Sõgelite saaga. ENSV kirjanduspolitruki poja Urmas Sõgeli memuaarid. Tallinn: Urgel, 2020. 271 lk.
Raamatu intrigeeriv alapealkiri ärgitab küsima: kas siin on midagi kultuurilooliselt olulist? Paraku vähevõitu. See on ühe funktsionääri võsukese elulugu, kellest endastki saab funktsionäär, nii et oma apogees tõuseb ta korraks isegi Kultuuriministeeriumi kantsleriks. Aga meid huvitab hoopis tema isa, aastakümneid eesti kirjandust ja eriti kirjandusteadust rappinud Endel Sõgel. Kui palju uut valgust heidavad poja meenutused isa tegevusele ja tõekspidamistele?
Jällegi on vastus – paraku vähevõitu. Küll saab aga pajatuste käigus selgeks, et erinevalt ideelistest juunikommunistidest oli Sõgel oportunist; talle oli tähtis võim ja aineline heaolu, mille tagasid sidemed ja…

Kristina Koppeli väitekiri käsitleb (õppe)­sõnastike näitelausete automaatse tuvastamise võimalusi, täpsemalt on uurimis­objektiks sõnastiku hea näitelause tunnused. Nüüdisajal, kui järjest enam on tähelepanu keskmes keeleõppijate autonoomsus ning individuaalne eripära ja keeleoskuse arenemise kulg, muutub aina olulisemaks õpet toetavate vahendite, muu hulgas elektrooniliste sõnastike ja keeleõppe­keskkondade mitmekesisus, kvaliteet ja õppijasõbralikkus. Väitekirja teema on seega eesti e-leksikograafias mitmes mõttes vajalik ja uudne. Näitelausete automaatset tuvastamist on siiani suhteliselt vähe kasutatud ning selle ala uurimistöö on alles algusjärgus. Samal ajal on väitekirja teema oluline ka rahvusvaheliselt: hea näitelause parameetrite hulgas on nii universaalseid kui ka keelespetsiifilisi tunnuseid. Seos rahvusvahelise uurimistööga on kahtlemata üks väitekirja…

Kultuuriteolised – kes nad on? Ado Reinvald – rahva hulgast võrsunud luule­anniga laulik, Johannes Eglon – Vändra tummade­kooli rajaja ja õpetaja, Friedrich Kuhl­bars – Viljandi koolmeister ja üks ärkamisaja luuletajatest, aga ka Vana-Vändra pärishärra Friedrich von Ditmar, Pärnu metsakaupmees Johann Linde ja paljud teised iseenda töö, ande või hoiakutega oma kaasaega mõjutanud inimesed. Kogumikus on tervitusi kirjanikele ja kultuuritegelastele nende ümmargusteks sünnipäevadeks – Oskar Lutsule 40., Karl August Hindreyle 50. ja Eduard Vildele 60. sünnipäevaks –, mõnele kultuuriteolisele on kirjutatud järelehüüe ja mälestuskõne, nagu näiteks kooliõpetajale ja ajakirjanikule Lilli Suburgile või muusika- ja keelemehele, koorijuhile, (aja)kirjanikule Karl August Hermannile. Kõigil…

Kindlast kontekstist võrsuvate ja sellest alati tingitud korrespondentside peamisteks ülesanneteks on olnud pere- ja isikliku sfääri küsimuste vaagimine, iseenese episto­laarne loomine ning ka äri- ja avaliku elu asjade ajamine.2 Johannes Semperi ja Johannes Barbaruse loomingu, sealhulgas kirjavahetuse käsitlustes on tähelepanu­teravik suunatud eelkõige nende poliitilisele angažeeritusele, s.o nende tegudele avalikkuses.3 Kui aga asetada kirjadele teistsugune lääts, mis nihutaks dominandi paigast? Mõtlejatest sõprade enam kui tuhandel leheküljel lahti rulluv usalduslik kirjavahetus on ju kõigele l i s a k s ka dokument tollastest põrkuvatest kunstivaadetest ning nende pingelistest kehtestamis- ja/või tõrjumiskatsetest, reisivõimaluste avardumisest jõukamatele eestlastele ning modernsetest kehatehnikatest, mida ei saa loomingulis-intellektuaalsest elust eraldada. Kuna need kirjad…

Kristiina Ehini loomingust kirjutades ei saa kriitikud üle ega ümber autori isikust. Ikka ja jälle nenditakse, et võimatu on lugeda tema tekste, ilma et looja maine kuju silme ette ei tuleks,1 teisal koguni jõutakse järeldusele, et Ehin ei püüagi oma persooni ja lüürilist mina distantseerida, vaid hoopis rõhutada, et tema luule pärineb otse elust.2 Autori ja lüürilise mina samastamine on Ehini retseptsioonis tavaline, näiteks Andrus Kasemaa kirjutab „Kohtumiste” (2017) kohta suisa niimoodi: „Kristiina Ehini luulet ilma tema endata ei kujutakski ette. Kui loen, siis on alati silme ees tema kuju, peas kajab ta hääl. CDd pole kaasa vajagi.”3 Rein Tootmaa…

Sarnaselt varasemate linnu- ja looma­pärimuse raamatutega1 on Mall Hiiemäe liikide kaupa koostanud valimiku puude ja põõsastega seotud Eesti Rahvaluule Arhiivi pärimustekstidest. Kui rohttaimede rahvapärased nimetused jätavad teinekord liigi määramisel hätta, siis puude nimetused on eesti keeles selgemalt kinnistunud, ehkki ühe sugukonna puhul esineb segadust. Näiteks: „No ega ma ikka päriselt ei teagi, kas ma räägin jalakatest või künnapuudest” (lk 33), „[—] metsaülem määras ta jalakaks, aga siis tuli Henrik Relve [—] ja teatas, et see on künnapuu” (lk 112). Raamat sisaldab 29 liigi või perekonnaga (sellised on nt kask, paju) seotud materjali, kuid kõige rikkalikum pärimus on seotud tuntud metsapuudega,…

Läti keeleteadlase Benita Laumane elutööks on kujunenud läti meresõnavara ajaloo uurimine areaalses ja tüpoloogilises kontekstis. Ta on avaldanud neli selleteemalist monograafiat. Käesolevas uurimuses „Kalapüügivahendite nimetused Läti rannikul” analüüsib ta Läti rannakülade kalameeste seas tuntud püügivahendite ja nende osade nimetusi (võrgud, mõrrad, õnged, torkeriistad) ja nendega haakuvaid temaatilisi sõnarühmi, nagu püügiviisid (kaldalähedane, jääalune, müttamine), püügivahendite valmistamine (võrkude kudumine), hooldamine (puhastamine, kuivatamine, parandamine), saagi tõste-, kande- ja hoiuvahendid, ühispüügi korraldus (noot- e vadakonnad, nende ühised sööma- ja joomaajad), kalamehe riietus (kindad, põlled, saapad), kalasaagi müümine (ülesostjad, mõõdud), kalade töötlemine (puhastamine, soolamine, kuivatamine, vinnutamine, suitsutamine, suitsuahjud, suitsutamisriistad). Laumane on pööranud tähelepanu ka kalapüügiga…

Ilmamaa on ainus kirjastus, mis järjepanu toob taas käibele unustatud tekste, ning niisugune visadus väärib imetlust ja tunnustust. „Lugusid Mr. Ge’st, August Gailitist” on tuumakas retseptsioonikogum, sisaldades August Gailiti (1891–1960) loomingu käsitlusi ja üksikuid kõnelusi, samuti üht-teist mälestuslikku ja biograafilist. Tekstid on valdavalt ilmunud aastail 1910–1961 ehk alates Gailiti esikteosest „Kui päike läheb looja” kuni Valev Uibopuu ja Bernard Kangro koostatud mälestus­teoseni „August Gailit 1891–1960”, kust pärineb kolm isiklikest kontaktidest lähtuvat lugu raamatu lõpuosas. Kolm teksti on hilisemad: Arvo Mägi saatesõna „Muinasmaa” kolmandale trükile (1965), mis on õieti mälestusteoses ilmunud artikli „August Gailit lõpuni” laiendus (selle täies mahus avaldamine siinses…

Eesti-vene ja vene-eesti kultuurilised, ühiskondlikud ja psühholoogilised suhted on tänapäeval aktuaalne ja hinnatud teema. Edukalt on uuritud eesti ja baltisaksa mõjusid ning see on toonud lugejaskonna teadvusse palju unustatud nimesid ja olulisi teoseid, samuti osutanud rohketele ajaloolis-kultuurilistele nüanssidele. On aeg võtta kokku ja analüütiliselt läbi sõeluda kogu eestivene ja vene-eesti kirjandus- ja kultuuriajaloo materjal. Sellesse panustavad kaks hiljuti ilmunud kogumikku: „’Oma’ ja ’võõra’ paradigma XX sajandi Eesti kultuuris” ning Methise vene kirjanduse tõlkeideoloogia erinumber. Mõlemad puudutavad sarnaseid teemasid ja on siiski artiklite kogumikud, kuigi üks neist esineb kollektiivse monograafia nime all.
Vene-eesti ja eesti-vene suhete teadusliku analüüsi üks suuremaid probleeme…

Tegemist on päeviku- või blogilaadse romaaniga, mis jätab tugevalt autobiograafilise mulje. Lugu raamivaks sündmustikuks on autori filosoofiaõpingud Tallinna Ülikoolis, teoses kirjeldataksegi kaht esimest õpinguaastat. Algne situatsioon – elukogenud multitalendist kunstnik läheb tagasi kooli – tõotab intriigi ja põnevust. Lootsin isegi, et ehk valgustatakse filosoofide hermeetiline maailm tähelepaneliku kõrvalpilguga korralikult läbi. Paraku seda ei juhtu, raamat järgib tänapäeva blogo­sfääri peavoolu, koosnedes suures osas tühjast-tähjast.
Vaatlengi alustuseks kriitiliselt teose s ü n d m u s t i k k u ja k o m p o s i t s i o o n i. Kahtlemata on tudengiromaanis asjakohane auditooriumides toimuva põhjalik kajastamine. Seda tehakse raamatus monotoonse korduvusega, aga kui selline on minategelase õppimiskogemus, siis ei tasu selle üle norida. Kas võhikust lugeja saab siit…