kõigepealt tahaks küsida, kuidas on teist saanud teadlane ja just kirjandusteadlane? Millised (töö)elus tehtud valikud on toonud teid praeguse ametiala juurde?
Mul oli mitu valikut. Pärast põhikooli tahtsin minna Georg Otsa muusikakooli. Muusika oli meie peres…
Brockmanniana
Artikli eesmärk on tutvustada kahest matusetrükisest lähtuvalt tulevase Tallinna gümnaasiumi kreeka keele professori ja juhuluuletaja Reiner Brockmanni (1609–1647) vanemaid ja pere suhtlusringkonda, täpsustada tulevase gümnaasiumiprofessori eluloo mõnda seika enne tema isa surma 1626. aasta suvel ning taasavaldada ja tuua teaduskäibesse luuletus, mille Brockmann kirjutas isa surma puhul.1
Omaaegse tava kohaselt võidi perekonnas kasutada põlvest põlve samu eesnimesid. Nii kannavadki mitmed käesolevas kirjutises esinevad isad ja pojad sama nime. Selguse huvides kasutan nende eristamiseks epiteete isa ja poeg: poeg Reiner Brockmann on Eesti kultuuriloos tuntud juhuluuletaja, isa Reiner Brockmann tema isa.
Brockmanni vanemate matuste puhul ilmunud trükised
See, et poeg Brockmann kirjutas oma isa…
Omaaegse tava kohaselt võidi perekonnas kasutada põlvest põlve samu eesnimesid. Nii kannavadki mitmed käesolevas kirjutises esinevad isad ja pojad sama nime. Selguse huvides kasutan nende eristamiseks epiteete isa ja poeg: poeg Reiner Brockmann on Eesti kultuuriloos tuntud juhuluuletaja, isa Reiner Brockmann tema isa.
Brockmanni vanemate matuste puhul ilmunud trükised
See, et poeg Brockmann kirjutas oma isa…
Eesti varase tööliskirjanduse piirjooned ja tunnused
Siinses artiklis on vaatluse all tööliskirjandus ning selle mõiste määratlemisega seotud probleemid. Kas on võimalik üheselt defineerida tööliskirjanduse ja -kirjaniku mõistet ning millel see põhineks? Artiklis antakse põgus ülevaade senistest uurimustest ja eri perioodide peamistest teoreetilistest seisukohtadest nii Eestis kui ka mujal. Samuti on lühidalt vaadeldud varasema eesti tööliskirjanduse omapärasid, seda peamiselt XX sajandi alguse teoste ning albumites „Edasi” (1905–1914/1915) ja „Mõtted” (1909, 1911) ilmunud tekstide põhjal.
Tööliskirjanduse uurimine on tänapäeva kirjandusteaduses esindatud tagasihoidlikult. Uuemate uurimuste nappus võib olla tingitud sellest, et eelmise sajandi tööliskirjanduse teoste kandvad teemad ei ole enam aktuaalsed. Tihti on tööliskirjanduse käsitlused pinnapealsed või põhinevad juba aegunud…
Tööliskirjanduse uurimine on tänapäeva kirjandusteaduses esindatud tagasihoidlikult. Uuemate uurimuste nappus võib olla tingitud sellest, et eelmise sajandi tööliskirjanduse teoste kandvad teemad ei ole enam aktuaalsed. Tihti on tööliskirjanduse käsitlused pinnapealsed või põhinevad juba aegunud…
Semantiline pragmatism Ene Mihkelsoni proosas
Märksa veenvamalt kui paljudes muudes proosatekstides selgineb
Mihkelsoni romaaniloomingu taustal tõsiasi, et sisu ja keeleline elluviidus
on üksnes nimetamises lahutatavad ning et põhimisel tasandil langeb
sisu sattumuslikkus ühte keelelise elluviiduse paratamatusega.
(Tomberg 2011: 115)
Ene Mihkelsoni romaanide peategelased püüavad välja selgitada, mis minevikus juhtus. Neid vaevab seetõttu skeptitsismiäng, sest minevik ei anna ennast niisama kätte – see on mässitud tõrkuvate teabeallikate vastuolulisse võrku. Peategelasel ja lugejal temaga koos ei õnnestu kuidagi luua objektiivset minevikupilti, mis näitaks, kuidas asjad tegelikult olid. Artiklis selgitan, kuidas Mihkelsoni romaanide „Ahasveeruse uni” (2001) ja „Katkuhaud” (2007) narratiivne strateegia ja lausepoeetika kasvatavad lugejas seda kimbatust, aga seeläbi näitavad ka väljapääsu. Mihkelsoni…
Mihkelsoni romaaniloomingu taustal tõsiasi, et sisu ja keeleline elluviidus
on üksnes nimetamises lahutatavad ning et põhimisel tasandil langeb
sisu sattumuslikkus ühte keelelise elluviiduse paratamatusega.
(Tomberg 2011: 115)
Ene Mihkelsoni romaanide peategelased püüavad välja selgitada, mis minevikus juhtus. Neid vaevab seetõttu skeptitsismiäng, sest minevik ei anna ennast niisama kätte – see on mässitud tõrkuvate teabeallikate vastuolulisse võrku. Peategelasel ja lugejal temaga koos ei õnnestu kuidagi luua objektiivset minevikupilti, mis näitaks, kuidas asjad tegelikult olid. Artiklis selgitan, kuidas Mihkelsoni romaanide „Ahasveeruse uni” (2001) ja „Katkuhaud” (2007) narratiivne strateegia ja lausepoeetika kasvatavad lugejas seda kimbatust, aga seeläbi näitavad ka väljapääsu. Mihkelsoni…
Metsarahva kujunemine
Eestlased ja nende sugulased liivlased ei elanud mitte nagu naabrid Lätlased metsades lahus, vaid neil olivad kindlad külad ja linnad, kellele vaenlase vägevus ja vahvus kaua aega midagi teha ei jõudnud. (Jakobson 1991 [1868]: 17)
Kuna kõige tähtsam maastikutüüp on Eestis olnud ilmselt mets, siis kõlbab ka sõna „metsarahvas” enesemääratluseks päris kenasti. [—] Kuna metsarahvaid on maailmas veelgi vähem kui põlisrahvaid (osa loodusrahvaid on seotud mere, osa mägede, osa kõrbega), siis siit joonistub välja üks eesti kultuuri oluline missioon: hoida alal seda väärtuslikku sensitiivsust, mis puudutab metsa- ja paigatunnetust. (Mikita 2015: 19)
Rahvusmüüdi põhieesmärk on esitada mingile rühmale äratuntav, ühendav ja identiteeti…
Kuna kõige tähtsam maastikutüüp on Eestis olnud ilmselt mets, siis kõlbab ka sõna „metsarahvas” enesemääratluseks päris kenasti. [—] Kuna metsarahvaid on maailmas veelgi vähem kui põlisrahvaid (osa loodusrahvaid on seotud mere, osa mägede, osa kõrbega), siis siit joonistub välja üks eesti kultuuri oluline missioon: hoida alal seda väärtuslikku sensitiivsust, mis puudutab metsa- ja paigatunnetust. (Mikita 2015: 19)
Rahvusmüüdi põhieesmärk on esitada mingile rühmale äratuntav, ühendav ja identiteeti…
Lühikroonika
3.–4. aprillil pidi Narva kolledžis toimuma järjekordne, arvult kaheksas Mikael Agricola päeva konverents, mis oli kavas pühendada Mati Hindile. Seoses eriolukorraga toimus konverents 3. aprillil Szilárd Tóthi eestvõttel Skype’i teel väiksema koosseisuga. Enn Ernits (Tartu) tutvustas käsilolevat uurimistööd vadja kohanimedest. Aleksandra Rodionova (Petroskoi) esines teemal „Lüüdi materjalid avatud vepsa ja karjala keele korpuses (VepKar)”, Marina Ljublinskaja (Peterburi) „Habi-nimelised tegelased neenetsi päritolu õpetlase A. Põrerka neenetsi folkloori materjalides”, Maima Puškareva (Peterburi) „Poliitiliste ja õigusalaste tekstide tõlkijad vene keelest neenetsi keelde”. Roman Gaidamaško (Peterburi) ja Larissa Ponomareva (Helsingi) vaatluse all oli preester Anton Popovi (1748–1788) haruldases käsikirjas leiduv permikomi sõnaraamat, Sándor Szeverényi (Szeged)…
Kaitstud doktoritööd
24. aprillil kaitses Ilze Tālberga Tartu Ülikoolis doktoritöö „On the equivalents of the Latvian verbal prefixes in Estonian” („Läti verbiprefiksite vastetest eesti keeles”). Doktoritöö juhendaja oliprofessor Birute Klaas-Lang (TÜ), oponent professor Andra Kalnača (Läti Ülikool). Kaitsmine toimus videosilla vahendusel.
Väitekirjas uuritakse läti verbiprefiksite ja nende funktsioonide võimalikke väljendusviise eesti keeles. Eesti emakeelega õppijate jaoks on läti keele õppimise juures üks kõige raskemini omandatavaid teemasid läti verbiprefiksid ehk verbi eesliited, sest 1) eesti keeles verbiprefiksid puuduvad ja keeleõppija ei taju üldjuhul seda, kas ja kuidas tuleb prefikseid kasutada, ning 2) ei leidu asjakohaseid õppematerjale. Kuigi mõnel juhul saab eesti keelega paralleele tuua (nt…
Väitekirjas uuritakse läti verbiprefiksite ja nende funktsioonide võimalikke väljendusviise eesti keeles. Eesti emakeelega õppijate jaoks on läti keele õppimise juures üks kõige raskemini omandatavaid teemasid läti verbiprefiksid ehk verbi eesliited, sest 1) eesti keeles verbiprefiksid puuduvad ja keeleõppija ei taju üldjuhul seda, kas ja kuidas tuleb prefikseid kasutada, ning 2) ei leidu asjakohaseid õppematerjale. Kuigi mõnel juhul saab eesti keelega paralleele tuua (nt…
Lühidalt
Valda Raud. Üks elu. Päevaraamat. Kirjad. Tõlked. Koostanud Ela Tomson. Saatetekstid Anu Raud ja Jaan Tammsalu. Tallinn: SE&JS, 2020. 360 lk.
Kes on lugenud eesti keeles ameerika ja inglise kirjandust, on ilmselt sattunud maitsma ka tõlkija Valda Raua (1920–2013) töö vilju. Ehkki Raud tegutses tõlkijana peamiselt nõukogude ajal, on näiteks J. D. Salingeri romaani „Kuristik rukkis” ja Harper Lee „Tappa laulurästast” eestindused ajaproovile hästi vastu pidanud: viimatised kordustrükid pärinevad vastavalt aastatest 2018 ja 2017.
Ela Tomson on teinud ära suure töö ja komponeerinud Valda Rauast järele jäänud paberitest – päevikud, kirjad, meenutused, fotod – südamliku ja sooja kogumiku, mis heidab pilgu kultuurilooliselt…
Kes on lugenud eesti keeles ameerika ja inglise kirjandust, on ilmselt sattunud maitsma ka tõlkija Valda Raua (1920–2013) töö vilju. Ehkki Raud tegutses tõlkijana peamiselt nõukogude ajal, on näiteks J. D. Salingeri romaani „Kuristik rukkis” ja Harper Lee „Tappa laulurästast” eestindused ajaproovile hästi vastu pidanud: viimatised kordustrükid pärinevad vastavalt aastatest 2018 ja 2017.
Ela Tomson on teinud ära suure töö ja komponeerinud Valda Rauast järele jäänud paberitest – päevikud, kirjad, meenutused, fotod – südamliku ja sooja kogumiku, mis heidab pilgu kultuurilooliselt…
Mina ei ole lord Byron, mina olen keegi teine
Mitmekülgse kultuuritegelase juubeli puhul üritab Joosep Susi mõistatada, mis inimesega on initsiaalikaimu puhul õieti tegemist.
Võidelda omaenda negatiivsete eeldustega – see on (loov)inimese saatus. Traagiline, aga igav! Julgen oletada, et juubilari põhiolemus on sellega määratletud, nüüd on küsimus vaid nüanssides ja varjundites.
Asja juurde
Mati Unt kirjutas kahe kümnendi eest Joel Sanga juubeli puhul tabavalt: „Keegi on arvanud, et Joel Sang on teinud seda, teist ja kolmandat, kuid põhjalikumalt mitte midagi. Ometi ei saa öelda, et Joel Sang pole olnud pidevalt asja sees, tihti ka asja taga.”(1) Eks ta ole, kui väga tähelepanelikult otsida, võib Sanga näha küllap ka asjade peal ja all ja…
Võidelda omaenda negatiivsete eeldustega – see on (loov)inimese saatus. Traagiline, aga igav! Julgen oletada, et juubilari põhiolemus on sellega määratletud, nüüd on küsimus vaid nüanssides ja varjundites.
Asja juurde
Mati Unt kirjutas kahe kümnendi eest Joel Sanga juubeli puhul tabavalt: „Keegi on arvanud, et Joel Sang on teinud seda, teist ja kolmandat, kuid põhjalikumalt mitte midagi. Ometi ei saa öelda, et Joel Sang pole olnud pidevalt asja sees, tihti ka asja taga.”(1) Eks ta ole, kui väga tähelepanelikult otsida, võib Sanga näha küllap ka asjade peal ja all ja…
Eesti-hiina sõnastikust
Alustuseks paar sõna autorist. Gao Jingyi(1) teeb Eesti keeleteaduse jaoks ainulaadseks asjaolu, et tegemist on arvatavasti ainukese inimesega, kes tunneb süvitsi nii eesti kui ka hiina keelt. Ta on filosoofiadoktorikraadi omandanud Tartu Ülikoolis üldkeeleteaduse erialal väitekirjaga „Basic Color Terms in Chinese: Studies after the Evolutionary Theory of Basic Color Terms” („Hiina keelte põhivärvinimed: uurimus põhivärvinimede evolutsioonilise teooria põhjal”). Keeleteadlasena on tema põhivaldkonnaks võrdlev-etümoloogilised uurimused. Kohaliku lugejaskonna jaoks on ehk kõige huviäratavamad tema uurimused hiina ning läänemeresoome ja Uurali keelte võimaliku suguluse kohta.(2) Sel teemal on ta avaldanud hulganisti artikleid nii siinsetes kui ka välismaistes teadusajakirjades. Lisaks teadusartiklite avaldamisele on Gao tõlkinud hiina…
Hauatähiste tekstid doktoritöös
Pille Arnek kaitses doktoriväitekirja „Eestikeelsed tekstid 16.–19. sajandi Põhja-Eesti hauatähistel” 19. detsembril 2019. Väitekirja juhendaja oli Jüri Viikberg, oponeerisid Kersti Markus ja Kristiina Ross. Kaitstud doktoritöös on Arnek seadnud endale kaks põhilist eesmärki: luua tervikpilt eestlaste hauatähiste tekstidest kui seni uurimata eesti kirjakeele allikast ning täiendada seniseid teadmisi eesti keelt emakeelena kõnelenud inimeste kirjalikust keelekasutusest ja kirjaoskusest XVI–XIX sajandil. Kuivõrd hauatähistel leiduva teksti analüüsimine eeldab ka üldpildi esitamist tähiste endi ajaloost ning matmiskommetest ja nendega seotud arusaamadest laiemalt, oli juba eelkaitsmisele ühe oponendina kutsutud osalema kunstiajaloolane Kersti Markus ja kaitsmiskomisjoni koopteeritud teoloog Riho Saard. Väitekirja põhirõhk on siiski keelel ja…
Mitte ainult reformatsioonist
Luterliku reformatsiooni alguse 500. aastapäev 2017. aastal oli kahtlemata suur juubel, kuigi Eestis võis selle tähistamisel tunda teatavat kohmetust. Ühelt poolt torkas silma luteri kiriku entusiasm aastapäeva pühitsemisel ja soov rõhutada luterluse laiemat rolli eesti kultuuris, teiselt poolt ei olnud lihtne tähistada usuliikumise aastapäeva ühes Euroopa ilmalikemas ühiskonnas. Üldiselt pole ühelgi konfessioonil eesti rahvuslikus identiteedis sellist defineerivat rolli, nagu näiteks katoliiklusel on poolakate ja iirlaste või õigeusul venelaste jaoks. Kuigi protestantismi kohalolekut tänapäeva eesti kultuuris on raske täpselt hinnata, pole kahtlust, et just luterlus on vorminud siinset kultuuri (vahelduva eduga) mitusada aastat. Niisugusel taustal on arusaadav kõige laiemas mõttes vanema…
Ülestõusmispühade aegu
Juhuse tahtel sattusin Doris Kareva luulekogu „Suik ja sillerdus” lugema paastuajal, mõnda aega enne ülestõusmispühi. Küllap seetõttu köitis eriliselt tähelepanu raamatu kujundus, mis osalt meenutab omalaadseid sinise sibulakoorega värvitud mune. Oma tundmuste kinnituseks leidsin kogust luuletuse: „Taevast ja unest, merest ja maast / Sündis Muna. Sääl sees / Koos on äratundmise tiivad.” (Lk 33)
Ei oleks aga midagi juhtunud, kui seda luuletust poleks kogus leidunud, sest ka ilma konkreetse osutamiseta oleks kõlama jäänud muna kui mütoloogilise sümbolkujundiga seonduv: suikuv elu, siirdumine ühest olekust teise, algolemus, sakraalsus. Sõnad, mis võiksid olla luulega iseenesestmõistetavalt ühenduses, aga mõjuvad meie ühemõõtmelises maailmas isegi veidi kohatuna.
Kareva…
Ei oleks aga midagi juhtunud, kui seda luuletust poleks kogus leidunud, sest ka ilma konkreetse osutamiseta oleks kõlama jäänud muna kui mütoloogilise sümbolkujundiga seonduv: suikuv elu, siirdumine ühest olekust teise, algolemus, sakraalsus. Sõnad, mis võiksid olla luulega iseenesestmõistetavalt ühenduses, aga mõjuvad meie ühemõõtmelises maailmas isegi veidi kohatuna.
Kareva…
Unt ilmub hämaras
Ilmumine, öö ja hämarus olid Mati Undi (1944–2005) elukestvad teekaaslased. Verbi ilmuma kasutamine tavapärase tuleku-mineku tähenduses sisaldas tema noorusaja Tartus salaviidet vabadusele ja isemõtlemisele, uusaastaöö pojana aga oli Unt nagunii sõbrasuhteis päeva tumedama poolega. Tema tund oli nulltund, vaimude tund.
Viimasele järeldusele jõuab Undi vaimude-tunni-lavastuste (1984, 2000) kaudu ka Maarja Vaino. Tallinna kirjandustänava hea haldjana on tal endal tulnud Tammsaare majas tihtipeale võõrustada Mati Undi vaimu. Võõrustaja eelmine raamat on kirjutatud Tammsaare irratsionaalsuse poeetikast ja hämarus pole ju midagi muud kui tollesama irratsionaalsuse poolõde. Siiski kujutavad mõlemad teosed endast omaette teaduslikku uurimust. Undist kui lavastajast ja teatrimehest avaldas hiljaaegu sisutiheda käsitluse…
Viimasele järeldusele jõuab Undi vaimude-tunni-lavastuste (1984, 2000) kaudu ka Maarja Vaino. Tallinna kirjandustänava hea haldjana on tal endal tulnud Tammsaare majas tihtipeale võõrustada Mati Undi vaimu. Võõrustaja eelmine raamat on kirjutatud Tammsaare irratsionaalsuse poeetikast ja hämarus pole ju midagi muud kui tollesama irratsionaalsuse poolõde. Siiski kujutavad mõlemad teosed endast omaette teaduslikku uurimust. Undist kui lavastajast ja teatrimehest avaldas hiljaaegu sisutiheda käsitluse…
Lingvistiline järjestuskatse polüseemia uurimise vahendina omadussõna vana semantilise analüüsi näitel
Traditsiooniliselt mõistetakse polüseemia all nähtust, kus ühele fonoloogilisele vormile vastab kaks või enam omavahel seotud tähendust (Taylor 2003: 637). Kuigi igapäevases inimestevahelises kommunikatsioonis tekitab polüseemia harva probleeme, on see tõsiseks väljakutseks nii teoreetilistele kui ka rakenduslikele semantikakäsitustele: näiteks ühe ja sama sõna tähenduste loetlemisel ja nende alltähendusteks liigitamisel võivad eri sõnaraamatute koostajate arvamused erineda, samuti näevad tehisintellekti loojad ja arvutilingvistid palju vaeva polüseemsete sõnade semantiliste esituste väljatöötamisega (Ravin, Leacock 2000: 1–2). Käesoleva artikli fookuses on küsimus, kuidas luua niisugune polüseemse sõna semantiline kirjeldus, mis kajastaks seda, mismoodi emakeelekõnelejad intuitiivselt eristavad sõna tähendusi. Omadussõna vana polüseemia analüüsimise näitel on siin tutvustatud…
Meie aja võõras
Tööga hilja peale jäänud kriitik on silmitsi olukorraga, kus arvustatavat teksti ümbritseb tõlgenduste ja kommentaaride kaitsekiht, mis hoiab teost kultuuris aktuaalsena, aga mis ühtlasi raskendab vahetut luuleni jõudmist. Võib kahelda, kas vahendatuse vältimine keelelise maailma võrgustikes on üldse võimalik, kuid eks oleks kena kogeda vähemalt vahetuse illusioonigi. Kirjeldan enda olukorda, kuid sellest sissejuhatusest ei pea järeldama, nagu mul oleks raske olnud Maarja Pärtna „Vivaariumiga” kontakti saada. Vastupidi, kontakt oli väga hea. See ei ole olnud kogu aeg ühesugune, aga raamat on mulle ka muutuvate lugemiskogemuste kaudu pakkunud suurt huvi. Lugesin „Vivaariumit” suhteliselt pika aja jooksul mitu korda ning esialgu polnud…
Jaan Jõgeveri rahvaluuleloengud Tartu ülikoolis aastatel 1909–1911
Jaan Jõgever (1860–1924) oli ajavahemikus 1909–1918 Tartu ülikooli eesti keele lektor. Selles ametis peetud rahvaluuleloengute ligi 1100 lehekülge hõlmavad käsikirjaköited asuvad Tartu ülikooli raamatukogus (TÜR, f 34, s 28, 29, 30, 31, 33). Käsikirjade esimene köide algab loengukursuse sissejuhatusega ja see omakorda pöördumisega „Auustatud herrad!”. Selline algus pakkus kahte üllatusmomenti. Esiteks, tegemist ei ole konspektide või märkmetega selle kohta, millest loengus kavatseti juttu teha, vaid loengus ette loetava täistekstiga (sel ajal nimetatigi loenguid ettelugemisteks, nagu toimib ka Jõgever oma päevikus). Teiseks aga meenutab see pöördumine tõsiasja, et naisi selleaegses ülikoolis ei õppinud.
Rõhutamist on väärt, et kõnesolevad Jõgeveri loengud on peetud…
Rõhutamist on väärt, et kõnesolevad Jõgeveri loengud on peetud…
Milleks meile kohapärimus?
Folkloristlikku vaatepunkti esindav artikkel arutleb kohapärimuse kui mitme eriala huvisfääri kuuluva uurimisvaldkonna vajalikkuse üle. Ajal, mil paljud pärandväärtused on löögi alla sattunud, soovivad autorid osutada senini eesti pärimuskultuuris olulisel kohal püsinud kohapärimuse mitmeplaanilisele ja dünaamilisele rollile nii teadlaste kui ka kohalike inimeste jaoks. Fookuses on Eesti Kirjandusmuuseumi (EKM) Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA) kohapärimuse töörühma tegevus ja uurimissuunad kahe viimase kümnendi vältel, ühtlasi antakse ülevaade kohapärimuse mõiste kujunemisest ning varasemast interdistsiplinaarsest uurimisloost.
Kohapärimuse mõistelisest määratlemisest eesti folkloristikas
Kohapärimus on olnud ERA-s omaette uurimisala veidi üle 20 aasta ning ka mõiste ise pole palju vanem. Varasemas eesti folkloristikas on kasutatud jutuainese kohakesksusele osutamiseks vastavat…
Kohapärimuse mõistelisest määratlemisest eesti folkloristikas
Kohapärimus on olnud ERA-s omaette uurimisala veidi üle 20 aasta ning ka mõiste ise pole palju vanem. Varasemas eesti folkloristikas on kasutatud jutuainese kohakesksusele osutamiseks vastavat…
Lühikroonika
4. märtsil kuulutati Tallinnas välja ajakirja Keel ja Kirjandus 2019. aasta kaastööauhinnad. Kõigepealt tutvustas Eda Kalmre koostajana teemanumbrit „Meedia. Visuaalsus. Folkloor” (KK 2020, nr 1–2). Laureaadid Anna Verschik, Liina Lukas, Heiki Valk ja Meeli Sedrik (artikkel valmis koos Udo Uiboga) esinesid lühikeste ettekannetega.
5. märtsil tutvustati Tallinnas Eesti Keele Instituudi keeleportaali Sõnaveeb uut versiooni. Esinesid Margit Langemets (EKI) ja Arvi Tavast (Tripledev OÜ / EKI). Peale selle tutvustas Olga Gerassimenko (TÜ, Eesti Keeleressursside Keskus) korpuste päringuliidest KORP ja keeleandmestike ühendatud sisuotsingu Raba kasutamist nii oskuskeele kui ka keeleõppevara vaatenurgast, samuti terminoloogilisi allikaid Keeleveebis. EKI-s loodud uut eesti keele teise keelena õpetaja…
5. märtsil tutvustati Tallinnas Eesti Keele Instituudi keeleportaali Sõnaveeb uut versiooni. Esinesid Margit Langemets (EKI) ja Arvi Tavast (Tripledev OÜ / EKI). Peale selle tutvustas Olga Gerassimenko (TÜ, Eesti Keeleressursside Keskus) korpuste päringuliidest KORP ja keeleandmestike ühendatud sisuotsingu Raba kasutamist nii oskuskeele kui ka keeleõppevara vaatenurgast, samuti terminoloogilisi allikaid Keeleveebis. EKI-s loodud uut eesti keele teise keelena õpetaja…
Kaitstud doktoritööd
9. märtsil kaitses Tartu Ülikooli usuteaduskonnas Tiina-Erika Friedenthal doktoriväitekirja „Võitlus ja väitlus teatri üle Eesti- ja Liivimaal 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses”. Juhendaja oli dotsent Liina Lukas (TÜ), oponent emeriitdotsent Thomas Salumets (Briti Columbia ülikool).
Teatriga on alati käinud kaasas vastuseis teatrile ja nii on iga teatrilugu mingil määral ka lugu teatrivastasusest. Eesti teatriloos on vastasuse initsiaatoriks peetud kristlikku kirikut. Teatriharrastuse levikut ja püsiteatrite rajamist Eesti- ja Liivimaal XVIII sajandi lõpus esitatakse kiriku ühiskondliku mõju vähenemise otsese tagajärjena. Siinne ainus korralik teatrivaenulikkuse juhtum aga pole kirikuga seostatav. Nimelt oli keiser Paul I millalgi enne 1801. aastat keelanud teatrite rajamise…
Teatriga on alati käinud kaasas vastuseis teatrile ja nii on iga teatrilugu mingil määral ka lugu teatrivastasusest. Eesti teatriloos on vastasuse initsiaatoriks peetud kristlikku kirikut. Teatriharrastuse levikut ja püsiteatrite rajamist Eesti- ja Liivimaal XVIII sajandi lõpus esitatakse kiriku ühiskondliku mõju vähenemise otsese tagajärjena. Siinne ainus korralik teatrivaenulikkuse juhtum aga pole kirikuga seostatav. Nimelt oli keiser Paul I millalgi enne 1801. aastat keelanud teatrite rajamise…
Mälestussammas tartu kirjakeelele
Szilárd Tóth on tuntud kui elava vaimu ja rahutu hingega mitmekülgne keelemees. Ta on pärit Budapestist, tudeerinud nii Budapestis, Leningradis kui ka Berliinis (1988–1996), jätkanud doktoriõppes Szegedi ja Tallinna Ülikoolis, töötanud ungari keele lektorina Tartu Ülikoolis, Läti ülikoolis Riias ja Udmurdi ülikoolis Iževskis. Alates 2007. aastast on ta Tartu Ülikooli Narva kolledži eesti keele lektoraadi õppejõud. Sel omal kombel kurvilisel teekonnal on tal õnnestunud hoida end üha Gutslaffi ja tartu kirjakeele lainel ning viia lõpule doktoriväitekiri, mille ta kaitses Tallinna Ülikoolis 29. augustil 2019. Tegu on artikliväitekirjaga, mis koondab tema viimase 18 aasta jooksul ilmunud tartu kirjakeele alaseid uurimusi neljas…
Lühidalt
Die Ostsee. Berichte und Geschichte aus 2000 Jahren. Koost Klaus-Jürgen Liedtke. Köln: Galiani Berlin, 2018. 650 lk.
Sakslased on üldiselt avaldanud silmatorkava innukusega huvitavaid kaardistusi ja uurimusi Läänemerest, selle ruumilistest, kultuurilistest ja ajaloolistest ilmingutest.(1) Sealjuures armastatakse esile tuua just 2000 aasta pikkune Läänemere-lugu, seda ühtmoodi nii üldises ajaloos kui ka spetsiifilisemalt kirjanduses, aga samuti näiteks merekaubanduse ülevaateis. 2000 aastat on muidugi ilus kujund, mis pealtnäha kehtib ka saksa kirjaniku ja tõlkija Klaus-Jürgen Liedtke koostatud mastaapse kirjandusantoloogia 128 teksti kohta. Varaseim on tõesti katkend Tacituse I sajandil ilmunud geograafilis-etnograafilisest uurimusest „Germaania”. Ajaliselt järgmine tekst on aga sündinud juba IX sajandil ning enamiku moodustavad…
Sakslased on üldiselt avaldanud silmatorkava innukusega huvitavaid kaardistusi ja uurimusi Läänemerest, selle ruumilistest, kultuurilistest ja ajaloolistest ilmingutest.(1) Sealjuures armastatakse esile tuua just 2000 aasta pikkune Läänemere-lugu, seda ühtmoodi nii üldises ajaloos kui ka spetsiifilisemalt kirjanduses, aga samuti näiteks merekaubanduse ülevaateis. 2000 aastat on muidugi ilus kujund, mis pealtnäha kehtib ka saksa kirjaniku ja tõlkija Klaus-Jürgen Liedtke koostatud mastaapse kirjandusantoloogia 128 teksti kohta. Varaseim on tõesti katkend Tacituse I sajandil ilmunud geograafilis-etnograafilisest uurimusest „Germaania”. Ajaliselt järgmine tekst on aga sündinud juba IX sajandil ning enamiku moodustavad…